Thursday, October 19, 2017

Sisenen taas ohutsooni, ehk millal ei tohiks muretseda last

siis, kui lapse saamisel kasutatakse sarnaseid mõtteid/selgitusi/ootusi:

* teeb teise kohe otsa, saab see hullumaja korraga läbi, tahaks ju ise ka veel kunagi elada
* või pisut teise nurga alt, et las see laps siis ka sünnib, kui juba juhtus, saabki soovitud arvu lapsi kätte, see hullumaja korraga läbi, tahaks ise ka ju veel kunagi elada
* pole mul ei õiget karjääri, korralikku kodu, kui lapse saan, olen vähemalt kuidagi kasulik/vajalik
* teeb teise lapse sellise vahega, et emapalk säiliks
* kodune õhkkond on pingeline, laps toob õnne, tõrjub valed mõtted, annab fookuse ning paneb keskunduma elus olulisele
* nüüd on justkui kõik olemas: haridus on, töökoht on, kodu on, auto on. laps kuulub samuti korraliku perekonna juurde.
* aitab meest kinni hoida
* on keegi, kes mind tingimusteta armastab

kindlasti on neid põhjusi veel ja veel

ühesõnaga, kui lapsele pannakse enne sündi juba mingid ootused. milleks ta vajalik on. see ei tähenda, et see poleks hiljem elus meie laps ja me temast ei hooliks, aga nii ei saa sellest kunagi PÄRIS õiget side, armastust ega tunnet. selles armastuses saab olema liiga suur ports vastutus- ja kohusetunnet.

sellises poolkohustuslikus valguses muretsetud last ongi hiljem märksa tüütum ja raskem kasvatada. keerulisem armastada.
kõige suurem kaotaja aga saab kahjuks olema laps.

kui tahta last, siis peab tahtma last. aga mitte iseennast või iseendale.
PÄRISELT. kui mõistate, mida ma öelda tahan.
mina olen rääkinud.

Wednesday, October 18, 2017

Tähendab,

...kui Giovanni oleks täna õhtul koju tulnud, siis poleks ma teda eales selle lohakas-elegaants soenguga vastu võtnud. mis pani mind mõtlema, et milline ma oleks, kui mul meest poleks? kui mugavaks ma üleüldse muutuks? mitte et mul teab kui kõrgelt kukkuda oleks, kuid siiski. tegelikult ehmatasin ise ka iga kord, kui end peeglist nägin, aga nii palju motivatsiooni, et pea puhtaks pesta ei olnud ega (koju) ka tulnud.

und ei ole. saate isegi aru. jõin õhtul kanget kohvi.
plikad magavad. plikad, sest Ruudi enam siin ei ela, ta kolis Tudengiga kokku, sellest ma pole lihtsalt rääkinud. Giovanni on Saksamaal.

hakkan lehti lugema.

Ood värvidele ja värskele õhule

On ikka täitsa teine tera, kui saab lapsega õue jalutama. täna oleme juba kaks tiiru teinud ja hoopis teine olemine ja hingamine kohe. lombid ja väike tiba mind iseenesest ei sega, koguni meeldib, kui kõva tuult pole, aga kui ikka  päris ladinal krae vahele sajab, siis nii suur kangelane ma ka pole. ainult Pääsule oleks teisi kummikuid vist ka vaja, täna ta istus ühed kummikud endal lombis läbimärjaks ja siis teisel ringil on talle võimatu selgeks teha, miks ta saabastes sama teha ei saa, mida kummikutega.

aga ilus on, nii kuratlikult ilus. sügis on ikka kunstniku hingega. ma ei jõua sisse ahmida, süda hakkab taguma.

Monday, October 16, 2017

Kõigile Katrini* vastastele naistele

Soovin kõikidele naistele, kes Katrinit* materdavad, et neil avaneks ühel päeval võimalus elada vägivaldse mehega või saada peol ahistamise/vägistamise ohvriks.

mina elasin ka kokku pmst kümme aastat mehega, kes mind kägistas, lõi, muljus, juustest katkust, tõukas jne. enne seda olin üks neist, kes kõva häälega kuulutas, et julgegu ainult üks mees mind näpuotsagagi puudutada. ja teate, täna olen hoopis iseenda üle uhke, et kümme aastat hiljemgi sellel lõpu suutsin teha. paljud elavad nii elu lõpuni. aga ma ei mõista neid hukka. ma mõistan, mis selle taga võib olla.

sellised ohvrid pole mitte provotseerijad, nagu neid armastatakse sildistada, vaid pigem liiga mõistlikud. raske on uskuda, et vastaspool ongi PÄRISELT selline. ikka nagu ootad ja loodad, et ehk saab ise aru, võtab mõistuse pähe, mõtleb läbi, teeb järeldused, tõmbab tagasi.
kes ei mõista, siis see on midagi sarnast, nagu president Trumpiga. usun, et päris paljud mõtlesid valimiskampaania ajal, kui asjad aina pöörasemaks ja pöörasemaks kiskusid, et see ei saa ometi PÄRISELT nii olla. pole võimalik, et inimene ONGI selline mölakas. osutub valituks, lõpetab mängu ja hakkab mõistlikuks.
aga võta näpust. mõni ongi.

ja seni, kuni elu pole teid sellistega kokku viinud, tänage õnne.

