Monday, November 30, 2009

Lõppude lõpuks, kumb oli siis ikkagi enne, kas muna või kana? kana või muna?

Valan kausi ääreni piima täis. Saia-leiva kasti kõrval on kaks choco krõpsu pakki. Pistan käe ühte karpi- tühi. Pistan käe teise karpi - jälle tühi.
No kurat võtaks!

Mis te neist tühjadest karpidest siis lauale jätate? ma loll valasin piima välja, olen totaalselt sõnatu ja nördinud.

Keskmine poiss kehitab vaid õlgu ja teatab: "Sa oled imelik, krõpse süüakse ikka nii, et enne pannakse krõpsud ja siis valatakse piima peale!"

Saturday, November 28, 2009

Kuritöö ja karistus. et siis milline.

Mul jäi ikka mõned päevad tagasi hingele..et mida teie arvate....kui ikka ühes ajalehe toimetuses tuleb kokku grupp inimesi...kes üheskoos otsustavad....jeee...homsel kaanelehel saab punasel taustal olema suurelt : Seagripi esimene ohver: " Ema, ma ei saa enam terveks!"....siis kas see on kuritegu?
Minu arvates küll. Nii lähedaste kui kogu ühiskonna suhtes.

Kui ma tõepoolest võin valida kanaleid, laineid ja saite ja püüan ning tahan olla kõigest hingest too lihtsakoeline tüüp ja võluvõtmekese omanik, millest Sipsik nii kenasti oma blogis kirjutas, siis poes tuleb mul ikkagi käia.

kuidas küll kaitsta end "kõik müügiks" ühiskonna eest?

Friday, November 27, 2009

Väike maailm

Kui ma mööda Nõmme tänavaid vangerdan, siis tundub võimatu, et kuskil on haigused, mured ja kurjad inimesed.

Tänava nimedki on siin imeilusad - Valguse, Helbe, Hämariku.....
Kuigi näiteks Edu tänav mulle ei meeldi, pressib peale. Ehk on see meedia kätetöö:)

Wednesday, November 25, 2009

Teie kõigi kätes on säästa nõrku inimesi juba niigi suurest internetisõltuvusest.

ma lausa kardan leida uusi ja huvitavaid blogisid!
mõnd uut nime näen ja tema elu kaema lähen, siis salamisi loodan - oleks, oleks, et poleks väga paeluv.

See rööviks v e e l g i mu praegu niigi vähest ja kallist "vaba aega":)

Thursday, November 12, 2009

aega vaabše netu. miks ometi?

meie beebsu endiselt pea terve ärkveloleku aja kisab. röögib. kigiseb. vigiseb. nutab. karjub. tihub. kurdab.
mina jään aina vaiksemaks.

äkki see ei lõppegi enne, kui hakkan enda vastu ausaks.

Friday, November 6, 2009

ilmast vist.

ma olen läinud ohtlikult libedale teele. ma olen müüdav.
elan, aga tunnen nagu oleksin surnud.

tahaksin osata elada positiivselt.

itil ei ole vaja mind ega kedagi teist.
itil on vaja taevast.
ta on selili voodil ja vaatab aknast välja. ainiti taevast. rändavaid pilvi. langevat lund. kiikuvaid mände.
kui ta vaid lubaks mul enda kõrvale pikali visata ja temaga koos vaadata.
kasvõi tunde. minugi poolest.
kunagi?

Thursday, November 5, 2009

Kõik kordub. usu või ära usu.

Lugesin praegu ajakirja ja mõtlesin, et küll vanematel inimestel võib ikka igavaks minna.
samas adun, et olen isegi sinna poole teel.
üha enam tuleb ette artikleid, kus nooremad inimesed räägivad , millise (elu)tõeni nad parasjagu jõudnud on, mille peale minul jääb vaid elutargalt noogutada - see on ju ammu teada:)
seda olen juba näinud. kuulnud. kogenud.
mõnes mõttes läheb elus aina igavamaks.

seejuures saan aina enam kindlust, et keegi teine võib kõrval rääkida palju tahab, kohale jõuab ikka ja alati kõige paremini just siis, kui i s e samasse punkti välja jõuad.

mis ei tähenda, et rääkima ei peaks.
mina näiteks räägin, kordan ja seletan oma suurematele poistele ka üht-ja-teist-kolmandat, aga osade asjade puhul lisan siis juurde, et: "ma tean küll, et te mind praegu ei usu, aga kunagi mõtlete/teete just täpselt nii. Ja siis sellistel hetkedel, kui mõni vanem inimene taas kord "lolli juttu ajab"mõelge ainult üht, et kuigi ma seda praegu ei usu, siis on täitsa võimalik, et ühel päeval asjad ikka täpselt nii lähevad".

Wednesday, November 4, 2009

Puuks-krooks....ja

täna ka esimene (vastu)naeratus, koguni kaks - nii-nii-niii hullult armas on:)

just selline ongi mu praegune elu. argi- ja puhkepäeval pole mingit vahet.
need on mu hommiku, päevad, õhtud ja ööd.
nii vähe ongi õnneks vaja.

kaks viimast päeva polegi beebs kogu ärkveloleku aja non-stop röökinud. ebaharilikult vaikne ja "idüll" on.
nii ära olen väsinud, et ei julge isegi sosistada ....äkki nüüd lähebki see õudus mööda.....
õnneks vist juhtus see alles viimasega, kui esimene oleks end sedasi "üleval pidanud", kes teab, kas siis teist, kolmandat ja neljandat oleks tulnudki:)

aga iti on ikkagi paras pähkel. kõva pähkel. nagu punktile kohane.
võtab mis võtta annab.

õnneks olen ise vanem. ja kannatlikum. mõistusega asja juures.
ja õnneks-õnneks on olemas emad.
ilma oleksin vist hullumajas.

p.s. kusjuures, ma olen täiesti teadlik, kui totakas ja surmigav ma praegu kõrvaltvaatajatele tundun:)