Wednesday, December 29, 2010

Meem

Jälle Naine. Ainuüksi austusest bloginduse ja blogipidajate vastu peab ära vastama...

1. Külastan oma blogi sagedusega ca..

Vahel koguni nii sagedasti, et hakkab juba sakkima.

2. Poliitikute blogisid loen

Absoluutselt ei loe. Keegi, kes tahab püsida poliitikas pole päris iseenda peremees. Kallutatud, eesmärgistatud ja igav.

3. Blogid, mida loen, köidavad mind kuna...

need on nii eri- ja omanäolised. Iga blogipidaja juures on just midagi talle eriomast, mida temas/tema tegemistes/tema elus hindan.
Nendest saab kokku väga mitmekülgse ja mitmetahulise inimese vaatenurga.
Mõtteid. Nõu. Lohutust. Äratundmist. Ahaa-elamusi. Rõõmu.
Laiema objektiivi

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele...

Ehk seetõttu, et neid saab valida. Müra jääb kõrvale.

Päevaleht ja Ekspress käivad ka. Mõni naisteajakiri lisaks. Nii mõnus on hommikul midagi postkastist leida.

5. Miks sa kirjutad anonüümselt?

Bold
Minu anonüümsus on küll suhteline.
Täpselt nii kauaks seda jagub, kui keegi liiga uudishimilikuks ei viitsi hakata. Sealt edasi olen juba täitsa elus.

Aga mis see talle/meile annab?

Vahel koguni külmavärinad.

Kas ja kuidas Sind mõjutavad sinu blogi lugejad/kommenteerijad?

Ilma ei kujutaks ettegi. Ilma võiks päevikut pidada.
Peaaegu kedagi otseselt ei tunne. Osasid tunnen pildi pealt. Paljudele olen ise näo ja silmad pähe maalinud.
Mulle meeldib, et nad on ja ei ole ka. Kogemus on näidanud, et päris elu võib palju ära rikkuda.

Minu küsimus: kas blogijad on päris elus teistsugused kui paberi peal?

Edasi: Sikule, Liisule, Kunksmoorile ja kaugele maale .

Lukus.

Elukaaslane arvas, et mul on lihtsalt kohutav iseloom.
Ning võttis kätte ja otsustas päevaga, et sõidame järgmisel nädalal paariks nädalaks soojale maale.
Ülla eesmärgiga päästa ja säästa Itu allergilist nahka.
Mis sinna naha alla ja vahele mahub, seda teab vaid tema. Mina raputan vaid üllatunult pead ja mõtlen, mis selles teises peas võiks toimuda.
Meie kaldume küll tohutul kiirusel ühest äärest teise. Üha keerulisem on teha vahet, kas oleme parasjagu kained või siis vastupidi purupurjus.

Ma ei eitagi, et olen juba täna veits ja rohkemgi reisipalavikus.
Iseendaga olen alati kuidagi toime tulnud. Aga nii väikse lapsega nii kaugel kodust mul kogemus puudub.

Tuesday, December 28, 2010

Seda filmi lihtsalt ei tohi maha magada

Huh, mitte ainult mina, vaid ka elukaaslane oli pöördes.
Lihtsalt võrratu teostus. Muusika, Sõnad. Naised.

Väga harva, kui olen tundnud, et tahaksin oma elus midagi muuta. Seda filmi vaadates haaras mind kohati lihtsalt piiritu kurbus, et ei saa olla enam viisteist aastat noorem. Teha asju elus natuke muud moodi. Elada teisiti. Mõelda teisti.
Mind lummas selles filmis vabadus. Loomulikkus. Loomingulisus. Põlemine. Lennukus. Kirg. Mängulust. Hingelisus. Piiritus.

Tilgatumaks. 100%.

Kohe alguskaadritest kargas pähe, et kui peaksin filmi mõne konkreetse inimesega võrdlema, siis pole kahtlustki - see on kevad, mis tuleb ikkagi.

Poistele tegin koju jõudes esimese asjana ülesandeks film vastu vaidlemata ära vaadata. Minu poolt piletid. Koguni neljale.
Mingu, vaadaku, mõelgu ja võtku, mida oskavad. Võtta on sealt omajagu.

Ja et liiga ilus ei tunduks, siis üks asi ikka häiris ka. No ei saa mina elu lõpuni aru, mis sunnib kedagi istuma kõrvale, kui oleks ruumi jätta tool või paar vahele.
"...ära sega... jäta mulle ruumi hingamiseks....", ütleks selle peale kohe nagu filmis.

Monday, December 27, 2010

Hommikul

Imelik.
Põhimõtteliselt on ju kõik sama. Aga ühe inimsega on see midagi, mille võiks elust möödaminnes kõrvale jätta, teisega jälle midagi sellist, ilma milleta oma elu lihtsalt ette ei kujuta.

Kaua see jää kannab?

Friday, December 24, 2010

....

Sündida võib sädemest suure sooja algus.
Pimeduse südamest koorub kirgas valus.

Soojust ja valgust!
Häid pühi!

Thursday, December 23, 2010

Rahvusvahelised Jõulud.

Koos Taani kuusega. Kuuseots kõrgub nagu antenn Taani poole välja.
Koduigatsus.

Meil on, millele mõelda. Millest rääkida.
Selle aasta Jõulud võtame mõlemad vastu võõral pinnal.

Wednesday, December 22, 2010

Kodukakandi pidupäev

Too eileõhtune projektijuhtimise eksam oli mulle nagu taeva kingitus. ja kosutav sõõm värsket õhku.
Tervelt kolm tundi suhtlemist täiskasvanud inimestega.
Aeg läks nagu lennates. Huvitav oli.

Tundsin tugevamalt, kui kunagi varem, et peaks ikka magistrisse edasi minema.
Ainult, et......Tartusse vist.

Need on suured plaanid. Kuskil kaugemal.
Täna on lähemal. Täna on täitsa käes. Täna tuleb tänasel sarvist hoida.
Täna tegelen väikeste asjadega. Täna algas talv. Täna ostan kuuse. Täna sõdin Itu koletu allergiaga. Jõuan, siis viskan täna ka lund.

Tuesday, December 21, 2010

Unes või ilmsi?

Vahel on nii, et ärkad üles ja mõtled, uh kui hea, et see ei olnud päriselt.
Enamasti ongi just nii.
Aga vahel juhtub ka nii, et ärkad üles ja mõtled, miks see küll ei võiks olla uni.

Monday, December 20, 2010

Võib-olla tõesti, et see võibki olla elu ilusaim talv. Nagu Hanna- Liina Võsa ühel hommikul Terevisioonis laulis.

Käisime panime jõulukaardid postkasti.
Vahetasime mündid paberiks.
Käisime vaatamas uut Nõmme turule tehtud liukat, aga ühtegi uisutajat kahjuks polnud.
Kodus jõudsime astuda just väravast välja, kui Itul õnnestus kelgult maha, näoli otse lume sisse kukkuda ning otse loomulikult lõppes ka sel samal hetkel meie tänane kelgusõit.
Vaatasime siis hoopis, kuidas varesed kaklesid. Üks tuttav tädi ajas ka meiega törts juttu.

Täna väga kaua rohkem ei kannatanudki olla. Itu nina kiskus väga punaseks pähe. Enda oma ei näe.
Üldiselt muidugi ei hakka minul kunagi Ituga õues käies külm. Aga Itu näpud ja varbad vajavad tuppa jõudes alati ahju vastas soojendamist.

Itu kiituseks peab kindlasti veel ütlema, et ta oli täna erakordselt sõbralik ja kannatlik seltsiline. Selline tõeline nupsik. Ei ühtegi protestiavaldust. Isegi autos istus nagu nuku. No korra vehkis jalaga, lõpu poole. Aga kaua võib siis mõistlik olla.

Nüüd ta magab. Minul sai toit valmis.
Väga vaikne on.
Puuoksad ka ei liigu.

Saturday, December 18, 2010

Run, Forrest, run!

Sain elult uue kogemuse.
Valusa kogemuse.

Rikkamaks see mind küll ei teinud.
Vaesemaks? Vist ka mitte.

Äkki oleks õige öelda kergemaks. Või kergendavaks. Ehk võimatumaks.
Täpselt ei teagi.
Segased tunded.

Küsimärk. Küsimärk. Küsimärk.

Aastaid tagasi oleksin ma selle kohta öelnud - pole võimalik. Minu elus selliseid asju kindlasti ei juhtu.

Wednesday, December 15, 2010

Kondiproov

Üritan näpud Sellest eemale hoida. Otse loomulikult mitte enda pärast. Aga Itu on väike kummaline krokodill. Kipub headele asjadele halvasti reageerima.
Tulemus on see, et näpud suudan ju enam-vähem kontrolli all hoida. Aga meeli küll mitte. Alateadvus juba teab, mida tahta.
Hommikul pole midagi, aga poolest päevast hakkab kerima. Ja kerib ja kerib. Õhtuks on asi eriti hull. Ütleks lausa, et läheb käest. Väike surin tuleb sisse.

Üritan end petta, proovin asendusaineid.
Mul on vaniljepuding. Jänksi vaarikatäidisega valge glasuuriga kohuke. Jäätis(ed). Kõrsikud. Kellogsi kaneelikrõbinad Valio Gefilus maasika joogijogurtiga. Tellissaare õunad. Banaanid. Rabarberikisell kohupiimaga.
Peaks ju piisama, kas pole?

Piisab, et kaalu juurde tuleks.
Aga muidu jääb väheks.
Need kõik on väga-väga maitsvad. Aga see pole ikkagi See.

See on kõrgel külmkapi otsas. Kui enam kuidagi muudmoodi ei saa, siis võtan tooli ja näppan. Oravakese. Teekonna. Komeedi. Tumeda ruudukese. Apelsini-martsipani täidisega tükikese.
KitKati. Nurri. Mesikäpa.
Üldiselt on ikkagi Kalevist saanud mu salaarmuke.
Kalev Gustav oleksime ehk isegi lapsele nimeks pannud. Oleks poiss sündinud.

Võib vist öelda küll, et minust on saanud sõltlane.

Mitte midagi ei asenda mulle Seda.
Seda va Shokolaadi. Mitte midagi.

Mind päästaks üksnes shokolaadi võõrutuskliinik.
Aga ma ei taha. Mitte veel.
Jäägu mulle see magus patt.

Monday, December 13, 2010

Ilusa hommiku kole õhtu

Seminari.
Mütsiga lööma.

Löömise asemel võib vabalt välja kukkuda, et müts tõmmatakse silmini pähe.
Kes ei õpi, sellest saab õmbleja.
Nagu mu ema kunagi korduvalt hirmutas.

