Wednesday, June 30, 2010

Isegi Nõmme ei suuda suvele konkurentsi pakkuda

Esmaspäev oli linna päev.
Suvi ja linn on vist vihavaenlased.
Need pole linna parimad päevad.

Ainuüksi sisse sõites vasardab peas - tahan tagasi, tahan tagasi, tahan tagasi.
Ära, ära, ära!
Vaatad neid korralikult riides inimesi ja tundub, et need riided ahistavad ja kammitsevad neid endidki.

Tuuseldasin veidi maja peal ja köögis, tuulutasin toad, näitasin nägu, vahetasin lapsi, st. ühe jätsin sinna ja teise võtsin asemele.

Öö möödus rahutult nagu ikka. Teisipäeva varahommikul panime autole hääled sisse ja kell 8.00 olime juba mere ääres tagasi.

Täna hommikul ärkasime Ituga 6.21. Võrreldes viimasel ajal trendiks saanud kella 5.00-ga tunnen end märksa väljapuhanumana. Vaat,kus ikka paradiisis on hea elu:)

Enamus praegu siinviibivatest kogukondlastest käis eile ka vees ära. Itu suutis minu päeva nii sisutihedalt korraldada, et mina nii kaugele ei jõudnudki.
Kukkusin õhtul nagu nott kell pool üksteist koos suure võitlejaga voodisse ja rohkem edasi ma ei tea.

Aga täna?

Mis arvad, Itu?

Saturday, June 26, 2010

Time out

Hommik.
Äratus 5.23

Unine. offkoors.
Aga ilus. ilus. ilus.
Mina ei saa aru, kuida see Jumal selle maailma ikka sedavõrd osavalt kokku on miksinud. Nii tohutult palju erinevaid värve,aga kõik sulab kokku ja kosutab hinge.
Hommikud on kohvi päralt. Siin kohe mitme kruusi jagu.

Täna peaks Haapsalu peal ära käima.
No mõte on, aga päike võib Haapsalule kriipsu peale tõmmata. Iusat päeva ei raatsi ju linnale kinkida.

Natuke vihale ajab,et ujuma ei saa. Aga ma pole kaotanud lootust.

Inimesed on uudishimulikud. Eks nas omavahel ikka räägivad, ütles isa.
Mina räägin ka. Kõigiga, aga mitte kõigest. Hea on üle pika aja taas suhelda. Ammu pole nii palju uusi ja toredaid inimesi mu elust läbi astunud.

Ses mõttes on siin alati hea olnud, et ruumi jagub. Kõigile. Alati on lubatud juurde minna ja eemale tõmbuda. Keegi ei pane pahaks.
Hea on mitte kohustatud olla. Mitte täiuslik olla. Pingevaba.

Telefonile ma praegu samuti ei vasta. Pole isu.

Valleraaa. Valleraaaaaaa.

Friday, June 25, 2010

Ilm kõigutab kaalukausse

Vihmane ilm teeb tõsisemaks.
Vihmane ilm hoiab maa peal.
Vihmase ilmaga on samm aeglasem.
Vihm teeb unisemaks.
Juuksed lähevad rohkem krussi.
Natuke kurvem on ka.

Vihmane ilm muudab uskumatult palju mu olemist. tuju. käitumist. tahtmisi.vaatenurki.

Tasakaalustan vihma halvaaga.

Thursday, June 24, 2010

Ja saabusidki kauaoodatud päevad, mil tuppa pole asja



Elame väikeste inimeste paradiisis.

Töötan päikese ja inimeste patareidel.

Lõpuks ometi päike. Ja päästev tuul, mis sääsed minema lennutab.

Olen nüüd juba suve nägu.

Wednesday, June 23, 2010

Carpe diem

Päikest saab võtta. Saunas saab käia. Värskelt praetud kala süüa. Inimesed on ümberringi.

Kui ilusat ilma peab, siis saab veel ujumagi.

Pääsukused, lepatriinud, sipelgad ja muu pudi-padi on käeulatuses.

Lilled.Kadakad.Meri.
Lõhnad.

Itu tatsab paljajalu. T hüüab teda Rõõmurull.

Nahk õhetab.

Ööbikud laksutavad. Ööd on valged.
Kõik mured ja jamad on viivuks kuskil kaugel seljataga. Pandora laekasse kokkupakitud ja mahamaetud.

