Monday, January 31, 2011

Minu voostri elu näeks välja umbes nii

Naine kirjutab nii: Mulle aga küll tundub, et inimestel pole minuga millestki rääkida, sest ma ju ei tee suurt midagi või õigemini ei midagi märkimisväärset.
Tark ja intelligentne Naine on olnud paar kuud töötu.

Minule, kes ma olen tänaseks päevaks lapega kodus "istunud" juba poolteist aastat, pole selline hull mõte kordagi veel pähe tulnud.
Kui ma ei peaks, siis tööle tagasi küll ei kipuks. Vähemalt palgatööle.
Oma asja ajaks küll.

Oh, mul oleks tegevust küllaga. Vähemalt siis, kui see kõige väiksem ka minust ühel päeval natuke enam lahti laseb.
Läheksin keeltekooli, bridzhikursustele, tennist õppima. Lõpetaksin bakalaureuse ja edasi tuld magistrisse.
Kuulaksin lapsi, aitaksin neid, kui vaja, hoiaksin kodu korras, teeksin rahuga süüa.
Tunde järgi käiksin ujumas. Vahel suusatamas.
Ja need vabad ilusad Eestimaa suved.

Seda, et teistel minuga siis millestki rääkida pole ei pelgaks ma samuti.
Vaataksin edasi oma hommikust Terevisiooni, loeksin Päevalehte ja Ekspressi, mis postkasti potsatavad. Mõni naisteajakiri pluss silm peal kollasele kirjandusele. Postimehe telliksin lisaks, kui võimalik oleks.
Ja muidugi raamatud. Ning teater ja kino, millest mul muidugi väga raske loobuda oleks.

Ning kui mees võimaldaks veel sedamoodi reisida kah nagu siiani on hästi läinud, siis valleraaa, mida enamat tahta.

Natuke (kui palju on natuke, seda ma täpselt praegu veel öelda ei oska) vanemaks saaksin, koliksin linnast ära maale. Võtaksin lambad ja kanad.
Kasvataksin kartulit, sibulat ja porgandit. Kasvuhoones tomatit ja salatit ja redist.
Toas lapselapsi.

Ja egas ma arvagi, et elada saab ilma rahata.
Loomulikult saaks see toimuda üksnes siis, kui on mees, kes seda luksust võimaldaks.

Aga, oh, teha ja käia oleks nii palju.
Tahan mina lihtsalt öelda, et ei mina usu, et kodus elades end elust kõrvale jäänuna tunneksin.
Kui isegi praegu ei tunne ma seda teps mitte.

Sunday, January 30, 2011

Fotojaht/ Kandiline ja kerge

Elu algus. Kandiline ja kerge.

Edasi läheb juba nurkade lihvimiseks ja aina kaalukamaks. Raskemaks.

Teised jahilised

Friday, January 28, 2011

Kadunud monopol

Aastakümneid Saaremaal turismivaldkonnas tegutsenud Marvi Ehte hinnangul on reisimine ja sellest saadav nauding devalveerunud.
Kui 1990ndatel oldi saarele saamise eest tänulikud, siis praegu on klient reisimisest küllastunud, oodates olematu raha eest suurepärast teenust.
Äripäev, 26. jaanuar.

Hm, eks Eestis viinamarju kasvatada olegi keerulisem.

Thursday, January 27, 2011

Kui saaks rahu

Puhastan päeval autot lumest. Ühe käega hoian kapotil istuval pisikesel tüdrukul ümbert kinni, teisega kraabin kaabitsaga esiakent puhtaks.
Ilus ilm on, vaikne, päike paistab. Ma ei kiirusta, laps istub samuti vaikselt ja vaatab rahulikult mu toimetamist pealt.

Eemalt läheneb mikrobuss. Minu auto kõrvale jõudes jääb see seisma. Auto aken lastakse alla. Kas nüüd on midagi pahasti või küsib teed. Embakumba. Mõtlen enne, kui mees jõuab suu avada.
Midagi on halvasti. See oli loomulikult ka tõenäolisem variant.

"Sellest autost on tihti ebamugav mööda saada", ütleb mees. Ma usun, et ta teretas ka eelnevalt, aga seda ma täpselt ei mäleta.
Igal juhul püüab ta viisakas ja rahulik näida, kuigi kohe on näha, et pealispinna alla juba susiseb.

