Wednesday, June 29, 2011

Vaikimine hõbe, rääkimine kuld. Vahel harva.

Mu tumepruunides lemmik aluspükstes oli pisike auk. Õigupoolest oli too auguke olnud seal juba pikemat aega. Aga kuna see polnud aja jooksul suuremaks ega ka väiksemaks läinud, siis polnud ma sellega siiani ka midagi ette võtnud. Lõppude lõpuks on inimene ju täpselt nii laisk nagu tal olla lastakse.

Eile ütles mees järsku lapsele, et emal on pükstes auk.
Hm.

Tavaliselt ei ütle ta midagi. Ei siis, kui ütlen talle midagi enda arust halba. Ega siis, kui midagist enda arvates head. Ega ka siis, kui toimub midagi, mida ma liigitada ei oskagi. No näiteks üks mu viimase aja küsimärke, kui Ituga vahel kodus hommikuti peale ärkamist või siis näiteks siin, suvehäärberi õue peal, ihualasti ringi töllerdame. Tema ei ütle midagi. Midagi ta siiski arvab, ma ju näen, ta kehakeel ja märgid on vastuolulised, aga kui küsin, kas sulle ei meeldi, siis vastab tema, ma pole ju midagi öelnud. Ja käib ise edasi "korralikult" vähemalt aluspükstes.

No ja kui ta nüüd lõpuks ütles, siis ma otse loomulikult parandasin selle kiiresti ära.
Vaat, milline jõud on sõnal, kui inimene vähe räägib. Ma usun, et see oli halb:)

Wednesday, June 22, 2011

...

Kui kedagi armastad, siis tuleb ta vabaks lasta.

Ma ei tea miks, aga see lause on minu jaoks ühest puust näiteks sellega, inimesed räägivad alati, et muutused teevad head, aga see tähendab tegelikult, et juhtus midagi soovimatut.

Pisut nagu peitusemäng. Või hapud viinamarjad. Või nii.

Tuesday, June 21, 2011

Kogu meie olemus on meie mõtete tulemus. Nii nad lendu läksid!

Üks kiire klõps enne aulasse sisenemist ja edasi hängisime Ituga mööda treppe, nurgataguseid, õues ja Solarise toidupoes, sest Itu sai pidulikule sündmusele kaasa haaratud praktiliselt otse voodist.
Kätte saime oma peategelase ligikaudu kaks ja pool tundi hiljem.

Ma ei tea, kas peale sellist sündmust peaks nüüd lapsele teistmoodi vaatama või midagi uut tema suhtes tundma. Minul on igal juhul kõik samamoodi. Ikka sama laps.

Sunday, June 19, 2011

Tagasi kodus

Koristamata köök, kuus last, pizza, kolm pesumasinatäit pesu, ärapanemist vajavad kaasasolnud asjad, hulgaliselt sagimist ja lärmi.
Üks sõidab homme Saksamaale, teine lõpetab ülehomme kooli.
Tempo, tempo, tempo.

Saturday, June 18, 2011

Laupäev. Viimane täispikk päev mere ääres.

Ilm peab olema naissoost, kuidas muidu, ta on sedavõrd tujukas ja muutlik.
Alles eile õhtul oli ta veel tõeline peavalu, tusane ja kurvameelne.
Täna ta juba särab ja sillerdab ning tuulutab mehi tohutult kiirusel valgete purjede varjus mööda merd.

Psühholoog ütles, et kui näed või kuuled midagi, satud kuhugi, mis sind tõeliselt vaimustab ja sa siis sel hetkel mõtled, et tahaks just temaga kohe rääkida, oma emotsioone jagada, talle helistada või just temaga kohta ja hetke nautida, siis ongi tema see õige.
See ongi armastus.
So simple.

Friday, June 17, 2011

Viies päev. Pahupidi. Ja mobiilis.


Ausalt öeldes ma ei teagi, kes selle pildi on teinud, Itu? Aga alustuseks sobib küll. Aa ei, siin on ju seebimullid, mida ma üritasin eile pildile saada. Siis ikka mina.
No vahet pole, nii me siin mullis elame.



Tänane päev algas vastupidiselt eilsele väga päikeseliselt. Kui Itu hommikul esimest päevast magamist magas niitsin mina muru, surfasin netis, võtsin batuudil päikest ja võtsin külmavarese talisuplust. Kaks eelmist päeva vees ei käinud, aga täna võtsin end kokku. Minusugusele väga külm, pluss 19, aga ületasin ennast ja lõpuks kohanes isegi mu keha selle külma veega ära. Ah, mis tal üle jäigi, omanik siiski otsustab.


