Thursday, December 24, 2009

Monday, December 21, 2009

Kuradike...3 kuud.

1 ja 2 jäid eest ära, sest enne polnudki nagu mahti kirjutada. Ja egas varem polekski suurt rohkem öelda olnud, kui et kisab ja kisab ja kisab ja siis veel kisab.
Tegelikult kisab siiani, aga nüüd tuleb ikka ilusaid ja väga ilusaid hetki, tunde ja vahel suisa päevigi vahele:)

Kui seni arvasin, et tean lastest kõike...või vähemasti väga palju...siis Itu tegi mulle selgeks, et ma eksisin - Itu on kolme posis eest ja rohkemgi veel:)

Tänaseks päevaks oleksin vist hull valmis, kui ema mingist hetkest siia elama poleks kolinud. Prrr, ma isegi ei taha mõelda, kuidas me siin ilma temata hakkama oleks saanud. Karta on, et peale Itu oleks kõik näljas ja paljad:)

Ma ei hakka kirja panema, mida Itu kõike oskab ja veel ei oska...või siis veel ei viitsi. Olen nüüdseks juba seda meelt....et kõik tuleb siis, kui tulema peab...kuu varem või hiljem...pole vahet...peaasi, et terve. Ja terveks ta täna peale kõike sorti uuringuid õnneks ikkagi tunnistati....mis tähendab, et nüüd võin tal lubada südamerahuga edasi kisada:)

Itu on Iseloomuga tüdruk - tahab, siis teeb, tahab, ei tee.
Näiteks võibki jääda tal nina ees kõrinat kõristama, tema ikka ei vaata. lõpuks hakkad lihtsalt ennast lollina tundma:) Mis tähendab, et Itule meeldivad inimesed hulka enam kui asjad.
Vahel mulle tundub, et ta saab kõigest palju rohkem aru, kui meie arvame. Igal juhul suudab ta minus tekitada aeg-ajalt säärast boring tunnet.
Ja siis ma püüan jälle rohkem täiskasvanu moodi rääkida ja käituda:)


Tähelepanekud ja tõsiasjad Itu elust:

Lutti ta ei võta ja kõik.
Vankris magab, siis kui vankrirattad ei ragise. Mis tähendab, et kaugemale kui 500 meetrit ma kodust palju vangerdada ei söanda.

Kui ikka karjuma hakkab, siis enne vaikust ei saa, kui sülle või tiss.

Poes ega külas pole ta siiani kordagi käinud. mina olen poest mõned korrad ikka läbi jooksnud:)

Autos ilma kõrvalabita magama ei jää.
Elab peamiselt süles, enne kõht kõhu vastas, nüüd näoga maailma poole.

Voolav vesi ja elav tuli - need suudavad teda rahustada.

Läheb järjest rohkem oma isa moodi, kuigi pidi tulema minu nägu ja lokkis juustega:)
Igas tahes on mul temaga pagana keeruline, aga ka jumalikult armas.
Ma tegin ikka hea otsuse ta meile päriseks elama kutsuda:)

Friday, December 18, 2009

Võiduka lõpuni

tunni aja pärast siis haiglasse uuringutele.
õnneks õhtuks koju.
oma koju.

huh, võtab kohe sügavalt sisse hingama....jälle peab tugev olema........

Thursday, December 17, 2009

Ei taha, ei taha, ei taha nii suurt vastutust.

no nii...nüüd siis helistati mulle ka perearstikeskusest ja küsiti, kas soovin vaktsineerida.
pagan võtaks - parem oleks, kui nad seekord oleks sama ükskõiksed kui muidu.
nüüd ma ei teagi....tavaliselt ma pole gripivaktsiini peale isegi mõelnud...kas nüüd siis peaksin?
milleks kogu see paanika?

mida ma otsuse tegemise juures kõige enam pelgan? vist ikka seda, et äkki see mitte-tegemise-otsus loetakse üleolevuseks, just kuskilt kõrgemalt poolt, ja siis ma saan nagu karistada või nii.

kui tunneks enda sees seda kindlat ei-d, siis poleks midagi. aga mul on tunne, et kui kahtlen, ainult siis saavad halvad asjad juhtuda.

ma ei taha end nii tunda.
mulle ei meeldi, kui mind segadusse aetakse.

ma ei taha süüdi jääda. praegu ega hiljem.

Wednesday, December 16, 2009

Venelanna.

Sissejuhatuseks pean kohe ütlema, et minu arvamust mööda pööravad venelannad oma väljanägemisele ja ilule sootuks enam tähelepanu ning on igapäevaselt rohkem hoolitsetud ja naisemad, kui eestlannad.

Eile siis sain oma teooriale taas kord kinnitust, kui lapsega arstil käies täpselt selline teisest kabinetist välja marssis. Ei aidanud seejuures mu samal hetkel kolinal trepist alla kukkunud enesetunnet parandada ka kiire võrdlev analüüs, mille käigus sai juba minuti jooksul enam kui selgeks, et ka meie lapsed erinevad temperamendilt nagu öö ja päev. kusjuures "ka" ei tähenda siin kohal kindlasti mitte seda, et mina enda arvates suisa öö välja nägin:)

Kui Luisa Värk Nipiraamatus ei saa aru, miks väiksete lastega emad oma välimuse käest ära lasevad, ajal mil peaks end just eriliselt kenaks sättima, siis mina saan aru küll. seda saab öelda naine, kellel on esimese lapsega "vedanud". Luisa lihtsalt ei tea, mis tähendab, kui esimese kahe ja poole kuu jooksul on tegemist, et lapse kõrvalt endale teevettki keeta.
See selleks. Loomulikult võib siin öelda, et loll, kes vabandust ei leia. Seda enam, et kahjuks ei paista sellised "pahad" turvatoolis kaasa kõlkuvad lapsed kõrvaltvaatajale kuidagi teistsugused, kui need "head". Kui just toolile vastavat märget ei pane, no näiteks - kuri laps:)

Igal juhul....tolle Venelanna laps kuulus nende "heade" laste hulka, kellega võid ette võtta enam vähem mida tahad ja tema ikka naeratab. tõsta ta siis püsti, istuli või pane pikali - laps suurt ei liiguta. Ikka ainult naeratab. Sulle ja teistele.
Vaatasin ja kadestasin, kuidas Venelanna oma last riietas. Pani tolle lihtsalt pikali ja hakkas siis ülima põhjalikkusega last pakkima ja kinni nööpima. Kui beebs selle aja jooksul korra kätt liigutas, siis tõstis Venelanna üllatunult kulme ja hüüatas: žarko ,što li? tõ tak aktivnaja!?!?
Laps "valmis", sättis Venelanna veel ennastki ja kõige tipuks pani selga imeilusa lühikese pruuni kasuka. Kubujuss samal ajal aina ootas kannatlikult ilusa ema järele. Seejärel haaras Venelanna oma nii umbes üheksakuuse lapse, kes suuruselt enam vähem pool teda moodustas, puusale ja tippis oma ülikõrgetel tikkkontsadel enesekindlalt uksest välja.

Sel hetkel läks mul uuesti paremaks. Seda enam, et enne vist jäi ütlemata, et ka mu elukaaslane oli meiega kaasas:)

Aga midagi head ma ometi Venelannalt ka teada ja targemaks sain:)

Esiteks sain iseenda jaoks kinnitust, et ise ei viitsiks naljalt selliseid kontsi kanda isegi siis, kui mul selleks ka kuhjaga aega jaguks.

Teiseks, vot teiseks on nii, et kui nüüd Iti mulle kõvahäälselt näiteks riidepanekul vastupanu osutab ja üleüldse jaurama kipub, siis vaatan talle konkreetselt silma ja ütlen vastuvaidlemist välistaval toonil - terpii:)

Ringmäng

Iga hommik ootan, millal see Kolmas juba oma päkapiku noosiga sealt teisel korruselt alla jõuab. Saab ka suu magusaks:)

Friday, December 11, 2009

Üks paigake siin ilmas on...

Ühele emale tundub midagi imelikku ja ta läheb lastearsti juurde. Ja kui siis lastearst ikka ütleb, et talle see asi kohe üldse ei meeldi ja saadab ema koos lapsega kindlasti edasi neuroloogi juurde, siis mis te arvate, mida teeb selle peale tolle emasüda?
Muretseb. Ja mitte vähe. Öösel ja päeval.

Ja ootab kannatamatult esmaspäeva. Mis tundub seitsme mäe ja mere taga.

Ilma lasteta ei kujuta see ema oma elu ettegi, aga vahel on tunne, et lihtsalt ei jaksa neljakordselt pabistada.
Laste mured on kordades muremad.

Thursday, December 3, 2009

Oleks, et ta liialdab. mina lihtsalt ei usu.

Lugesin täna postkasti potsatanud "Anne&Stiilist" artiklit Pulmad Pipi Pikksuka moodi, kus noor naine kirjutab oma abiellumise plaanidest ja selles on lause: ..selgus, et üsna paljude inimeste meelest tähendab abiellumine naisterahva puhul edaspidi põhiliselt kodule pühendumist - kolme last, kööki kapseldumist, isiklikest ambitsoonidest loobumist...

Kas asjalood on tõepoolest nii hullud. et kohe paljud!?!?

Ja kui ongi, siis kelle pärast nood inimesed tegelikult rohkem pelgavad? kas tema või iseenda pärast?

Wednesday, December 2, 2009

Siis, kui ema lolliks läheb.

Suures toas diivani ees maas on madrats.
Kolmas astub madratsile.

Ära astu sinna, seal on piss!

Kus? siin või?

Ei, see on piim, mis välja tuli.

Siin või?

Mhmh.

Aa... aga mis see on?

See on teine piss.

Ja siis me naerame.

Monday, November 30, 2009

Lõppude lõpuks, kumb oli siis ikkagi enne, kas muna või kana? kana või muna?

Valan kausi ääreni piima täis. Saia-leiva kasti kõrval on kaks choco krõpsu pakki. Pistan käe ühte karpi- tühi. Pistan käe teise karpi - jälle tühi.
No kurat võtaks!

Mis te neist tühjadest karpidest siis lauale jätate? ma loll valasin piima välja, olen totaalselt sõnatu ja nördinud.

Keskmine poiss kehitab vaid õlgu ja teatab: "Sa oled imelik, krõpse süüakse ikka nii, et enne pannakse krõpsud ja siis valatakse piima peale!"

Saturday, November 28, 2009

Kuritöö ja karistus. et siis milline.

Mul jäi ikka mõned päevad tagasi hingele..et mida teie arvate....kui ikka ühes ajalehe toimetuses tuleb kokku grupp inimesi...kes üheskoos otsustavad....jeee...homsel kaanelehel saab punasel taustal olema suurelt : Seagripi esimene ohver: " Ema, ma ei saa enam terveks!"....siis kas see on kuritegu?
Minu arvates küll. Nii lähedaste kui kogu ühiskonna suhtes.

Kui ma tõepoolest võin valida kanaleid, laineid ja saite ja püüan ning tahan olla kõigest hingest too lihtsakoeline tüüp ja võluvõtmekese omanik, millest Sipsik nii kenasti oma blogis kirjutas, siis poes tuleb mul ikkagi käia.

kuidas küll kaitsta end "kõik müügiks" ühiskonna eest?

Friday, November 27, 2009

Väike maailm

Kui ma mööda Nõmme tänavaid vangerdan, siis tundub võimatu, et kuskil on haigused, mured ja kurjad inimesed.

Tänava nimedki on siin imeilusad - Valguse, Helbe, Hämariku.....
Kuigi näiteks Edu tänav mulle ei meeldi, pressib peale. Ehk on see meedia kätetöö:)

Wednesday, November 25, 2009

Teie kõigi kätes on säästa nõrku inimesi juba niigi suurest internetisõltuvusest.

ma lausa kardan leida uusi ja huvitavaid blogisid!
mõnd uut nime näen ja tema elu kaema lähen, siis salamisi loodan - oleks, oleks, et poleks väga paeluv.

See rööviks v e e l g i mu praegu niigi vähest ja kallist "vaba aega":)

Thursday, November 12, 2009

aega vaabše netu. miks ometi?

meie beebsu endiselt pea terve ärkveloleku aja kisab. röögib. kigiseb. vigiseb. nutab. karjub. tihub. kurdab.
mina jään aina vaiksemaks.

äkki see ei lõppegi enne, kui hakkan enda vastu ausaks.

Friday, November 6, 2009

ilmast vist.

ma olen läinud ohtlikult libedale teele. ma olen müüdav.
elan, aga tunnen nagu oleksin surnud.

tahaksin osata elada positiivselt.

itil ei ole vaja mind ega kedagi teist.
itil on vaja taevast.
ta on selili voodil ja vaatab aknast välja. ainiti taevast. rändavaid pilvi. langevat lund. kiikuvaid mände.
kui ta vaid lubaks mul enda kõrvale pikali visata ja temaga koos vaadata.
kasvõi tunde. minugi poolest.
kunagi?