"Jah", vastan ma. Põhimõtteliselt on tal õigus. Paar päeva tagasi autot niimoodi parkides käis see mul endalgi peast läbi, aga kuna mööda ikka mahtus, siis mõtlesin, tühja, kui halvasti läheb, siis suurimaks kannatajaks jään mina.

"Te ju saate aru, et nii võib teie auto ära rihtida", räägib ta edasi.

"Jah", vastan mina.

"Te oleks võinud oma auto ääre poole parkida", seletab ta edasi. Siis räägib rohkem nagu iseendale miskit lume puhastamisest ja millestki veel. Vist, kindel ma ta edasise jutu sisus enam olla ei saa.

"Jah", vastan ma jälle. Mis iganes.

Nüüd ei pea mehe kõrval istuv naisterahvas enam vastu ja kukub järsku suht kileda ja kriiskava häälega midagi juurde või üle seletama. Kuna mees ka samal ajal midagi räägib, siis kostub ainult üks äge mulin. Ma ei kuule üht ega teist.

Nüüd on see koht, kus ma teen saatusliku vea, ma muigan.

Samas, aitaks nagu juba kah. Nad on mulle asja tegelikult ju ammu selgeks teinud.

Aga ei. Mees tõenäoliselt arvab, et naeran tema üle.

Nüüd läheb juba kurjemaks. Ütleks, et nagu isegi tänitamiseks.
Mees ärritub silmnähtavalt. Algsest viisakast mehest saab märksa ebaviisakam ja vastikum tegelane. "Ei no teile on see muidugi hane selga vesi....ja..."
Ja siis nad lasevad taas natuke naisega paralleelselt, millest ma jällegi mitte midagi konkreetset ei erista. Hääl on neil nüüd palju valjem ja sõjakam ja sellest olen küll suutnud aru saada, et olen täiesti rumal inimene ja minuga polegi mõtet üldse rääkida.
Ilma sõnadetagi.

Õnneks otsustavad nad ühel hetkel siiski edasi sõita, omavahel midagi kiiresti edasi plagisedes. Huvitav, kui pikaks ajaks mind neile veel jagub?

Paar tundi enne neid lendas kork pealt mu elukaaslasel.

Eile ei olnud seega minu päev.
Mina olin halb ja kõiges süüdi.

Nendel oli paha tuju.

Vahel ma mõtlen, et jumal tänatud, et ma olen täpselt nii väsinud nagu ma olen.
Ma ei viitsi kakelda.
Nii pole vähemalt hiljem endal halb.

Wednesday, January 26, 2011

Armastuses ja sõjas on kõik lubatud

Umbes nii võtaks mina selle etenduse kokku.

Samas mulle tundub, et nii filigraanselt ja kõrgelennuliselt (ütleks isegi põnevalt) suudavad armastada ja sõdida üksnes kaks inimest, kes on teineteisele täiesti võrdväärsed vastased ning võnguvad samal lainepikkusel.

Tuleb ka tunnistada, et päris aru mina sellest tükist ei saanudki.
Mis see siis oli?
Armastus? Lootuste purunemine? Pettumus? Viha? Kibestumus? Võim? Oma tahe? Klammerdumine? Kättemaks?
Kõik kokku?

Veel midagi?

Teatris käia oli iseenest muidugi tore.
Lavakujundus, saal ja pealtvaatajate istumiskohtade paigutus oli hubane. Tõmbas mängu ja ellu sisse.
Näiteljatöö fantastiline. Ainult Epp Eespäev jäi mulle kohati liig valjuks.
Aga see oli tõesti kohati.

Mõni öö ju võiks selline olla.
Aga muidu oli hullumeelselt väsitav.
Pealtvaatajate ja külaliste vaimne kottimine kõige raskemal tasemel.

See vist näitabki, et etendus läks korda.

Monday, January 24, 2011

Proosit!

Korraga turgatas pähe, et puhkust võiks võrrelda alkoholiga.
Mõlemat on mõistlikum tarbida hea tujuga. Kui päris käpuli ei joo, läheb kindlasti veel paremaks.
Kui neisse aga jamasid uputama minna, võib suure tõenäosusega juhtuda, et ärkad järgmisel hommikul veel suurema peavaluga.

Palju õnne argipäevaks! Selles soovis on iva.
Ma teadsin, aga oli juba hakanud ununema see ebameeldiv tunne, et puhkus võib olla nagu liivaloss, millest koduuks avanedes lainena üle käib.
Ka see oli midagi, mille eest eelmisest elust põgenesin. Üks tilk suures meres.