Nüüd ma olen loll ja kõigele lisaks ei oska veel õmmelda ka.

Sunday, December 12, 2010

Fotojaht/Raamat. Peitepilt.

Ütlete raamat, meelde tuleb lõhn.
Uue raamatu lõhn. See esimese avamise ja sirvimise lõhn.
Tunnete?

Selliseid erilisi lõhnu on teisigi. Näiteks saapapoes. Keldris. Või vastsündinul.
Lõhnad, mis ei unune.

Natuke söödavad. Suu hakkab vett jooksma.

Need lõhnad on meeles. Ei unune.

See pilt on seega meie kõigi mälus niigi olemas. Igaühel natuke erinev, aga kui öelda uue raamatu lõhn, siis teavad kohe kõik, millest jutt.
Tehke see klõps siis oma peas.

Mina ei suutnud seda pildile saada.

Saturday, December 11, 2010

Hoidke pikivahet!

Mis te arvate, kui palju tülisid, näägutamisi, tänitamisi, lahutusi, tujusid, nuttu ja vihastamist jääks ära, kui palju shokolaadi ja võileibu söömata, kurbust ja enesehaletsust olemata , tühje ja mõttetuid päevi vähemaks, kui naistel ei eksisteeriks sellist arusaamatut sündroomi nagu PMS?

Huvitav, kellel ja milleks seda vaja on?

Friday, December 10, 2010

Prügipäkapikk

Kui tavalised päkapikud topivad öösiti üllatusi sussi sisse, siis prügipäkapikud poetavad neid salamahti prügikasti.
Täna hommikul leidsin sealt nuustiku.

Prügipäkkapikkudele antakse kõik andeks.
Prügipäkapikkude emadele/isadele teeb see nalja.
Vähemalt seni kaua, kuni nad prügikastist sõrmuseid ei pea otsima.

Prügipäkapikud ise aga muutuvad iga päevaga aina nutikamaks.
Kes naerab viimasena?

Thursday, December 9, 2010

Sain pangast kirja.

Just niisuguste kirjadega määritakse Jõulusid.
Vähemalt minu silmis. Ma kohe tunnen, kuidas ärritun sellist saades.
Kiri ise on siin:

Hea .......!

Lapsed on nutikad. Telekast nähtud suusavõistlusi saab proovida, tehes suusad kättejuhtuvatest lauajuppidest. Suusakeppideks sobivad harjavarred. Numbri saab ise paberile joonistada. Võistlused võivad alata! Toas muidugi. Sest ega lauajupid lume peal ei libise. Ainult toas siledal põrandal.

Kahjuks on meie ümber järjest rohkem vanemliku hoolitsuseta lapsi, kelle elust päris lumega suusarõõmud täiesti puuduvad. SEB Heategevusfond toetab laste varjupaikasid üle Eesti, aidates neid nii rahaliselt kui ka korraldades lastele üritusi, mis toetavad laste arengut ja toimetulekut tulevases elus ning võimaldavad lastel lihtsalt rõõmu tunda. Sellel talvel kingib SEB Heategevusfond varjupaikadele 100 paari suuski ja korraldab lastele pisikese suusakooli.Juba 6200 inimest toetab SEB Heategevusfondi kaudu varjupaikade lapsi, et kinkida neile positiivseid emotsioone.

Palume ka Teie abi vanemliku hoolitsuseta laste aitamiseks. Teie annetus laekub SEB Heategevusfondi, mis toetab püsivalt üheksat varjupaika ja turvakodu üle Eesti. Soovime, et varjupaiga lastel oleks võimalus tunda end võrdväärsena tavalises peres kasvavate eakaaslastega – mitte ainult jõulude ajal, vaid kogu aasta. Seepärast vajame järjepidevaid toetajaid.Kui Te soovite aidata, siis sõlmige palun püsikorraldusleping siin ja toetage varjupaikade lapsi 45 krooniga kuus. Selle väikese heateo jõud on suurem, kui arvata oskate.

NB! Kõik SEB Heategevusfondile tehtud maksed on teenustasuta ja tulumaksuvabad.

Tehes väikese heateo praegu, kingite lastele palju rõõmu terveks aastaks!

Täname Teid ja soovime kaunist talve!

........................

Too esimene lõik ärritab mind kohe kõige enam. Nimetaksin seda puhtakujuliseks inimtunnetega mängimiseks ja manipuleerimiseks. Oleks pilt ka veel juures, siis oleks täiuslik.

Kui üleskutse sisaldab säärast turundusnippi, siis mulle sellest juba täielikult piisab, et nimetatud heategevusfondile kriips peale tõmmata.
Nii mage!

Teiseks tundub kuidagi paradoksaalne, et sellisele tegevusele kutsub oma kliente üles pank, kes ise samal ajal samade klientide najal püsti seisabki. Seejuures hetkel hoopis kindlamatel jalgadel, kui kliendid ise.

Kolmandaks, kui paljudel tavalistes peredes lastel on olemas suusad?

Ja neljandaks, 6200 inimest on juba annetanud. Kui igaüks neist annetas keskmiselt kas või 50EEK, siis 310 000.-EEK on pangal juba vähemalt koos. Arvata võib, et annetajaid lisandub veelgi.
100 paari suuski, hm....ümmarguselt 100 000.-EEK.
Siit edasi tekib mul küsimus, mis summas pank ise neid varjupaiku igaaastaselt siis toetab?
Äkki ei toetagi? Hoopis kliendid toetavad. Ja pank taob endale vastu rindu. Meie toetame.

Ok, tegin ikka väikse taustauuringu ka.Panga kodulehelt leidsin järgmise info:

14. detsembril 2006 allkirjastati SEB ja SEB Heategevusfondi vahel koostöömemorandum, mille alusel toetab pank järgneva 10 aasta jooksul Heategevusfondi 20 miljoni krooniga. Kaks korda aastas korraldame kampaaniaid, mille käigus kutsume üles kõiki inimesi annetama raha vanemliku hoolitsuseta laste toetuseks. Tänaseks on heategevuse toetamiseks sõlminud püsikorralduslepingu ligi 6000 heasoovijat.

10aastat, 20 000 000, seega 2 000 000 aastas.
6000 heasoovijat,kes iga kuu maksavad 45.- EEK, aastas seega kokku 3 240 000.- EEK

Nüüd läks veel segasemaks.
Kas siis pank paneb igal aastal 2 000 000.- ja heasoovijad 3 240 000.-EEK?
Lisaks kaks korda aastas toimuvad kampaaniad.

Ma muidugi ei tea, kes ja kui palju veel varjupaiku toetavad ja kuidas heategevusfondi raha kasutatakse, aga ...... midagi tundub olevat nihkes.

Isegi, kui mitte rahaliselt, siis vähemalt võrreldes tavaliste peredega.

Mõtlen. Võib-olla täiesti vales suunas.
Võib-olla ei peakski.
Peaks jääma oma liistude juurde.

Wednesday, December 8, 2010

Nagu välgust tabatud.

Ituga on viimaste päevade jooksul toimunud midagi enneolematut.
Ta t a h a b isa juurde.
Ta t a h a b isa sülle.
Täitsa ise kohe tahabki.

Esimesel päeval arvasin, et see on juhus. Paar päeva hiljem on sellest suisa reegel saamas.

Lõpuks ometi võib vist öelda, et Itu on oma isa omaks võtnud. Ja Itu isa on endale Itu leidnud.
Nende äratundmisrõõm tundub olema vastastikune.

Milline kergendus.
Nii armas on vaadata.

Tuesday, December 7, 2010

Jõulud tulnud juuuu..

Paljude asjade põhjustajaks on läbi ajaloo olnud Naine.
Raske sai vastata, kui paljude teiste omad eelnevalt läbi loetud ja kõik parimad vastused juba kirjas.

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Seni on meeldinud. Võib-olla mingis olukorras ei meeldiks ka. Näiteks, kas üksi ikka meeldiks?

Meeldib, et pole kiire. Iseenda ja teiste rahmeldamine on mind alati närviliseks teinud.

Aga päris klassikalist tasast jõuluõhtut, kus möödunule saaks rahulikult tagasi vaadata, pole me kodus peale laste sündi ette tulnud. Lapsed on oma sekelduste ja püsimatu askeldamisega selleks oma panuse andnud.

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?

Ideaalne on kole sõna. Jõuludega kindlasti kokku ei sobi.

Koos tahaksin veeta nendega, kes mind armastavad.

3. Milline on su esimene jõulumälestus?

Meie kodus Jõulusid ei peetud. Esimesed kodused Jõulud tulid koos uue ärkamisega, aga siis olin juba päris suur.

Mäletan, et lapsepõlves, üsna mitu last, k.a.mu parim sõbranna, läksid neil õhtutel varem õuest tuppa ja said kingitusi. Mina ei saanud aru, miks neil nii käib. Kade olin ka. Nii palju adusin, et see kodune õhtu on midagi meeldivat ja mõnusat. Üritasin loosse siit ja sealt selgust saada, aga vastu sain tunde, nagu oleksin midagi väga valesti teinud. Taktitundelise lapsena rohkem ei küsinud ka.

Ebamäärane teadmatus seega jäi. Mäletan, et see polnud sugugi hea tunne.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Lasteaias ja nääripidudel käis Näärivana. Kodus mitte kunagi. Jumal tänatud!

Üldiselt tundus Näärivana mulle igav ja totakas. Vaatasin lasteaia pidudel teisi lapsi ja mõtlesin, mis neile küll meeldib.

Käsu peale luuletusi lugeda ja laulda mulle samuti ei sobinud.

5. Parim jõulumälestus?

Parimad mälestused jäävad vist üldiselt lapsepõlve. Seega Jõuludega seoses puudub.

6. Lemmikjõulutoit?

Liha pole ma kunagi eriti armastanud. Ahjukartul ja magushapukad kapsad siis. Sinep ka.

Piparkoogid maistsevad mulle ainult siis, kui glasuur on hapukam ja seda on nii palju, et piparkook alt välja ei paista:)

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Ee.....sel aastal peaks tulema ebaklassikalised. Ei kunagi varem ega tõenäoliselt ka kunagi tulevikus ei saa selliseid enam tulema.

Eksperiment Jõulud -Gospas.

Koos Itu ja Itu isaga.

Ehk.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Kui Jõulutraditsioon on õhtu pere keskel, pidulik õhtusöök ja pisut korralikumad riided, siis natuke on.

9. Sinu jõulukingisoov?

Neid, mida saaks pakki panna, neid oleks palju, palju.

