Friday, April 30, 2010

Joon all

Otsustasime lahku kolida.
Iseloomude sobimatus.

Õnneks ei pea mina vähemalt kolima.
Väga suuremeelne temast. Olen talle selle eest väga tänulik.

Muidu ka.

Thursday, April 29, 2010

Ühtne Eesti Suurkogu

Ühtne Eesti Suurkogu mängib ühiskonnas sootuks uut, enneolematult taktikalist ja kõrgelennulist mängu, millist enne pole nähtud.

Ettearvamatu. Läbipõdemata viirus.

Mina olen totaalselt sees:)
Nii lennukas. Piirideta. Targalt väljamängitud. Nauditavalt ilus.

Iga uus päev võib kaasa tuua täieti ootamatuid samme. Vastukäike. Kannakaid. Võite. Kaotusi.
Huvitav on vaadata seda ülevoolavat lõbusust, justkui möödaminnes pillatud sõnu, pingsalt naeratavaid ilmeid.
Põnev vaadata seda üleolevat hirmul väikest inimest. Suures mängus.

Nagu orieteerumine. Ühele võistlus, teisele osavõtt. Vähemalt seni, kuni võit pole käeulatuses.
Mängus on erinevad panused. Mis ühele on mäng, võib teisele tähendada elu. Mis võib väga kalliks maksma minna.

Keegi ei tea, kus on finiš. Millal sinna jõutakse. Ja mis seal täpselt ees ootab.
Ühel on esiti kiiremad jalad . Parem ettevalmistus. Teised üritavad pingsalt kannul püsida ja teda mitte silmist lasta. Muidu on oht rappa panna.
Etteantud täpsed mängujuhised puuduvad. Kindel tee ja jalgealune samuti. Tohutu sahmimine käib. Pime on. Lõikamine on lubatud. Aina valvel. Kõrv kikkis. Üks silm maha, teine kaugusesse suunatud. Et teiste mängijate poolt kaevatud auku ei kukuks. Midagi maha ei magaks.

Mis ripakil, see ära! Kellegi praginast nülitakse mitu nahka. Igaüks võitleb oma saba eest. Kes saab uhke ja karvase, kellele jääb rõngasse keeratud nöörijupp. Kes hiljaks jääb, see hoopis ilma jääb!

Millega see küll kõik lõpeb?
Kes, kas ja kui palju kaalust alla võtab?

Wednesday, April 28, 2010

Iseenda ja laste vahel

Vahel mõtlen - kes ma oleks ilma lasteta?
Milliseid otsuseid võiksin endale lubada? Millega riskida?

Vahel mõtlen -kas ma oleks üldse keegi teine?
Kas inimesel on vahet lastega ja lasteta?

Vahel mõtlen - kui lapsi poleks, küll siis teeks ja oleks. Või vähemalt saaks olla ja saaks teha.
Või siis poleks ma lasteta sedagi?
Oleks hoopis Mittekeegi.

Vahel mõtlen - palju on lapsed üksnes ettekääne? Tulemüür? Iseenda mugavusele.

Vahel mõtlen - kas ma üldse sobin emaks? Või olen olnud lihtsalt super isekas?

Vahel.

Friday, April 23, 2010

Hommik. Reede

Miks ta juba all ei ole? Magas sisse? Helistan? Ootan veel natuke? Miski kobin. Üleval või trepikojas? Ei, ikka üleval.
Hommik. Teine. Ikka tõusid. Ma juba mõtlesin.
Tee kähku. Tead isegi. Kohe tuleb Esimene.
Juba tulebki. Hommik. Esimene. Teine peseb.
Püksid. Kapsun. Särk. Sokid. Lendavad diivani ühte otsa. Telefon. Võtmed. Rahakott. Nende otsa. Arvuti. Kõrvale maha. Alati ühtemoodi. samas järjekorras.
Ja nüüd see tuleb!
Mis ta seal nii kaua teeb?
Jõudis natuke hiljem. Magas. Nüüd tead küll. Istub sooja vee all. Mõnuleb. Siis teeb end ilusaks.
Kop-kop-kop. Mis teed seal? Tule välja! Ma ei jõua!
Kohe. Kohe. Kohe.
Kop-kop-kop-kop-kop. Tule nüüd, oled juba ilus küll!!!
Huh, uks läheb lahti. Õnneks. Alati ei lähe nii hästi.
Vahetus.
Sammud. Kolmas. Hommik.
Kuum kakao või tee? Võileivad on laual. Võtke. Jõuate.
Ema. Ema. Ema.
Kus mu dressikad on? Kas kehaline on täna õues? Kas mu valge pluus on puhas? Kus plaastrid on? Teksad kuivasid ära? Aga mu täringud?
Appiii, miks sa seda alles nüüd ütled?
Õhtul räägime. Praegu pole aega.
Võta. Tee. Too. Anna. Hoia korra.
Itu käib käest kätte.

7.22.
Esimene tormab välja. Alati viimasel minutil. Jooksuga.
Teine seob paelu. Kõmm! See ka läinud.
Natuke veel.
Kolmas tõmbab ukse enda tagant kinni.

