Wednesday, December 28, 2011

Paanika

Lähen täna Jaan Tammsalu juurde kõnetundi. Paar nädalat tagasi sai kokku lepitud.

Minuga pole eales varem midagi sarnast juhtunud. Ma pole eales varem midagi sarnast teinud.
Aga ma lihtsalt tunnen, et pean midagi ütlema. Midagi talt küsima.

Ma kardan. Näost punaseks minna. Et hääl hakkab värisema. Hakkan kokutama. Puterdama. Mida kõike.
Mul on tunne nagu ma teeks midagi väga valesti. Tunne, et põhjus minemiseks on liialt väike.
Ma olen ise liialt väike.
Ja lähen ikkagi.

Ma ei ole hulluks läinud. Mul on vaja.

Saturday, December 24, 2011

Montoni jõulufilosoofia

Alates tänasest Montonis hinnad all kuni -50%!
Elu on liiga lühike igavate jõulude jaoks, teeme koos pühad säravaks!

Selline sõnum saab tulla küll ainult tarbimisjumalalt. Mis ta nimi nüüd oligi?

Thursday, December 22, 2011

Tööloto

Kui ma selle töökuulutuse Eesti Ekspressist mõni aeg tagasi leidsin, siis teadsin kohe, et sellele tahan vastata.
Kuna seal nõuti motivatsioonikirja, aga mina pole sellist varem kirjutanud, siis settisin mõttes mitu aega, mida sinna täpselt siis kirja panna. Vaatasin ka üht koma teist näidist....

ning täna võtsin lõpuks kätte...lükkasin kõik need näidised kõrvale.... vormingu jätsin...ja kirjutasin.... selle oma..... motivatsioonikirja.
Süda on kohe rahul. Nagu ei tea millega oleks maha saanud.
Andsin B-le kirjavigade ülevaatamiseks lugeda. Kui "noh?" küsisin vastas tema "Tegelikult on see päris hea motivatsioonikiri, annab väga selgelt su motivatsiooni edasi".
Oo, au ja kiitus. B-lt polegi seda nii lihtne saada:)

Vahva, mul oli hea meel. Tuleb tunnistada, et jäin ka ise lõpptulemusga päris rahule.
Oleks nüüd ainult, et mu kahe aastaga niigi ahtakeseks kulunud enesehinnangut vastast pooltki sedavõrd palju turgutataks, et mingigi vastuse saaks.
Olgu või "ei".
Aga olgu vastus.

Monday, December 19, 2011

Jumal, kui palju tuleb maha magada, selleks et elada.

Mõtlesin praegu, kui Itut magama panin, et oma kahest aastast on ta rohkem kui aasta maganud.

Ja suuremas plaanis. Et laias laastus on 60-aastane inimene siis ju 40 aastat üleval olnud ja 20 aastat maganud.
Mõelge, kakskümmend aastat magada!

Nii mõelda, siis Okasroosike polegi päris muinasjutt!

Sunday, December 18, 2011

Prillitoos

Evelin Ilves küpsetas seal täna hommikul kooki ja ütles, et luges üht mõtet, mis talle väga meeldis, oli vist Ibsen, mis kõlas nii: "kui kahtled, siis ütle tõde".

Vahel on sellised "reeglid" elus head kinni haarata. Just siis, kui kahtledki.
Aga teist hetke pole, ütelda tuleb. Tegutsema peab.

Ma pole küll proovinud, aga usun, et see reegel töötab.

Friday, December 16, 2011

Kolm kontserti ja üks matus

Novembris käisime mehega Saaremaal Kuressaare Kultuurikeskuses kuulamas Lenna Kuurmaa ja Märt Avandi "Kui vari kaob, siis valgus jääb".
Detsembri algul käisime õega Saku mõisas kuulamas Kärt Johansoni ja Tõnis Mägi "Jah, ma nägin lumevalgust...."

Suurepärane oleks olnud Lenna Kuurmaa ja Tõnis Mägi "Kui vari kaob, siis lumevalgus ja valgus jääb...."
Soovitavalt mõisas, esimeses reas, sofa-koht koos padja ja sooja fliisiga.

Täna lähen Jaani kirikusse Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori jõulukontserdile.
Ma usun, et see on ilus.

Ilus saab olla mitut moodi. Ilus oli ka siis, kui viimati samas kohas käisin. Veidi enam kui paar nädalat tagasi, elukaaslase isa matusetalitusel, mida viis läbi kirikuõpetaja Jaan Tammsalu.
See oli ka väga ilus. Kui matuste kohta võib nii öelda. Täiesti teistmoodi ilus. Minu jaoks ilusaim talitus, mida siiani näinud ja kuulnud.
Väga pühalik. Puhastav. Soe. Rahustav. Turvaline. Loomulik.

See karge päikspaisteline hommik, kirik ja iseäranis kirikuõpetaja suutsid minus tekitada sedavõrd võimsa emotsiooni, et mul tekkis tahtmine Iti ära ristida.

Wednesday, December 14, 2011

Kui suur on väsimuse karikas?

Huh, ausalt öeldes olen nii kohutavalt väsinud ja tüdinenud sellest non-stop väsinud ja unine olemisest. Täitsa vihale ajab juba.
Millal ometi jõuab taas kord kätte s e e öö, kus saan üle viie tunni jutti magada?

Tuesday, December 13, 2011

Muutumismäng, ehk kuidas mu mehest ühel õhtul tänu Marilin Vikatile Jaan Toots sai

Mulle tundub, et meedias on võimalik inimestel end sisse ja välja rääkida.
Muidugi rääkimine mõõdukuse piirides. Liiga palju rääkimine ei too kunagi head. Siis saab isegi heast ühel päeval läila.

Kati Toots on end minu jaoks just välja rääkinud. Mu eelarvamused tema suhtes on kõvasti lahtunud.
Jaan seevastu pole minu silmis sugugi ilusamaks ega paremaks muutunud. Isegi läbi Kati puhastustule.

Kollase kirjanduse keskmisest suurema tarbijana on mul olemas ka viimane Kroonika kodu-eri.
Mõni päev tagasi tegin lõunaks ajakirjas presenteeritud "Kati toitu" ehk ahjus küpsetatud "Prantsuse liha" koos küpsetatud köögiviljade ja Bearni kastmega.
See tuli välja ning maitses väga hea.
Ja Kati muutus veelgi sümpaatsemaks.

Oh, nii lihtne see ongi:)

Monday, December 12, 2011

Jõuluvana@gmail.com

Kallis Jõuluvana,

Ma pole Sulle ammu kirjutanud, viimati siis, kui veel Näärivana olid.
Vanaema ütleb ikka, et vanemaks saades muutuvad inimesed jälle lapseks. Tõenäoliselt olen ka mina selle poole teel, kust muidu see kange tahtmine nüüd järsku Sulle uuesti kirjutada.

Sellel aastal palun sinult kõige rohkem uut Õnnepalu "Ainus armastus".
Veel rõõmustaksid mind raamat "7x7", uus tumesinine ripsmetušš, jumestuskreem, uued teksad, viimastel käigusolevatel on auk sees, aga jumala eest mitte need "torud", uus müts, tead küll, selline nagu see must ja ääretult minu, mida ma viimased aastad kandnud olen, aga mis nüüd enam suurt mütsi moodi välja ei paista.
Ja kui need on otsas, siis võid kinnisilmi midagi Mustrist kotti pista.

Jään sind ootama,
Soodoma

Friday, December 9, 2011

Armastus käib kõhu kaudu

Ema teeb mul vahel harva "kõhud-koos" räimi. Puhastab kalad ära, paneb kõhud kokku, keerab muna/ jahu seest läbi. Ja pannile.
Vahel harva, sest lapsed neid eriti ei armasta.
Minule maitsevad need seevastu väga. Hea soolane amps. Hiljem veel võileiva peale panna. Koos ketšupiga. Mmm....

Itu tahab tihti õhtuti magama jäädes hästi minu vastas olla. Algul hoian teda kaisus, kui väga palavaks läheb, keeran talle selja. Magama jääme seljad vastamisi. Koos.

Neil kordadel meenuvad mulle alati ema "kõhud-koos" räimed.
Küll see inimese mõte jookseb ikka imelikke radu pidi:)

Thursday, December 8, 2011

Naine!

Ma väga ei tahaks, et sina mu elust päriselt/lõplikult kaoks.
Isekas jah, ma tean, aga mõned inimesed saavad millegipärast rohkem omaks.
Temast ei pruugi kaua midagi kuulda olla. Aga sa tead, et ta on kuskil ikkagi olemas. Kaugel, aga ikkagi lähedal.

Viimane kord, kui Tallinnast ära käisin, mõtlesin just sinu peale. Kas söandan sind endaga kaasa kutsuda.
Usun, et kunagi võtan julguse kokku ja teen selle teoks.
Ma väga tahaksin. Ühel päeval.

Seniks aga seisan koogi ja lilledega su ukse taga ja loodan , et oled kodus.
Ning avad ukse.

Wednesday, December 7, 2011

Üks joob sisse poolteist liitrit, teine määrib väljast poolteist kilomeetrit

Ujumisega on nii, et peale bassust välja tulekut tundub kõik võimalik, kõik lahendatav, kõik positiivne. Oh, nii hea on siis olla.
N i i , n i i hea kohe!
Kogu see füüsiline balsam ja headuse tuimestus aga kestab ühtekokku umbes kolm tundi.
Siis hakkab lahustuma ja kõik peavalud ujuvad uuesti pinnale.
See ei ole nii hea, aga ikkagi parem, kui kodus diivanil lakke vahtides.

Vahel mõtlen, kui palju peaksin ujuma, et kogu see pahn enda peast lõplikult välja saada.

Tuesday, December 6, 2011

Üks süda, viis elu?

Nüüd siis ongi nii, et B pani oma kaks aastat kestnud suhtele punkti.
Ma võin kõigest mõistuse ja omaenese kogemustega aru saada, millest ta räägib, aga ikkagi on nii kurb.
Kuigi temale ma seda öelda ei tohi.

Ta vihastab. Pole endaski väga kindel. Kardab kurvaks muutuda.
Kardab eksida. Kardab kahetseda.

Igal juhul jõudis Väike My nii lõpmatult omaks ja armsaks saada.
"Maailma kõige siiraim inimene, keda ma tean", ütles B õige mitu korda.

Kurat võtaks, ma olen ka vihane.
Kõrval seista on teinekord vaat et raskemgi, kui ise sees ulpida.

Monday, December 5, 2011

Ma armastan vaikust. Nagu üksindust. Kui seda saab valida.

Ma ei tea, mis minuga see aasta toimub. Esmalt ootasin hullupööra sünnipäeva. Nüüd Jõule.
Seda enam, et sünnipäevast on siiani miski imeliselt ilus mälestus.

Praegu leidsin külmkapist uue ilusa purgi. Uskumatu. Teeks klõpsu, aga juhe on kadunud. Nagu alati.
Seekordse purgi sisu on mõnusalt magus ning läheb kindlalt loosi. Äraviskamisest ei tule juttugi.
Suvi ja häärber tulevad nende marjadega esimesena silme ette.
Põldmarjad. Mis muud.

Aga nüüd Heinzu kallale. Pool on läbi, aga igavust ei paisa kuskilt:)

Saturday, December 3, 2011

1001 Nights



Mees oli eile õhtul poes käinud, kui me Ituga külas olime. Kui õhtul hiljem koju jõudsime, leidsin köögilaualt üllatuse.


Ise ta teed ei joo. Tema armastab ilusaid pakendeid.

Itu armastab sooja sidruniga teed.

Mina armastan sooja sidruniga teed, ilusaid pakendeid ja ootamatuid üllatusi.


Kohe kallistama ajas:)

Friday, December 2, 2011

Liigutas

Õieti on selliseid liigutavaid ja mõtlemapanevaid seiku, (elu)sündmusi ja käimisi viimasel ajal õige mitu ette tulnud, millest enamus vajaks sisemist lahtirääkimist ja vabakslaskmist, aga no lihtsalt aega ei jagu.

Tänase hommiku emotsioonid laon siiski lagedale. Evelin Ilves oma kolme, st nelja enda poolt väljavalitud raamatututvustusega. Terevisioonis.

Evelin Ilvese suhtes üldiselt on mul väga vastolulised ja segased, lõpuni selgeks mõtlemata tunded. Ma pole siiani päris täpselt aru saanud, mis neid tekitab, aga kindel on see, et kui ma teda kuulen ja kuulan, siis ta mulle tegelikult meeldib. Ta mõjub rahulikult ja tal on väga hea väljendusoskus.

Raamatutest olid tal kaasas esiteks Viivi Luige "Varjuteater". Mina lugesin selle läbi viimasel suvel ja pean tunnistama, et mulle see raamat samuti väga sobis. Aga üldiselt jäi mulle mulje, et kriitikutelt see just kõige paremat tagasisidet ei pälvinud.