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?

Mulle meeldib kingituste juures ettearvamatus.
Ja kingitused, mis ei tekitaks minus tunnet,et olen kinkija jaoks vaid esimene ettejuhtuv kruus poeriiulilt.

Muidu, mind ei ole kuigi raske õnnelikuks teha. Vähemalt neil, kes mind tunnevad.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

See pole minu vastutusala.
Kedagi jõuga nii kui nii ilusamaks ja paremaks ei tee.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Elage nii, et hiljem oleks millele tagasi vaadata.

Edasi pakiksin meemi Krentule, Kristale,kui ta vaid aega leiaks ja näiteks proua Kilgile.

Monday, December 6, 2010

Väike naine:)

Itu seisab küüneviil peos ja viilib küüsi.
Ennast pole veel ollagi.
Tüdrukute vanemad mõtlevad nüüd, häh mis seal siis nii imelikku.
Aga mina vaatan ja vaatan. Nii uskumatult naljakas. Ja uus.

Karta on, et sääraseid issand-ja-ongi-tüdruk postitusi võib edaspidigi sisse lipsata.

Thursday, December 2, 2010

Öös on lahtised otsad ja pime tuba.

Millal lõppeb abielu? Kooselu?

Kas siis, kui üks meist jääb pikemalt otsa vaatama kellelegi teisele ja mõtleb: Mh, mis oleks, kui..
Kas siis, kui üks meist ütleb teisele esimest korda: Kao minema. Kõik on läbi.
Kas siis, kui üks meist mõtleb: Kuidas oleks elada ilma teiseta.
Kas siis, kui üks meist mõtleb: Soovin, et ta oleks surnud.
Kas siis,kui üks meist mõtleb: Vuh, vastik, et ta ainult mind ei puutuks.
Kas siis, kui üks meist mõtleb: Mul on ta pärast teiste ees piinlik.
Kas siis, kui üks meist mõtleb: Kas kergem on päris üksi või kahekesi üksinda?
Kas siis, kui üks meist mõtleb: See kohtumine oli ainult üks suur viga.
Kas siis,kui üks meist vahib lakke ja sosistab: Oleksin pidanud tegema ükskõik mida, et pääseda sinuga magamast?

Igal juhul saab see otsa tükk aega enne, kui kaks inimest lõplikult tunnistavad, et nüüd on lõpp, mille järel üks neist kohvrid pakib ja ukse enda järel suleb.

Viha ja vihkamine ei ole veel lõpp.
Armastuse vastand on ükskõiksus.

Ükskõiksus on lõpp.

Wednesday, December 1, 2010

Kitsendused


Ma tean,et seda blogi vaatab aeg-ajalt elukaaslase tütar esimeset abielust (ok, mina alustasin ja vaatasin esimesena tema oma. Kui poleks teadnud, poleks osanud vaadata. Aga rippus teine facebookis üleval ja natuke ikka ju kisub kah, kui sedasi kergesti varnast võtta).

Mul on kahtlusi, et seda jälgib ka elukaaslase teine naine. (Vähesed inimesed, kes ajavad mind tõeliselt oksele, aga tema on selle varsti kuue aasta jooksul oma musta pesu, hallitanud kohvikannu, keefiripakkide ja laialilaotatud voodilinadega välja võidelnud).

Kindlasti hoidis sel vähemalt mõni aeg tagasi silma peal elukaaslane ise. Usun, et kiikab vahel siiani, kuigi ta ilma selleta end oluliselt parema inimesena tunneks.
Samas, päris pead anda ei julgeks.
Ise ta arvab,et kangus on elus üks parimaid relvi. Ka kooselus.

Suht-koht uued tulijad on isa ja õde. No Jumal nendega.

Samuti värsked lugejad on oma poiss ja tütarlaps. Sagedust ei tea.
Põhjus täpselt teadmata, aga ju hakkavad suureks saama.

Siis ma tean kindlasti, et siia juhtub üks vanema poisi sõbrannadest.Tänapäeva noortel kipub hulgaliselt sõbrannasi olema. Minu jaoks väga harjumatu,aga neid tänapäeva uusi norme, suhtumisi ja kõike muud mulle arusaamatut on palju enamgi.
Et siis kummaline, miks see verinoor inimene siin käib.

Veel üks inimene, kes teab kedagi, kes mind teab. Ja kui ma õigesti aru sain, siis mitte kõige paremas valguses.
Tõitsa võimalik, tean jah, olen suhteliselt otsekohene ja paistan ülbe.
Tegelikult ma ülbe muidugi pole, see on hoopis midagi muud, mis siinkohal tähtsust ei oma.
Otsekohene olen vist küll. St kindlasti.

Üks noor töökaaslane oli ka. Oli. Praegu ma ei tea. Käib või ei käi.

Need on need,keda ma tean. Kindlasti on ka mõni, keda ei tea.
Ja siit küsimus, mida ma teen?
Kuhu ma ise sedasi mahun?

Nagu kärbitud tiibadega lind.
Kinni, nagu mänguaias.

Tuesday, November 30, 2010

Läheb, läheb. Nõnda nagu lükkad. Labida ja tahtejõuga.

Iti tõi meile koju kodulooma. Näha teda suurt ei ole, aga koob aeg-ajalt nurgatagustesse selliseid imearmsaid võrke.
Ausalt öelda ei mäleta, et meil enne sellist loomakest majas oleks elanud. Kunagi oli kilpkonn, aga see läks väga ülbeks ja iseseisvaks ning leidis hiljem õues oma otsa.
Nüüd siis üle pika aja selline vaikne ja vähenõudlik elukas.

Üle pika aja sai eile õues ka käidud. Seekord vähe lõbusama näoga juba..... alguses...

ja juba hiljem......kui vennad ohjad enda kätte said.
Ega ta ei pääse,tuleb nende rallid kaasa teha:)

Monday, November 29, 2010

Issand,halasta!

Mis kurja mina küll teinud olen, et see laps öösiti ei maga? Ikka veel.
Täna sain jälle nibin-nabin kaks üürikest unetundi kokku.

Muidu poleks midagi, aga kahju on sellest ilusast ajast ja õhtupoolikutest, millest suurt midagi hiljem ei mäleta.

Seebi ja veega see patt igal juhul maha ei tule. Mis või kes mind lunastab?

Sunday, November 28, 2010

Töö teeb vabaks.

Jumalik ilm. Jumalik päev.

Oleksin jaksanud ja tahtnud veel ja veel. Ja veel kord veel.
Lumi lihtsalt lendas käes. Ja mu ümber.
Nagu seitsme peaga lohe oli see täna. Aga mulle sobis. Uh, kuidas sobis.

Too püüd seda lund, mis aina sadas ja sadas ja kui parasjagu ei sadanud, siis puude otsast pilvena alla mühises, mõningas ulatuses ohjata, vabastas mu pikalt kestnud tardumusest. Kaua see imeline tunne ja meeleolu kestavad, ma ei tea.
Olen tänulik sellegi päeva eest .

Nii ammu pole olnud sellist hoogu.
Nii ammu pole olnud sellist tahtmist.
Nii ammu pole olnud nii kerge.

Nii ammu pole olnud nii ilus.
Nii ammu pole tundnud end nii õnnelikuna.

Saturday, November 27, 2010

Elupuu esimesed magusad viljad.

Vaatan toda noort meest, täpsemalt piilun ja tajun, kuidas ta õrnalt tema pikki juukseid kõrva taha sätib. Kuidas ta teise teki sisse mässib. Käest hoiab.
Kui soojalt räägib. Armastavalt tögab.
Pisut kohmakalt hommikul iseendale ja talle sooje saiu meisterdab ning teed tassidesse valab.

Kuidas ta hoolib ja armastab.

Kas ma tunnen kadedust, et mu enda praeguses elus see puudub?
Sugugi mitte. Õnneks mitte.
Tunnen selle üle vaid tõeliselt suurt ja siirast rõõmu. Ausõna, nii nii hea meel on mul.

Vaatan teda ja mõtlen, et oleme midagi väga olulist õigesti teinud.

Elame tõeliselt endale ainult siis, kui elame teistele.
/L.Tolstoi/

Thursday, November 25, 2010

Kes? Mis? Kus?

Eks ma vahel ikka mõtle, kes võiks siit lehelt läbi astuda. Ja miks.

Kes mida otsib? Leiab? Ootab?
Palju on juhuslikku?
Kas on salatuttavaid, kellest ma ei tea? Töökaaslasi, peretuttavaid, tuttavate tuttavaid? Loevad ja vaikivad?
Palju leidub kaarnaid, kes ootavad collapsit?

Mõtlen, kas ilusaks kirjutamine toob lugejaid juurde? Või vastupidi?
Kas rahulolematuse väljendamine (virisemine) on odava populaarsuse teed minemine?

Mida inimesed ootavad?

Mida ise otsin? Keda valin?
Vist sõltuvalt tujust.
Sellest ka nii kirju valik. Vanuseliselt ja tujukuselt.

Samas viimase aja Top5 on juba üsna pikalt samaks jäänud. Alati ja iga ilmaga. Edasine avamise järjekord sõltub juba päevast ja meeleolust.
Mõnda ei ava vahel nädalaid. Lihtsalt pole tema tuju. Mõni saab mahakustutatud kah. Vahel harva. Enamalt jaolt siiski põhjuseks, kui lukku keeratakse.

Mõnda loen rohkem, kui välja näitan. Kui enam meelest ei lähe, siis on minu. Kusjuures minuks võib väga vabalt osutuda ka mu vastand.
Ikkagi läheb siis rulli ja lips ümber.

Vahel Top ikka muutub ka. Nimetageim seda või kõrvalhüppeks. Ühtäkki tekib harjumus ja siis hakkadki ringi vahtima. Natuke nagu õhkamagi. Uue järele. Kuid uue sarm ja hetkeline lummus võivad sama kiirelt kustuda kui särama lõid. Alul ei saa lihtsalt täpselt aru, mis ja miks köidab. Aga ühel hetkel tabad stiili ja ühendab ära. Alles siis saan tõeliselt aru, oli see nüüd täht, lehm, koer või küsimärk. Jääbki see vaid kõrvalhüppeks või pakub edaspidigi.

Ise otsin erinevaid suhtumisi. Vaatenurki. Äratundmist. Mänglevust. Kogemusi. Nõu. Arengut. Ettearvamatust. Sitkust. Tarkust. Enesekindlust. Loomulikkust.
Peamine,et oleks ise. Päris. Ehe. Ja tõene.

Wednesday, November 24, 2010

Liiga ilus muudab liiga teravaks.

