Tuesday, January 17, 2017

Täna hommikul


köögilaual.
perekonnanimi on minu poolt soditud, kuna Suveplika isa jälgib kindlasti erilise hoolega, et ta nimi kuskilt välja ei lipsaks.
nüüd mõistan, mis vahe on poistel ja tüdrukutel. Suveplikaga saab arutleda. ta kohe tahab ja teda huvitab. suhetest. oma tunnetest.
ja sealt koorub sageli nii palju, et olen ausalt öeldes rabatud. kui palju üks seitsmeaastane olukordi (läbi) mõtleb, hekseldab ja analüüsib. kui palju ta tegelikult minu ja Pääsu ja Ruudi pärast pabistab. ja missugueid lükkeid ta teeb, soovides meid kaitsta.

Sunday, January 15, 2017

Käes see esimene!


Ühel päeval, kui me Pääsuga taas kord magamistoa voodil koopas olime, läks seal ühtäkki hele-heleroheliseks.
Pääsul läksid silmad suureks ja mina muudkui korrutasin: vaata Pääsu, vaata Pääsu!
päike oli välja tulnud. hägusast, kahvatust, kaamest ja luitunud valgusest oli korraga saanud kristallselge ning läbipaistev. täpselt nii äkki, nagu see igal aastal juhtub.
ilus, puhas, värske ja uus (v)algus!

üritasin uut pildile ka saada, aga peale ei jäänud peale Pääsu ehmunud silmade midagi. jälle klassika!

Friday, January 13, 2017

Möödunud aasta(te) kompliment

Ühel augustikuu päeval vastas Eliisabet omaenda blogis mu kommentaarile nii:
sul on tihtipeale nii toredad kommentaarid, et ma loen ja mõtlen, et tahaks nii väga midagi öelda, aga ... nagu ei oska. Huvitav oleks näha, kuidas mõtted sinu peas liiguvad ;) 

mitte keegi. mitte kunagi. pole mulle nii hästi öelnud.
ma ütleks, et see on mu Elu Kompliment.

Thursday, January 12, 2017

aasta raamat 2016. ehk kas elu tasub ära kogu seda vaeva, mida elamine nõuab.

Möödunud aastal nappis mul mõjuvatel põhjustel lugemiseks aega. kes teab, see teab. ehk tuli seetõttu aasta peale 5 raamatut kokku, mille läbi lugeda jõudsin?
neist parimaks või vähemalt kindlasti jahmatavamaks pean raamatut pealkirjaga "äärmiselt vali ja uskumatult lähedal". mina lisaks sinna lisaks veel ka "otsatult kurb". esimesest sõnast viimaseni.
raamatu stiil oli minu jaoks täiesti uudne ja rabav. teistsugune. selline kõverpeeglist, kiiksuga, omapäraselt nihkes ning kohati nagu pea alaspidi. igal juhul mitte kordagi ega raasugi normaalne ega tavaline. korraga nii dramaatiline, ilus ja südamlik.
nii palju äratundmist. kuhu oleks vabalt võinud kahe käega alla kirjutada.

minu puhul muide üllatav, aga ma pole siiani raamatut ega selle autorit guugelanud. aga kui peaksin pakkuma, siis viskaksin kinda, et kirjaniku näol on tegemist inimesega, kel mõni vaimse tervise diagnoos. igal juhul kangastus mul juba üsna lugemise alguses silme ette Benedict Cumberbatch sarjast Sherlock. kogu tekst oli minu arvates äärmiselt sisutihe, iga järgmise lause eelduseks/järelduseks oli tingimata vaja eelmist. samal ajal oli see kogu mahus nii deep, et palju korraga ka ei jaksanud. tuleb tunnistada, et mõnest kohast ei saanud päris hästi aru ka. ja mõned kohad olid kohe nii valusad ja ehedad, et minu närvid vastu ei pidanud. ühes kohas hakkasin koguni nutma.

