Wednesday, July 29, 2009

Imesid juhtub. Isegi täitsa tavalisel argipäeva õhtul:)


Naine.

Naine oma kirjutiste ja arvamistega kahtlemata mõjutab mind.
Ma ei häbene seda isegi öelda, sest ta teeb seda heas mõttes.
Seni, kuni ei loe ega kuula kedagi pimesi, on kõik hästi.
No ja kuna vutimune ei hakka ma isegi tema jutu peale mitte eales sööma, siis teen sellest järelduse, et olen siiski veel iseenda peremees. ehk perenaine:)

Naise blogist ja Naisest võiks muidugi pikemalt kirjutada ja teistest blogijatest samuti, kelle tegemistega end kursis hoian, aga kuna see oleks täitsa omaette teema, siis võib-olla kunagi.
Igal juhul olen tähele pannud, et erinevatest blogidest käin enda tarvis ammutamas erinevaid emotsioone.
Naise blogi vist on siiski lemmik, sest temasse on koondnud terve elu. Ja kui elule lisandub mõistus, siis see teebki kõik kokku nii nauditavaks.
Jagub soola ja suhkrut , samas ei kee kunagi üle ääre.
Kõik inimlikud emotsioonid ja tahud on esindatud, sellevõrra kõlab ustavalt, elutervelt ega muutu üheülbaliseks.

Ok, see selleks, siit kohalt nüüd algsele suunale tagasi. Märtsis stsiteeris Naine "Ristiisast" loetut http://naine.wordpress.com/2009/03/16/esmaspaev-16-marts-ristiisa-vaartustest/, mille tulemusena läksin ja ostsin endalegi selle raamatu.
Kuna mul on korraga pooleli umbes neli-viis raamatut, lisaks muu elu ja laiskus, siis lõpetasin selle lugemise alles mõni päev tagasi.
Siin kohal Naise poolt väljatoodut ma kordama ei hakkaks, aga paneks omalt poolt kirja ka mõned mulle raamatus enim meeldinud mõtted:

*Kuid aeg laostab tänutunde kiiremini kui ilu.

* Kas pole nii, et mõnikord võib suurimgi õnnetus ettearvamatut kasu tuua?

* Oli imekena hommik. säärane tunne oli Michaelil olnud vikese poisina, kui ta suvisel varahommikul tõttas välja palli mängima. Tollal oli iga päev olnud justkui värskelt pestud ja üle värvitud.

* Naised tõesti ei salli, kui nende meestel liiga hästi läheb. See ärritab neid. Nad pole siis enam nii kindlad oma haardes, mida nad teostavad kiindumuse, seksuaalharjumuste ja abielusidemete kaudu.

* Vend oli osutunud üksnes tavaliseks hotellipidajaks ja seelikukütiks - lühidalt öeldes ebamehelikuks.

* Kättemaks on roog, mis maitseb kõige paremini külmalt.

*Inimestele, keda sa armastad, ei saa öelda "ei" liiga sageli. Selles ongi saladus. Ja kui sa seda teed, peab see kõlama nagu "jah". Või sul tuleb nad panna ise ütlema "ei". Tuleb varuda aega ja kannatust.

* Ta pomises vaevu tervituse ja läks kööki. Sealt käratas ta emale: "Hei, mammi, kas sa mulle süüa kavatsed teha?" Kuid see polnud palve. See oli ärahellitatud lapse viril kaebus.

Tänud Naisele veel kord. Oli meeldiv lugemine.

---
Angels & Demons

Eile õhtul istusime trepi peal, jõime kohvi ja sirviseime ajakirjandust, kui elukaaslane järsku teatas, et võiks kinno minna.
Et siis "Inglid ja deemonid", mh?
Ei no, väga ootamatult ja minu jaoks suure üllatusena see tema poolt ju tuli, aga mis seal siis ikka. Mõeldud, tehtud!
Palju selliseid ettepanekuid ikka ette tuleb:)

Filmist nii palju, et kui esimesel hetkel kahtlesin, kas ikka jaksan end suht-koht hilisel kellaajal kinno vedada, siis takkajärgi tuleb tunnistada, et kohe väga põnevaks osutusid nood paar tundi vaatamist.
Hea, et ikka kaasaminemise kasuks otsustasin. Mitte raasugi ei kahetse.

Koju jõudsme nagu Tuhkatriinu, täpselt keskööl.

Tuesday, July 28, 2009

Easy Virtue (p.s. seda filmi ei tasu maha magada)


Bravo!

Ülesehitus, tempo, näitlejad, miljöö, vaated, huumor, karakterid, elegants.

