Saturday, July 31, 2010

Seda parfüümi ei ostaks ma enam iial

Vat selline emotsioon siis.
Siiamaani on vastik tunne.

Monday, July 26, 2010

ilus oled, ilus oled saaaaaa.......

Mis sest, et elu nagu saunas ja särk ihu seljas kinni- ma lihtsalt armastan, armastan, armastan seda suve.
Armastan ka neid õhtuid ja öid, mida Itu kõrvalt nüüd juba natuke näpistada jaksan.
Õige pisku, ehk tunnikese, poolteist, aga seda magusalt need minutid maitsevad.

Juba praegu võin julgelt kilgata, et suvi tuli täpselt niisama mõnus nagu Itule sai tema esimestel elukuudel lubatud ja räägitud. See oli veel siis, kui ta päevad läbi röökis ja me koos ühest toast teise hüppasime.

Esimest korda Iti-perioodil jõudsime koguni Kalvi mõisa kontserdile. P pool jäi küll nägemata, sest olime tõenäoliselt ainsamad Tallinnlased, kes polnud kuulnudki sinnapoole suunduvast ulatuslikukst teeremondist. Aga loomulikult ei suutnud see pisiasi rikkuda mu elevust ja rõõmu üle nii pika aja seda aega, miljööd ja feelingut nautida.

Hoopis rohkem nässu läks kook, mille Teisele sünnipäevaks käkerdasin. Õnneks jäi see paar päeva hiljaks ja päevakangelane ise jõusid juba Soome vaarikale minna.
Kuid hoopis rohkem vedas mul tol päeval lastega, kes imekombel ühel ja samal jal kõik samasse punkti kokku kogunesid.
Esimene tuli trennist, Teine tõusis voodist,Kolmas saabus ujumast. Neljandaga pole probleemi - tema on alati minu küljest võtta:)

Egas muud, kui kähku klõps, sestkes teab, millal too ime uuesti korduma saab:)

P.s. Too pruunide silmadega tegelane sai 17. Hea poiss!


Monday, July 19, 2010

Päeva valitseja.

Tänane hullab tuul.
Mängib ja lennutab.
Tõstab merd. Jahutab päikest. Lappab tohutu kiirusega päevitusteki kõrval lebava raamatu lehti. Loksutab kalamehi. Kergitab surfajate vererõhku ja suunurki. Krääksutab uksi ja aknaid. Lubaba inimestel hingata, aga pillub pääsukesi. Surub puid enese ees kummargile ja lilli vastu maad.

Paneb vist koguni maakera kiiremini pöörlema. Miks muidu mu süda läigib.
Mingist soengust ei saa ka täna juttugi olla.

Sunday, July 18, 2010

Jätkuvalt suves.

Ma mõni aeg tagasi siin imestasin, kuidas loodus erinevaid värve nii häirimatult kokku miksib. Täna võin tõdeda, millised lõhnad soe ja vihm neist värvidest välja toovad.

Lõhnab. Lõhnab. Lõhnab.
Iga samm mu ümber.

Samas - pelgalt lõhnadest, loodusest ja selle ilust ma (veel?) ära ei elaks.
Inimesi on mulle vaja.
Tõsi, ma ei viitsi nendega palju suhelda. Aga täitsa piisab teadmisest, et nad on olemas.
Taustafooniks ja tagataskusse on nad üliolulised.

Monday, July 12, 2010

Tervise pant

Minu ema on ikka öelnud, et suvi, päike ja meri aitavad talvel terved püsida.
Nii kaua kui mäletan, oleme meie õega lastena samuti iga suvi mere ääres olnud. Ja egas ma oma lastega nüüd teisiti ette kujutagi. Ikka mere äärde - seal tunnen end kõige paremini.



Delfis kuulutab ju samuti, et lapsed ja vanad inimesed linnast minema!
Ning kuna eelmisel suvel pidin kõhuka staatuse tõttu sellest mõnust loobuma, siis sel aastal püüan seda enam igal võimalusel toda üleskutset järgida.




Nii me siis omi päevi ja õhtuid sisustame. Ühe juures teise juurde.
Tol õhtul vedas eriti, ühe vanaema ja teise vanavanaema võttis lõõtsa välja.



Ikka lauluga, lauluga....Usun,et mina pole elus vitaalsemat inimest kohanud. Ei tema pole oma elus millelegi risti ette löönud, ikka täiel rinnal ja nii ta tiksub vaikselt aina edasi - tänaseks päevaks juba 84 aastat.


Meie Ituga lööme tantsu. Kes teab, kauaks seda luksust jagub.

Suvel on veel üks ülioluline ja mõnus moment - vähe riideid ja paljad varbad.



Ja vette oleme loomulikult tänaseks päevaks juba õige mitmeid kordi saanud.
Tuleb välja, et Itu on kange plika ka vees.
Isegi hommikul vette pistes ahmib ainult korra õhku ega tee piiksugi.
Itule meeldib see suur kaladega vann.