Mida muinasjutulisem on ilm ja ümbrus, seda kontrollimatumalt tulevad esile iseendas kinnimätsitud soovid ja tunded.

Monday, November 22, 2010

2.36

Hullumeelne õhtu. Mis ööseks üle läks.
Millal see ometi lõpeb?

Varsti enam ei jaksa.

Tund aega tagasi oli viimane piir.
Nagu haavatasaanud loom. Raisakotkad, kogunege!

Sure siis ära, kui elada ei jaksa!

Pool tundi hiljem tundub juba, et varsti.
Inimene unustab kiiresti.
See on hea.

Ja lund aina sajab ja sajab.
Pimedas vaikses majas aknal lumesadu vaadates tundub juba nagu kõike seda poleks olnudki.
Ainult läbitambitud hing ja puruväsimus reedavadki veel.

Aga see pole kaugeltki lõppude lõpp.
Vara veel mind maha kanda!
Plaks, lennake laiali!

Ma puhkan natuke.

Sunday, November 21, 2010

Fotojaht/100


Eestis saja jalaga. Soomes tuhandega. Kes teab mitu jalga tal mujal veel alla on pandud.

See sada toob mulle meelde mu eelmise kodu. Seal kulus neid pimedal ajal tõesti sadade kaupa.

100 teist.

Thursday, November 18, 2010

Esimene lumi. Korralik lumi. Pallilumi.

Aeglaselt langeval lumel on kummaline komme sadada koos rahuga otse südamesse!

Itul on kähku lõua alla ulatuvaid lukuga Reima kindaid vaja. Olemasolevad imeilusad sõrmikud ja labakud püsivad minu ärritamiseks vaid hetke käes.
Lumi on üldse kahtlane. Tasub süles edasi passida:)

Wednesday, November 17, 2010

Seitseteist kevadist hetke. Teisisõnu - tagasipeegeldus kuldsest teatrisaalist.

Mõned inimesed ei tohiks vanemaks jääda. Mõned ei tohiks lahutada. Mõned ei tohiks surra. Mõned paksuks minna. Mõned enda üle kontrolli kaotada. Mõned kaduda. Haigestuda. Käriseda. Valetada. Kadedad olla. Väsida.
Mõned...

Mõned lihtsalt peavad olema, kellest teised saaksid kinni hoida.
Need mõned on oma raskes olukorras teatavas mõttes ise süüdi.

Kui nad mind alt veavad, siis see vihastab mind.
Sina ka, Brutus!

Monday, November 15, 2010

Ma ütlen, kõik siin ilmas on suhteline

Kui ikka kolm nädalat pole kõiksugu haiguste tõttu lapsega õue saanud, siis tänahommikune jalutuskäik oli kui kingitus!
Soe, sombune ja värske tervise amps:)

Friday, November 12, 2010

Hambaarst või matemaatika tund?

Arst rääkis täna midagi mitme nulliga numbritest.
Et kui ma sedasi lakke vahtides kiirarvutused tegin, siis sain vastuseks, kas hambad või auto? või kaks? või koguni kolm?

Itil on väga valus, aga tal tulevad vähemalt tasuta.

Wednesday, November 10, 2010

Neljas laps samuti jalgadel!

Pildil veel käpuli, aga see-eest juukseklambriga.
Just viimaste kuude jooksul olen hakanud siit ja sealt välja noppima, et läheb ikka päris tüdrukuks kätte.

Üks mehelik komme on tal siiski juurde tulnud.
Kui suured loevad tihti söögi kõrvale ajalehte, siis Iti, viimased päevad, sööb tissi ja vaatab raamatut.

Tuesday, November 9, 2010

Kirju maailm

Kuidas ma ennast ka ei veena, ma ei suuda Ameerika presidendipaari tõsiselt võtta. Just paarina.
Kui nad sealt lennukiukselt lehvitavad, siis on nad nagu Vembu ja Tembu.

Ma tean. Ma tean.

Monday, November 8, 2010

Banaan

Üle maja lendavad lennukid, Mozarti kommid, värske struudel saiakohvikus, kuum cappuccino, Mango pood, Hercule Poirot televiisoris, raamatupood.....aina rohkem ja rohkem pisiasju, mis mulle möödunud reise meenutavad.

Ma olen Näljane. Seniks, kuni ei saa, olen kannatlik, tõstan pilgu taevasse ja söön silmadega.
Ja kui siis lõpuks see aeg kätte jõuab...siis mäletate, kuidas võis maitsta banaan?

Thursday, November 4, 2010

Pahhh

...ah, võta siis need piletid ja käime ära....

Kas selline elamus on väärt kuutsadat krooni?
Kas ma peaksin end pahasti ja süüdi tundma, et soov teatrisse minna on kadunud?

Kooselu.

Monday, November 1, 2010

Olge lahked, talv ja areng jäävad siit paremale

Inglitele ei pidavat meeldima inimesed, kes tahavad rahulikult ära elada. Rahus ei ole arengut. Kas pole lohutav? Mh?

Nüüd ma siis vähemalt tean, miks mul inglite vastu nõrkus on.
Sealt edasi jääb loota üksnes Jumala mõistvale suhtumisele, et minust lähemale ja kaugemale jäävad inimesed samuti mu arengu välja kannataksid.

Saturday, October 30, 2010

Kultuurishokk!

Eile jõudis siis kätte too kauaigatsetud õhtu, kus pidime teatrisse minema. Kohe väga-väga kauaoodatud. Aga millal see väga -väga ette ootamine, igatsemine, unistamine ja planeerimine enne head kaasa on toonud?
Teate küll, kõige selle ette juures valitseb alati ka tugev oht üle valitseda. Ja siis kõige väiksemastki asjast libastuda. Peaaegu, et katastroofini välja.

Etteruttavalt olgu kohe öeldud, et mina loll ikkagi ootasin, valisin mitu päeva riideid ja kingi, lõhnastasin, sättisin. Mõttes muidugi, sest päris elu võttis loomulikult oluliselt reaalsema pöörde. Pöörajaks oli otse loomulikult Itu, kes otsustas sel päeval valesti ärgata ja keeldus õigel ajal magama minemast. Õigel, st mulle sobival ajal.
Kümmekond minutit enne seda, kui pidime kodunt välja astuma, pidasin selleks hetkeks voodis juba hüsteeriliselt karjuva tüdrukutirtsuga võitlust tema ja une vahel.
Mina, kes ma pidin plaani järgi sel hetkel juba lõhnama ja särama, olin siruli lühikestes pükstes ja särgikus näoli padjas ja tegin meeleheitlikke pingutusi, et lapsele omalt poolt mitte konkurentsi pakkuda.
Eks mul hakkas edast ikka kahju küll, see oli ju minu kauaoodatud õhtu! Minu, saate aru!
Kes teab, see teab. Kes ei tea, pole ka paljust ilma jäänud:)

No ja kui siis lõpuks saabus mu ema, kes last pidi hoidma ja kuis siis elukaaslane ka veelsel kõige kurvemal hetkel oma käe lohutavalt mu ümber pani, siis pääses valla küll kogu mu vähemalt poole aasta pisaratevaru.
See tohutu suur enesehaletsushoog, lausa enesehaletsuslaviin, seadis kahtluse alla isegi teatrisse mineku, sest vaevu-vaevu enne teatrini jõudmist suutsin sellele lõpu teha.
Peamine, ikkagi suutsin, aga sellest tulenevalt sain teatrisse sisenedes põhjaliku ülevaate inimeste jalgadest ja jalanõudest, kuna kõrgemale vaatamiseks polnud ma just parimas vormis, mille põhjal omakorda võin julgelt väita, et naised teatris kingi küll enam nii palju ei kanna, kui vanasti.

Etendus, mida vaatama läksime, (jõudsime?) oli Vombat. Poiss õhtul kodus küsis, etnoh, kuidas oli, meeldis või mitte. Päris nii nagu ei andnudki talle vastata. Pigem meeldis, oleks kohasem vastus.

Ma nüüd ei tea,kas sain õigesti pointile pihta,aga mulle tundus,etKivirähu sooviks oli edasi anda mõtet, et pole vaja väga palju mõelda,analüüsida ja torkida, mis elu elasid meie esivanemad, selle surkimisega võime hoopis häirida ja haiget teha meie ümber praegu elavatele inimestele. Kunagi ei saa kindlalt teada, kus peitub tõde. Täpselt nii lihtsalt ja tabavalt nagu üks peaosatäitjagi ütles,et lõpliku tõe panevad alati paika need, kes kauem elavad.
Elagem siis pigem siin ja praegu, hooligem lähedastest ja väärtustagem inimest enda kõrval.

Kui hüpata nüüd etenduselt üle oma viimasele kinoelamusele, Söö, palveta ,armasta, siis selle filmi ja naise eneseotsingutest jõudsin mina enda jaoks samuti ainukese tulemusliku ja mõtet omava järelduseni -söö:)
Mulle sobis kahtelmata kõige paremini just filmi esimene osa, mida edasi, seda lahjemaks .Ja igavamaks. Kuni lõpuni välja, mis minu jaoks kohe nii mõttetu, et tõmbas vee peale kogu eneseotsingutele:)

Või läks tolle teatritüki ja filmiga hoopis täpselt sedasi nagu räägitud,et otsime ja leiame järeldusi tehes kinnitust ikka sellele,mida näha ja kuulda igatseme?
Vaielge vastu, kes vajalikuks peab.
Mulle sobib.

Aga lõpetuseks olgu hoopis öeldud, et kõik,mis hästi ei alga, võib siiski väga hästi lõppeda:)
Oh, kuidas ma sind igatsesin!

Fotojaht/Armastus

Ettevaatust, Armastus - oleme armastades kõige tugevamad, samas ka kõige haavatavamad.

Teised armastavad.

Saturday, October 16, 2010

Fotojaht/käsi

Selle käe kasvatajal peavad endal olema veel paremad

Kop-kop! Kes seal on?

Ja lõpetuseks- ise tehtud, hästi tehtud!
Võõrad käed.

Friday, October 15, 2010

Pealt roheline, seest vahutab?

See laps vihastas mu täna nii välja, et oleksin tahnud ta nagu vaiba läbi kloppida.

Ja.. piirdusin üksnes karjumisega. Jah, täna ei suutnud.
Selline ahastus ja jõuetus vajus korraga selga.
Nii palju,et isegi süümekad pole veel kohale jõudnud.

No ei möödu enam päevagi, kus ta midagi maha ei unustaks või ära kaotaks.
Täna läks siis telefon. Polnud kuudki vana.

