Tuesday, May 31, 2011

Oleks

Ütleme nii, et olen....totaalselt nõutu? Istun, vahin aknast välja ja ei tea, mida ma peaks tegema.
Ma l i h t s a l t ei saa aru, kuidas nii võimalik on.
Ei saa, ei saa, ei saa. Ega hakkagi saama. Minu mõistus, lapsepõlv ja kogetu seda ei võta.

Enam ei tea ega oska. Kust otsast kinni hakata. Otsi nagu enam polekski, ainult üks suur sõlmes segadus.

Selge on see, et läheme täna mere äärde. Mis sest, et oleks pidanud juba ammu läinud olema.

Monday, May 30, 2011

Minia rubriik:)

Mulle nii meeldib, kuidas Väikse My pats selja peal hüppab, kui ta siit reipa sammuga värava poole kõnnib.
Ikka vuhhh ühele poole ja teisele poole. Vuhhh ühele poole ja teisele poole.
Endal on suu natuke pruntis ja tõsine nägu peas.

B vaadaku, kuidas järele jõuab:)
Armas.

Friday, May 27, 2011

Mis nad tulevad meie õue peale kaklema!

Kui ma neid sääski vaatan, ja tänavu ei anna neist lihtsalt mööda vaadata, siis julgen arvata, et neil on popiks saanud kärbestega paari heita.
Kes on enne näinud, et sääsed nagu kärbsed kribinal-krabinal mööda seinu edasi liiguvad ja piisab vaid ühest elukast magamistoa teises nurgas, et terve tuba pininat paksult täis oleks.

Tahaks järgmisel nädalal ehk uuesti mere äärde minna, aga ma tõsiselt kardan. Iseendast ma ei räägi, aga kuidas seda kogenematut uut ilmakodanikku nende pealetungijate eest kaitsta? Ja mis saab öödest? Mu niigi kallihinnalise uneaja juures ajaks ikka jubedamalt marru, kui peaksin selle vähesegi sääskedele loovutama.

Anyway, kutsun üles kõiki, kes vähegi rikkaks või rikkamaks ihkavad saada praegu ööd ja päevad ajusid ragistama, et leiutada midagi, mis sääski eemal või vähemalt väikstena ja vähemuses hoiaks.

Muidu läheb nii, et sääsed söövad Eestimaa niigi napi suve veel lühemaks.
Pinn-pinn-pinn!

Thursday, May 26, 2011

Selveri köök



Olgem ausad, nii kui ma neid kooke nägin...käis mul peast läbi ainult üks mõte.
Edasi hakkas mul enda pärast pisut imelik ja piinlik. Et mis mul viga on või nii.

Siis tekkis tahtmine iseendale tõestada, et probleem on ikkagi Selveri kondiitris.

Ostsin kaks kooki ja katsetasin meespere peal.

Suuremate ja väiksemate meeste reaktsioonidest tuli hoobilt välja, et ma ei ole üksi. Mis või kes iganes.

No ja kui nad juba olemas olid, siis tegin ikka pilti ja lustisin kah. Edevus vajas ju välja elamist.

Lõpuks sõime ära. Välja nägid ahvatlevamad, kui maitsesid.


2 pohlasuflee kooki, hind 2.58 EUR.

Tuesday, May 24, 2011

Tüdrukud

Mis see on ? jääb üks tüdruk poes Itu ees nõutult seisma.
See on tüdruk! vastab ema.

Monday, May 23, 2011

Itul on mädane keskõrvapõletik. "Lõhnab" poole meetri kaugusele.
Loomulikul ei lase ta endale vabatahtlikult teha ühtegi täppi, tilgutada ühtegi tilka, rääkimata siis lusikatäiest valgest suhukäivast jubedamaitselisest rohust.
Võitlus, võitlus, võitlus.
Tohutud solvumised.

Minul on palavik, mida mul pole olnud ma arvan juba viimased viis aastat. Põlved ja liigesed valutavad, neelata valus, pea kipub valutama ja olemine on kummaliselt soe.
Seespidiselt võin loomulikult haige olla, aga välispidiselt pean endiselt terve inimese eest väljas olema. Laste kõrvalt haige olla on topelt raske.

No ja endiselt olen nii kohutavalt väsinud. Kohutavalt väsinud juba ainuüksi väsinud olemisest.
Nii-nii-nii väsinud pole ma veel eales olnud, isegi kolme eelneva lapsega kokku.
Kui Itu ühel päeval peaks magama hakkama, kui ta muidugi peaks, siis ma magan end temast välja vist järgnevad kümme aastat.
Ma isegi ei mäleta enam, mis tunne oli öösel magada.