kõige põnevam ja vaimustavam mõte, mille peale ma lausa põlema läksin (ei tea, mis värvi sellele reaktsioonile anda?), oli järgmine:  
mis oleks, kui dušivett töödeldaks kemikaaliga, mis reageerib teatud kombinatsioonile, nagu südamelöögid, kehatemperatuur ja ajulained, nii et su nahk muudaks värvi vastavalt meeleolule? 
kui oled äärmiselt erutatud, värvuks su nahk roheliseks, ja kui vihane, siis muidugi mõista punaseks, ja kui sul on sitikas tunne, siis pruuniks, ja kui oled kurb, siis siniseks.
kõik teaksid, kuidas kõik teised end tunnevad, ja me võiksime üksteise suhtes hoolivamad olla.
veel üks põhjus, miks see oleks hea leiutis, on see, et nii tihti tunned midagi väga tugevalt, aga ei tea täpselt, mida sa tunned. kas ma olen pettunud? kas ma lihtsalt närvitsen? ja see segadus muudab su meeleolu, ja sinust saab segaduses, hall inimene. kuid tänu erilisele veele võiksid oranže käsi vaadata ja mõelda: ma olen õnnelik! kogu see aeg olin tegelikult õnnelik! milline kergendus!

kas pole mitte lihtsalt geniaalne idee, ah? kui palju kergemaks ja ilusamaks ja selgemaks see meie elu(d) muudaks. mäletan, et peale selle lugemist lõin kohe plaksuga raamatu kinni ning jooksin Giovannile seda maha müüma.

ning kõige ilusama koha pean ka kindlasti lõpetuseks lisama.:
Kas poleks lahe, kui madratsitel oleks käsivarte jaoks kohad, nii et kui külili keerad, siis sobiksid neisse nagu valatult. see teeks ka kaissupugemise kergemaks. tead küll, kuidas käsi muidu pidevalt ette jääb? ja kaissupugemise kergemaks tegemine on tähtis. väga tähtis.

rohkem ma ei ütlegi midagi. muidu rikun kõik ära.

Wednesday, January 11, 2017

Kergendus

Meie all olev korter on nüüd juba paar nädalat tühi seisnud. seal elanud noor perekond koos kahe väikse lapsega kolis vahetult enne uut aastat korterist välja.
milline tohutu kergendus on nüüd lindudele kamina ees kilekoti sees lihahaamriga pähkleid purustada. enne passisin kella ja püüdsin teha nii kiiresti, kui võimalik. aga nüüd võin kohe rahulikult ja südamerahuga pähklid kasvõi jahuks taguda.
iga hommik kohe mõtlen, et küll on hea. taon mõnuga ja ise mõtlen, et ega ma ikka vist päris normaalne pole.

Tuesday, January 10, 2017

Tüür rutiini poole!

Giovanni on hakanud magusat vitsutama. kaks võimalust: kas ta on stressis või oleme armunud faasist rutiini edasi sõudnud. igal juhul see sefiiritort, mille üleeile õhtul koju tõime ning mida veel eile õhtul kl 11 kapis paar lõiku alles oli, on tänaseks haihtunud. ütleme nii, et ma polnud sellega päris arvestanud, sest veel eile viimase asjana enne mu voodisse kobimist vaatasime üht toredat dokumentaali ning sõime seda kahekesi koos otse suurest karbist elutoa põrandal.

tuleb tunnistada, et olen nüüd omadega veidike plindris. käes on mu hommikune magusa söömise kellaaeg, aga seda õiget enam pole. kommi on, aga see ei isuta. järgmine valik oli Raks, aga sellega on nii, et käsi justkui jäätise järele tõuseb, kui seda kapis on, aga juba peale esimest ampsu hakkab see alati kohe vastu. küpsist jäätise all ja peal on ilmselgelt liiga palju ning lisaks on see veel ilmselgelt liiga magus. nii küpsised, kui jäätis seal vahel. kusjuures, tegelikult ma ju tean seda. aga iga kord enne sööma hakkamist mõtlen, et ehk on seekord teisiti. ehk ma ikka ei mäleta päris õigesti. 

ma ei tea, muud ei oskagi kohe öelda, et on vist inimloomusele omane, et me ei taha mingite asjadega oma elus kohe kuidagi leppida.

Monday, January 9, 2017

10 kuud. ehk mida ma kogesin aastal 2016, mida varem kogenud polnud.

Mul puudus kogemus kasvatada last, kelle kasvades ei jää püksid ta jalas mitte väikseks, vaid lühemaks. pikkadest pükstest on saanud 10 kuuga põlvpüksid. kui nii edasi läheb, siis suveks on neist saanud lühikesed püksid.