Nutma ajab. See pole niisama, moe pärast öeldud.

Ma olen ema ja ma ei tea, kus on lahendus.
Küsiks isalt, aga isa on Ameerikas. Puhkab,eks ole.

Tuesday, October 12, 2010

Lennuilm

Lennuilm, lennuilm, sõbrad. Ärge juhust mööda laske!

Soovitavalt mitte väga kõrgele õhku tõusta.
Lendamine iseenesest ongi juba ime.
Nagu üks sõber mulle kunagi meelde tuletas.

Mina pelgan,aga võimalustest maailma näha tunduks totter ilma jääda.
Seega - uks pauguga lahti, käed hästi laiali... ja.... tunnete...milline imeline tunne....

Monday, October 11, 2010

Philip Oscar Bellamy

Südameasi läks täna otse südamesse.
Pisarad tulid silma.

Friday, October 8, 2010

Mängult

Igale lastemänguväljakule peaks jaguma üks kena sõbralik isa ja samasugune ema.
See paneks vähemasti osad lapsevanemad rohkem pingutama, lõhuks rutiini ning paneks kellaosutid kiiremini liikuma.
Mis sest, et mäng võib sellistel puhkudel olla natuke nagu näitemäng. Teistmoodi ja jagatud. Mõeldud lapsele ja natuke rohkemgi tollele võõrale lapsevanemale.
Vaata,kui pühendunud ma olen, kui kenasti lapsega tegelen, räägin ja mängin!

Kui just iga päev samas liivakastis õhulosse ei valmistata, siis juhuslikus plaanis võidavad sellest kõik.
Rohkem teatrit võib hakata elu segama. Elu võib teatriga sassi minna.

Thursday, October 7, 2010

Kes kopikat ei korja..

Usun, et euro tulekuga muutub nii palju, et sente enam nii lihtsalt maast ei leia.
Lehepoisist miljonäriks saamine muutub seega veelgi raskemaks.Üks õlekõrs jälle vähem.

Wednesday, September 29, 2010

Et teisi elus hoida, tõmba esmalt endal kopsud õhku täis.

Tunnen juba suve algusest, et mu tervis hakkab kõigele sellele emotsionaalsele ja füüsilisele pingele alla vanduma ja kärisema.
Olen loomult alati olnud kannatlik kannataja. Ema on tihti öelnud, miks sa varem ei rääkinud. Täpselt paar päeva tagasi tilkus mu kannatuste karikasse lõpuks see viimane piisk ja otsutasin end arstide meelevalda anda.
Usun, et enda pärast poleks ma seda ehk veel teinudki, oleks kindlasti veel tsipa kannatanud. Aga just Itu sünniga on minus tekkinud enneolematu vastutustunne ja väga selge mõistus ütleb mulle, et pean omalt poolt tegema ja andma oma tervise heaks täpselt nii palju kui oskan ja suudan, et ka see laps suureks kasvatada.
Loomulikult tahaks rohkemgi veel, kui elu annab.

See viis eile meeletus koguses vee joomiseni, mis mõjus nagu InimTorusiil. Kui poolest päevast söömata olla ei valmistanudki mulle suuremat raskust, siis nelja liitri, seda enam veel jubeda imalamaitselise vee kõrist alla kallamine viie tunni jooksul nõudis mul juba väga tugevat tahtejõudu. Neelasin lõpuks juba lonks- lonku haaval, teate küll nagu lapsed võtavad vahel ampse isa-ema, õdede-vendade ja muude tuttavate tegelaste eest.
See eest hommikul oli imeliselt kerge ja sugugi mitte nõrk olemine. Jalad ei värisenudki all.

Meditsiiniline protseduur, mis sellele täna järgnes oli aga midagi väga ebameeldivat ja valusat, kuid õnneks on seegi nüüd möödas.
Järgi on jäänud veel homne suhteliselt paitav/silitav uuring ja reedehommikune mõõganeelamine, mis pole muidugi mingi meelakkumine, aga siiski järeleproovitult üleelatav.

Veri maalis minust härja pildi.

Ütlesin arstile, et kõik, mida kuulda tahan ongi tegelikult see, et olen murdunud pigem vaimult, nõrgaks jäänud emotsionaalselt.
Öelge, et vähemalt mu tervis on mulle mu praeguses ebakindluses ja võnkumises kindlalt toeks ja kannab.
See diagnoos annab mulle jõudu ja vabadust hirmu tundmata edasi pusida.

Sunday, September 26, 2010

Fotojaht/Pööre

Hoidku kinni kes suudab.

Hulljulgete eri.

Teised pööritajad.

Thursday, September 23, 2010

Vabastatud kamin ja surmale määratud abistajad.

Ei saa miiiiitte, vaiki oooolla...
jutujoooooru lõpeta',
vaikimiiiiine oleks vaaaaale,
sunniks süüüüüüdant lõhkema.

1. Lõke toas

..ei nõua halgusid ega gaasi, kuid on siiski lopsakalt loitev ja soojatooniline...
..lopsakalt loitev....soojatooniline...läägelt imal....


..kamin kui keris, kamin kui lõkkease, kamin kui õlilamp, kamin kui kunstiteos, kamin kui liikuv pilt seinal, kamin kui tõrvik, kamin kui...päris kamin....
....kas pole nii, et igasugune ülepingutamine võib muuta ka täitsa tõsiseltvõetava asja naeruväärseks.
Kui üks asi on kõik, siis ta ei saa olla mitte midagi....

....biokamina puhul toote tuppa puhta, tahma ja nõeta, tuha ja suitsuvaba elava tule......
.....kõlab nagu Väikevennale sünnipeävaks kingitud mängukoer või rasvavaba kohupiim.....

...millel on nostalgia mõttes ka halgude paigutamise koht...
...nagu riidesse pandud tuttidega koerad...on ja ei ole kah.....




2. Tatjana ja Tarmo, kes leiavad meie kinnisvarale ostja.

Ma kohe mõni aeg vaatasin ja mõtlesin, kas piltide tagataust on juhuslik või taotuslik.
Ma ikka arvaks, et taotuslik,millega soovitakse luua lihtsa jatavalise inimese imago, kespole parem egarikkam,kui meie.Või mis?

On mis on, aga mulle mõjuvad need värvist kooruva , päevinäinud kulunud aiaplangu ning telliskivimüüri taustal pildistatud inimesed küll kui mahalaskmisele määratud.


Eesti Ekspressi tellija Tallinnast.

P.s.:vabandan piltide halva kvaliteedi pärast. Vormistamine pole kunagi mu tugevaim külg olnud.

Wednesday, September 22, 2010

Vaikus

Mida suurem segadus sees, seda enam vajan korda enda ümber. Kui sees kurb, lülitun säästurežiimile. Suhelda ei taha. Erandiks lähedased, nende puhul saab kindel olla, et nad pole pahatahlikud ega õelad. '
Külla ei kipu. Külalisi ei oota. Uudishimu väsitab.
Telefonile ei vasta, vajadusel sõnumeid saata kulutab vähem.

Korjan tänavalt õnnelikke kontvõõraid pilke. Ilmeid. Naeratusi. Hoolimist.Olukordi.
Ainult head ja loomulikkust vajan praegu enda ümber ja ellu.
Siiraid inimesi, südamlikke filme, rahulikke raamatuid, eluterveid suhtumisi,.
Puhtaid põrandaid, korrastatud sahtleid ja kappe,säravaid peegleid, terveid lambipirne, elavat tuld, koogilõhna, sooja tuba,pehmet vaipa, ilusaid nõusid, puhtaid voodilinu.
Rahu. Vaikust.

Mitte tilkagi võltsi. Raasugi tehtud viisakust.
Palun.

Korrastades enda ümbrust, visates ära kauaks seisma jäänud asju, saaksin seda tehes nagu lahti ka enda sisse ladestunud pigist.
Leidsin vanu kirju. Lugesin neid öösel liiga kaua.
Ei jaksanud rohkem.
Aga tahaks. Kuidas tahaks jaksata.

Ühtpidi on viimane aasta läinud tohutu kiiresti. Lausa lennanud. Nii kiiresti pole ükski mu laps aastaseks saanud.
Teispidi on jäänud aastatagune mina nagu kaugesse minevikku. Tänaseks on mind liig palju lõhutud ja otsas trambitud. Millal, kuhu ja miks küll ometi on hajunud mu siisne usk, ilus ootus ja lootus?

Miks asjad ei võiks minna nii nagu me loodame?
Miks armastus peab olema osa plaanist?

Monday, September 20, 2010

Iti.Õige nimega Nukitsamees. Ehk esimene aasta Maa peal.


Kes küll sellele lapsele nii mööda nime pani?Ah?

Itil puudub täiesti Raamatu Iti kannatlikkus, leplikkus, arusaamine. Alandlikkus?
Iti on hoopis Nukitsamees - kangutab, katkub, sahmerdab, sikutab juukseid, tustib, vehib kätega ja nõuab!
Ikka kikivarvul, näpp püsti ja nämm-nämm! Nämm-nämm! Hääl keerake ise juurde.
Ööd on siiani karauul, riidesse pannes ja riidest lahti võttes osutab iga kord häälekat füüsilist vastupanu, minu küljest vabatahtlikult lahti ei lase, lutti ei võta, vannis ei istu, vankris ei püsi, autos karjub alates viiendast kilomeetrist, mitte miski peale minu pole korralik söök (ok,joogijogurt krõpsudega hakkab mulle vist konkurendiks saama), minu väljumine tema nägemisulatusest ei jää kunagi märkamata, püsivus - mis see veel on?- - ühe silmaga vaatab veel üht, teisega juba midagi uut, nutta ja karjuda võib vajadusel vabalt ka kuni kaks tundi jutti.
Tema ei väsi. Lõpeta. Jäta.
Hoopis mina ei suuda. Kannata. Ega talu.
Mina olen nõrgem. Loodetavasti siiski targem.

Ei ole vist ühtegi head ega halba mõtet või tunnet, mida ma selle lapsega poleks tunda saanud.
Ka nii hirmsaid, et iseendalegi on raske tunnistada. Rääkimata teistest.
Kui kellelegi kunagi peaks last kasvatades tunduma, et ta mõtted on hirmutavalt ebanormaalsed,siis rääkigu minuga, igal juhul leiab äratundmist ja lohutust. Garanteerin:)

Kõige suurem vaenlane oli ja on väsimus. Just tema võib minus esile kutsuda koletise.

Iti on mu rist. Ja viletsus. Õnn. Ja rõõm. Tugevus. Ja nõrkus. Inimlikkus. Ja ebainimlikkus.
Piiride piir. Proovide proov.