Vahel siiski mahub ilusamaid hetki ka sisse. Näiteks nädalavahetusel.

Friday, May 20, 2011

Lapsesuu ei valeta

Ema tuleb hommikul dushi alt.
"Ema, kui sul on juuksed niimoodi lahti, siis sa tundud palju vanem!"

Aaaaaahh?
Ema ei usu oma kõrvu. Ta vaatas enne vannitoast väljaastumist peeglisse ja mõtles täpselt seda sama. Kas selles äratundmises on rohkem vanust või väsimust jõudis veel peast läbi käia, enne kui ta tõehetkest välja tuhises.
Otse vaibale.

Hm, kiiresti tagasi vannituppa. Pilk peeglisse. Juuksed kinni. See lahendab olukorra. Tal pole aega ja tahtmist selle üle mõelda.
Puhas ajaraiskamine:)

Thursday, May 19, 2011

Kevad peab olema ikka väga käes

Eile nägin soliidset vanapaari (70 pluss?) tänavanurgal suudlemas. Või vähemalt nii palju suudlemas, kui mehe jõud hetkeks naisest üle käis.
Vanahärra üritas prouat kirglikult suudelda, kui viimane ta jõulisest haardest nagu noor plika kätega meest endast eemale lükata proovides ning peaga ühele ja teisel poole vehkides vabaks rabeleda üritas.

Väga kummaline vaatepilt oli. Igastahes. Ma pole kunagi armastanud suures seltskonnas teiste suurt armastust pealt vaadata, aga sellisel kujul .....oli see veelgi võõristavam.

Prrr! Rohkem ei tahaks. Väga inetu on nüüd nii öelda, nagu ma kohe ütlema hakkan, aga vastik tunne tekkis.
Noored saavad ikka palju rohkem andeks. Ainuüksi sellepärast, et nad on ilusamad ja siledamad.
Iseenest jube kurb. Kas pole.

Wednesday, May 18, 2011

Munadepühad.

Siis jäid meie majas munad värvimata ja nüüd on tulemus käes.
Kui juba Smilers laulab, et millegi jaoks peab olema sätitud see nii, et mingil hetkel kõik saad tagasi, siis egas Eestlaste suur lemmik oma rahvale valetada tohigi.

Itu on juba nädal aega nii raskelt tuulerõugetes, et täna öösel kutsusin kiirabi.
Kuskil mujal teda näha ei taheta, arst koju ei tule, nagu pidalitõbine.

Uh, see laps võtab absoluutselt kõigest viimast.
Oleks siis, et ta täiskasvanuna oma tegemistes sama põhjalik on.

p.s. mõistlik mina praegu magaks.

Monday, May 16, 2011

Kuumad kaadrid

Perekond Felix botaanikaaias. Sohilapsega.

p.s. Palun öelge mulle, kui mul oleks viimane aeg arsti poole pöörduda.

Sunday, May 15, 2011

Külaskäik

Elukaaslane tegi ettepaneku sõita külla ja tagasi rattaga. Esimene hetk tundus mõte minusugusele vähe-ratturile pisut harjumatu, aga üsna kohe sai harjumatust päris huvitav. Sealt edasi juba lausa oodatult meelierutav.

Kuidas ma olin küll seni nii klappidega elanud ja arvanud, et rattaga sobib sõita üksnes päeval?
Ääretult mõnus oli just kergelt tibutavas öös mööda vihmast värskeid tänavaid rahulikult kodu poole vändata.
Väga harva, kui tunnen puudust klassikalisest romantikast. Täna öösel igatsesin selle imalaimat väljundit.

Ma vajasin armastust. Mitte möödaminnes, tavalist, vaid seda tõelist, ilma milleta ja kelleta ei saa.

Saturday, May 14, 2011

Blogijumal on igal juhul olemas

Nõuad. Ja saad.
Aamen!

Thursday, May 12, 2011

Ma olen inimestest alati paremini arvanud kui masinatest

Blogi nöögib. Vihale ajab.

Näh, nüüd ikka võttis mind kuulda. Osaliselt. Aga oma asja ajab ikka edasi. No kuramus. Ma vihkan, kui masinad hakkavad oma elu elama. Ma ei taha sugugi palju, aga seda mida ma tahan, see võiks toimida ilma ootamatuste ja tõrgeteta.

Praegu tahan eilset seisu tagasi. Ja kohe.

