Thursday, December 24, 2009

Monday, December 21, 2009

Kuradike...3 kuud.

1 ja 2 jäid eest ära, sest enne polnudki nagu mahti kirjutada. Ja egas varem polekski suurt rohkem öelda olnud, kui et kisab ja kisab ja kisab ja siis veel kisab.
Tegelikult kisab siiani, aga nüüd tuleb ikka ilusaid ja väga ilusaid hetki, tunde ja vahel suisa päevigi vahele:)

Kui seni arvasin, et tean lastest kõike...või vähemasti väga palju...siis Itu tegi mulle selgeks, et ma eksisin - Itu on kolme posis eest ja rohkemgi veel:)

Tänaseks päevaks oleksin vist hull valmis, kui ema mingist hetkest siia elama poleks kolinud. Prrr, ma isegi ei taha mõelda, kuidas me siin ilma temata hakkama oleks saanud. Karta on, et peale Itu oleks kõik näljas ja paljad:)

Ma ei hakka kirja panema, mida Itu kõike oskab ja veel ei oska...või siis veel ei viitsi. Olen nüüdseks juba seda meelt....et kõik tuleb siis, kui tulema peab...kuu varem või hiljem...pole vahet...peaasi, et terve. Ja terveks ta täna peale kõike sorti uuringuid õnneks ikkagi tunnistati....mis tähendab, et nüüd võin tal lubada südamerahuga edasi kisada:)

Itu on Iseloomuga tüdruk - tahab, siis teeb, tahab, ei tee.
Näiteks võibki jääda tal nina ees kõrinat kõristama, tema ikka ei vaata. lõpuks hakkad lihtsalt ennast lollina tundma:) Mis tähendab, et Itule meeldivad inimesed hulka enam kui asjad.
Vahel mulle tundub, et ta saab kõigest palju rohkem aru, kui meie arvame. Igal juhul suudab ta minus tekitada aeg-ajalt säärast boring tunnet.
Ja siis ma püüan jälle rohkem täiskasvanu moodi rääkida ja käituda:)


Tähelepanekud ja tõsiasjad Itu elust:

Lutti ta ei võta ja kõik.
Vankris magab, siis kui vankrirattad ei ragise. Mis tähendab, et kaugemale kui 500 meetrit ma kodust palju vangerdada ei söanda.

Kui ikka karjuma hakkab, siis enne vaikust ei saa, kui sülle või tiss.

Poes ega külas pole ta siiani kordagi käinud. mina olen poest mõned korrad ikka läbi jooksnud:)

Autos ilma kõrvalabita magama ei jää.
Elab peamiselt süles, enne kõht kõhu vastas, nüüd näoga maailma poole.

Voolav vesi ja elav tuli - need suudavad teda rahustada.

Läheb järjest rohkem oma isa moodi, kuigi pidi tulema minu nägu ja lokkis juustega:)
Igas tahes on mul temaga pagana keeruline, aga ka jumalikult armas.
Ma tegin ikka hea otsuse ta meile päriseks elama kutsuda:)

Friday, December 18, 2009

Võiduka lõpuni

tunni aja pärast siis haiglasse uuringutele.
õnneks õhtuks koju.
oma koju.

huh, võtab kohe sügavalt sisse hingama....jälle peab tugev olema........

Thursday, December 17, 2009

Ei taha, ei taha, ei taha nii suurt vastutust.

no nii...nüüd siis helistati mulle ka perearstikeskusest ja küsiti, kas soovin vaktsineerida.
pagan võtaks - parem oleks, kui nad seekord oleks sama ükskõiksed kui muidu.
nüüd ma ei teagi....tavaliselt ma pole gripivaktsiini peale isegi mõelnud...kas nüüd siis peaksin?
milleks kogu see paanika?

mida ma otsuse tegemise juures kõige enam pelgan? vist ikka seda, et äkki see mitte-tegemise-otsus loetakse üleolevuseks, just kuskilt kõrgemalt poolt, ja siis ma saan nagu karistada või nii.

kui tunneks enda sees seda kindlat ei-d, siis poleks midagi. aga mul on tunne, et kui kahtlen, ainult siis saavad halvad asjad juhtuda.

ma ei taha end nii tunda.
mulle ei meeldi, kui mind segadusse aetakse.

ma ei taha süüdi jääda. praegu ega hiljem.

Wednesday, December 16, 2009

Venelanna.

Sissejuhatuseks pean kohe ütlema, et minu arvamust mööda pööravad venelannad oma väljanägemisele ja ilule sootuks enam tähelepanu ning on igapäevaselt rohkem hoolitsetud ja naisemad, kui eestlannad.

