Tuesday, August 30, 2011

Ma ei taha talvele ja lumele mõeldagi

Ootan külma, sest siis saab ahju tuld teha. See on ka ainuke hea põhjus, miks sellega leppida.
Elav tuli on mulle eluliselt vajalik. Nagu villased sokidki.
Muidu ootan juba suve.

Friday, August 26, 2011

Külaskäik vaikusesse. Mister Fred abiga

..Linnamürad on tehismürad ja nende häda on suuresti ka selles, et nad väga äkitselt muutuvad. Meremüha, tuulemüha, kosemüha, tormi möirgamine või mis ta iganes ei ole, neis ei toimu nii äkkmuutusi, nagu seda põhjustavad möödasõitvad autod ja paukuvad uksed. Niisugused ootamatud võõrad helid - järsku tuleb, järsku kaob, siis tuleb juba uus, siis juba kolmas - inimene ei suuda kohaneda niisuguse liig kiirele muutumisele helide kaoses enda ümber. Looduses niisuguseid asju ei ole...



...Inimene vaikuses on inimene iseendaga. Kui sa oled vaikuses, siis sa jääd iseedaga üksi, iseenda seltskonda. See on väga tore seltskond, aga nagu teada, inimene on iseendale timukas, nii et see seltskond ei tarvitse alati olla väga tore.


Põhjus on vist selles, et siis jääb inimene üksi oma mõtetega ja nd ei tarvitse talle üldse meeldida...


...Kui inimene tahab ennast nüristada, no kes teda siis keelata saab! Passiivse müra tarbimine pole vähem ohtlik kui passiivne suitsetamine. See nüristab. Müra reostab ära hingeruumi...



...Vaikusel on omad värvid, oma varjundid. Täielik vaikus ei ole kunagi täielik vaikus, tal on ikka elu sees. Helide juurde kuuluvad kajad, helidel on oma värvid ja näiteks ümbrus, milles helid tekivad, looduse helid, see ümbrus värvib neid. Neid värvib õhuniiskus, neid värvib kellaaeg...



...On elus vaikus ja siis on veel olemas hauavaikus...


...Vanad kaevanduskäigud, kus pole kajasid, kus riiete kahin ei peegeldu tagasi paekiviseintelt, vaid sumbub kuskil liivakivi urgetes ja käikudes...


... Siis hakkab natukene õudne...


...Sul on hea meel, kui kuuled järsku varese kraaksumist kusagilt kaugelt või eemal külas haugatab koer, siis läheb süda kergemaks...


...Ega ikka päris üksindust ja päris vaikust, hauavaikust, maa-aluse käigu vaikust, elutut vaikust kaua ei talu. Vaikusel peab olema elu sees...


...Tõelise väärtuse mõistmiseni jõuavad inimesed väga sageli siis, kui seda enam ei ole...



...Iseendaga koos elamine on üks raske asi, seda õpitakse vist eluaaeg. Inimene on sotsiaalne olend ja inimene ei saa olla, elada üksinda...



...Õnn on see, mida ei ole kunagi, aga mis ühel päeval keerab sulle selja...



See juhtus ühel päeval. Õhtul ja öösel. Siis kui vanaema arvas, et nüüd oleks õige aeg proovida, mis juhtub , kui ema ja isa korraks ära lähevad.


Tõeline vaikus. See õige. Nagu pliidi peal küpsetatud pannkoogid. Või kasvuhoonest nopitud värske tomat.


Kui ma seda vaatan ja kuulan, siis käib peast läbi, et mõnel inimesel on elus lihtsalt rohkem vedanud. Tal on õnnesärk sündides seljas.

Ainult võta ja hoia.


Soojus. Pimedus. Tähistaevas.

Lõputu rahu ja ilu.
Hetkeks.

Saturday, August 20, 2011

Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina. Deel, oleks sel elul ainut piisavalt tervist ja pikkust.




Minu klaviatuur näeb praegu välja selline. Juba kolmandat korda viimase aasta ja üheteist kuu jooksul.



Loomulikult olen enda peale nagu pisut pahane. Ja samas mitte sugugi, sest selleks kulus täpselt paar minutit ja ma hakka end ometi piinama mõttega, et olen üliinimene ja ema.


Kurjaks teeb hoopis, et uue saamine nii palju aega ja raha võtab.



Aga mis veel tahtsin öelda on hoopis see, et sellise klaviatuuriga on nagu elus paljude asjadega. Mida vähem analüüsid ja mõtled, seda paremini välja kukub.


Paljud asjad on meil juba emapiimaga kaasas. Paljud asjad sellele lisaks juurde kogetud.



Tuleb end lihtsalt vabalt tunda ja lubada end juhinduda kaasantud loomulikust ja väheke tuunitud intelligentsist.



Oh oleks vaid, et teised mind niisama vabalt võtaksid!


Sellega on nagu pisut keerulisem ja komplitseeritum lugu.

Tuesday, August 16, 2011

Lilleteadlased, help!

