Saturday, October 30, 2010

Kultuurishokk!

Eile jõudis siis kätte too kauaigatsetud õhtu, kus pidime teatrisse minema. Kohe väga-väga kauaoodatud. Aga millal see väga -väga ette ootamine, igatsemine, unistamine ja planeerimine enne head kaasa on toonud?
Teate küll, kõige selle ette juures valitseb alati ka tugev oht üle valitseda. Ja siis kõige väiksemastki asjast libastuda. Peaaegu, et katastroofini välja.

Etteruttavalt olgu kohe öeldud, et mina loll ikkagi ootasin, valisin mitu päeva riideid ja kingi, lõhnastasin, sättisin. Mõttes muidugi, sest päris elu võttis loomulikult oluliselt reaalsema pöörde. Pöörajaks oli otse loomulikult Itu, kes otsustas sel päeval valesti ärgata ja keeldus õigel ajal magama minemast. Õigel, st mulle sobival ajal.
Kümmekond minutit enne seda, kui pidime kodunt välja astuma, pidasin selleks hetkeks voodis juba hüsteeriliselt karjuva tüdrukutirtsuga võitlust tema ja une vahel.
Mina, kes ma pidin plaani järgi sel hetkel juba lõhnama ja särama, olin siruli lühikestes pükstes ja särgikus näoli padjas ja tegin meeleheitlikke pingutusi, et lapsele omalt poolt mitte konkurentsi pakkuda.
Eks mul hakkas edast ikka kahju küll, see oli ju minu kauaoodatud õhtu! Minu, saate aru!
Kes teab, see teab. Kes ei tea, pole ka paljust ilma jäänud:)

No ja kui siis lõpuks saabus mu ema, kes last pidi hoidma ja kuis siis elukaaslane ka veelsel kõige kurvemal hetkel oma käe lohutavalt mu ümber pani, siis pääses valla küll kogu mu vähemalt poole aasta pisaratevaru.
See tohutu suur enesehaletsushoog, lausa enesehaletsuslaviin, seadis kahtluse alla isegi teatrisse mineku, sest vaevu-vaevu enne teatrini jõudmist suutsin sellele lõpu teha.
Peamine, ikkagi suutsin, aga sellest tulenevalt sain teatrisse sisenedes põhjaliku ülevaate inimeste jalgadest ja jalanõudest, kuna kõrgemale vaatamiseks polnud ma just parimas vormis, mille põhjal omakorda võin julgelt väita, et naised teatris kingi küll enam nii palju ei kanna, kui vanasti.

Etendus, mida vaatama läksime, (jõudsime?) oli Vombat. Poiss õhtul kodus küsis, etnoh, kuidas oli, meeldis või mitte. Päris nii nagu ei andnudki talle vastata. Pigem meeldis, oleks kohasem vastus.

Ma nüüd ei tea,kas sain õigesti pointile pihta,aga mulle tundus,etKivirähu sooviks oli edasi anda mõtet, et pole vaja väga palju mõelda,analüüsida ja torkida, mis elu elasid meie esivanemad, selle surkimisega võime hoopis häirida ja haiget teha meie ümber praegu elavatele inimestele. Kunagi ei saa kindlalt teada, kus peitub tõde. Täpselt nii lihtsalt ja tabavalt nagu üks peaosatäitjagi ütles,et lõpliku tõe panevad alati paika need, kes kauem elavad.
Elagem siis pigem siin ja praegu, hooligem lähedastest ja väärtustagem inimest enda kõrval.

Kui hüpata nüüd etenduselt üle oma viimasele kinoelamusele, Söö, palveta ,armasta, siis selle filmi ja naise eneseotsingutest jõudsin mina enda jaoks samuti ainukese tulemusliku ja mõtet omava järelduseni -söö:)
Mulle sobis kahtelmata kõige paremini just filmi esimene osa, mida edasi, seda lahjemaks .Ja igavamaks. Kuni lõpuni välja, mis minu jaoks kohe nii mõttetu, et tõmbas vee peale kogu eneseotsingutele:)

Või läks tolle teatritüki ja filmiga hoopis täpselt sedasi nagu räägitud,et otsime ja leiame järeldusi tehes kinnitust ikka sellele,mida näha ja kuulda igatseme?
Vaielge vastu, kes vajalikuks peab.
Mulle sobib.

Aga lõpetuseks olgu hoopis öeldud, et kõik,mis hästi ei alga, võib siiski väga hästi lõppeda:)
Oh, kuidas ma sind igatsesin!

Fotojaht/Armastus

Ettevaatust, Armastus - oleme armastades kõige tugevamad, samas ka kõige haavatavamad.

Teised armastavad.

Saturday, October 16, 2010

Fotojaht/käsi

Selle käe kasvatajal peavad endal olema veel paremad

Kop-kop! Kes seal on?

Ja lõpetuseks- ise tehtud, hästi tehtud!
Võõrad käed.

Friday, October 15, 2010

Pealt roheline, seest vahutab?

See laps vihastas mu täna nii välja, et oleksin tahnud ta nagu vaiba läbi kloppida.

Ja.. piirdusin üksnes karjumisega. Jah, täna ei suutnud.
Selline ahastus ja jõuetus vajus korraga selga.
Nii palju,et isegi süümekad pole veel kohale jõudnud.

No ei möödu enam päevagi, kus ta midagi maha ei unustaks või ära kaotaks.
Täna läks siis telefon. Polnud kuudki vana.

Nutma ajab. See pole niisama, moe pärast öeldud.

Ma olen ema ja ma ei tea, kus on lahendus.
Küsiks isalt, aga isa on Ameerikas. Puhkab,eks ole.

Tuesday, October 12, 2010

Lennuilm

Lennuilm, lennuilm, sõbrad. Ärge juhust mööda laske!

Soovitavalt mitte väga kõrgele õhku tõusta.
Lendamine iseenesest ongi juba ime.
Nagu üks sõber mulle kunagi meelde tuletas.

Mina pelgan,aga võimalustest maailma näha tunduks totter ilma jääda.
Seega - uks pauguga lahti, käed hästi laiali... ja.... tunnete...milline imeline tunne....

Monday, October 11, 2010

Philip Oscar Bellamy

Südameasi läks täna otse südamesse.
Pisarad tulid silma.

Friday, October 8, 2010

Mängult

Igale lastemänguväljakule peaks jaguma üks kena sõbralik isa ja samasugune ema.
See paneks vähemasti osad lapsevanemad rohkem pingutama, lõhuks rutiini ning paneks kellaosutid kiiremini liikuma.
Mis sest, et mäng võib sellistel puhkudel olla natuke nagu näitemäng. Teistmoodi ja jagatud. Mõeldud lapsele ja natuke rohkemgi tollele võõrale lapsevanemale.
Vaata,kui pühendunud ma olen, kui kenasti lapsega tegelen, räägin ja mängin!

Kui just iga päev samas liivakastis õhulosse ei valmistata, siis juhuslikus plaanis võidavad sellest kõik.
Rohkem teatrit võib hakata elu segama. Elu võib teatriga sassi minna.

Thursday, October 7, 2010

Kes kopikat ei korja..

Usun, et euro tulekuga muutub nii palju, et sente enam nii lihtsalt maast ei leia.
Lehepoisist miljonäriks saamine muutub seega veelgi raskemaks.Üks õlekõrs jälle vähem.