Ja näed siis. Oligi horisondi taga uus horisont. Vahe selles, et sinna tuli seekord minna jala. Mitte lennates.
Imelik, et see mulle praegu meelde tuli.

Mitte, et ma midagi kahetseksin. Ei, seda mitte.
Mitte, et ma kurb oleksin. Samuti mitte.

Mõned asjad lihtsalt on nagu nad on. Las nad siis olla.

Horisondist veel.
Head reisi!
Oli see vihje või soov selleks aastaks?
p.s. Küsimus kilomeetrite kõrgusele.

Saturday, January 22, 2011

Naised poliitikasse!

Liis Tappo tahab hakata kaitsma pereväärtusi (loe Eesti Ekspressi) ja Diana Klasile Aitab vaesusest (kuula raadiot)!

Kes neile palka maksma soovib hakata, palun toetagu neid omast taskust!

Friday, January 21, 2011

All pool pilvi paistab lumi, luuumi, jeee....

Papagoid on siin varesed.
Palmide asemel on kuused ja männid.
Välisuks tuleb veel mitu kuud kõvasti kinni hoida.
Meri jääb igaõhtuse jalutuskäigu tarvis kaugele ja ujuma ei kisu. Nüüd ma tean ka, miks õe välismaine eks kunagi naeris, kui siinseid laineid nägi.
Seal lõhnas maa koos puhkajatega, siin on nina kinni.
Süüa saab siin samuti oluliselt vähem.
Pruunist saab taas varsti valge.

Lihtsam on kahtlemata astuda talvest suvesse, kui vastupidi.
Peab kohe hoolega mõtlema, mida homme teha.
Mis viga soojal ja päikselisel maal päevi ja õhtuid püüda.

Poisid on toredad.

Wednesday, January 19, 2011

Tagasi koju.

Mind ikka hámmastab, kui pyhendunult ja ylima rahuga siinsed mehed tolmulapiga toimetavad, lehti riisuvad, p6randaid pesevad.
Kui kiiresti teenindajad jooksevad, palju naeratada ja márgata jaksavad.
Isegi kui nad petavad, mángivad nad omi osi vága t6etruult.

Meie pisikesele armsale plikatirtsule on see olnud t6eline sotsialiseerumisreis. Ta on s6na otses m6ttes naeratama 6ppinud.
Kui alguses muutis talle osaks saanud táhelepanu ta soolasambaks, siis nyydseks on ta kohalike teenindajate ja puhkajate táhelepanuga nii ára hellitatud, et tundub t6eliselt kahtlane, kas meie Selver suudab ta koju j6udes samaváárse táhelepanuga ára toita.

Mis Itusse veel puutub, siis tuleb tunnistada, et ta on olnud siin vága tubli ja vapper. Koguni rahul ja 6nnelik. Uskumatu.

Homme varahommikul hakkame tagasi lendama.
Puhkusest, mida alguses tundub alati nii palju ja l6putult, jááb l6puks alati natuke puudu.
Alati.

Aga oma voodi t6mbab endiselt. Nyyd juba ka Terevisioon. Eesti keel. Reede 6htud. Omad inimesed.

Tagasi koju!
Ajud kytte!

Monday, January 17, 2011

Peegike, peeglike seina peal.

Sina vooras maa oled ilus kyll, aga... oh kuidas ma igatsen oma voodit, tekki ja patja.
Oma valget roosidega tuba.

Piinlik lugu.

Friday, January 14, 2011

kummaline maa.

see on maa, kus laps jookseb páev lábi sokkis ja ohtul peseb sokid puhtaks nagu jalad.
see on maa, kus pooled inimesed káivad káest kinni.
see on maa, kus keegi ei kiirusta ega nárvitse.
see on maa, kus koik vastutlijad naeratavad.
see on maa, kus ema ja isa jooksevad paljalt. toas muidugi.
see on maa, kus on soe oosel ja páeval.

see on maa, kus on vahelduseks vága hea. vága hea.

Thursday, January 6, 2011

Peal pool pilvi paistab päike, päike, päike...

Pakkisime endid kokku.
Söögiisu ei ole.

Wednesday, January 5, 2011

Peast soe

Vahel tahaks veidikeseks hulluks minna. Kõiksugude jamade eest puhkusele.

Saaks ise ja teised kah minust mingiks ajaks rahu.

Saturday, January 1, 2011

2011

Kass maandub õnneks alati käppadele!