Wednesday, September 29, 2010

Et teisi elus hoida, tõmba esmalt endal kopsud õhku täis.

Tunnen juba suve algusest, et mu tervis hakkab kõigele sellele emotsionaalsele ja füüsilisele pingele alla vanduma ja kärisema.
Olen loomult alati olnud kannatlik kannataja. Ema on tihti öelnud, miks sa varem ei rääkinud. Täpselt paar päeva tagasi tilkus mu kannatuste karikasse lõpuks see viimane piisk ja otsutasin end arstide meelevalda anda.
Usun, et enda pärast poleks ma seda ehk veel teinudki, oleks kindlasti veel tsipa kannatanud. Aga just Itu sünniga on minus tekkinud enneolematu vastutustunne ja väga selge mõistus ütleb mulle, et pean omalt poolt tegema ja andma oma tervise heaks täpselt nii palju kui oskan ja suudan, et ka see laps suureks kasvatada.
Loomulikult tahaks rohkemgi veel, kui elu annab.

See viis eile meeletus koguses vee joomiseni, mis mõjus nagu InimTorusiil. Kui poolest päevast söömata olla ei valmistanudki mulle suuremat raskust, siis nelja liitri, seda enam veel jubeda imalamaitselise vee kõrist alla kallamine viie tunni jooksul nõudis mul juba väga tugevat tahtejõudu. Neelasin lõpuks juba lonks- lonku haaval, teate küll nagu lapsed võtavad vahel ampse isa-ema, õdede-vendade ja muude tuttavate tegelaste eest.
See eest hommikul oli imeliselt kerge ja sugugi mitte nõrk olemine. Jalad ei värisenudki all.

Meditsiiniline protseduur, mis sellele täna järgnes oli aga midagi väga ebameeldivat ja valusat, kuid õnneks on seegi nüüd möödas.
Järgi on jäänud veel homne suhteliselt paitav/silitav uuring ja reedehommikune mõõganeelamine, mis pole muidugi mingi meelakkumine, aga siiski järeleproovitult üleelatav.

Veri maalis minust härja pildi.

Ütlesin arstile, et kõik, mida kuulda tahan ongi tegelikult see, et olen murdunud pigem vaimult, nõrgaks jäänud emotsionaalselt.
Öelge, et vähemalt mu tervis on mulle mu praeguses ebakindluses ja võnkumises kindlalt toeks ja kannab.
See diagnoos annab mulle jõudu ja vabadust hirmu tundmata edasi pusida.

Sunday, September 26, 2010

Fotojaht/Pööre

Hoidku kinni kes suudab.

Hulljulgete eri.

Teised pööritajad.

Thursday, September 23, 2010

Vabastatud kamin ja surmale määratud abistajad.

Ei saa miiiiitte, vaiki oooolla...
jutujoooooru lõpeta',
vaikimiiiiine oleks vaaaaale,
sunniks süüüüüüdant lõhkema.

1. Lõke toas

..ei nõua halgusid ega gaasi, kuid on siiski lopsakalt loitev ja soojatooniline...
..lopsakalt loitev....soojatooniline...läägelt imal....


..kamin kui keris, kamin kui lõkkease, kamin kui õlilamp, kamin kui kunstiteos, kamin kui liikuv pilt seinal, kamin kui tõrvik, kamin kui...päris kamin....
....kas pole nii, et igasugune ülepingutamine võib muuta ka täitsa tõsiseltvõetava asja naeruväärseks.
Kui üks asi on kõik, siis ta ei saa olla mitte midagi....

....biokamina puhul toote tuppa puhta, tahma ja nõeta, tuha ja suitsuvaba elava tule......
.....kõlab nagu Väikevennale sünnipeävaks kingitud mängukoer või rasvavaba kohupiim.....

...millel on nostalgia mõttes ka halgude paigutamise koht...
...nagu riidesse pandud tuttidega koerad...on ja ei ole kah.....




2. Tatjana ja Tarmo, kes leiavad meie kinnisvarale ostja.

Ma kohe mõni aeg vaatasin ja mõtlesin, kas piltide tagataust on juhuslik või taotuslik.
Ma ikka arvaks, et taotuslik,millega soovitakse luua lihtsa jatavalise inimese imago, kespole parem egarikkam,kui meie.Või mis?