Saturday, October 14, 2017

Otse

Kristen Michal oma velvetpintsaku, prillide ja sasipeaga näeb välja nagu hullumeelne professor. jälgige hoolega, varsti kaovad kõik kandidaadid valgesse udusse.

Thursday, October 12, 2017

Mineviku Mülkad

Jälestan seda põlglikku pilku. sitahäda suud. üleolevat hoiakut. teerull-olekut. valimata vahendeid. kogu kehakeelt.
see kõik on liiga tuttav.

miks mõned asjad ei lähe meelest? ka parima tahtmise ja püüdmise juures. annaksin palju-palju, et sest õudusest, mis ikka veel mu peas ja kuskil veres ringleb üle saada. rahu leida. aga ei oska.

iga selline pilk-pilt mõjub hetkega.

Tuesday, October 10, 2017

Plagiaat

Mul on juba enda lapsepõlvest saati üks lemmik lasteraamat. et ma hakkasin varakult lugema, siis kuidagi juhtusin üht sellest raamatust loetud lugudest ümber jutustama ka lasteaias oma kasvatajale. kasvatajale nii meeldis, et ta palus mul seda jutustada ka teistele lastele. suures mängu-söögitoas, kõik teised lapsed istusid  ja mina seisin ihuüksinda seal kõigi ees ning jutustasin. natuke uhke, aga rohkem arusaamatu. mäletan seda suurt vaikust. ühel päeval, kui kõik teised lapsed päeval magama läksid, jääti mind üles ning kasvataja palus mul seda lugu jutustada ka teistele kasvatajatele. see tundus juba päris kummaline, ma ei mõistnud, mis ses nii erilist on. aga loomulikult ma ei hakanud vastu ning tegin, mida mult paluti

hiljem, kui juba natuke suuremaks kasvasin ja mul omad lapsed sündisid lugesin seda ka Troonipärijale ja Tudengile. no mitte ainult seda lugu, vaid loomulikult siis kogu raamatut. hiljem lugesin Ruudile. vahepeal kulus see raamat suurest lugemisest päris tükkidest, siis otsisin ja leidsin Raamatukoist uue asemele. veel hiljem lugesin seda ka Suveplikale. ja kohe päris kindlasti loen seda ühel päeval ka Pääsule.
see on üks väheseid raamatuid, mis on sobinud, lausa meeldinud kõigile mu lastele.

miks mulle see aga meelde tuli on hoopis see, et ses raamatus on üks (teine) jutt, mis algab nii:
Nääritaat sõidab nääripeolt koju, sõidab tuule vilinal, kuljuste tilinal, sõidab üle mäe ja oru, äkki kuuleb huikeid ja naljakat laulujoru.
"Uhhuu, ohhoo, nääritaat, meile kinke too, ruttu kinke too!"
Nääritaat ehmub, keda kinkita jättis, keda pettis? Läheb joru peale vaatama, ja mida ta näeb? kaht poissi - üks Kriim, teine Krääm. Mõlemad karglevad ümber nääripuu, uhhuutavad ja ohhootavad, temalt kinke ootavad. Aga nääripuu on neil igerik, hõbetäht ladvas nigerik, kuld ja kard on risus ja räsus, poisid ise on kräämus ja kräsus, kuidas niisugustele kinki anda!

Ja nii edasi, selline omapärases värsistiilis jutuke. mida ma mitte kuskil mujal ei varem ega hiljem kohanud pole. ja palun väga.

eile õhtul loen Suveplikale üht raamatut, milles on jutuke:
Onul on kodus paras pisike televiisor nimega Särasilm. Selle kaudu paistab onule ära peaaegu et terve maailm. Just nimelt terve maailm!

ja nii edasi.

teate, ma vakatasin. mulle meenusid millegi tõttu Anne Veski ja Marju Länik. kummaline. ikka need aju ootamatud seosed ja keerdkäigud.
need kaks autorit on samuti samaealised ning mõlemad Eestis hästi tuntud lastekirjanikku. kas nad olid konkurendid?

loomulikult vaatasin kohe järgi, kumb oli enne. isegi üllatusin. millegipärast arvanuksin, et on vastupidi.

mis aga teise raamatusse ja autorisse puutub, siis üllatas mind see, et olin vist siiani pidanud seda naist selliseks pehmeks ja emalikuks tüübiks. tolle raamatu oleks aga kirjutanud nagu meesterahvas. naised tavaliselt nii ei oska. võrdleksin seda omakorda Peeter Sauteriga. ütleme siis, et .. no näiteks tema Laiskade laste raamat on midagi sama sürri.

raamat1, raamat 2 ja raamat 3. kõlab juba nagu tõsine (blogi)draama, kas pole.