Sunday, July 31, 2011

Õnneks on Õnnepalu

Vähkren voodis ja visklen ühelt küljelt teisele. Tund. Paar.

No kurat, kuidas see olukord mind vihale ajab. Uni on nii sassis. Siis, kui magada saaks, ei tule und ja minutid tiksuvad kõvasti ja halastamatult mu kahjuks. Kui magada pole võimalik, tahab uni lihtsalt tappa.

Kell 1.00 saab hing täis. Tõusen üles ja lähen istun trepile. Ihualasti. Soojas öös.
Mööda tänavat läheneb keegi.
On piisavalt pime. Ja on piisavalt kõrge aed. Et oma alastust mitte peita. On piisavalt vaikne, et alatult pealt kuulata.

See keegi jõuab lähemale. See on meesterahavas. See räägib telefoniga.
"Oh...see oli ikka nii äge õhtu....see on nüüd väga oluline..........mida ma kohe ütlema hakkan......mm......ma armastan teid.....mmmmm......tsau......"
Ta on mu aiast mööda jõudnud. Enam pole näha ega kuulda. Pealt näha ega pealt kuulata.

Jälle vaikus. Justkui tasakaalustamaks mu sisemist rahutust.
Öösel ollakse alasti. Öösel ollakse jokkis. Öösel ollakse südamega. Öösel ollakse iseendis ja iseendiga.
Päeval käiakse riides. Ollakse kained. Mõistusega. Läbi teiste. Nagu peab.

Öös on hääli. Öös on tundeid. öös on mõtteid. Öös on hirme. Kas neid tasub tõsiselt võtta? Uskuda? Märgata? Kuulda võtta?

Ma kõigun. Olen häälest ära. Liimist lahti.
Olen kakofoonia.
Ma saan aru. Et see on halb. Vähemalt praeguses hetkes.

Vastukaaluks olen juba piisavalt elanud, et teada, mis redelipulgal ma parasjagu kõõlun. palju asju ja olukordi tulevad tuttavad ette. Pole enam nii hirmutavad.
Enamus asjad lähevad mööda ja üle.
See on hea.

Täna ma usun, et ei hakka kunagi jooma. Muid mürke tarvitama. Ennast petma. Hävitama.
Ainuüksi oma lastele mõeldes. Mis eeskuju ma neile niimodi annaksin?

Lähen sügisest keeltekooli. Rootsi keelt õppima. Saatsin avalduse. Jaa, just rootsi, ma tean, miks ma seda tahan.
Ujuma kindlasti.
Ja see paganama lõputöö tuleks ära teha. See piinab. Aga teemat ei leia. Any ideas? Kohe asuks kallale. Kohe.
Paariks, kolmeks korraks nädalas peaks mõneks tunniks hoidja leidma. See otsimine on nii kohutavalt tüütu ja vaevaline protsess. Huh, kuidas see mõte juba ainuüksi mind väsitab. Aga tuleb end vist kokku võtta. Sellest oleks abi. Meile kõigile.

Keegi ei viitsi aidata, kui inimene ens ise ei aita.
Üsna eluterve lähenemine minu arust.

".....sest kui ma midagi olen õppinud, siis ehk seda: elu natuke kergemalt võtma. Mitte mööda vaatama tõsiasjadest, nagu noorena, vaid neile otsa vaatama ja võtma neid nii nagu nad on. Ja iseennast........"

Aamen.

Saturday, July 30, 2011

Vahel on hüppamise asemel hoopis armsam läbi lompide jalutada

Täna hommikul, kui suures vihmasajus mööda tühja tänavat turu poole sõitsime, jalutas üks naisterahvas meie ees paljajalu aeglase sammuga läbi sõiduteele jääva suure veelombi. Jalanõud näpus, tõmbas ta jalgu läbi sügava vee nii süvenenult, et ma pole sugugi kindel, et ta me autot üldse enne ja pärast tähele panigi.

Temast õhkus sellist rahu ja spontaansust, et korraks käis mu peast läbi, et kui mina oleksin mees, siis just sellist naist mina vaataksin.

Oleksin tahtnud sel hetkel nii väga temaga kohad vahetada.
Järelikult ma siiski meeldin iseendale, Heureka:)

Friday, July 29, 2011

Nutt ja hala

Ma tahaks ka osata end niimoodi tühjaks löristada nagu ilm seda suudab.
Ja keegi ei õiendagi, et mis sa haletsed ennast.

Thursday, July 28, 2011

Mis toimub?

Käisin hommikul üle pika aja Nõmme turul.
Seal müüdi astreid. Juba!
Vaatasin neid ja nägin üksnes sügist. Tuju läks ära. Tahtsin kiiresti minema saada.

Midagi väga eriskummalist panin veel tähele - tuvisid polnud.
Letid olid lookas, purskkaev purkas, inimesed istusid väljas laudade taga nagu alati, jõid kohvi ja sõid saiakesi ja mitte ühtegi tuvi. Mitte ühtegi, saate aru? Mina küll ei saanud.
Ma ei suutnud uskuda, piilusin isegi laudade vahele maha, et kas puru pole või milles asi. Tundusin iseendale ka täitsa segane.