Ühe pildi klõpsisin ka, endale kangesti meeldib. Kohalikud liblikad on siin väga koostööaltid.






























Kui Itu tõusis, siis tahtis tema ka loomulikult pilti teha. Mina vaatasin, kuidas pildile mahtuda:)

Seejärel sõi mudilane kõhu putru täis ja taas linna peale tshillima. Pildil Itu linna uhkeimal mänguväljakul lossi hoovis.


Kui ta saab, siis eelistab ta iga kell just seda sõiduvahendit. Itu paneb pea nii armsasti õla peale ja üks kord on ta isegi niiviisi magama jäänud.


Peale mängu maiustasime sel korral Epp Maria Galerii kohvikus. Sinna ma polnud ka varem juhtunud. Oli ilus, aga pean tunnistama, et eilsed Kuursaali koogid maitsesid mulle isegi sutsu enam. Või oli eile lihtsalt eile ja esimene. Esimene kipub teadagi rohkem maitsma kui järgmised.


Seni, kuni Itu eelistab endiselt toolile põrandat, pole tast veel õiget kohvikutüdrukut saanud. Siin on veel isegi hästi, aga ta lemmik asend on veel kõhuli. Absoluutselt igal pool. Mida libedam ja suurem pind, seda rõõmsam ta on. Ma pilti ei hakka panema, mis ma ikka korralikke vanemaid hirmutan.
Miks ei ole igal pool kohvikutes laste mängutuba? Miks, mh? Kõigil oleks rahulikum.



Pilt eritellimusel. Palun! Ta on meiega:)






















Kaks pärli linnatuurilt. Ulmelise hinnaga kraanikauss ja teadmatu hinnaga turvaline sõiduvahend, made by Kopex.



Päeva ost. Omadest vahenditest. Elukaaslane on oma tütardega kodus. Ma pole neist sel nädalal midagi kuulnud. Kui oleme pikemalt teineteiset eemal, siis me üldjuhul ei kommunikeeru. Mina ei taha ja talle see ei meeldi. Aga see pole tänase päeva jutt.


p.s. Itu magab oma teist päevast magamist. Taevas on hall ja vihma sajab. "Õudus", teatas ema, kes end just voodist püsti ajas.


Thursday, June 16, 2011

Neljas päev. Promessmantika.

Tänane hommik algas erakordselt külmalt ja trööstitult. Uksest välja astudes vajus mu niigi päev päevalt langev tujumeeter täiesti nulli. Appi, kaua võib.
Ei saa salata, väga palju ei puudunudki, et oleksin ilmale alla vandunud, asjad pakkinud ja koju põrutanud. Ennast ajab ka vihale, kui pisiasjadest mõjutatav ma õigupoolest olen.

Õnneks, õnneks, õnneks, aga, kuigi ma ei usu juhustesse, hakkas ilm peagi mu kehva iseloomu klaarima.

Kella 12-ks säras päike juba päevitusriiete kõrgusel. Juhus?


Olime juba eile otsustanud, et läheme täna turule, sest eile jõudsime kohale liiga hilja, turg oli juba suletud.


Kui juba Haapsalus ja ilm ilus, otustasime üles otsida vastvalminud promenaadi. Võtsime sihiks Promenaadi Hotelli ja tuleb välja, et loogika ei vedanud meid alt, see tähistas täpselt promenaadi algust või lõpppunkti. Kuidas kellegi jaoks. Meie jaoks oli see igal juhul ilusa jalutuskäigu algus.


Ilm oli lihtsalt imeline.Promenaadi ääres ujusid luiged ja pardid, näha oli, et nad on harjunud inimestelt süüa saama. Meil neile kahjuks seekord midagi pakkuda polnud. Aga ainult seekord. Nagu inimesed ikka, siis järgmine kord oleme juba targemad.
Kondasime mööda lühemaid ja pikemaid muule. Kuidas siis muidu.


Uudistasime peenraid. Kuna otsustasin algaja aednikuna kodus sel aastal samuti suveks tulbisibulad maast üles kaevata, siis pakkusid need äralõigatud õitsenud õitega tulbivarred mulle erilist huvi. Kuskilt olin lugenud, et enne ei tohi sibulaid maast üles võtta, kui juuli alul, mil varred ja lehed hakkavad juba kuivama, sellest peenrast sain loetule kinnitust. Mina muidugi kaevasin kodused sibulad juba enne ärasõitu üles, aga mul olid lehed ja varred juba rohkem kuivanud kah:)

Eks siis paista, mis mu kärsitus mulle järgmisel aastal toob. Või millest ilma jätab.