On mis on, aga mulle mõjuvad need värvist kooruva , päevinäinud kulunud aiaplangu ning telliskivimüüri taustal pildistatud inimesed küll kui mahalaskmisele määratud.


Eesti Ekspressi tellija Tallinnast.

P.s.:vabandan piltide halva kvaliteedi pärast. Vormistamine pole kunagi mu tugevaim külg olnud.

Wednesday, September 22, 2010

Vaikus

Mida suurem segadus sees, seda enam vajan korda enda ümber. Kui sees kurb, lülitun säästurežiimile. Suhelda ei taha. Erandiks lähedased, nende puhul saab kindel olla, et nad pole pahatahlikud ega õelad. '
Külla ei kipu. Külalisi ei oota. Uudishimu väsitab.
Telefonile ei vasta, vajadusel sõnumeid saata kulutab vähem.

Korjan tänavalt õnnelikke kontvõõraid pilke. Ilmeid. Naeratusi. Hoolimist.Olukordi.
Ainult head ja loomulikkust vajan praegu enda ümber ja ellu.
Siiraid inimesi, südamlikke filme, rahulikke raamatuid, eluterveid suhtumisi,.
Puhtaid põrandaid, korrastatud sahtleid ja kappe,säravaid peegleid, terveid lambipirne, elavat tuld, koogilõhna, sooja tuba,pehmet vaipa, ilusaid nõusid, puhtaid voodilinu.
Rahu. Vaikust.

Mitte tilkagi võltsi. Raasugi tehtud viisakust.
Palun.

Korrastades enda ümbrust, visates ära kauaks seisma jäänud asju, saaksin seda tehes nagu lahti ka enda sisse ladestunud pigist.
Leidsin vanu kirju. Lugesin neid öösel liiga kaua.
Ei jaksanud rohkem.
Aga tahaks. Kuidas tahaks jaksata.

Ühtpidi on viimane aasta läinud tohutu kiiresti. Lausa lennanud. Nii kiiresti pole ükski mu laps aastaseks saanud.
Teispidi on jäänud aastatagune mina nagu kaugesse minevikku. Tänaseks on mind liig palju lõhutud ja otsas trambitud. Millal, kuhu ja miks küll ometi on hajunud mu siisne usk, ilus ootus ja lootus?

Miks asjad ei võiks minna nii nagu me loodame?
Miks armastus peab olema osa plaanist?

Monday, September 20, 2010

Iti.Õige nimega Nukitsamees. Ehk esimene aasta Maa peal.


Kes küll sellele lapsele nii mööda nime pani?Ah?

Itil puudub täiesti Raamatu Iti kannatlikkus, leplikkus, arusaamine. Alandlikkus?
Iti on hoopis Nukitsamees - kangutab, katkub, sahmerdab, sikutab juukseid, tustib, vehib kätega ja nõuab!
Ikka kikivarvul, näpp püsti ja nämm-nämm! Nämm-nämm! Hääl keerake ise juurde.
Ööd on siiani karauul, riidesse pannes ja riidest lahti võttes osutab iga kord häälekat füüsilist vastupanu, minu küljest vabatahtlikult lahti ei lase, lutti ei võta, vannis ei istu, vankris ei püsi, autos karjub alates viiendast kilomeetrist, mitte miski peale minu pole korralik söök (ok,joogijogurt krõpsudega hakkab mulle vist konkurendiks saama), minu väljumine tema nägemisulatusest ei jää kunagi märkamata, püsivus - mis see veel on?- - ühe silmaga vaatab veel üht, teisega juba midagi uut, nutta ja karjuda võib vajadusel vabalt ka kuni kaks tundi jutti.
Tema ei väsi. Lõpeta. Jäta.
Hoopis mina ei suuda. Kannata. Ega talu.
Mina olen nõrgem. Loodetavasti siiski targem.

Ei ole vist ühtegi head ega halba mõtet või tunnet, mida ma selle lapsega poleks tunda saanud.
Ka nii hirmsaid, et iseendalegi on raske tunnistada. Rääkimata teistest.
Kui kellelegi kunagi peaks last kasvatades tunduma, et ta mõtted on hirmutavalt ebanormaalsed,siis rääkigu minuga, igal juhul leiab äratundmist ja lohutust. Garanteerin:)

Kõige suurem vaenlane oli ja on väsimus. Just tema võib minus esile kutsuda koletise.