Väljapeetus ja väljamängitus.

Sügavus ja samal ajal kergus, millega lugu edasi antakse.

Magustoit:)

Friday, July 24, 2009

Teine.


Eile oli sünnipäev minu/meie Teisel pojal - ta sai 16-aastaseks.
Kui ta oli pooleteist-aastane, juurdlesin pikalt, kas ta selle aja jooksul üldse nutnud ongi.

Sündides olid tal tume-tumesinised silmad, mis mõne kuu möödudes värvi vahetasid. Tänaseks päevaks on need pruunid - ainuke vendadest, kes need isalt päriseks sai:)

Juba väikesest saati on ta väga hea - suhtleja ja -südamlik.
Soe, siiras, tähelepanelik, taktitundeline, sõbralik, empaatiline, hea huumorisoonega, avatud maailmale ja inimestele.
Moodsas keeles emotsionaalselt intelligentne.

Sõpru ja ringikäismisi tal jagub, tüdrukutele oskab hinge pugeda. Pole just haruldane, kui teda nähakse ringi liikumas seltsiks neli plikat.
Parimad neist on tema kohta arvanud näites nii:
...sina oled inimene, kes leiab vist tee iga inimese südamesse, enda siiruse ja lahkusega. palun ära muutu mitte kunagi . ..
...Tal on küll pidevalt tegemist ja näeb Teda harva, kuid KUI näeb, siis on koosveedetud aeg Parim Aeg. :)
Väga sõbralik,
Väga väga naljakas,
Väga väga väga siiras.
Tantsib.
Nõutud, Vajatud, Armastatud, Igatsetud Inimene. :) .....

... oled nii heasüdamlik ja armas inimene. Kõikidel sinu sõpradel on sinuga ikka tõsiselt vedanud :) ...
...sa lihtsalt nii siiras, rõõmsameelne, heasüdamlik, usaldusväärne ja igat muud sadat moodi täiuslik poiss :) Oled just täpselt see, kes oled ning ei ürita olla lahe või mängida kedagi keda ta ei ole.
Tegelikult esimene inimene, kes mu vastu üldse nii hooliv ja muretsev on....
(autori vahemärkus: too viimane iseloomustus on nüüd pärit tütarlapselt, kes ilmus meie ellu veebrarist ja kellest on poole aasta jooksul saanud parimaist parim sõbranna:))

Ristiisa raamatus on üks koht, kui pere vanim poeg tapetakse ning pere advokaat on segaduses, kuidas sellest emale teada anda. "Keda oma kolmest pojast armastas naine kõige rohkem?", käib tema peast läbi mõte.
Olen oma emaks olemise ajal mõtteis iseendale sama küsimust esitanud päris mitmel korral, vaeveldes seejuures tohututes süümepiinades - kas üks ema üldse tohibki endalt nii küsida? mõelda?
Seda halvema, hullema ja sobimatumana end tundsin, kui mõni aeg tundus, et mu "lemmik" on just Tema.

Suureks kergenduseks on mu armastus siiski aastatega lahtunud ja jagunenud kõigi kolme vahel - väga erinevalt, nagu nad isegi, aga siiski võrdselt.
Emana on see tohutu vabanemine.

Mul on tõeliselt hea meel, et nad mu elus olemas on - Esimene ja Teine ja Kolmas.
Tean, et tibusid loetakse alles sügisel, aga usun, et neist kõigist saavad ühel päeval head ja tublid Mehed.
Inimesed. Isad. Abikaasad. Sõbrad. Töökaalased.

Pisut õnne kulub ka kõige selle juurde alati ära:)!

Tuesday, July 21, 2009

Elu seebiks.

Igal juhul seda ütlen ma teile nüüd küll, kulla sõbrad, et vaadates kõrvalt, siis nüüdseks juba neli ja pool aastat väldanud lahutust, mille lõppu seejuures veel ei paistagi ning mis on kaasa toonud lõputuid kohtuistungeid, mitmeid advokaate, lastekaitsespetsialiste, psühholooge, nõustajaid + meeletut raha (mis mind konkreetselt muidugi õnneks ei puuduta), siis....

