Tuesday, November 30, 2010

Läheb, läheb. Nõnda nagu lükkad. Labida ja tahtejõuga.

Iti tõi meile koju kodulooma. Näha teda suurt ei ole, aga koob aeg-ajalt nurgatagustesse selliseid imearmsaid võrke.
Ausalt öelda ei mäleta, et meil enne sellist loomakest majas oleks elanud. Kunagi oli kilpkonn, aga see läks väga ülbeks ja iseseisvaks ning leidis hiljem õues oma otsa.
Nüüd siis üle pika aja selline vaikne ja vähenõudlik elukas.

Üle pika aja sai eile õues ka käidud. Seekord vähe lõbusama näoga juba..... alguses...

ja juba hiljem......kui vennad ohjad enda kätte said.
Ega ta ei pääse,tuleb nende rallid kaasa teha:)

Monday, November 29, 2010

Issand,halasta!

Mis kurja mina küll teinud olen, et see laps öösiti ei maga? Ikka veel.
Täna sain jälle nibin-nabin kaks üürikest unetundi kokku.

Muidu poleks midagi, aga kahju on sellest ilusast ajast ja õhtupoolikutest, millest suurt midagi hiljem ei mäleta.

Seebi ja veega see patt igal juhul maha ei tule. Mis või kes mind lunastab?

Sunday, November 28, 2010

Töö teeb vabaks.

Jumalik ilm. Jumalik päev.

Oleksin jaksanud ja tahtnud veel ja veel. Ja veel kord veel.
Lumi lihtsalt lendas käes. Ja mu ümber.
Nagu seitsme peaga lohe oli see täna. Aga mulle sobis. Uh, kuidas sobis.

Too püüd seda lund, mis aina sadas ja sadas ja kui parasjagu ei sadanud, siis puude otsast pilvena alla mühises, mõningas ulatuses ohjata, vabastas mu pikalt kestnud tardumusest. Kaua see imeline tunne ja meeleolu kestavad, ma ei tea.
Olen tänulik sellegi päeva eest .

Nii ammu pole olnud sellist hoogu.
Nii ammu pole olnud sellist tahtmist.
Nii ammu pole olnud nii kerge.

Nii ammu pole olnud nii ilus.
Nii ammu pole tundnud end nii õnnelikuna.

Saturday, November 27, 2010

Elupuu esimesed magusad viljad.

Vaatan toda noort meest, täpsemalt piilun ja tajun, kuidas ta õrnalt tema pikki juukseid kõrva taha sätib. Kuidas ta teise teki sisse mässib. Käest hoiab.
Kui soojalt räägib. Armastavalt tögab.
Pisut kohmakalt hommikul iseendale ja talle sooje saiu meisterdab ning teed tassidesse valab.

Kuidas ta hoolib ja armastab.

Kas ma tunnen kadedust, et mu enda praeguses elus see puudub?
Sugugi mitte. Õnneks mitte.
Tunnen selle üle vaid tõeliselt suurt ja siirast rõõmu. Ausõna, nii nii hea meel on mul.

Vaatan teda ja mõtlen, et oleme midagi väga olulist õigesti teinud.

Elame tõeliselt endale ainult siis, kui elame teistele.
/L.Tolstoi/

Thursday, November 25, 2010

Kes? Mis? Kus?

Eks ma vahel ikka mõtle, kes võiks siit lehelt läbi astuda. Ja miks.

Kes mida otsib? Leiab? Ootab?
Palju on juhuslikku?
Kas on salatuttavaid, kellest ma ei tea? Töökaaslasi, peretuttavaid, tuttavate tuttavaid? Loevad ja vaikivad?
Palju leidub kaarnaid, kes ootavad collapsit?

Mõtlen, kas ilusaks kirjutamine toob lugejaid juurde? Või vastupidi?
Kas rahulolematuse väljendamine (virisemine) on odava populaarsuse teed minemine?

Mida inimesed ootavad?

Mida ise otsin? Keda valin?
Vist sõltuvalt tujust.
Sellest ka nii kirju valik. Vanuseliselt ja tujukuselt.

Samas viimase aja Top5 on juba üsna pikalt samaks jäänud. Alati ja iga ilmaga. Edasine avamise järjekord sõltub juba päevast ja meeleolust.
Mõnda ei ava vahel nädalaid. Lihtsalt pole tema tuju. Mõni saab mahakustutatud kah. Vahel harva. Enamalt jaolt siiski põhjuseks, kui lukku keeratakse.

Mõnda loen rohkem, kui välja näitan. Kui enam meelest ei lähe, siis on minu. Kusjuures minuks võib väga vabalt osutuda ka mu vastand.
Ikkagi läheb siis rulli ja lips ümber.

Vahel Top ikka muutub ka. Nimetageim seda või kõrvalhüppeks. Ühtäkki tekib harjumus ja siis hakkadki ringi vahtima. Natuke nagu õhkamagi. Uue järele. Kuid uue sarm ja hetkeline lummus võivad sama kiirelt kustuda kui särama lõid. Alul ei saa lihtsalt täpselt aru, mis ja miks köidab. Aga ühel hetkel tabad stiili ja ühendab ära. Alles siis saan tõeliselt aru, oli see nüüd täht, lehm, koer või küsimärk. Jääbki see vaid kõrvalhüppeks või pakub edaspidigi.

Ise otsin erinevaid suhtumisi. Vaatenurki. Äratundmist. Mänglevust. Kogemusi. Nõu. Arengut. Ettearvamatust. Sitkust. Tarkust. Enesekindlust. Loomulikkust.
Peamine,et oleks ise. Päris. Ehe. Ja tõene.

