Tuesday, December 11, 2007

suurmustkass....on kadunud..page was not found.
siiani vaatan veel korra päevas ja ikka ei suuda uskuda, et see tõesti nii on.
soodomakomorra arvas, et tegu on palju tugevama ja suurema inimesega. kole kahju on. soodomakomottale ta ju tegelikult meeldis.
aga see vist ongi tolle virtuaalmaailma võlu ja valu. seda tohutut infoküllast ja ebastabiilset keskkonda võiks võrrelda isegi praegu ühiskonnaga. kiiresti, palju ja pinnapealselt.

Friday, December 7, 2007

i /loe: täpp i pea kohale/

Kõik asjad inimese elus saavad ikkagi oma alguse, lõpu, käigu, kiiruse, ja hoo sisse siis ja ainult siis, kui inimene selleks enda sees lõpuni valmis küpseb. sõprade/tuttavate/kolleegide jutt ja nõuanded + kümnetest ajakirjandusväljaannetest ja internetiavarustelt kokkukorjatud info võivad kohalejõudmist kindlasti kiirendada, aga 240 km/h saab sisse ainult iseendas arusaamisele/selgusele jõudes. vahel on see tee ainult koletu pikk. kahju on tagantjärele ajast, mis osaliselt korstnasse on lastud. kuna keegi jumal on inimese elueale omavoliliselt lihtsalt limiidi peale pannud.

Saturday, December 1, 2007

detsember

täna ma olen täitnud poole endale püstitatud ülesandest. aga mõned tunnid on õnneks veel ees ka. kuigi, tundes iseennnast, on see viimane pool eelmisest lausest ainult lollidele lohutuseks. vaevalt, et ma järelejäänud tunde teise poole ärategemiseks kasutan. kuigi peaks. eks läheb nagu ikka, et viimaslel minutil ja enda peale vihane,stiilis - mis keelas sind end varem kokku võtmast?
laps tuli egiptimaalt tagasi. jumekas ja elus. viimane on kõige olulisem. eks ei vaata mulle endiselt otsa. nagu julia roberts, kes pretty womanina ei suudelnud. nüüd võiks järeldada, et silmad on ohtlikud.
kohe panen arvuti kinni ja põrutan mudilasega maale ära. loodetavasti on teised seal juba maja soojaks kütnud. nagu nad lubasid. ja õhtul saab sauna. homme hakkan päkapikke ootama.

Friday, November 30, 2007

BIG sai medali kaela - edulugu

vat nii kaugele oleme me siin vabas Eestis siis jõudnud.
manipuleerimise ja varguse eest pannakse medal kaela - Big oli Äripäeva TOP 100 autasustamisel kuues ettevõte Eestis 2006.a tulemuste poolest. Vau - milline saavutus!
Ainult, mille/kelle arvelt? rumaluse. ahastuse.
Inimesed , tulge mõistusele, tahaks karjuda. nagu kunksmoor, kes süütuid kajakaid inimeste lolluse eest kaitsta pyydis.

ja selle peale joonistavad Eesti lapsed Tallinna Laste Turvakodu eestvedamisel pilte - Euroopa Liidu rahvad tähistavad jõoule.

Jumala eest - vihma käest räästa alla!

Tuesday, November 27, 2007

Bidstrup

Vahel käib mul külaline, st siis kutsumata külaline - Paanika. Teinekord saab temast võrdlemisi kiirelt lahti, aga tuleb ette ka kordi, kus ta nädalaks või isegi pikemaks perioodiks oma kohvrid lahti pakkib ja minu juurde sisse kolib.
uskuge, ta on väga tüütu. ja ahistav. ning väga halastamatu. sest ta tuletab sulle ikka ja aina meelde, et kuskil on midagi tegemata jäänud.
Tema vastu aitab ainult stabiilsus. tasakaal. rahulolu. elus.
Mis on tugevas seoses eneseteostuse ja enesekindlusega. või mis.
õige elukorralduse puhul peaks tema külaskäikude sagedus vähenema korrelatiivselt elatud aastatega.
minu puhul see nii ole. praegu on ta taas kohal. pagan võtaks, kas ma pean tõesti suurema elamise peale mõtlema hakkama?