Eile siis sain oma teooriale taas kord kinnitust, kui lapsega arstil käies täpselt selline teisest kabinetist välja marssis. Ei aidanud seejuures mu samal hetkel kolinal trepist alla kukkunud enesetunnet parandada ka kiire võrdlev analüüs, mille käigus sai juba minuti jooksul enam kui selgeks, et ka meie lapsed erinevad temperamendilt nagu öö ja päev. kusjuures "ka" ei tähenda siin kohal kindlasti mitte seda, et mina enda arvates suisa öö välja nägin:)

Kui Luisa Värk Nipiraamatus ei saa aru, miks väiksete lastega emad oma välimuse käest ära lasevad, ajal mil peaks end just eriliselt kenaks sättima, siis mina saan aru küll. seda saab öelda naine, kellel on esimese lapsega "vedanud". Luisa lihtsalt ei tea, mis tähendab, kui esimese kahe ja poole kuu jooksul on tegemist, et lapse kõrvalt endale teevettki keeta.
See selleks. Loomulikult võib siin öelda, et loll, kes vabandust ei leia. Seda enam, et kahjuks ei paista sellised "pahad" turvatoolis kaasa kõlkuvad lapsed kõrvaltvaatajale kuidagi teistsugused, kui need "head". Kui just toolile vastavat märget ei pane, no näiteks - kuri laps:)

Igal juhul....tolle Venelanna laps kuulus nende "heade" laste hulka, kellega võid ette võtta enam vähem mida tahad ja tema ikka naeratab. tõsta ta siis püsti, istuli või pane pikali - laps suurt ei liiguta. Ikka ainult naeratab. Sulle ja teistele.
Vaatasin ja kadestasin, kuidas Venelanna oma last riietas. Pani tolle lihtsalt pikali ja hakkas siis ülima põhjalikkusega last pakkima ja kinni nööpima. Kui beebs selle aja jooksul korra kätt liigutas, siis tõstis Venelanna üllatunult kulme ja hüüatas: žarko ,što li? tõ tak aktivnaja!?!?
Laps "valmis", sättis Venelanna veel ennastki ja kõige tipuks pani selga imeilusa lühikese pruuni kasuka. Kubujuss samal ajal aina ootas kannatlikult ilusa ema järele. Seejärel haaras Venelanna oma nii umbes üheksakuuse lapse, kes suuruselt enam vähem pool teda moodustas, puusale ja tippis oma ülikõrgetel tikkkontsadel enesekindlalt uksest välja.

Sel hetkel läks mul uuesti paremaks. Seda enam, et enne vist jäi ütlemata, et ka mu elukaaslane oli meiega kaasas:)

Aga midagi head ma ometi Venelannalt ka teada ja targemaks sain:)

Esiteks sain iseenda jaoks kinnitust, et ise ei viitsiks naljalt selliseid kontsi kanda isegi siis, kui mul selleks ka kuhjaga aega jaguks.

Teiseks, vot teiseks on nii, et kui nüüd Iti mulle kõvahäälselt näiteks riidepanekul vastupanu osutab ja üleüldse jaurama kipub, siis vaatan talle konkreetselt silma ja ütlen vastuvaidlemist välistaval toonil - terpii:)

Ringmäng

Iga hommik ootan, millal see Kolmas juba oma päkapiku noosiga sealt teisel korruselt alla jõuab. Saab ka suu magusaks:)

Friday, December 11, 2009

Üks paigake siin ilmas on...

Ühele emale tundub midagi imelikku ja ta läheb lastearsti juurde. Ja kui siis lastearst ikka ütleb, et talle see asi kohe üldse ei meeldi ja saadab ema koos lapsega kindlasti edasi neuroloogi juurde, siis mis te arvate, mida teeb selle peale tolle emasüda?
Muretseb. Ja mitte vähe. Öösel ja päeval.

Ja ootab kannatamatult esmaspäeva. Mis tundub seitsme mäe ja mere taga.

Ilma lasteta ei kujuta see ema oma elu ettegi, aga vahel on tunne, et lihtsalt ei jaksa neljakordselt pabistada.
Laste mured on kordades muremad.

Thursday, December 3, 2009

Oleks, et ta liialdab. mina lihtsalt ei usu.

Lugesin täna postkasti potsatanud "Anne&Stiilist" artiklit Pulmad Pipi Pikksuka moodi, kus noor naine kirjutab oma abiellumise plaanidest ja selles on lause: ..selgus, et üsna paljude inimeste meelest tähendab abiellumine naisterahva puhul edaspidi põhiliselt kodule pühendumist - kolme last, kööki kapseldumist, isiklikest ambitsoonidest loobumist...

Kas asjalood on tõepoolest nii hullud. et kohe paljud!?!?

Ja kui ongi, siis kelle pärast nood inimesed tegelikult rohkem pelgavad? kas tema või iseenda pärast?

Wednesday, December 2, 2009

Siis, kui ema lolliks läheb.

Suures toas diivani ees maas on madrats.
Kolmas astub madratsile.

Ära astu sinna, seal on piss!

Kus? siin või?

Ei, see on piim, mis välja tuli.

Siin või?

Mhmh.

Aa... aga mis see on?

See on teine piss.

Ja siis me naerame.