Friday, May 28, 2010

Millal ma viimati olingi nii üksi?

Elukaaslane seilas kaheks nädalaks merele.
Esimene ja Teine lähevad õhtul prallele. Tähistama meie suve onni Haapsalu lähedal Esimese 18. sünnipäeva. Suur suur suur pesukauss kartulisalatit, must 60l prügikott krõpse, 120viinerit, teadmata arv cocat ja kaks plaadikooki. 6 autot, 37 inimest ja hullumeelselt sääski.
Kolmas läheb nädalavahetuseks oma isa juurde.

Just Me and Itu.
Home alone.

Monday, May 24, 2010

Vihmased mõtted

Ma mõtlen laste peale. Ma mõtlen, et olen toonud lapsed ilmale ja ei suuda neid selle ilma eest kaitsta. Ma ei suuda neid meie eest kaitsta. Ma ei suuda neid minu eest kaitsta. Minu viha, minu põlguse, minu mälestuste,minu päevade, minu kurbuse eest selle üle, et asjad ei läinud nii, nagu mina olin ette kujutanud.

Ma mõtlen oma vanematele - kõigele sellele, mida olen neile ette heitnud. Kogu sellele ajale, mida olen kasutanud neile etteheidete tegemiseks. Keegi on lubadustemurdmises süüdi. Ja nüüd murran mina lubadusi. Ühe korra teise järel. Iga päev. Ja lapsed ei ole veel küllalt suured, et mulle etteheiteid teha.

Minu Piibel



Kuid arvan, siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata,
ning näha, et hallist hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallist kallim
kullateraga inime.

Ellen Niit



Thursday, May 20, 2010

Ärahellitatud

Itu avaldas eile soovi end korralikult välja puhata. Ühtlasi vajavad kindlasti hoolitsust tema jalad ning alates hetkest, kui väljas saab käia lahtiste kingadega on ta unistanud punastest varbaküüntest.

Seda peab tema saama.

Spaseerume!

Sunday, May 16, 2010

Tahaks vaielda. Aga ema jääb peale.

Tahaks esimest korda vaielda Kivirähuga (Kivirähkiga, Kivirähkuga!!??...no öelge palun, kuidas siis õige on) viimases Päevalehes ilmunud arvamusartiklis Ühtse Eesti Suurkogu teema üle (kuigi kirjutab ta endiselt jube hästi ja jääbki vist). Tahaks vaielda Mihhail Lotmaniga abortide olulisuse ja rahastamise teemal (kuigi muidu oli artikkel äärmiselt lennukas ja huvitav). Tahaks vaielda inimesega, kes avaldas arvamust, et Mihkel Raud sooritas Facebookis enesetapu põhjusel, et paabel oli sinna järele jõudnud ja tema tundis ennast paremana. Tahaks vaielda, kas poliitiku konto samas portaalis, must jänes profiilipildiks ,toob ta rahvale lähemale või hoopis tapab tõsiseltvõetavuse?Kas poliitika ei ühtlustu seeläbi meelelahutusega, mille tagajärel saab öelda, et riigijuhtimine ongi üks suur nali?
Ja nii edasi. ja nii edasi.

Aga ei, mul on valida. Ja mina valin taas kord Jamie Oliveri ja lähen tema poolt õpetatud spagette, basiiliku tomatikastet ja kuldpruune lihapalle kokku keerama:)

Saturday, May 15, 2010

100% tüdruk. Ainult pildi peal.




Huh.
Huh.
Huh.

Esimesed kolm ja pool kuud ta karjus päevad läbi, sest tal olid gaasid.
Kui päevased gaasid läbi, algasid öised kisad. Poolteist tundi ja kisa. Poolteist tundi ja kisa.
Viiendal kuul selgus, et ta on üles korjanud maksalutikad. Kujutage ette - ma oli õnnelik:) Lootsin, et seal peitubki kisa võti. Nädala aega rohtu ja algavad vaiksed ööd. Asjatu lootus. Kõik jätkus täpselt samamoodi.

