Friday, February 26, 2010

Sinimustvalge



Vabariik sai nüüd juba nii vanaks küll, et võiks täie õigusega oma sünnipäeval kiiktoolis jalgu kõlgutades uhkusega pealt vaadata, kuidas väiksed Eestimaa kodanikud tema ümber ringi sagivad!


Ettevalmistused selleks sünnipeävaks algasid minu peas samuti juba nädala jagu varem.
Kõige pealt olin kindlalt otsustanud, et sel aastal peab õues lehvima lipp. Selleks muretsesin lipuvarda, seejärel otsisin välja ka lipu, millel tuli lasta tunnel parajaks õmmelda, et see ka lipuvarda ümber mahuks. Ja kolmandaks oli vaja nii palju vara tõusta, et päikesetõusuks lipp lehvima saada. No selle viimasega meil hetkel õnneks probleeme pole, Itu võttis selle kohustuse kenasti enda peale:)


Teiseks ostsin Jamie Oliver`i kokaraamatu ja hakkasin lõunat valima. Otsutsasin, et soolane pearoog tuleb temalt ja magus Eestimaalt. Alul valisin magusama poole pealt välja Anni Arro retsepti, aga kuna ma ei jõudnudki Viru keskusesse väikeste küpsetusvormide järele, siis viimasel hetkel tegin menüüsse muudatuse ja valisin Koogi Muti kodukalt.


Tuleb tunnistada, et road maitsesid seekord väga hästi. Tänud sel puhul sinna kaugele unistuste Inglismaale ja Muti koju.

Sel aastal lahenes muidu ka mu kõige raskem osa pidupäeva tähistamisest suhteliselt valutult. Kui tüdrukutega paistab olevat nii, et juba hommikul ärgates hakkavad nemad ise oma pidupäeva dualettide ja ehete vastu huvi ilmutama, siis poistega on risti vastupidi. vähemalt meie kodus. Mul on sellel teemal tulnud aegade hämarusest saati tohutuid sõdasid maha pidada, et nad oma aluspüksid/ spordipüksid/ soojad püksid millegi pikema ja korrektsema (pidulikuma oleks juba meeletult palju tahetud) vastu välja vahetaksid. Kunagi, kui poiste ja riiete teema mul veel eriti hinge läks ja ma neist sugugi aru ei saanud, olen nende pärast isegi mõned nutud ahastades maha nutnud.

Presidendi kõne, kontserdi ja kleidite osas läks nii nagu arvata oligi. Lugesin ja vaatsin neid suuremas osas lehest:)

Aga lõppude lõpuks on mul ikka kõige rohkem hea meel selle üle, et suutsin Itu ja oma väsimuse juures tollest päevast siiski maksimumi võtta ning vähe pidulikuma ja erilisema välja pigistada!

Sunday, February 21, 2010

Magus ootus...


Aknast välja vaadates on raske uskuda, et kolme kuu pärast võib mere ääres päikest võtta:)
Mida ma sel suvel plaanin täiel rinnal nautida. Kas nüüd nii väga isegi võtta, kui lihtsalt olla.

tu sai eile viis kuud. Oleme teinud tohutu edasimineku ja nüüdseks juba kaks korda külas käinud. Itu on seltskonnas nagu äravahetatud, käitub kenasti , naeratab ja isegi ei võõrasta. Seab mu teiste silmis suisa lolli olukorda, kui kõik seni kuulnud, kuivõrd kasvatamatult ta end kodus üleval peab.

Öösiti Itu juba ligi kuu ei maga, tundub et tema jaoks ei eksisteeri enam ööd ega päeva. Itu on tähenärija- temal on ööpäev:)

Aga hetkel polegi enam nii raske. Ma ei tea, kas olen hakanud harjuma. Pigem vast läheneb kevad.

Kohe, kohe päike tuleb ja võib paadiga liigelda:)

Tuesday, February 16, 2010

Piinlik lugu küll..

... et ma Kristiinasse ei uskunud!

Monday, February 15, 2010

Eestlane olla on uhke ja hää...