Aga kuna ma kardan ja vihkan tuvisid üheaegselt, siis oleksin tahtnud lihtsat nii väga pihta saada, kus on point. Kuidas neid ühel päeval pole mitte ühtegi seal, kus neid muidu jalutab kümneid?

Wednesday, July 27, 2011

Stop

Kuidas ma küll nii rumal ja naiivne sain olla.
Uskusin, et kõik on ilusti ja hästi ja olin õnnelik.

Thursday, July 21, 2011

Soe on. Sees ja väljas.

Toas, riiuli peal, kuhu päike peale ei paista, on shokolaadikommid üles sulanud.
Vot selline suvi siis.

Rohkem täna öelda polegi, sest mul läheb hetkel väga ilusti. Ilusti tähendab teiste jaoks aga tihti liiga igavalt.

Tuesday, July 19, 2011

Sulgkaalus ja kerge südamega

Temaga on alati nii, et alati on tal üks punkt puudu, üks minut jäänud või üks inimene ees.
Mina ei saa aru, mis valemiga, aga ometi ta siiski jõuab, saab ja mahub.
Ise jääb ta seejuures alati stoiliselt rahulikuks, kui meie kõigi teiste närvid kuluvad sellevõrra tohutu kiirusega.

Täna saime kinnitust, et nüüd on ta igal juhul alates sügisest Tallinna Tehnikaülikooli student.
Huh, hakkas ikka kergem küll!

Peategelane ise viibib koos teise vennaga kaks nädalat Soomes tööl.
Kolmas läks samaks ajaks isa juurde.
Elukaasalse kaks vanemat tütart esimesest abielust on juba nii suured, et neid enam kasvatama ja hoidma ei pea. Kaks järgmist teisest abielust läksid selleks ajaks oma ema juurde.
ainult üks laps ongi jäänud. Teisest ja kolmandast kooselust:)
Kummaline vaikus. Söögile suurt mõtlema ei pea, pesukast püsib naljakalt tühi. Täitsa imelik tunne kohe.

Õhtul mere äärde häärberisse tagasi.

Saturday, July 16, 2011

Kodukandis käimas

Mees kurtis hommikul, et keegi oleks talle öösel nagu peksa andnud. Kondid ja lihased on valusad.

No mis seal nii imestada, ise on süüdi. Kes tal käskis kaks nädalat kangutada. Loomulikult oli ta selle aja jooksul mulle vastupandamatult armsaks saanud.

Saturday, July 9, 2011

Kaksikud

Mulle on ette heidetud minu liigset pühendumust lapsele. Lastele.
Huvitav, kui see nii halb ja ohtlik on, siis miks mul on juba viis päeva hommikust õhtuni kõrval ja hoida kaks last.

Oma otsekohesuses usun mina, et selline süüdistus on tegelikult täiskasvanute kadedus. oskamatus. viitsimatus. tahtmatus. süütunne. Mida iganes.

Ja pealegi, tibusid loetakse sügisel.

Thursday, July 7, 2011

Homme näeme!

Inimesed minu ümber kasvatavad lapsi, loevad raamatuid, sõidavad rattaga, käivad jooksmas ja käimas. Niidavad muru, käivad ujumas, joovad õlut, tantsivad, saunatavad, armastavad, kaklevad, grillivad, naudivad, klatšivad ja võtavad õhtuti vabalt suure maja esises baaris:)

Maailm polegi päris hukas.

Mulle tuleb meelde, et lubasin millalgi jooksma minna.
Lähen teen rõdul kohe väikse eelsoojenduse:)

Leopold

Täna teretasid mind Haapsalu Kuursaali juures ja selle läheduses koguni kolm võhivõõrast naist ja üks meesterahvas, kellega paar sõna vahetasime ja kes küsis enne minekut, et äkitsi mind huvitab ka meie vestluspaigaks oleva väikse väljaku ajalugu. Mis peale tutvustas mulle seda lühidalt, kükitas siis Itu juurde maha, vaatas talle silma, ütles armas laps, soovis meile kõike head ja jalutas seepeale aeglase rahuliku sammuga minema.
Tuleb tunnistada, et olin mulle osaks saanud täiesti kontvõõraste inimeste lahkest tähelepanust pisut jahmunud.
Mina tean kindlalt öelda, et mina neist kedagi ei tundnud. Ehk olin lihtsalt kõigi jaoks kiiret pole suveinimene, kes sel hetkel kõigi jaoks tuttava olemisega ja olemas.

Itu välimus on ka tänaseks juba T... tõugu omandamas. See on kohalik rass, kel terve ja päikseline jume, puhanud ilme ning päikesest pleekinud juuksed.
Juba tervelt kolm päeva on ta maganud vaid korra päevas, mis enamasti selles vanuses on absoluutselt tavaline, aga meie jaoks tohutu muutus ja progress.