esiteks ei usukski, et selline asi lihtsalt võimalik on, kui pealt ei näeks, no ausõna,

teiseks, kohtusüsteemis küll kuskile kiiret pole ja kohtunikel puudub minu arvates igasugune vastutustunne, kuidas muidu suhtuda fakti, et esimese asteme kohtuotsuses väljanõutud summast jäi kõrgema astme kohtuotsuse lõpplahendiks vaid 1/3 esialgsest väljanõutud summast (minul tekib siin küll küsimus, mille eest kohtunikule toda üüratut palka makstase või kas siis ongi esialgsed "väiksed möödapanekud"edasikaebamiseks ja riigi toitmiseks vajalikud ning kohtuniku palga sisse arvutatud),

kolmandaks, mingist õiglusest ja terviklikkusest kohe kindlasti rääkida ei saa, vähemalt Eesti Vabariigis,

ja neljandaks, olen nüüdseks jõudnud arusaamisele, et ......
peta, vassi, valeta, manipuleeri lastega, laima, ülbitse, kisa, karju, laamenda, kasuta jõudu, nahhaalitse, ole pahatahtlik, kuri, kättemaksuhimuline, elatu vihast, teiste inimeste ajast ja närvidest.....

...ja sa saad ikkagi oma "õiguse" ning saavutad kokkuvõttes enam, kui mõistlikult elades ning asju lahendades.

us-ku-ma-tu, mis tegelikult ikka toimub.

Monday, July 20, 2009

Kõlab kokku.

Kas pole kummaline, et Tallinnas uputab Tuukri, Laevastiku ja Ahtri tänavas.
Ja kommentaare jagab keegi naisterahavas, kelle perekonnanimi on Voolaine.

Mängu ilu.

Thursday, July 16, 2009

Kuidas me käime..

Enamasti piirduvad mu praegused igapäevased käimised oma aia, Nõmme turuga, kust käin värskeid kartuleid, tomateid ja mune ostmas ja Järve Selveriga, mis ülejäänud puuduvat toidukraami puudutab.

Eile aga käsime juba teist korda sellel punasel pildil olevas mõisas, ÖöMuuseumis.
Sel suvel pakutakse seal kuulamiseks/vaatamiseks väga vahvat neljast järjestikusest üritusest koosnevat projekti http://www.sagadi.ee/pages.php3/080504 , mille sarnast varem polegi täheldanud.
Algab kuni pooleteise tunnise kerge üldhariva loenguga, seejärel pool tunnikest vaba aega, millele omakorda järgneb umbes samasse ajavahemikku jääv kontsert.
Samuti ei saa siinkohal kohe kuidagi mainimata jätta, et piletihinnad on muude suveüritustega võrreldes täitsa olematud.

Kui esimesel üritusel, nädal tagasi, olime tund aega varem saabudes esimesed tulijad ja loengu alguseks kogunes saal ikka enam-vähem inimesi täis, siis eile, teisel korral, oli rahvast juba nii palju, et korraldaja juhatas alguse sisse sõnadega: "Pean ausalt tunnistama, et nii palju rahvast pole ma siin saalis korraga kunagi näinud.."
Oli palju tõesti ja noori oli üllatavalt rohkesti.

Käisin enne minekut veel kiiruga Kaubamajast läbi, sain kena pika tumesinise suvise kleidi võrra rikkamaks ja peab ütlema, et pole end juba kaua aega nii hästi ja mugavalt tundnud - mitte kuskilt ei kiskunud ega pigistanud ning kõige tipuks nägi minu arvates veel kena välja kah.

Õhtu oli päikseline ja soe, loeng sellest, kuidas me endile nimed saime ja lõpetuseks Mihkel Mattisen, kes natuke üle tunni sellises vabas ja muhedas sõnalises ja muusikalises vormis klaveri taga Raimond Valgre elu ja loomingut tutvustas.

Kokkuvõttes kujunes väga meeldiv õhtu.
Koju jõudsime täpselt kell kaks öösel.

Tuesday, July 14, 2009

just nagu armastus

Hakkasin lugema 5-aastaselt.
Ma ei tea, kas põhjus peitub enim selles, et olin kuni üheksanda eluaastani üksik laps ja mul oli lihtsalt igav,
või hoopis minu väikeses kinnises iseloomus,
või siis hoopis selles, et elasime kuni minu viienda eluaastani koos vanaemaga, kes mulle neid palju ostis ja kes ei tahtnud, et mu vanemad mulle tuka ette lõikaks, kuna ma pidavat ilma tukata olema väga targa näoga, sest mul on ilus laup,
või selles, et raamatud olid odavad,
või siis kõiges kokku, nagu enamasti juhtubki olema,
aga fakt on see, et enamus selleaegseid lasteraamatuid on mul läbi loetud.

