Wednesday, December 29, 2010

Meem

Jälle Naine. Ainuüksi austusest bloginduse ja blogipidajate vastu peab ära vastama...

1. Külastan oma blogi sagedusega ca..

Vahel koguni nii sagedasti, et hakkab juba sakkima.

2. Poliitikute blogisid loen

Absoluutselt ei loe. Keegi, kes tahab püsida poliitikas pole päris iseenda peremees. Kallutatud, eesmärgistatud ja igav.

3. Blogid, mida loen, köidavad mind kuna...

need on nii eri- ja omanäolised. Iga blogipidaja juures on just midagi talle eriomast, mida temas/tema tegemistes/tema elus hindan.
Nendest saab kokku väga mitmekülgse ja mitmetahulise inimese vaatenurga.
Mõtteid. Nõu. Lohutust. Äratundmist. Ahaa-elamusi. Rõõmu.
Laiema objektiivi

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele...

Ehk seetõttu, et neid saab valida. Müra jääb kõrvale.

Päevaleht ja Ekspress käivad ka. Mõni naisteajakiri lisaks. Nii mõnus on hommikul midagi postkastist leida.

5. Miks sa kirjutad anonüümselt?

Bold
Minu anonüümsus on küll suhteline.
Täpselt nii kauaks seda jagub, kui keegi liiga uudishimilikuks ei viitsi hakata. Sealt edasi olen juba täitsa elus.

Aga mis see talle/meile annab?

Vahel koguni külmavärinad.

Kas ja kuidas Sind mõjutavad sinu blogi lugejad/kommenteerijad?

Ilma ei kujutaks ettegi. Ilma võiks päevikut pidada.
Peaaegu kedagi otseselt ei tunne. Osasid tunnen pildi pealt. Paljudele olen ise näo ja silmad pähe maalinud.
Mulle meeldib, et nad on ja ei ole ka. Kogemus on näidanud, et päris elu võib palju ära rikkuda.

Minu küsimus: kas blogijad on päris elus teistsugused kui paberi peal?

Edasi: Sikule, Liisule, Kunksmoorile ja kaugele maale .

Lukus.

Elukaaslane arvas, et mul on lihtsalt kohutav iseloom.
Ning võttis kätte ja otsustas päevaga, et sõidame järgmisel nädalal paariks nädalaks soojale maale.
Ülla eesmärgiga päästa ja säästa Itu allergilist nahka.
Mis sinna naha alla ja vahele mahub, seda teab vaid tema. Mina raputan vaid üllatunult pead ja mõtlen, mis selles teises peas võiks toimuda.
Meie kaldume küll tohutul kiirusel ühest äärest teise. Üha keerulisem on teha vahet, kas oleme parasjagu kained või siis vastupidi purupurjus.

Ma ei eitagi, et olen juba täna veits ja rohkemgi reisipalavikus.
Iseendaga olen alati kuidagi toime tulnud. Aga nii väikse lapsega nii kaugel kodust mul kogemus puudub.

Tuesday, December 28, 2010

Seda filmi lihtsalt ei tohi maha magada

Huh, mitte ainult mina, vaid ka elukaaslane oli pöördes.
Lihtsalt võrratu teostus. Muusika, Sõnad. Naised.

Väga harva, kui olen tundnud, et tahaksin oma elus midagi muuta. Seda filmi vaadates haaras mind kohati lihtsalt piiritu kurbus, et ei saa olla enam viisteist aastat noorem. Teha asju elus natuke muud moodi. Elada teisiti. Mõelda teisti.
Mind lummas selles filmis vabadus. Loomulikkus. Loomingulisus. Põlemine. Lennukus. Kirg. Mängulust. Hingelisus. Piiritus.

Tilgatumaks. 100%.

Kohe alguskaadritest kargas pähe, et kui peaksin filmi mõne konkreetse inimesega võrdlema, siis pole kahtlustki - see on kevad, mis tuleb ikkagi.

Poistele tegin koju jõudes esimese asjana ülesandeks film vastu vaidlemata ära vaadata. Minu poolt piletid. Koguni neljale.
Mingu, vaadaku, mõelgu ja võtku, mida oskavad. Võtta on sealt omajagu.

Ja et liiga ilus ei tunduks, siis üks asi ikka häiris ka. No ei saa mina elu lõpuni aru, mis sunnib kedagi istuma kõrvale, kui oleks ruumi jätta tool või paar vahele.
"...ära sega... jäta mulle ruumi hingamiseks....", ütleks selle peale kohe nagu filmis.