Thursday, November 5, 2009

Kõik kordub. usu või ära usu.

Lugesin praegu ajakirja ja mõtlesin, et küll vanematel inimestel võib ikka igavaks minna.
samas adun, et olen isegi sinna poole teel.
üha enam tuleb ette artikleid, kus nooremad inimesed räägivad , millise (elu)tõeni nad parasjagu jõudnud on, mille peale minul jääb vaid elutargalt noogutada - see on ju ammu teada:)
seda olen juba näinud. kuulnud. kogenud.
mõnes mõttes läheb elus aina igavamaks.

seejuures saan aina enam kindlust, et keegi teine võib kõrval rääkida palju tahab, kohale jõuab ikka ja alati kõige paremini just siis, kui i s e samasse punkti välja jõuad.

mis ei tähenda, et rääkima ei peaks.
mina näiteks räägin, kordan ja seletan oma suurematele poistele ka üht-ja-teist-kolmandat, aga osade asjade puhul lisan siis juurde, et: "ma tean küll, et te mind praegu ei usu, aga kunagi mõtlete/teete just täpselt nii. Ja siis sellistel hetkedel, kui mõni vanem inimene taas kord "lolli juttu ajab"mõelge ainult üht, et kuigi ma seda praegu ei usu, siis on täitsa võimalik, et ühel päeval asjad ikka täpselt nii lähevad".

Wednesday, November 4, 2009

Puuks-krooks....ja

täna ka esimene (vastu)naeratus, koguni kaks - nii-nii-niii hullult armas on:)

just selline ongi mu praegune elu. argi- ja puhkepäeval pole mingit vahet.
need on mu hommiku, päevad, õhtud ja ööd.
nii vähe ongi õnneks vaja.

kaks viimast päeva polegi beebs kogu ärkveloleku aja non-stop röökinud. ebaharilikult vaikne ja "idüll" on.
nii ära olen väsinud, et ei julge isegi sosistada ....äkki nüüd lähebki see õudus mööda.....
õnneks vist juhtus see alles viimasega, kui esimene oleks end sedasi "üleval pidanud", kes teab, kas siis teist, kolmandat ja neljandat oleks tulnudki:)

aga iti on ikkagi paras pähkel. kõva pähkel. nagu punktile kohane.
võtab mis võtta annab.

õnneks olen ise vanem. ja kannatlikum. mõistusega asja juures.
ja õnneks-õnneks on olemas emad.
ilma oleksin vist hullumajas.

p.s. kusjuures, ma olen täiesti teadlik, kui totakas ja surmigav ma praegu kõrvaltvaatajatele tundun:)

Thursday, October 29, 2009

Jõuab, ei jõua, jõuab, ei jõua?

see pole mulle kunagi meeldinud, kui lapsed väiksed, et ma kunagi ei tea, palju mulle aega on antud, kui nad magavad.
kas hakata midagi tegema või mitte?
jube vastik on tegevust hakkida, kui ühe jutiga tehtud ei saa.
näiteks pool päeva kartuleid koorida. õudne ju!

p.s. näide on pisut liialdus, aga mõte jääb siiski samaks.

Tuesday, October 20, 2009

1

Ma vaatan ja vaatan ja vaatan ..ja...võiksin teha seda vist lõputult.........................................

Thursday, October 15, 2009

To Krista - vat nii saimegi:)

Alguses võeti kahe toa vahel meetri jagu seina ja tehti põrandasse suur sügav auk. Midagi põnevat ega kallist sealt kahjuks ei välja ei tulnud, kuigi oleks ju võinud:)Iga päevaga kerkis ahi keskmiselt ühe ahjupoti rea võrra. Ja iga päevaga läks elamine ja olemine üha tolmusemaks. Kahe nädala möödudes oli närvid ka üsna krussis. Kellel rohkem, kellel vähem.
Read aina kerkisid ja ühel hetkel tuli väljast sisse kolida.

Et tööga ei tohi end ära tappa, tuli vahepael ikka mängida ka:)
Ise ta rääkis, et see teeb käed ja naha pehmeks.

Kodu oli nagu ehitustanner, tellingud siin ja seal.

Sain targemaks, et see amet nõuab head füüsilist vormi.
Kuna olin ahju meisterdami hetkel juba kodune ja oma suure kõhuga enam suurt midagi niikuinii teha ei viitsinud ega jaksanud, siis vedelesin üsna tihti diivanil teki all ja nahhaalselt vaatasin, kuidas keegi teine tööd tegi.
Kokkuvõttes ütleks, et tegelikult vajab see "must" töö ülimalt kannatlikku meelt. Ei pane vist palju mööda, kui väidan, et suurt vahet pottsepal ja kellasepal polegi.
Vähemalt selle mehe puhul, tegu oli tõelise vanakooli meistriga.
Ja tulemus on tõeline kunstiteos.
p.s. Kui nime ja numbrit soovid, siis kirjuta meili:)

Tuesday, October 13, 2009

Heureka

Ma loodan, et nüüd keegi kaminapoe omanikest ja müügimeestest minu sissekannet ei juhtu lugema, sest siis oleks mul kaudne oht ühel päeval lihtsalt jäljetult kaduda...nimelt juhtusin ühel päeval ostma Nipiraamatu, kus avastasin oma tarbeks kaks ülimalt asjalikku ja töötavat nõuannet:

1. Kõige tõhusama kaminaukse puhastaja leiadki kaminast endast. Pista märg ajaleht või lapp tuha sise ja nühi uks puhtaks.
Täitsa fantastiiic, ma olin rabatud. Olen oma elus täitsa arvestatva summa kulutanud kõiksugu spets ja muidu puhastusvahenditele, aga tuhk töötab tõega nagu reklaamis näidatakse, et võtad lapi, pühid kergelt üle ja ... ongi puhas.
Ma ei tea, palju on minusuguseid, kes alles nüüd selle nipi endi jaoks on avastanud, aga kui inimesed seda teaksid, siis jääks poodides kindlasti üks ja õige mitu kaubaartiklit tulutult riiulitele seisma.


2. Sinep.
...töötab täiuslikult nõudepesuvaheni eest. Proovisin järgi, tõsi taga.
Ainult nõudepesuvahendit jään vist siiski kasutama, sest esiteks söögiga ju ei mängita ja teiseks tuleb vahendi kasutamine kindlasti ka majanduslikult kasulikum.
Samas,teadmiseks hea küll.
p.s. pilt omast kodust. kamin sai valmis, remont veel jätkus.

Friday, October 9, 2009

Taas kord üks pisarate ja pisarateta õhtu. Ma kardan.

...ma kardan,ma kardan, ma kardan, ma tõesti kardan, et s e l l i n e päev ja õhtu, nagu eile, võiks korduda.
Terve päev täis valu. Ja õhtu, mis päädis paaritunnise non-stop haleda kisaga.

Kui eile hulluks minemise äärel nutva beebsuga mööda tube kõndisin, siis käis peast läbi, et miks öeldakse - karjub nagu ratta peal. See ütlus peab vist küll väga ammusest ajast pärinema.
Tänaseks päevaks on ju märksa hullemaid asju ja kohti juurde leiutatud.
Ning oma suureks üllatuseks avastasin alles nüüd, et beebsul polegi pisaraid. Tema "nutt" pole siis emotsinaalne ega tulene kurbusest. See on pelgalt suhtlemisvahend.
Huvitav, mis hetkest pisarad mängu tulevad.

Wednesday, October 7, 2009

L@kitused rindelt

kiirelt, kiirelt,

Nyyd on siis nii, et t@naseks p@evaks on selgunud, et tegemist pole kohe kindlasti lapsega, kes vastab vanade lapsevanemate manuaalile, s.t siis et soob, magab ja naeratab. Siinsed esimesed paar n@dalat on igal juhul m@rksa tormilisemad ja moodunud igap@evaste gaasilahingute deviisi all. Vaatamata minu eelneva kolme lapse kogemusele on need midagi sootuks uut ja senin@gematut. Kohati isegi nii nutused, et paar korda olen noutusest ja voimetusest pisikest inimest tema h@das aidata suisa temaga koos kurb olnud ja kaasa nutnud.
Viimased paar p@eva on see eest aga juba oluliselt lootustandvamad ja rahulikumad. Ylevalolemise aeg ei t@hendagi enam vaid syles v@@nlemist ja abitut kisa.

Esimesed beebsu huvilised on nyydseks samuti juba kes l@bi astunud, kes jooksnud, seega on selle kiire asjaga ka enam v@hem yhel pool. Ses suhtes pole ma vist kunagi klassikaline beebi emme olnud, et ei tunne vajadust k@ia beebikoolides, vaja suhtelmist ega kaask@rutajaid jne, jne. Tundub, et mida vanemaks, seda kaugemale lykkub aeg, millal v@lja kipun.
Kui Krista blogi loen, kuidas ta kolme lapsega juba mooda etendusi ja kohvikuid leegib ja oma pisikese preiliga beebikoolis k@ib, siis motlen omakeskis, et issand kuidas ta kyll viitsib ja jaksab. Tema korval tunnen end igal juhul t@itsa saamatu ja igava inimesena:)

Mina seevastu iga j@rgneva lapsega naudin yha enam yksiolemist, vaikust ja rahu, kui koik on hommikuti kodust lahkunud ning saan nautida beebsuga kahekesi olemist.
Vajadust mitte kuhugi minna ega tormata.
Ma pole viitsinud beebsut nende 17 p@eva jooksul isegi riide toppida, et temaga poodi soita. Pigem ootan kellegi @ra ja k@in yksi , Sedagi ainult siis, kui nad seda kohustust minu eest pole nous enda peale votma.

See eest, k@rutamised Nommel on osutunud just nii monusaks, kui koik need 9 ootamise kuud olin ette kujutanud. Jalutan mooda vaikseid ja rahulikke suuremaid ja v@iksemaid t@navaid, kiikan aedadesse ja uurin hindava pilguga maju. Eile otsustasin j@rgmisele @uetuurile fotoka kaasa votta, et oma lemmik majade TOP 5 yles pildistada.

Mis beebsu puutub, siis karta on, et talle voib j@@da alguses ysna segaseks, kumb ta siis ikkagi on, kas poja voi tytreke. Mina eksin t@naseks p@evaks juba oluliselt v@hem, aga kui mu ema siin k@ib, siis tema ytleb veel j@rjekindlalt v@hemalt kahel korral kolmest poja.
Samuti on nimega. Poleks ka ime, kui ta alguses vastaks inimestele, kes ta nime teada soovivad, et ta nimi on Ruudi Iti.

Nii...nyyd tundub, et mu endaga olemise aeg hakkab varsti otsa saama, jouab , siis naudin veel tassi kohvi ja voileiba, enne kui oma suure tooga edasi l@hen.

Monday, September 28, 2009

Iti Hermiine

Kaks yhe hoobiga:)

Wednesday, September 23, 2009

Ütleme nii, et ma ei mäletanud enam tõesti, kui väiksed need beebsud ikka on:)

Ütleme nii, et....
...paganama valus oli ikka.
...aga üle-üle-ülemõistuse armas tulemus.

tegelikult olin ma tubli.
ja kui välja arvata, et ma kohe ilma vabatahtliku suure hulga vere loovutamiseta kuidagi ei saa, siis hoolimata sellest enam palju paremini minna ei saanudki.

suur-suur-suur tänu absoluutselt kõigile, kes ime sünnile sel päeval kaasa aitasid ja suurepärast tööd tegid.
suur tänu elukaaslasele hindamatu kingituse eest.
vanematele, kes toetasid ja toetavad.
suurematele/väiksemale vennale, kel õigust arvata, et vanad inmesed on lolliks läinud, aga vaatamata sellele kõik see 9 kuud ja viimsed 3 päevagi meeldivat ja osavõtlikku huvi ja tähelepanu on üles näidanud.

parameetrid:
20. 09.
2009.
20.09 + 15 minutit (20.24)
3480 gr. 53 cm.

pehme. pisut karvane. pikad ilusate küüntega sõrmed ja suured-suured jalad. ilusad tumesinised silmad ja terane silmavaade. ilmekas miimika.
suhteliselt kannatlik ja arusaaja.

no ja tüdruk ka ikka. nagu lubatud.
aga vanast harjumusest tuleb tal mõni aeg veel leppida sellega, et aeg-ajalt teda siiski pojaks kutsun.

täna tõime koju ära.
meie uhiuue Iti Hermiine.

p.s. pilt 24 h jooksul.

Wednesday, September 16, 2009

Loomulikul olen kuulnud, et ega talv taeva ja beebs kõhtu jää:) Mis täna tähendab seda, et hommikul ootan ja õhtul lükkan edasi...