Iti on mu rist. Ja viletsus. Õnn. Ja rõõm. Tugevus. Ja nõrkus. Inimlikkus. Ja ebainimlikkus.
Piiride piir. Proovide proov.

Iti on Pampersi antireklaam. Mis juhtub siis, kui Pampersit ei kasuta.
Aga ärge saage must seepärast valesti aru. Tänaseks päevaks ta siiski suurema osa päevast naeratab. Sest ma ju ikkagi pingutan ja olen suurem .Ning täidan enamus ta tuhandeist tahtmistest ja soovidest, kuhu poole ta pisike näpp vaid osutab või jalg tatsub.
Kõik läheb momentaalselt meelest, kui ta mulle vaid sülle poeb. Käed kaela ümber paneb. Või musi annab. Ja a b s o l u u t s e l t mitte midagi pole vastu panna tollele naeratusele, kui ta mind ära näeb.
Eriti suure boonusena tuleb võtta hetki, kui ta mulle mõned korrad viimase kuu jooksul öösel isegi kaissu on pugenud:)
Kahtlamata on Iti kõigist mu lastest kõige suurem kallistaja. Kui poisid kallistasid mind, siis Iti kallistab ja kaisutab lisaks minule ka kõiksugu Karusid, Lottesid ja muid pehmeid tegelasi, kelle vastu poisid igastahes mingeid tundeid üles ei näidanud.
Samuti talub Iti paremini rutiinseid tegevusi, no näiteks pliidi ääres pudrupotis lusika liigutamist, põranda pühkimist või muid sääraseid tegevusi. Teda annab oota-kannata-oota stiilis kohe kindlasti mõnevõrra kauem igavate tegevuste juures kinni hoida kui omal ajal poisse.

Muid suuremaid erinevusi poiste ja Iti vahel pole ma selle esimese aasta jooksul täheldanud. Igal juhul ei jää Iti oma rahutu oleku poolest raasugi poistele ja poisilikkusele alla ning konkureerib oma pöörasuselt ja kannatamatuselt kindlasti esikoha pärast. Esimene oli temaga kõige enam sarnane. Ma lihtsalt mäletan ja tean, et oli, aga see keeruline oli jääb ju alati alla sellele, mis on:)

Tehnilistelt ja oskustelt on ta pikk ja kõige raskem.
Ühe jalaga käib, teisega roomab. Laseb kükki ja tõuseb püsti. Silmaga mõõdab ja hindab täpselt vahemaa,mis käia kannatab.
Omadel teeb vahet. Osutab ilmeksimatult ja segi ei aja. Orava ja lennuki peale tõstab käed üles. Koera haukumise peale jääb vait, hakkab toas ringi vaatama ja ütleb midagi aua- auh vahepealset.
Suures hädas ütleb emm ka. Oh ,on samuti tema sõna.
Raamatuid vaatab alates esimesest elukuust ja võimalikult tihti. Neid on meil peaaegu, et sama palju kui mänguasju. Arvake ära küll miks.
Juhtmed, voodialused, sahtlid, kapid ja kõik, mis nende sisse jääb on minu arvates lapsi alati rohkem huvitanud, kui mänguasjadekast. Iti pole ka ses suhtes mingi erand.
Õues käib. Õigemini mina käin ja tema istub/keerleb süles.
Ratas laseb meil vähemasti mänguväljakuni jõuda. Süles ja vankris me koos nii kaugele ei jõuaks.
Pood jääb ratta jaoks kaugeks, aga autoga nõutud viie kilomeetri väljakannatamise piirile.
Kaugemale kodust läheme harva.
Eks ma ole ise ka juba see mugav ja vana ema, kes ei viitsigi enam nii väga tundmatus kohas vette hüpata.seda enam, kui laps seda kergemaks ei tee.
Kahtelamata armastab Iti enam inimesi kui asju. Ükski mänguasju täis lastetuba ei paku talle sama pinget kui elus laps mänguväljakul.
Kiiged hakkavad üha enam sobima. Mida kõrgem, keerlevam ja südant pahaksajavam, seda parem.
Praegu istub Iti mu kõrval ja mängib isa stepslite karbiga. Trügib mind diivanilt välja.
Diivanilt saab, kui väga tahab. Aga elust küll mitte:)
Saja aastani välja!