No äkki siis hambad? Arvestades tema rahutut, ootasime ka neid juba alates kolmandast elukuust. Emadepäevaks nüüd siis saime. Selle esimese. Seitse kuud.

Samal kuul õnnestus Itul ka esimene tati-kõha viirus üles korjata. Rinnapiim vist hakkab lahjaks jääma. Vaevalt sai terveks, kui jälle -sama asi. Ainult veel mitu kraadi kangem.

Päeval süles, öösel trall.
Mu füüsiline, samuti vaimne pool hakkavad järgi ja alla vanduma.
Kannatus hakkab kärisema.
Olen muutunud tuimaks. Mulle ei meeldi see tunne.

Poleks elus arvanud, mitte eluski, et lapse kasvatamine võin nii tohutu raske olla. Otses ja kaudses mõttes.
Nii palju rahutust ja nuttu pole ma eales kuulnud.

Vahel, neil kõige meeleheitlikumatel hetkeldel, mõtlen - mis juhtuks, kui laseks jalga?
Ma ei suuda ära oodata, millal ometi saaks jälle kolm tundi jutti magada.

Ja vaaatamata kõigele, on ta nii väga kallis.
Millest küll see armastus tehtud on, mis nii palju välja kannatab?

Tuesday, May 11, 2010

Hundid söönud. Lambad terved.

Mäletate seda juttu Sipsiku juturaamatust, kus väikse puumaja kõrvale kerkis suur ja uhke. Mina mäletan mingit tunnet ja meeleliigutust enda sees. Pilti ka. Aga mis lõpuks sai, seda ei mäleta.
Umbes samamoodi tekkis meie tänava otsa mõni aeg tagasi ühe lillepoe kõrvale teine. See tähendab, et vanem ja pisem on ühel pool tänavat, uuem teisel pool. Uuem tõmbab rohkem. Tõsi, eks omajagu süüd ole selles ka vanemal endal, aga midagi on uuel siiski rohkem. Mine nüüd võta kinni, mida täpselt, aga mitte sellest ei tahtnud ma siinkohal rääkida.

Tahtsin oma sissejuhatusega jõuda hoopis kolmandasse kohta.
Nüüd juba ikka mõni aeg tagasi tuli Kolmas üks päev koju, lill peos ja teatas , et ostis selle nimelt vanemast poest. Et too ellu jääks. Kaks päeva tagasi kinkis Esimene mulle emadepäevaks roosi ja seletas, et ostab nüüd lilli Kolmanda eeskujul. Samal põhjusel ikka vanemast lillepoest.

Imearmas ja südantliigutav. Ühele emale. Naisele. Kas pole?
Samas, loodus soosib tugevaid. Nõrgemad surevad välja. Peavadki surema. Et elu jätkuks.

Mida öelda ja edasi anda lastele emana?
Mis hetkest peab süda kivistuma?
Et säästa ülearusest murest iseennast. Ja lasta veel voolata sinna, kus ta voolama peab.

Monday, May 10, 2010

Kuidas ma vabatahtlikult orjaks hakkasin. sest plakatid muutuvad aina suuremaks ja piinlikemaks..

Saan täitsa aru, et Ühtne Eesti Suurkogu tahtis tagasi loodusesse. Väsket õhku. Kas tegelikult ei taha täpselt sama pea kõik need 6500inimest kes kahe päevaga saali täitsid? Usun, et paljud neist lootsid just Ojasoo ja Semperi abiga sinnani jõuda.

Mis iganes mänge ühiskonnas ja inimestega nende päevade jooskul ka ei mängitud. Mis iganes sõnumit rahvale ei edastatud. On olukord poliitikamaastikul siiski nukker. Peale toda grandioosset etendust ehk paljude hinges auk veelgi sügavam. Olukord trööstitum. Pilt mustem. Tunne tühjem.

Usun, et kuskil sügaval südamesopis lõi paljudel siiski hõõguma lootus. Vaatamata sellele, et terve mõistus ju ütles, et lõket sellest ei tule.