TeiseksMika Waltari "Sinuhe", mida ma muide lugenud pole, aga täitsa kindlalt tean, et kunagi selle siiski läbi loen ja usutavasti see mulle ka meeldib.

Kolmandaks lasteraamat "Doktor Dolittle". Raamat, mis mulle lapsepõlves väga meeldis, aga millest ma midagi ei mäleta. Ainult hea tunne ja mälestus raamatu suhtes on see, mis sisse jäänud. Kummaline, et kui ma üldiselt olen üritanud oma lastele vähemalt korragi pakkuda seda, millest ise lapsepõlves unistanud või mis meeldinud, siis seda raamatut pole mul mõttesegi tulnud ühelegi poisile ette lugeda. Huvitav seepärast, et olen endale täitsa selgelt aru andnud, et kõiki tüdrukute unistusi pole reaalselt võimalikki poistele maha müüa, aga Doktor Dolittle polnud kohe päris kindlasti baleriinikleit:) Nii vähe mäletan küll.
Aga egas midagi, et siis paista, mis Itu sellest raamatust ühel heal päeval arvab:)

Neljandaks üks toitumise käsiraamat. Nime ei mäleta, aga selle kohta ütles proua Ilves nii, et kui tema üritas oma abikaasat kümme aastat tulutult tervisliku toitumise poole suunata, siis just see raamat sai sellega hakkama. Väidetavalt on seal kõik inimkehas toimuvad protsessid teaduslikult ära tõestatud ja seda ma juba usun, et see enamustele meestele usutavamalt mõjub kui oma naise jutt:)

Oma juttu alustades ütles presidendiproua, et kõiki tema poolt valitud raamatuid saab iseloomustada ühe märksõnaga - need on "aeglased" raamatud.
Tema armastabki aeglaseid raamatuid, mis tasakaalustaks kiiret ja tormakat elu me ümber.

Kõik, mis inimesest kiiresti läbi käib (toit, suhted, emotsioonid), ei tee inimesele tegelikult head.
Kas pole ilusti öeldud. Õigesti ka.
Minu arvates. Of course.

Saturday, November 26, 2011

Väike kaaslane

Iti istub autos mu kõrval, nopib mängult midagi kilekoti pealt, paneb suhu ja matsutab kõva häälega - näm, näm, näm.

"Iti, mida sa sööd?", küsin mina
"Tääähte....!", vastab Iti tähtsalt.

E
U
R
O

A
P
T
E
E
K

Nii need lapsed targaks saavad.

Thursday, November 24, 2011

Kuidas mulle ühel teisipäeva õhtul pubis külge löödi:)

Alates teisipäeva õhtust olen siis rikkam ühe nime ja numbri võrra. Märt, 50 ... na-na-naaa.

Kui me seal kolmekesi (mina ja kaks naiskat, kellest üht nägin viimati rohkem kui kolm aastat tagasi ja teisega olin viimase paari aasta jooksul vast mõned korrad telefonitsi suhelnud) juba mõnda aega lõbusalt aega olime veetnud, saabus meie laua juurde keegi meesterahvas, kes vabandas ette ja taha ning teatas, et "on juba ammu aega meid eemalt lauast jälginud ja talle kohutavalt meeldib meie hulgast üks sasipea".

See olin mina!?!?

Pealt poolt polnud tema küll minu maitse. Selline liiga etno ja villane, pehmete näojoonte ja kurbade silmadega. Seest oli ta seevastu oluliselt ärksam ja ettevõtlikum:) Kergesti suheldav ja suht-koht kiire reaktsiooniga. Ma ei oska öelda, kas just vaimukas, aga mitte ka suu peale kukkunud.

Tahtis mulle kangesti helistada. Kui mina pipardasin, siis kirjutas oma ja lükkas selle mulle nina ette.Rääkis midagi söögitegemisest ja niisama juttu ajamisest. Oli üsna enese- ja järjekindel:)
Käis õige mitu korda veel me laua ääres ja üritas mu sassis juukseid veelgi rohkem sassi ajada.

Ei no, meil oli juba enne teda äraütlemata lõbus, peale teda läks veel lõbusamaks. Naersime nii, et pisarad silmis!
Natuke oli mul tast kahju ka, mina olin kahtlemata meist kolmest kõige lootusetum variant.

Aga üldiselt jäi nii nagu ma talle juba alguses rääkisin, et olen otse loomulikult ta tähelepanust meelitatud, aga kahjuks ei olnud see kindlasti ta kõige õigem valik ja ajastus.
Esiteks on mul palju lapsi. Ja teiseks ka mees kõrval.
Ja tikkudega ma enam küll asja eest teist taga mängima ei kipu. Seda viimast ma talle küll lisama ei hakanud.

Mida ma temale veel ei öelnud, aga isekeskis mõtlesin küll, oli see, et ära püüa ja pinguta, lihtsal ela ja ole...eee, loomulik:).... ja palun väga - oledki vastupandamatu sasipea!

Ning mida päev edasi, seda uskumatum see lugu mulle tagantjärele tundub!

Nõgesed ja Nartsissid. Heljo Mänd.

See ülestunnistus....peale Indrek Hargla pole ma viimase kümne aasta jooksul ühtegi eesti kirjaniku raamatut lõpuni lugeda suutnud.....tuli mulle millegipärast meelde, kui eile öösel taas kord ühe eesti kirjanikuga lõpetasin ja raamatu voodi kõrvale maha panin. Minu poolest võinuks seda teist sama palju lisaks olla. Mulle raamatu stiil kohe väga sobis - kerge, tabav, lakooniline, ilmekas, ülevaatlik, mõtestatud, lendlev, mänguline, mõtlemapanev.
Kurvas alatoonis, aga mitte ängistav.

Jah, läbi terve raamatu ja inimeste kirjelduste tajusin kirjaniku mõningast löödust, et teda ja ta loomingut pole vääriliselt hinnatud Samuti usun, et inimesena jääks ta minu jaoks liialt korralikuks,emalikuks/õpetlikuks ehk isegi kuivaks persooniks, aga see kõik kokku polnud sedavõrd domineeriv ega muserdav, et oleks lugemist segama hakanud.
Seda enam, et see oli ju vaid minu tunne. Millele, ma praegu mõtlen, võisid isegi lisatud pildid kõvasti kaasa aidata:)
Kõik muu sinna juurde oli seevastu aga äärmiselt nauditatav. Boonusena teadmine, et minu lemmik lasteraamatu "Päkapikk Pikapäkk" on samuti kirjutanud Heljo Mänd.
Tegelikult ma vist isegi teadsin seda, aga olin lihtsalt unustanud. Vaevalt, et see nüüd mul enam meelest läheb.

Hakkasin mõtlema, et see oli juba neljas eestlase raamat, millest üks tõepoolest siiani veel lõpetamata voodi kõrval lebab. Samas pole ma sugugi kindel, et ma seda ühel päeval ikkagi läbi ei loeks. Seda siis küll suurest igavusest ja parema puudumisest, vist:)

Aga kuniks leidub veel paremaid, peab pooleliolev poolikult edasi voodi kõrval tolmu koguma. Eile nuiasin elukaaslaselt juba uue eestlase - Heinz Valk ja lugu poisist keda kallistas ilus pastoriproua.
Kaanepilt ja algus on igal juhul taas kord paljutõotavad:)

Aga mis laiemalt raamatutesse ja pooleli jäämisesse/jätmisesse puutub, siis iskilikult olen samuti hakanud tähele panema, et aina enam raamatuid kipub lõputa ning aina rohkem artikleid ja lugusid ajakirjandusest üldse lugemata jääma.
Hakka või tõesti isa vingumist uskuma, et vanemaks saades muutub elu kole igavaks, mitte midagi uut ega üllatavat ei tule peale , kõik on juba tuttav/teada/kogetud ning hakkab vaid korduma:)

Monday, November 21, 2011

Plõks!

Ühel hetkel tõdesin ehmatusega, et kulutame päevi ja inimesi nagu neid jaguks lõputult.
Appi, milline rumalus. Juba homme võib olla hilja.

Olen midagi sarnast ju varem ka mõelnud, aga see pole mulle kunagi nii teravalt ja tuntavalt kohale jõudud.
Külm, karge, selge, puhas. Nagu allikavesi. Ilus.

Kindlasti pole mul põhjust selle selginemisega nüüd vannist tänavale tormata, arvata on, et minust targemad teavad seda juba ammu. Mina lihtsalt jõudsin ootamatult uue vana verstapostini.

Täna on kodus nii soe.

Saturday, November 19, 2011

Mulle meeldivad päevad, kus midagi muutub paremaks.

Täna ma tundun endale ilus:)
Homme tuleb sama ilus päev.

See blogi on nagu bridž.
Ma ei saa vahel üldse aru, miks ma seda mängin.
Ema ütleb alati, et elu pole mäng.
Aga mina olen sellest mängust sõltuvuses.

Friday, November 18, 2011

Oleks

Olete ju näinud, kuidas suitsumehed saapaotsaga koni kustutavad. Samamoodi tegi tema täna öösel minuga.
Vajutas oma suure egoga sodiks kogu ilusa eilse päeva ja õhtu, reisi ja kontserdi, millest oleks võinud imeilus mälestus saada. Jääda.
Meile mõlemale.

Üldiselt ma sellistest asjadest ei kirjuta. Aga sel korral läks väga hinge. Sel korral tegi väga haiget. Sel korral läksin väga katki.

Monday, November 14, 2011

Kallistus

Itu võtab kahe käega kõvasti mu kaela ümbert kinni ja tõmbab mind tugevasti enda vastu.
Läbi une. Hoiab ega lase lahti.
Ma olen tõeliselt vajalik. Lausa asendamatu.

Nii mõnus pehme põsk ja vaikne nohin.
Nii hea ja õige tunne.

Mitte midagi siin maailmas ei saa selle vastu.

Saturday, November 12, 2011

11

"Ma olen enda üle nii uhke, et selle viimase raja läbi tegin", teatas mulle üks sünnipäevakülaline auto tagaistmelt, keda peale kõrgustes seiklemist autoga kodu poole kooki sööma ja limonaadi jooma sõidutasin.

Ma vastasin talle, et otse loomulikult, tal ongi põhjust enda üle uhke olla, aga ei hakanud talle ütlema, et mina olen ka uhke. Uhke, et end kokku võtsin ja R-i sünnipäev Nõmme Seikluspargis täna siiski teoks ja peoks sai. Et olen õnnelik, et exlife selle mängu puude otsas kaasa turnis ning polnudki nii irooniline, kui too sõnum, mille ta mulle sünnipäevaks saatis. Ja et olen õnnelik, sest nägin, kui õnnelikuks see kõik kokku R-i tegi.

Nüüd olen õnnelik, et praegune elukaaslane mulle õhtul "Nõgesed ja nartsissid" oli toonud, mida ma endale öökapile, mida mul pole, osta palusin.
Ainult õige natuke lahustab mu tänast suurt õnnetunnet Itu, kes planeeritust märkimisväärselt varem magama jäi, mis tähendab seda, et kui tahan vaadata Midsomerit, siis edestab ta mind filmi lõpuks magamisega tervelt kahe ja poole tunni jagu. Mis tähendaks teadagi mida.

Tähendaks, sest minu suureks õnneks tuleb homme hommikul aga minu ema, kes aitab mul kaotatud tunnid tasa magada.
Mis võimaldab mul seega tänane päev siiski õnnelikult ebaratsionaalselt ja isekalt öötundideni välja venitada.

Olen talle selle eest ääretult tänulik ja mõtlen, et küll oleks hea, kui saaksin ise kunagi samamoodi olemas olla, kui minu lapsed kord minu abi ja tuge hädasti vajavad.

Hakkas pihta!
Head ööd!

Friday, November 11, 2011

Raamaturein.

Vaatasin eile poole silma ja kõrvaga Kolmeraudset ja märkasin ehmatusega, et Härra Minister on ju.....kohutavalt....sarnane Härra Tallinnaga!

See kehakeel. Kätetöö. Miimika. Liigutused. Poosid. Reaktsioonid. Stiil.
Vinguv. Ründav. Naeruvääristav. Nähvav. Üleolev. Laiutav.

Ühest hetkest ma enam ei kuulnud. Ainult nägin. Ja muudkui korrutasin: "Vaata seda!, Nägid?, Appi!, See pole võimalik....."

Või siiski on ja hoopis mina pole seda lihtsalt varem märganud?

Wednesday, November 9, 2011

Nii on.Siis on.

Kärgpere kindlasti suurim probleem on omad ja võõrad lapsed.
Olen sellest tõesti kole väsinud.

Kui keegi minult praegu küsiks, kas lahutada või mitte, siis teaksin vähemalt oluliselt paremini, millele enne lahkuminekut kindlasti mõelda tasuks.
Mis otse loomulikult ei tähenda, et ma veel isegi kõigele vastata oskaksin. On asju, mis mu eelmises elus olid väga sarnased ja teisi, kus kaks elu erinevad nagu öö ja päev.
Kindlasti ei oleks ma näiteks tugev teemadel, mida teha, kui mees joob või liiderdab.