Me saime majaga kaasa ühed väga ilusad valged lilled, mis mulle kangesti meeldivad, aga mida ma nimepidi ei tunne.
Kas selle pildi põhjal on võimalik tuvastada, millega tegu?


Monday, August 15, 2011

Hajameelsuse er

Elu on hetkel selline kõhuvalu, et õieti millessegi ei suuda süveneda. Mõelda vaid, ma olen sel suvel ainult kaks ja pool raamatut läbi lugenud.
Selline pinnavirvendus sobib hästi koristamiseks, triikimiseks , pesemiseks ja muidu välja rahmeldmiseks, noh.

miljonid mõtted tormavad läbisegi peas. Lõpud on äralõigatud. Lõpetan sama targalt või veel rohkem segaduses, kui alustasin.
Ma ei mäleta enma hästi isegi seda, mida ma teen Näiteks võtan lühikesed püksid jalast, viskan põrandale, et need pikkade vastu vahetada ja kui need siis viie minuti pärast samast kohast eest leian, olen üllatunud, kuidas need sinna said.

Täitsa hirmus on vahel. Mida ma kõike nii korda võin saata.

Aga asjalikku oleks vaja teha nii palju. Nii palju.

Sunday, August 14, 2011

Vanavanaemast ja kärbeste massaažist

Mul tuli praegu Tegelinski nostalgiahõngulist lugu lugedes meelde, et minu vanavanaema pisikeses köögis oli samuti musttuhat väikest sumisevat kärbest. Sel ajal ma veel suisa armastain neid. Ma heitsin siis voodisse (mõelda vaid, köögis oli voodi, milline luksus:)) hiirvaikselt pikali, sikutasin püksisääred ja pluusi kõrgemale üles nii, et võimalikult rohkem kärbseid mu peale kõndima mahuks.
See oli eriliselt mõnus ja kõdi:)

Friday, August 12, 2011

Emast

Muidu nii ülimalt korralik, toimekas ja puhas inimene, nagu meie ema seda on olnud ja on, andis ta meile kodust kaasa ka kindlasti vähemalt ühe üldises mõistes väga halva kombe. Ta ei õpetanud meid õhtuti hambaid pesema.

Et siis see elementaarne tegevus, mille vahele või ärajätmine enamiku inimeste jaoks täiesti välistatud on(vähemalt niisugune mulje on mulle ajaga jäänud, sest miks muidu ma juba ammuilma seda halba harjumust teiste inimeste eest varjama olen hakanud, kui nad mind varemalt siis alati sellise üllatunud ja samas halvakspaneva pilguga vaatama jäid, (seda veel siis, kui arvasin, et minusuguseid leidub kindlasti veel), millest ma teisipidi jälle sugugi aru ei saa, sest mina ei vaata näiteks kunagi pahasti inimestele, kes oma voodipesu ei triigi, mis jällegi mulle absoluutselt elementaarne tundub), et siis see õhtune hambapesu minu puhul reeglina ei toimi. Vahel harva ma siiski millegipärast tunnen, et tahaks õhtul hambaid pesta ja sel juhul ma loomulikult endale seda keelama ka ei hakka. Kuigi usun, et neil kordadel ei pese ma mitte niivõrd hambaid, kui midagi muud enda küljest või peast maha. Huvitaval kombel pole mul õrna aimugi, kas mu õde on minust ses osas tublim, kuigi muidu olen arvamusel, et tean tema elust kõike.

No ja nüüd ühel täiesti suvalisel hetkel ja õhtul, kui ema ja lastega häärberis magama sättisime, küsis ema äkki: "Kas tead, miks ma õhtuti hambaid ei pese?"
Ausalt öeldes tuli see küsimus sedavõrd ootamatult, et ma ei osanud kohe midagi kosta, aga jäin muidugi põnevuse ja uudishimuga ootama, mis vastuse ta ise sellele küsimusele annab.
"Ma ei raatsi. Ma armastan õhtuti enne voodisse minekut veel midagi süüa ja mulle meeldib, kui see hea maitse mulle suhu jääb".

Seda, et ta õhtuti süüa armastab, see polnud loomulikult mingi üllatus. Aga see ülestunnistus, miks ta seejärel hamabid ei pese tundus seepeale nii lõpmata inimlik ja armas, et oleksin tahtnud teda kohe kallistada.

Aga ei julgenud. See pole meie peres kunagi moes olnud. Teatud vanusest kohe kindlasti mitte.

Siit moraal, kallid lapsevanemad, ärge püüdke oma laste silmis üdini täiuslikud ja ilmeksimatud olla:)

Thursday, August 11, 2011

Lambad ja nõud on mu kodus alati teretulnud:)

Ma armastan erinevaid nõusid. Ilusaid nõusid. Et saaks valida vastavalt tujule ja vanusele.
Ühesugused oleks minu jaoks tohutu karistus. Ko-hu-ta-valt igav.