Iti on Pampersi antireklaam. Mis juhtub siis, kui Pampersit ei kasuta.
Aga ärge saage must seepärast valesti aru. Tänaseks päevaks ta siiski suurema osa päevast naeratab. Sest ma ju ikkagi pingutan ja olen suurem .Ning täidan enamus ta tuhandeist tahtmistest ja soovidest, kuhu poole ta pisike näpp vaid osutab või jalg tatsub.
Kõik läheb momentaalselt meelest, kui ta mulle vaid sülle poeb. Käed kaela ümber paneb. Või musi annab. Ja a b s o l u u t s e l t mitte midagi pole vastu panna tollele naeratusele, kui ta mind ära näeb.
Eriti suure boonusena tuleb võtta hetki, kui ta mulle mõned korrad viimase kuu jooksul öösel isegi kaissu on pugenud:)
Kahtlamata on Iti kõigist mu lastest kõige suurem kallistaja. Kui poisid kallistasid mind, siis Iti kallistab ja kaisutab lisaks minule ka kõiksugu Karusid, Lottesid ja muid pehmeid tegelasi, kelle vastu poisid igastahes mingeid tundeid üles ei näidanud.
Samuti talub Iti paremini rutiinseid tegevusi, no näiteks pliidi ääres pudrupotis lusika liigutamist, põranda pühkimist või muid sääraseid tegevusi. Teda annab oota-kannata-oota stiilis kohe kindlasti mõnevõrra kauem igavate tegevuste juures kinni hoida kui omal ajal poisse.

Muid suuremaid erinevusi poiste ja Iti vahel pole ma selle esimese aasta jooksul täheldanud. Igal juhul ei jää Iti oma rahutu oleku poolest raasugi poistele ja poisilikkusele alla ning konkureerib oma pöörasuselt ja kannatamatuselt kindlasti esikoha pärast. Esimene oli temaga kõige enam sarnane. Ma lihtsalt mäletan ja tean, et oli, aga see keeruline oli jääb ju alati alla sellele, mis on:)

Tehnilistelt ja oskustelt on ta pikk ja kõige raskem.
Ühe jalaga käib, teisega roomab. Laseb kükki ja tõuseb püsti. Silmaga mõõdab ja hindab täpselt vahemaa,mis käia kannatab.
Omadel teeb vahet. Osutab ilmeksimatult ja segi ei aja. Orava ja lennuki peale tõstab käed üles. Koera haukumise peale jääb vait, hakkab toas ringi vaatama ja ütleb midagi aua- auh vahepealset.
Suures hädas ütleb emm ka. Oh ,on samuti tema sõna.
Raamatuid vaatab alates esimesest elukuust ja võimalikult tihti. Neid on meil peaaegu, et sama palju kui mänguasju. Arvake ära küll miks.
Juhtmed, voodialused, sahtlid, kapid ja kõik, mis nende sisse jääb on minu arvates lapsi alati rohkem huvitanud, kui mänguasjadekast. Iti pole ka ses suhtes mingi erand.
Õues käib. Õigemini mina käin ja tema istub/keerleb süles.
Ratas laseb meil vähemasti mänguväljakuni jõuda. Süles ja vankris me koos nii kaugele ei jõuaks.
Pood jääb ratta jaoks kaugeks, aga autoga nõutud viie kilomeetri väljakannatamise piirile.
Kaugemale kodust läheme harva.
Eks ma ole ise ka juba see mugav ja vana ema, kes ei viitsigi enam nii väga tundmatus kohas vette hüpata.seda enam, kui laps seda kergemaks ei tee.
Kahtelamata armastab Iti enam inimesi kui asju. Ükski mänguasju täis lastetuba ei paku talle sama pinget kui elus laps mänguväljakul.
Kiiged hakkavad üha enam sobima. Mida kõrgem, keerlevam ja südant pahaksajavam, seda parem.
Praegu istub Iti mu kõrval ja mängib isa stepslite karbiga. Trügib mind diivanilt välja.
Diivanilt saab, kui väga tahab. Aga elust küll mitte:)
Saja aastani välja!

Sunday, September 19, 2010

Fotojaht/Sinine ja ümmargune

Siinine ja ümmargune siis, kui kehtis rubla (1988)

Sinine ja ümmargune siis, kui ruulis õlu ja puhkus. (2007)
Teised jahilised

Friday, September 17, 2010

Natüürmort sõelaga


Täitsa arvestatav kuhi sügist meie pere eelarvest.

Wednesday, September 15, 2010

Südame asi. Nagu päris elu kohe.

Täna olin taas kord päris õnnetu, kui too punapäine politseinik surma sai. Seda vaadates sain eriti hästi aru,kuidas ma pole endiselt harjunud,et filmi head, seda enam väga head, koguni surevad. Lahkumisega jääb vähemalt seegi mõte ja lootus, et ta võib kunagi tagasi tulla.

Otse loomulikult on seal filmis säärast ebaõiglust ennegi ette tulnud. Seega ei tohiks just selline asjade käik mind sugugi üllatada . Aga võta näpust, iga järjekordse hea kadumine paneb mind alati mõttes uuesti ja uuesti pead vangutama ja jalgu trampima- ei taha, ei taha, valige keegi teine!
Mis teha, alati jäävad olukorrad ,milleks ei saa end ka kõige parema tahtmise korral ette valmistada.

Eks ma siis lohutan end, et ju too mees tahtis lihtsalt filmist lahkuda. Aga filmi tegeliku eluga põhjendada pole kuidagi loogiline.
Tühi koht ja igatsus tegelaskuju järele jäävad mõneks ajaks siiski.

Kuniks tulebki keegi uus.K,usjuures varsti vaatad, et täitsa toregi. Mälestus tuhmub, kuniks ühel hetkel avastad,et eelmine tegelane, kelleta veel mõne aja eest seriaali sugugi ette ei kujutanud, praktiliselt enam ei meenugi. Või siis vahel harva.
Võib-olla see seriaali tegevuse juures kõige enam jahmatabki, et filmi ja päris elu piirid on nii hägused.
Aga inimene harjub. Ja harjutatakse. Aeg aitab jõudsalt kaasa.
Mõni unustab samal hetkel, osad järgmisel päeval,enamik mõne aja jooksul. Ainult üksikutel võtab armistumine kõvasti kõvasti kauem aega.

Seriaal nagu elu- kõik, kes tunnevad end asendamatuna, pistku sõrm vette ja vaadaku, milline auk järele jääb.
Nuta või naera.

Sunday, September 12, 2010

Fotojaht/Vastandid

Vastandid, mis viivad elu edasi vääramatu jõuga:

Öö ja päev.

Sünd ja surm
Mees ja naine

Saturday, September 11, 2010

Vaimuvaesus või reaalsus?

Minu arvates ei leia enam naljalt ajakirja, kus ei oleks artiklit tervislikust toitumisest ning üha rohkem rasvuvast inimkonnast.

Aga toitugem siis selle peale lasteraamatutest.

Alustame Ameerikaga.
Raamat kolmnurksetest asjadest.
Peomüts oleks nagu pähe pandud tutiga pizza.
Ühtlasi raamat oma nabast.
Seda vaadates pani mõtlema, mida ütleks ameeriklane, kui ta lapsele näidata pilti verivorstist või näiteks mardisantidest .

Pilk Soomlaste toidulauale.
Hamburger ja kihiline võileib on täitsa olemas. Hamburger samuti.
Pea võib anda, et kui hamburger oleks vaid kolmnurkne, oleks selle leidnud ka eelmisest raamatustInglismaa.
Burger ja pizza. Pluss shokolaad.
Pizza on eriti eemaletõukav:)


Eesti. Kukeaabits.Esimese oma.
Eestlastel on õnneks mõistust või midagi muud leida H ja P tähe alla mõni muu pilt.
Coca muidugi jääb. Aga eestlaste väljavabandamiseks võib öelda,et Coca reklaami võib tõesti leida ka kõige mahajäetumatest ja üksikumatest paikadest maailmas.
Lisaks annab C juurde üldse midagi välja nuputada.
F tähe koha peal võiks muidugi natuke nuriseda. Et kuidas täpselt tänapäeval ikka väikelapsele seletada,mis on fanfaar?
Äkki oleks mõistlikum olnud joonistada näiteks foto?
Aga rohkem ma F-l ei peatuks, sest see läheb juba teemast välja.


Küll on hea laupäeva hommikul auru välja lasta.
Küll ise teeks ju kõiki asju õigemini ja paremini.
Alustuseks kõigile putru ja rinnapiima:)

Thursday, September 9, 2010

Elus tuleb igasugu ameteid proovida. Hakkasin oma õnne taguma. Paistab,et valamisest korra aastas ei piisa.

Öeldakse , et elu sadestub juustesse.Kuum oli see sel suvel kõigile, mulle lisaks ka piisavalt pingeterohke.

Käisin juuksuris ja lõikasin juuksed küll lühemaks, aga suuremat rahulolu see kaasa ei toonud.
Tuleb tunnistada, et nii see kahjuks on, teised üksi ei saa sind aidata. Juuksur ei saa mu elu ilusamaks lõigata. Tuleb ikka ise pingutada ja talle kaasa aidata.

Seega, esimest korda elus olen võtnud nõuks natukenegi teadlikumat jaj ärjekindlamat elu elada, mis on kaasa toonud hommikuse kaerahelbepudru, võimalikult tihti ja palju juurvilju sooja söögi juurde, mandlid ning joogijogurti krõpsudega.

Raske on mul vee joomisega. Seda pole ma harjunud kunagi nii palju tegema kui soovitatakse ja karta on, et päris ära ei harjugi. Kui liitri päevas sisse pigistan on hästi.

Shokolaadiga püüan samuti piirata. Tahaks uskuda, et natuke on ehk õnnestunud, kuigi päris kindel selles olla ei saa.
Päris ilma magusata mina ei saa. Nagu ka ilma kohvita. Kuigi kohvijoomisega on asi päris kenasti, sellega pole ma kunagi eriti patustanud. Praegu tuleb vast nii 3 tassi päeva peale, mis tähendab, et sellega peaks enam-vähem parlanksis olema.

Alkoholi piirang kestab mul praegu veel olude sunnil ööpäev läbi, mitte õhtul kümnest hommikul kümneni nagu paljudel rahvuskaaslastel.

Magada mul endiseltei lasta. Ma ei teagi, kas seda saab üldse magamiseks nimetada,kui öise seitsme tunni jooksul tuleb vähemalt kümme korda ärgata ja tihti veel poolteist tundi üleval olla.
Aga sel voodis olemisel on vähemalt perspektiivi magamiseks üle minna.