Ma valetaks kui ütleks, et ma pole natuke pettunud. Ma isegi ei tea, mida ma täpselt oleks oodanud. Ehk seda, et see poleks siiski päris lõpp. Et lugu läheks edasi.
Arusaadav, poliitika pole teatritegijate ampluaa ja südamesoov. Aga võrdväärsed ja usutavad järeltulijad, kes jaksaks ja tahaks nende poolt lahtilükatud teed edasi künda.

Peamine probleem vast seisnebki selles, kellele teatepulk edasi anda?
Kuidas saada õhku sellesse läpanud ja ennast täis läinud suletud ringi?

Sunday, May 9, 2010

Naabrivalve

Jeekim, naaber heiskas just praegu lipu. Uksest sisse läks, siis nägin, ta oli rahvariietes.
Ma olin täitsa unustanud. Kook küll juba ahjust väljas, aga lipp ei lehvigi.

Õnneks mul ka pea puhas, kõrvarõngad kõrvas ja silmad värvitud.
Kohe jooksen:)

Saturday, May 8, 2010

Oli seda nüüd vaja

Leidsin ühe nii sitaks hea blogi, et lihtsalt nutma ajab.
Päev algas ju sedavõrd ilusti. Õu sai kambakesi kohe palju ilusama ilme. Ja selle peale nüüd nii nördimapanev õhtu.
Olen kade. Väga väga väga kade kohe. Isegi natuke rohkem kade, kui selle peale, kes oskab klaverit mängida.
Ma annaks oi-kui-palju, et niimoodi osata. Mõelda. Kirja panna.
Kui saaks vahetada. Kindlasti on tal ka midagi puudu. Peab olema.

Ma ei pane teda listi. See on liiga hea. Ma ei ole masohhist.

Hoopis kuri väike inimene olen.
Nosin üksinda.
Kuniks ma lepin.

Friday, May 7, 2010

Sõna jõud

Eile mõtles üks mees Facebookis nii:
"Njaa. Täna olid Selveris ainult Soome pikad kurgid, kiles, eranditult kõik mädanenud. See on parim viis klientide eemalepeletamiseks."

Kui ta oleks mõelnud nii:
"Njaa. Täna olid poes ainult Soome pikad kurgid, kiles, eranditult kõik mädanenud. See on parim viis klientide eemalepeletamiseks."

...oleks järelmaitse sootuks teine.

Oli see nüüd juhuslik või meelega, mina ei tea.
Aga mõte kisub vägisi sinnapoole, et "poliitika" trügib varjatud ja varjamata kujul üha enam ka läbi Facebooki inimeste ajudesse.

Väk!

Thursday, May 6, 2010

Lihtsa elu mina


Kompenseerimaks minu sees elavat sasipundart on vastukaaluks minu välispidisesse ellu vaja lihtsaid asju.
See tähendab näiteks telefoni, millega saab helistada ja mida võib mitu korda päevas maha pillata. Autot, mis sõidab. Televiisoripulti, millel piisab viiest nupust. Fotoaparaati, millega saab ilma sadat nuppu keeramata pilti teha.

Kui muidu on lapsed teinud minust kannatuslikkuse maailmameistri, siis selliste asjade puhul olen kärsitu. Tahan kiiresti, kohe ja probleemideta.

Fotoaparaat meie majas oli tänase päevani minu jaoks liiga keeruline. Hulgaliselt nuppe, erinevaid objektiive. Liiga raske ja olgem ausad minusugusele ka liiga kallis. Hirm oli sellist lausa käes hoida. Mõte kobistada ja maha pillata vasardas ikka tagataskus.
No ja kui sellest sai veel kuidagi üle, siis praktiliselt alati, kui mul oli vaja minu väga olulist hetke tabada, pidin fotokat esmalt mööda kahte korrust taga otsima. Ja kui ma fotoka ka leidsin, oli keegi ilmtingimata sellel midagi ära vahetanud, "paigast ära keeranud". Või siis oli aku tühi.

