Sunday, August 29, 2010

Fotojaht/Rivis


Minu lemmik rivi - elustiil...


Minu luhtunud unistuse rivi -klaver....


Elu ilusaima reisi rivi- Horvaatia.....


Minu keskea rõõmud.....

Monday, August 23, 2010

Fotojaht/Konks

Oh, see on nii põnev mäng neil!
Ammu vaatan, aga aega napib, et alati kohal olla.
Aga täna ei suutnud lihtsalt vastu panna.
Tulin oma kühvliga.
Tohib?


Väljamaa konks


Kellele pidu, kellele töö




Eesti, Eesti, Eesti...

Teised konksutajad

Friday, August 20, 2010

Lastele teeb elu rohkem haiget kui surm. Viis aastat hiljem

Isa räägib peagi kümne- ja neljateistaastaseks saavale lapsele terve suve - kui järgmine kord tagasi tulete, võtke passid kaasa, lähme üheks päevaks Soome. Lõbustusparki.
Lapsed on kaks korda emalt dokumente palunud. Ema ei anna, ütleb, et isa peab ise helistama ja küsima.
Miks ometi?
Sest ema tahab täpselt teada, mis päeval ja kellaajal sõit toimub. Ema kardab, et isa võib saada südamerabanduse.

Küll on tore, et on suured inimesed, kes lastele nii ilusti oskavad asju lahti seletada.

Wednesday, August 18, 2010

Jäätis on paksem kui vesi.

Eile kell kaks päeval läks meie kodus lahti Jäätisesõda, mis leidis oma inetu lõpu alles õhtul pool kümme.

Sõja päästsid valla kapis olevad kümmekond jäätist. Inimesi nende hävitamiseks on hetkel hingekirjas kaheksa. Neist kaks täiskasvanud ja kuus lapsed.
Kõik paistis esimesel hetkel ju ilus, kuni teisel hetkel selgus, et mõnele oli mõeldud kaks,mõnele üks ja mõnele mitte ühtegi.

Arvata võib, et segadust ja arusaamatust tekkis sellest omajagu. Solvumisi -otse loomulikult.

Küsite,kes võitis?
Teiste eest ma rääkida ei tea, aga mina kaotasin jäätise isu tõenäoliselt pikaks ajaks.

Karta on, et magusapromillid püsivad veres ja tekitavad halba enesetunnet veel mõnda aega.

Friday, August 13, 2010

Kui saaks, vahetaks Okasroosikesega kohad

Magada, magada, magadaaaaa....
Üks aga jääb, ma ei suuda otsustada, kas tahaksin ärgata sada aastat edasi või tagasi.
Ja uut printsi valgel hobusel ei viitsiks ka enam üle elada.

Thursday, August 12, 2010

Minu elust ei saa härjavõitlus,kus publik pöidlaliigutusega meelt lahutab.

Vaidlesime eksabikaasaga natuke põhimõttelistes ja natuke rohkem muudes küsimustes.
Mõni aeg hiljem avastasin, et ta on Facebookis mind enda sõprade listist maha kustutanud.
Mis sest, et meil on selja taga ühised kolm poega ja pea viisteist koosoldud aastat.

---

Vaidlesime praeguse elukaaslasega mis iganes teemadel. Mõni päev hiljem, taas kord Facebookis, avastasin, et ma polegi temaga enam suhtes. Isegi sõbrad teps mitte.
Olin ühe pelga näpuvajutusega jäänud üksi ja hõivatuks koos ühe lapse ja möödunud viie aastaga.

-- -

Mis jama on, küsin seepeale mina, et koht näidatakse kätte Facebookis veel enne kui otsad silmast silma lõplikult kokku sõlmimata? Mis sunnib kogu maailmale kuulutama, mis toimub kõige lähemal, sügavamal hingesoppides?

See tundub mulle reetmisest reetmisem. Tühjemat tühjem.
Visata kont kontvõõraste hambusse.
Las närivad. Ja kosuvad teiste pettumusest ja kurbusest.

Just täpselt nii juhtus ka mu õega, kes peale aastaid kestnud kooselu otsustasid oma elukaaslasega lahku kolida. "Süüdi" polnud ses lahkuminekus otseselt kumbki, aga väga õnnetud olid nad mõlemad. Siis ja ilmsete märkide põhjal kohe kindlasti veel praegugi.
7 kuud peale lõplikku uksepaugatust tegi teine pool otsustava sammu ja vahetas Facebookis oma hõivatud staatuse vallalise vastu.
Ainuüksi viis minutit hiljem oli üks naisterahvas, et siis töökaaslane, selle rõõmusõnumi peale vajutanud nuppu -I like.
Kle - kellele ei meeldiks?

Olin seda mõelnud ennegi, aga tõsi, viimase piisa ja tõuke andis ikkagi elukaaslase liigutus.
Seda ma tean, et nii kalki ja ussitavat maailma mina enda naha ja silma alla ei taha.

