Friday, July 25, 2008

maanteevõitlus

suvi on hääletajad tee äärde toonud.
enam ei saa rahulikult ilma süüd tundmata koju ka sõita!
vaatavad oma ülbe ja etteheitva"no-kas-sul-on-raske meid-siis-peale-võtta-endal-auto -täitsa-tühi" pilguga otsa, kui masinat kinni ei pea ja neist hooga mööda põrutan.
pagan võtaks, aga ei jõua mina ka ju igaühe juures neist peatuda, selleks end end välja vabandada ja seletada, et minus on säilinud siiski ka inimlikkus ainult, et olen sunnitud õige pea maanteelt kõrvale keerama. ja seega poleks minust just palju abi. kui, siis vastupidi. justkui aitad, end ennast paremini tunda, aga nemad peaksid mõne kilomeetri pärast taas kord rivi lõpus kohad sisse võtma.

no vat. ja siis olen sunnitud kaugusesse vahtima, et seda halba enesetunnet tekitavat pilku vältida. ja seetõttu end veel nõmedamalt tundma.

Thursday, July 24, 2008

"kena tiss ja kobe kann"......

just selline paljastav pühendus kaunistab orcutis ühe 14-aastase tütarlapse kontot.
tolle tunnustava lause autoriks on haritud vanemate, õe-vennaga korralikust kodust pärit samaealine noormees.

midagi sellesarnast suudab ikka ja jälle vahel välja tuua minusse ärapeidetud Maailmavalu!
tirime, tirime kõik ilusa päevavalgele. lörtsime. tallume. rullime.
ikka tasaseks.
varsti on terve maailma üks suur kaltsukas.

no ja siis imestame. kuhu küll kõik lilled jäid.

aga ma ei heida poisile midagi ette. sest tema ongi maailmas uusi väärtushinnanguid ja suhtumisi loova ettevõtte "Be Cool" tootmise produkt.

üldiselt olen end ümbritseva rumaluse, nõmeduse, labasuse, ükskõiksuse ja pinnapealsuse vähemalt oma peas ära blockinud.
sest ma tean, see on minu mure. minu probleem. ja on uppuja päästmine on eelkõige uppuja enda asi.
seetõttu olengi peidus oma kunstlikult loodud ilusas, väljapeetud vatiga ümbritsetud maailmas. kuna teisiti lihtsalt ei oska. ega saa.

aeg-ajalt esineb mu maailmas siiski ka tagasilööke, mis tähendab, et väljamüüritul õnnestub sisse tungida ja mind ikkagi üles ärritada.
nagu praguseltki pildilt väga hästi näha saab.
aga õnneks on see siiski mööduv nähtus. sest keegi ei taha pahura inimesega koos olla. ise ka mitte.
selle olen elus juba selgeks saanud.
seetõttu kestab leke" tavaliselt mõnest tunnist paari-kolme päevani.
umbes nii kaua kulub mul aega, et teatavad reaalselt eksiteerivad ühiskonna arenguga kaasaskäivad nähtused, mis mind isiklikult söövad ja hävitavad, taas kord tahaplaanile suruda ning mõtted kontrolli alla saada.

võta või jäta?!?!

"aga ta ju ei tahtnud mind!" teeatab õde teatraalselt kurva ohkega ühe oma eksi kohta. kui eile õhtul meie juures koos õues istume ja kohvi joome.
"kohutav, ja mina pean temaga mingil määral veel tööalaselt suhtlema", teatab seepeale õe elukaaslane. "kuidas siis, kas stiilis, et ..tänan...., et mulle ka midagi jätsid!?!?
opaaaa...naljakas...aga ka midagi täiesti uut....sellise nurga alt polegi kunagi asjale lähenetud.
" kumb siis on hullem, kas suhelda õe eksidega, kes ta maha on jätnud või nendega, kelle tema on maha jätnud?" tahan mina seepeale teada.
hetk vaikust. segadust.
"nendega, kes tema (õe siis) on maha jätnud. " saan lõpuks ebaleva vastuse. justkui vastu tatmist.
"vist!" lisandub nagu iseenesest otsa. kuna vastus paistab üllatavat teda ennastki. sest poleks see nagu õige, kui läheb vastuollu loogikaga.
naerma ajab sellegipoolest. meid mõlemaid.
paradoksaalne, kas pole. see mehe au ja uhkus. teeme lõpetuseks kokkuvõtte.