...lauldi mitte just väga kaua aega tagasi uhkelt teineteise kätest kinni hoides.
Kas enam ei olegi?

Eile külas käies mainis keegi, et eestlastele omaselt jääb viimane koogitükk lauale.
Täna Aunaste saate kordust vaadates, teatas saatejuht, et kõik eestlased muretsevad, mis teised neist arvavad.
Ning sama saate külaline rääkis millestki muust, mis eestlastele omane.

Aina enam olen märganud, et eestlase halvustamine eestlaste seas on kujunenud heaks tooniks ja jutujätkuks.

Miks ometi?
Minul küll meie hulgas halb pole.

Wednesday, February 10, 2010

Kõigile, kes arvavad, et lapse kavatamine on üks lust ja lillepidu.

Itu ajab mu hulluks.
Ma ei tahaks nii öelda. Aga kui ütlemata jätaks, siis ilustaks.
Ei jaksa jääda ilusaks.

Kas ilustama peaks?
Kas ilustamine teeb ilusamaks?
Kas hulluks minemisele järgneb puhastumine?

Wednesday, February 3, 2010

112

Tunnen end läbinisti iriseja ja kibestunud inimesena, et üleüldse söandan abistamise teemal vinguda...ja teen seda siiski...
Kas enne, kui appi tõtata, poleks mõistlik läbi mõelda, millist abi täpselt vajatakse?

Muidu kipub minema nagu põdra ja jänese loos, kel see midagi ütleb.
Mul igal juhul oli lapsepõlves üks selline multfilm raamatusari.
Huvitav, kas neid enam kuskilt leiaks? Kahjuks on neist järgi ainult paar-kolm. aga meeles on sarjast kohe päris mitu õpetlikku vihku, mida lastelastele kunagi ette lugeda ihkaks.

või peaks mitte just kõige ilusamat mõtet võtma puhtalt kui enese läbipõlemise märki?

Tuesday, February 2, 2010

Küll kül(l)ale liiga ei tee?

Teeb ikka küll...mul on tunne, et varsti rohkem lihtsalt ei mahu.
Aga lund lihtsalt kallab taevast alla. Ämbriga.

Iseenesest ju muinasjutuline, aga inimesed muutuvad aina mornimaks.
Täpselt nagu majandusteoorias õpetati, et kui ühest hetkest saab midagi liiga palju, siis muutub see koguni kahjulikuks.

Monday, February 1, 2010

näpuotsaga siit ja sealt ja kolmandast ja õieti mitte millestki.

Kellele ja milleks tehakse filme nagu Pearl Harbour.....või näiteks Titanic?
Minu närvid sedasorti filmidele küll vastu ei pea.
Lähen alati neid vaadates vihaseks...kuigi vanem poiss teeb nägusid ja aina korrutab kõrval, et miks ma alati nii emotsionaalseks muutun - see on ju film...
Lõpuni ma katastroof-filme ei vaata...st. enam ei vaata...nooremana mulle kuidagi tundus, et nagu peaks...mida ma endale seeläbi küll tõestada püüdsin?
Ja ma ei tea miks, aga kui voodisse lähen, tekib alati peale sääraseid mõttetuid õudusi vastapandamatu soov laps, nüüd siis juba Itu, kõvasti-kõvasti kaissu võtta.

Evelin Ilvese artiklid viimsases kahes Eesti Naises on lihtsalt super. Või tundub see ainult mulle?
Ta võiks üldse rohkem kirjutada ja vähem end eksponeerida.
Tibi ja tõsiseltvõetav on raske korraga olla. Kui mitte võimatu.
Talle sobivad nood viimased lehed paremini.

Mitu korda olen mõelnud ja ühe korra varemgi öelda tahtnud, et Beatrice on oma mehest klouni teinud.
Mehest on saanud aksessuaar.

Ja täna hommikul , kui uksest õue astusin , et lindudele pähkleid panna, tundus mulle, et talve selgroog on murtud. Tundisn ja nägin seda isegi oma kinnise nohuse ninaga.

Veebruar on õnneks palju ilusam ja südantsoojendavam kuu kui see, mis läbi sai.
Jaanuar on alati kõle ja tühi.