Kui ma selle väikese imearmsa tegelase lõpuks ka magama saan ja kesköösel kuumal saunalaval istun ning vaikselt suveöö soojas merevees mulistan, siis tunnen, et elu on elamist väärt ainuüksi nende Eestimaa suvede pärast!
Mis sest, et kurjus ja väiklus endast aeg-ajalt mu ümber märku annab. Ma tean, näen ja kuulen, kuigi silmad ja kõrvad kõigest jõust kinni hoida üritan.

Head ööd!

Tuesday, July 5, 2011

Koduloomad

Kui osad inimesed võtavad kodust kaugemale minnes kaasa omi lemmikloomi, siis mina tassiks kaasa omad lilled. Neid hingele eriti lähedasi on tegelikult väga vähe, sest olen kõiksugu lisakohustustest, mis ühes paigas kinni hoiavad end alati eemale hoidnud. Eriti suvele mõeldes. Lastest mulle juba täiesti piisab.

Seekord võtsin kaasa nood kaks, mida autosse andis tõsta. Ühe õunapuu, tikripõõsa ja mõned väiksed roosid veaksin ka alati ühes, kui see ainult võimalik oleks.
Tahaksin, et nad mind oma olemasoluga iga päev rõõmustaksid, seda enam, et võin peaagu pea panti panna, et nende kahe lille kadumist pole kodus siiani keegi märganud.

Meeste tarvis lilli istutada on vist nagu metsa puid vedada.


Üks ülioluline kollane hommikudetail on sel pildil veel - kohvikruus. Asi, mille pärast ma hommikuid lausa ootan.

Monday, July 4, 2011

Kunst kuulub rahvale

Joonistasin Itule meie suve. Ees on kadakas, mille all on maasikas, mis päiksega aina suuremaks kasvas. Üks pilv kipub päikest segama, see tuleb tuulel ära puhuda. Kõrval on kohe meri ja kõrkjad. Sealt vahelt me hiilime paljalt ujuma.

Ma praegu vaatan, et maalil oleks mere taga justkui kõrged mäed ka. Neid ei tasu tõsiselt võtta, paber mängib ja lisab mu kunstiteosele omalt poolt vürtsi ja värvi juurde.

Oskarite öö

Appppiiiiiii, kui võrratult mahe, pehme ja paitav on praegu vesi.
Kui võrratud suvi ja soojad sumedad Eestimaa suveööd.

Täna öösel tahan eriliselt tänada Toomast, Tarmot, Ristot ja Meelist, kes saunamõnud ja naudingu siin suvehäärberis võimalikuks tegid, Sakut kosutava järellonksu eest ja väikest valgete lokkidega tüdrukut, kes mind mu ilus ja vastikuses päevast päeva välja kannatama peab.

Ja päike tõuseb.

Sunday, July 3, 2011

pealkiri on see lause Tõnu Õnnepalu "Paradiisist".

Ühel õhtul jooksin Rakveres pikas suvekleidis, paljajalu, plätud näpus bussijaama poole nii nagu joostakse ehk mõned korrad elus. Ilus ja dramaatiline oleks nüüd muidugi öelda, et nagu elu ja surma peale, kuigi see oleks ilmselge liialdus. Surmast oli asi loomulikult kaugel, aga jooksmisest rippus hing kohale jõudes paelaga kaelas küll.
Mis ma tahan aga öelda on see, et sedaviisi mõnevõrra meeleheitlikult tormates ja möödaminnes, jooksu pealt inimestelt teed hõigates, kohtasin enda suhtes ülimat heatahtlikkust ja kaasaelamist. Olid need siis noored või vanemad, mehed või naised, poisid või tüdrukud. Jõuad, jõuad, veel natuke, kiire vist, kohe siit, juba näedki...... Isegi politseinikud, kelle autost mööda joostes suunda ja järge palusin pigistasid seaduse ees silmad kinni, kui sealt samast nende eest näidatud suunas risti rästi autode vahelt laveerides teele tormasin.

Elus, vähemalt minu praeguses, on kahte sorti tülisid, Ühed, mis pinnast kaugemale ei pääse, tekitavad viha, muudavad koledaks ja ajavad sööma. Ning teised, mis lõikavad luust ja lihast, sügavalt ja valusalt, muudavat otsatult kurvaks ja ääretult tühjaks. Vihast pole juttugi, pigem kaunistavad, aga silmini valus on küll.

Friday, July 1, 2011

Suvesse sukeldunud.

Merevesi on ikka üle kõige. Eriti öösel ja varahommikul. Jaguks vaid neid soojasid ilmasid ja suve.

Siin on alati ilusam ja parem. Alati.
Mul on suur unistus. Ehk teeb selle väikse maja ka kunagi sama ilusaks ja korda, täpselt samasuguseks nagu see tunne, mis siin olles sisse poeb