Monday, December 27, 2010

Hommikul

Imelik.
Põhimõtteliselt on ju kõik sama. Aga ühe inimsega on see midagi, mille võiks elust möödaminnes kõrvale jätta, teisega jälle midagi sellist, ilma milleta oma elu lihtsalt ette ei kujuta.

Kaua see jää kannab?

Friday, December 24, 2010

....

Sündida võib sädemest suure sooja algus.
Pimeduse südamest koorub kirgas valus.

Soojust ja valgust!
Häid pühi!

Thursday, December 23, 2010

Rahvusvahelised Jõulud.

Koos Taani kuusega. Kuuseots kõrgub nagu antenn Taani poole välja.
Koduigatsus.

Meil on, millele mõelda. Millest rääkida.
Selle aasta Jõulud võtame mõlemad vastu võõral pinnal.

Wednesday, December 22, 2010

Kodukakandi pidupäev

Too eileõhtune projektijuhtimise eksam oli mulle nagu taeva kingitus. ja kosutav sõõm värsket õhku.
Tervelt kolm tundi suhtlemist täiskasvanud inimestega.
Aeg läks nagu lennates. Huvitav oli.

Tundsin tugevamalt, kui kunagi varem, et peaks ikka magistrisse edasi minema.
Ainult, et......Tartusse vist.

Need on suured plaanid. Kuskil kaugemal.
Täna on lähemal. Täna on täitsa käes. Täna tuleb tänasel sarvist hoida.
Täna tegelen väikeste asjadega. Täna algas talv. Täna ostan kuuse. Täna sõdin Itu koletu allergiaga. Jõuan, siis viskan täna ka lund.

Tuesday, December 21, 2010

Unes või ilmsi?

Vahel on nii, et ärkad üles ja mõtled, uh kui hea, et see ei olnud päriselt.
Enamasti ongi just nii.
Aga vahel juhtub ka nii, et ärkad üles ja mõtled, miks see küll ei võiks olla uni.

Monday, December 20, 2010

Võib-olla tõesti, et see võibki olla elu ilusaim talv. Nagu Hanna- Liina Võsa ühel hommikul Terevisioonis laulis.

Käisime panime jõulukaardid postkasti.
Vahetasime mündid paberiks.
Käisime vaatamas uut Nõmme turule tehtud liukat, aga ühtegi uisutajat kahjuks polnud.
Kodus jõudsime astuda just väravast välja, kui Itul õnnestus kelgult maha, näoli otse lume sisse kukkuda ning otse loomulikult lõppes ka sel samal hetkel meie tänane kelgusõit.
Vaatasime siis hoopis, kuidas varesed kaklesid. Üks tuttav tädi ajas ka meiega törts juttu.

Täna väga kaua rohkem ei kannatanudki olla. Itu nina kiskus väga punaseks pähe. Enda oma ei näe.
Üldiselt muidugi ei hakka minul kunagi Ituga õues käies külm. Aga Itu näpud ja varbad vajavad tuppa jõudes alati ahju vastas soojendamist.

Itu kiituseks peab kindlasti veel ütlema, et ta oli täna erakordselt sõbralik ja kannatlik seltsiline. Selline tõeline nupsik. Ei ühtegi protestiavaldust. Isegi autos istus nagu nuku. No korra vehkis jalaga, lõpu poole. Aga kaua võib siis mõistlik olla.

Nüüd ta magab. Minul sai toit valmis.
Väga vaikne on.
Puuoksad ka ei liigu.

Saturday, December 18, 2010

Run, Forrest, run!

Sain elult uue kogemuse.
Valusa kogemuse.

Rikkamaks see mind küll ei teinud.
Vaesemaks? Vist ka mitte.

Äkki oleks õige öelda kergemaks. Või kergendavaks. Ehk võimatumaks.
Täpselt ei teagi.
Segased tunded.

Küsimärk. Küsimärk. Küsimärk.

Aastaid tagasi oleksin ma selle kohta öelnud - pole võimalik. Minu elus selliseid asju kindlasti ei juhtu.

Wednesday, December 15, 2010

Kondiproov

Üritan näpud Sellest eemale hoida. Otse loomulikult mitte enda pärast. Aga Itu on väike kummaline krokodill. Kipub headele asjadele halvasti reageerima.
Tulemus on see, et näpud suudan ju enam-vähem kontrolli all hoida. Aga meeli küll mitte. Alateadvus juba teab, mida tahta.
Hommikul pole midagi, aga poolest päevast hakkab kerima. Ja kerib ja kerib. Õhtuks on asi eriti hull. Ütleks lausa, et läheb käest. Väike surin tuleb sisse.