Merest välja tuleb samuti naerulsui. Mitte nagu vannist -kisaga
Loomulikult ei pea praegu peale ujumist riidesse ka panema, ehk on sinna kirves maetud:).


Avastamisruumi jagub lõputult.


Ning vaadata ulatab nii kaugele,kuni silm ulatub.

Kes kord seal käinud, sel on nüpp läinud.Ütlen ma teile.



Miks mina ei võiks öösiti muru niita,kui koertel on lubatud tundide viisi iga kell õues haukuda?

Miks peetakse loomi?
Ma saan aru, et on vaja mune. või villa. või piima. või midagi veel.
kuskilt otsast saan isegi aru, et on vaja süüa. ehkki suhteliselt nõrganärvilisena ma päris täpselt sellele mõelda ei taha, et kuida ikka enne toidad ja siis hiljem sööd.

Aga koerad? kassid? linnud? kogu muu tubane loomne inventar?

Miks inimesed ei tegele inimestega?
Ei jaluta teineteisega?
Ega paita õhtuti koju tulles?

Olen kindel, et kuskil on alati teine inimene, kes ootab.
Kes vajab märkamist.
Vajab aega.

Koer liputab sulle alati saba.
a-la-ti.
Koer on alati nõus.
Koer ei vaidle.

Inimesed mitte.

Kas selles peitubki iva?

Koerad on odav, mugav ja vähe pingutustnõudev populaarus?
Tunnustus ja vajalikkus iga ilmaga?

Friday, July 9, 2010

King Henry VIII


"See on poiss, jah...", pakub väga sõbraliku moega naisterahvas vankrisse kiigates.
Itu magab. Roosa kerge tekk peale tõmmatud.

"Eeei, tüdruk..."...vastan kulme kergitades.
Juba jälle.Teist päeva järjest. Olen üllatunud.

"Huvitav, mis küll paneb arvama, et tegemist on poisiga?", mõtlen kõva häälega. Endalt ja samas ka temalt aru pärides. "Just eile pakkus keegi nõndasama".
Mina tean, naine mitte. Eile olid Itul seljas roosa pluus ja väiksed valged pepu pealt pitsidega püksikesed.
Väliselt palju enam tüdruk poleks andud ollagi.

"Ju siis pidanuks poiss olema....", teatab naine seepeale rõõmsalt.

Naine ei tea, et pillub soolaga.
Itu on oma isa viies tütar.
Naine on ainus, kes meie kuuldeulatuses selle kõva häälega on söandanud välja öelda.
Teadmatusest.


Wednesday, July 7, 2010

Kop-kop...Kes seal on?.... Suvi. Suvi. Suvi

Meri. Päike. Tuul. Sillerdus. Purjekad.Jume.

Naeratus. Kilked. Pilgud.

Kergus. Värskus. Lennukus. Voolavus. Valgus. Heledus.

Vaheldus. Nauding.

Juubeldus. Joobumus. Soojusest viltu. Üle ääre.

Soomlased. Rootslased. Sakslased. Venelased. Näpuotsaga eestlasi.

Soe shokolaadikook maasikamoosi ja jäätisega. Mmmm....

Kleit. Lõpuks ometi kleit.

Pidu. Pidu. Pidu.

Tuesday, July 6, 2010

Ellujäämisinstinkt.

Kui elu on üks suur sasipundar, siis on selle juures õnneks ka üks hea külg.
Üksi vees ulpides pead tegema asju, mida muidu teisele toetudes ehk vaja ei läheks. Või siis midagi, mida mugavusest on lihtsalt edasi lükatud.
Seejuures hakkavad pisiasjad palju enam elu mõjutama ja rõõmu valmistama.

Itu on igal juhul mu pole-valikut-perioodi kestel nüüd nagu kleebitud mu külge.

Naistel pole aega mõeldagi, kui mehed lehti pööravad ja uksi selja taga kinni löövad.

Monday, July 5, 2010

Vanaema näeb

Vanaema vaatab Ituga põrandal raamatut.
Ema joob teises toas kohvi ja kuulab.

...näe, siin on ussike...ja need on linnud.....kes need ülejäänud on...sellest ei saa vanaema aru.
.....mingi plärakas....pudru vist......
....näe, kiisu...see on kiisu....kiiiisu...uh, kui kole kiisu...jube lihtsalt....
...plärakas......plärakas....(kostuvad mõned kiired lehepöörded)
....aa...see on roheline koer....kuidas koer teeb.....kutsu läheb arsti juurde......
....appi....
....uh,(kergendav ohe).... see on papu....suur lilla king....sellest saab vanaema aru.....
...no mis pildid need küll on...õudsad...peaks kohe kellelegi kirjutama....
....hiiretipsud...kaks hiiretipsu... lõpuks ometi üks ilus pilt ka....

........vanaema on selle raamatuga pidevalt hädas.

"Kaka ja kevad".