Olen nüüd juba kolm viimast hommikut end ilusaks teinud - pea ära pesnud, föönitanud, silmad värvinud, väike jumestus, kõrvarõngad kõrva ja ehe kaela.
egas see pole ju päris niisama, kui tead, et tütarlaps tulemas:)

aga ei midagi. poole päevani ootan, siis löön käega, seda enam, et viimased õhtud nagu eriti ei viitsi ega saagi, igal õhtul telekast midagi põnevat vaadata :)
Homme jälle!

p.s. Reikop praegu just "Ringvaates" teatas, et loomaias sündis verivärske okassiga. Huh, verivärske, kui kõrvuriivavalt see kõlas:)
äkki uhiuus?

Tuesday, September 15, 2009

on kaks võimalust: kas hapuks tunnistada või põõsa alla selili visata ja imetleda.

On keegi kunagi tundnud, et sooviks kangesti olla kellegi sõber, vääriline vestluspartner, kuuluda mõnda tutvusringkonda/seltskonda, aga tunne ütleb, et see pole võimalik, sest lihtsalt ei küüni nende inimesteni?
Ise ahmiks, aga neil poleks sinult midagi "võtta".

Wednesday, September 9, 2009

Beebsul ikka veab:)

Täna saab ta endale juba neljanda asja - Minu uue valge laia voodi koos uue madratsiga:)
Nüüd on tal olemas juba Lotte raamat, kolm unelamba pilti, kolm body ja nüüd siis ka magamisase.
Loomulikult kuulun nende asjade juurde suurima boonusena ka mina:)

- - -
muidu...

Töömehed aina kopsivad ja ülemine korrus võtab üha enam nägu.

Elukaaslane on taas kord kohtus ja jagab eksiga maid. Algas uus hooaeg, kolmas aasta!

Mina pusisin täna hommikust saati siiani ühe säärase tööga seotud eelarve kallal, mida võiks kutsuda "lihtsam-on-ise-ära-teha-kui-uuele-inimesele-kiiruga-arusaadavaks-teha", mille nüüd ka lõpuks valmis sain. Huh, see on alati olnud üks peavalu!

Nüüd panin noorima poja mitmepäevase soovi tulemusena ahju pelmeenivormi.

Ja kuna tänane ilm on pesu õues kuivatamiseks justkui loodud, siis panen varahommikust saati rõhku ka pesu pesemisele, kolmas masinatäis keerleb, üks on veel peale seda plaanis.

Ebameeldivaid ja inetuid mõtteid püüan täna mitte ligi lasta!

Tuesday, September 8, 2009

Miljonäri unistused

Tahaks oma koju ka nii väga ühte tema maalidest.......

Monday, September 7, 2009

Koolikell, koolikell....

...ei taha meie peres veel heliseda. St heliseb küll, aga rohkem oma lõbuks.
Kolmel inimesel oli pandud hommikuks äratus, aga vaatamata sellele õnnestus ikkagi sisse magada:)
Mina olin ses osas veidi paremas seisus, et mina ei jäänud vähemalt kuhugi hiljaks:)

Thursday, September 3, 2009

Mis toimub?

Tänan küsimast proua Kilk:)

Põhimõtteliselt käib võidujooks Beebsu ja Remondi vahel, kumb enne "päris valmis" saab.
Beebsu osas on mulle antud nii viis erinevat kuupäeva vahemikus 12.- 23. september, remont lubati lõpetada järgmise nädala lõpuks:)
Huh, loodame, et see ka tõeks osutub. Remondi algusest saab kohe-kohe kolm kuud täis.
Palju segadust, vähe ruumi ja tohutult tolmu, aga kui lõpuks valmis, siis on kõigil kindlasti hulka parem ja kenam olemine:)

Suvi sai sel korral kokkuvõttes ikkagi väsitav ja kannatust nõudev - remont, omad lapsed + pool suve veel ka elukaaslase omad. Lisaks aina raskem olemine ja enam-vähem kõik rasedusaegsed "rõõmud", mis sel korral vähemal või suuremal määral läbi kogetud.

Tänaseks on pea sama suur ja paks nagu mu kõhu ümbermõõt. nüüd ma tean, mida tähendab, kui keha ja füüsis vaimu ja tahtmisega kaasas käia ei jõua ega jaksa.
Ainult kõige elementaarsemale jaksab mõelda ja ära teha. Isegi lugemine käib nüüdseks juba üle võimete ja jõu. Keskenduda on raske ja tekst ei jõua enam kohale.
Tunnen end tohutult primitiivsena.

Kõige tipuks keerelvad peas vägagi kummalised, hirmutavad, mitte just kõige ilusamad ja õilsamad mõtted.
Hirmutavad just see tõttu, et ma ei tea, kas need on tingitud rasedusest või jäävad need ka peale beebsu sündi.
Püüan sellele aga nii vähe kui võimalik mõelda, sest vastuse mu küsimusele saab anda üksnes aeg.
Ja ikkagi. ja ikkagi.
Kui need mõtted ja tunded peaksid tõeks osutuma......siis....aga ma vähemalt enam ei karda.

Ootan tõesti pikisilmi, millal beebs ära sünnib, saaks iseennast, oma jõu ja oleku ometi kord tagasi.
Jaksaks taas kord täisvõimsusel päevi veeta, mõelda ja toimetada.

Ja issand kuidas tahaks küll ujuma ja liigutada:)

Monday, August 3, 2009

Kes küll tahab Madonna dresse??

Ei no, tere august....

...müüki tuleb limiteeritud arv Evelin Ilvese disainitud dresse Madonnale. Hind pole veel teada, aga kindel on see, et neid tuleb hästi vähe...

Appi.....minu jaoks on teda tänaseks päevaks juba niigi palju.
Laseme tal veel end moekunstnikuna ka tundma hakata, siis näeme ja kuuleme tast veelgi enam.

Selle kõige juures häirib mind lisaks see, et ma ei tea, kas olen nii õel ja paha, sest mul on hetkel suur kõht või oleksin nii kuri inimene ka ilma kõhuta.

Aga seda ma ütlen, et üks päev ta veel suurest söötmisest lõhki läheb!
Samas, ega mul tast kahju ka pole, ise ta ahmib.
Suur suu ajabki suu lõhki!

Wednesday, July 29, 2009

Imesid juhtub. Isegi täitsa tavalisel argipäeva õhtul:)


Naine.

Naine oma kirjutiste ja arvamistega kahtlemata mõjutab mind.
Ma ei häbene seda isegi öelda, sest ta teeb seda heas mõttes.
Seni, kuni ei loe ega kuula kedagi pimesi, on kõik hästi.
No ja kuna vutimune ei hakka ma isegi tema jutu peale mitte eales sööma, siis teen sellest järelduse, et olen siiski veel iseenda peremees. ehk perenaine:)

Naise blogist ja Naisest võiks muidugi pikemalt kirjutada ja teistest blogijatest samuti, kelle tegemistega end kursis hoian, aga kuna see oleks täitsa omaette teema, siis võib-olla kunagi.
Igal juhul olen tähele pannud, et erinevatest blogidest käin enda tarvis ammutamas erinevaid emotsioone.
Naise blogi vist on siiski lemmik, sest temasse on koondnud terve elu. Ja kui elule lisandub mõistus, siis see teebki kõik kokku nii nauditavaks.
Jagub soola ja suhkrut , samas ei kee kunagi üle ääre.
Kõik inimlikud emotsioonid ja tahud on esindatud, sellevõrra kõlab ustavalt, elutervelt ega muutu üheülbaliseks.

Ok, see selleks, siit kohalt nüüd algsele suunale tagasi. Märtsis stsiteeris Naine "Ristiisast" loetut http://naine.wordpress.com/2009/03/16/esmaspaev-16-marts-ristiisa-vaartustest/, mille tulemusena läksin ja ostsin endalegi selle raamatu.
Kuna mul on korraga pooleli umbes neli-viis raamatut, lisaks muu elu ja laiskus, siis lõpetasin selle lugemise alles mõni päev tagasi.
Siin kohal Naise poolt väljatoodut ma kordama ei hakkaks, aga paneks omalt poolt kirja ka mõned mulle raamatus enim meeldinud mõtted:

*Kuid aeg laostab tänutunde kiiremini kui ilu.

* Kas pole nii, et mõnikord võib suurimgi õnnetus ettearvamatut kasu tuua?

* Oli imekena hommik. säärane tunne oli Michaelil olnud vikese poisina, kui ta suvisel varahommikul tõttas välja palli mängima. Tollal oli iga päev olnud justkui värskelt pestud ja üle värvitud.

* Naised tõesti ei salli, kui nende meestel liiga hästi läheb. See ärritab neid. Nad pole siis enam nii kindlad oma haardes, mida nad teostavad kiindumuse, seksuaalharjumuste ja abielusidemete kaudu.

* Vend oli osutunud üksnes tavaliseks hotellipidajaks ja seelikukütiks - lühidalt öeldes ebamehelikuks.

* Kättemaks on roog, mis maitseb kõige paremini külmalt.

*Inimestele, keda sa armastad, ei saa öelda "ei" liiga sageli. Selles ongi saladus. Ja kui sa seda teed, peab see kõlama nagu "jah". Või sul tuleb nad panna ise ütlema "ei". Tuleb varuda aega ja kannatust.

* Ta pomises vaevu tervituse ja läks kööki. Sealt käratas ta emale: "Hei, mammi, kas sa mulle süüa kavatsed teha?" Kuid see polnud palve. See oli ärahellitatud lapse viril kaebus.

Tänud Naisele veel kord. Oli meeldiv lugemine.

---
Angels & Demons

Eile õhtul istusime trepi peal, jõime kohvi ja sirviseime ajakirjandust, kui elukaaslane järsku teatas, et võiks kinno minna.
Et siis "Inglid ja deemonid", mh?
Ei no, väga ootamatult ja minu jaoks suure üllatusena see tema poolt ju tuli, aga mis seal siis ikka. Mõeldud, tehtud!
Palju selliseid ettepanekuid ikka ette tuleb:)

Filmist nii palju, et kui esimesel hetkel kahtlesin, kas ikka jaksan end suht-koht hilisel kellaajal kinno vedada, siis takkajärgi tuleb tunnistada, et kohe väga põnevaks osutusid nood paar tundi vaatamist.
Hea, et ikka kaasaminemise kasuks otsustasin. Mitte raasugi ei kahetse.

Koju jõudsme nagu Tuhkatriinu, täpselt keskööl.

Tuesday, July 28, 2009

Easy Virtue (p.s. seda filmi ei tasu maha magada)


Bravo!

Ülesehitus, tempo, näitlejad, miljöö, vaated, huumor, karakterid, elegants.

Väljapeetus ja väljamängitus.

Sügavus ja samal ajal kergus, millega lugu edasi antakse.

Magustoit:)

Friday, July 24, 2009

Teine.


Eile oli sünnipäev minu/meie Teisel pojal - ta sai 16-aastaseks.
Kui ta oli pooleteist-aastane, juurdlesin pikalt, kas ta selle aja jooksul üldse nutnud ongi.

Sündides olid tal tume-tumesinised silmad, mis mõne kuu möödudes värvi vahetasid. Tänaseks päevaks on need pruunid - ainuke vendadest, kes need isalt päriseks sai:)

Juba väikesest saati on ta väga hea - suhtleja ja -südamlik.
Soe, siiras, tähelepanelik, taktitundeline, sõbralik, empaatiline, hea huumorisoonega, avatud maailmale ja inimestele.
Moodsas keeles emotsionaalselt intelligentne.

Sõpru ja ringikäismisi tal jagub, tüdrukutele oskab hinge pugeda. Pole just haruldane, kui teda nähakse ringi liikumas seltsiks neli plikat.
Parimad neist on tema kohta arvanud näites nii:
...sina oled inimene, kes leiab vist tee iga inimese südamesse, enda siiruse ja lahkusega. palun ära muutu mitte kunagi . ..
...Tal on küll pidevalt tegemist ja näeb Teda harva, kuid KUI näeb, siis on koosveedetud aeg Parim Aeg. :)
Väga sõbralik,
Väga väga naljakas,
Väga väga väga siiras.
Tantsib.
Nõutud, Vajatud, Armastatud, Igatsetud Inimene. :) .....