Sunday, September 19, 2010

Fotojaht/Sinine ja ümmargune

Siinine ja ümmargune siis, kui kehtis rubla (1988)

Sinine ja ümmargune siis, kui ruulis õlu ja puhkus. (2007)
Teised jahilised

Friday, September 17, 2010

Natüürmort sõelaga


Täitsa arvestatav kuhi sügist meie pere eelarvest.

Wednesday, September 15, 2010

Südame asi. Nagu päris elu kohe.

Täna olin taas kord päris õnnetu, kui too punapäine politseinik surma sai. Seda vaadates sain eriti hästi aru,kuidas ma pole endiselt harjunud,et filmi head, seda enam väga head, koguni surevad. Lahkumisega jääb vähemalt seegi mõte ja lootus, et ta võib kunagi tagasi tulla.

Otse loomulikult on seal filmis säärast ebaõiglust ennegi ette tulnud. Seega ei tohiks just selline asjade käik mind sugugi üllatada . Aga võta näpust, iga järjekordse hea kadumine paneb mind alati mõttes uuesti ja uuesti pead vangutama ja jalgu trampima- ei taha, ei taha, valige keegi teine!
Mis teha, alati jäävad olukorrad ,milleks ei saa end ka kõige parema tahtmise korral ette valmistada.

Eks ma siis lohutan end, et ju too mees tahtis lihtsalt filmist lahkuda. Aga filmi tegeliku eluga põhjendada pole kuidagi loogiline.
Tühi koht ja igatsus tegelaskuju järele jäävad mõneks ajaks siiski.

Kuniks tulebki keegi uus.K,usjuures varsti vaatad, et täitsa toregi. Mälestus tuhmub, kuniks ühel hetkel avastad,et eelmine tegelane, kelleta veel mõne aja eest seriaali sugugi ette ei kujutanud, praktiliselt enam ei meenugi. Või siis vahel harva.
Võib-olla see seriaali tegevuse juures kõige enam jahmatabki, et filmi ja päris elu piirid on nii hägused.
Aga inimene harjub. Ja harjutatakse. Aeg aitab jõudsalt kaasa.
Mõni unustab samal hetkel, osad järgmisel päeval,enamik mõne aja jooksul. Ainult üksikutel võtab armistumine kõvasti kõvasti kauem aega.

Seriaal nagu elu- kõik, kes tunnevad end asendamatuna, pistku sõrm vette ja vaadaku, milline auk järele jääb.
Nuta või naera.

Sunday, September 12, 2010

Fotojaht/Vastandid

Vastandid, mis viivad elu edasi vääramatu jõuga:

Öö ja päev.

Sünd ja surm
Mees ja naine

Saturday, September 11, 2010

Vaimuvaesus või reaalsus?

Minu arvates ei leia enam naljalt ajakirja, kus ei oleks artiklit tervislikust toitumisest ning üha rohkem rasvuvast inimkonnast.

Aga toitugem siis selle peale lasteraamatutest.

Alustame Ameerikaga.
Raamat kolmnurksetest asjadest.
Peomüts oleks nagu pähe pandud tutiga pizza.
Ühtlasi raamat oma nabast.
Seda vaadates pani mõtlema, mida ütleks ameeriklane, kui ta lapsele näidata pilti verivorstist või näiteks mardisantidest .

Pilk Soomlaste toidulauale.
Hamburger ja kihiline võileib on täitsa olemas. Hamburger samuti.
Pea võib anda, et kui hamburger oleks vaid kolmnurkne, oleks selle leidnud ka eelmisest raamatustInglismaa.
Burger ja pizza. Pluss shokolaad.
Pizza on eriti eemaletõukav:)


Eesti. Kukeaabits.Esimese oma.
Eestlastel on õnneks mõistust või midagi muud leida H ja P tähe alla mõni muu pilt.
Coca muidugi jääb. Aga eestlaste väljavabandamiseks võib öelda,et Coca reklaami võib tõesti leida ka kõige mahajäetumatest ja üksikumatest paikadest maailmas.
Lisaks annab C juurde üldse midagi välja nuputada.
F tähe koha peal võiks muidugi natuke nuriseda. Et kuidas täpselt tänapäeval ikka väikelapsele seletada,mis on fanfaar?
Äkki oleks mõistlikum olnud joonistada näiteks foto?
Aga rohkem ma F-l ei peatuks, sest see läheb juba teemast välja.