Üritan end petta, proovin asendusaineid.
Mul on vaniljepuding. Jänksi vaarikatäidisega valge glasuuriga kohuke. Jäätis(ed). Kõrsikud. Kellogsi kaneelikrõbinad Valio Gefilus maasika joogijogurtiga. Tellissaare õunad. Banaanid. Rabarberikisell kohupiimaga.
Peaks ju piisama, kas pole?

Piisab, et kaalu juurde tuleks.
Aga muidu jääb väheks.
Need kõik on väga-väga maitsvad. Aga see pole ikkagi See.

See on kõrgel külmkapi otsas. Kui enam kuidagi muudmoodi ei saa, siis võtan tooli ja näppan. Oravakese. Teekonna. Komeedi. Tumeda ruudukese. Apelsini-martsipani täidisega tükikese.
KitKati. Nurri. Mesikäpa.
Üldiselt on ikkagi Kalevist saanud mu salaarmuke.
Kalev Gustav oleksime ehk isegi lapsele nimeks pannud. Oleks poiss sündinud.

Võib vist öelda küll, et minust on saanud sõltlane.

Mitte midagi ei asenda mulle Seda.
Seda va Shokolaadi. Mitte midagi.

Mind päästaks üksnes shokolaadi võõrutuskliinik.
Aga ma ei taha. Mitte veel.
Jäägu mulle see magus patt.

Monday, December 13, 2010

Ilusa hommiku kole õhtu

Seminari.
Mütsiga lööma.

Löömise asemel võib vabalt välja kukkuda, et müts tõmmatakse silmini pähe.
Kes ei õpi, sellest saab õmbleja.
Nagu mu ema kunagi korduvalt hirmutas.

Nüüd ma olen loll ja kõigele lisaks ei oska veel õmmelda ka.

Sunday, December 12, 2010

Fotojaht/Raamat. Peitepilt.

Ütlete raamat, meelde tuleb lõhn.
Uue raamatu lõhn. See esimese avamise ja sirvimise lõhn.
Tunnete?

Selliseid erilisi lõhnu on teisigi. Näiteks saapapoes. Keldris. Või vastsündinul.
Lõhnad, mis ei unune.

Natuke söödavad. Suu hakkab vett jooksma.

Need lõhnad on meeles. Ei unune.

See pilt on seega meie kõigi mälus niigi olemas. Igaühel natuke erinev, aga kui öelda uue raamatu lõhn, siis teavad kohe kõik, millest jutt.
Tehke see klõps siis oma peas.

Mina ei suutnud seda pildile saada.

Saturday, December 11, 2010

Hoidke pikivahet!

Mis te arvate, kui palju tülisid, näägutamisi, tänitamisi, lahutusi, tujusid, nuttu ja vihastamist jääks ära, kui palju shokolaadi ja võileibu söömata, kurbust ja enesehaletsust olemata , tühje ja mõttetuid päevi vähemaks, kui naistel ei eksisteeriks sellist arusaamatut sündroomi nagu PMS?

Huvitav, kellel ja milleks seda vaja on?

Friday, December 10, 2010

Prügipäkapikk

Kui tavalised päkapikud topivad öösiti üllatusi sussi sisse, siis prügipäkapikud poetavad neid salamahti prügikasti.
Täna hommikul leidsin sealt nuustiku.

Prügipäkkapikkudele antakse kõik andeks.
Prügipäkapikkude emadele/isadele teeb see nalja.
Vähemalt seni kaua, kuni nad prügikastist sõrmuseid ei pea otsima.

Prügipäkapikud ise aga muutuvad iga päevaga aina nutikamaks.
Kes naerab viimasena?

Thursday, December 9, 2010

Sain pangast kirja.

Just niisuguste kirjadega määritakse Jõulusid.
Vähemalt minu silmis. Ma kohe tunnen, kuidas ärritun sellist saades.
Kiri ise on siin:

Hea .......!

Lapsed on nutikad. Telekast nähtud suusavõistlusi saab proovida, tehes suusad kättejuhtuvatest lauajuppidest. Suusakeppideks sobivad harjavarred. Numbri saab ise paberile joonistada. Võistlused võivad alata! Toas muidugi. Sest ega lauajupid lume peal ei libise. Ainult toas siledal põrandal.