Wednesday, July 23, 2008

sünnipäev!


23. juuli 1993 (15 aastat tagasi), kell 11.00 täpselt, sündis meile teine poeg. 3830 gr ja 53 cm.

ta on neist kolmest kõige:

sügavam.
leplikum.
mõistlikum.
südamlikum.
tundlikum.
hingelisem.
tähelepanelikum.

ta on kena poiss. avatud poiss. sõbralik poiss. tark poiss.

ta on väga hea laps. väga kallis ka.

kui ta suureks kasvab, saab temast väga hea inimene. väga hea mees. ja väga hea isa.



Tuesday, July 22, 2008

enne kojuminekut

ainult t õ e l i n e õnn ja õnnetus teevad ilusaks. ehk selleks, et elu(s) edasi viia.
enamuse ajast oleme stabiilselt koledad. et olemasolevat säilitada.

torm veeklaasis.

10 penni sellele, kes ütleks kust jookseb piir ideaalse/normaalse ja iseka ema vahel?
kust algab egoism? kust altruism?
mina soovin parimat, püüan parimat. aga tahan ise ka.
teistele tundub, et liiga palju.
samas, kui oma lapsepõlve ja poiste praegust elu võrdlen, siis ma nende huvides pigem ei võrdleks.
sest polnud/olnud/saanud/võimaldatud mulle pooltki seda, mis neil praegu käes. ümber. ja valla.

ma olen tüdinud etteheidetest. vähem poiste. rohkem ema omadest.
ma ei taha end terve elu süüdi tunda.

täna õhtul kuulutasin välja erakorralise koosoleku. mõelgu oma soovid ja tahtmised läbi. väljendagu omi arusaamu. suhtumisi. seisukohti. esitlegu. põhjendagu.
kedagi välja ei naerda. ei parastata. süüdistata.
eks püüame siis neid nurki lihvida. omavahel sobitada.
eesmärk pole ju otsida vigu vaid leida lahendusi!

Monday, July 21, 2008

igaüks on oma saatuse sepp... ja o-ma õn-ne va-la-ja!

täna, kus kohviku kokk on rivist väljas ja ma jäin ilma oma igahommikustest juustusaiakestest, paistab olema just õige päev teadlaste tööd proovile panna.
hiirtelt inimesele üle minnes, pean selleks kaotama 10-15% oma kehakaalust, see tähendab siis tänahommikuse seisuga täpselt 5.35 - 7.995 kg, mis annaks mulle tõsi küll veidi anorektilise väljanägemise, aga seejuures ka tohutu energia ja mis peamine - õnnetunde.

ettevaatust - ainult õnnelikele!

võta üks klaas veini ja ma ütlen sulle, kas sa oled õnnelik.
kui see sind kurvaks muudab, siis sa pole seda teps mitte.

Friday, July 18, 2008

ja ma pole siiani tegelikult aru saanud, kas parem on siis teada või elada teadmatuses?

avastasin poolteist tundi tagasi ühe uue blogi. selles on nii palju soojust, valgust, turvalisust ja avarust, et sinna lihtsalt vajub. aina sügavamale.
mida edasi lugesin, seda väiksemaks ise muutusin. mul hakkas enda pärast häbi. ma ei oskakski nagu elada!