Monday, November 26, 2007

oleks ju aeg juba harjuda

kui ma veel mõni aeg tagasi arvasin, ehk lootsin, et suudan ajapikku muutuda, siis nüüdseks hakkan oma positiivsusteooriasse usku kaotama. olen end mõningal määral muidugi parandanud ja teatavaid edusamme teinud, mis ei tähenda, et see mind päästaks aeg-ajaltsiiski iseenda alla jäämast.
meil käisid külalised. külalised, keda ma tegelikult väga oodanud olin. ehk liiga väga. sellistel kordadel pelgan juba ette, sest alati kui midagi on liiga, ei lõpe see hästi.
kui koju jõudsin, toimetasid kaks meesterahvast kokka/tuttavat juba minu/meie köögis. nii oli kokku lepitud. ülejäänud seltskond istus siin ja seal ning hoidis üleval seltskondlikku vestlust. inimesed olid minu jaoks piisavalt "uued", et end mõnevõrra ebakindlalt ning närviliselt tunda. nagu minu puhul ikka, kes ma pole kunagi hiilanud seltskondlikkusega.
seega, suhteliselt võõrad inimesed, suhteliselt uus kodu ja suhteliselt uus mees minu kõrval ja ümber, sukeldusin võõrustaja rolli täitma. 16 aastat tagasi pulmadeks saadud serviis, mida olen loetud korrad kapist välja võtnud, läks seekord täies koosseisus käiku. õhtusöök oli plaanitud rikkalik - supp, lambapraad ja magustoit.
jooksin nõudega kapi-köögi-laua vahet. kokkadel köögis oli samuti alalõpmata midagi puudu, üle, palju või vähe. minu ülesandeks oli köögis toimuv käigus ja töökorras hoida, mis tähendas asjade/potsikute/totsikute kättenäitamist/ulatamist, ülejäägi kõrvaldamist ja liigeldavuse mning vajaminevate mustade nõude kiiret jlaust koristamist ning pesemist.
kõige selle vahele jäi jooksu pealt klaas veini, teine, kolmaski.
kuni kell oli märkamatult 11 õhtul saanud. ühe koka keel oli juba kokkamise kõrvalt konjakit mekkides meeldivalt pehme, teine nohises tõsise ja asjaliku ilmega endiselt kõrval abiks. selle mehe puhul oleks ilmselt võimatu , et ta kunagi iseenda üle kontrolli kaotaks.
sisse oli lükatud viiamne käik - magustoit. kui helises telefon.
minu ekskaasa, kes pidi järgmisel päeval meie kõige väiksema järeltulijaga egiptimaale põrutama, oli vastu ööd avastanud, et tal oleks siiski rohkem mudilase riideid kaasa vaja. esiti tegi see ootamatu segamine ehk pisut kurjakski. taandusin mobiiliga viisakalt magamistuppa ja heistin poolpimedas toas selili voodile. hakkasime rääkima. ja rääkisime ja rääkisime ja rääkisme. ja rääkisime. mida peale lahutust on ette tulnud üliharva. mõned korrad siiski.
teised sõid oma magustoitu kõrvaltoas, mina pikali voodil.
üle pika aja midagi nii tuttavat. nii oma.
läksid esimesed viis minutit, kohe kümme, siis kakskümmend, juba pool tundi, nelikümmend minutit tiksus täis. vajutasin kogemata mingit nuppu. ja katkestasin kõne. nii järsku. tuli sellele lõpp. sama ootamatult, kui algus.
hämar tuba, vein, väsimus ja see kummaline vestlus - kõik see kokku oli teinud oma töö.
tundsin, et lihtsalt ei suuda end sundida külaliste hulka tagasi minema. olin väsinud. olin vintis. olin nõrk. ja olin paha. sest ma ju kõige sellejuures teadsin, kui nõmedalt kogu olukord võiks kõrvalt paista. ja mida teised arvavad? ikka ja alati jääb see küsimus, mida teised....
mida nad arvavad? küisk parem, miks nad arvavad?
asjade ja käitumiste taha alati midagi inetut ja teadlikku.
miks nad ei oleks lihtsalt võinud mõelda, et ma lõppesin selleks õhtuks otsa. sain tühjaks.ja kui tühi, siis pole seda niikuinii.
aga inimesed juba on kord nii loodud, et nad siiski mõtlevad. midagi.suure tõenäosusega ka seekord. sest nad olid küisnud. mis toimub.
ja nad läksid. õige varsti. kui mina oma vestluse olin lõpetanud.
ja nüüd mul on paha. ja elukaaslasel on paha. ainult teisel põhjusel.
ja ma pean tunnistama - see oli inetu. isegi, kui mina halba ei tahtnud.
olin tahtnud taas kord võimatut - märkamatuks jääda. kas pole kummaline, kui olen seltskonnas, pole see seisund mulle tihtipeale võõras, kui mind seal aga pole, ei õnnestu see pea kunagi.

Thursday, November 22, 2007

alguses nagu alati tuleb keegi vette visata

...ikka sellepärast, et ta ujuma õpiks. ja teadmisi omandaks.
lasin Googlel minuga sama teha.
ja teen oma esimesd heitlikud liigutused selles tundamtus vees.
kohe jõuan kaldale, mis tähendab, et vajutan klaviatuuri paremal pool olevat klahvi ENTER.
ja näen, millisele saarele ma siis välja ujusin.