Kas ma ei oleks pidanud lahutama?
Küsimus, mida paljud, kes lahutanud, vähemalt korra endale mõttes esitanud on. Vist.
Ja, võisin ju teha ja mõelda palju asju valesti, aga ses suhtes olen iseendaga rahujalal, et ei tee endale möödunu osas ka mingeid etteheiteid.
Oli head, oli halba.
Ja tagasi kerida kindlasti ei tahaks.

Ma ei saa öelda, et oleksin praegu õnnelikum, aga samas on minus mingi kindel teadmine ja sisemine rahu, milleni ma ilma lahutamata poleks jõudnud.
Vähemasti ma ise tunnen ja usun nii.

Vaatab siis, mis sest elust lõpuks välja koorub.
Suur tarkus või hoopis suur rumalus?

Tuesday, November 8, 2011

Tormihoiatus

Ma ütlen igaks juhuks ka teile, et tänane päev kisub kuidagi viltu.
Targem on hoida madalat profiili.

No nii igaks juhuks. Hea, kui see kehtib ainult minule.
Aga olen vähemalt hoiatanud.

Sunday, November 6, 2011

Kaks koma üks

Nii palju pole ma seda enne teinud.

Praeguseks hetkeks on see juba rohkem tüütu, kui raske.
Kui alustad, siis ei tohi kindlasti mõelda, et veel 83 korda tuleb edasi-tagasi lasta.
Juppide kaupa.
Tuhat. Siis veel kakssada. See on miinimum, pool tundi.
Veel kolmsada juurde on hea tava.
Edasi on kõik juba boonus.
Lisaks ligi tund aega elu üle järele mõelda.

Pärastisest tundest ei maksa mitte rääkidagi. Tohutu energia. Ja tuju.
Tuleb välja, et sport siiski hakkab lõpuks pähe.

Saturday, November 5, 2011

Oskab siis või ei oska?

Eelmine kord, paar nädalat tagasi, kui elukaaslase tütred siin olid, kooris mu ema kartuleid ja küsis vanema (15.a) tüdruku käest, kas ta oskab kartuleid koorida.
"Ei, ainult kartulikoorimisnoaga", vastas tema.
Sellega seoses tuli mul meelde üks aastatagune istumine õe juures, kus ettevalmistavas osas kaks kolmekümneaastast (vallalised muide:P) samal põhjusel kartuleid koorida ei saanud. Ehk siis ei osanud.

Kui kartuleid koorida ainult kartulikoorimisnoaga või autot juhtida üksnes automaadiga, kas seda saab siis pidada üldse oskuseks?
Nagu on ja ei ole ka.

Täna, kui taas kord sama tegevusega ametis olin, tuli see mulle uuesti meelde ja mõtlesin omakeskis, mis siis oleks tänapäeval kasvatuslikult õigem, kas suruda talle kõigele vaatamata pihku see "vanaagne" terariist või muretseda koju kartulikoorimisnuga?

Õnneks pole see minu tütar. Tüdrukul on olemas kaks täitsa toimivat vanemat, jätan selle hea meelega nende kasvatada ja otsustada.
Aga arvata võib, et hiljemalt 10 aasta pärast pean sellele küsimusele ikkagi vastuse leidma.

Friday, November 4, 2011

112

Mina pole selle blogipuu otsa tahtnud.
Kuidas sealt alla saada?

Vajan puust ja punast treppi. Palun!

Thursday, November 3, 2011

Kebab ja kilukarp

Terve aja, mis ma seda loen, muudkui mõtlen, huvitav, milline see naine võiks välja näha.
Sellist asja pole minuga samuti varem juhtunud, et raamatu autori välimus nii huvi pakub.
Tema tegutsemisviis, ütlemised, pidutsemised, naljad, mees....on lihtsalt sedavõrd teistsugused.
Ma ei ütle, et hea või halb, aga minu jaoks täiesti tundmatu ja võõras maailm.

Kuskil poole peal turgatas - see naine peab olema Facebookis.

Täna loen edasi : "ma olen pikka kasvu ja tumedat verd".
Meelde tuli. Õigemini tuletati. Tahtsin ju vaadata. Võtsin kätte, ajasin end voodist püsti ja tegin siis lõpuks oma mõtte teoks.

Muidugi ma leidsin ta.

Ta sobis. Mees..tegelikult ei pidanuks see mind ju üllatama, aga millegipärast esimene hetk ikka üllatas.
Usun, et raamatu Mirjami nägin kah ära.
Rohkem ei viitsinud tuhlata. Võibolla oleks pildi veelgi suuremaks saanud.

Imelik on see, et edasi lugeda on nüüd hoopis teine tunne.

Wednesday, November 2, 2011

Sotid selged. Natuke olen.

Täna ma olen tütar ja võtan ema ja isaga lubatud topsi viina. Oma sünnipäeva puhul. Vein tundub selle numbri puhul kuidagi lahja ja võõramaine. Menüüs on veel heeringas sibula, muna, hapukoore ja kuumade kartulitega. Täidetud munad. Hapud kurgid. Singi-juustu croissantid. Õunakook. Ja kohvi.
Made by Soodomakomorra. Mostly.

Homme olen tõenäoliselt materialist ja üritan korteri liistud ära osta. Oma peas valitsenud plaanide kohaselt oleks pidanud remont oktoobri lõpuks valmis saama. Nüüd läheb jälle üks kuu, mida tuleb omast taskust tühjalt maksta. Nagu mul praegu raha oleks.

Reedel saab minust võõrasema. Kui paluda Itul sellistel kärgpere päevadel lapsed kokku lugeda, veerib ta üliarmsasti nii: "Kall, Bete, Uudi, Iiii, Maaannu ja Iti".
Kall on tegelikult hetkel palju. Tema elab meist juba teist, ei, juba kolmandat ju, appikene, kuud eraldi. Iseseisvat üliõpilase elu. Olen üllatunud , kui hästi ta hakkama saab! Kodu Kall oleks nagu ära vahetatud.
Olen kohe uhke ta üle! Minu paha laps:)

Laupäeval...saab minust tõenäoliselt õpilane. Üritan siis kõik selle ühte mõistetavaks tervikuks kokku kirjutada, mis ma juude olen pusinud. Ehk.
Õhtul ma väga loodan, et on ikka Midsomer. My dear.

Pühapäeval.....ma ei teagi....äkki olen kõige rohkem tantsusaade.

No ja igal päeval olen veel natuke sportlane. Natuke ema. Natuke naine, kui me just parasjagu ei tülitse. Natuke kiire. Natuke mugav. Natuke pettunud. Natuke iseteadlik. Natuke kurb. Natuke rahulolev. Natuke seda ja natuke teist. Natuke nagu ikka.

Tuesday, November 1, 2011

Siis kui kõrvad ei kuule

Ühel hommikul vara käisin oma väga hea tuttava inimese ja arsti juures haiglas kõrvu lahti loputamas. Seisin seal koridoris ja ootasin teda, edasi-tagasi askeldasid minu arvates heas tujus õed, arstid ja muud töötajad. Ruumid olid soojad ja valged ja ma tundsin järsku, et see elu seal sees on nii mõnus:)
See on vist selge märk, et tahaksin tööl käia.

Monday, October 31, 2011

Ilus ilm

Jaa, juba suhteliselt pikka aega siin blogimaailmas elanuna olen hakanud aru saama, et ka siinsetel tegelastel on omad nõrgad ja tundlikud teemad, mida puudutada ei tohi. Vahel on mõne postituse juures lausa nii, et võin pea anda, et selle kommenteerijate hugas on kindlasti tema. Või tema. Või tema.
Siis on ka mitu blogijat, kellel on asjalikud mõtted ja terav silm ja sulg, ladus ja suurepärane sõnakasutus. Aga see midagi kostub sealt alati läbi.
Ja on teisi, kel samad omadused, aga seal tunnen end alati paremini.

Ma ei oskagi seda paremini sõnastada, kui et see midagi on isenese nautimine. Kui neid loen, siis tunnen pidevalt nagu nad mõtleks teksti kirjutades juurde "ah, seda ma ütlesin nüüd küll hästi"" või ah, siin ma olin pagana vaimukas".
See on selline kuidas nüüd öeldagi natuke tähtis-eneseteadlik -mina-ei eksi-olen-parem- stiil.

Loomulikult ei hakka ma siin kohal konkreetseid nimesid nimetama, usun, et olen ilma selletagi juba paras intrigant. Illustrerimiseks võiksin hoopis tuua mõne raamatu, ka nende hulgas leidub selliseid. Praegusest kolmest, mis mul voodi ees pooleli maas lebavad, on selline näiteks "Minu Belgia" Kergesti loetav, tegelikult isegi suhteliselt informatiivne ja pilti loov. Aga peaagu kogu aeg hõljub teksti kohal autori eneseimetlev aura "küll ma olen cool".

Või kui võrrelda seda midagit praegu käimasoleva tantsusaatega, siis nagu Jüri Nael eile Anna Levandi tantsu kommenteris: Natuke on kahju, et need liigsed emotsioonid nagu varjutasid selle tantsu.

Aga eks see ole tegelikult nii ka päris maailmas, siin võtab kardinate langemine ainult oluliselt kauem aega.
Seda kõike minu kaoks. Olgu sinna juurde kohe ka lisatud.

Saturday, October 29, 2011

Õlekõrred

Märt Sults räägib viimases Ekspressis, et "kui tal on raske või keeruline, saab ta tuge märkidest".
Tal on sõrmes ja kaelas mitmeid "kulinaid", millel on oluline tähendus. Lisaks on ta paadunud maausku. Kui näeb näiteks oravat, on see hea enne.

See võib ju tunduda pisut primitiivne lähenemine, aga minu jaoks pole tegelikut vahet, kust inimene oma igapäeva tegemisteks jõudu ammutab. Kui see teisi ei mõjuta ega haiget tee.

Samas pean kurvastusega nentima, et Nõmmel ta siis küll elada ei saaks. Mina näen iga päev kümneid oravaid, lausa kahe ja kolmekaupa lasevad ümber puu, otse me akna all.
Kui mõnest sinu poolt heaks endeks peetavast tegelasest saab su elus igapäevane külaline, siis paratamatult hakkab sellega seoses kaduma mitte üksnes usk konkreetsesse märki, vaid usk kogu suuruses, ehk siinkohal siis usk ennetesse. Mis iseenest on ju väga kurb. Tegemist on siiski õlekõrrega, millest oli rasketel hetkedel vägagi süütu ja lihtne kinni haarata.

Mina näiteks uskusin kunagi ämblikutesse. Et hommikused toovad õnnetust ja õhtused õnne. Seni kuni linnas elasime oli see lihtne, sest ämblikud olid korteris üldises mõistes harvad külalised. Aga alates hetkest, kui 1999 a. oma majja kolisime, jalutasid nad päevad läbi meie elamises ringi. Kui lapsed vahel jälle oma kodulooma jutuga välja tulid, viitasin just neile kaheksajalgadele. Nemad ongi meie koduloomad.

Mis ma nüüd öelda tahan on see, et tegelikult on mul äärmiselt kahju, et elu meid selliselt kainestab, isegi karistab. Inimesele võiks ju jääda ta väikesed toestavad "libarõõmud".

Aga mis Märt Sultsi puutub, siis tema on küll see mees, kelles ma tänaseni aru ei saa, mis ma temast arvan.

Thursday, October 27, 2011

Koogiks vormi

Kui mu vanaisal olid a-la-ti sahtlis kommid, siis ma ei saanud kunagi aru, milleks küll? See oli veel siis, kui laps olin. Nüüd saan aru küll. Emana juba.
Selveris on minu jaoks müügile tulnud uus nuhtlus - Wabariigi martsipanikook. Tartlaste käsitsi toodetud kaloripomm.
Ostan seda siis, kui see õhtuti sinna allamüügiletti satub. Õnneks mitte väga tihti. Õnneks, õnneks kohe päris harva. Muidu on kallis. Odavamalt on ka kallis. Aga hea samuti.
Enne sai sealt letist 50%, nüüd 30%. Ju siis läheb kaubaks väiksema protsendiga samuti. Kahju küll.

Ise mõtlen, et ei tea, kui kaugele ma niimoodi varsti välja ujuma pean. Neid asju, mida seest ja väljast maha kroolida, tuleb aina juurde.
Õnneks tuleb vorm praegu nagu mühinal. Koos kilodega. Lihased vist:)

Tuesday, October 25, 2011

Hard drug

Olen alati kadestanud inimesi, kes minutiga magama jäävad. Nüüd, peale kaht Iti aastat, võin julgelt kinnitada, et kuulun ka ise nende hulka.
Kõigepealt tunnen, kuidas midagi eriti rasket silmadele vajub. Sellele on täiesti mõttetu vastu hakata. Kui mitte võimatu.
Ja järgmist hetke enam juba ei mäletagi.