Lood on kirjapandud justkui möödaminnes- kergelt, ülimalt südamlikult ja soojalt. boonusena veel vaimukalt.
aga teadagi, see on petlik, sest kõik möödaminnes ja ladus eeldab ju tegelikult andekat, mõtlevat, tarka, intelligentset, hea väljendusoskusega inimest.
Peategelaste elu ja tegemisi illustreerivad lisaks jutule pildid. või mis pildid - need on juba kunstfotod. värvilised ja täis elu. ideaali lähedased /ja lähedased ka ainult seetõttu, et ideaalset ei pidavat ju eksisteereima/
kõik kokku saab nii ilus ja armas, et viimaste tundide jooksul olen saanud nii kõva häälega naerda, kui silmanurgast pisara poetada - lihtsalt sedavõrd liigutav on.

samas, pani loetu mind mõtlema, kas selleks, et niimoodi julgelt ja südamest kirjutada, peab olema vist puhas südametuunistus , suhteliselt "pilvitu" minevik, mina ja sina, kes teineteist armastavad ja ühised lapsed, kes seovad.
mis tähendab, et möödanikku jääv ei saa sisaldad minu, sinu ja meie lapsi, õelaid ekse, valusaid haigetsaamisi ega ettevaatlikeks tegevaid üleelamisi.

ainult siis sünnib midagi nii ilusat!
või ma eksin?

täna sööme komme, homme sööme komme, komme sööme üle-üle-homme....

täna õhtul sõidame ema ja õega palmsesse vabaõhuetendusele /järgitegemist vääriv tegu/;
homme lähme elukaaslasega soolaleivale /inimeste juurde, keda ma pole kunagi näinud, aga tean nii palju, et peremehel on Jumalaga lausa tööalane side/;
ülehomme taas kord etendusele, sedakorda Viinistusse /igasuviseks saanud läbiastumine/

seniks - Päikest kummardama

Thursday, July 17, 2008

kui tahad midagi värsket....vali Statoil!

mõni aeg tagasi , kui Statolis olid veel vanad kohviautomaadid, võisin igas tanklas üle Eesti kindel olla, et joon a l a t i samasugust cappuchinot.
nüüd , uute automaatide ilmudes, olen saanud samale nupule vajutades kõikvõimalikke erinevaid piimaga ja piimata elamusi:
pooliku
või siis ääreni täis joogi;
süsimusta
või siis topsitäie ainult kuuma piima;
tulikuuma
või vaevalt leige variandi:
väga kanget
aga ka ülilahjat.

mulle tundub, et olen vist mõnevõrra pettunud.
siiani olin harjunud, et Statoil on oma kontseptsioonilt sarnane McDonaldsiga - st. kindla peale (välja)minek.
ja täna siis selline inetu lugu. nüüd, kus nad mu juba orjastanud olid.

+ punktina läheb endiselt kirja keskmisest oluliselt meeldivam teenindus.
ja eilsest ka üks uus kook, mis maitses imehästi.

Wednesday, July 16, 2008

welcome back!

krooniline ajanappus;
närvilised, pinnapealsed, omakasupüüdlikumad inimesed;
kõik müügiks;
pikad arstijärjekorrad;
eramaad, kus jalutades võid sõimata saada;
mereäärsed, kuhu enam ei pääse;
liiklusummikud, kus tööle ja koju jõudmiseks kulub oluliselt enam aega kui mõned aastad tagasi - kõik need asjad meenuvad negatiivse poole pealt esimesena, kui mõtlen, mis uus elu ja ühiskond kaasa on toonud..

ometi olen just viimasel ajal end tabanud mõttelt, et vähemalt ühe hea asjana kapitalismi juures (õnneks muidugi on neid rohkemgi) on lisandunud rahva heaolu kasv, millega kaasneb seik, et üha julgemalt ja pikemaks ajaks võin oma asjadele selja keerata ning ei pea kartma, et ümberpöörates neid sealt enam eest ei leiaks.

aga et just nüüd, kui vaevalt olin jõudnud selle üle rõõmustama hakata, pidi keegi mu illusiooni otse mu enese akna all lõhkuma.

nimelt, ostsime eelmise aasta suvel nõmmele majaosa, kena suur murulapp maja ees ja taga. ymber maja on täpselt nii kõrge puitaed, et minusugune parasjagu üle ääre ulatub nägema. mis tähendab, et tegu on ikkagi tuntavalt aiaga, aga samal ajal ei mõju kodu veel tsitadellina.