Küll on hea laupäeva hommikul auru välja lasta.
Küll ise teeks ju kõiki asju õigemini ja paremini.
Alustuseks kõigile putru ja rinnapiima:)

Thursday, September 9, 2010

Elus tuleb igasugu ameteid proovida. Hakkasin oma õnne taguma. Paistab,et valamisest korra aastas ei piisa.

Öeldakse , et elu sadestub juustesse.Kuum oli see sel suvel kõigile, mulle lisaks ka piisavalt pingeterohke.

Käisin juuksuris ja lõikasin juuksed küll lühemaks, aga suuremat rahulolu see kaasa ei toonud.
Tuleb tunnistada, et nii see kahjuks on, teised üksi ei saa sind aidata. Juuksur ei saa mu elu ilusamaks lõigata. Tuleb ikka ise pingutada ja talle kaasa aidata.

Seega, esimest korda elus olen võtnud nõuks natukenegi teadlikumat jaj ärjekindlamat elu elada, mis on kaasa toonud hommikuse kaerahelbepudru, võimalikult tihti ja palju juurvilju sooja söögi juurde, mandlid ning joogijogurti krõpsudega.

Raske on mul vee joomisega. Seda pole ma harjunud kunagi nii palju tegema kui soovitatakse ja karta on, et päris ära ei harjugi. Kui liitri päevas sisse pigistan on hästi.

Shokolaadiga püüan samuti piirata. Tahaks uskuda, et natuke on ehk õnnestunud, kuigi päris kindel selles olla ei saa.
Päris ilma magusata mina ei saa. Nagu ka ilma kohvita. Kuigi kohvijoomisega on asi päris kenasti, sellega pole ma kunagi eriti patustanud. Praegu tuleb vast nii 3 tassi päeva peale, mis tähendab, et sellega peaks enam-vähem parlanksis olema.

Alkoholi piirang kestab mul praegu veel olude sunnil ööpäev läbi, mitte õhtul kümnest hommikul kümneni nagu paljudel rahvuskaaslastel.

Magada mul endiseltei lasta. Ma ei teagi, kas seda saab üldse magamiseks nimetada,kui öise seitsme tunni jooksul tuleb vähemalt kümme korda ärgata ja tihti veel poolteist tundi üleval olla.
Aga sel voodis olemisel on vähemalt perspektiivi magamiseks üle minna.

Ujumas hakkasin samuti käima. Üle ei pinguta, isegi keskeltläbi kilomeetrine veetee paar/kolm korda nädalas annab uskumatult palju jõudu ja energiat juurde.

Lisaks sisemisele korrektuurile otsustasin turgutada ja toita juukseid ka välispidiselt
Vat see juba nõuab mul vähemalt sama suurt pingutust kui vee joomine. .
Aga korra elus võiks ju vähemalt püüda.

Selleks tarbeks on koju muretsetud takjajuureõli, nisuiduõli, õlut, korralikku toiduõli. jojobaõli, salveiõli ja rumm ootavad veel oma järge.
Mune muidugi ka, aga no neid ostab ju kappi nii või naa.

Viis/kuus päeva olen juba korralikumalt ja teadlikumalt tiksunud ja möksinud. Aga et tulemust näha, pidavat kannatust jaguma vähemalt paari kuu jagu.
Muidugi ma loodan, et tulemus ka välja paistma hakkab, aga iseenda mugavusest ja käegalöömisest võitu saamine on ka juba pool muna peos,kui linnuke katusel.
Tahaks öelda,et lausa munakollane.

Tuesday, September 7, 2010

Kuidas üksik naine kaes Üksikut Meest.

See tähendab, et algselt polnud naine sugugi üksik, aga emotsionaalsete inimestena sai temast kinno jõudes siiski selleks õhtuks üksik:)
Üksik, aga kindlasti mitte kurb. Võib-olla ainult natuke vihane. Alguses vähemalt:)

Mul on rõõm teatada, et lõpuks ometi on too naine leidnud endale lemmiku. Lemmik meesnäitleja. Seekord siis üksiku mehena. Colin Firth.
Sama suur rõõm on tõdeda, et lõpuks ometi on olemas kino,kus ei levi kleepuvalt imalad lõhnad, kus ei mätsutata, luristata, krõbistata, kommenteerita ega naerda ülevoolavalt. Kus on peaaegu alati ruumi olla vajadusel täpselt nii üksik nagu soovid, istuda paar/kolm istet kummalegi poole jäävast naabrist eemal, tropid kõrvas, pisike valge veinipudel näpus ning haakuda äraütlemata kümnesse linal näidatava filmi temaatikaga.