Kahjuks on meie ümber järjest rohkem vanemliku hoolitsuseta lapsi, kelle elust päris lumega suusarõõmud täiesti puuduvad. SEB Heategevusfond toetab laste varjupaikasid üle Eesti, aidates neid nii rahaliselt kui ka korraldades lastele üritusi, mis toetavad laste arengut ja toimetulekut tulevases elus ning võimaldavad lastel lihtsalt rõõmu tunda. Sellel talvel kingib SEB Heategevusfond varjupaikadele 100 paari suuski ja korraldab lastele pisikese suusakooli.Juba 6200 inimest toetab SEB Heategevusfondi kaudu varjupaikade lapsi, et kinkida neile positiivseid emotsioone.

Palume ka Teie abi vanemliku hoolitsuseta laste aitamiseks. Teie annetus laekub SEB Heategevusfondi, mis toetab püsivalt üheksat varjupaika ja turvakodu üle Eesti. Soovime, et varjupaiga lastel oleks võimalus tunda end võrdväärsena tavalises peres kasvavate eakaaslastega – mitte ainult jõulude ajal, vaid kogu aasta. Seepärast vajame järjepidevaid toetajaid.Kui Te soovite aidata, siis sõlmige palun püsikorraldusleping siin ja toetage varjupaikade lapsi 45 krooniga kuus. Selle väikese heateo jõud on suurem, kui arvata oskate.

NB! Kõik SEB Heategevusfondile tehtud maksed on teenustasuta ja tulumaksuvabad.

Tehes väikese heateo praegu, kingite lastele palju rõõmu terveks aastaks!

Täname Teid ja soovime kaunist talve!

........................

Too esimene lõik ärritab mind kohe kõige enam. Nimetaksin seda puhtakujuliseks inimtunnetega mängimiseks ja manipuleerimiseks. Oleks pilt ka veel juures, siis oleks täiuslik.

Kui üleskutse sisaldab säärast turundusnippi, siis mulle sellest juba täielikult piisab, et nimetatud heategevusfondile kriips peale tõmmata.
Nii mage!

Teiseks tundub kuidagi paradoksaalne, et sellisele tegevusele kutsub oma kliente üles pank, kes ise samal ajal samade klientide najal püsti seisabki. Seejuures hetkel hoopis kindlamatel jalgadel, kui kliendid ise.

Kolmandaks, kui paljudel tavalistes peredes lastel on olemas suusad?

Ja neljandaks, 6200 inimest on juba annetanud. Kui igaüks neist annetas keskmiselt kas või 50EEK, siis 310 000.-EEK on pangal juba vähemalt koos. Arvata võib, et annetajaid lisandub veelgi.
100 paari suuski, hm....ümmarguselt 100 000.-EEK.
Siit edasi tekib mul küsimus, mis summas pank ise neid varjupaiku igaaastaselt siis toetab?
Äkki ei toetagi? Hoopis kliendid toetavad. Ja pank taob endale vastu rindu. Meie toetame.

Ok, tegin ikka väikse taustauuringu ka.Panga kodulehelt leidsin järgmise info:

14. detsembril 2006 allkirjastati SEB ja SEB Heategevusfondi vahel koostöömemorandum, mille alusel toetab pank järgneva 10 aasta jooksul Heategevusfondi 20 miljoni krooniga. Kaks korda aastas korraldame kampaaniaid, mille käigus kutsume üles kõiki inimesi annetama raha vanemliku hoolitsuseta laste toetuseks. Tänaseks on heategevuse toetamiseks sõlminud püsikorralduslepingu ligi 6000 heasoovijat.

10aastat, 20 000 000, seega 2 000 000 aastas.
6000 heasoovijat,kes iga kuu maksavad 45.- EEK, aastas seega kokku 3 240 000.- EEK

Nüüd läks veel segasemaks.
Kas siis pank paneb igal aastal 2 000 000.- ja heasoovijad 3 240 000.-EEK?
Lisaks kaks korda aastas toimuvad kampaaniad.

Ma muidugi ei tea, kes ja kui palju veel varjupaiku toetavad ja kuidas heategevusfondi raha kasutatakse, aga ...... midagi tundub olevat nihkes.

Isegi, kui mitte rahaliselt, siis vähemalt võrreldes tavaliste peredega.