Oh, peatu hetk!

Tuesday, June 22, 2010

Järgmine peatus

...Jaanituli.

Seal on teisi inimesi.
Saun ja meri.
Silmapiir.
Lapsepõlv.

Ma olen väsinud.
Kõht valutab.

Iti peab õnneks Nipernaadi elule päris vapralt vastu.

Monday, June 21, 2010

Suvi sai sellega ristitud

Pakime endid mineteamisilmmereääreson tarbeks kubujussideks.

Astume sellga ämbrisse. Ehk siis merre.
Mere ääres on hoopis vaikne ja väga väga valge. Isegi pimestav,kuniks silmad lõpuks harjuvad.

Esiti istume Ituga veest veidi kaugemale. Liiva peale. Liiv on ilus valge. Puhas. Voolab pehmelt läbi sõrmede.
Ruudi nagu arvata ongi tormab otsejoones vee äärde. Auku kaevama.
Vesi muidugi ei ole külm. Nagu peagi kuulen.
On see lastele kunagi külm olnudki?
Külmaks läheb, siis on nad ise suureks saanud.

Ruudi on esimene, kes botased jalast võtab. Tema ongi kõiges järgnevas süüdi.

Eemalt läheneb hoogsa sammuga pikk mees, ühe käega lükkab jalgratast, teise otsas keerutab valget triipudega vannilina. Suund väga otsustavalt mere poole. Kindlasti ujuma, mõtlen peale vaadates. Mees kingib mööda minnes meile Ituga ilusa ja sooja naeratuse. Ammu ei mäleta midagi sarnast.
Jõuab mereni, hüppab ratta selga ja väntab minema. Hea, et pead panti ei pannud.

Päike tuleb välja. Viskan dressika maha. Itu heidab seljast kileka.

Natukese aja pärast jõuavad kohale kaks naist kolme lapsega. Pikka aega räägivad omavahel rootsi keeles, kuniks üks naistest järsku rabedas eesti keeles teistele hõikab- lähme sinna edasi. Nagu neil muidu poleks lubatud kauemaks jääda.

Minul kaovad jalast tennad ja sokid. Itu tõmbab jalast oma vasaku papu. Paremat ta poleks saanudki jalast sikutada. See on tal autos juba jalast rabeletud.

Oleme liikunud veele hulka lähemale.
Meri on nüüd veel suurem ja ahvatlevam.
Möödas on pool tunnikest.

Päike muudab ilma ja olemise aina soojemaks. Ema julgemaks.
Itu tõmbab jalast ka sukakad.
Emal on nii armas vaadata neid väikseid paljaid jalgu.
Lõpuks ometi suvi.

Astume vette. Alguses on justkui nagu natuke külm ka. Nii emale vähemasti tundub. Itule loomulikult mitte. Tema on ju ka ometi laps.
Itu mõõdab pika pilguga üha sügavamale. Ema hoiab sammuga tagasi.
Kiiret pole, kiiret pole.

Varsti nagu polekski enam eriti külm. Isegi emal.
Mõnus on hoopis.
Laine toob Itule ilusat rohelist rohtu varvaste vahele.

Itu naerab.
Ema rõõmustab.
Lapsel on hea.
Kes teab, see teab. Mida ema sellistel hetkedel tunneb.

Ema muutub liigagi lüüriliseks.
Eestimaal on ikka ilus, mõtleb ta. Eestimaal on ruumi.

Ta on veel siiani sellest tunnikesest heldinud.

Saturday, June 19, 2010

Siuh säuh. Nagu naksti. millal uuesti saab?

Jõudsime tagasi külaskäigult, kus hommikul postkasti potsatanud ümbrikust tuli välja tänukiri "Eestimaa Kaunile Kodule". Ansip isiklikult oli sinise sulepeaga alla kirjutanud.
Kodu oli tõesti-tõesti nii ilus,et ma ei hakanud pilti mitte tegemagi. Mõtlesin küll, aga lihtsalt ei olnud võimeline seda kõige ilusamat nurka välja peilima. Midagi koledat seal polnudki.

Itu säras seltskonnas taas nagu päike ja magas oma kõhuvälise elu parima ja pikima ööune.
Väljaspool ööd naeratas samuti ette ja taha.
Kus on too võimatu tegelinski, kellest teised kuulnud on?

