Wednesday, February 25, 2009

Pärmitaigen..

...see olengi mina.
eile valmistatud vastlakuklitel oli juba eos määratud ebaõnnestuda, sest minu kõrvale lihtsalt teisi enam kerkima ei mahu.

..krõbedad võiroosid, värsked porgandipirukad, õhulised juustuga croissantid, väiksed lihapirukad, viinisaiakesed maasikaga, ploomi musid....nende seltsis keerleb praegu minu õgardlik elu.

Monday, February 23, 2009

Seinte vahel.

Filmi vaadates jäi mulje, et kooli personal muuga ei tegelegi, kui koolilaste ja nende probleemidega.
Ausalt öeldes on mul raske uskuda, et terve kollektiiv nii tõsiusklikult kõigi koolilaste käitumise, õppetulemused ja arengu nii üksipulgi viitsib läbi arutada ja neisse süveneda.

Teiseks jääb mul juba mitmendat taolist filmi vaadates õhku küsimus, kas nad midagi aasta jooksul õpivad ka. Terve aeg käib tunnis üks kõva arutlemine, aga samas on tund laialivalguv ja kuhugi välja ei jõuta.

no ja kokkuvõttes jäi mul loo point üldse arusaamatuks. mida mulle siis edasi anda taheti?
kuna ise ei küündi, siis peab seekord lugema, mis asjatundjad räägivad

Friday, February 20, 2009

Keskerakondlasest pereisa.

Kas keegi kujutab ette, et tema mees oleks näiteks Jüri Ratas või Toomas Vitsut või keegi kolmas keskerakondlane, kes läheb mitu nädalat hommikuti tööle, mängib miskeid liivakastimänge ja ajab meedias täiskasvanud mehena silmagi pilgutama suust välja pläma, mis paneb kohati minusugusegi piinlikkusest pilku kõrvale keerama.

sisuliselt ei tegele nad ju kuu aega mitte millegagi, aga saavad selle eest hunniku pappi.
öelge mulle, kuidas nad ise mehena end tõseiselt suudavad võtta? tunda?
või oma tegemisi tõsiseks tööks nimetada?

elukaaslane ütles, et see ongi karjerism.
kui karjerism pimedat võimuiha tähendab, siis ehk tõesti.
aga minu arvates nemad küll karjeristid pole.
ehk elukutselised muidusööjad?
kes täiesti teadlikult rumaluse seljas liugu lasevad?

Wednesday, February 18, 2009

Tõre Ema.

ma olin eile nii tõre olnud.
nii arvas mu keskmine poeg. ja samuti ta veel seninägematu tütarlaps, kes minu sisse tormates ta kõrval diivanil istus ja midagi lakkamatult sädistas.

tegelikult oli mul lihtsalt külm ja kõht tühi.
tegelikult polnud mul enda kõrvalt aega teda õieti märgatagi.
hele pea ja juttu jagub- oli esmane kiire kokkuvõte. ja rohkemaks polnud mul tol hetkel jaksugi.

aga olgem ausad, tal oli oma arvamusele täielik õigus(tus), sest ega ma talle seda seletama ka tõtanud.
ja tõesti-tõesti nägi ta mind ju enne seda, kui olin ära söönud suure taldrikutäie kaerahelbeputru, kaminasse tule teinud ja seepeale hulka lahkemaks lahtunud.

nüüd sain ainult tagantjärele lasta talle edasi öelda ja kinnitada, et see polnud tõre.
see on lihtsalt kiire. ja kannatamatus. ja viitsimatus teha nägu ainult näo pärast.

aga vist tuleks. vähemalt esimesel korral:)

Monday, February 16, 2009

ma pole vist kunagi rohkem kevadet oodanud.

viimased poolteist kuud on meil kontori temperatuur püsivalt 15-19 kraadi.
täna hommikul lõime külmarekordi + 12.
istun radiaatori otsas, jope seljas, müts peas.

mulle tundub, et mu kannatus hakkab kohe-kohe katkema.

Wednesday, February 11, 2009

Kas jäängi ühiskonna silmis elu lõpuni perelõhkujaks?

Lugesin paar päeva tagasi ühest blogist postitust, mis tõi teiste kommentaaride hulgas kaasa ka allpool oleva:

Ei kommenteeri seda, kas pätt oli mees või naine.
Kuna lapsetegemist vaadeldi kommentaarides suhteliselt üheülbaliselt, siis täiendaks hoopis selles osas.
Lapsed kipuvad üldjoontes sündima järgmistel põhjustel (minu tagasihoidliku ja täiesti mitte-teadusliku vaatluse alusel):

1. nn. tööõnnetus;
2. naine soovib kinnistada meest;
3. mees soovib kinnistada naist (lapsega ehk ei jookse nii palju (sõbrannadega) ringi vaid pühendub kodule ja perele);
4. mees tahab oma geenide edasi kandjaid (teadlaste jutu järgi: mida rohkem, seda uhkem).

Ja kuigi naisel on ikkagi lõplik sõna lapsetegemises, siis veenmisjõu (punktid 3 ja 4) või force majore’i (punkt 1) vastu on sageli raske astuda. Ja kui veenmine ei aita, siis on mehed piisavalt leidlikud, et tekitada punkti 1.