Kruusid on mul samuti kõik erinevad. Kes kaugemalt, kes lähemalt, Just, just, kes, sest nõud ja must iludus, mu auto siis, on minu jaoks need ainukesed hingega asjad, mille igat kaotust valusalt üle elan.

Enamasti ostan uusi taldrikut kaks, sest elu ja aeg on näidanud, et üks läheb ikka katki. Vahel ka lõhutakse. Siis on ainuke allesjäänu eriti kallihinnaline. Nii, et julgegu keegi see vaid ära lõhkuda, selle peale tormab kohale tuline vihane ja halastamatu emalõvi. Seega parem on, kui see pillaja juhtun olema ma ise. Mis enamasti nii ongi. Sest iseennast on kõige lihtsam süüdistada ja karistada. Kõige valutum ka. Võib kohe pikalt hurjutada ja tänitada. Kõik asja eest.


Itu joaks on mul pisikesi asjakesi. Mulle on alati tundunud, et laste isu on parem, kui nõud ja kogused on väiksed. Usun, et iga ema teab, kui hästi lähevad pisikesteks kuubikuteks lõigatud võileivad. Või kooritud ja viilutatud õunad. Ja mitte ainult lastel, isegi suurtel. Mängutoidust peab suuri tihti nagu kärbseid eemale peletama, et nad seda lõbu väikeste eest nahka ei pistaks.

Need värvilised tassikesed pildil on tegelikult munatopsid ja taldrikud mahuvad ära peo peale. Kui need taldrikukesed (nii oleks vist õigem öelda) ostsin ja elukaaslasele näitasin, siis tegi ta sellist nägu, et sain kohe aru, mida ta ütlemata jättis. Aga ma ei solvunud sugugi, sest lõppude lõpuks on ta ju kõigest vaid mees. Ja mina olen naine, ega saa samuti aru paljudest asjadest, mida ja milleks mehed endale soetavad.
Nii ongi toredam.


Täna ostsin hommikul kaks uut taldrikut, ühe ploomiga, teise lavenliga. Mõlemat üks, sest lavendliga lihtsalt polnudki rohkem.

Kes nüüd neid taldrikuid lähemalt vaatab ja isegi seda poodi külastab, kust mina neid suuremalt jaolt ostmas käin, saab kohe aru, millisega täpselt tegu. Vähemalt üks blogikülastaja peaks end nüüd kohe kodus tundma:)




No ja see ammu tuntud tõde, et käbi ei kuku kännust kaugele, leiab siingi kinnitust. Nimelt tähendab see siinkohal seda, et viimased aastad on isa mulle sünnipäevaks ja Jõuludeks samuti ühe kaupa midagi silmale söödavat juurde lisanud. See suhkrutoos ja teekann ja suur kruus on eriti prestiižed. Tema jaosk võivad need olla lihtsalt kallid, minu jaoks aga juba hindamatud.


Kõigil neil on oma lugu, oma mälestused.

Nad on soojad, elus ja teevad tuju kas just alati heaks, aga paremaks kindlasti.

Wednesday, August 10, 2011

Eesti peab avama ukse sisserändajatele

Eilses Päevalehes kirjutab majandusajakirjanik Andres Reimer riigis kehtestatud sisserändajate piirarvust.
Sisulist poolt ma ei kommenteerikski, aga kummalisena jäi kõlama arvamus, et piiranguid tuleks rakendada alles siis, kui ohutuled vilkuma hakkavad.
Kas on ikka väga tark hakata probleemiga tegelema siis, kui lumepall on juba hooga veerema lastud?

Tuesday, August 9, 2011

Sügise ja Nõmme turuga mul ilmselgelt ei haagi

See esimene, see kõige suurem ja halvamam sügismasendus/ahastus, on õnneks möödanik.
Täna laulame autos Ituga juba päris hoogsalt kojameestele kaasa:
Ko-ja-me-hed, ko-ja-me-hed
tee-vad tööd, tee-vad tööd,
pü-hi-vad nad a-kent, pü-hi-vad nad a-kent,
päe-val, ööööl, päe-val, öööööl.

Ma ei tea, mis seal Nõmme turul toimub, aga täna kohtusin seal puhtaverelise perverdiga. Ise sent surmale võlgu, tuli mulle üht "nalja" kõrva sosistama. Oksele ajas, kui kohale jõudis. Kahjuks liiga hilja.
Õlgu ajab võdistama veel praegugi, kui tagantjärele mõtlen. Selline tunne, et peaks pesema minema. Ei tea, kas see aitaks sest rõvedusest lahti saada?

Seenekaste tuli hea. Ilget vanamehe maitset ei jäänudki õnneks juurde.

Friday, August 5, 2011

Itiiiii!

Itu oli poes kleidi seljast kiskunud ja astus riiuli nurga tagant välja, kleit näpus - ihualasti.
Milline vaatepilt!

Ma kinnitan, et see pole eeskuju. Vähemalt poes mitte:)

Wednesday, August 3, 2011

...

....ja anna meile andeks meie patud...meie riivatud mõtted...