Midagi väga sarnast narkoosiga. Kes on tundnud. Ainult juuksed ei lähe peale ärkamist sirgeks.
Ökonarkoos.

Monday, October 24, 2011

Öökull

Mu sisetunne ütles, et too salakaval tökat, mis ta meile vastu õhtut kokku keetis röövib mu une.

Nüüd ma siis lamangi voodis, vahin pimedas toas silmad pärani lakke ning mõtlen ei tea kellele ja millele.
Hommikul...on valge.

Uhuuu!

Saturday, October 22, 2011

Meeldib. Palju asju täna meeldib.

Mulle meeldivad sellised päevad, kus midagi saab korda. Täna said mu korteri köögikapid ilusa töötasapinna. Elukaaslase lahtiste käte abiga. Aitäh!

Mulle meeldib, et homme ootab ees samasugune korralik päev ja töötasapinna kohale seinale saavad plaadid. Kui mitte kõik, siis vähemalt algus. Seda on hea näha.

Mulle meeldivad laupäeva õhtud privaatbasseinis. Igal matsil oma rada. Nii ei tundu isegi 4 eurot väga palju.
Täna oli vesi eriliselt pehme ja paitav. Ja minul jagus hoogu ja jõudu.

Mulle nii väga meeldib, et Carla Bruni sai tütre. Muidu oleks see ilusate naiste raiskamine.

Mulle meeldib, et Itu hakkab rääkima tasapisi. Nii saab Itu ema kauem rõõmustada. lausa iga päev natuke.
"Iti ise!"
Kui te vaid teaksite, kui armsalt see tema suust kõlab.

Mulle meeldib too suurepärane enesetunne, mis mind hetkel valdab.

Mees tuli alla. Mis see peaks tähedama? Vau:)

Friday, October 21, 2011

Kui tervisespordist saab võistlussport

Tervisespordiks sai eilset pidada umbes esimesed paarsada meetrit, kui ma veel uhkes üksinduses rajal edasi-tagasi liuglesin. Seda siis täpselt nii kaua, kui rajale saabus mees, kes ujus minuga nii ühtlases tempos, et poole kilomeetri jagu lükkasme end vastasolevatest basseiniotstest lahti täpselt ühel hetkel. Kui selle üsna kohe ära märkasin oli ka tervisespordiga lõpp. Ilmselt võib seda ette tulla paljudega, kes nõuka ajal kuus korda nädalas trenni teinud ja teavad liigagi hästi, et tervisega polnud spordil sel ajal just palju pistmist, ikka higi, töö ja tulemused.

Ok, kaotada pole ma muidugi samuti lapsest saati armastanud, mäletan liigagi hästi, kui isa mind võita ei lasknud ja vahel harva ka lasi, kumbki variant mulle ei sobinud ja ajas vihast nutma.
Nii et võta sa nüüd kinni, kas see mis basseinis minuga toimub on rohkem iseloom või lapsepõlves sporditegemisega kaasnev alateadvussesse talletatud igavene võistlusmoment, igal juhul tundub, et selle lollaka võistlusmomendi eest ma oma elus enam ei pääse.
Eks ma pean endaga kuidagi leppima (nagu alati!) ja püüda leida halvas ka midagi head. Sai siis vähmalt 4 euro eest korraliku trenni.

Ja muide, ma siiski võitsin. Nii kolme tõmbe jagu. Oleks mul veel prillid ka ees olnud, mis ma kiiruga koju olin unustanud, mis siis veel kõik oleks võinud olla:)

Thursday, October 20, 2011

Võitlus parema elu nimel jätkub

Emotsionaalne paigalseis kestab. Seis sama. Hommikul masendavam, õhtul helgem. Vist seepärast niipidi, et õhtul on, mida oodata.

Eile tegin taastuvujumist. 1,2 km. Kodus ei saanud arugi, aga vees tundusid jalad alul nagu puupakud. Mõnesaja meetri peal andsid järele.
Vesi kees, käis kõva trügimine, tükki viis ühel laiuskraadil, kuna kahel rajal laiutasid vesivõimlejad. Õnneks see kord mul meestega vedas, suutsime viiekesi omad tempod üksteisest segamatult rajale laiali jaotada, keegi kellelegi ette tolknema ei jäänud. Alati ei lähe nii hästi.
Miskid uued vanad ilusad tumesinised prillid leidsin samuti kapist. Hakkasid alles neljasaja meetri peal pisut sisse laskma. Õnneks ei läinud aga sedavõrd uduseks ja ei pigistanud ka nii kõvasti. Täna lähevad siis samad käiku.

Huvitav on see, et hakkan juba hommikul õhtut ootama, et millal see ema tööpäev ja võimlemine üks kord ometi läbi saavad, et tuleks juba minu kord vette rabelema saada. Just selle enesepiitsutamisele järgneva magusmõnusa tunde pärast.
Ootan juba ka seda rabelemisega kaasnevat paljuräägitud powerit, mis mõne nädala möödudes peaks hakkama tasapisi kohale jõudma ja mu kivistunud kehasse uut värsket ja tervet eluvaimu sisse puhuma.

Seni püüan kuidagigi taluda lausa ruineerivat võimetust iseendaga hakkama ja läbi saada.

Wednesday, October 19, 2011

Läheduse defitsiit

Kui mõningad meist uputavad omi muresid pudelisse ja teised tablettidesse, siis mina läksin eile viimasel ajal tohutu laviinina pealetulvavat läheduse puudujääki basseini uputama.
Esimese saja meetri peal oli tunne, et sinna ma vajun, no nii raske ja jõuetu tunne. Aga kuskil kuuesaja meetri peal läks olemine kergeks ja nii ma muudkui ujusin ja ujusin, ligi kaks kilomeetrit välja. Suurepärane minek ja enesetunne.
Ainult hiljem koju jõudes läks süda pahaks. Läksin vist veits liiga hoogu.

Täna uputan edasi. Kui kaissu ikka ei saa, tuleb see igatsus endast kuidagi muud moodi välja ujuda.
Hädasti oleks ainult uusi ja häid prille vaja, et paremini kursil püsida. Eile oli ebamugavalt udune pilt.

Saturday, October 15, 2011

Vaba päev

Käisime reedel Soomes. Tunnen end seal alati kuidagi erakordselt turvaliselt ja hästi. Nii inimesed kui loodus paistavad sellised rahulikult voolavad ja pisut uimased. Mulle sobib.

Kui küsida, mida ma praegu oma vähese vaba ajaga ette võtta eelistaks, siis vastus on väga primitiivne. Kui saab, siis lihtsalt aega tuulde lasta. Linna peal jalutada, inimesi passida, kohvikutes istuda, mehega maast ja ilmast arutleda, lihtsalt uneleda ning laeva aknast välja vaadata, kuidas hommikul valgeks läheb ja õhtul päike loojub. Ühesõnaga niisama, kellatult uimerdada ja mõnuleda, asjalik olemata.

Meie päev oli aga ette teada töine. Kui mu üürnikud suve algul minema kolisid, otsustasin korteris väikse sanitaaremondi teha (vigade parandus: teha lasta), millel alguses olid sama väiksed mõõdud kui plaan ise, st. tapeetide vahetus. Aga nagu see kipub minema, siis said tapeetidest seinad ja laed ja uus köögipõrand ning -seinad. Ja kui juba siis juba siis juba. Siis ka uus köögimööbel, mida Ikeast toomas käismegi.
Itule sai seal olles laste H&M-st talvele mõeldes mõned pikkade varrukatega pluusid ja villane kleidike ostetud . Ning väikesed portselanist nukunõud, kausikesed ja kahes mõõdus taldrikud Ikeast, mis nüüd juba suurde kööki üle on kolinud. Hirmus armsad ja praktilised.

Otse loomulikult on mul tegelikult väga hea meel, et meie käik end tulemuse mõttes igati õigustas ja olen tänulik oma mehele, kes mind lõppkokkuvõttes rahaliselt korteri ilusaks saamise juures arvestatavalt toetas. Sest nagu arvata oli, aga mina ei arvanud, sulasid minu säästud kohe alguses nagu sulavõi.

Ja et see vaba päev nüüd päris vaba päeva moodi välja ei kukkunud, mis seals ikka, eks see õige vaba päev saab olema siis järgmine kord. Või ülejärgmine. Ja kui mitte enne, siis jaanuari lõpus kindlasti:)

Sest üldiselt läheb ju kõik päris hästi.
Olen isegi üllatunud.

Wednesday, October 12, 2011

Sõbrad

R-l käis eile külas uus sõber. uus poiss. uhiuus. sellel aastal klassi juurde tulnud. M.

M oli äärmiselt meeldiv, sõbralik, viisakas, puhas, julge silmavaatega, hea suhtleja, kokkuvõttes - tore poiss.
pakkusin poistele all köögis süüa ja ise uudishimuliku infonäljas koduse emana kasutasin juhust ja pärisin, kust koolist M siis siia ümber kolis ja sain vastuseks, et.. sealt ja sealt...no minu jaoks ikka jube kaugelt, täitsa sügavalt metsast kohe.

Ma ei suutnud loomulikult oma himu taltsutada ja pärisin ikka edasi, kuidas siis nii, otsustasite järsku linna kolida, ja kuulsin, ei, me kolimegi kogu aeg.

See on poisil juba viies kool.
Aga alles neljas klass.

No loomulikult läks lugu sellest hetkest veelgi põnevamaks. Uurisin ääri-veeti natuke taustainfot. Mõlemad vanemad poisil täitsa olemas, vanem ja noorem vend pealekauba. Isal paar firmat ja ema ajab neis paberimajandust.

Seda kuuldes jäi minu jaoks nüüd õhku vaid kaks varianti, kas "kroonilised võlgnikud" või "kodude vahetus kui rutiinilõhkuja".
Seda ma enam oma taktitundelisuses muidugi küsida ei saanud:)

Igal juhul tõi see seik ja jutuajamine minu ellu ka pisut üllatust ja nalja.
Leidub ikka inimesi ja elusid.
Lahe.

Saturday, October 8, 2011

Homme. Homme. Homme.

Ma leian absoluutselt sada vajalikku ja otsitud muud tegevust, et mitte lõputööd teha.
Mida päev edasi, seda raskem on end taluda.

Oh, miks ma ei võiks küll ometi olla ... sihikindlam????
Elu oleks ju hulka rahulikum.

Friday, October 7, 2011

Elust mandril

Kui uskuda ütlemist, et kodus on ikka kõige parem, siis võiksin kaaluda varianti, et äkki Go Spa ongi mu kodu. Või vähemalt siis Saaremaa.
Mina ei tea, miks mul alati seal nii hea on.

Thursday, October 6, 2011

Elust GO Spas

Eile õhtul jõudis spasse kena noor perekond kahe väikse lapsega.
Esimes korda nägi ta neid enda kõrvallauas õhtusöögil. Mõni aeg hiljem tuli naine koos lastega mängutuppa. Veidikese aja pärast sisenes välisuksest ka mees. Täiesti ilmselt käis ta autost alles nüüd kaasavõetud asju toomas, selle tunnistuseks rippus tal üle ühe õla suur spordikott. Teise käe näputosas oli väike kilekott.
Mees tuli naise ja laste juurde.

Sealsamas kõrval istuv ja oma last passiv neljakümnendais aastates naise pilk jäi pidama sellel kilekotil. Mis paistis läbi.
Mitte et see vanemat naist iseenesest eriti üllatanud oleks, et kilekotid läbi paistavad. Küll aga üllatas teda kilekotist läbikumav sisu.

Esiteks oli seal suur roosa pudel mingit laste pesemisvahendit, mida konservatiivne vanem naine küll ise kunagi kasutanud polnud, polnud ta aga kunagi viltu vaadanud ka neile lapsevanematele, kes kirjusid pudeleid ostsid.

Teiseks paistis kotis väike pakk Durexi kondoome.

Midagi polnud teha, loomulikult vaatas vanem naisterahvas nüüd noori lapsevanemaid natuke teise nurga alt. Aga üllatas teda ennekõike ikka see, miks peaksid kondoome kasutama koos elavad inimesed.

Vanem naine oli alati arvanud, et need kindlasti ülimalt vajalikud, aga samas kohe kindlasti ka... kuidas nüüd öeldagi...ülimalt feelingut pärssivad kummividinad, võinuks jääda küll vallaliste ja kõrvalhüpete pärusmaale.

Mitte, et ta neist nüüd kuidagi halvemini oleks hakanud mõtlema.
Ainult et noored ja rumalad:)

Wednesday, October 5, 2011

40

Muidu on kõik täpselt sama, ainult kulmud on nüüd pisut korrektsemad. Vaatasin, kui ilusad hoolitsetud punased varbad massööril olid ja otsustasin endal ka kulmud korda teha.