Loomulikult poseerisime ühel neist ilusatest valgetest pargipinkidest, millega ei oldud õnneks kokku hoitud ning mida jagus promenaadi äärde puhkust ja nautimist soodustava sagedusega.

Tähelepanu vastvärvitud juustele ja punastele varbaküüntele:)




Nautisime head kanget kohvi ja lihtsalt imemaitsvat Napoleoni kooki ja Beseerulli Haapsalu Kuursaalis. Täitsa mõistetamatu, kuidas ma varem pole sinna sattunud.












Laste jaoks oli seal armas mängu/nukunurk. Õigem oleks vist ikka öelda tüdrukunurk, sest üks poiss kirtsutas seda nähes juba kaugelt nina ja pööras otsustavalt kannapealt ümber.



Mul jälle vedas?:)























Iti tahtis selle käpiklamba muide vägisi kaasa vedada. Ta rumaluke ei saa veel aru, et tegelikult on see tal ju kogu aeg kõrvalt võtta:)

Kokkuvõttes sai imeilus päev ja vaheldus meile kõigile. Kusjuures ma olen kindel, et see polnud juhus. Kõik pidigi täpselt nii minema. Miks, vat seda ma ei oska teile öelda.

p.s. Kui ei saa otse, siis mine ringiga. Illustratiivne pool mobiililt.

----------------

Promessmantika - tuletus sõnadest promeneerima, romanss ja romantika.

Wednesday, June 15, 2011

Kolmas päev. Ja külm tuul.

Kui oleksin praegu üksi, siis vedeleksin vist enamuse päevi kahe sooja paksu teki all ja magaks.
Õhtuti kütaks sauna ja vedeleks soojal laval öösse välja. Et siis jälle kahe sooja teki alla saada.
Isegi lugeda ei taha. Mõtted lähevad aina omi radu uitama, kuidagi ei suuda keskenduda.

Tuesday, June 14, 2011

Keha ja vaim hakkavad tasapisi looduse rütmiga kohanema.

Nagu alati. Kohale jõudes on alati miski linna kiirus ja närvilisus veel sees, mis vajab maha käimist. Ja siis vaikselt ja eneselegi arusaamatult hakkab see tasakaalu ja sisemise rahuga asenduma. Hästi mõnus tunne.

Eile saigi saunas ja ujumas käidud. Vesi oli vaatamata oma kõrgest kraadinumbrist kuidagi ootamatult.. karastav. Või tekitas selle tunde tuul. Veest välja tulles igal juhul tundus nagu oleks nahk mu seljas kaks numbrit kokku tõmmanud. Mis selle ujumise siin minu jaoks eriliselt nauditavaks teeb on võimalus seda teha alasti. Mulle jubedamalt meeldib, kuidas alasti ujudes on tunne nagu vesi end pehmelt täiesti üleni minu vastu mähiks.
Täna läheb see kordamisele. Kõigele vaatamata, sest ilm on praegu oluliselt ujujavaenulikum kui eile.

Tänase päeva ülesanne oli endale Haapsallu pediküüri aeg saada. See on ka nüüd tehtud. Juba homme saangi endale kenad suvised punased varbaküüned. Või sinised. Või rohelised. Või roosad:)

Nii puhastav on vahel nii lihtsalt elada.
Suur tuul kisub mind kohe kõva häälega laulma. Ei teagi, miks

Mis tõesse puutub, siis meeldib mulle see suhteliselt hiljuti loetud Tommi Hellsteni tsitaat tõe kohta, mis Muumitroll oma blogis välja tõi.
"Meie vastutame, et tõde saaks välja öeldud. See ei tähenda loomulikult, et meil oleks õigus teisi solvata ja neile "tõde näkku öelda". Tõde on ikka armastav tõde. Tões pole iialgi soovi haiget teha."
Vaadakem siis endile otsa ja mõelgem enne tõe välja kuulutamist, miks me seda õigupoolest teeme. Ja mille otsast ja põhjal me seda välja hüüame.

Monday, June 13, 2011

Väljalülitus

Toimumispaik: mereäärne häärber.
Päike. Vesi pluss 23. Nii tugev tuul, et mõtlemine on välistatud. Õhtul saun ja ujumine. Paar pudelit Tsehhi õlut. Viis eksleeri kooki. Itu. Ema, kellel on sünnipäev. Mõni inimene veel. Ja üks valge juba eelmisest aastast tuttav lähedal asuva maja koer.
Sääski netu:) See-eest väikesed roosad lilleliste kleitidega tüütud putukad, kellest ühe võrku püüdsin ja pildile sain, aga näidata ei saa, sest loomulikult olen kaasa võtnud vale fotoka juhtme.
Probleemid ja muud mured linnas. Selle koha võlu. Kuidas see toimib, sellest ma pole kunagi aru saanud.

