Sunday, June 28, 2009

nii igav olengi

Võiks öelda, et ma praegu lihtsalt olen. Suvel tulebki osata lihtsalt olla, ütles ka Fred Jüssi oma raamatus. Hea, kui mõni selline mees ka nii arvab. see teeb paljude mõistes lihtsalt logelemisest lihtsalt olemise enda ja teisete silmis palju kergemaks.

Kodust väga kaugele ja kauaks eemale hetkel ei kipu. Kuna enesetunne ja olemise kergus pole enam kaugeltki sama, mis noorena last kandes, lisaks ka arsti soovitus, mitte linnast välja sõita, siis enamasti leian endale tegevust kodus ja aias. See osutub õnneks sellevõrra kergemaks, et toimetused, mis tavaolekus saaks tehtud maksimaalselt poole päevaga võtavad praegust kiirust ja raskust arvestades vabalt terve päeva.
Teise korruse ostuga lisandus meile ka 800 m2 aeda ja maja ümber jäävat pinda. Kui siiani toimetas sel osal umbes 60-aastane leseks jäänud meesterahvas, siis avastamisrõõmu ja tööd on mul sellest tulenevalt päris piisavalt. Umbrohtu jagub samuti hunnikute kaupa, aga see-eest, paljugi mis sealt vahelt lõppkokkuvõttes välja õnnestub rohida on seda kohmakat toimetamist väärt ja nüüd päris kena vaadata . Kõiksugu ilusad erinevat värvi ja liiki lilled näiteks. Umbes nii:
Sinna juurde natuke ka juba olemasolvat maja kõrval olevat peenart, mida ma suhteliselt laisa ja mugava aiapidaja ja inimesena eelmisel suvel juba ettenägelikult umbes 2/3 võrra vähendasin:
Kui selg väga kangeks jääb või vahel mõnda suurt last vaja autoga linna poole ära viia, siis satun poodi ka. Toidupood on kohustuslikku laadi, aga viimane ekspromt mitte toidupoe külaskäik sattus olema sisustuskauplusesse Muster, kust tegin nüüd siis juba teise ostu oma beebsule - palju unelambaid. Võib-olla taas kord pisut omakasupüüdlikult, aga no et ta ikka magaks ka, pagan võtaks:)
Endale ostsin kah midagi - päevateki. Jällegi ühele käesoleval hetkel veel olematule asjale - suurele ja pehmele voodile, kuhu vaid vähesed väljavalitud tulevikus kordamööda magada saavad:)
Teki hind, tõsi küll, väljus sel kuul minu eelarve piiridest, aga tundus kuidagi nii oma, et ostmata ka ei saanud jätta. Samas mahub too number kindlasti üleelatavuse raamidesse, mis tähendab, et laseb tekki ühel päeval siiski silmailuks nautida ja sellel ka rahulikult pikutada. Esialgu jätsin ta veel pakendisse ja toppisin kappi ära, et rõõm ostetust kauem ja õigeks ajaks säiliks:
Ja kui ma just midagi teha ei viitsi, siis istun aeg-ajalt ukse ees oleval terrassil ja lihtsalt vaatan, imetlen ja unistan. Lisaks kõigele muule olen endale silma alla sättinud ka ühe oma suvise lemmik vaatepildi - õue kuivama pandud pesu:)
Järgmisest nädalast juba ette, et kuna lubab ilusat ilma ja meid saab nüüd mõnda aega siin kodus olema päris mitu (loe: minu-sinu-ja meie lapsed), siis plaanime jõuda võimalikult tihti mere äärde. Sellele lisaks loomaaeda, öösel Vabaduseristi ja rukkilille purskkaevu vaatama, energiakeskusesse ja enam ei mäletagi kuhu kõik veel.

vat täpselt nii ruttu ja märkamatult see suvi lendab ja sulabki käest.

Sunday, June 21, 2009

Pühapäev.

Endiselt on kodus mõnus olla. huvitav, kaua see kestab:)
Päev on hulka pikem ja nii palju rohkem jõuab.
Hommikuti magada on ka mõnus.

Rahu poeb aina sügavamale mu sisse:)

Sunday, June 14, 2009

Täiskohaga rase.

Reede lõunast jäin koju. Hästi läheb, siis nii pooleteiseks aastaks või natuke enamgi.
Harjumusest käis aga õhtupoole ikka peast läbi, et küll on hea, et laupäev, saab homme veel ühe päeva puhata. Mõistus järelikult ikka tõrgub aru saamast, et nüüd enam ei pea pikka aega ka esmaspäeva hommikuti kella peale ärkama ja tööle tormama.

- - -

Ema pidas eile minu juures sünnipäeva. Kuna tema on mulle elus piisavalt palju abiks olnud, siis otsustasin sel korral, et annan endast parima, et ka tema päev kergemaks muuta.
Kuna ilmateade ennustas eelmisel õhtul endiselt pilvi ja vihma, siis loobusime õues grillimise mõttest ja otsustasime tubase grillimise kasuks, st võtsime suuna ahjuliha ja -kartulitele. Lisaks küpsetasin prooviks üht uut shokolaadikooki.