Üksik mees filmis oli tõesti üksik, kuid oma suures olemises ei tekitanud ta minus kordagi haletsust ega kaastunnet. Tema üksindus oli sedavõrd tasakaalukas ja valu väljapeetud, et pigem see tõmbas, tekitas huvi ja oli oma ülimuses väga ilus.
Palju trööstitum ja masendusväärsem tundus üksiku mehe suures majas päevi surnukslööv üksikuks jäänud sõbranna.

Üksik mees jättis juba esmasest kaadrist alates erakordselt targa, erudeeritud, vaimse ning õrna ja tundliku inimese mulje. Temast lausa õhkus tõeliselt vaimsele inimesele omast jahedat asjalikkust, kindlat läbimõeldust ja rahu, kel puudub igasugune auahnus, seesmine vajadus midagi tõestada, kellegi ees hiilata või tingimata peale jääda.

Üksik mees leidis endale ka ilusa, rahuliku ja väärika lõpu.

Soovitan.

Monday, September 6, 2010

Küsimuste ja probleemide korral....

Eesti Päevalehe vastutav väljaandja Mihkel Reinsalu saatis mulle täna informeeriva sisuga kirja,milles pöördub minu poole sina vormis - loodan, et oled sellest palju energiat ammutanud..ühtlasi annan Sulle teada ....debiteeritakse Sinu pangakontolt....

Millal oleme jõudnud nii kaugele, et isegi Eesti Päevalehe poolt saadetud ametlikus kirjas sinatatakse?

Mina ei armasta YouTube-i, immigrante, ühist raha ja tunnet, et mu kodust on saamas Facebook.
Vahel peavadki mõned asjad millegi muu säilimise nimel olema ebamugavad ja kallimad.

Jätke mulle palun minu ruum ja nägu. Või minu poolest nimetage seda või ülbuseks, kuidas soovite.

Kas oleks põhjust probleemitseda või pean otsima probleemi endas?

Sunday, September 5, 2010

Fotojaht/Udu


Seekord on tegu väga egoistliku uduga.
Vaadake vaadake mind. Trampimist pole kuulda, Ipromise, teised trambivad mu praegu üle ja pealegi olen paljajalu.
Aga mulle tundub, et just nii udune mu seis praegu ongi.
Magamatus. Suhted. Tegemised. Homne päev.

Teised Udutajad

Friday, September 3, 2010

Esimene september. Ja esimene püstine juuksekarv.

Kolmanda õpetaja saatis enne kooli algust kirja, mis sisaldas muuhulgas lauset......kes juba väga tahab kooli asju osta, siis eesti keeles, inimeseõpetuses ja loodusõpetuses on vajalik 20-joonega vihik, matemaatikas ruuduline vihik ning kirjutamiseks lisada pinalisse 2 tindipliiatsit (kaks selleks juhuks kui üks neist tühjaks saab).

Väga kohusetundliku lapse vanemana vedasin täpselt näpuga järge, lugesin jooni ja numbreid, ostsin kaks musta tindipliiatsit ning saatsin lapse nõutud asjadega kooli.
Esimesel päeval oli vaikus, aga teisel päeval tuli laps koju ja teatas - õpetaja tahaks, et oleks sinised tindipliiatsid.

Ahsoo. Ma ei oska esiti muud kui õhku ahmida. Et siis sinised. Sinised. Miks sinised?
Peale mõningat arupidamist iseenda ja lapsega ei saa ma ikka veel aru, miks sinised. Mis vahet seal on, must või sinine, ei võta mu lapsevanema mõistus kinni.
Ma s a a k s aru, kui oleksin ostnud rohelised. sinised. või koguni lillad.

Ma ei oska kohe muud mõelda, kui et - tõeline pedagoog.
Kindlasti ei paneks mööda öeldes sama asja kohta - iseloomude sobimatus.
Sõbrannat temast mulle ei saaks. Vist. Või on see eelarvamus?

Mina muidugi oleks jonninud. Aga laps kohusetundliku, sõnakuuleliku ja mõistliku inimesena läks täna kooli siniste tindipliiatsitega. Isasse vist:)