Monday, October 31, 2011

Ilus ilm

Jaa, juba suhteliselt pikka aega siin blogimaailmas elanuna olen hakanud aru saama, et ka siinsetel tegelastel on omad nõrgad ja tundlikud teemad, mida puudutada ei tohi. Vahel on mõne postituse juures lausa nii, et võin pea anda, et selle kommenteerijate hugas on kindlasti tema. Või tema. Või tema.
Siis on ka mitu blogijat, kellel on asjalikud mõtted ja terav silm ja sulg, ladus ja suurepärane sõnakasutus. Aga see midagi kostub sealt alati läbi.
Ja on teisi, kel samad omadused, aga seal tunnen end alati paremini.

Ma ei oskagi seda paremini sõnastada, kui et see midagi on isenese nautimine. Kui neid loen, siis tunnen pidevalt nagu nad mõtleks teksti kirjutades juurde "ah, seda ma ütlesin nüüd küll hästi"" või ah, siin ma olin pagana vaimukas".
See on selline kuidas nüüd öeldagi natuke tähtis-eneseteadlik -mina-ei eksi-olen-parem- stiil.

Loomulikult ei hakka ma siin kohal konkreetseid nimesid nimetama, usun, et olen ilma selletagi juba paras intrigant. Illustrerimiseks võiksin hoopis tuua mõne raamatu, ka nende hulgas leidub selliseid. Praegusest kolmest, mis mul voodi ees pooleli maas lebavad, on selline näiteks "Minu Belgia" Kergesti loetav, tegelikult isegi suhteliselt informatiivne ja pilti loov. Aga peaagu kogu aeg hõljub teksti kohal autori eneseimetlev aura "küll ma olen cool".

Või kui võrrelda seda midagit praegu käimasoleva tantsusaatega, siis nagu Jüri Nael eile Anna Levandi tantsu kommenteris: Natuke on kahju, et need liigsed emotsioonid nagu varjutasid selle tantsu.

Aga eks see ole tegelikult nii ka päris maailmas, siin võtab kardinate langemine ainult oluliselt kauem aega.
Seda kõike minu kaoks. Olgu sinna juurde kohe ka lisatud.

Saturday, October 29, 2011

Õlekõrred

Märt Sults räägib viimases Ekspressis, et "kui tal on raske või keeruline, saab ta tuge märkidest".
Tal on sõrmes ja kaelas mitmeid "kulinaid", millel on oluline tähendus. Lisaks on ta paadunud maausku. Kui näeb näiteks oravat, on see hea enne.

See võib ju tunduda pisut primitiivne lähenemine, aga minu jaoks pole tegelikut vahet, kust inimene oma igapäeva tegemisteks jõudu ammutab. Kui see teisi ei mõjuta ega haiget tee.

Samas pean kurvastusega nentima, et Nõmmel ta siis küll elada ei saaks. Mina näen iga päev kümneid oravaid, lausa kahe ja kolmekaupa lasevad ümber puu, otse me akna all.
Kui mõnest sinu poolt heaks endeks peetavast tegelasest saab su elus igapäevane külaline, siis paratamatult hakkab sellega seoses kaduma mitte üksnes usk konkreetsesse märki, vaid usk kogu suuruses, ehk siinkohal siis usk ennetesse. Mis iseenest on ju väga kurb. Tegemist on siiski õlekõrrega, millest oli rasketel hetkedel vägagi süütu ja lihtne kinni haarata.

Mina näiteks uskusin kunagi ämblikutesse. Et hommikused toovad õnnetust ja õhtused õnne. Seni kuni linnas elasime oli see lihtne, sest ämblikud olid korteris üldises mõistes harvad külalised. Aga alates hetkest, kui 1999 a. oma majja kolisime, jalutasid nad päevad läbi meie elamises ringi. Kui lapsed vahel jälle oma kodulooma jutuga välja tulid, viitasin just neile kaheksajalgadele. Nemad ongi meie koduloomad.

Mis ma nüüd öelda tahan on see, et tegelikult on mul äärmiselt kahju, et elu meid selliselt kainestab, isegi karistab. Inimesele võiks ju jääda ta väikesed toestavad "libarõõmud".

Aga mis Märt Sultsi puutub, siis tema on küll see mees, kelles ma tänaseni aru ei saa, mis ma temast arvan.

Thursday, October 27, 2011

Koogiks vormi

Kui mu vanaisal olid a-la-ti sahtlis kommid, siis ma ei saanud kunagi aru, milleks küll? See oli veel siis, kui laps olin. Nüüd saan aru küll. Emana juba.
Selveris on minu jaoks müügile tulnud uus nuhtlus - Wabariigi martsipanikook. Tartlaste käsitsi toodetud kaloripomm.
Ostan seda siis, kui see õhtuti sinna allamüügiletti satub. Õnneks mitte väga tihti. Õnneks, õnneks kohe päris harva. Muidu on kallis. Odavamalt on ka kallis. Aga hea samuti.
Enne sai sealt letist 50%, nüüd 30%. Ju siis läheb kaubaks väiksema protsendiga samuti. Kahju küll.