Täna hommikul vaatasin peeglisse ja mõtlesin, mis tunne oleks ärgata, kui oleksin ilus inimene.

Monday, October 3, 2011

Öko spa pakett

Saabumas on vist jälle periood, kus ma ei saagi õieti kõtvatroppe päeva jooksul kõrvast välja.
Sedasi summutatult käib ümbrus mulle oluliselt vähem närvidele.

Lisaks võtan päevas lusikatäie mett, söön ühe küüslauguvõisaia juustuga, neelan ühe organismi üldturgutava vitamiini ja noolin Itu kõrvalt mõned lusikatäied kaerahelbeputru. Kui joppab, siis vedelen natuke kuuma duši all.
Ma ainult ei tea veel, mis vahendiga end nii kaugele saada, et ujuma jõuda.

Igal juhul tuleb see kõik kokku oluliselt odavam, kui konjak või antidepressandid.

Thursday, September 29, 2011

Ootus

Ma saan järgmisel nädalal nelikümmend ja sõidame sel puhul koos Itu ja mehega mu lemmikusse - Georg Ots Spasse.
Seal on ees ootamas See ja See ja See ja See ja See, oh nii palju Seesid, et mul oleks kohe piinlik seda kõike siia kirja panna. Äkki saab muidu liiga hästi.

Ja kõige toredam mu enda jaoks tundub veel See, millise õhina ja elevusega ma seda sünnipäeva ootan, no umbes nagu lapsepõlves, loen peaaegu et päevi, et sünnipäev kiiremini kohale jõuaks:)

Mul on aiult üks suur soov, et kellegi tervis meid sel korral alt ei veaks. Palun, palun, palun!

Wednesday, September 21, 2011

...

Ma ise ka ei usu, mida ma nüüd ütlema hakkan, aga täna on õues uskumatult mõnus ja soe sügishommik!

Monday, September 19, 2011

päevad pole vennad

Ma ei viitsi täna lillegi liigutada. Vaatan ainult, kuidas päev võimalikult vähesema vaevaga õhtusse veeretada. Elus peab valitsema tasakaal. Eile olingi liiga virk.

Shokolaad oli ikkagi all toas, pesumasina nurga peal. Boiler seisab trepitoas risti ja põiki ees. Nõudega tuleb alla ja üles joosta. Kõigi muude hädadega samuti, mis vett ja seepi eeldavad. Vanem poiss kolis kaks nädalat tagasi kodust välja. Kolm remondimeest sisse.
Igal õhtul kütan ahju, sest aknad on pidevalt lahti ja uksest käiakse lõputult sisse ja välja. Ahjupraadi pole ma kolme aasta jooksul ka kokku nii palju teinud, kui viimase kahe nädala jooksul. B on õnnelik, tuli välja, et see on üks tema lemmiktoitudest. Kellelgi vähemasti lähen siin segasummasuvilas praegu hästi.
Ok, tegelikult pole siin nii hullu midagi. Esimene päev on oluline üle elada.

Nädalajagu lõputööd panin samuti eile öösel juhendaja poole teele. Vaatab, kui annab lootust, et suund õige, siis tulistan edasi. Kõik muu peab kannatama ja aru saama. Rootsi keel jääb samuti praegu ootelehele. Sai proovitud, aga selgus, et Itu kõrvalt rohkem kui lõputöö tegemine on kõigile liiast. Itu tunnistab siiani põhimõtteliselt ainult mind ja on nõus või mitu tundi karjuma, kui keegi teine üritab ohjad minu käest endale võtta.

Jääb siis praegu nii. Pole mõtet ennast ja teisi lõhki rebida. Mille nimel?
Korra elus olen tahtnud üle oma varju hüpata ja mäletan liigagi hästi, millega see lõppes.
Olen nii kah iseendaga rahul.

Sunday, September 18, 2011

Nädal hiljem

Olen praegu sellises seisus, et ei mäleta, kas sõin oma shokolaadi lõpuni ära või toppisin kuskile ääre peale ja ei leia lihtsalt üles. Tunne on küll selline nagu poleks õieti alustanudki, aga millegipärast ma arvan, et see on siiski otsas.
Kuidagi kahju on.

Monday, September 12, 2011

Õhtusööl 85-le



Käisime laupäeval Haapsalu kuursaalis tähistamas mu klassiõe ja -venna 10. pulma-aastapäeva ja "pruutpaari" peatselt saabuvaid ümmargusi juubeleid.


Suur ruum, hajutatud erinevad seltskonnad, viisakad naeratavad näod. Maskiball. Aga mis seal tahta. Erinevaid võõraid seltskondi on alati raske üheks suureks peoks kokku segada.

Eks ta kujunes kahjuks rohkem üheks suureks sööma-jooma ja istumise ürituseks, aga mina olen praegu igal pool rahul, kus on rahvast. Mida rohkem, seda vähem isiklikke seltskondlikke kohustusi:)


Kõik oli pisuke igav, aga üldises mõistes siiski kenasti väljapeetud täpselt selle hetkeni, kuni tunnise hilinemisega saabus peigmehe eelmine elukaaslane koos mehe ja kahe väikese lapsega. Sellest hetkest tekkis vähemasti minul küll tunne, et pulmaastapäev on kellegi teisel. Teda jagus tõesti igale poole ning ta andis endast absoluutselt maksimumi, et teda oleks võimatu mitte märgata. Kui ta lõpuks veel koos omade ja "pruutpaari" lastega üksi lava ette ringis tantsima ka läks, siis väljusin mina mõneks ajaks saalist.


Ma kohe ei saa ütlemata jätta, et tegu oli Kadri Taliga.

Täitsa uskumatu, kuidas inimene ei anna endale aru, kuhu ta sattunud on ega saa endast üle.


_ _ _


Tänasest päevast aga sai minu pidu läbi. Minu isiklikus elus saabus ametlikult sügis. Ema võttis nädalaks puhkuse, et välja selgitada kas saan või ei saa sel sügisel lõputööga ree peale.

Õhtul on mul esimene rootsi keele tund.


Hetkel on küll tunne, et see pole minu elu.


p.s. Panin ühe sügisese Haapsalu panoraampildi ka alustuseks välja. Need on mu viimase aja konkurentsitud lemmikud.

Friday, September 9, 2011

Ring täis

"Kuidas sa saad õpetada, kui sa ise oled oma suhetes täiesti ebaõnnestunud!!!"

What !?!?
Alguses võttis natuke õhku ahmima küll. Aga siis oli juba päris naljakas.

Nüüd ma siis olengi jõudnud ajajärku, kus lapsed hakkavad mulle asju ette heitma.
Muna õpetab kana.

Usun, et see tuleb päris paljudel vanematel ühel heal päeval üle elada. Sellepärast ma ei võtagi seda teab kui traagiliselt. Kuigi mu oma ema on ähvardanud, et oota, oota, küll sa s i i s näed.
Ma ei tea, praegu küll ei tundunud väga hull. Äkki ei lähegi nii jubedaks?

"Ja mida sa ebaõnnestumise all täpselt silmas pead?"

Või nii.

Esimene serv sai tõrjutud. Las aeg annab arutust.

Wednesday, September 7, 2011

Räpased hommikud?

Mul on paha vaadata, kuidas Katrin hommikuti Urmast vaatab.

Esiti arvasin, et äkki mul endal läheb halvasi, et naise pilk närvidele käib. Mõni aeg tagasi aga kuulsin emalt, et mu vanatädi olevat täpselt sama arvanud.
Nüüd, kus meid on vähemalt kaks paha inimest, julgen hüpata.

Tuesday, August 30, 2011

Ma ei taha talvele ja lumele mõeldagi

Ootan külma, sest siis saab ahju tuld teha. See on ka ainuke hea põhjus, miks sellega leppida.
Elav tuli on mulle eluliselt vajalik. Nagu villased sokidki.
Muidu ootan juba suve.

Friday, August 26, 2011

Külaskäik vaikusesse. Mister Fred abiga

..Linnamürad on tehismürad ja nende häda on suuresti ka selles, et nad väga äkitselt muutuvad. Meremüha, tuulemüha, kosemüha, tormi möirgamine või mis ta iganes ei ole, neis ei toimu nii äkkmuutusi, nagu seda põhjustavad möödasõitvad autod ja paukuvad uksed. Niisugused ootamatud võõrad helid - järsku tuleb, järsku kaob, siis tuleb juba uus, siis juba kolmas - inimene ei suuda kohaneda niisuguse liig kiirele muutumisele helide kaoses enda ümber. Looduses niisuguseid asju ei ole...



...Inimene vaikuses on inimene iseendaga. Kui sa oled vaikuses, siis sa jääd iseedaga üksi, iseenda seltskonda. See on väga tore seltskond, aga nagu teada, inimene on iseendale timukas, nii et see seltskond ei tarvitse alati olla väga tore.


Põhjus on vist selles, et siis jääb inimene üksi oma mõtetega ja nd ei tarvitse talle üldse meeldida...


...Kui inimene tahab ennast nüristada, no kes teda siis keelata saab! Passiivse müra tarbimine pole vähem ohtlik kui passiivne suitsetamine. See nüristab. Müra reostab ära hingeruumi...



...Vaikusel on omad värvid, oma varjundid. Täielik vaikus ei ole kunagi täielik vaikus, tal on ikka elu sees. Helide juurde kuuluvad kajad, helidel on oma värvid ja näiteks ümbrus, milles helid tekivad, looduse helid, see ümbrus värvib neid. Neid värvib õhuniiskus, neid värvib kellaaeg...



...On elus vaikus ja siis on veel olemas hauavaikus...


...Vanad kaevanduskäigud, kus pole kajasid, kus riiete kahin ei peegeldu tagasi paekiviseintelt, vaid sumbub kuskil liivakivi urgetes ja käikudes...


... Siis hakkab natukene õudne...


...Sul on hea meel, kui kuuled järsku varese kraaksumist kusagilt kaugelt või eemal külas haugatab koer, siis läheb süda kergemaks...


...Ega ikka päris üksindust ja päris vaikust, hauavaikust, maa-aluse käigu vaikust, elutut vaikust kaua ei talu. Vaikusel peab olema elu sees...


...Tõelise väärtuse mõistmiseni jõuavad inimesed väga sageli siis, kui seda enam ei ole...



...Iseendaga koos elamine on üks raske asi, seda õpitakse vist eluaaeg. Inimene on sotsiaalne olend ja inimene ei saa olla, elada üksinda...



...Õnn on see, mida ei ole kunagi, aga mis ühel päeval keerab sulle selja...



See juhtus ühel päeval. Õhtul ja öösel. Siis kui vanaema arvas, et nüüd oleks õige aeg proovida, mis juhtub , kui ema ja isa korraks ära lähevad.


Tõeline vaikus. See õige. Nagu pliidi peal küpsetatud pannkoogid. Või kasvuhoonest nopitud värske tomat.


Kui ma seda vaatan ja kuulan, siis käib peast läbi, et mõnel inimesel on elus lihtsalt rohkem vedanud. Tal on õnnesärk sündides seljas.

Ainult võta ja hoia.


Soojus. Pimedus. Tähistaevas.

Lõputu rahu ja ilu.
Hetkeks.

Saturday, August 20, 2011

Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina. Deel, oleks sel elul ainut piisavalt tervist ja pikkust.




Minu klaviatuur näeb praegu välja selline. Juba kolmandat korda viimase aasta ja üheteist kuu jooksul.



Loomulikult olen enda peale nagu pisut pahane. Ja samas mitte sugugi, sest selleks kulus täpselt paar minutit ja ma hakka end ometi piinama mõttega, et olen üliinimene ja ema.


Kurjaks teeb hoopis, et uue saamine nii palju aega ja raha võtab.



Aga mis veel tahtsin öelda on hoopis see, et sellise klaviatuuriga on nagu elus paljude asjadega. Mida vähem analüüsid ja mõtled, seda paremini välja kukub.


Paljud asjad on meil juba emapiimaga kaasas. Paljud asjad sellele lisaks juurde kogetud.



Tuleb end lihtsalt vabalt tunda ja lubada end juhinduda kaasantud loomulikust ja väheke tuunitud intelligentsist.



Oh oleks vaid, et teised mind niisama vabalt võtaksid!


Sellega on nagu pisut keerulisem ja komplitseeritum lugu.

Tuesday, August 16, 2011

Lilleteadlased, help!

Me saime majaga kaasa ühed väga ilusad valged lilled, mis mulle kangesti meeldivad, aga mida ma nimepidi ei tunne.
Kas selle pildi põhjal on võimalik tuvastada, millega tegu?