Ei tea, kas sellest, et juba poole üheksast hommikul köögis ja pliidi ääres toimetasin või kergest närvipingest, aga külaliste saabumise hetkel hakkas mul väga halb ja ilmnesid teatavad ohumärgid, mis tulenevalt mu eelmiste rasedustega läbielatust, mind ehmatasid ja südame kiiremini taguma panid.
Teadsin, et kui üldse tahan sel õhtul ja järgnevatel päevadel rahu saada, pean kohe erakorralisest läbi käima ja laskma end üle vaadata.
Paljudele võib see ju tunduda lihtsamast lihtsam, aga minu jaoks tähendab see tohutut eneseületust. -tormata kohale ja arstide mõistes paanitseda, et hiljem selguks, et pole mul häda mitte kõige vähematki.

Õnneks on olemad õed, kes ütles, et mul on mu hirmudeks alust küllaga ja veenis mind ikkagi seda käiku ette võtma. Oli mind nõus lausa oma autoga edasi-tagasi sõidutama.
Autos veel kurtsin talle, et millest see küll tuleb, et ise tean , et enne rahu ei saa, kui käidud, samas mõtlen, et ok, kui juba tüli teen ja kohale maabun, siis nagu tahaks, et mu kahtlustel oleks ka juba alust, mis annaks mulle justkui õiguse käed puusa panna ning mõelda - näe, mis ma ütlesin, arvasite jah, et üks järjekordne paniköör, aga saite nüüd. Samas tegelikult ju ise kõigest südamest loodad, et kõik ikkagi ok.

Ebanormaalne, kas pole. Ainult, kes. Kas ma ise, meie meditsiinisüsteem või mõlemad kokku?

Kokkuvõttes juhtus aga nii, et arst oli väga meeldiv, sugugi mitte üleolev. Ma ei tea, mis ta tegelikult must arvas, aga mulle suutis ta igal juhul jätta mulje, et suhtus mu kartusesse igati arusaadavalt ja kordagi ei tekkinud tunnet, et ta tahaks must võimalikult kiiresti lahti saada.
Otse loomulikult oli ka kõik muidugi korras:)

- - -

Täna saabub kahe ja poolenädalaselt reisilt koju mu elukaaslane.
Lähen talle õhtul lennujaama vastu.
Miks mul on tunne, et pole teda vähemalt aasta näinud?
Ja miks mul on tunne, et äkki hakkan teda võõrastama:)?

Tuesday, June 9, 2009

JÕulud või Jaanipäev?

Ma kohe mitte ei saa aru, kuidas saavad ühes riigis otsustada inimesed, kes võrdlevad teisi katku või seltskonnas peeretajaga ning vehivad miitingul konkurendi ees teerulliga, mille teisel pool ilutseb silt : vahetus!
nutma ajab.

Mulle lihtsalt ei jõua kohale, kuidas istuvad ühel pühapäeva õhtul nooblis söögikohas koos täiskasvanud inimesed, kes suudavad head meelt tunda ning seejuures ka head nägu teha, kui sisse astub täpselt kingituste jagamise hetkeks Jõuluvana.
Kuidas on võimalik, et üks inimene on hakanudki uskuma oma Jumalikku staatusesse ja teised ta oma käitumisega aina kõrgemale pilvede vahele plaksutavad?

Mida nad mõtlevad, kui nad seda teevad?
On see mäng? võimuiha? omakasu? ükskõiksus?

Kuidas nad seda suudavad?
Kuidas neil häbi ei ole?

Mis inimesed need on?

Kõige tipuks eksisteerib terve hulk teisi, kes neid valivad. Suuuuuuur hulk!
Kes neid usuvad.
Kelle nad ära petavad.
Ja seejuures öösiti rahulikult magavad.

Kuidas saab olla nii rumal?
Kuidas saab olla nii nahhaalne?
Kuidas saab olla nii ahne?

Kuidas saab elada südameta?


Monday, June 8, 2009

Armastus käib kõhu kaudu.

tunnen end selle armastuse tulemusena nagu hunnik õnnetust.
kohmakas, saamatu, jõuetu, väsinud, õhuta, puine.
õnnetu olemisega. seest ja väljast.

arst ütles mulle täna selle peale, et äkki te pole mitte hädapätakas vaid rase:)
ütles, et midagi ei pea.
ja saatis mu uksest välja sõnadega: olge lihtsalt rase!

Thursday, June 4, 2009

Kas inimene pigem loob või hävitab?

Eileõhtuses valimisfoorumis räägiti, kuidas kanadele loodi humaansemad elutingimused.
Väga kummaliselt kõlas.

Wednesday, June 3, 2009

You got a message...