... oled nii heasüdamlik ja armas inimene. Kõikidel sinu sõpradel on sinuga ikka tõsiselt vedanud :) ...
...sa lihtsalt nii siiras, rõõmsameelne, heasüdamlik, usaldusväärne ja igat muud sadat moodi täiuslik poiss :) Oled just täpselt see, kes oled ning ei ürita olla lahe või mängida kedagi keda ta ei ole.
Tegelikult esimene inimene, kes mu vastu üldse nii hooliv ja muretsev on....
(autori vahemärkus: too viimane iseloomustus on nüüd pärit tütarlapselt, kes ilmus meie ellu veebrarist ja kellest on poole aasta jooksul saanud parimaist parim sõbranna:))

Ristiisa raamatus on üks koht, kui pere vanim poeg tapetakse ning pere advokaat on segaduses, kuidas sellest emale teada anda. "Keda oma kolmest pojast armastas naine kõige rohkem?", käib tema peast läbi mõte.
Olen oma emaks olemise ajal mõtteis iseendale sama küsimust esitanud päris mitmel korral, vaeveldes seejuures tohututes süümepiinades - kas üks ema üldse tohibki endalt nii küsida? mõelda?
Seda halvema, hullema ja sobimatumana end tundsin, kui mõni aeg tundus, et mu "lemmik" on just Tema.

Suureks kergenduseks on mu armastus siiski aastatega lahtunud ja jagunenud kõigi kolme vahel - väga erinevalt, nagu nad isegi, aga siiski võrdselt.
Emana on see tohutu vabanemine.

Mul on tõeliselt hea meel, et nad mu elus olemas on - Esimene ja Teine ja Kolmas.
Tean, et tibusid loetakse alles sügisel, aga usun, et neist kõigist saavad ühel päeval head ja tublid Mehed.
Inimesed. Isad. Abikaasad. Sõbrad. Töökaalased.

Pisut õnne kulub ka kõige selle juurde alati ära:)!

Tuesday, July 21, 2009

Elu seebiks.

Igal juhul seda ütlen ma teile nüüd küll, kulla sõbrad, et vaadates kõrvalt, siis nüüdseks juba neli ja pool aastat väldanud lahutust, mille lõppu seejuures veel ei paistagi ning mis on kaasa toonud lõputuid kohtuistungeid, mitmeid advokaate, lastekaitsespetsialiste, psühholooge, nõustajaid + meeletut raha (mis mind konkreetselt muidugi õnneks ei puuduta), siis....

esiteks ei usukski, et selline asi lihtsalt võimalik on, kui pealt ei näeks, no ausõna,

teiseks, kohtusüsteemis küll kuskile kiiret pole ja kohtunikel puudub minu arvates igasugune vastutustunne, kuidas muidu suhtuda fakti, et esimese asteme kohtuotsuses väljanõutud summast jäi kõrgema astme kohtuotsuse lõpplahendiks vaid 1/3 esialgsest väljanõutud summast (minul tekib siin küll küsimus, mille eest kohtunikule toda üüratut palka makstase või kas siis ongi esialgsed "väiksed möödapanekud"edasikaebamiseks ja riigi toitmiseks vajalikud ning kohtuniku palga sisse arvutatud),

kolmandaks, mingist õiglusest ja terviklikkusest kohe kindlasti rääkida ei saa, vähemalt Eesti Vabariigis,

ja neljandaks, olen nüüdseks jõudnud arusaamisele, et ......
peta, vassi, valeta, manipuleeri lastega, laima, ülbitse, kisa, karju, laamenda, kasuta jõudu, nahhaalitse, ole pahatahtlik, kuri, kättemaksuhimuline, elatu vihast, teiste inimeste ajast ja närvidest.....

...ja sa saad ikkagi oma "õiguse" ning saavutad kokkuvõttes enam, kui mõistlikult elades ning asju lahendades.

us-ku-ma-tu, mis tegelikult ikka toimub.

Monday, July 20, 2009

Kõlab kokku.

Kas pole kummaline, et Tallinnas uputab Tuukri, Laevastiku ja Ahtri tänavas.
Ja kommentaare jagab keegi naisterahavas, kelle perekonnanimi on Voolaine.

Mängu ilu.

Thursday, July 16, 2009

Kuidas me käime..

Enamasti piirduvad mu praegused igapäevased käimised oma aia, Nõmme turuga, kust käin värskeid kartuleid, tomateid ja mune ostmas ja Järve Selveriga, mis ülejäänud puuduvat toidukraami puudutab.

Eile aga käsime juba teist korda sellel punasel pildil olevas mõisas, ÖöMuuseumis.
Sel suvel pakutakse seal kuulamiseks/vaatamiseks väga vahvat neljast järjestikusest üritusest koosnevat projekti http://www.sagadi.ee/pages.php3/080504 , mille sarnast varem polegi täheldanud.
Algab kuni pooleteise tunnise kerge üldhariva loenguga, seejärel pool tunnikest vaba aega, millele omakorda järgneb umbes samasse ajavahemikku jääv kontsert.
Samuti ei saa siinkohal kohe kuidagi mainimata jätta, et piletihinnad on muude suveüritustega võrreldes täitsa olematud.

Kui esimesel üritusel, nädal tagasi, olime tund aega varem saabudes esimesed tulijad ja loengu alguseks kogunes saal ikka enam-vähem inimesi täis, siis eile, teisel korral, oli rahvast juba nii palju, et korraldaja juhatas alguse sisse sõnadega: "Pean ausalt tunnistama, et nii palju rahvast pole ma siin saalis korraga kunagi näinud.."
Oli palju tõesti ja noori oli üllatavalt rohkesti.

Käisin enne minekut veel kiiruga Kaubamajast läbi, sain kena pika tumesinise suvise kleidi võrra rikkamaks ja peab ütlema, et pole end juba kaua aega nii hästi ja mugavalt tundnud - mitte kuskilt ei kiskunud ega pigistanud ning kõige tipuks nägi minu arvates veel kena välja kah.

Õhtu oli päikseline ja soe, loeng sellest, kuidas me endile nimed saime ja lõpetuseks Mihkel Mattisen, kes natuke üle tunni sellises vabas ja muhedas sõnalises ja muusikalises vormis klaveri taga Raimond Valgre elu ja loomingut tutvustas.

Kokkuvõttes kujunes väga meeldiv õhtu.
Koju jõudsime täpselt kell kaks öösel.

Tuesday, July 14, 2009

just nagu armastus

Hakkasin lugema 5-aastaselt.
Ma ei tea, kas põhjus peitub enim selles, et olin kuni üheksanda eluaastani üksik laps ja mul oli lihtsalt igav,
või hoopis minu väikeses kinnises iseloomus,
või siis hoopis selles, et elasime kuni minu viienda eluaastani koos vanaemaga, kes mulle neid palju ostis ja kes ei tahtnud, et mu vanemad mulle tuka ette lõikaks, kuna ma pidavat ilma tukata olema väga targa näoga, sest mul on ilus laup,
või selles, et raamatud olid odavad,
või siis kõiges kokku, nagu enamasti juhtubki olema,
aga fakt on see, et enamus selleaegseid lasteraamatuid on mul läbi loetud.

Oli üks raamat, milles olevad jutud mulle väga -väga-väga meeldisid, kohe nii väga, et nende jutustamisega juba lasteaiaski kuulsust lõikasin. Mäletan täpselt, kuidas kasvatajad palusid mul aeg-ajalt neid teistele lastele ja isegi kasvatajatele jutustada. Üks kord ei pidanud sellepärast isegi päeval magama minema:)
Imekombel on nimelt see raamat üks neist vähestest, mida olen ka kõigile oma poistele ette lugenud ning mis neile üllataval kombel kõigile kolmele ka meeldinud on. Ütlen seda viimast ainult seepärast, et mul läks omajagu aega, et aru saada, miks neile ei meeldi kõik samad raamatud, millest mina omal ajal vaimustusin (näit ."Veel üks Lotte" ja "Bullerby lapsed" ning paljud teisedki), kui siis hiljem hakkasin arvama, et see vist ongi poiste ja tüdrukute vahe. Nüüdseks olen selles peaaegu kindel, aga ehk õnnestub see mõne aja pärast ka päris ära tõestada:)
No see selleks. Igal juhul täiskasvanuna ma ei mäletanud enam selle raamatu nime ja raamat, mis minust alles oli ning mida ma suurtele poistele ette lugesin, oli nende ajaks säilinud lihtsalt ilma kaanteta.
Täpselt nii kaua polnud sellest tegelikult midagi, kuni sündis kolmas. Selleks ajaks oli raamatust alles juba veelgi vähem, mis tähendab, et kuna tahtsin seda tingimata lugeda ka pesamunale, siis hakkasin otsima antikvariaati, kust seda leida. Mis omakorda tõi kaasa selle, et käisin kasutatud raamatuid müüvates poodides, kus jutustasin ümber ses olevaid lugusid, just täpselt samamoodi nagu kunagi paarkümmend aastat varem lasteaias sai tehtud. Kuni lõpuks üks umbes minuvanune meesterahvas need jutud ära tundis ja kuskilt virnade alt mulle selle raamatu välja otsis.
Süda läheb siiani soojaks, kui tema peale mõtlen:)
Raamatu autoriks osutus Heljo Mänd ja pealkirjaks oli (on pragugi:))"Päkapikk Pikapäkk".

Tolles raamatus on üks jutt jonnipunni perekonnast ja jonnipinni Jannest, kellel oli sünnipäev. Ja kelle sooviks oli sel päeval süüa triibulisest kausist. Aga kuna tegememist oli jonnipunni perekonnaga, siis ei saanud see olla sugugi iseenesestmõistetav, sest just sellest kausist tahtis süüa loomulikult terve perekond, kuni vanaema-vanaisani välja. Nii nad siis istusid ümber laua ja jonnisid ja kõigil oli loomulikult põhjus, miks just tema peaks seda teha saama.
Kuni lõpuks jonnipunni Janne kõva häälega nuttes teatas, et just tema peab saama süüa sellest triibuliset kausist, sest lõppude lõpuks on ikkagi temal sel päeval sünnipäev.

Vot. Ja umbes nii tunnen end praegu minagi.
Et just Mina olen naine ja pealegi rase ja just Minul on õigus omi emotsioone ja tujusid välja näidata ja elada. Seda eriti praegu.
Ja mitte Temal.

Mul on tunne, et mul ei jätku üha enam tahtmist ja mõistlikkust Tema kangust ja läbielatut kannatada pelgalt sellepärast, et olen kolmas.
Mulle tundub, et mulle tehakse paljuski liiga aiuüksi sellepärast, et olen kolmas.
Et minusse suhtustakse kahtlustavalt ja teatava distantsiga, sellepärast et olen kolmas.
Kolmas Naine tema elus.
Aga mis õigusega?
Miks mina pean teiste patte lunastama?
Aina enam jõuab mulle kohale, et elu kolmandana on just nagu päris, mis tähendab, et teeme kõiki samasuguseid asju, mis siiski, kui noore ja sinisilmsena kumbki omi esimesi kooselusid alustasime, ainult nüüdseks, mitmendas raundis, katab kõike seda ettevaatlikkuse loor.
Mis tähendab, et selles elus ei leidu enam samasugust usku ja lootust ja unistusi. Pigem ollakse tundlik ja tähelepanelik kõigele, kus eelnevas elus just nagu mööda on pandud.
Lausa otsitakse ohumärke, et siis uks enne kinni lüüa, kui teine seda jõuab!
Keegi kunagi kirjutas oma blogis ettevaatlikkuse kohta väga tabavalt, et see tapab teravuse, siiruse, dünaamika, spontaansuse, jõu, selguse, ilu, puhtuse, elegansi, suuruse, kaotab värvid ja tahub nurgad - ühesõnaga, sööb kõik isikupärase, millest võiks vaimustuda.
Omalt poolt lisaksin, et röövib ka julguse täiel rinnal pühenduda ja elada.
Kurb.


Sunday, June 28, 2009

nii igav olengi

Võiks öelda, et ma praegu lihtsalt olen. Suvel tulebki osata lihtsalt olla, ütles ka Fred Jüssi oma raamatus. Hea, kui mõni selline mees ka nii arvab. see teeb paljude mõistes lihtsalt logelemisest lihtsalt olemise enda ja teisete silmis palju kergemaks.