Oli üks raamat, milles olevad jutud mulle väga -väga-väga meeldisid, kohe nii väga, et nende jutustamisega juba lasteaiaski kuulsust lõikasin. Mäletan täpselt, kuidas kasvatajad palusid mul aeg-ajalt neid teistele lastele ja isegi kasvatajatele jutustada. Üks kord ei pidanud sellepärast isegi päeval magama minema:)
Imekombel on nimelt see raamat üks neist vähestest, mida olen ka kõigile oma poistele ette lugenud ning mis neile üllataval kombel kõigile kolmele ka meeldinud on. Ütlen seda viimast ainult seepärast, et mul läks omajagu aega, et aru saada, miks neile ei meeldi kõik samad raamatud, millest mina omal ajal vaimustusin (näit ."Veel üks Lotte" ja "Bullerby lapsed" ning paljud teisedki), kui siis hiljem hakkasin arvama, et see vist ongi poiste ja tüdrukute vahe. Nüüdseks olen selles peaaegu kindel, aga ehk õnnestub see mõne aja pärast ka päris ära tõestada:)
No see selleks. Igal juhul täiskasvanuna ma ei mäletanud enam selle raamatu nime ja raamat, mis minust alles oli ning mida ma suurtele poistele ette lugesin, oli nende ajaks säilinud lihtsalt ilma kaanteta.
Täpselt nii kaua polnud sellest tegelikult midagi, kuni sündis kolmas. Selleks ajaks oli raamatust alles juba veelgi vähem, mis tähendab, et kuna tahtsin seda tingimata lugeda ka pesamunale, siis hakkasin otsima antikvariaati, kust seda leida. Mis omakorda tõi kaasa selle, et käisin kasutatud raamatuid müüvates poodides, kus jutustasin ümber ses olevaid lugusid, just täpselt samamoodi nagu kunagi paarkümmend aastat varem lasteaias sai tehtud. Kuni lõpuks üks umbes minuvanune meesterahvas need jutud ära tundis ja kuskilt virnade alt mulle selle raamatu välja otsis.
Süda läheb siiani soojaks, kui tema peale mõtlen:)
Raamatu autoriks osutus Heljo Mänd ja pealkirjaks oli (on pragugi:))"Päkapikk Pikapäkk".

Tolles raamatus on üks jutt jonnipunni perekonnast ja jonnipinni Jannest, kellel oli sünnipäev. Ja kelle sooviks oli sel päeval süüa triibulisest kausist. Aga kuna tegememist oli jonnipunni perekonnaga, siis ei saanud see olla sugugi iseenesestmõistetav, sest just sellest kausist tahtis süüa loomulikult terve perekond, kuni vanaema-vanaisani välja. Nii nad siis istusid ümber laua ja jonnisid ja kõigil oli loomulikult põhjus, miks just tema peaks seda teha saama.
Kuni lõpuks jonnipunni Janne kõva häälega nuttes teatas, et just tema peab saama süüa sellest triibuliset kausist, sest lõppude lõpuks on ikkagi temal sel päeval sünnipäev.

Vot. Ja umbes nii tunnen end praegu minagi.
Et just Mina olen naine ja pealegi rase ja just Minul on õigus omi emotsioone ja tujusid välja näidata ja elada. Seda eriti praegu.
Ja mitte Temal.

Mul on tunne, et mul ei jätku üha enam tahtmist ja mõistlikkust Tema kangust ja läbielatut kannatada pelgalt sellepärast, et olen kolmas.
Mulle tundub, et mulle tehakse paljuski liiga aiuüksi sellepärast, et olen kolmas.
Et minusse suhtustakse kahtlustavalt ja teatava distantsiga, sellepärast et olen kolmas.
Kolmas Naine tema elus.
Aga mis õigusega?
Miks mina pean teiste patte lunastama?
Aina enam jõuab mulle kohale, et elu kolmandana on just nagu päris, mis tähendab, et teeme kõiki samasuguseid asju, mis siiski, kui noore ja sinisilmsena kumbki omi esimesi kooselusid alustasime, ainult nüüdseks, mitmendas raundis, katab kõike seda ettevaatlikkuse loor.
Mis tähendab, et selles elus ei leidu enam samasugust usku ja lootust ja unistusi. Pigem ollakse tundlik ja tähelepanelik kõigele, kus eelnevas elus just nagu mööda on pandud.
Lausa otsitakse ohumärke, et siis uks enne kinni lüüa, kui teine seda jõuab!
Keegi kunagi kirjutas oma blogis ettevaatlikkuse kohta väga tabavalt, et see tapab teravuse, siiruse, dünaamika, spontaansuse, jõu, selguse, ilu, puhtuse, elegansi, suuruse, kaotab värvid ja tahub nurgad - ühesõnaga, sööb kõik isikupärase, millest võiks vaimustuda.
Omalt poolt lisaksin, et röövib ka julguse täiel rinnal pühenduda ja elada.
Kurb.