Wednesday, May 11, 2011

Aatomik

"Vaata, milline muskel emal on!", hüüab seitsmeteist-aastane üheksateist-aastasele .
Peaksin ma häbenema või võtma seda kui komplimenti? Küsimus, mis vaevab mind hooti juba lapsepõlvest saati. Kas naisel sobib olla tugev?

Anyway, kes lolli ja tugevat vajab, siis olen tõesti praegu elu vormis.

Monday, May 9, 2011

Neljapäevast ja reedest ja laupäevast ja emadepäevast



Neljapäeval

..tegime päevase väljasõidu ning viisime batuudi meie mereäärsesse residentsi peatselt algavat suve ja hüppajaid ootama.


Nii "vara" pole ma seal kunagi käinud. Pilt oli täpselt sama värvitu, kui paistab. Uus ja värske veel ootas vana ja kuivanud alt välja pääsemist.

Kummaline oli vaadata. Praegu olid ainult kadakad, kõik muu, mis suvel lehes ja kõrtes paistis täna veel paljastavalt läbi. Isegi lähemal asuvad majad, mida suvel ainult tead, et nad seal kuskil olemas on, olid sel päeval täitsa reaalselt pildil.

Kangesti tekkis tahtmine haarata suuremad/väiksemad käärid ja saed ja nendega kadakate vahel oleva võsa kallale asuda. Aga jäägu see siis järgmiseks korraks. Ehk aastaks.



Kõik muu oli nagu tavaliselt. Silmapiir ja hingamisruum. Vabaduse tunne. Ainult meri oli natuke kaugemal kui harjunud.



Itu proovis jalaga kive purustada nagu ta viimase poole aasta jooksul on lumepallidega harjunud. Ta pole veel aru saanud, et suvi on muust matejalist.


Tagasi teel põikasime läbi ka mu Haapsalus olevast lemmik-kohvikust ja veendusime, et Itust pole veel ikka loodetud kohviku-tüdrukut saanud. Usun, et ei liialda, kui ütlen, et isegi viis sekundit ühe koha peal paigal püsida on tema puhul vist üle pakutud.


Reedel




.... otsustasin me elu pisut roosilisemaks muuta ning istutasin maja äärde roose - Rosa "Nina Weibull". Mul pole küll õrna aimu millega täpselt tegu, aga loodan parimat.
Oma hinge ja parimad kavatsused ma nende istutamisse igal juhul panin, eks siis ole näha, kas need õisi ka kandma hakkavad.


Laupäeva


... koha peal peaks olema pilt minust ja mehest laupäevaõhtusel õhtusöögil Mustpeade Majas. Me oleme pildil väga pidulikult ja kenasti riides, meie ümber ja sees on vali sumin ning me tunneme end väga rahulikult ja hästi.
Kahjuks seda pilti ei ole. Seal lihtsalt ei tehtud pilte. Kurb.


Pühapäev. Emadepäeva




....."õhtul" läks Itu magama kell 00.35 ja üllatas mind sel ööl täpselt viis korda, kell 2.00, 3.00, 4.00, 5.00, 6.00. Mille peale ärkasime hommikul heas tujus kell 7.12, Sellest tulenevalt oli mul loomulikult aega algavat päeva ette valmistada küll ja küll.


Alustuseks avasime emadepäeva kingituse Itu isalt.


Seejärel valmistasin väikseid toorjuust-peekoni-juustu croissante päevase pikniku tarvis. Konnal on õigus, ega laual pole lihtne olnud meie suurt pere taluda, tal on tulnud ikka kõvasti üle elada. Aga tema tunnustuseks peab ütlema, et ta on meil vapper olnud ega pole kordagi virisenud.



Valmis kujul nägid pirukad välja sellised. Aga peaks ütlema, et päris elus said need palju isuäratavad ja ilusamad kui pildil, kuigi muidu kipub see ikka vastupidi olema. Konkreetsel juhul see isegi sobis.

Porgandikoogi valmistasin lisaks, aga pilti ei teinud, sest mulle tundus, et maitse oli sel koogil oluliselt etem kui väljanägemine.


Alul mõtlesime, et proovime pikniku püsti panna rannal, aga kuna rand osutus selleks liialt tuuliseks, siis leidsime endile muud tegevust.


Emasid oli sel päeval rannal rohkem kui üks.


Kui ühed emad "töötasid", siis teised võtsid päikest ja tuult ja seltskonda.


