Thursday, January 29, 2009

Ühe täiesti tavalise Eestimaa kolmelapselise pere argipäev.

Neid toite, mida mu kõik kolm poega tänasel päeval hea isuga söövad, võib kahekäe sõrmedel üles lugeda:

frikadellisupp, mille keedab paar korda kuus neile minu ema, nii on kuidagi kujunenud;

kartul ja hakklihakaste;

täidetud paprikad, millest noorim sööb siiani ainult sisu, aga pole hullu, nii on nad kõik kunagi teinud;

toorelt praetud kartulid sibula ja porgandiga, meie pere konkurentsitud lemmikud, sobivad igal ajal ja iga ilmaga;

praetud kanafilee tükid riisi ja sooja kanakastmega, kõrvale toorsalat apelsini-banaanitükkidega;

keedetud kartulid hakkliga-riisi seguga..

...no ja ega rohkem kohe ei meenugi. kakao kah.

muidu on ikka nii, et hommikul enne kooliminekut võileibu tehes arvestan, et üks sööb leiba, teine saia, ühele panen tomatit, teisele kurki, ühele panen võid, teisele on see rangelt keelatud.
kolmas üleüldse hommikuti süüa ei taha.

täna ootan neljandat.
tean väga hästi, et ära hõiska enne õhtut. seda enam, et arstid on mind päris tõsiselt hoiatanud, kogemused üliettevaatlikuks teinud.

Aukartus elu ees - just sellise pealkirjaga kirjand sai kooli ajal täiesti teemast mööda kirjutatud.
Loodan, et mind selle eest nüüd tagantjärele ei karistata.

sest tunnistan ausalt - olen praegu oma suures sees- ja välispidises pahasuses nii äraütlemata õnnelik.

Friday, January 23, 2009

Suure elu Väike elu.

kaminas praksub tuli, tuba on mõnusalt soojaks läinud, pikutan diivanil sooja teki all, käeulatuses poisi tehtud puust väiksel kahe sahtliga toolil raske kruus tummise kohviga.

naudin seda seest- ja väljaspoolt tulvavat sügavat vaikust ja rahu, mis mind hetkel enese alla matnud on.

loen oma lemmik kirjaniku neljandat eesti keelde tõlgitud raamatut.
teadsin juba mitu päeva, et see mind raamatupoes ootab. eile siis lõpuks tundsin, et nüüd ja jalutasin sellele läbi ilusa talvehommiku vastu. minek ja ootus osutusid sama magusaks, kui raamat, mis lõpuks minuga käe otsas Apollo väikses oranzi kirjaga kilekotis kodu poole kaasa kõlkus.

nüüd loen ja tean, et sedasi jätkates ei jätku teda kauaks. see teadmine ei meeldi mulle, aga tobe oleks seepärast pooleli ka jätta.

üle krõnksus põlvede ja tekikuhila näen lumiseid mände. just sellepärast mul kodus akende ees kardinaid polegi. juba kümmekond aastat.
armastan valgust ja ma tahan näha.

kõigele lisaks on mul suur väike saladus, millest ma ei taha loobuda.

mul on hea. ma olen õnnelik.

ma tahan elada.
täna muinasjutus.

Thursday, January 22, 2009

Siis, kui ma täna raamatupoe uksest välja lumisesse talvehommikusse astusin...

...tabasin end mõttelt, et tahaksin töötada hoopis raamatupoes. või teatris. või sünnitusmajas.
Kuskil, kus on suurem, kui asjade maailmas.
kus on aega ja inimlikkust.
palju positiivseid emotsioone.
helge ja rahulik.

kohas, mis toob inimesi tagasi elu põhiväärtuste juurde.

Saturday, January 3, 2009

pühendus ühele eestimaal erakooli lõpetanud türukule...

Laupäev. Oleme kahekesi diivanil. Tema istub arvuti taga, mina vedelen pikali, teki all.
Kuhugi pole kiiret.
Lõpetan House´i vaatamise, edasi nohiseme mõlemad juba oma arvutite taga - tema püüab endiselt ajaloo müstikat lahendada, mina olen avastanud ühe tüdruku.
suure elu väike elu.

kell on veerand kolm. minu tõusmisest on möödunud peaaegu kaks tundi. tema ei saa juba ammu magada. olen sellega hajunud, see on alati nii, kui ta enda jaoks midagi uut avastab.
temasugused viivad ühiskonda, maailma edasi. minusugused saavad kõrval püsida, kui piisavalt kannatlikkust jagub.
vahel jah, hakkan end haletsema, tahan tavalisemat ja lihtamat. rohkem tähelepanu.
peale kokkukukkumist saan aru, et see on mul juba olnud.
tegelikult ma ei taha. mulle sobib just nii. mul on huvitav. ja palju põnevam.
ma ei oskagi rahulikult.

Lükkan teki pealt: Tõusen nüüd püsti ja lähen toon puid. muidu ma ei saagi teki alt välja.
Ta tõmbab mu enda juurde, annab oma kõike andestava musi ja ütleb: ma võin ise ka neid puid tuua.
tore, ma ei tahtnud sind lihtsalt paluda. aga loomulikult, ma ei ütle sellest pakkumisest ära, on mul hea meel.

Nii lihtsast asjast, ütleks mulle selle peale iga teine...
aga mind ei huvita. Ma tean midagi, mida nemad ei tea. ma tean, mis on minu jaoks oluline. olulisem.
igaüks teeb oma valikud ise.
need, kes asjadele tähendusi külge poogivad ka vastutagu nende eest ise..

muidugi ma võin, niikuinii oleksin läinud kohe trepi peale suitsu tegema ja pole vahet, kui ma seejuures ka maja tagant puid toon, seletab ta.

muidugi pole sel vahet, ütlen mina, vähemalt minu jaoks. Minu jaoks on vahe, et ma ei peaks paluma.


See tüdruk mõjub mulle nii.
Mul on tunne, et tahaksin talle isegi raamatu kirjutamise tarvis raha anda. kunagi ta on öelnud, et tahaks.
kirjutada. mitte raha.
mina tahaks, et ta kirjutaks.

mul pole temas enam mingit kõhklust. ma tean.
ta võiks mulle kunagi uue piibli kirjutada.
kui vanemaks saab. ja kogemusi kogunud.

mul ei ole kunagi elus olnud ebajumalat.
nüüd siis, kolmekümne...jah...seitsme aastaselt tunnen end nagu puberteet.
tahaksin olla täpselt nagu tema. üks ühele.
koos tema erilisuse ja nõrkustega.
ta on lihtsalt väga ilus inimene.

Thursday, January 1, 2009

2009, Bratislava

ok, ma olin veini joonud.
et ma ka ei õpi.
aga ma ei kustuta seda maha ka.

tegelikult olin ja olen ma Bratislavas. Middle of nowhere.

polegi enne olnud võimalust võtta uut aasta vastu riigis, kus koos aastavahetusega vahetus ka raha.
neil on nüüd Euro.
oleks, et me ei jõuagi selleni. see võib olla isekas ja rumal. aga ma ei taha youtube`i.

kui ma ennast ümbritsevat vaatan, siis ma kohe päris kindlasti ei usu enam Euroopa Liitu.
see laguneb varem või hiljem. teisiti pole see lihtsalt võimalik.

hotelli vestibüül on täna hommikul nagu üks suur ravusvaheline kodu.
tundub, et kõik mind ümbritsevad inimesed on rahul ja õnnelikud.
kui nad näitlevad, siis on nad professionaalid.