Monday, August 15, 2011

Hajameelsuse er

Elu on hetkel selline kõhuvalu, et õieti millessegi ei suuda süveneda. Mõelda vaid, ma olen sel suvel ainult kaks ja pool raamatut läbi lugenud.
Selline pinnavirvendus sobib hästi koristamiseks, triikimiseks , pesemiseks ja muidu välja rahmeldmiseks, noh.

miljonid mõtted tormavad läbisegi peas. Lõpud on äralõigatud. Lõpetan sama targalt või veel rohkem segaduses, kui alustasin.
Ma ei mäleta enma hästi isegi seda, mida ma teen Näiteks võtan lühikesed püksid jalast, viskan põrandale, et need pikkade vastu vahetada ja kui need siis viie minuti pärast samast kohast eest leian, olen üllatunud, kuidas need sinna said.

Täitsa hirmus on vahel. Mida ma kõike nii korda võin saata.

Aga asjalikku oleks vaja teha nii palju. Nii palju.

Sunday, August 14, 2011

Vanavanaemast ja kärbeste massaažist

Mul tuli praegu Tegelinski nostalgiahõngulist lugu lugedes meelde, et minu vanavanaema pisikeses köögis oli samuti musttuhat väikest sumisevat kärbest. Sel ajal ma veel suisa armastain neid. Ma heitsin siis voodisse (mõelda vaid, köögis oli voodi, milline luksus:)) hiirvaikselt pikali, sikutasin püksisääred ja pluusi kõrgemale üles nii, et võimalikult rohkem kärbseid mu peale kõndima mahuks.
See oli eriliselt mõnus ja kõdi:)

Friday, August 12, 2011

Emast

Muidu nii ülimalt korralik, toimekas ja puhas inimene, nagu meie ema seda on olnud ja on, andis ta meile kodust kaasa ka kindlasti vähemalt ühe üldises mõistes väga halva kombe. Ta ei õpetanud meid õhtuti hambaid pesema.

Et siis see elementaarne tegevus, mille vahele või ärajätmine enamiku inimeste jaoks täiesti välistatud on(vähemalt niisugune mulje on mulle ajaga jäänud, sest miks muidu ma juba ammuilma seda halba harjumust teiste inimeste eest varjama olen hakanud, kui nad mind varemalt siis alati sellise üllatunud ja samas halvakspaneva pilguga vaatama jäid, (seda veel siis, kui arvasin, et minusuguseid leidub kindlasti veel), millest ma teisipidi jälle sugugi aru ei saa, sest mina ei vaata näiteks kunagi pahasti inimestele, kes oma voodipesu ei triigi, mis jällegi mulle absoluutselt elementaarne tundub), et siis see õhtune hambapesu minu puhul reeglina ei toimi. Vahel harva ma siiski millegipärast tunnen, et tahaks õhtul hambaid pesta ja sel juhul ma loomulikult endale seda keelama ka ei hakka. Kuigi usun, et neil kordadel ei pese ma mitte niivõrd hambaid, kui midagi muud enda küljest või peast maha. Huvitaval kombel pole mul õrna aimugi, kas mu õde on minust ses osas tublim, kuigi muidu olen arvamusel, et tean tema elust kõike.

No ja nüüd ühel täiesti suvalisel hetkel ja õhtul, kui ema ja lastega häärberis magama sättisime, küsis ema äkki: "Kas tead, miks ma õhtuti hambaid ei pese?"
Ausalt öeldes tuli see küsimus sedavõrd ootamatult, et ma ei osanud kohe midagi kosta, aga jäin muidugi põnevuse ja uudishimuga ootama, mis vastuse ta ise sellele küsimusele annab.
"Ma ei raatsi. Ma armastan õhtuti enne voodisse minekut veel midagi süüa ja mulle meeldib, kui see hea maitse mulle suhu jääb".

Seda, et ta õhtuti süüa armastab, see polnud loomulikult mingi üllatus. Aga see ülestunnistus, miks ta seejärel hamabid ei pese tundus seepeale nii lõpmata inimlik ja armas, et oleksin tahtnud teda kohe kallistada.

Aga ei julgenud. See pole meie peres kunagi moes olnud. Teatud vanusest kohe kindlasti mitte.

Siit moraal, kallid lapsevanemad, ärge püüdke oma laste silmis üdini täiuslikud ja ilmeksimatud olla:)

Thursday, August 11, 2011

Lambad ja nõud on mu kodus alati teretulnud:)

Ma armastan erinevaid nõusid. Ilusaid nõusid. Et saaks valida vastavalt tujule ja vanusele.
Ühesugused oleks minu jaoks tohutu karistus. Ko-hu-ta-valt igav.

Kruusid on mul samuti kõik erinevad. Kes kaugemalt, kes lähemalt, Just, just, kes, sest nõud ja must iludus, mu auto siis, on minu jaoks need ainukesed hingega asjad, mille igat kaotust valusalt üle elan.

Enamasti ostan uusi taldrikut kaks, sest elu ja aeg on näidanud, et üks läheb ikka katki. Vahel ka lõhutakse. Siis on ainuke allesjäänu eriti kallihinnaline. Nii, et julgegu keegi see vaid ära lõhkuda, selle peale tormab kohale tuline vihane ja halastamatu emalõvi. Seega parem on, kui see pillaja juhtun olema ma ise. Mis enamasti nii ongi. Sest iseennast on kõige lihtsam süüdistada ja karistada. Kõige valutum ka. Võib kohe pikalt hurjutada ja tänitada. Kõik asja eest.


Itu joaks on mul pisikesi asjakesi. Mulle on alati tundunud, et laste isu on parem, kui nõud ja kogused on väiksed. Usun, et iga ema teab, kui hästi lähevad pisikesteks kuubikuteks lõigatud võileivad. Või kooritud ja viilutatud õunad. Ja mitte ainult lastel, isegi suurtel. Mängutoidust peab suuri tihti nagu kärbseid eemale peletama, et nad seda lõbu väikeste eest nahka ei pistaks.

Need värvilised tassikesed pildil on tegelikult munatopsid ja taldrikud mahuvad ära peo peale. Kui need taldrikukesed (nii oleks vist õigem öelda) ostsin ja elukaaslasele näitasin, siis tegi ta sellist nägu, et sain kohe aru, mida ta ütlemata jättis. Aga ma ei solvunud sugugi, sest lõppude lõpuks on ta ju kõigest vaid mees. Ja mina olen naine, ega saa samuti aru paljudest asjadest, mida ja milleks mehed endale soetavad.
Nii ongi toredam.


Täna ostsin hommikul kaks uut taldrikut, ühe ploomiga, teise lavenliga. Mõlemat üks, sest lavendliga lihtsalt polnudki rohkem.

Kes nüüd neid taldrikuid lähemalt vaatab ja isegi seda poodi külastab, kust mina neid suuremalt jaolt ostmas käin, saab kohe aru, millisega täpselt tegu. Vähemalt üks blogikülastaja peaks end nüüd kohe kodus tundma:)




No ja see ammu tuntud tõde, et käbi ei kuku kännust kaugele, leiab siingi kinnitust. Nimelt tähendab see siinkohal seda, et viimased aastad on isa mulle sünnipäevaks ja Jõuludeks samuti ühe kaupa midagi silmale söödavat juurde lisanud. See suhkrutoos ja teekann ja suur kruus on eriti prestiižed. Tema jaosk võivad need olla lihtsalt kallid, minu jaoks aga juba hindamatud.


Kõigil neil on oma lugu, oma mälestused.

Nad on soojad, elus ja teevad tuju kas just alati heaks, aga paremaks kindlasti.

Wednesday, August 10, 2011

Eesti peab avama ukse sisserändajatele

Eilses Päevalehes kirjutab majandusajakirjanik Andres Reimer riigis kehtestatud sisserändajate piirarvust.
Sisulist poolt ma ei kommenteerikski, aga kummalisena jäi kõlama arvamus, et piiranguid tuleks rakendada alles siis, kui ohutuled vilkuma hakkavad.
Kas on ikka väga tark hakata probleemiga tegelema siis, kui lumepall on juba hooga veerema lastud?

Tuesday, August 9, 2011

Sügise ja Nõmme turuga mul ilmselgelt ei haagi

See esimene, see kõige suurem ja halvamam sügismasendus/ahastus, on õnneks möödanik.
Täna laulame autos Ituga juba päris hoogsalt kojameestele kaasa:
Ko-ja-me-hed, ko-ja-me-hed
tee-vad tööd, tee-vad tööd,
pü-hi-vad nad a-kent, pü-hi-vad nad a-kent,
päe-val, ööööl, päe-val, öööööl.

Ma ei tea, mis seal Nõmme turul toimub, aga täna kohtusin seal puhtaverelise perverdiga. Ise sent surmale võlgu, tuli mulle üht "nalja" kõrva sosistama. Oksele ajas, kui kohale jõudis. Kahjuks liiga hilja.
Õlgu ajab võdistama veel praegugi, kui tagantjärele mõtlen. Selline tunne, et peaks pesema minema. Ei tea, kas see aitaks sest rõvedusest lahti saada?

Seenekaste tuli hea. Ilget vanamehe maitset ei jäänudki õnneks juurde.

Friday, August 5, 2011

Itiiiii!

Itu oli poes kleidi seljast kiskunud ja astus riiuli nurga tagant välja, kleit näpus - ihualasti.
Milline vaatepilt!

Ma kinnitan, et see pole eeskuju. Vähemalt poes mitte:)

Wednesday, August 3, 2011

...

....ja anna meile andeks meie patud...meie riivatud mõtted...

Sunday, July 31, 2011

Õnneks on Õnnepalu

Vähkren voodis ja visklen ühelt küljelt teisele. Tund. Paar.

No kurat, kuidas see olukord mind vihale ajab. Uni on nii sassis. Siis, kui magada saaks, ei tule und ja minutid tiksuvad kõvasti ja halastamatult mu kahjuks. Kui magada pole võimalik, tahab uni lihtsalt tappa.

Kell 1.00 saab hing täis. Tõusen üles ja lähen istun trepile. Ihualasti. Soojas öös.
Mööda tänavat läheneb keegi.
On piisavalt pime. Ja on piisavalt kõrge aed. Et oma alastust mitte peita. On piisavalt vaikne, et alatult pealt kuulata.

See keegi jõuab lähemale. See on meesterahavas. See räägib telefoniga.
"Oh...see oli ikka nii äge õhtu....see on nüüd väga oluline..........mida ma kohe ütlema hakkan......mm......ma armastan teid.....mmmmm......tsau......"
Ta on mu aiast mööda jõudnud. Enam pole näha ega kuulda. Pealt näha ega pealt kuulata.

Jälle vaikus. Justkui tasakaalustamaks mu sisemist rahutust.
Öösel ollakse alasti. Öösel ollakse jokkis. Öösel ollakse südamega. Öösel ollakse iseendis ja iseendiga.
Päeval käiakse riides. Ollakse kained. Mõistusega. Läbi teiste. Nagu peab.

Öös on hääli. Öös on tundeid. öös on mõtteid. Öös on hirme. Kas neid tasub tõsiselt võtta? Uskuda? Märgata? Kuulda võtta?

Ma kõigun. Olen häälest ära. Liimist lahti.
Olen kakofoonia.
Ma saan aru. Et see on halb. Vähemalt praeguses hetkes.

Vastukaaluks olen juba piisavalt elanud, et teada, mis redelipulgal ma parasjagu kõõlun. palju asju ja olukordi tulevad tuttavad ette. Pole enam nii hirmutavad.
Enamus asjad lähevad mööda ja üle.
See on hea.

Täna ma usun, et ei hakka kunagi jooma. Muid mürke tarvitama. Ennast petma. Hävitama.
Ainuüksi oma lastele mõeldes. Mis eeskuju ma neile niimodi annaksin?

Lähen sügisest keeltekooli. Rootsi keelt õppima. Saatsin avalduse. Jaa, just rootsi, ma tean, miks ma seda tahan.
Ujuma kindlasti.
Ja see paganama lõputöö tuleks ära teha. See piinab. Aga teemat ei leia. Any ideas? Kohe asuks kallale. Kohe.
Paariks, kolmeks korraks nädalas peaks mõneks tunniks hoidja leidma. See otsimine on nii kohutavalt tüütu ja vaevaline protsess. Huh, kuidas see mõte juba ainuüksi mind väsitab. Aga tuleb end vist kokku võtta. Sellest oleks abi. Meile kõigile.

Keegi ei viitsi aidata, kui inimene ens ise ei aita.
Üsna eluterve lähenemine minu arust.

".....sest kui ma midagi olen õppinud, siis ehk seda: elu natuke kergemalt võtma. Mitte mööda vaatama tõsiasjadest, nagu noorena, vaid neile otsa vaatama ja võtma neid nii nagu nad on. Ja iseennast........"

Aamen.

Saturday, July 30, 2011

Vahel on hüppamise asemel hoopis armsam läbi lompide jalutada

Täna hommikul, kui suures vihmasajus mööda tühja tänavat turu poole sõitsime, jalutas üks naisterahvas meie ees paljajalu aeglase sammuga läbi sõiduteele jääva suure veelombi. Jalanõud näpus, tõmbas ta jalgu läbi sügava vee nii süvenenult, et ma pole sugugi kindel, et ta me autot üldse enne ja pärast tähele panigi.