Üks ema oli rannas ühegi lapseta. Nii kurva moega:)


Aknalaual jäi R vaas sel päeval tühjaks. Aga see polnud sugugi kurb. Sest tema on just täpselt see poiss, kes argipäevadel vaasi aeg-ajalt lilledega täitab:)

Lõpetuseks pidi olema pilt emast ja lastest. K ka hommikul küsis, et pidime ju tegema. Pidime jah. Aga miks me siis ei teinud?


No jah, kummaline. Aga see eest sai kokku ühe ilusa nädala.

Friday, May 6, 2011

Reedehommikune striptiis

Selle mõneti ootamatu siit ja sealt vastukaja peale tegin kaustiku lahti ja vaatasin, palju siis minu kuine sissetulek eurodes näitab.
Aprill. Kõik numbrid kokku tuli 1200 eur ja kopikad.

Ma ei maksa üüri ja mul on neli last. Või siis kaks meest ja kaks last.
Ma jätan siin kohal peaaegu, et täitsa välja oma kolmanda mehe:) Muidu on loomulikult ka temal mu elus kindel ja oluline roll.

Sellest suurest numbrist 465 eur on arvestatud toidule. Vähemat ma ei pea õigeks. Pigem rohkem. Minu teoorias on lapsepõlv elu vundament. Ka toidu ja toitumise osas.
Aga kui peaks, siis loomulikult peaks. Seni õnneks mitte.

Ja nii edasi ja nii edasi.
Rohkem ma ei viitsi.
Eks vanust ka omajagu.

Ah seda ka - loomulikult ma tean, üksnes raha ei tee kedagi õnnelikuks.

Et siis nii. Ma ei ole ikkagi miljonär.

Thursday, May 5, 2011

Väljasõit

Ma olen jubedamalt nördinud.
Miks see tõeliselt ilusti alanud päev ei oleks võinud sama ilusana lõppeda?

Tuesday, May 3, 2011

Peidus

Kuskil suures meeletus maailmas mängitakse tagasipöördumatuid mänge ning teatakse uhkustundega rinnale tagudes, et see on karistus. Kuidas saab karistastada kedagi, kes end süüdi ei tunnegi? Kuidas saab pimeduse vastu karistusega?
Kuidas saab uskuda, olla nii püha lihtsameelne ning nähagi tapmises õiglust ja karistust, aga mitte poliitikat ja kõrgelennulisi võimumänge?
Kuidas saab ennastunustavalt kaamera ees juubeldada nägemata uut katastroofi, mida see kaasa toob? Mida suurem, parastavam ning demostratiivsem võidurõõm, seda suurem ja teravam kirves meie kõigi peade kohal.

Mina küll ei taha mõelda, mis edasi juhtuma hakkab. Oleks, et ma eksin.

Ma ei taha mõelda ka paar aastat tööta olnud inseneri-haridusega üksikemale, kes peab siin väikesel Eestimaal iseennast ja oma last üleval pidama 600 EUR kuus.

Sellistest asjadest kuulmine/lugemine tekitavad minus enamasti ängi.
Jõuetust. Viha. Suutmatust. Nõutust. Abitust.
Ma ei taha mõelda ei sellele ega teisele ning sellistel hetkedel tunnengi ääretut kergendust ja tänulikkust, kui elu võimaldab mul sootuks midagi ilusamat ja muretumat kogeda. Kui saab põgeneda ja minu poolest või ennast petta kesk vatti ning pühitsetud raiskamist, nagu Barbi tabavalt ütles. Tunda end nii lollilt turvaliselt ja hästi.

Mulle on alati meeldinud sealne aeglane voolav aeg luubis rütm, vähe inimesi, kaugus igapäeva muredest ja tegemistest, puhtad valged sahisevad voodilinad, pehme suur voodi, pisut liialdatud tähelepanu, kodune tunne, palju valgust, puhas värske õhk, ilusad nõud, maitsvad söögid, raamat, klaasike veini enne und, ilus vaade, kuumad kivid, tugevad käed, kaitstud ja hellitatud olemine,aeg, tuul, vaikus, rahu, puhkus,vaheldus, meie.

Itu magab mu vastas, mina vedelen laisalt ta kõrval, vahin mööduvaid pilvi ja mõtlen, et lihtsalt nii hea on olla. Kui paganama head elu ma tegelikult elan. Kõike tuleb ette, aga ikkagi hästi on.
Ja enne kui uinun, mõtlen tänutundega oma mehele, kes mul neid snoobe laisalt unelevaid mõtteid seal mugavas voodis mõelda võimaldab.


Pildil meie tulise, tormilise ja kirgliku elu pöörane tagajärg:)