Tegin virtuaalse enesetapu.
I don`t like.

Vähemalt siiani pole ma seda veel kordagi kahetsenud.

Elukaaslasega oleme päris elus peale mõnda päeva lahusoleku jälle koos.
Mina ei taha, et ta ära läheks ja mulle tundub, et õnneks ei taha ta vist väga minna ka.
I like. Very much.

Friday, August 6, 2010

Armuke.

Päris suur osa minu ajast kulub praegu võõraste inimeste mõtetele.
Need meenuvad ja saadavad mind igapäeva toimingutes, kohvikus istudes, elukaaslasega arutledes,lapsi kasvatades, õues jalutades. Mis tähendab -kus iganes.
Need loetud lood on minuga kõikjal kaasas. Et äratundmishetkedel ellu ärgata.
Aa...olen seda juba kuulnud. Näinud. Lugenud. Mõttes kaasa rääkinud.

Viimasel ajal juhtub aina enam, et kui ütlen, keegi ütles või rääkis, siis on see keegi mu blogirullist.
Näiteks eile....kohvikus salatit süües rääkisin elukaaslasele Siki pestost.

Stop!
By the way, who the hell is Siki:)?

Olukorrast tingitud mänguseltsiline. Nagu Lapsepõlves.

Kas blogisid saab liigitada üheks petmise alaliigiks, kui nad mul peas istuvad?

Thursday, August 5, 2010

Parim päev banaanikala püügiks.

Oleksin nagu topeltpuhkusel.
Ütleme siis nii,et nagu emapuhkusel , aga ilma lasteta:)
Põhimõtteliselt oleme sel nädalal kodus ainult 1/4 lapse ja tolle keerulise mehega.

Mina saan vabal ajal tegeleda iseendaga, mis tähendab seda, et ostsin kolme päeva jooksul juba teise raamatu. Ilmne priiskamine.
Aga too vaikus ja sombused ilmad tõukasid takka.

Truman Capote kirjutas ilusti, ...tolle mehe seltsis viibides lõõgastus ta alati justkui sooja vanni võttes..."
Kirjutas rohkemgi. Ilusti. Tabavalt. Ja kohati ehmatavalt alasti.
Kummaline raamat. Veidrad tegelased ja aeglane, aga paeluv rütm.
Kõlas nagu Hitchcock. Või Salinger.
Lugedes oli kõikse aeg tunne nagu vaadanuks must-valget filmi.
Lõpp sobis samuti perfekto. Nagu noaga lõigatud. Ja paha:)

Praegu tuli alla keegi uus inimene ja andis mulle musi.
Kohe filmi alguses.
Midagi tuttavat tuli ette. Oleks toda meest ja sellist olukorda nagu kunagi näinud ja kogenud.
Päris mõnus kohe:)

Wednesday, August 4, 2010

Mida oligi arvata.Käin endale ikka veel üle võimete.

Loomulikult, hüppasingi. Aga lompi. Märjaks sain. Prrr....... jube jube vastik oli.
Mis teised teevad, jäägu nende endi südametunnistusele. Mina hindan ennast. Ja ses osas olen halastamatu ning range. Eile näiteks oli hetki, kus ma poleks iseennast ka ostnud.
Vuih, kui mage!

Seda küll, et nii paljukest olen nüüdseks iseendast aru saanud küll, et vajan päeva või paari, et toimunud olukordadest ja tunnetest sotti saada. Mis siis tegelikult toimus.
Umbes sama palju kulub aega, et iseeendale tunnistada -jah, seal oli koht, kus oleks võinud teisiti käituda. Isegi, kui see arusaamine mulle mitte sugugi ei meeldi. Õnneks olen vähemasti leppinud, et ka mina pole ideaalne. Oluline on, mis edasi saab. Kas suudan sama reha otsa enam teist või vähemasti kolmandat korda mitte astuda.

Eile õhtul oli torm, mis mere mu väikses kruusis möllama pani. Nii et põhja polnud näha.
Täna on uus hommik,tuul on vaibunud ja vesi on oluliselt selgem.
Ma armastan neid suvehommikuid, kui saab paljalt ujuma!

Ja ühel heal päeval suudan ehk hüpata ka üle lompide!

Tuesday, August 3, 2010

3.august 2010

Tänasest päevast tahaks üle hüpata.

Sunday, August 1, 2010

Ütled suvi, mõtled liblikas.

Mitu inimest on sel suvel imestunud, et ma nii rahulik olen.

Ausalt öeldes, ise ka ei saa aru, mis minuga toimub.
On see tõesti kõigest petlik suvi. Vaikus enne tormi.
Või läheb see sujuvalt üle sügiseks, sest ma lihtsalt ei karda enam.

Oleks vaid nii.
Ma olen alati selle poole tüürinud.