Muidu sain viimaste tekstide mõnede kommentaaride põhjal aru, et olen oma elust ikka paraja plätserdise kokku keeranud. Uskumatult valed värvid, suhted ja suurused.
Kas tõesti paistab mu maailm teiselt poolt ekraani selline.
Kohe isu midagi kirja panna kadus ära.
Viimase loo koos kommidega viskasin üldse prügikasti, seal läks asi minu jaoks lihtsalt nii üle ääre ja absurdseks.

Eile õhtul saatsin Superstarile sõnumi. Lõpuks ometi mul vedas, muidu tõmban alati kahest kaardist selle vale.

Vot nii.

Thursday, June 9, 2011

Romantiik























"Kas sa armastad teda?"

"Ee..ma ju ei tea...on see armastus...või midagi muud...kust ma aru pean saama?"

"Ma siis ütlen sulle, mis see armastus on..."


Käisin psühholoogi juures. Oli tore. Igal juhul olen mina otsustanud oma meest edasi armastada:) Äkki tema just ongi see õige.

Olgu ta siis pealegi s e e Eesti Mees.


Eile õhtul viisin ta romantika reisile. Muidugi sobinuks sellisel teekonnal olla padumeeletu ja paduarmunud, aga käis nii kah:)

Wednesday, June 8, 2011

Mees teab, mida mees tahab

V: Keegi peaks su juukseid lõikama, äkki B?
R: Ei, B seda enam ei tee!
V: Miks, tal tuli ju päris hästi välja!?
R: Sellest pidi tulema soeng, aga ta ajas mu lihtsalt
kiilaks.

Nii lõpeb ühel kokkuhoid ja teisel lapsepõlv:)

Tuesday, June 7, 2011

Enesehaletsus kuumal suveööl

Lugesin praegu mehe blogi ja hakkasin mõtlema, et mitte keegi pole mulle mitte kunagi öelnud, et on minusse armunud. Rääkimata millestki suuremast.
Huvitav, mis minuga küll valesti on?

Selle peale üks võileib purustatud tuunikala ja majoneesiga.

p.s. majoneesi ja võileibu pole mõtet pakkuda.

Tasapisi

Itu on viimased päevad suisa inglike.
Toimetab armsasti ning sära on silmades tagasi.
Oh, nii hea on teda niimoodi vaadata.
Paastupäevadest tingituna on ta kõhnemaks jäänud ja isegi tiivanukid endale selga kasvatanud:)

Saturday, June 4, 2011

Varesele valu, harakale haigus, meie laps saagu terveks! Kaua võib üht last ometi piinata!

Ema ütles hommikul, et kui Itu saab viie aastaseks, siis oleks nagu elutöö tehtud.
Ei tea, miks just viie aastaseks, aga põhimõtteliselt sel aastanumbril muidugi vahet pole, saan väga hästi aru, milles oli ütlemise point.
Oleme nagu kaks zombit, nii kui maha istub, vajub silm kinni.

Täna sain korra kodust välja. Jube palav oli.
Muidu ma eriline väljapressija pole (vähemasti enda arvates), aga raamatuid olen endale palunud mehel osta.
Täna sain kaks uut: "Sillamäe passioon" ja "Värvilindu püüdmas". Kolmandat ei olnud.
Paar uut ilusat pesu (lillakas-roosa ja must) ja Taipe Chiffon Ruffl`i musta suvekleidi peale kinkisin endale ise.

Nüüd ootan õudusega ööd.
Muust ma ei mõtle, saaks me Itu vaid terveks, võiks ometi kord seda suve täiel rinnal nautima hakata.

Friday, June 3, 2011

Edasi

Nii. Nüüd võtsin vähemalt midagi ette. Iseenda ja teiste pärast.
Halvemaks sellest kindlasti midagi minna ei saa.

Itu on endiselt väga haige, suu paksult ville täis. Täna hommikul oli esimene helgem pool tund. Imepisikene samm ja märk paremuse poole.
Huh, ta on omadega nii läbi.

Ma olen alati mõelnud, kumb nõuab inimeselt enam tugevust, kas ise haige olemine või vapralt kõrval püsimine?

Thursday, June 2, 2011

Kodus

Selle pooleteise päevaga, mis ära olime, oleks justkui keemiarünnak siit Nõmmelt üle käinud - kõik asjad on paksu kollase pulbriga kaetud.

Itu on jälle haige.
Äkki oleme selles ise süüdi. See piinab mind.