koht, kuhu ma tegelikul oma jutuga jõuda tahan on üks pisike roosiistik, mis hakkas just õitsema lillepeenras, otse me akna all.
eile aga avastasin järsku, et seda lihtsalt pole enam seal.
ausalt, see tundus tol hetkel nii uskumatu, et hakkasin esialgu isegi kahtlema, kas ta üldse oli seal olnud. aga ei - oli. kindel see. sest ma ju tean, et võrdlesin seda pisikest kollast roosiistikut samasuure /või väikse/punase roosipõõsaga maal ja omakeskis arutlesin, kumb jõuab ette ja esimesena õie lahti lööb.

ja nüüd seda lihtsalt polnud enam peenras. nagu tulipunast vihmavarju, mis oli katki. lihtsalt keskelt murtud katki.
õnneks pole mina enam laps, nii haiget mulle enam säärase teoga teha ei saa.
aga jahmata ja rabada küll.
vähemalt mõneks ajaks.
kui üle läheb, ostan uue.

Monday, July 14, 2008

24 september - 23 oktoober

jumal, kui kaua ma mõtlesin, kas ma ostan selle kleidi ära või mitte.
ja täna juba kolmas teeb komplimendi.
mmmm....nii vähe on õnneks vaja.

nii suurt pealkirja ma ei suutnudki välja mõelda.

mul on nii palju ilusaid päevi, toredaid seiku ja inimesi vahepeal seljataha jäänud, et ma ei kirjuta neist enam.
aeg lihtsalt lendab!

Thursday, July 10, 2008

elu nagu Nukitsamees

Midagi pole kobiseda - elus valitseb tasakaal.
kui plikadel kulub raha kõiksugu iluvidinate tarbeks, siis poisid kompenseerivad selle söögiga.
igastahes.
nagu hundi kurku.
pole hetke kodus, kus keegi süüa ei küsiks.
kui teil on kolm poega.
sõna otses mõttes - nad lihtsalt söövad raha!

Friday, July 4, 2008

catwalk

lakkisin varbaküüned punaseks ja sisenen õhtul trendimaailma.
GOSPA ootab mind.
tegelikult ootab raha.

Thursday, July 3, 2008

Suvi sakib.

et siis nüüd on see va Suvi ka ilukultusest hullunud.
on nõnna lahjaks jäänud. ei tunne teist enam õieti äragi.
meie aga imetlegu ja helpigu seda rasvatut suveilma.
modellid vist rõõmustavad.

mina igal juhul oma hommikusaiakeset ei loobu. midagi rasvast peab siia ilma ka ikka jääma.

Wednesday, July 2, 2008

kylm sõda

...kestab.
muudan taktikat. võtan kasutusele uue relva - veini. punase veini. tummise veini.
kaitsen end tuimusega.

tegelikult on see väsitav. kas armastus ei võiks seksist suurem olla.

keskea rõõmud

miks siis kui ma ühel õhtul keppi ei taha on järgmisel hommikul ...
külm?
ja vaikne?

Tuesday, July 1, 2008

tagasi lapsepõlves.

ma pole kunagi tohtinud tegeleda Jamaga.
ema ütleb alati - tee midagi Asjalikku.
ema ütleb alati - tee midagi Kasulikku.

mis tähendab, et eile õhtul sattusin Olukorda, kus peale tööd voodis selili olles erinevaid blogisid lugedes tundsin nagu oleks millegagi vahele jäänud, kui elukaaslane mu kõrvale pikali tuli ja pilgu lahtiolevale arvutiekraanile viskas.
ma tegelesin ilmselge Jamaga.
see polnud kohe kindlasti mitte üldises mõttes Asjalik. ega Kasulik.

öelgu siis veel keegi, et lapsepõlv ei mõjuta meie käitumist!

peaasi on vastu panna kiusatusele ja mitte tagasi vaadata.

ma olen Hea Elu poolt ära hellitatud.
ma olen Selle Suve poolt üleärahellitatud.
ma olen mitu korda elukaaslasele öelnud, et ta teeb mulle karuteene.
sest ma olen emotsionaalne.
ja tema on temperamentne. kui mitte öelda pöörane.
mis tähendab, et toodame tuld ja tõrva.
elame täistuuridel.
kõrge amortisatsiooniga.

aga ma olen hakanud seda armastama. teda ka.