Saturday, December 16, 2017

Laps on lapsepõlvekodu peegel

Mäletan nii selgelt seda tunnet, kuidas mulle meeldis lapsena pruuni riidekapi otsas oma värvilisi klaasist komme lutsutada ning sealt kõrgelt maailma peale alla vaadata. niimoodi teki, padja ja kommidega võisin lae all elada tunde.

ilmselt just selle tunde pealt ei suuda ma ka beebi-Pääsut kõiksugu kappidest ja -äärtest ilma jätta. või noh, olgem ausad, isegi soosin seda. just nii, et ei sunni, aga oleme proovinud ja tundub, et ta(lle) istub.

Giovanni (vist?) on leppinud. pealegi, temalt on tulnud nässu.

Friday, December 15, 2017

Riigipöördekatsed veeklaasis

Putin sõnastas traditsioonilisel aastalõpu pressikonverentsil kenasti, kuidas see aasta mu isiklikus veeklaasis möödus.
Tänan küsimast, tundsin end sel aastal täpselt nagu Saakašvili.

mis tähendab, et ma võin ju siin mööda tänavaid joosta ja hullata, aga karavan läheb ikka edasi. sel aastal klõpsatas, et olen oma kohalejõudmistega alati 5-10 aastat hiljaks jäänud, kui need pole enam otsused, vaid juba parim valik halvimaist.

Thursday, December 14, 2017

Pilved

Mari mees läheb päev päevalt, või peaks ütlema seeria seerialt aina enam Jüri Ratase moodi. mulle jääb arusaamatuks, kuidas Mari temaga ühes voodis suudab olla. minu meelest pole palju ..... vähem sarmikat meest olemas.

no ja siis too Sinu päkapikk, see on juba niiiii kleepuv, et ajab vist iga naise oksele.

Wednesday, December 13, 2017

Kolm korda võite arvata, millise toa me saime?


meie juba presidendile alla ei jää
ok, küll selle paar ruutmeetrit suurema variandi, kuhu mahtus ka lahtikäiv tugitool/voodi. aga ma ei uskunud siiski omi silmi, kui tuli põlema läks, et pole võimalik, ongi nii. seesama hingemattev tumesinine samet ja pool kuningriiki. aga nojah. keegi teadis rääkida, et saab veel hullemini, seega.

me läksime siiski kuuse pärast.

kui Suveplika, kes ei teadnud, kuhu me ta viime, kuuske eemalt autoaknast silmas, hüüdis ta: rakett. ja Pääsu ütles: liugu.
kes teab, kas sellepärast, et polnud lund ja jäine tuul tahtis näpud otsast murda. või sellepärast, et inimene harjub heaga kole kiiresti. või siis sellepärast, et Pääsu oli peale autos ärkamist tusane ja tujukas, nagu väike naine. aga tänavune kuusk ei tekitanud emotsiooni ning jäi kuidagi lahjaks.

Aqua oli selline, et nojah. endal ka piinlik nii kriitiline olla. aga massiivne, kõle, jahe, jõuline, intensiivne, isegi pime, slaavilik, kitš ning kõigele lisaks lämmatas sisenedes koheselt imala ning vänge lõhnaga. ma ei kujuta ette, kuhu nad seda tilgutavad, võib-olla konditsioneeri või ventilatsiooni, aga lõhn oli igal juhul nii tugev, et mul hakkas iga kord sealt läbi minnes süda kergelt läikima. hiljem märkasin, et nii retseptsiooni letil, kui selle kõrval olid väljas minu mäletamist mööda Bvlgari erinevad lõhnad. kahtlustan, et just neis pudelikestes peituski tolle läikimise saladus.

Rakvere aga oli selline, et maaima ühe moodsaima vineerist ja lauajuppidest jõulukuuse kõrval kõrgus Arvo Pärdile pühendatud suur latern, kust kõlas üks tema tuntuim muusikateos. otse laterna alt paistis ära Aqua peasissekäik, bling-bling-bling. mille kõrval säras meelerahuks ka klassikaline tuledes päris kuusepuu ning külje alt kõrgus välja oma tagasihoidlikus väärikuses ning ilus Rakvere Kolmainu kirik.
et siis selline arhitektuuriline kakofoonia.

ma olen vastik tõusik, eks ole. ma kuulen ise ka.

aga. Aqua veekeskuse osa oli jällegi üle prahi. isegi üle Gospa. seda nii suurtele kui väikestele. julgen kahe käega soovitada. Suveplika muidugi oleks tahtnud sinna mõneks ajaks elama jäädagi. ning Pääsu osutus vähemalt sama pööraseks veeelukaks, kui minu ideed. ja ma olen üsna kindel, et just lastele mõeldes jõuame sinna ühel päeval veel kindlasti tagasi. muidugi kui raha enne otsa ei saa. sest nii pirts ma nüüd ka pole, ärge arvake.

täna öösel sain muideks väga hästi välja magada (loe: ühe jutiga) ning juba päev hiljem tundub päris tore, et sai end siiski kokku võetud ning see kuusk koos lisadega üle vaadatud. sageli tunduvadki hiljem just need pöörased need toredad meenutada.