Tuleb ausalt tunnistada, et alates eilsest, umbes lõunast saati, ma seda sõnumit juba ootasin.
Ikkagi viis päeva juba möödas.
Mingist kellast panin telefoni lausa käe- ja nägemisulatusse ning viskasin aeg-ajalt pilgu peale, et äkki.....
Võiks ju olla midagi stiilis igatsen sind või ilma sinuta pole reis ikka pooltki see:)
Lollaks, kas pole. Nagu pubekas.

Umbes kella kümneks olin selle päeva juba korstnasse kirjutanud, kui kell 23.15 oodatud piiks siiski käis.
Nii igavalt "romantiline" ja imal sõnum muidugi polnud (õnneks) - oli hoopis lihtsam, aga seda armsam.
musi!

Monday, June 1, 2009

Kassid läinud, hiirtel pidu...

Reede hommikul viisin oma elukaaslase hommikul poole kuue paiku lennujaama.
Nad läksid nüüd juba teist aastat sõpradega paariks nädalaks purjekaga seilama. Sellel aastal Kreeka saarte vahele.

Mina ei saanud kõhuelaniku pärast kaasa minna, aga ehk õnnestub taas kord järgmisel aastal. nädalakski?

Kuigi mul on elukaaslase üle tegelikult väga hea meel, et ta puhata ja aja maha võtta saab, palusin tal sellele vaatamata mitte helistada. Kui ,siis saatku mõni sõnum. See on minu jaoks täiesti piisav.
Ehk olen mina imelik, aga alati, kui ise sõidus ja teises keskkonnas, siis koju helistamised on pigem kohustuslikku laadi. Niikuinii ei õnnestu eemal olles kodustesse igapäeva tegemistesse süveneda. Ja mis ma ikka küsin, et on teil tore või ise vastan, et käin tööl.
See on ju niikuinii teada.

Elukaaslane pakkus, et kui mul soov peaks tekkima, võin nende reisile selleks tarbeks spetiaalselt loodud blogi vahendusel iga kell kaasa elada. Aga lükkasin ka selle võimaluse lahkesti tagasi.

Ma ei ole kade, aga ma ei ole ka enesepiinaja.
Ma ei teagi, mis ma olen.
Tahaks olla üdini hea, aga vist siiski ei ole.

See-eest kolis kohe elukaaslase ärasõidu päeva õhtul minu/meie koju sisse mu ema, kes lehvib mööda elamist ja aeda ringi ja aina korrutab - issand, kui mõnus.
Ühest küljest talle kindlasti meeldib siin olla, teisest küljest on ta aga veendunud, et peab mind turvama. Juhul, kui minuga midagi juhtub.
Alates eile lõunast hakkas ta rääkima, kuidas ei tahakski enam tööle minna.

Mina lähen tema siiatulekuga nagu kodusele puhkusele, mis tähendab, et juba laupäeva hommikust läks lahti - hommikul vara tormas ta õue niitma, valmistas kõigile hommikusöögi, kastis õues lilli, tiirutas erinevatel aegadel sisse-ja-välja käivate poiste ümber ja aina päris, kas sa süüa tahad? kui ei, siis miks ei taha? ja millal siis tahad?
ja miks nad üleüldse nii vähe söövad?
Kui paluda tal see lõputu küsimine lõpetada, siis ta teatab, et need on ju tema lapselapsed.

Kui teda liiga palju ei saa, siis on see meeldiv. Sest on ikka mõnus küll, kui õhtul televiisorit vaadates keegi sulle vahel sooja kakao ja võileivad voodisse toob ja padja pea alla sätib, et sul mugavam oleks.
Isegi mina saan end nii veel lapsena tunda.
Tal on alati jagunud tohutul hulgal energiat. Ise ta räägib, et talle kohe meeldib. Ta kohe tahab. Ta kohe ei saa teisiti, kui peab toimetama. Ja enamasti on sel jutul tõsi taga.
Tõsi, vahel tahaks rahu ja too sebimine hakkab tüütama, aga üldjuhul on see siiski positiivne. Nakkav. Olen tähele pannud, et tihti saan tema kõrval isegi palju rohkem tehtud, kui üksi olles.
Ja pärast on hea olla.

Pühapäeval oli tõeline puhkepäev. Käisime õe juures Väänas ja mererannas päikest võtmas. Kuna päev oli ülemõistuse kuum, siis mererand oli selle veetmiseks ainuõige paik. Tuul käis üle ja jahutas mõnusalt.
Täitsa arvestatava jume sai ka kolme tunni jooksul peale.

Paar nädalat ilma elukaaslaseta on veel ees. Alati, kui mu elus koosolemistele pikem vahe sisse on tulnud, on mul olnud hirm.
kas ma ikka hakkan teda tagasi igatsema?
kas tema hakkab mind taga igatsema?

Kardan vist üle kõige ükskõiksust ja tüdimust.