Ujumas hakkasin samuti käima. Üle ei pinguta, isegi keskeltläbi kilomeetrine veetee paar/kolm korda nädalas annab uskumatult palju jõudu ja energiat juurde.

Lisaks sisemisele korrektuurile otsustasin turgutada ja toita juukseid ka välispidiselt
Vat see juba nõuab mul vähemalt sama suurt pingutust kui vee joomine. .
Aga korra elus võiks ju vähemalt püüda.

Selleks tarbeks on koju muretsetud takjajuureõli, nisuiduõli, õlut, korralikku toiduõli. jojobaõli, salveiõli ja rumm ootavad veel oma järge.
Mune muidugi ka, aga no neid ostab ju kappi nii või naa.

Viis/kuus päeva olen juba korralikumalt ja teadlikumalt tiksunud ja möksinud. Aga et tulemust näha, pidavat kannatust jaguma vähemalt paari kuu jagu.
Muidugi ma loodan, et tulemus ka välja paistma hakkab, aga iseenda mugavusest ja käegalöömisest võitu saamine on ka juba pool muna peos,kui linnuke katusel.
Tahaks öelda,et lausa munakollane.

Tuesday, September 7, 2010

Kuidas üksik naine kaes Üksikut Meest.

See tähendab, et algselt polnud naine sugugi üksik, aga emotsionaalsete inimestena sai temast kinno jõudes siiski selleks õhtuks üksik:)
Üksik, aga kindlasti mitte kurb. Võib-olla ainult natuke vihane. Alguses vähemalt:)

Mul on rõõm teatada, et lõpuks ometi on too naine leidnud endale lemmiku. Lemmik meesnäitleja. Seekord siis üksiku mehena. Colin Firth.
Sama suur rõõm on tõdeda, et lõpuks ometi on olemas kino,kus ei levi kleepuvalt imalad lõhnad, kus ei mätsutata, luristata, krõbistata, kommenteerita ega naerda ülevoolavalt. Kus on peaaegu alati ruumi olla vajadusel täpselt nii üksik nagu soovid, istuda paar/kolm istet kummalegi poole jäävast naabrist eemal, tropid kõrvas, pisike valge veinipudel näpus ning haakuda äraütlemata kümnesse linal näidatava filmi temaatikaga.

Üksik mees filmis oli tõesti üksik, kuid oma suures olemises ei tekitanud ta minus kordagi haletsust ega kaastunnet. Tema üksindus oli sedavõrd tasakaalukas ja valu väljapeetud, et pigem see tõmbas, tekitas huvi ja oli oma ülimuses väga ilus.
Palju trööstitum ja masendusväärsem tundus üksiku mehe suures majas päevi surnukslööv üksikuks jäänud sõbranna.

Üksik mees jättis juba esmasest kaadrist alates erakordselt targa, erudeeritud, vaimse ning õrna ja tundliku inimese mulje. Temast lausa õhkus tõeliselt vaimsele inimesele omast jahedat asjalikkust, kindlat läbimõeldust ja rahu, kel puudub igasugune auahnus, seesmine vajadus midagi tõestada, kellegi ees hiilata või tingimata peale jääda.

Üksik mees leidis endale ka ilusa, rahuliku ja väärika lõpu.

Soovitan.

Monday, September 6, 2010

Küsimuste ja probleemide korral....

Eesti Päevalehe vastutav väljaandja Mihkel Reinsalu saatis mulle täna informeeriva sisuga kirja,milles pöördub minu poole sina vormis - loodan, et oled sellest palju energiat ammutanud..ühtlasi annan Sulle teada ....debiteeritakse Sinu pangakontolt....

Millal oleme jõudnud nii kaugele, et isegi Eesti Päevalehe poolt saadetud ametlikus kirjas sinatatakse?

Mina ei armasta YouTube-i, immigrante, ühist raha ja tunnet, et mu kodust on saamas Facebook.
Vahel peavadki mõned asjad millegi muu säilimise nimel olema ebamugavad ja kallimad.

Jätke mulle palun minu ruum ja nägu. Või minu poolest nimetage seda või ülbuseks, kuidas soovite.

Kas oleks põhjust probleemitseda või pean otsima probleemi endas?

Sunday, September 5, 2010

Fotojaht/Udu


Seekord on tegu väga egoistliku uduga.
Vaadake vaadake mind. Trampimist pole kuulda, Ipromise, teised trambivad mu praegu üle ja pealegi olen paljajalu.
Aga mulle tundub, et just nii udune mu seis praegu ongi.
Magamatus. Suhted. Tegemised. Homne päev.

Teised Udutajad

Friday, September 3, 2010

Esimene september. Ja esimene püstine juuksekarv.

Kolmanda õpetaja saatis enne kooli algust kirja, mis sisaldas muuhulgas lauset......kes juba väga tahab kooli asju osta, siis eesti keeles, inimeseõpetuses ja loodusõpetuses on vajalik 20-joonega vihik, matemaatikas ruuduline vihik ning kirjutamiseks lisada pinalisse 2 tindipliiatsit (kaks selleks juhuks kui üks neist tühjaks saab).

Väga kohusetundliku lapse vanemana vedasin täpselt näpuga järge, lugesin jooni ja numbreid, ostsin kaks musta tindipliiatsit ning saatsin lapse nõutud asjadega kooli.
Esimesel päeval oli vaikus, aga teisel päeval tuli laps koju ja teatas - õpetaja tahaks, et oleks sinised tindipliiatsid.

Ahsoo. Ma ei oska esiti muud kui õhku ahmida. Et siis sinised. Sinised. Miks sinised?
Peale mõningat arupidamist iseenda ja lapsega ei saa ma ikka veel aru, miks sinised. Mis vahet seal on, must või sinine, ei võta mu lapsevanema mõistus kinni.
Ma s a a k s aru, kui oleksin ostnud rohelised. sinised. või koguni lillad.

Ma ei oska kohe muud mõelda, kui et - tõeline pedagoog.
Kindlasti ei paneks mööda öeldes sama asja kohta - iseloomude sobimatus.
Sõbrannat temast mulle ei saaks. Vist. Või on see eelarvamus?

Mina muidugi oleks jonninud. Aga laps kohusetundliku, sõnakuuleliku ja mõistliku inimesena läks täna kooli siniste tindipliiatsitega. Isasse vist:)

Sunday, August 29, 2010

Fotojaht/Rivis


Minu lemmik rivi - elustiil...


Minu luhtunud unistuse rivi -klaver....


Elu ilusaima reisi rivi- Horvaatia.....


Minu keskea rõõmud.....

Monday, August 23, 2010

Fotojaht/Konks

Oh, see on nii põnev mäng neil!
Ammu vaatan, aga aega napib, et alati kohal olla.
Aga täna ei suutnud lihtsalt vastu panna.
Tulin oma kühvliga.
Tohib?


Väljamaa konks


Kellele pidu, kellele töö




Eesti, Eesti, Eesti...

Teised konksutajad

Friday, August 20, 2010

Lastele teeb elu rohkem haiget kui surm. Viis aastat hiljem

Isa räägib peagi kümne- ja neljateistaastaseks saavale lapsele terve suve - kui järgmine kord tagasi tulete, võtke passid kaasa, lähme üheks päevaks Soome. Lõbustusparki.
Lapsed on kaks korda emalt dokumente palunud. Ema ei anna, ütleb, et isa peab ise helistama ja küsima.
Miks ometi?
Sest ema tahab täpselt teada, mis päeval ja kellaajal sõit toimub. Ema kardab, et isa võib saada südamerabanduse.

Küll on tore, et on suured inimesed, kes lastele nii ilusti oskavad asju lahti seletada.

Wednesday, August 18, 2010

Jäätis on paksem kui vesi.

Eile kell kaks päeval läks meie kodus lahti Jäätisesõda, mis leidis oma inetu lõpu alles õhtul pool kümme.

Sõja päästsid valla kapis olevad kümmekond jäätist. Inimesi nende hävitamiseks on hetkel hingekirjas kaheksa. Neist kaks täiskasvanud ja kuus lapsed.
Kõik paistis esimesel hetkel ju ilus, kuni teisel hetkel selgus, et mõnele oli mõeldud kaks,mõnele üks ja mõnele mitte ühtegi.

Arvata võib, et segadust ja arusaamatust tekkis sellest omajagu. Solvumisi -otse loomulikult.

Küsite,kes võitis?
Teiste eest ma rääkida ei tea, aga mina kaotasin jäätise isu tõenäoliselt pikaks ajaks.

Karta on, et magusapromillid püsivad veres ja tekitavad halba enesetunnet veel mõnda aega.

Friday, August 13, 2010

Kui saaks, vahetaks Okasroosikesega kohad

Magada, magada, magadaaaaa....
Üks aga jääb, ma ei suuda otsustada, kas tahaksin ärgata sada aastat edasi või tagasi.
Ja uut printsi valgel hobusel ei viitsiks ka enam üle elada.

Thursday, August 12, 2010

Minu elust ei saa härjavõitlus,kus publik pöidlaliigutusega meelt lahutab.

Vaidlesime eksabikaasaga natuke põhimõttelistes ja natuke rohkem muudes küsimustes.
Mõni aeg hiljem avastasin, et ta on Facebookis mind enda sõprade listist maha kustutanud.
Mis sest, et meil on selja taga ühised kolm poega ja pea viisteist koosoldud aastat.

---

Vaidlesime praeguse elukaaslasega mis iganes teemadel. Mõni päev hiljem, taas kord Facebookis, avastasin, et ma polegi temaga enam suhtes. Isegi sõbrad teps mitte.
Olin ühe pelga näpuvajutusega jäänud üksi ja hõivatuks koos ühe lapse ja möödunud viie aastaga.

-- -

Mis jama on, küsin seepeale mina, et koht näidatakse kätte Facebookis veel enne kui otsad silmast silma lõplikult kokku sõlmimata? Mis sunnib kogu maailmale kuulutama, mis toimub kõige lähemal, sügavamal hingesoppides?

See tundub mulle reetmisest reetmisem. Tühjemat tühjem.
Visata kont kontvõõraste hambusse.
Las närivad. Ja kosuvad teiste pettumusest ja kurbusest.