Kodust väga kaugele ja kauaks eemale hetkel ei kipu. Kuna enesetunne ja olemise kergus pole enam kaugeltki sama, mis noorena last kandes, lisaks ka arsti soovitus, mitte linnast välja sõita, siis enamasti leian endale tegevust kodus ja aias. See osutub õnneks sellevõrra kergemaks, et toimetused, mis tavaolekus saaks tehtud maksimaalselt poole päevaga võtavad praegust kiirust ja raskust arvestades vabalt terve päeva.
Teise korruse ostuga lisandus meile ka 800 m2 aeda ja maja ümber jäävat pinda. Kui siiani toimetas sel osal umbes 60-aastane leseks jäänud meesterahvas, siis avastamisrõõmu ja tööd on mul sellest tulenevalt päris piisavalt. Umbrohtu jagub samuti hunnikute kaupa, aga see-eest, paljugi mis sealt vahelt lõppkokkuvõttes välja õnnestub rohida on seda kohmakat toimetamist väärt ja nüüd päris kena vaadata . Kõiksugu ilusad erinevat värvi ja liiki lilled näiteks. Umbes nii:
Sinna juurde natuke ka juba olemasolvat maja kõrval olevat peenart, mida ma suhteliselt laisa ja mugava aiapidaja ja inimesena eelmisel suvel juba ettenägelikult umbes 2/3 võrra vähendasin:
Kui selg väga kangeks jääb või vahel mõnda suurt last vaja autoga linna poole ära viia, siis satun poodi ka. Toidupood on kohustuslikku laadi, aga viimane ekspromt mitte toidupoe külaskäik sattus olema sisustuskauplusesse Muster, kust tegin nüüd siis juba teise ostu oma beebsule - palju unelambaid. Võib-olla taas kord pisut omakasupüüdlikult, aga no et ta ikka magaks ka, pagan võtaks:)
Endale ostsin kah midagi - päevateki. Jällegi ühele käesoleval hetkel veel olematule asjale - suurele ja pehmele voodile, kuhu vaid vähesed väljavalitud tulevikus kordamööda magada saavad:)
Teki hind, tõsi küll, väljus sel kuul minu eelarve piiridest, aga tundus kuidagi nii oma, et ostmata ka ei saanud jätta. Samas mahub too number kindlasti üleelatavuse raamidesse, mis tähendab, et laseb tekki ühel päeval siiski silmailuks nautida ja sellel ka rahulikult pikutada. Esialgu jätsin ta veel pakendisse ja toppisin kappi ära, et rõõm ostetust kauem ja õigeks ajaks säiliks:
Ja kui ma just midagi teha ei viitsi, siis istun aeg-ajalt ukse ees oleval terrassil ja lihtsalt vaatan, imetlen ja unistan. Lisaks kõigele muule olen endale silma alla sättinud ka ühe oma suvise lemmik vaatepildi - õue kuivama pandud pesu:)
Järgmisest nädalast juba ette, et kuna lubab ilusat ilma ja meid saab nüüd mõnda aega siin kodus olema päris mitu (loe: minu-sinu-ja meie lapsed), siis plaanime jõuda võimalikult tihti mere äärde. Sellele lisaks loomaaeda, öösel Vabaduseristi ja rukkilille purskkaevu vaatama, energiakeskusesse ja enam ei mäletagi kuhu kõik veel.

vat täpselt nii ruttu ja märkamatult see suvi lendab ja sulabki käest.

Sunday, June 21, 2009

Pühapäev.

Endiselt on kodus mõnus olla. huvitav, kaua see kestab:)
Päev on hulka pikem ja nii palju rohkem jõuab.
Hommikuti magada on ka mõnus.

Rahu poeb aina sügavamale mu sisse:)

Sunday, June 14, 2009

Täiskohaga rase.

Reede lõunast jäin koju. Hästi läheb, siis nii pooleteiseks aastaks või natuke enamgi.
Harjumusest käis aga õhtupoole ikka peast läbi, et küll on hea, et laupäev, saab homme veel ühe päeva puhata. Mõistus järelikult ikka tõrgub aru saamast, et nüüd enam ei pea pikka aega ka esmaspäeva hommikuti kella peale ärkama ja tööle tormama.

- - -

Ema pidas eile minu juures sünnipäeva. Kuna tema on mulle elus piisavalt palju abiks olnud, siis otsustasin sel korral, et annan endast parima, et ka tema päev kergemaks muuta.
Kuna ilmateade ennustas eelmisel õhtul endiselt pilvi ja vihma, siis loobusime õues grillimise mõttest ja otsustasime tubase grillimise kasuks, st võtsime suuna ahjuliha ja -kartulitele. Lisaks küpsetasin prooviks üht uut shokolaadikooki.

Ei tea, kas sellest, et juba poole üheksast hommikul köögis ja pliidi ääres toimetasin või kergest närvipingest, aga külaliste saabumise hetkel hakkas mul väga halb ja ilmnesid teatavad ohumärgid, mis tulenevalt mu eelmiste rasedustega läbielatust, mind ehmatasid ja südame kiiremini taguma panid.
Teadsin, et kui üldse tahan sel õhtul ja järgnevatel päevadel rahu saada, pean kohe erakorralisest läbi käima ja laskma end üle vaadata.
Paljudele võib see ju tunduda lihtsamast lihtsam, aga minu jaoks tähendab see tohutut eneseületust. -tormata kohale ja arstide mõistes paanitseda, et hiljem selguks, et pole mul häda mitte kõige vähematki.

Õnneks on olemad õed, kes ütles, et mul on mu hirmudeks alust küllaga ja veenis mind ikkagi seda käiku ette võtma. Oli mind nõus lausa oma autoga edasi-tagasi sõidutama.
Autos veel kurtsin talle, et millest see küll tuleb, et ise tean , et enne rahu ei saa, kui käidud, samas mõtlen, et ok, kui juba tüli teen ja kohale maabun, siis nagu tahaks, et mu kahtlustel oleks ka juba alust, mis annaks mulle justkui õiguse käed puusa panna ning mõelda - näe, mis ma ütlesin, arvasite jah, et üks järjekordne paniköör, aga saite nüüd. Samas tegelikult ju ise kõigest südamest loodad, et kõik ikkagi ok.

Ebanormaalne, kas pole. Ainult, kes. Kas ma ise, meie meditsiinisüsteem või mõlemad kokku?

Kokkuvõttes juhtus aga nii, et arst oli väga meeldiv, sugugi mitte üleolev. Ma ei tea, mis ta tegelikult must arvas, aga mulle suutis ta igal juhul jätta mulje, et suhtus mu kartusesse igati arusaadavalt ja kordagi ei tekkinud tunnet, et ta tahaks must võimalikult kiiresti lahti saada.
Otse loomulikult oli ka kõik muidugi korras:)

- - -

Täna saabub kahe ja poolenädalaselt reisilt koju mu elukaaslane.
Lähen talle õhtul lennujaama vastu.
Miks mul on tunne, et pole teda vähemalt aasta näinud?
Ja miks mul on tunne, et äkki hakkan teda võõrastama:)?

Tuesday, June 9, 2009

JÕulud või Jaanipäev?

Ma kohe mitte ei saa aru, kuidas saavad ühes riigis otsustada inimesed, kes võrdlevad teisi katku või seltskonnas peeretajaga ning vehivad miitingul konkurendi ees teerulliga, mille teisel pool ilutseb silt : vahetus!
nutma ajab.

Mulle lihtsalt ei jõua kohale, kuidas istuvad ühel pühapäeva õhtul nooblis söögikohas koos täiskasvanud inimesed, kes suudavad head meelt tunda ning seejuures ka head nägu teha, kui sisse astub täpselt kingituste jagamise hetkeks Jõuluvana.
Kuidas on võimalik, et üks inimene on hakanudki uskuma oma Jumalikku staatusesse ja teised ta oma käitumisega aina kõrgemale pilvede vahele plaksutavad?

Mida nad mõtlevad, kui nad seda teevad?
On see mäng? võimuiha? omakasu? ükskõiksus?

Kuidas nad seda suudavad?
Kuidas neil häbi ei ole?

Mis inimesed need on?

Kõige tipuks eksisteerib terve hulk teisi, kes neid valivad. Suuuuuuur hulk!
Kes neid usuvad.
Kelle nad ära petavad.
Ja seejuures öösiti rahulikult magavad.

Kuidas saab olla nii rumal?
Kuidas saab olla nii nahhaalne?
Kuidas saab olla nii ahne?

Kuidas saab elada südameta?


Monday, June 8, 2009

Armastus käib kõhu kaudu.

tunnen end selle armastuse tulemusena nagu hunnik õnnetust.
kohmakas, saamatu, jõuetu, väsinud, õhuta, puine.
õnnetu olemisega. seest ja väljast.

arst ütles mulle täna selle peale, et äkki te pole mitte hädapätakas vaid rase:)
ütles, et midagi ei pea.
ja saatis mu uksest välja sõnadega: olge lihtsalt rase!

Thursday, June 4, 2009

Kas inimene pigem loob või hävitab?

Eileõhtuses valimisfoorumis räägiti, kuidas kanadele loodi humaansemad elutingimused.
Väga kummaliselt kõlas.

Wednesday, June 3, 2009

You got a message...

Tuleb ausalt tunnistada, et alates eilsest, umbes lõunast saati, ma seda sõnumit juba ootasin.
Ikkagi viis päeva juba möödas.
Mingist kellast panin telefoni lausa käe- ja nägemisulatusse ning viskasin aeg-ajalt pilgu peale, et äkki.....
Võiks ju olla midagi stiilis igatsen sind või ilma sinuta pole reis ikka pooltki see:)
Lollaks, kas pole. Nagu pubekas.

Umbes kella kümneks olin selle päeva juba korstnasse kirjutanud, kui kell 23.15 oodatud piiks siiski käis.
Nii igavalt "romantiline" ja imal sõnum muidugi polnud (õnneks) - oli hoopis lihtsam, aga seda armsam.
musi!

Monday, June 1, 2009

Kassid läinud, hiirtel pidu...

Reede hommikul viisin oma elukaaslase hommikul poole kuue paiku lennujaama.
Nad läksid nüüd juba teist aastat sõpradega paariks nädalaks purjekaga seilama. Sellel aastal Kreeka saarte vahele.

Mina ei saanud kõhuelaniku pärast kaasa minna, aga ehk õnnestub taas kord järgmisel aastal. nädalakski?

Kuigi mul on elukaaslase üle tegelikult väga hea meel, et ta puhata ja aja maha võtta saab, palusin tal sellele vaatamata mitte helistada. Kui ,siis saatku mõni sõnum. See on minu jaoks täiesti piisav.
Ehk olen mina imelik, aga alati, kui ise sõidus ja teises keskkonnas, siis koju helistamised on pigem kohustuslikku laadi. Niikuinii ei õnnestu eemal olles kodustesse igapäeva tegemistesse süveneda. Ja mis ma ikka küsin, et on teil tore või ise vastan, et käin tööl.
See on ju niikuinii teada.

Elukaaslane pakkus, et kui mul soov peaks tekkima, võin nende reisile selleks tarbeks spetiaalselt loodud blogi vahendusel iga kell kaasa elada. Aga lükkasin ka selle võimaluse lahkesti tagasi.

Ma ei ole kade, aga ma ei ole ka enesepiinaja.
Ma ei teagi, mis ma olen.
Tahaks olla üdini hea, aga vist siiski ei ole.

See-eest kolis kohe elukaaslase ärasõidu päeva õhtul minu/meie koju sisse mu ema, kes lehvib mööda elamist ja aeda ringi ja aina korrutab - issand, kui mõnus.
Ühest küljest talle kindlasti meeldib siin olla, teisest küljest on ta aga veendunud, et peab mind turvama. Juhul, kui minuga midagi juhtub.
Alates eile lõunast hakkas ta rääkima, kuidas ei tahakski enam tööle minna.

Mina lähen tema siiatulekuga nagu kodusele puhkusele, mis tähendab, et juba laupäeva hommikust läks lahti - hommikul vara tormas ta õue niitma, valmistas kõigile hommikusöögi, kastis õues lilli, tiirutas erinevatel aegadel sisse-ja-välja käivate poiste ümber ja aina päris, kas sa süüa tahad? kui ei, siis miks ei taha? ja millal siis tahad?
ja miks nad üleüldse nii vähe söövad?
Kui paluda tal see lõputu küsimine lõpetada, siis ta teatab, et need on ju tema lapselapsed.

Kui teda liiga palju ei saa, siis on see meeldiv. Sest on ikka mõnus küll, kui õhtul televiisorit vaadates keegi sulle vahel sooja kakao ja võileivad voodisse toob ja padja pea alla sätib, et sul mugavam oleks.
Isegi mina saan end nii veel lapsena tunda.
Tal on alati jagunud tohutul hulgal energiat. Ise ta räägib, et talle kohe meeldib. Ta kohe tahab. Ta kohe ei saa teisiti, kui peab toimetama. Ja enamasti on sel jutul tõsi taga.
Tõsi, vahel tahaks rahu ja too sebimine hakkab tüütama, aga üldjuhul on see siiski positiivne. Nakkav. Olen tähele pannud, et tihti saan tema kõrval isegi palju rohkem tehtud, kui üksi olles.
Ja pärast on hea olla.

Pühapäeval oli tõeline puhkepäev. Käisime õe juures Väänas ja mererannas päikest võtmas. Kuna päev oli ülemõistuse kuum, siis mererand oli selle veetmiseks ainuõige paik. Tuul käis üle ja jahutas mõnusalt.
Täitsa arvestatava jume sai ka kolme tunni jooksul peale.