Minust üksi jääb talle ilmselgelt väheks.

Friday, June 18, 2010

Suves

Ma võin olla kõhuli murul.

Ma võin ehtida Jaanipuud

Ma võin taga ajada tigusid.
Ma võin tegeleda mitte millegagi.
Linnud laulavad.
Ma olen peaaegu nagu Fred ise.
Ma kuulen iseennast.


Thursday, June 17, 2010

Päeva probleem


Täitsa uskumatu tunne, kui päeva suurimaks küsimuseks saab kas kammida täna juukseid või mitte.
Kammida. Aga õhtul.

Wednesday, June 16, 2010

Kodutu eri



Hängime Ituga laias maailmas.

Hoiatuseks-nii juhtub nendega, kes kõike alla neelata ei suuda.

Aga kodus on kord, et enne lauast ei tõusta, kui taldrik on tühjaks söödud.

p.s.tervitused Beritole! Vaata, vaata, vaata, vaata mind:)

Nõudmiseni.

Monday, June 14, 2010

BlogKok. Homse õhtulehe kaanepealkiri: Blog Striptiis.

Üks punt väga särav/sillerdava keelekasutuse, kõrge mõttelennulisi, teravnurgelisi, kiiksuga blogilasi ( Bianka, Sjgelle, Ninataga, A.I.V.O., Hundi Ulg, Lendav Konn ja Ruler Kaamos ) plaanib juuli alul kaardid lauale panna.
Sahmivad ja paanitsevad. asjatavad ja põevad.
tulen-ei tule-tulen-ei tule. istun kõrvallauas. käin edasi-tagasi. piilun aknast. kaugelt tänava nurgalt. tsistern veini. ja äkki siis. mine tea.

Mida nemad küll pabistavad? mida on nendesugustel ometi karta? kaotada?
mõtleb minusugune selili voodis neid pealt kuulates.
Reputatsiooni? kohta Top100-s? salapära? mängulusti? lugejaskonda?
piinlikku vaikust? pettunud või petetud saada?

Millisel juhul saavad vaimukad ja targad inimesed üleõldse ja ülepea reaalis põruda? tuletan edasi.

a) kui ollakse liiga targad
b) kui enamus inimesi on sinust palju ilusamad.
c) kui vanematel on olnud laspe suhtes liialt kõrged ootused.
d) kui ollakse liialt erinevad.

anything else?

minab hoiab neile igastahes pöidlad pihus. et nad ikka julguse kokku ja ennast kätte võtaksid.
ning ootab põnevusega tagajärgi. järelvõnkeid ning lainetust.

p.s. autori märkus. blogilaste reastus suvalt valitud järjekorras.

Sunday, June 13, 2010

Päikse puudumisega seonduv füüsiline ja vaimne kahjustus

Just selline suvi soodustabki südame-ja veresoonkonna haiguste teket ja kasvu.

Loivad aga ühest toast teise ja sööd. shokolaadi. ema toodud sünnipäevatorti. kringlit. hommikusöögibatoone.
kui süda vahepeal väga läilaks kisub, siis mõni võiku.
kala ja salatit.
kartulit ja kala.
salatit ja kartulit.

vahepael tass kohvi.

ja otsast peale. alga.
üks-kaks-kolm. kaks-kaks-kolm.....

Thursday, June 10, 2010

Uudshimu pidavat muidu tapma...




.... aga kuna ma isegi sellest patust prii pole, siis saagu nii nagu rahvas nõuab!

Pilt sellise nurga alt,kuna pead ma pesta ei viitsinud, värvida samuti mitte. Kõrgeid kingi kah alla ei pannud, sest sellesinane suvi saab tõenäoliselt suuremas jaos just plätudes mööda saadetud.
No ja loomulikult ma eeldasin, et tahate näha eelkõige kleiti:)!

Kursusetööga sain samuti eile õhtul ühele poole. Kooliga seega selleks semestriks korras. Praegu mõtlen, et ühe aine oleks võinud ikka kevadel veel võtta, siis oleks saanud selle aastanumbri sees lõpetamisele mõelda. Aga kes seda ette oskas prognoosida, kuida Itu end üleval peab. Nüüd igal juhul lükkub lõpetamine järgmisesse kevadesse. Ja egas midagi juhtugi, lihtsalt järsku tunnen, et tüdinud olen. Tahaks otsad võimalikult kähku kokku tõmmata.