Temast õhkus sellist rahu ja spontaansust, et korraks käis mu peast läbi, et kui mina oleksin mees, siis just sellist naist mina vaataksin.

Oleksin tahtnud sel hetkel nii väga temaga kohad vahetada.
Järelikult ma siiski meeldin iseendale, Heureka:)

Friday, July 29, 2011

Nutt ja hala

Ma tahaks ka osata end niimoodi tühjaks löristada nagu ilm seda suudab.
Ja keegi ei õiendagi, et mis sa haletsed ennast.

Thursday, July 28, 2011

Mis toimub?

Käisin hommikul üle pika aja Nõmme turul.
Seal müüdi astreid. Juba!
Vaatasin neid ja nägin üksnes sügist. Tuju läks ära. Tahtsin kiiresti minema saada.

Midagi väga eriskummalist panin veel tähele - tuvisid polnud.
Letid olid lookas, purskkaev purkas, inimesed istusid väljas laudade taga nagu alati, jõid kohvi ja sõid saiakesi ja mitte ühtegi tuvi. Mitte ühtegi, saate aru? Mina küll ei saanud.
Ma ei suutnud uskuda, piilusin isegi laudade vahele maha, et kas puru pole või milles asi. Tundusin iseendale ka täitsa segane.

Aga kuna ma kardan ja vihkan tuvisid üheaegselt, siis oleksin tahtnud lihtsat nii väga pihta saada, kus on point. Kuidas neid ühel päeval pole mitte ühtegi seal, kus neid muidu jalutab kümneid?

Wednesday, July 27, 2011

Stop

Kuidas ma küll nii rumal ja naiivne sain olla.
Uskusin, et kõik on ilusti ja hästi ja olin õnnelik.

Thursday, July 21, 2011

Soe on. Sees ja väljas.

Toas, riiuli peal, kuhu päike peale ei paista, on shokolaadikommid üles sulanud.
Vot selline suvi siis.

Rohkem täna öelda polegi, sest mul läheb hetkel väga ilusti. Ilusti tähendab teiste jaoks aga tihti liiga igavalt.

Tuesday, July 19, 2011

Sulgkaalus ja kerge südamega

Temaga on alati nii, et alati on tal üks punkt puudu, üks minut jäänud või üks inimene ees.
Mina ei saa aru, mis valemiga, aga ometi ta siiski jõuab, saab ja mahub.
Ise jääb ta seejuures alati stoiliselt rahulikuks, kui meie kõigi teiste närvid kuluvad sellevõrra tohutu kiirusega.

Täna saime kinnitust, et nüüd on ta igal juhul alates sügisest Tallinna Tehnikaülikooli student.
Huh, hakkas ikka kergem küll!

Peategelane ise viibib koos teise vennaga kaks nädalat Soomes tööl.
Kolmas läks samaks ajaks isa juurde.
Elukaasalse kaks vanemat tütart esimesest abielust on juba nii suured, et neid enam kasvatama ja hoidma ei pea. Kaks järgmist teisest abielust läksid selleks ajaks oma ema juurde.
ainult üks laps ongi jäänud. Teisest ja kolmandast kooselust:)
Kummaline vaikus. Söögile suurt mõtlema ei pea, pesukast püsib naljakalt tühi. Täitsa imelik tunne kohe.

Õhtul mere äärde häärberisse tagasi.

Saturday, July 16, 2011

Kodukandis käimas

Mees kurtis hommikul, et keegi oleks talle öösel nagu peksa andnud. Kondid ja lihased on valusad.

No mis seal nii imestada, ise on süüdi. Kes tal käskis kaks nädalat kangutada. Loomulikult oli ta selle aja jooksul mulle vastupandamatult armsaks saanud.

Saturday, July 9, 2011

Kaksikud

Mulle on ette heidetud minu liigset pühendumust lapsele. Lastele.
Huvitav, kui see nii halb ja ohtlik on, siis miks mul on juba viis päeva hommikust õhtuni kõrval ja hoida kaks last.

Oma otsekohesuses usun mina, et selline süüdistus on tegelikult täiskasvanute kadedus. oskamatus. viitsimatus. tahtmatus. süütunne. Mida iganes.

Ja pealegi, tibusid loetakse sügisel.

Thursday, July 7, 2011

Homme näeme!

Inimesed minu ümber kasvatavad lapsi, loevad raamatuid, sõidavad rattaga, käivad jooksmas ja käimas. Niidavad muru, käivad ujumas, joovad õlut, tantsivad, saunatavad, armastavad, kaklevad, grillivad, naudivad, klatšivad ja võtavad õhtuti vabalt suure maja esises baaris:)

Maailm polegi päris hukas.

Mulle tuleb meelde, et lubasin millalgi jooksma minna.
Lähen teen rõdul kohe väikse eelsoojenduse:)

Leopold

Täna teretasid mind Haapsalu Kuursaali juures ja selle läheduses koguni kolm võhivõõrast naist ja üks meesterahvas, kellega paar sõna vahetasime ja kes küsis enne minekut, et äkitsi mind huvitab ka meie vestluspaigaks oleva väikse väljaku ajalugu. Mis peale tutvustas mulle seda lühidalt, kükitas siis Itu juurde maha, vaatas talle silma, ütles armas laps, soovis meile kõike head ja jalutas seepeale aeglase rahuliku sammuga minema.
Tuleb tunnistada, et olin mulle osaks saanud täiesti kontvõõraste inimeste lahkest tähelepanust pisut jahmunud.
Mina tean kindlalt öelda, et mina neist kedagi ei tundnud. Ehk olin lihtsalt kõigi jaoks kiiret pole suveinimene, kes sel hetkel kõigi jaoks tuttava olemisega ja olemas.

Itu välimus on ka tänaseks juba T... tõugu omandamas. See on kohalik rass, kel terve ja päikseline jume, puhanud ilme ning päikesest pleekinud juuksed.
Juba tervelt kolm päeva on ta maganud vaid korra päevas, mis enamasti selles vanuses on absoluutselt tavaline, aga meie jaoks tohutu muutus ja progress.

Kui ma selle väikese imearmsa tegelase lõpuks ka magama saan ja kesköösel kuumal saunalaval istun ning vaikselt suveöö soojas merevees mulistan, siis tunnen, et elu on elamist väärt ainuüksi nende Eestimaa suvede pärast!
Mis sest, et kurjus ja väiklus endast aeg-ajalt mu ümber märku annab. Ma tean, näen ja kuulen, kuigi silmad ja kõrvad kõigest jõust kinni hoida üritan.

Head ööd!

Tuesday, July 5, 2011

Koduloomad

Kui osad inimesed võtavad kodust kaugemale minnes kaasa omi lemmikloomi, siis mina tassiks kaasa omad lilled. Neid hingele eriti lähedasi on tegelikult väga vähe, sest olen kõiksugu lisakohustustest, mis ühes paigas kinni hoiavad end alati eemale hoidnud. Eriti suvele mõeldes. Lastest mulle juba täiesti piisab.

Seekord võtsin kaasa nood kaks, mida autosse andis tõsta. Ühe õunapuu, tikripõõsa ja mõned väiksed roosid veaksin ka alati ühes, kui see ainult võimalik oleks.
Tahaksin, et nad mind oma olemasoluga iga päev rõõmustaksid, seda enam, et võin peaagu pea panti panna, et nende kahe lille kadumist pole kodus siiani keegi märganud.

Meeste tarvis lilli istutada on vist nagu metsa puid vedada.


Üks ülioluline kollane hommikudetail on sel pildil veel - kohvikruus. Asi, mille pärast ma hommikuid lausa ootan.

Monday, July 4, 2011

Kunst kuulub rahvale

Joonistasin Itule meie suve. Ees on kadakas, mille all on maasikas, mis päiksega aina suuremaks kasvas. Üks pilv kipub päikest segama, see tuleb tuulel ära puhuda. Kõrval on kohe meri ja kõrkjad. Sealt vahelt me hiilime paljalt ujuma.

Ma praegu vaatan, et maalil oleks mere taga justkui kõrged mäed ka. Neid ei tasu tõsiselt võtta, paber mängib ja lisab mu kunstiteosele omalt poolt vürtsi ja värvi juurde.

Oskarite öö

Appppiiiiiii, kui võrratult mahe, pehme ja paitav on praegu vesi.
Kui võrratud suvi ja soojad sumedad Eestimaa suveööd.

Täna öösel tahan eriliselt tänada Toomast, Tarmot, Ristot ja Meelist, kes saunamõnud ja naudingu siin suvehäärberis võimalikuks tegid, Sakut kosutava järellonksu eest ja väikest valgete lokkidega tüdrukut, kes mind mu ilus ja vastikuses päevast päeva välja kannatama peab.

Ja päike tõuseb.

Sunday, July 3, 2011

pealkiri on see lause Tõnu Õnnepalu "Paradiisist".

Ühel õhtul jooksin Rakveres pikas suvekleidis, paljajalu, plätud näpus bussijaama poole nii nagu joostakse ehk mõned korrad elus. Ilus ja dramaatiline oleks nüüd muidugi öelda, et nagu elu ja surma peale, kuigi see oleks ilmselge liialdus. Surmast oli asi loomulikult kaugel, aga jooksmisest rippus hing kohale jõudes paelaga kaelas küll.
Mis ma tahan aga öelda on see, et sedaviisi mõnevõrra meeleheitlikult tormates ja möödaminnes, jooksu pealt inimestelt teed hõigates, kohtasin enda suhtes ülimat heatahtlikkust ja kaasaelamist. Olid need siis noored või vanemad, mehed või naised, poisid või tüdrukud. Jõuad, jõuad, veel natuke, kiire vist, kohe siit, juba näedki...... Isegi politseinikud, kelle autost mööda joostes suunda ja järge palusin pigistasid seaduse ees silmad kinni, kui sealt samast nende eest näidatud suunas risti rästi autode vahelt laveerides teele tormasin.

Elus, vähemalt minu praeguses, on kahte sorti tülisid, Ühed, mis pinnast kaugemale ei pääse, tekitavad viha, muudavad koledaks ja ajavad sööma. Ning teised, mis lõikavad luust ja lihast, sügavalt ja valusalt, muudavat otsatult kurvaks ja ääretult tühjaks. Vihast pole juttugi, pigem kaunistavad, aga silmini valus on küll.

Friday, July 1, 2011

Suvesse sukeldunud.

Merevesi on ikka üle kõige. Eriti öösel ja varahommikul. Jaguks vaid neid soojasid ilmasid ja suve.

Siin on alati ilusam ja parem. Alati.
Mul on suur unistus. Ehk teeb selle väikse maja ka kunagi sama ilusaks ja korda, täpselt samasuguseks nagu see tunne, mis siin olles sisse poeb

Wednesday, June 29, 2011

Vaikimine hõbe, rääkimine kuld. Vahel harva.

Mu tumepruunides lemmik aluspükstes oli pisike auk. Õigupoolest oli too auguke olnud seal juba pikemat aega. Aga kuna see polnud aja jooksul suuremaks ega ka väiksemaks läinud, siis polnud ma sellega siiani ka midagi ette võtnud. Lõppude lõpuks on inimene ju täpselt nii laisk nagu tal olla lastakse.

Eile ütles mees järsku lapsele, et emal on pükstes auk.
Hm.

Tavaliselt ei ütle ta midagi. Ei siis, kui ütlen talle midagi enda arust halba. Ega siis, kui midagist enda arvates head. Ega ka siis, kui toimub midagi, mida ma liigitada ei oskagi. No näiteks üks mu viimase aja küsimärke, kui Ituga vahel kodus hommikuti peale ärkamist või siis näiteks siin, suvehäärberi õue peal, ihualasti ringi töllerdame. Tema ei ütle midagi. Midagi ta siiski arvab, ma ju näen, ta kehakeel ja märgid on vastuolulised, aga kui küsin, kas sulle ei meeldi, siis vastab tema, ma pole ju midagi öelnud. Ja käib ise edasi "korralikult" vähemalt aluspükstes.

No ja kui ta nüüd lõpuks ütles, siis ma otse loomulikult parandasin selle kiiresti ära.
Vaat, milline jõud on sõnal, kui inimene vähe räägib. Ma usun, et see oli halb:)

Wednesday, June 22, 2011

...

Kui kedagi armastad, siis tuleb ta vabaks lasta.

Ma ei tea miks, aga see lause on minu jaoks ühest puust näiteks sellega, inimesed räägivad alati, et muutused teevad head, aga see tähendab tegelikult, et juhtus midagi soovimatut.

Pisut nagu peitusemäng. Või hapud viinamarjad. Või nii.

Tuesday, June 21, 2011

Kogu meie olemus on meie mõtete tulemus. Nii nad lendu läksid!