Paar nädalat ilma elukaaslaseta on veel ees. Alati, kui mu elus koosolemistele pikem vahe sisse on tulnud, on mul olnud hirm.
kas ma ikka hakkan teda tagasi igatsema?
kas tema hakkab mind taga igatsema?

Kardan vist üle kõige ükskõiksust ja tüdimust.

Tuesday, May 26, 2009

Hõissa, pulmad!

Mul on tõeliselt hea meel, kui inimesed abielluvad!

Mõni aeg tagasi oli mul Ärisuhtluse kursus, mille raames toimus päevane suhtlemistreening.
Ootamatult paluti paarikümne minuti jooksul välja mõelda teema ja see 10 minutiliseks sütitavaks üleskutseks vormida.
Mõtlesin tookord natuke ja otsustasin kutsuda inimesi üles abielluma!
By the way, üks kohalviibinud kursavend muide seda ka tegi, nii poole aasta pärast, suhteliselt pikalt eelnenud paberita kooselule.
Oli ses otsuses nüüd ka grammike minu panust või mitte, võta Sa kinni, ja spetsiaalselt küsida ju ka enam ei söanda. Aga ilus oleks ju uskuda küll:)

Nüüd siis teatas natuke aega tagasi sellisest suve lõpupoole toimuvast sündmuses oma elus liis, keda ma ju rohkemat ei tunnegi, kui ta oma blogi ja sõnade vahendusel. Aga äraütlemata rõõmus olen nende üle siiski.
Ja eile tuli koju mu elukaaslane, kes teatas, et sai pulmakutse oma töökaaslalselt, kellel aasta tagasi sündisin kaksikud pojad. Nemadki on otsustanud siis nüüd abielluda.
Loomulikult olen tsipa õnnetu, et sinna pulma me kahjuks ei jõua (kõik mida harva saab, on ju teadagi eriti magus), sest elukaaslane sõidab reedel paariks nädalaks ära. Kuid sellegi poolest, ka tolle paari üle on mul tõeliselt hea meel.

No kohe säärane tunne on, et tahaks neile meestele käe tunnustavalt pihku suruda ja öelda, et olen nende üle kohe uhke, et nad on hakkama saanud s e l l i s e ilusa ja meheliku teoga.
Millegi pärast olen arvamusel, et peaksin seda tegema just meeste puhul, sest sisetunne ütleb, et see puudutab iseäranis neid ja nõuab just sellelt sugupoolelt julgust see ära teha.
Siin kohal ma tõesti ei viitsi enam arutada, kas paberil on vahe või mitte, sellest on niigi palju jahutud ja ühest ning kõigile sobivat vastust ei leidu niikuinii.
Aga mina tean, mida mina asjast arvan. Ja minu jaoks tähendab abielu ettepanek ikka midagi palju- palju enamat, kui lihtsalt teadmine, et mul on sinuga niikuinii hea:)

Ühes pühapäeva hommikuses Tähelaeva saatest sai võimalikuks piiluda Lea Liitma kodus olevale riiulile, kus seisis foto, millel allkiri: parim, mis me oma lastele pakkuda saame, on juured ja tiivad.
Usun sinisilmselt, et abiellumisel on seejuures ka väga oluline osa:)
p.s. pilt võetud sealt: pilt


Thursday, May 21, 2009

kÕike ikka ei jõua.

Tegelikult märkan ju pea iga päev midagi, mis minus erinevaid emotsioone tekitab ja mõtlema paneb. Aga minu sisse ja minu pähe need mõtted üldjuhul jäävadki. Ainuke, kellega neid suuremalt jaolt jagada saan on elukaaslane. Mulle lihtsalt tundub, et tema saab minust paljudes kohtades kõige paremini aru.

Aga see selleks.

Iseendale tundub, et paljugi jääb praegu kinni eelkõige kasvava kõhu taha. Lihtsalt nii kole raske on olla. Ja kõhuga tunduvad kõiksugu tegevused ja ettevõtmised kohe mitu korda energiakulukamad toimetada. Teen midagi ja seejärel viskan väljateenitud puhkusele - diivanile.
Sealt uuesti püsti saamine nõuab aga taas kord head motivatsiooni ja suurt jõupingutust.
Isegi mõte on aeglane. Endal on tunne, et umbes samasugne venimine ja kohmakus võiks mu peas aset leida ka siis, kui üks päev vana olen:)

Kui peaks nüüd kohe ja praegu ütlema kõhu kohta ka midagi positiivset, siis meenub esimese asjana söömine. Seda eriti seltskonnas. Üldiselt peab ses osas end teiste seltsis ju pidevalt jälgima, piirama, tagasi hoidma ja kõige tipuks peale söömist veel kõhtu ka sees hoidma, et ikka hea välja näha. Aga praeguses olukorras pole vahet -kõht on ees anyway:) lase aga heal maitsta!
viimane kord sain nimetatud emasoodustust kasutada alles möödunud nädalal, kui Tallinki laevaga "peenes" seltskonnas Business Lounges Soome ja tagasi seilasime.

Kui jutt juba Soomele läks, siis meenub seal veedetud reedene päev ja välikohvik, kus seina ääres istudes sooja päikest ja päeva nautisime. Piidlesin kohe huviga enda ümber olevaid kohvikukülastajaid ja mõtlesin isekeskis, kes on need inimesed, kes peale meie sedasama luksust endile keset tööpäeva lubada saavad.
Pensionäre oli päris mitu, see ei üllatanud. olen enengi välismaal käinud. Mõned turistid, nagu me isegi, ok. Siis paar väikeste lastega ema, samuti arusaadav. Lisaks mõni väljaspoolt tuvatamatu taustaga tegelane. Aga selle seltskonna hulka kuulusid ka kolm kõige elujõulisemas eas türgi meest...või olid nad marokolased....või on sel suurt vahetki....nii mitu tundi....jõid vaheldumisi espressot ja teed ja siidrit...seda kõike suure tõenäosusega just nendesamade soomalaste arvelt, kes samal ajal tööd rügasid.
Aegajalt jalutas meist mööda erinevaid sisserännanuid ja mitte kordagi ei juhtunud, et too möödakäija ja siidriklaasi taga olijad poleks teineteist märganud. Vähemalt korraks võõraste pilgud kohtusid, selle silmapilgu jooksul toimus hetkeline omavaheline hindamine ja paikapanemine. Kõrvalt vaadates tekkis tunne, et nad on ühteaegu saatusekaaslased kui vaenlased. Konkurendid. Olenevalt olukorrast.
Mõne möödujaga nõksatati vastastikku päid, teisega koguni tervitati üle laudade elavalt žestikuleerides ja kõvahäälselt. Just nagu Sipsiku juturaamatus, seal batsillide jutus, kes lugenud ja mäletab, kus möödalendavad porikärbsed omi suguvendi prügikastidel järgmise hüüdlausega tervitasid: "Haigust ja häda!" ja nood neile samaga vastasid.
Ei hakka mitte keerutamagi, et selle nägemine vihastab mind. Tahaks kohe püsti tõusta ja korra majja lüüa. See on jama ega lõpe hästi.
Ma ei usu lõputusse arusaamisesse. Tolrantsusesse. Humaansusesse.
Kui tervik pilt silme eest kaob.
Tean, et olen nüüd mõne jaoks väga väiklane, piiratud mõtlemisega, madalalaubaline ja väike inimene kui ütlen, et minu arvates too erinevate kultuuride, rahvaste ja rasside segunemine ei too kaasa midagi head.
Kui segada ja sundida omaks võtma midagi, mis peab sobima kõigile, saab selle tulemus olla vaid läbikukkumine. Tagasikäik. Häving.
Kui panustada heale tahtele ja usule, et inimesed on arusaajad, on see samuti enesepettus.
Lõpuks tuleb ikkagi sõda.
Inimese loomuse vastu ei saa.

Soomest veel omakora ajas tagasi minnes jõuan sõidueelsesse õhtusse, kui käisime kinos Genovat vaatamas. Võin kohe kindlalt väita, et see oli minu viimase aja üks parimaid filmielamusi. Lühidalt - hästi tehtud, hästi mängitud ja äärmiselt helge ning positiivse lõpuga.
Reedel Soomest laevaga tagasi sõites juhtusin aga lugema päevalehe vahel olevast Puhkepäeva erist üht selle filmi kohta käivad arvustust. Mul on kohe kahju, et ei mäleta, mis oli tolle kirjaneitsi nimi, sest tahaks ettevaatlikkuse mõttes ta nime siia kirja panna. Samas on mul hea meel, et midagi sellist mulle enne kinnominekut näppu ei juhtunud. Mõtlen, et mine tea, äkki poleks siis filmi vaatama jõudnudki.
Tagantjärgi lugedes tahtnuksin aga pea iga tema poolt kirjapandud lausele midagi risti vastupidist öelda. teema lõpetuseks ood mu enesekindlusele - filmist ei saanud aru just tema, mitte vastupidi:)

Üldiselt tahan aga olla üksnes kodus. Kodus on hea. On alati olnud.
Juba mõnda aega ootan, millal ometi poistel kool selleks aastaks läbi saaks, et ei peaks enam nii vara tõusma. Saaks seda tormamist ja kiiret vähemaks.
Ühtlasi loen päevi, et jõuaks kätte 12. juuni. Kuupäev, mida samuti pikkisilmi ootan, sest sealt alates algab minu ametlik alul tööga väljateenitud puhkus ja seejärel kohe otsa dekreetpuhkus.
Selle mõnusa tulevase jõudeolemise tarbeks on mul ostetud juba hea mitu raamatut. Lisaks ettevalmistatud mitu tegevust (nt poiste albumid lõpuni teha, siis kõiksugu aja jooksul väljalõigatud minu arvates mulle vajalikud ajalehe artiklid, mis vajavad sisu järgi sorteerimist, kleepimist ja õigetesse registraatoritesse paigutamist), mida olen aastaid edasi lükanud, aga millele tahaks lõpuks punkti panna ja joone alla tõmmata.
Üleüldse on endal praegu vahel selline imelik tunne justkui teeks oma elus lõpparvet, st tahan kõik pooleli oleva ja seni mingil põhjusel edasilükatu lõpuni vormistada. Ära teha. Välja öelda.
Tean ka miks. Nimelt olen enda jaoks liigagi täpselt läbi ja lõpuni mõelnud, mida mu samm, veel üks laps muretseda, kõige halvemal juhul võib kaasa tuua.
Arst ütles mulle veel viimaselgi vastuvõtul, et mul tuleb end tema ja ema ees veel tõestada.
Muretsen ja tunnen end tehtud otsuse tõttu rohkem süüdi just lähedaste ja laste kui iseenda ees. Sest mina ise ju tean. Ja usun. Parimat. Mis pidavat olema kõige olulisem.
Arvata võib, et ongi.

Lõpetuseks veel ühest väga olulisest vahepeal aset leidnud sündmusest meie elus. Nimelt saime endile elamiseks ruumi juurde, koguni terve teise korruse jagu. 01. juuniks peaks kokkulepitu kohaselt eelmine omanik meile võtmed üle andma ja poolest juunist on juba kokku lepitud ehitajatega.
Sealt edasi jõuan otsaga iseendani, st saan oma toa. Just sellise, millest olen alati unistanud. Palju aknaid, palju valgust ja väike rõdu. Toas peaks olema ka üks suur voodi, minu esimene päris oma raamaturiiul ja vaip.
Kui hästi läheb, siis ka pisike tüdruk - Iti.
Mina tahaks Hermiine ka otsa panna.
läheb liiale:)?

Monday, May 18, 2009

Kook

Ütleme nii, et see on minu nädalavahetuse tegu.
Ülejäänud aja olin siruli, täitsa out.

Õnneks pole päevad vennad.

Saturday, May 16, 2009

Ma armastan kodus olla..

kui kullerkupud õitsevad...lalalalalalaaaaa...
õhk oli maal...vist toomingatest...paks ja magus....

Thursday, May 14, 2009

Business

Suur klaasist maja Liivalaia ääres.
All ilus uhke kohvik. isegi täitsa mugav võib olla.
Ainult, et klaasid on majal nii tolmused, et mööda sõites ei näe akendest sissegi.
Vähemalt ühe potensiaalse kliendi minu näol on nad ainuüksi selle tõttu kaotanud.
miks mul on tunne, et ma pole ainuke?