Just täpselt nii juhtus ka mu õega, kes peale aastaid kestnud kooselu otsustasid oma elukaaslasega lahku kolida. "Süüdi" polnud ses lahkuminekus otseselt kumbki, aga väga õnnetud olid nad mõlemad. Siis ja ilmsete märkide põhjal kohe kindlasti veel praegugi.
7 kuud peale lõplikku uksepaugatust tegi teine pool otsustava sammu ja vahetas Facebookis oma hõivatud staatuse vallalise vastu.
Ainuüksi viis minutit hiljem oli üks naisterahvas, et siis töökaaslane, selle rõõmusõnumi peale vajutanud nuppu -I like.
Kle - kellele ei meeldiks?

Olin seda mõelnud ennegi, aga tõsi, viimase piisa ja tõuke andis ikkagi elukaaslase liigutus.
Seda ma tean, et nii kalki ja ussitavat maailma mina enda naha ja silma alla ei taha.

Tegin virtuaalse enesetapu.
I don`t like.

Vähemalt siiani pole ma seda veel kordagi kahetsenud.

Elukaaslasega oleme päris elus peale mõnda päeva lahusoleku jälle koos.
Mina ei taha, et ta ära läheks ja mulle tundub, et õnneks ei taha ta vist väga minna ka.
I like. Very much.

Friday, August 6, 2010

Armuke.

Päris suur osa minu ajast kulub praegu võõraste inimeste mõtetele.
Need meenuvad ja saadavad mind igapäeva toimingutes, kohvikus istudes, elukaaslasega arutledes,lapsi kasvatades, õues jalutades. Mis tähendab -kus iganes.
Need loetud lood on minuga kõikjal kaasas. Et äratundmishetkedel ellu ärgata.
Aa...olen seda juba kuulnud. Näinud. Lugenud. Mõttes kaasa rääkinud.

Viimasel ajal juhtub aina enam, et kui ütlen, keegi ütles või rääkis, siis on see keegi mu blogirullist.
Näiteks eile....kohvikus salatit süües rääkisin elukaaslasele Siki pestost.

Stop!
By the way, who the hell is Siki:)?

Olukorrast tingitud mänguseltsiline. Nagu Lapsepõlves.

Kas blogisid saab liigitada üheks petmise alaliigiks, kui nad mul peas istuvad?

Thursday, August 5, 2010

Parim päev banaanikala püügiks.

Oleksin nagu topeltpuhkusel.
Ütleme siis nii,et nagu emapuhkusel , aga ilma lasteta:)
Põhimõtteliselt oleme sel nädalal kodus ainult 1/4 lapse ja tolle keerulise mehega.

Mina saan vabal ajal tegeleda iseendaga, mis tähendab seda, et ostsin kolme päeva jooksul juba teise raamatu. Ilmne priiskamine.
Aga too vaikus ja sombused ilmad tõukasid takka.

Truman Capote kirjutas ilusti, ...tolle mehe seltsis viibides lõõgastus ta alati justkui sooja vanni võttes..."
Kirjutas rohkemgi. Ilusti. Tabavalt. Ja kohati ehmatavalt alasti.
Kummaline raamat. Veidrad tegelased ja aeglane, aga paeluv rütm.
Kõlas nagu Hitchcock. Või Salinger.
Lugedes oli kõikse aeg tunne nagu vaadanuks must-valget filmi.
Lõpp sobis samuti perfekto. Nagu noaga lõigatud. Ja paha:)

Praegu tuli alla keegi uus inimene ja andis mulle musi.
Kohe filmi alguses.
Midagi tuttavat tuli ette. Oleks toda meest ja sellist olukorda nagu kunagi näinud ja kogenud.
Päris mõnus kohe:)

Wednesday, August 4, 2010

Mida oligi arvata.Käin endale ikka veel üle võimete.

Loomulikult, hüppasingi. Aga lompi. Märjaks sain. Prrr....... jube jube vastik oli.
Mis teised teevad, jäägu nende endi südametunnistusele. Mina hindan ennast. Ja ses osas olen halastamatu ning range. Eile näiteks oli hetki, kus ma poleks iseennast ka ostnud.
Vuih, kui mage!

Seda küll, et nii paljukest olen nüüdseks iseendast aru saanud küll, et vajan päeva või paari, et toimunud olukordadest ja tunnetest sotti saada. Mis siis tegelikult toimus.
Umbes sama palju kulub aega, et iseeendale tunnistada -jah, seal oli koht, kus oleks võinud teisiti käituda. Isegi, kui see arusaamine mulle mitte sugugi ei meeldi. Õnneks olen vähemasti leppinud, et ka mina pole ideaalne. Oluline on, mis edasi saab. Kas suudan sama reha otsa enam teist või vähemasti kolmandat korda mitte astuda.

Eile õhtul oli torm, mis mere mu väikses kruusis möllama pani. Nii et põhja polnud näha.
Täna on uus hommik,tuul on vaibunud ja vesi on oluliselt selgem.
Ma armastan neid suvehommikuid, kui saab paljalt ujuma!

Ja ühel heal päeval suudan ehk hüpata ka üle lompide!

Tuesday, August 3, 2010

3.august 2010

Tänasest päevast tahaks üle hüpata.

Sunday, August 1, 2010

Ütled suvi, mõtled liblikas.

Mitu inimest on sel suvel imestunud, et ma nii rahulik olen.

Ausalt öeldes, ise ka ei saa aru, mis minuga toimub.
On see tõesti kõigest petlik suvi. Vaikus enne tormi.
Või läheb see sujuvalt üle sügiseks, sest ma lihtsalt ei karda enam.

Oleks vaid nii.
Ma olen alati selle poole tüürinud.

Saturday, July 31, 2010

Seda parfüümi ei ostaks ma enam iial

Vat selline emotsioon siis.
Siiamaani on vastik tunne.

Monday, July 26, 2010

ilus oled, ilus oled saaaaaa.......

Mis sest, et elu nagu saunas ja särk ihu seljas kinni- ma lihtsalt armastan, armastan, armastan seda suve.
Armastan ka neid õhtuid ja öid, mida Itu kõrvalt nüüd juba natuke näpistada jaksan.
Õige pisku, ehk tunnikese, poolteist, aga seda magusalt need minutid maitsevad.

Juba praegu võin julgelt kilgata, et suvi tuli täpselt niisama mõnus nagu Itule sai tema esimestel elukuudel lubatud ja räägitud. See oli veel siis, kui ta päevad läbi röökis ja me koos ühest toast teise hüppasime.

Esimest korda Iti-perioodil jõudsime koguni Kalvi mõisa kontserdile. P pool jäi küll nägemata, sest olime tõenäoliselt ainsamad Tallinnlased, kes polnud kuulnudki sinnapoole suunduvast ulatuslikukst teeremondist. Aga loomulikult ei suutnud see pisiasi rikkuda mu elevust ja rõõmu üle nii pika aja seda aega, miljööd ja feelingut nautida.

Hoopis rohkem nässu läks kook, mille Teisele sünnipäevaks käkerdasin. Õnneks jäi see paar päeva hiljaks ja päevakangelane ise jõusid juba Soome vaarikale minna.
Kuid hoopis rohkem vedas mul tol päeval lastega, kes imekombel ühel ja samal jal kõik samasse punkti kokku kogunesid.
Esimene tuli trennist, Teine tõusis voodist,Kolmas saabus ujumast. Neljandaga pole probleemi - tema on alati minu küljest võtta:)

Egas muud, kui kähku klõps, sestkes teab, millal too ime uuesti korduma saab:)

P.s. Too pruunide silmadega tegelane sai 17. Hea poiss!


Monday, July 19, 2010

Päeva valitseja.

Tänane hullab tuul.
Mängib ja lennutab.
Tõstab merd. Jahutab päikest. Lappab tohutu kiirusega päevitusteki kõrval lebava raamatu lehti. Loksutab kalamehi. Kergitab surfajate vererõhku ja suunurki. Krääksutab uksi ja aknaid. Lubaba inimestel hingata, aga pillub pääsukesi. Surub puid enese ees kummargile ja lilli vastu maad.

Paneb vist koguni maakera kiiremini pöörlema. Miks muidu mu süda läigib.
Mingist soengust ei saa ka täna juttugi olla.

Sunday, July 18, 2010

Jätkuvalt suves.

Ma mõni aeg tagasi siin imestasin, kuidas loodus erinevaid värve nii häirimatult kokku miksib. Täna võin tõdeda, millised lõhnad soe ja vihm neist värvidest välja toovad.

Lõhnab. Lõhnab. Lõhnab.
Iga samm mu ümber.

Samas - pelgalt lõhnadest, loodusest ja selle ilust ma (veel?) ära ei elaks.
Inimesi on mulle vaja.
Tõsi, ma ei viitsi nendega palju suhelda. Aga täitsa piisab teadmisest, et nad on olemas.
Taustafooniks ja tagataskusse on nad üliolulised.

Monday, July 12, 2010

Tervise pant

Minu ema on ikka öelnud, et suvi, päike ja meri aitavad talvel terved püsida.
Nii kaua kui mäletan, oleme meie õega lastena samuti iga suvi mere ääres olnud. Ja egas ma oma lastega nüüd teisiti ette kujutagi. Ikka mere äärde - seal tunnen end kõige paremini.



Delfis kuulutab ju samuti, et lapsed ja vanad inimesed linnast minema!
Ning kuna eelmisel suvel pidin kõhuka staatuse tõttu sellest mõnust loobuma, siis sel aastal püüan seda enam igal võimalusel toda üleskutset järgida.




Nii me siis omi päevi ja õhtuid sisustame. Ühe juures teise juurde.
Tol õhtul vedas eriti, ühe vanaema ja teise vanavanaema võttis lõõtsa välja.



Ikka lauluga, lauluga....Usun,et mina pole elus vitaalsemat inimest kohanud. Ei tema pole oma elus millelegi risti ette löönud, ikka täiel rinnal ja nii ta tiksub vaikselt aina edasi - tänaseks päevaks juba 84 aastat.


Meie Ituga lööme tantsu. Kes teab, kauaks seda luksust jagub.

Suvel on veel üks ülioluline ja mõnus moment - vähe riideid ja paljad varbad.



Ja vette oleme loomulikult tänaseks päevaks juba õige mitmeid kordi saanud.
Tuleb välja, et Itu on kange plika ka vees.
Isegi hommikul vette pistes ahmib ainult korra õhku ega tee piiksugi.
Itule meeldib see suur kaladega vann.


Merest välja tuleb samuti naerulsui. Mitte nagu vannist -kisaga
Loomulikult ei pea praegu peale ujumist riidesse ka panema, ehk on sinna kirves maetud:).


Avastamisruumi jagub lõputult.


Ning vaadata ulatab nii kaugele,kuni silm ulatub.

Kes kord seal käinud, sel on nüpp läinud.Ütlen ma teile.