Wednesday, November 24, 2010

Liiga ilus muudab liiga teravaks.

Mida muinasjutulisem on ilm ja ümbrus, seda kontrollimatumalt tulevad esile iseendas kinnimätsitud soovid ja tunded.

Monday, November 22, 2010

2.36

Hullumeelne õhtu. Mis ööseks üle läks.
Millal see ometi lõpeb?

Varsti enam ei jaksa.

Tund aega tagasi oli viimane piir.
Nagu haavatasaanud loom. Raisakotkad, kogunege!

Sure siis ära, kui elada ei jaksa!

Pool tundi hiljem tundub juba, et varsti.
Inimene unustab kiiresti.
See on hea.

Ja lund aina sajab ja sajab.
Pimedas vaikses majas aknal lumesadu vaadates tundub juba nagu kõike seda poleks olnudki.
Ainult läbitambitud hing ja puruväsimus reedavadki veel.

Aga see pole kaugeltki lõppude lõpp.
Vara veel mind maha kanda!
Plaks, lennake laiali!

Ma puhkan natuke.

Sunday, November 21, 2010

Fotojaht/100


Eestis saja jalaga. Soomes tuhandega. Kes teab mitu jalga tal mujal veel alla on pandud.

See sada toob mulle meelde mu eelmise kodu. Seal kulus neid pimedal ajal tõesti sadade kaupa.

100 teist.

Thursday, November 18, 2010

Esimene lumi. Korralik lumi. Pallilumi.

Aeglaselt langeval lumel on kummaline komme sadada koos rahuga otse südamesse!

Itul on kähku lõua alla ulatuvaid lukuga Reima kindaid vaja. Olemasolevad imeilusad sõrmikud ja labakud püsivad minu ärritamiseks vaid hetke käes.
Lumi on üldse kahtlane. Tasub süles edasi passida:)

Wednesday, November 17, 2010

Seitseteist kevadist hetke. Teisisõnu - tagasipeegeldus kuldsest teatrisaalist.

Mõned inimesed ei tohiks vanemaks jääda. Mõned ei tohiks lahutada. Mõned ei tohiks surra. Mõned paksuks minna. Mõned enda üle kontrolli kaotada. Mõned kaduda. Haigestuda. Käriseda. Valetada. Kadedad olla. Väsida.
Mõned...

Mõned lihtsalt peavad olema, kellest teised saaksid kinni hoida.
Need mõned on oma raskes olukorras teatavas mõttes ise süüdi.

Kui nad mind alt veavad, siis see vihastab mind.
Sina ka, Brutus!

Monday, November 15, 2010

Ma ütlen, kõik siin ilmas on suhteline

Kui ikka kolm nädalat pole kõiksugu haiguste tõttu lapsega õue saanud, siis tänahommikune jalutuskäik oli kui kingitus!
Soe, sombune ja värske tervise amps:)

Friday, November 12, 2010

Hambaarst või matemaatika tund?

Arst rääkis täna midagi mitme nulliga numbritest.
Et kui ma sedasi lakke vahtides kiirarvutused tegin, siis sain vastuseks, kas hambad või auto? või kaks? või koguni kolm?

Itil on väga valus, aga tal tulevad vähemalt tasuta.

Wednesday, November 10, 2010

Neljas laps samuti jalgadel!

Pildil veel käpuli, aga see-eest juukseklambriga.
Just viimaste kuude jooksul olen hakanud siit ja sealt välja noppima, et läheb ikka päris tüdrukuks kätte.

Üks mehelik komme on tal siiski juurde tulnud.
Kui suured loevad tihti söögi kõrvale ajalehte, siis Iti, viimased päevad, sööb tissi ja vaatab raamatut.

Tuesday, November 9, 2010

Kirju maailm

Kuidas ma ennast ka ei veena, ma ei suuda Ameerika presidendipaari tõsiselt võtta. Just paarina.
Kui nad sealt lennukiukselt lehvitavad, siis on nad nagu Vembu ja Tembu.

Ma tean. Ma tean.

Monday, November 8, 2010

Banaan

Üle maja lendavad lennukid, Mozarti kommid, värske struudel saiakohvikus, kuum cappuccino, Mango pood, Hercule Poirot televiisoris, raamatupood.....aina rohkem ja rohkem pisiasju, mis mulle möödunud reise meenutavad.

Ma olen Näljane. Seniks, kuni ei saa, olen kannatlik, tõstan pilgu taevasse ja söön silmadega.
Ja kui siis lõpuks see aeg kätte jõuab...siis mäletate, kuidas võis maitsta banaan?

Thursday, November 4, 2010

Pahhh

...ah, võta siis need piletid ja käime ära....

Kas selline elamus on väärt kuutsadat krooni?
Kas ma peaksin end pahasti ja süüdi tundma, et soov teatrisse minna on kadunud?

Kooselu.

Monday, November 1, 2010

Olge lahked, talv ja areng jäävad siit paremale

Inglitele ei pidavat meeldima inimesed, kes tahavad rahulikult ära elada. Rahus ei ole arengut. Kas pole lohutav? Mh?

Nüüd ma siis vähemalt tean, miks mul inglite vastu nõrkus on.
Sealt edasi jääb loota üksnes Jumala mõistvale suhtumisele, et minust lähemale ja kaugemale jäävad inimesed samuti mu arengu välja kannataksid.