Wednesday, April 29, 2009

iti

sain siis eile peale lõputuna tunduvat kolme nädalat vastuse, et oodatava lapsega on ikkagi kõik korras ja ta on täie tervise juures.
jumal, kuidas seda kõnet sai samaegselt oodatud ja kardetud, iga helistamise peale, kus võõras number ette lõi, hakkas süda taguma ja seest läks kuumaks.
teatud mõttes seisis too kolm nädalat kogu mu elu.
ja eile siis teatas üks rõõmsameelne naishääl telefonis, et kõik on korras....k o r r a s.....ja mina nutsin terve õhtu....
sest.....muuhulgas sain teada..
ta on tüdruk.......

aga elukaaslasel on eelmistest eludest juba neli plikat olemas....

kõik, kellele oma "heast" uudisest teada andsin, küsisid esimese asjana...mis T e m a ütles????
keegi ei mõelnud, et m i n u l on ees kolm poega.
vaid seda, et temal on tütred.

öelge veel, et see maailm ei keerle meeste ümber!

nüüd on tunne nagu oleks kedagi alt vedanud.
tüdruk justkui polegi laps!
tunnen end nagu puudega.

peaks hullult rõõmus olema, aga mina ei saa üle.
elukaaslane küll toetab ja hoiab ja kaisutab.
aga ma ei usu teda.
ma ei usu enam kedagi ega midagi.
ennast ka mitte.

iseenda ja oma mõtete pärast on kohutavad süümekad.
häbi. viha.
segadus.

mis minuga ometi toimub?
mida ma tahan?

kogu maailma?

Monday, April 13, 2009

Tüdrukud

Aegajalt käivad meil (külas?) mu elukaaslase kaks tütart. noorem on 8 , vanem 12.
mulle tundub, et nad oleksid võimelised terve päeva minuga rääkima, hoidma üleval sellist seltskondlikku vestlust mitte milleski. kui ma ainult vedu võtaksin.
nad vist muliseksid mu surnuks. vabalt:)
eriti noorem.

tänaseks päevaks olen hakanud arvama, et ma ei sobikski tüdrukut kasvatama.
ma ei jaksaks juba ainuüksi nii palju rääkida.
rääkimata muust.

Thursday, April 9, 2009

tööl

appi, kuidas ma ei talu nõmedust ja lollust. jäikust.
piiratust, väiksust, väiklust, kibestumust, õelust, tujukust, ussitamist.
kõige selle juures ülimat tähtsust .

miks inimesed ei ela oma elu?
on see solvumine omaenese elatud elu peale?

ma ei taha enam seda rumalust alla neelata.
ma ei taha enam neist inimestest üle olla nagu ülemus soovitab.

läheks ainult kõik hästi, saaks ma hea vastuse ja preemiaks lapse.
koju!
ma ei taha mitte midagi muud.

Friday, April 3, 2009

Thursday, April 2, 2009

Mure

Nutsime eile koos elukaaslasega.
Annaksin mida iganes, et saaksin ärgata kolme ja poole nädala pärast.

Thursday, March 26, 2009

Nuhk Albert

Mõned päevad tagasi sain teada, et mul on sabas keegi Nuhk Albert.
Kuna mulle teadaolevalt pole mu hingel ühtegi suuremat pattu ega tegu, mida varjata või häbeneda, siis pole mul õnneks tolle salapärase isiku suhtes ka midagi karta.

Aga-aga, just tänu temale sain muide targemaks, kui uskumatult hea on elada ilma kapis peituvate luukeredeta:)
lisaks pisike põnevus, uudishimu ja mulle alati naudingut pakkuv mängu ilu ja võlu ja valu!

Kodusel sõjatandril pöördus olukord samuti paremuse poole - valge lipp on igal juhul heisatud!
Musi veel hommikuti ei anta, aga vähemalt side on tagasi:)

kohe parem on olla. ma ei viitsi enam kakelda.

Wednesday, March 25, 2009

Hinga, ära hinga, hinga....

Juba mitmendat päeva valitseb kodus sügav ja põhimõtteline vaikus.
Ainult lapsed suudavad aeg-ajalt seda tardunud õhku pisut liikuma panna.

Nad ei oska aimatagi, kui palju nad tänaseks päevaks pelgalt oma olemasolu, tegemiste ja igapäevaste suuremate ning väikemate rõõmude/muredega mulle tuge ja seltsi suudavad pakkuda.

Tuesday, March 24, 2009

Suure Elu Väiksed Asjad

unustasin öelda, et vahepeal olen juba teise pesumasinatäie voodilinu õue kuivama viinud.
esimese täie tõin tuppa ja sõin ära.

seda lõhna võiks võrrelda esimeste kevadiste keedetud kartulite, värske kurgi või kasvuhoonest nopitud tomatiga.

millal ma küll fotoka saan, et kõike seda ebavajalikku endale jäädvustada?

Saturday, March 21, 2009

millal maksan memme vaeva?

nüüd tunnen tõesti igal sammul, et saabus kevad.
minu tuppa. minu koju.
läbi puhtaks pestud akende.
jumalik.

tean, et igal asjal on põhjus ja põhjendus, vaatamata sellele on mul piinlik mõelda, veel vähem öelda, aga olen talle tõesti südamest tänulik.
temale, kes on alati olemas.

hetkel ei raatsigi muud teha, kui voodis pikutada ja magamistoa aknast õue passida.

Thursday, March 19, 2009

Hädavaled.

hommikust saati on kodus aknad risti-rästi lahti.
viisin pesu õue kuivama ja tuuseldasin tubades tolmuimejaga.

nii vähe ongi õnneks vaja.
päikest ja haiguslehte.

Friday, March 13, 2009

Fantastiline hommik:)

ma pole kolme eelneva raseduse peale kokku ka nii hädine olnud, kui nüüd kolme esimese kuu jooksul.
aga ikka olen hullult õnnelik.
praegune ooteseisund võimendab kõiki tundeid vähemalt kolm korda, õnneks ka häid emotsioone.
täna näiteks on kolm korda parem tuju ja ilm, kui muidu:)

nii mõnus on algavasse kevadesse ja suvesse sukelduda!

Wednesday, March 11, 2009

Lugu sellest, kuidas meeldivast inimesest võib saada ebameeldiv.

miks ma kuulen ja loen meediast üha sagedamini, et ettepanek tuleb/tuli presidendiproualt ja presindent arvas...ka.....

viimane aeg oleks teda nõelaga torgata ja õhk välja lasta.
enne, kui asi piinlikult räpaseks ja väärituks muutub.
minu jaoks on ta mängud väljunud juba igasugustest piiridest.

on need kompleksid? võimuiha?
või mõlemad kokku?

Tuesday, March 10, 2009

õpetlik lugu sellest, miks ei ole mõistlik vanas eas lapsi muretseda:)

ühel õhtul, mitte väga ammu, hakkasin vanema poja erakorralisel koosolekul nutma.
siinkohal ei hakka ma selgitama, mis koosolekuga tegu, millest räägiti ega ka seda, miks see juhtus, kas see oli tobe ja mis mulje ma kohaletulnutele võisin jätta.

see selleks. seda enam, et see mind tegelikult ei morjendagi.

tahtsin öelda hoopis seda, et poiss ütles eile, et Agnese isa oli hiljem Agnesele kodus öelnud, et Karli ema oli kurb:)
Ja Karl ise arvas selle peale juba samal õhtul, et kui oleks pidanud minu asemel ise nende kahe pedagoogiga korraga ühes ruumis viibima ning vaikselt neid kuulama, oleks ka tema nutma hakanud:)

vat seda tahtsingi öelda, et olen nende kahe erinevas vanuses mehe taktitundest ja südamlikkusest meelitatud:)

Wednesday, March 4, 2009

Kõik algab meeletusest....


tarkus tuleb pärast.....

Täna sai 17 aastat täis.

Karlil on neist kolmest kahtlemata kõige raskem lapsepõlv olnud.
Sest oleme teda kõige enam kasvatada püüdnud:)

Monday, March 2, 2009

Mõista, mõista, mis see on - närib, ussitab ja mürgitab?













Kaks võrratult head näitlejat.
Kaks väljakujunenud kõva kivi. erinevat suhtumist. nägemust. olemust.
Kumbki sikutamas ühist vankrit omas suunas.
Nende kahe vahele lõputult lahtisi otsi -muutumine? kool, kui perekond? sõna jõud? naiivsus? gossip, kui padjatäis udusulgi?
ilusaid hetki. siiraid pilke.
kümnesse ütlemisi.
Seda filmi lähen vist teist korda veel vaatama.

Wednesday, February 25, 2009

Pärmitaigen..

...see olengi mina.
eile valmistatud vastlakuklitel oli juba eos määratud ebaõnnestuda, sest minu kõrvale lihtsalt teisi enam kerkima ei mahu.

..krõbedad võiroosid, värsked porgandipirukad, õhulised juustuga croissantid, väiksed lihapirukad, viinisaiakesed maasikaga, ploomi musid....nende seltsis keerleb praegu minu õgardlik elu.

Monday, February 23, 2009

Seinte vahel.

Filmi vaadates jäi mulje, et kooli personal muuga ei tegelegi, kui koolilaste ja nende probleemidega.
Ausalt öeldes on mul raske uskuda, et terve kollektiiv nii tõsiusklikult kõigi koolilaste käitumise, õppetulemused ja arengu nii üksipulgi viitsib läbi arutada ja neisse süveneda.

Teiseks jääb mul juba mitmendat taolist filmi vaadates õhku küsimus, kas nad midagi aasta jooksul õpivad ka. Terve aeg käib tunnis üks kõva arutlemine, aga samas on tund laialivalguv ja kuhugi välja ei jõuta.

no ja kokkuvõttes jäi mul loo point üldse arusaamatuks. mida mulle siis edasi anda taheti?
kuna ise ei küündi, siis peab seekord lugema, mis asjatundjad räägivad

Friday, February 20, 2009

Keskerakondlasest pereisa.

Kas keegi kujutab ette, et tema mees oleks näiteks Jüri Ratas või Toomas Vitsut või keegi kolmas keskerakondlane, kes läheb mitu nädalat hommikuti tööle, mängib miskeid liivakastimänge ja ajab meedias täiskasvanud mehena silmagi pilgutama suust välja pläma, mis paneb kohati minusugusegi piinlikkusest pilku kõrvale keerama.

sisuliselt ei tegele nad ju kuu aega mitte millegagi, aga saavad selle eest hunniku pappi.
öelge mulle, kuidas nad ise mehena end tõseiselt suudavad võtta? tunda?
või oma tegemisi tõsiseks tööks nimetada?

elukaaslane ütles, et see ongi karjerism.
kui karjerism pimedat võimuiha tähendab, siis ehk tõesti.
aga minu arvates nemad küll karjeristid pole.
ehk elukutselised muidusööjad?
kes täiesti teadlikult rumaluse seljas liugu lasevad?

Wednesday, February 18, 2009

Tõre Ema.

ma olin eile nii tõre olnud.
nii arvas mu keskmine poeg. ja samuti ta veel seninägematu tütarlaps, kes minu sisse tormates ta kõrval diivanil istus ja midagi lakkamatult sädistas.

tegelikult oli mul lihtsalt külm ja kõht tühi.
tegelikult polnud mul enda kõrvalt aega teda õieti märgatagi.
hele pea ja juttu jagub- oli esmane kiire kokkuvõte. ja rohkemaks polnud mul tol hetkel jaksugi.

aga olgem ausad, tal oli oma arvamusele täielik õigus(tus), sest ega ma talle seda seletama ka tõtanud.
ja tõesti-tõesti nägi ta mind ju enne seda, kui olin ära söönud suure taldrikutäie kaerahelbeputru, kaminasse tule teinud ja seepeale hulka lahkemaks lahtunud.

nüüd sain ainult tagantjärele lasta talle edasi öelda ja kinnitada, et see polnud tõre.
see on lihtsalt kiire. ja kannatamatus. ja viitsimatus teha nägu ainult näo pärast.

aga vist tuleks. vähemalt esimesel korral:)

Monday, February 16, 2009

ma pole vist kunagi rohkem kevadet oodanud.

viimased poolteist kuud on meil kontori temperatuur püsivalt 15-19 kraadi.
täna hommikul lõime külmarekordi + 12.
istun radiaatori otsas, jope seljas, müts peas.

mulle tundub, et mu kannatus hakkab kohe-kohe katkema.

Wednesday, February 11, 2009

Kas jäängi ühiskonna silmis elu lõpuni perelõhkujaks?

Lugesin paar päeva tagasi ühest blogist postitust, mis tõi teiste kommentaaride hulgas kaasa ka allpool oleva:

Ei kommenteeri seda, kas pätt oli mees või naine.
Kuna lapsetegemist vaadeldi kommentaarides suhteliselt üheülbaliselt, siis täiendaks hoopis selles osas.
Lapsed kipuvad üldjoontes sündima järgmistel põhjustel (minu tagasihoidliku ja täiesti mitte-teadusliku vaatluse alusel):

1. nn. tööõnnetus;
2. naine soovib kinnistada meest;
3. mees soovib kinnistada naist (lapsega ehk ei jookse nii palju (sõbrannadega) ringi vaid pühendub kodule ja perele);
4. mees tahab oma geenide edasi kandjaid (teadlaste jutu järgi: mida rohkem, seda uhkem).