Mõtlema pani mind kommentaari juures teadmine, et võiksin vabalt sõnastada, et ka minu 15 ja tema 10-aastat kestnud abielule sai saatuslikus ülelöömine. tema on siis minu praegune elukaaslane.
enda südamerahustuseks võin end lohutada, et õnneks lõime vastastikku. mis tähendab, et minu arvates pole võimalik võrrelda, kumb sel hetkel rohkem rohkem lõi. või süüdi oli.

fakt on aga see, et selle tulemusena oleme nüüd juba natuke üle nelja aasta koos olnud.

sealt edasi tekib mul küsimus, et nüüd, kus ootan last ja peaksin valima nende üldjoontes nelja väljatoodud põhjuse vahel, siis kuhu alla mina/meie kuulume? Välistaksin kindlasti kolmanda ja neljanda osas ei viitsi ma oma pead vaevatagi - ses küsimuses on mul põhimõtteliselt ükstaspuha.
Esimene on otsapidi asjasse segatud, aga vat see teine, see on see, mis mind eelkõige süümekaid tundma paneb.

kas minu puhul saab rääkida kinnistamise soovist?

kas kinnistamise soov on kuskilt hetkest/aastast lubadud?
kas saab/tohib pahaks panna kaaslasele, kellega juba aastaid koos oldud, pahaks panna soovi last saada?
kas on olemas vaikimisi kokkulepitud piir? ma mõtlen aastate piir, kust selline soov oleks justkui ühiskonna silmis lubatud/õigustatud?
et näiteks esimese aasta jooksul võib lapseootele jäämist nimetada põlastusväärselt ärategemiseks, aga sealt edasi enam mitte? või peaks too aastate number olema suurem? siis kaks? viis? kümme?

mulle endale tundub, et ühest hetkest ei saa lapse saamist enam üksnes kinnistuseks nimetada.
mida muud mul praeguses olukorras muidugi öelda olekski:)
aga on selles siis midagi ebanormaalset, halba, kui mingil ajahetkel lihtsalt tunned, et soovid jagada midagi enamat, kui autot, maja või ühiseid reise?

Tuesday, February 10, 2009

välja paistab nagu sõjas. tegelikkuses on koostöö.

ma pole harjunud nii ädine ja väsinud olema.
hormoonid on mu mõneks ajaks totaalselt maha murdnud.
aga ütleme nii, et võiks vist veel palju hullem olla.

selle kinnituseks ostsin endale täna uue seeliku, paar pluusi ja ühe ehte.
mõnel üksikul hetkel tuleb siiski tahtmine enam-vähem välja ka näha.
see annab lootust.

Friday, February 6, 2009

Elu lõhnade maailmas..

...kõnnin ühest teise. nii kogu päeva.

omakeskis arutlen, kas neist, mis praegu ebameeldivad, tuleks tavaolekus ka eemale hoida?

Wednesday, February 4, 2009

Duchess

Käisime pühapäeva õhtul vaatamas.
Ma arvaks, et pigem naistekas. Elukaaslane kehitas õlgu ja arvas, et kostüümidraama, nagu ikka.

Raske ja õõvastav. Seest käis läbi. Peale selliseid filme ei taha ma kellegagi mõnda aega suhelda..
Samas, mulle tegelikult meeldivad kõik-ei-lähe-alati-nii-nagu-me-tahaks filmid.
Ja tugevust ja teadlikkust hindan ka oluliselt enam kui nõrkust ja emotsioone.

Ainus, mis minu jaoks filmis tõeliselt alandav vaadata, oli too poja teema.
Kohutavalt ebaõiglane ja alatu on kellelegi haiget teha ja end halvasti tundma panna millegi pärast, mida muuta pole tema võimuses.
Kõik muud loobumised ja valikud olid valusad, samas üllad ja ilusad.

Tuesday, February 3, 2009

Kodusel patareide laadimise režiimil.

esiteks,
kas keegi on veel täheldanud, et kui osta näiteks 8 õuna ja jätta need kilekoti sisse laua äärele, siis kaob sealt õhtu jooksul heal juhul võib-olla kaks õuna.
kui võtta need kaheksa õuna koti seest välja, pesta ära ning seejärel lauale kausi sisse välja panna, pole neist samaks õhtuks mitte ainsamatki järel.

meie peres igastahes on see 100% nii. tahad, et paariks päevaks jaguks, jäta esimeseks õhtuks kilekotti või alternatiivina - osta topelt.

kunagi lugesin Paulo Coelho Alkeemikut ja üks lause, mis mul sealt meelde jäi kõlas järgmiselt- inimesed armastavad ilu.
mu hilisem elu ainult kinnitab seda. inimesed söövad suure osa oma elust ja rahast silmadega.

teiseks,
ootasingi juba, millal ilmub esimest korda minu unenägudesse beebi temaatika. täna öösel see siis (juba) juhtuski. kõige muu kõrval on meie puhul kindlasti väga aktuaalne, kas tegu on tüdruk- või poisslapsega. seda seepärast, et minu elus on siiani ainult pojad ja temal tütred.

täna öösel oli poiss.

kolmandaks,
võtsin haiguslehe. minu jaoks on tegu siiani eneseületamisega, kui helistan hommikul perearsti keskusesse ja pean telefonis kellelegi valetama, et mu pea valutab, süda on paha ja mul on väike palavik. mille peale nad veel uurivad, kui palju mul palavikku siis täpselt ongi.
huh, jube. piinlik.
aga võtsin end kokku ja tegin seda siiski, sest tahtsin mõned päevad kodus puhata.
lõuna paiku panen soojalt riidesse ja lähen välja jalutama.

kevad on õhus. nina ukse vahel välja pista, kuuleb näeb ja tunneb selle lindude laulu, valguse ja lõhna järgi ära.
mõni nädal tagasi vaadati mind selle jutu peale veel kui hullumeelset, tänase päeva seisuga on mulle ses osas lisandunud juba toetajaid.