L õ p u k s ometi.
Vaikus. Rahu.
Vähemalt sama õnnis kui hommiku esimene kohv.
Itu jääb magama.

Appi, kui mõnus.

Thursday, April 22, 2010

Tehke mulle kõrged kingad, pange pähe pärjake.

Ausalt, ma sulan, kui näen, kuidas Esimene ja Teine Itut vaatavavad. Selles pilgus on nii nii palju soojust. Südamlikkust.
Kui hellalt nad teda süles hoiavad. Kui armsalt räägivad.
Kolmas ka. Aga tema on veel nagu laps. Lapsega.
Suured on juba nagu natuke mehed. Lapsega.

See annab mulle kindluse, et Itu ei jää elus kunagi päris üksi.
See on hea tunne.
Olen juba nii vana küll, et niimoodi mõelda.
Seda enam, et mu oma isa on praegu haige. Ja esimest korda oma elus tundsin väga selgelt, et üks päev oleme õega kahekesi.

Ja mina rumal veel arvasin, et äkki nad hakkavad mind beebsuga häbenema.

Wednesday, April 21, 2010

Öö varjus sünnib imesid.

Seks on tema puhul igal juhul parim asi.
Mul on selle kohta nüüd ju isegi sertifikaat kodus olemas.

Ema tõi eile sel puhul sefiirikooke. Tema ise arvab muidugi, et muul põhjusel.
Aga jumala eest, ärge talle seda edasi öelge, mis ma praegu kirjutasin.
Ta ei elaks seda üle. Et ma nii ropp olen.
Ema ütleb "Fuih, kui jube..." juba sellegi peale, kui käest kinni käiakse:)

Ja mulle sefiirikoogid kangesti maitsevad.

Tuesday, April 20, 2010

Kaalud. Ema ja laps.

Vahel mulle tundub, et Itu elab välja seda, mida mina endas alla surun.

Ma ei oska teda iseenda eest kaitsta.

Sunday, April 18, 2010

Inimene õpib kogu elu. Magistrit teen, kui pensionile jään:)

Kui saan oma kursusetöö juhendajalt vastuse......"Su töö on väga hea ja huvitav...na-na-na....", siis ma ennast küll 38-aastasena ei tunne. Kui tööd on tehtud ja vaeva nähtud, siis teeb selline vastus endiselt hullupööra rõõmu.
Ise mõtlen, kas sellises vanuses ei peaks juba kiituse puhul vähe ükskõiksem ja enesekindlam olema?

On mu rõõm vastusest pigem hea või pigem halb?
Ütleb see mu kohta midagi?

Ja kas ma ikka tahan seda teada:)?

Friday, April 16, 2010

Peata ratsanik.

Mul on pealtkuulajaid.
See sai nüüd kindlaks.
Enne ma võisin ju aimata. Aimamine pole kunagi see, mis teadmine. Aimates saab end petta. Mida ei tea, seda pole olemas
Teada on hulka raskem. Olukord muutub hetkega. Siis tuleb tegutseda. Otsustada.

Muutused on head. Ütlevad inimesed. Ja mis meil muud üle jääbki.

Sest vahel ei viitsi. Vahel ei oska. Vahel on surnud ring. Vahel on võimatu.

Vahel ei taha ka. Ei taha ja kõik.
Tahan tagasi oma tumepunast vihmavarju.
Tahan jonnida. Trampida jalgu ja poe põrandale selili visata.

Tassige mind välja ja lahendage see probleem minu eest.

Ma ei süüdista. Ma pole pahane. Sest olen ju isegi kõigest inimene.
Aga ma olen nõutu.
Kurb? Pettunud?

Tunne on nagu oleks röövitud.
Midagi väga isiklikku.
Silmale nähtamatut. Käega katsutamatut.
Rõõm. Elevus. Tahtmine. Aeg. See Tõeline.

Teate ju isegi, mis tunne on, kui avastad, et päkapikke polegi olemas.

Minu blogist on saanud hetkega täiskasvanu. Ettevaatlik.
Ettevaatlikkus muudab. Ühesuguseks. Igavaks.

Kuidas edasi?
Midagi pole nüüd enam ju niisama. Kõigel, mida mõtlen või ütlen jääks edaspidi maik manu. Kõigel ja kõiges võib näha tagamõtet. Siit või sealtpoolt.

Lukud? Tabad? Riivid?
No scraps from you?
Ei taha. See mõjub silmakirjalikult.
Enesekindlus saab alguse aususest. Iseenda ja teiste vastu. Nagu Semper viimati vastas.

Ausalt öeldes - ma ei teagi mida teha.

Friday, April 2, 2010

Peale Pehmelt öelda Pahandust.

Julgen arvata, et esmakordselt viie aasta jooksul oli just tema see, kes astus mulle PPöP-st esimese vaevumärgatava sammukese vastu. Sellise ridade vahelt:)

Kuigi see va tunne on mul sama õhkõrn nagu peale pikka talve esimest korda õhus kevade lõhna tundes. On siis? Või ei ole kah?

Te võite nüüd naerda, aga Eriti Kangete Meeste naisele võrdub see vaat et käe palumisega:)

Nii palju õhku tuli juurde. Mul on hea olla.