Ja kuigi naisel on ikkagi lõplik sõna lapsetegemises, siis veenmisjõu (punktid 3 ja 4) või force majore’i (punkt 1) vastu on sageli raske astuda. Ja kui veenmine ei aita, siis on mehed piisavalt leidlikud, et tekitada punkti 1.

Mõtlema pani mind kommentaari juures teadmine, et võiksin vabalt sõnastada, et ka minu 15 ja tema 10-aastat kestnud abielule sai saatuslikus ülelöömine. tema on siis minu praegune elukaaslane.
enda südamerahustuseks võin end lohutada, et õnneks lõime vastastikku. mis tähendab, et minu arvates pole võimalik võrrelda, kumb sel hetkel rohkem rohkem lõi. või süüdi oli.

fakt on aga see, et selle tulemusena oleme nüüd juba natuke üle nelja aasta koos olnud.

sealt edasi tekib mul küsimus, et nüüd, kus ootan last ja peaksin valima nende üldjoontes nelja väljatoodud põhjuse vahel, siis kuhu alla mina/meie kuulume? Välistaksin kindlasti kolmanda ja neljanda osas ei viitsi ma oma pead vaevatagi - ses küsimuses on mul põhimõtteliselt ükstaspuha.
Esimene on otsapidi asjasse segatud, aga vat see teine, see on see, mis mind eelkõige süümekaid tundma paneb.

kas minu puhul saab rääkida kinnistamise soovist?

kas kinnistamise soov on kuskilt hetkest/aastast lubadud?
kas saab/tohib pahaks panna kaaslasele, kellega juba aastaid koos oldud, pahaks panna soovi last saada?
kas on olemas vaikimisi kokkulepitud piir? ma mõtlen aastate piir, kust selline soov oleks justkui ühiskonna silmis lubatud/õigustatud?
et näiteks esimese aasta jooksul võib lapseootele jäämist nimetada põlastusväärselt ärategemiseks, aga sealt edasi enam mitte? või peaks too aastate number olema suurem? siis kaks? viis? kümme?

mulle endale tundub, et ühest hetkest ei saa lapse saamist enam üksnes kinnistuseks nimetada.
mida muud mul praeguses olukorras muidugi öelda olekski:)
aga on selles siis midagi ebanormaalset, halba, kui mingil ajahetkel lihtsalt tunned, et soovid jagada midagi enamat, kui autot, maja või ühiseid reise?

Tuesday, February 10, 2009

välja paistab nagu sõjas. tegelikkuses on koostöö.

ma pole harjunud nii ädine ja väsinud olema.
hormoonid on mu mõneks ajaks totaalselt maha murdnud.
aga ütleme nii, et võiks vist veel palju hullem olla.

selle kinnituseks ostsin endale täna uue seeliku, paar pluusi ja ühe ehte.
mõnel üksikul hetkel tuleb siiski tahtmine enam-vähem välja ka näha.
see annab lootust.

Friday, February 6, 2009

Elu lõhnade maailmas..

...kõnnin ühest teise. nii kogu päeva.

omakeskis arutlen, kas neist, mis praegu ebameeldivad, tuleks tavaolekus ka eemale hoida?

Wednesday, February 4, 2009

Duchess

Käisime pühapäeva õhtul vaatamas.
Ma arvaks, et pigem naistekas. Elukaaslane kehitas õlgu ja arvas, et kostüümidraama, nagu ikka.

Raske ja õõvastav. Seest käis läbi. Peale selliseid filme ei taha ma kellegagi mõnda aega suhelda..
Samas, mulle tegelikult meeldivad kõik-ei-lähe-alati-nii-nagu-me-tahaks filmid.
Ja tugevust ja teadlikkust hindan ka oluliselt enam kui nõrkust ja emotsioone.

Ainus, mis minu jaoks filmis tõeliselt alandav vaadata, oli too poja teema.
Kohutavalt ebaõiglane ja alatu on kellelegi haiget teha ja end halvasti tundma panna millegi pärast, mida muuta pole tema võimuses.
Kõik muud loobumised ja valikud olid valusad, samas üllad ja ilusad.

Tuesday, February 3, 2009

Kodusel patareide laadimise režiimil.

esiteks,
kas keegi on veel täheldanud, et kui osta näiteks 8 õuna ja jätta need kilekoti sisse laua äärele, siis kaob sealt õhtu jooksul heal juhul võib-olla kaks õuna.
kui võtta need kaheksa õuna koti seest välja, pesta ära ning seejärel lauale kausi sisse välja panna, pole neist samaks õhtuks mitte ainsamatki järel.

meie peres igastahes on see 100% nii. tahad, et paariks päevaks jaguks, jäta esimeseks õhtuks kilekotti või alternatiivina - osta topelt.

kunagi lugesin Paulo Coelho Alkeemikut ja üks lause, mis mul sealt meelde jäi kõlas järgmiselt- inimesed armastavad ilu.
mu hilisem elu ainult kinnitab seda. inimesed söövad suure osa oma elust ja rahast silmadega.

teiseks,
ootasingi juba, millal ilmub esimest korda minu unenägudesse beebi temaatika. täna öösel see siis (juba) juhtuski. kõige muu kõrval on meie puhul kindlasti väga aktuaalne, kas tegu on tüdruk- või poisslapsega. seda seepärast, et minu elus on siiani ainult pojad ja temal tütred.

täna öösel oli poiss.

kolmandaks,
võtsin haiguslehe. minu jaoks on tegu siiani eneseületamisega, kui helistan hommikul perearsti keskusesse ja pean telefonis kellelegi valetama, et mu pea valutab, süda on paha ja mul on väike palavik. mille peale nad veel uurivad, kui palju mul palavikku siis täpselt ongi.
huh, jube. piinlik.
aga võtsin end kokku ja tegin seda siiski, sest tahtsin mõned päevad kodus puhata.
lõuna paiku panen soojalt riidesse ja lähen välja jalutama.

kevad on õhus. nina ukse vahel välja pista, kuuleb näeb ja tunneb selle lindude laulu, valguse ja lõhna järgi ära.
mõni nädal tagasi vaadati mind selle jutu peale veel kui hullumeelset, tänase päeva seisuga on mulle ses osas lisandunud juba toetajaid.

Thursday, January 29, 2009

Ühe täiesti tavalise Eestimaa kolmelapselise pere argipäev.

Neid toite, mida mu kõik kolm poega tänasel päeval hea isuga söövad, võib kahekäe sõrmedel üles lugeda:

frikadellisupp, mille keedab paar korda kuus neile minu ema, nii on kuidagi kujunenud;

kartul ja hakklihakaste;

täidetud paprikad, millest noorim sööb siiani ainult sisu, aga pole hullu, nii on nad kõik kunagi teinud;

toorelt praetud kartulid sibula ja porgandiga, meie pere konkurentsitud lemmikud, sobivad igal ajal ja iga ilmaga;

praetud kanafilee tükid riisi ja sooja kanakastmega, kõrvale toorsalat apelsini-banaanitükkidega;

keedetud kartulid hakkliga-riisi seguga..

...no ja ega rohkem kohe ei meenugi. kakao kah.

muidu on ikka nii, et hommikul enne kooliminekut võileibu tehes arvestan, et üks sööb leiba, teine saia, ühele panen tomatit, teisele kurki, ühele panen võid, teisele on see rangelt keelatud.
kolmas üleüldse hommikuti süüa ei taha.

täna ootan neljandat.
tean väga hästi, et ära hõiska enne õhtut. seda enam, et arstid on mind päris tõsiselt hoiatanud, kogemused üliettevaatlikuks teinud.

Aukartus elu ees - just sellise pealkirjaga kirjand sai kooli ajal täiesti teemast mööda kirjutatud.
Loodan, et mind selle eest nüüd tagantjärele ei karistata.

sest tunnistan ausalt - olen praegu oma suures sees- ja välispidises pahasuses nii äraütlemata õnnelik.

Friday, January 23, 2009

Suure elu Väike elu.

kaminas praksub tuli, tuba on mõnusalt soojaks läinud, pikutan diivanil sooja teki all, käeulatuses poisi tehtud puust väiksel kahe sahtliga toolil raske kruus tummise kohviga.

naudin seda seest- ja väljaspoolt tulvavat sügavat vaikust ja rahu, mis mind hetkel enese alla matnud on.

loen oma lemmik kirjaniku neljandat eesti keelde tõlgitud raamatut.
teadsin juba mitu päeva, et see mind raamatupoes ootab. eile siis lõpuks tundsin, et nüüd ja jalutasin sellele läbi ilusa talvehommiku vastu. minek ja ootus osutusid sama magusaks, kui raamat, mis lõpuks minuga käe otsas Apollo väikses oranzi kirjaga kilekotis kodu poole kaasa kõlkus.

nüüd loen ja tean, et sedasi jätkates ei jätku teda kauaks. see teadmine ei meeldi mulle, aga tobe oleks seepärast pooleli ka jätta.

üle krõnksus põlvede ja tekikuhila näen lumiseid mände. just sellepärast mul kodus akende ees kardinaid polegi. juba kümmekond aastat.
armastan valgust ja ma tahan näha.

kõigele lisaks on mul suur väike saladus, millest ma ei taha loobuda.

mul on hea. ma olen õnnelik.

ma tahan elada.
täna muinasjutus.

Thursday, January 22, 2009

Siis, kui ma täna raamatupoe uksest välja lumisesse talvehommikusse astusin...

...tabasin end mõttelt, et tahaksin töötada hoopis raamatupoes. või teatris. või sünnitusmajas.
Kuskil, kus on suurem, kui asjade maailmas.
kus on aega ja inimlikkust.
palju positiivseid emotsioone.
helge ja rahulik.

kohas, mis toob inimesi tagasi elu põhiväärtuste juurde.

Saturday, January 3, 2009

pühendus ühele eestimaal erakooli lõpetanud türukule...

Laupäev. Oleme kahekesi diivanil. Tema istub arvuti taga, mina vedelen pikali, teki all.
Kuhugi pole kiiret.
Lõpetan House´i vaatamise, edasi nohiseme mõlemad juba oma arvutite taga - tema püüab endiselt ajaloo müstikat lahendada, mina olen avastanud ühe tüdruku.
suure elu väike elu.

kell on veerand kolm. minu tõusmisest on möödunud peaaegu kaks tundi. tema ei saa juba ammu magada. olen sellega hajunud, see on alati nii, kui ta enda jaoks midagi uut avastab.
temasugused viivad ühiskonda, maailma edasi. minusugused saavad kõrval püsida, kui piisavalt kannatlikkust jagub.
vahel jah, hakkan end haletsema, tahan tavalisemat ja lihtamat. rohkem tähelepanu.
peale kokkukukkumist saan aru, et see on mul juba olnud.
tegelikult ma ei taha. mulle sobib just nii. mul on huvitav. ja palju põnevam.
ma ei oskagi rahulikult.

Lükkan teki pealt: Tõusen nüüd püsti ja lähen toon puid. muidu ma ei saagi teki alt välja.
Ta tõmbab mu enda juurde, annab oma kõike andestava musi ja ütleb: ma võin ise ka neid puid tuua.
tore, ma ei tahtnud sind lihtsalt paluda. aga loomulikult, ma ei ütle sellest pakkumisest ära, on mul hea meel.

Nii lihtsast asjast, ütleks mulle selle peale iga teine...
aga mind ei huvita. Ma tean midagi, mida nemad ei tea. ma tean, mis on minu jaoks oluline. olulisem.
igaüks teeb oma valikud ise.
need, kes asjadele tähendusi külge poogivad ka vastutagu nende eest ise..

muidugi ma võin, niikuinii oleksin läinud kohe trepi peale suitsu tegema ja pole vahet, kui ma seejuures ka maja tagant puid toon, seletab ta.

muidugi pole sel vahet, ütlen mina, vähemalt minu jaoks. Minu jaoks on vahe, et ma ei peaks paluma.


See tüdruk mõjub mulle nii.
Mul on tunne, et tahaksin talle isegi raamatu kirjutamise tarvis raha anda. kunagi ta on öelnud, et tahaks.
kirjutada. mitte raha.
mina tahaks, et ta kirjutaks.

mul pole temas enam mingit kõhklust. ma tean.
ta võiks mulle kunagi uue piibli kirjutada.
kui vanemaks saab. ja kogemusi kogunud.

mul ei ole kunagi elus olnud ebajumalat.
nüüd siis, kolmekümne...jah...seitsme aastaselt tunnen end nagu puberteet.
tahaksin olla täpselt nagu tema. üks ühele.
koos tema erilisuse ja nõrkustega.
ta on lihtsalt väga ilus inimene.