Mõtlen. Võib-olla täiesti vales suunas.
Võib-olla ei peakski.
Peaks jääma oma liistude juurde.

Wednesday, December 8, 2010

Nagu välgust tabatud.

Ituga on viimaste päevade jooksul toimunud midagi enneolematut.
Ta t a h a b isa juurde.
Ta t a h a b isa sülle.
Täitsa ise kohe tahabki.

Esimesel päeval arvasin, et see on juhus. Paar päeva hiljem on sellest suisa reegel saamas.

Lõpuks ometi võib vist öelda, et Itu on oma isa omaks võtnud. Ja Itu isa on endale Itu leidnud.
Nende äratundmisrõõm tundub olema vastastikune.

Milline kergendus.
Nii armas on vaadata.

Tuesday, December 7, 2010

Jõulud tulnud juuuu..

Paljude asjade põhjustajaks on läbi ajaloo olnud Naine.
Raske sai vastata, kui paljude teiste omad eelnevalt läbi loetud ja kõik parimad vastused juba kirjas.

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Seni on meeldinud. Võib-olla mingis olukorras ei meeldiks ka. Näiteks, kas üksi ikka meeldiks?

Meeldib, et pole kiire. Iseenda ja teiste rahmeldamine on mind alati närviliseks teinud.

Aga päris klassikalist tasast jõuluõhtut, kus möödunule saaks rahulikult tagasi vaadata, pole me kodus peale laste sündi ette tulnud. Lapsed on oma sekelduste ja püsimatu askeldamisega selleks oma panuse andnud.

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?

Ideaalne on kole sõna. Jõuludega kindlasti kokku ei sobi.

Koos tahaksin veeta nendega, kes mind armastavad.

3. Milline on su esimene jõulumälestus?

Meie kodus Jõulusid ei peetud. Esimesed kodused Jõulud tulid koos uue ärkamisega, aga siis olin juba päris suur.

Mäletan, et lapsepõlves, üsna mitu last, k.a.mu parim sõbranna, läksid neil õhtutel varem õuest tuppa ja said kingitusi. Mina ei saanud aru, miks neil nii käib. Kade olin ka. Nii palju adusin, et see kodune õhtu on midagi meeldivat ja mõnusat. Üritasin loosse siit ja sealt selgust saada, aga vastu sain tunde, nagu oleksin midagi väga valesti teinud. Taktitundelise lapsena rohkem ei küsinud ka.

Ebamäärane teadmatus seega jäi. Mäletan, et see polnud sugugi hea tunne.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Lasteaias ja nääripidudel käis Näärivana. Kodus mitte kunagi. Jumal tänatud!

Üldiselt tundus Näärivana mulle igav ja totakas. Vaatasin lasteaia pidudel teisi lapsi ja mõtlesin, mis neile küll meeldib.

Käsu peale luuletusi lugeda ja laulda mulle samuti ei sobinud.

5. Parim jõulumälestus?

Parimad mälestused jäävad vist üldiselt lapsepõlve. Seega Jõuludega seoses puudub.

6. Lemmikjõulutoit?

Liha pole ma kunagi eriti armastanud. Ahjukartul ja magushapukad kapsad siis. Sinep ka.

Piparkoogid maistsevad mulle ainult siis, kui glasuur on hapukam ja seda on nii palju, et piparkook alt välja ei paista:)

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Ee.....sel aastal peaks tulema ebaklassikalised. Ei kunagi varem ega tõenäoliselt ka kunagi tulevikus ei saa selliseid enam tulema.

Eksperiment Jõulud -Gospas.

Koos Itu ja Itu isaga.

Ehk.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Kui Jõulutraditsioon on õhtu pere keskel, pidulik õhtusöök ja pisut korralikumad riided, siis natuke on.

9. Sinu jõulukingisoov?

Neid, mida saaks pakki panna, neid oleks palju, palju.

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?

Mulle meeldib kingituste juures ettearvamatus.
Ja kingitused, mis ei tekitaks minus tunnet,et olen kinkija jaoks vaid esimene ettejuhtuv kruus poeriiulilt.

Muidu, mind ei ole kuigi raske õnnelikuks teha. Vähemalt neil, kes mind tunnevad.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

See pole minu vastutusala.
Kedagi jõuga nii kui nii ilusamaks ja paremaks ei tee.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Elage nii, et hiljem oleks millele tagasi vaadata.

Edasi pakiksin meemi Krentule, Kristale,kui ta vaid aega leiaks ja näiteks proua Kilgile.