Et siis nii.
Ja seda veel, et shampust naudin täna õhtul anyway!

Wednesday, June 9, 2010

Et teistele jaguks, peab ennast ka olema


Nagu korralikele emadele kombeks läksin ka mina endale eile bikiine ostma, aga leidsin end pidevalt hoopis imepisikeste kleidikeste rivi eest.
Õnneks oli kaasas mu lapsvaba õde, kes mul end unustada ei lasknud, ikka ja jälle mu valest kohast üles korjas ning meelde tuletas, miks õigupoolest olin välja tulnud.
Bikiine ma ei saanuki. Aga selle eest kleidi missuguse!

Selle võrra on mul nüüd riideid hulka lihtsam osta, et omad asjad tunnen juba kaugelt ära. Ning too kleit on minu mis minu!
Ainumas, mis mind enne raha letile ladumist mõtlema pani, kas ikka suudan-viitsin-jaksan lähipäevil pigem kilo alla kui juurde võtta, sest kleidi lõige ja materjal on 38-aastase naise ja seda enam nelja lapse ema jaoks suht halastamatud.
Ütleme nii, et ses osas end petta ei tasu ning tänasel päeval nõuab säärase iluduse kandmine minult juba märksa enam enesepiitsutamist, pidevat sirget selga ja vesist suud.
Aga müüja meelitas ja silm puhkas ning nüüd jääb üle vaid oodata, millal soe ja päike tagasi tulevad.
Kavatsen seda igal võimalusel selga tõmmata. Iga päikseline päev olgu pidupäev!

Kui juhtute sellist kleiti ja väikest tüdrukut komplektis ringi lehvimas nägema, siis suuretõenäosusega see olengi mina!
Ilus, kas pole!?!?

Tuesday, June 8, 2010

Hoia. Hoia, Hoia...

Vaheaeg hakkas. Maja on nii vaikseks jäänud.
Üks on lennus, teine on lennus, kolmas on isa juures.
Üks on veel, aga teda pole juba kaua näha olnud. Ka vist lennus.

Ma ka lendan. Itu kukil.
Varestega võidu!

Monday, June 7, 2010

Pili-pali pili-pali pihlamari...

Öeldakse, et iga õue peal peab kasvama üks pihlakapuu. Pidavat õnne tooma.

Aga õitsemise perioodil on see elanikele paras katsumus.
Vähemalt, kui too suur õnn majale liiga lähedale jääb.

Esimesel aastal kahtlustasin prügikotte.
Teisel aastal vedasin paralleele lõhna ja poiste tossude vahel.
Kolmandal aastal juba tean - pihlakas va tont

Kas õnn peabki nii haisema?

Mõni päev ta lendab

Kas teil tuleb ette hommikuid, kus juba ärgates on selline ilus tunne?

Mitte midagi pole selle tegelase ümber ja küljes muud moodi, kui igal teisel hommikul, aga ometi vaatab peeglist vaatab keegi puhanud klaari näoga, säravate silmadega tegelane. Ta juuksed on sassis, aga see on isegi armas. Ta paistab koguni õnnelik.
Kõik riided sobivad ja istuvad sellisel hommikul talle kuidagi eriliselt hästi.
Ja piisab ainuüksi värvast välja astuda, kui vastasmaja perepoeg, kes teadmata põhjustel tööpäeva hommikuti oma vanemate juurest läbi astub (ok, sõidab), enda kaela autos kahekorra keerab. Kusjuures, egas iga mehe pilk ju ei meelita. Teate isegi.

See on täpselt selline hommik, kus ta vaataks ennast isegi.

Miks on nii, et mõnel päeval on ta nii ilus ja teine päev nii kole?

Friday, June 4, 2010

Logisen. Egas peeglit ei peta. Miks see mind ei kohuta?

Nii, nüüd siis võin öelda, et olen lõplikult rasedusest prii.
Saabus aeg, kui ka minu juuksed on lahti . Jälle vaatab aeg-ajalt vastu mõni väike punane punn. Ja kui juba, siis võtsin julguse kokku ning külastasin ka hambarasti. Olukord suus polnudki õnneks nii kurjakuulutav, kui omakeskis pelgasin.