Üks kiire klõps enne aulasse sisenemist ja edasi hängisime Ituga mööda treppe, nurgataguseid, õues ja Solarise toidupoes, sest Itu sai pidulikule sündmusele kaasa haaratud praktiliselt otse voodist.
Kätte saime oma peategelase ligikaudu kaks ja pool tundi hiljem.

Ma ei tea, kas peale sellist sündmust peaks nüüd lapsele teistmoodi vaatama või midagi uut tema suhtes tundma. Minul on igal juhul kõik samamoodi. Ikka sama laps.

Sunday, June 19, 2011

Tagasi kodus

Koristamata köök, kuus last, pizza, kolm pesumasinatäit pesu, ärapanemist vajavad kaasasolnud asjad, hulgaliselt sagimist ja lärmi.
Üks sõidab homme Saksamaale, teine lõpetab ülehomme kooli.
Tempo, tempo, tempo.

Saturday, June 18, 2011

Laupäev. Viimane täispikk päev mere ääres.

Ilm peab olema naissoost, kuidas muidu, ta on sedavõrd tujukas ja muutlik.
Alles eile õhtul oli ta veel tõeline peavalu, tusane ja kurvameelne.
Täna ta juba särab ja sillerdab ning tuulutab mehi tohutult kiirusel valgete purjede varjus mööda merd.

Psühholoog ütles, et kui näed või kuuled midagi, satud kuhugi, mis sind tõeliselt vaimustab ja sa siis sel hetkel mõtled, et tahaks just temaga kohe rääkida, oma emotsioone jagada, talle helistada või just temaga kohta ja hetke nautida, siis ongi tema see õige.
See ongi armastus.
So simple.

Friday, June 17, 2011

Viies päev. Pahupidi. Ja mobiilis.


Ausalt öeldes ma ei teagi, kes selle pildi on teinud, Itu? Aga alustuseks sobib küll. Aa ei, siin on ju seebimullid, mida ma üritasin eile pildile saada. Siis ikka mina.
No vahet pole, nii me siin mullis elame.



Tänane päev algas vastupidiselt eilsele väga päikeseliselt. Kui Itu hommikul esimest päevast magamist magas niitsin mina muru, surfasin netis, võtsin batuudil päikest ja võtsin külmavarese talisuplust. Kaks eelmist päeva vees ei käinud, aga täna võtsin end kokku. Minusugusele väga külm, pluss 19, aga ületasin ennast ja lõpuks kohanes isegi mu keha selle külma veega ära. Ah, mis tal üle jäigi, omanik siiski otsustab.


Ühe pildi klõpsisin ka, endale kangesti meeldib. Kohalikud liblikad on siin väga koostööaltid.






























Kui Itu tõusis, siis tahtis tema ka loomulikult pilti teha. Mina vaatasin, kuidas pildile mahtuda:)

Seejärel sõi mudilane kõhu putru täis ja taas linna peale tshillima. Pildil Itu linna uhkeimal mänguväljakul lossi hoovis.


Kui ta saab, siis eelistab ta iga kell just seda sõiduvahendit. Itu paneb pea nii armsasti õla peale ja üks kord on ta isegi niiviisi magama jäänud.


Peale mängu maiustasime sel korral Epp Maria Galerii kohvikus. Sinna ma polnud ka varem juhtunud. Oli ilus, aga pean tunnistama, et eilsed Kuursaali koogid maitsesid mulle isegi sutsu enam. Või oli eile lihtsalt eile ja esimene. Esimene kipub teadagi rohkem maitsma kui järgmised.


Seni, kuni Itu eelistab endiselt toolile põrandat, pole tast veel õiget kohvikutüdrukut saanud. Siin on veel isegi hästi, aga ta lemmik asend on veel kõhuli. Absoluutselt igal pool. Mida libedam ja suurem pind, seda rõõmsam ta on. Ma pilti ei hakka panema, mis ma ikka korralikke vanemaid hirmutan.
Miks ei ole igal pool kohvikutes laste mängutuba? Miks, mh? Kõigil oleks rahulikum.



Pilt eritellimusel. Palun! Ta on meiega:)






















Kaks pärli linnatuurilt. Ulmelise hinnaga kraanikauss ja teadmatu hinnaga turvaline sõiduvahend, made by Kopex.



Päeva ost. Omadest vahenditest. Elukaaslane on oma tütardega kodus. Ma pole neist sel nädalal midagi kuulnud. Kui oleme pikemalt teineteiset eemal, siis me üldjuhul ei kommunikeeru. Mina ei taha ja talle see ei meeldi. Aga see pole tänase päeva jutt.


p.s. Itu magab oma teist päevast magamist. Taevas on hall ja vihma sajab. "Õudus", teatas ema, kes end just voodist püsti ajas.


Thursday, June 16, 2011

Neljas päev. Promessmantika.

Tänane hommik algas erakordselt külmalt ja trööstitult. Uksest välja astudes vajus mu niigi päev päevalt langev tujumeeter täiesti nulli. Appi, kaua võib.
Ei saa salata, väga palju ei puudunudki, et oleksin ilmale alla vandunud, asjad pakkinud ja koju põrutanud. Ennast ajab ka vihale, kui pisiasjadest mõjutatav ma õigupoolest olen.

Õnneks, õnneks, õnneks, aga, kuigi ma ei usu juhustesse, hakkas ilm peagi mu kehva iseloomu klaarima.

Kella 12-ks säras päike juba päevitusriiete kõrgusel. Juhus?


Olime juba eile otsustanud, et läheme täna turule, sest eile jõudsime kohale liiga hilja, turg oli juba suletud.


Kui juba Haapsalus ja ilm ilus, otustasime üles otsida vastvalminud promenaadi. Võtsime sihiks Promenaadi Hotelli ja tuleb välja, et loogika ei vedanud meid alt, see tähistas täpselt promenaadi algust või lõpppunkti. Kuidas kellegi jaoks. Meie jaoks oli see igal juhul ilusa jalutuskäigu algus.


Ilm oli lihtsalt imeline.Promenaadi ääres ujusid luiged ja pardid, näha oli, et nad on harjunud inimestelt süüa saama. Meil neile kahjuks seekord midagi pakkuda polnud. Aga ainult seekord. Nagu inimesed ikka, siis järgmine kord oleme juba targemad.
Kondasime mööda lühemaid ja pikemaid muule. Kuidas siis muidu.


Uudistasime peenraid. Kuna otsustasin algaja aednikuna kodus sel aastal samuti suveks tulbisibulad maast üles kaevata, siis pakkusid need äralõigatud õitsenud õitega tulbivarred mulle erilist huvi. Kuskilt olin lugenud, et enne ei tohi sibulaid maast üles võtta, kui juuli alul, mil varred ja lehed hakkavad juba kuivama, sellest peenrast sain loetule kinnitust. Mina muidugi kaevasin kodused sibulad juba enne ärasõitu üles, aga mul olid lehed ja varred juba rohkem kuivanud kah:)

Eks siis paista, mis mu kärsitus mulle järgmisel aastal toob. Või millest ilma jätab.


Loomulikult poseerisime ühel neist ilusatest valgetest pargipinkidest, millega ei oldud õnneks kokku hoitud ning mida jagus promenaadi äärde puhkust ja nautimist soodustava sagedusega.

Tähelepanu vastvärvitud juustele ja punastele varbaküüntele:)




Nautisime head kanget kohvi ja lihtsalt imemaitsvat Napoleoni kooki ja Beseerulli Haapsalu Kuursaalis. Täitsa mõistetamatu, kuidas ma varem pole sinna sattunud.












Laste jaoks oli seal armas mängu/nukunurk. Õigem oleks vist ikka öelda tüdrukunurk, sest üks poiss kirtsutas seda nähes juba kaugelt nina ja pööras otsustavalt kannapealt ümber.



Mul jälle vedas?:)























Iti tahtis selle käpiklamba muide vägisi kaasa vedada. Ta rumaluke ei saa veel aru, et tegelikult on see tal ju kogu aeg kõrvalt võtta:)

Kokkuvõttes sai imeilus päev ja vaheldus meile kõigile. Kusjuures ma olen kindel, et see polnud juhus. Kõik pidigi täpselt nii minema. Miks, vat seda ma ei oska teile öelda.

p.s. Kui ei saa otse, siis mine ringiga. Illustratiivne pool mobiililt.

----------------

Promessmantika - tuletus sõnadest promeneerima, romanss ja romantika.

Wednesday, June 15, 2011

Kolmas päev. Ja külm tuul.

Kui oleksin praegu üksi, siis vedeleksin vist enamuse päevi kahe sooja paksu teki all ja magaks.
Õhtuti kütaks sauna ja vedeleks soojal laval öösse välja. Et siis jälle kahe sooja teki alla saada.
Isegi lugeda ei taha. Mõtted lähevad aina omi radu uitama, kuidagi ei suuda keskenduda.

Tuesday, June 14, 2011

Keha ja vaim hakkavad tasapisi looduse rütmiga kohanema.

Nagu alati. Kohale jõudes on alati miski linna kiirus ja närvilisus veel sees, mis vajab maha käimist. Ja siis vaikselt ja eneselegi arusaamatult hakkab see tasakaalu ja sisemise rahuga asenduma. Hästi mõnus tunne.

Eile saigi saunas ja ujumas käidud. Vesi oli vaatamata oma kõrgest kraadinumbrist kuidagi ootamatult.. karastav. Või tekitas selle tunde tuul. Veest välja tulles igal juhul tundus nagu oleks nahk mu seljas kaks numbrit kokku tõmmanud. Mis selle ujumise siin minu jaoks eriliselt nauditavaks teeb on võimalus seda teha alasti. Mulle jubedamalt meeldib, kuidas alasti ujudes on tunne nagu vesi end pehmelt täiesti üleni minu vastu mähiks.
Täna läheb see kordamisele. Kõigele vaatamata, sest ilm on praegu oluliselt ujujavaenulikum kui eile.

Tänase päeva ülesanne oli endale Haapsallu pediküüri aeg saada. See on ka nüüd tehtud. Juba homme saangi endale kenad suvised punased varbaküüned. Või sinised. Või rohelised. Või roosad:)

Nii puhastav on vahel nii lihtsalt elada.
Suur tuul kisub mind kohe kõva häälega laulma. Ei teagi, miks

Mis tõesse puutub, siis meeldib mulle see suhteliselt hiljuti loetud Tommi Hellsteni tsitaat tõe kohta, mis Muumitroll oma blogis välja tõi.
"Meie vastutame, et tõde saaks välja öeldud. See ei tähenda loomulikult, et meil oleks õigus teisi solvata ja neile "tõde näkku öelda". Tõde on ikka armastav tõde. Tões pole iialgi soovi haiget teha."
Vaadakem siis endile otsa ja mõelgem enne tõe välja kuulutamist, miks me seda õigupoolest teeme. Ja mille otsast ja põhjal me seda välja hüüame.

Monday, June 13, 2011

Väljalülitus

Toimumispaik: mereäärne häärber.
Päike. Vesi pluss 23. Nii tugev tuul, et mõtlemine on välistatud. Õhtul saun ja ujumine. Paar pudelit Tsehhi õlut. Viis eksleeri kooki. Itu. Ema, kellel on sünnipäev. Mõni inimene veel. Ja üks valge juba eelmisest aastast tuttav lähedal asuva maja koer.
Sääski netu:) See-eest väikesed roosad lilleliste kleitidega tüütud putukad, kellest ühe võrku püüdsin ja pildile sain, aga näidata ei saa, sest loomulikult olen kaasa võtnud vale fotoka juhtme.
Probleemid ja muud mured linnas. Selle koha võlu. Kuidas see toimib, sellest ma pole kunagi aru saanud.

Muidu sain viimaste tekstide mõnede kommentaaride põhjal aru, et olen oma elust ikka paraja plätserdise kokku keeranud. Uskumatult valed värvid, suhted ja suurused.
Kas tõesti paistab mu maailm teiselt poolt ekraani selline.
Kohe isu midagi kirja panna kadus ära.
Viimase loo koos kommidega viskasin üldse prügikasti, seal läks asi minu jaoks lihtsalt nii üle ääre ja absurdseks.

Eile õhtul saatsin Superstarile sõnumi. Lõpuks ometi mul vedas, muidu tõmban alati kahest kaardist selle vale.

Vot nii.

Thursday, June 9, 2011

Romantiik























"Kas sa armastad teda?"

"Ee..ma ju ei tea...on see armastus...või midagi muud...kust ma aru pean saama?"

"Ma siis ütlen sulle, mis see armastus on..."


Käisin psühholoogi juures. Oli tore. Igal juhul olen mina otsustanud oma meest edasi armastada:) Äkki tema just ongi see õige.

Olgu ta siis pealegi s e e Eesti Mees.


Eile õhtul viisin ta romantika reisile. Muidugi sobinuks sellisel teekonnal olla padumeeletu ja paduarmunud, aga käis nii kah:)