Monday, December 6, 2010

Väike naine:)

Itu seisab küüneviil peos ja viilib küüsi.
Ennast pole veel ollagi.
Tüdrukute vanemad mõtlevad nüüd, häh mis seal siis nii imelikku.
Aga mina vaatan ja vaatan. Nii uskumatult naljakas. Ja uus.

Karta on, et sääraseid issand-ja-ongi-tüdruk postitusi võib edaspidigi sisse lipsata.

Thursday, December 2, 2010

Öös on lahtised otsad ja pime tuba.

Millal lõppeb abielu? Kooselu?

Kas siis, kui üks meist jääb pikemalt otsa vaatama kellelegi teisele ja mõtleb: Mh, mis oleks, kui..
Kas siis, kui üks meist ütleb teisele esimest korda: Kao minema. Kõik on läbi.
Kas siis, kui üks meist mõtleb: Kuidas oleks elada ilma teiseta.
Kas siis, kui üks meist mõtleb: Soovin, et ta oleks surnud.
Kas siis,kui üks meist mõtleb: Vuh, vastik, et ta ainult mind ei puutuks.
Kas siis, kui üks meist mõtleb: Mul on ta pärast teiste ees piinlik.
Kas siis, kui üks meist mõtleb: Kas kergem on päris üksi või kahekesi üksinda?
Kas siis, kui üks meist mõtleb: See kohtumine oli ainult üks suur viga.
Kas siis,kui üks meist vahib lakke ja sosistab: Oleksin pidanud tegema ükskõik mida, et pääseda sinuga magamast?

Igal juhul saab see otsa tükk aega enne, kui kaks inimest lõplikult tunnistavad, et nüüd on lõpp, mille järel üks neist kohvrid pakib ja ukse enda järel suleb.

Viha ja vihkamine ei ole veel lõpp.
Armastuse vastand on ükskõiksus.

Ükskõiksus on lõpp.

Wednesday, December 1, 2010

Kitsendused


Ma tean,et seda blogi vaatab aeg-ajalt elukaaslase tütar esimeset abielust (ok, mina alustasin ja vaatasin esimesena tema oma. Kui poleks teadnud, poleks osanud vaadata. Aga rippus teine facebookis üleval ja natuke ikka ju kisub kah, kui sedasi kergesti varnast võtta).

Mul on kahtlusi, et seda jälgib ka elukaaslase teine naine. (Vähesed inimesed, kes ajavad mind tõeliselt oksele, aga tema on selle varsti kuue aasta jooksul oma musta pesu, hallitanud kohvikannu, keefiripakkide ja laialilaotatud voodilinadega välja võidelnud).

Kindlasti hoidis sel vähemalt mõni aeg tagasi silma peal elukaaslane ise. Usun, et kiikab vahel siiani, kuigi ta ilma selleta end oluliselt parema inimesena tunneks.
Samas, päris pead anda ei julgeks.
Ise ta arvab,et kangus on elus üks parimaid relvi. Ka kooselus.

Suht-koht uued tulijad on isa ja õde. No Jumal nendega.

Samuti värsked lugejad on oma poiss ja tütarlaps. Sagedust ei tea.
Põhjus täpselt teadmata, aga ju hakkavad suureks saama.

Siis ma tean kindlasti, et siia juhtub üks vanema poisi sõbrannadest.Tänapäeva noortel kipub hulgaliselt sõbrannasi olema. Minu jaoks väga harjumatu,aga neid tänapäeva uusi norme, suhtumisi ja kõike muud mulle arusaamatut on palju enamgi.
Et siis kummaline, miks see verinoor inimene siin käib.

Veel üks inimene, kes teab kedagi, kes mind teab. Ja kui ma õigesti aru sain, siis mitte kõige paremas valguses.
Tõitsa võimalik, tean jah, olen suhteliselt otsekohene ja paistan ülbe.
Tegelikult ma ülbe muidugi pole, see on hoopis midagi muud, mis siinkohal tähtsust ei oma.
Otsekohene olen vist küll. St kindlasti.

Üks noor töökaaslane oli ka. Oli. Praegu ma ei tea. Käib või ei käi.

Need on need,keda ma tean. Kindlasti on ka mõni, keda ei tea.
Ja siit küsimus, mida ma teen?
Kuhu ma ise sedasi mahun?

Nagu kärbitud tiibadega lind.
Kinni, nagu mänguaias.