Ainumas, mis rõõmu teeb, on kehakaal.
Paistab, et olen oma keha ja kaalunumbrist ikka sedavõrd sõltuvuses, et mida lähemale oma normaalkaalule jõuan, seda rohkem end iseendana tunnen.
Poolteist kilo on veel otsas. Aga, oh kui palju riideid mul jälle on.

Selg läheb samuti sirgemaks, jalg kergemaks, tunne tugevamaks.
Paganama hea tunne.

Raske on ikka ka.
Raske ja kerge korraga.
Kaalud ju.
Eile oli raskem. Itu sai must taas kord võitu ning nutsin üle pika aja ühe peatäie. Väikse küll, peab tunnistama. Aga piisas täielikult.
Et täna jälle kergem oleks.
Homme on suisa laupäev. Ilusad plaanid.

Mõne aja pärast on meri. Palju õhku. Avarust.
Ja väike onn.
Suvi noh.

Wednesday, June 2, 2010

Pinnapealne virvendus

Üks päev enne ärasõitu ütles ta mulle, et nüüd sul on kaks nädalat aega järele mõelda.

Ma nüüd mõtlesin. ja mõtlesin. ja välja mõtlesin.
kas mul üldse ongi sellise ütlemise peale millegi üle järele mõelda?

no ja seepeale otsustasingi kirjutada moosist ja meest.
mitte sellest, mis laua all toimub.

Kirjutan jälle oma Aatomikust. Teate küll - sellest, kes ise oli väike, aga kelle jõud on suur.
Tänaseks päevaks olen kindel, et minust kohe kindlasti suurem.
Mina talle enam vastu hakata ei jaksa.
Kui keegi teine ei sobi talle nii hästi kui mina, siis olgugi see mina.
Olen juba leppinud, et ta on võtnud nõuks minu süles üles kasvada.
Kui ma vähegi nägemis-või kuulmisulatuses olen, siis võetakse suund ikka minu peale.
Selles suhtes oleme vähemalt ühel nõul ja tasakaalus,et kui teda saab aina rohkem, siis mind jääb üha vähemaks. Täna hommikusel kaalunumbril lõi juba 55 ette.

Potitamisega paistavad tüdrukutega lood samuti keerulisemad olema kui poistega. Kui viimastega oli mul suht lihtne arvata, millal neid potile suruda, siis Ituga toimib sama tegevus nagu naiste tujudega - võid vaid aimata, mida ta tunneb.
Õnneks oleme vähemasti ühest puust ja vahel mul isegi õnnestub teda läbi näha.

Nädalavahetusel tegime ühe eksperimendi ka.
Kes veel ei tea, siis Itu oli planeeritud kohvikutüdruk. No umbes selline nagu ma vahel ikka neid väikseid tüdrukuid koos emadega kohvikus vaikselt istumas ja kooki söömas olin märganud.
Kahjuks esimene pool aastat Itu mu plaani mitte kohe järgida ei tahtnud. Olgem ausad - tema käitumine mulle palju lootust selles vallas just ei jätnud.
Igal juhul, nüüd siis, kui ta sünnist on möödas kaheksa ja natuke rohkem kuud, võtsin südame rindu, oma Aatomiku ja ema kaasa (st. tegelikult võttis ema teda ja mind) ning võtsime otsustava suuna kohvikule "Komeet. Värise Solaris!
Ja mis selgus?
Tuli välja see, et paigal istuda ta ei malda siiski veel peaaegu üldse. Aga kaks erinevat kooki ja magus kohvivaht sobisid see-eest vägagi hästi. Lusikas käis tema ja suu vahet vaat et lubamatult kiiresti.
Millest tegin omakeskis järelduse, et päris maha kandma ma mõtet temast, kui kohvikutüdrukust, veel ei torma. Näen tunneli lõpus siiski õhkõrna valgust!

Lõpetuseks veel paar sõna ka endast rääkides jäi tema sadade tegemiste ja toimetamiste vahele ka minu eilne informaatika eksam. Kõige suurepärasemalt see just ei läinud, aga jälg sai kokkuvõttes ikkagi maha jäetud. See oli ka eesmärk.

No ja lõppude lõpuks - mis siis ikka.
Kui see kõik peab just nii käima, siis vegeteerime kahekesi, teineteise kaela ümbert kõvasti kinni hoides visalt edasi.
Tähtede poole!