Wednesday, December 7, 2016

Lennuliin avatud

Täpselt kaks päeva võttiski aega, et uus lennuliin aktiivseks muutuks. päris ninaga vastu akent veel olla ei kannata, aga paar sammu eemal, kraanikausi juures me Käpikuga enam liiklust ei häiri. pakun, et umbes nädala pärast võib neid väikseid tiivulisi peaaegu juba katsuda.

teiseks läks lahti õpetaha jõulukingi ralli. huh, avasin selle peale kohe Ferrero Rocheri kommipaki, mille Giovanni mulle öösel riietekuhja alla oli sokutanud. teate miks ma sellistest vestlustes umbes peale teist last taandusin? aga just sellepärast: 2, 3 või 4 eurot.

*kas 100 eur kinkekaart pole natuke palju, sest jõulukink peaks olema ikka sümboolne, 
*100 eur on ülepingutamine, 50 eur on täiesti piisav,
*jõulud on niigi kommerstlikud ja ma leian, et suurem number ei näita suuremat hoolimist,
põhjendavad 2 eur pooldajad. vähemalt 3 eur nõuavad nad juhul, kui 4 eur pooldjad ei tagane.

Teiseks ei saa maa aru, miks on sobiv ja viisakas kinkida üksnes Piletilevi kaart, sest 100 eur ostukeskuse kinkekaart ei sobi, kuna sellega ei saa elamust, sellega võib üksnes shoppama minna.
miks peaksime täiskasvanud inimest kasvatama ning teadma, mis on talle õige ja parem?
kuidas ma /me julgeme või teame öelda/hinnangut anda, millest teine inimese elamuse tohib saada? seda enam, kui me teda ei tunnegi?
miks on uus kleit, uus ehe, mitu raamatut või minu poolest või uus ja uhke soeng tühisem ja halvemad, kui Piletilevist saadav elamus?

oh, võtaks kohe pitsi konjakit, kui saaks:) üritan küll sajaga sellistest teemadest kõrvale hoida, aga näha on, et piisavalt paksu nahka pole suutnud endale ses küsimuses ikka veel peale kasvatada.

Tuesday, December 6, 2016

Seisab. ka see laps. juba viiendat. ja viimast korda.



Kui tavaliselt kasvavad teiste lapsed kiiresti ja märkamatult, siis Käpiku puhul toimub see kõik mu oma silme all. aeg kaob lihtsalt linnutiivul. ma ei mäleta, et mul kunagi varem sedavõrd kurb oleks olnud, et laps nii kähku suure(ma)ks saab.
äkki tuleb see teadmisest, et rohkem seda kunagi kogeda ei saa? viinamarjad on teadagi hapud.
kes teab. tõenäoliselt on ikka veel midagi.

Sunday, December 4, 2016

Pühapäeva hommikul

Huvitav, mida Käpik mõtleb, kui ta nii hoolega jälgib, kuidas ma muna koorin?
Eks ta mõtleb ikka nagu kass: kõike tehakse siin minu pärast.

Saturday, December 3, 2016

- - -

Tuttav Anonymous oli täna hommikul hoogu sattunud ning kommenteerinud muuhulgas ka ühte mu lauset:

"ootan millal ma valmis saan. seda õiget hetke. see tuleb varsti. ma tunnen."

2) ära sellele nüüd enam mõtle: oled endale juba liiga teinud. tulevad appi. varsti. peavad tulema. ma tunnen. soe tunne on. väike vihje: sa oled juba peaaegu pool sajandit valmis.

Lugesin seda koguni Giovannile, et kas ma saan ikka õigesti aru. kas selles on vihjatud, et varsti viib mind surm ära. kas tõesti on võimalik nii kaugele minna?
nojah.  ausalt öeldes, olen sõnatu.

muidu. sulatasime ja puhastasime kodus külmkapi. sel ajal, kui kapp sulas, käisime Käpiku ja Giovanniga Hansaplantis ning Horteses. ostsime linnumaja. paar pisikest maiust sussi sisse. ning Käpik nägi oma elu esimest Jõuluvana. mulle mingil põhjusel meeldis, et see esimene kokkupuude oli ääretult meeldiv ja soe.
õhtul lähme joome kohvikus veel tõenäoliselt ühe kohvi.
Õnneks tahan kodus olla.

Friday, December 2, 2016

- - -


Olen vahel mõelnud, kas üldse võis siis mil määral suudaks unistuste kodu vähendada muresid, probleeme, kurbust, eluraskust? hakkama saamist?
mina tundliku inimesena usun, et sel võiks olla päris oluline mõju.

selles magamistoas tunnen end näiteks tohutult kergelt ja hästi. miski kõhutunne ütleb, et selline avarus ning tühjus lahustaks ning vähendaks mu pulbitsemist ning emotsioone päris arvestatavalt.

ruum. voodi. suur aken. ning kaugusesse ulatuv vaade.
kuidas sa seal ikka rabeled ja lahmid. see keskkond iseenesest kutsub korrale, rõhutades oma suuruses ja minimalismis inimeseks olemise väiksust.

Thursday, December 1, 2016

- - -


Wednesday, November 30, 2016

- - -

Keegi siin kunagi ammu imestas, kui kirjutasin, et Giovanni mu juukseid värvib. see tuli mulle meelde, kui Ruudi eile oma tütarlapsega meile tuli. mõned päevad varem oli ta tüdruku palvel tolle juuksed roosaks värvinud. väga väga kena oli. Suveplika oli muidugi tohutus vaimustuses. ja mina olin Ruudi üle uhke.

mulle tõsiselt meeldivad mehed, kel sellised asjad au, jõu ning jumal teab veel mille pihta ei käi.