Monday, December 11, 2017

Ärevushäire


Eile tuli miski hullumeeldne mõte Rakverre sõita. mul aeg-ajalt tulevad sellised pöörased ideed, mida ma juba järgmine hetk peale väljaütlemist/lubamist  kahetsen. sest ma tean, et mõte võib ju ilus olla, aga ise olen selliste mõtete jaoks enamasti liiga mugav ja laisk.
see kord siis peamiselt kuuse pärast, aga kuna lastega niisama edasi-tagasi kimada tundub minu jaoks hetkel peaaegu enesetapp, siis mõtlesime ööseks Aquasse jääda. Suveplikale meeldivad kõiksugu veekeskused ning Pääsule meeldivad mängutoad ja pikad koridorid ja avarus. võib-olla meeldivad talle veekesused ka, eks täna siis ole näha.

mina tahaks hea meelega kodus magada. mulle ei sobi hetkel mitte üks lisapinge(ke) ka. pealegi sain spaatamisest Suveplika isaga elades oma isu rohkem kui täis. enam ei teki väiksematki ahvatlust, va ehk Gospa ja kuumad kivid.
aga kuuse ja laste pärast võtan end kokku. nüüd on mu ainuke hirm, et meile sellist pildil olevat tuba ei bronnitud. see on hingemattev ning nõuaks mult juba liiga palju. minu meelest tuleks hotellil sellistes tubades ööbimise eest inimestele peale maksta.

Sunday, December 10, 2017

Edasi lükkama*

Mõtlen, et täna on veel täna, kuigi peaksin mõtlema hoopis, et täna on juba täna.

Kompass, nagu Tallinna kaart.
kui peaksin selle võõrkeelde panema, siis nagu Armastuse sõnaraamat. 
nii napp, aga nii tummine ja elus. minu absoluutne lemmik stiil.

põleb käes nagu tikust.

* Kompass. Jan Kaus.

Thursday, December 7, 2017

KIhutab suureks saama


pilt ilma hääleta
No mina tõesti ei mäleta, et mul kodus kunagi nii kohutavat kahest oleks olnud. või mis, tegelikult on tal ka selle teemaga tuli takus, pole ta ju veel kahenegi. aga eile oli ta ikka kohe kahene ruudus, vaheldumisi ainult püsti ja kõhuli, mida saatis lõputu häälekas nutt. seejuures ei viska ta end klassikaliselt selili, vaid paneb põse vastu maad, ajab jalad kõhu alla nagu konnake, karjub ning nutab suuri krokodillipisaraid. tolks-tolks, hiljem on selle koha peal väike pisarameri. ta viskub solvunult kõhuli elutoa vaibal, esiku kivipõrandal, trepikojas trepiastmetel, õues keset suurt vett,  poes riiulite vahel, minu süles, vannitoas, keldris, kus iganes, kohta valimata. täpselt seal, kus tema arvates ta inimõigusi ei arvestata ning rikutakse.
ja jummalukene, kui läbilõikavalt ta veel kiljuda mõistab. tänaseks olen mõistnud, et see on vist üks plikade relv. ma ei tea, et oleksin kunagi näinud või kogenud, et poisid seda kasutaksid.

samas on just temal neist viiest kõige suurem tasakaal kõne ning füüsilise arengu vahel. teistega kippus olema nii, et kes jooksis, see ei tahtnud hästi rääkida ja vastupidi, kel jutt jooksis, see oli füüsiliselt kohmakam ning ettevaatlikum. või tegelikult, kui mõtlema hakata, siis Tudeng ehk oli ka seda ja teist, aga tema kahjuks räägib kaks tegurit. esiteks oli Tudeng lihtsalt nii ammu. ja teiseks oli ta oma tegemistes ja toimetamistes sedavõrd rahulikum ja tasakaalukam, et jääb ilmselt ka seetõttu hetkel Pääsule võrdlusmomendis alla.
aga Pääsust rääkides, siis tal on oma vanuse kohta märkimisväärselt suur sõnavara ja eneseväljendusoskus, üllatavalt terased seosed ja järeldused, nt sidrun....nagu päike. seejuures on ta ka väga osav ja parajalt hulljulge ronija, turnija ning hüppaja. hästi kiire ja toimekas, pisut rahutu ning närvilise olekuga, meenutab mulle ses osas rohkem Giovannit, kui mind ennast.

mistõttu ei oska mina oma peaga asjale muud seletust anda, kui et närvisüsteem ehk nii kiirele arengule järele annab ning kohatisi suuremaid ja väiksemaid erroreid sisse viskab.

sest tegelikult on ta kõigele vaatamata väga-väga tubli laps, lihtsalt eile õhtuks olin ta iseloomu kasvurallist kohe päris väsinud. täpselt selle hetkeni, kui ta lõpuks ööunne jäi, klassika. siis on kohe jälle kõik lapsed hoobilt armsad.

öeldakse, et pole ilus omi lapsi võrrelda. aga olen mõtlema hakanud, et viis last on juba sedavõrd hulk, et paratamatult kipub järeldusi ning kokkuvõtteid tegema.