Igal juhul on mul pooled väga vajalikud pildid seetõttu tegemata jäänud. Ning arvestades seda, kui vähe ma neid üldse teen, siis on see väga arvestatv protsent.
Mis tähenab, et tabasin end viimasel ajal korduvalt mõttelt, et tahaksin oma fotokat - kerget , lihtsat ning mis oleks vajadusel alati käeulatuses.

Eile sai mõte teoks. Ilus tumepunane. Ripub minust paari sammu kaugusel kaelkirjaku kaelas.

Tegin juba oma esimesed pildid ka ära. Professionaalidel palun vaadata läbi roosade prillide:)



Wednesday, May 5, 2010

Elutervest vaatenurgast

Jättes kõrvale kõik muu, tahaks küsida, mis head saab tulla majanduslik ja poliitilisest ühendusest, kus üks liikmesriik sõdib raamatupidamise vastu? Kus arstid ja advokaadid ei taha tšekke väljastada?

Rohkem küsimusi ei ole.

Seda suppi saame veel helpida nii, et süda paha.

Tuesday, May 4, 2010

B. B. ja veel kord õde.

Signe kirjutas oma blogis nii: http://sikisunshine.blogspot.com/2010/04/naiste-vagi.html

Mina sain vastuseks pea iga küsimuse taha - B. see tähendab siis Õde.

Kolme küsimuse puhul ainult temale lootma jäädes oleksin muidugi pisut plindris.
Esiteks too armastus. Õearmastus meie vahel kindlasti eksisteerib, aga ainult sellest jääks kogu elust väheseks.
Rahaline toetus on ka mõnevõrra problemaatiline:) Oleneb loomulikult summast, aga mingist piirist tuleb ringi vaatama hakata.
Ja ainus asi, mida ma temalt kohe pärsi kindlasti ei oota, on hea seks.

Aga ülejäänud küsimuste taha laoksin esimesena ikka tema nime.
Kui Sul on vaja head kuulajat, kelle juurde Sa lähed?
- Kui Sa tahad lihtsalt lobiseda, kelle juurde Sa lähed?
- Kui Sul on vaja ausat tagasisidet, kelle juurde Sa lähed?
- Kui Sul on vaja arutelda maailma asjade ja inimeste üle, kelle juurde Sa lähed?
- Kui Sa tunned end üksikuna, kelle juurde Sa lähed?
- Kui tahad head pidu panna, kelle juurde Sa lähed?
- Kui vajad emotsionaalset toetust, kelle juurde Sa lähed?
- Kui tahad jagad suurt rõõmu, kelle juurde Sa lähed?

Mis nüüd saab?

Sunday, May 2, 2010

Kuidas ma pidu panin

Eile sai väljas käidud.
Et siis väga oluline sündmus minu puhul just sellepoolest, et see juhtus nüüd siis esimest korda viimase 7 ja poole kuu jooksul. Kujutage pilti, kokku tervelt kolm tundi:)
Paar klaasikest veini, hea toit, kena miljöö. Täiskasvanud inimesed, jutuvada. Sellest täiesti piisas, Oh, mul oli nii hea olla!

Olin juba unustanud, kui mõnus on selga panna ilusad riided, jalga kontsaga kingad. Mis sest, et suuresti õe abiga, kes lendas sisse nagu haldjas, kui Tuhkatriinul pidi riiete tõttu peaaegu et ballile minemata jääma. Kleit, sukad, saapad, jakk, kõrvarõngad - kõik tema garderoobist. Väga šikk, suured poikad kiitsid veel õhtulgi oma pruutidele, kui hea ema välja nägi:)

Kuigi õhtul kooserdasin mööda tube ringi taas kord oma tuttavates mustades dressikates ja T-särgis, hõljusin mõtetes ikka veel nende mõne pealelõunase tunni lummuses.

Oli tore. Oli vaheldus. Tahaks veel.
Tänud õele ja emale, kes ei jätnud jonni ja mind nii kaugele viisid.

Nüüd jääb üle veel kannatlikult oodata, millal prints kuldkingakesega siiani jõuab:)