Ise mõtlen, et ei tea, kui kaugele ma niimoodi varsti välja ujuma pean. Neid asju, mida seest ja väljast maha kroolida, tuleb aina juurde.
Õnneks tuleb vorm praegu nagu mühinal. Koos kilodega. Lihased vist:)

Tuesday, October 25, 2011

Hard drug

Olen alati kadestanud inimesi, kes minutiga magama jäävad. Nüüd, peale kaht Iti aastat, võin julgelt kinnitada, et kuulun ka ise nende hulka.
Kõigepealt tunnen, kuidas midagi eriti rasket silmadele vajub. Sellele on täiesti mõttetu vastu hakata. Kui mitte võimatu.
Ja järgmist hetke enam juba ei mäletagi.

Midagi väga sarnast narkoosiga. Kes on tundnud. Ainult juuksed ei lähe peale ärkamist sirgeks.
Ökonarkoos.

Monday, October 24, 2011

Öökull

Mu sisetunne ütles, et too salakaval tökat, mis ta meile vastu õhtut kokku keetis röövib mu une.

Nüüd ma siis lamangi voodis, vahin pimedas toas silmad pärani lakke ning mõtlen ei tea kellele ja millele.
Hommikul...on valge.

Uhuuu!

Saturday, October 22, 2011

Meeldib. Palju asju täna meeldib.

Mulle meeldivad sellised päevad, kus midagi saab korda. Täna said mu korteri köögikapid ilusa töötasapinna. Elukaaslase lahtiste käte abiga. Aitäh!

Mulle meeldib, et homme ootab ees samasugune korralik päev ja töötasapinna kohale seinale saavad plaadid. Kui mitte kõik, siis vähemalt algus. Seda on hea näha.

Mulle meeldivad laupäeva õhtud privaatbasseinis. Igal matsil oma rada. Nii ei tundu isegi 4 eurot väga palju.
Täna oli vesi eriliselt pehme ja paitav. Ja minul jagus hoogu ja jõudu.

Mulle nii väga meeldib, et Carla Bruni sai tütre. Muidu oleks see ilusate naiste raiskamine.

Mulle meeldib, et Itu hakkab rääkima tasapisi. Nii saab Itu ema kauem rõõmustada. lausa iga päev natuke.
"Iti ise!"
Kui te vaid teaksite, kui armsalt see tema suust kõlab.

Mulle meeldib too suurepärane enesetunne, mis mind hetkel valdab.

Mees tuli alla. Mis see peaks tähedama? Vau:)

Friday, October 21, 2011

Kui tervisespordist saab võistlussport

Tervisespordiks sai eilset pidada umbes esimesed paarsada meetrit, kui ma veel uhkes üksinduses rajal edasi-tagasi liuglesin. Seda siis täpselt nii kaua, kui rajale saabus mees, kes ujus minuga nii ühtlases tempos, et poole kilomeetri jagu lükkasme end vastasolevatest basseiniotstest lahti täpselt ühel hetkel. Kui selle üsna kohe ära märkasin oli ka tervisespordiga lõpp. Ilmselt võib seda ette tulla paljudega, kes nõuka ajal kuus korda nädalas trenni teinud ja teavad liigagi hästi, et tervisega polnud spordil sel ajal just palju pistmist, ikka higi, töö ja tulemused.

Ok, kaotada pole ma muidugi samuti lapsest saati armastanud, mäletan liigagi hästi, kui isa mind võita ei lasknud ja vahel harva ka lasi, kumbki variant mulle ei sobinud ja ajas vihast nutma.
Nii et võta sa nüüd kinni, kas see mis basseinis minuga toimub on rohkem iseloom või lapsepõlves sporditegemisega kaasnev alateadvussesse talletatud igavene võistlusmoment, igal juhul tundub, et selle lollaka võistlusmomendi eest ma oma elus enam ei pääse.
Eks ma pean endaga kuidagi leppima (nagu alati!) ja püüda leida halvas ka midagi head. Sai siis vähmalt 4 euro eest korraliku trenni.

Ja muide, ma siiski võitsin. Nii kolme tõmbe jagu. Oleks mul veel prillid ka ees olnud, mis ma kiiruga koju olin unustanud, mis siis veel kõik oleks võinud olla:)

Thursday, October 20, 2011

Võitlus parema elu nimel jätkub

Emotsionaalne paigalseis kestab. Seis sama. Hommikul masendavam, õhtul helgem. Vist seepärast niipidi, et õhtul on, mida oodata.

Eile tegin taastuvujumist. 1,2 km. Kodus ei saanud arugi, aga vees tundusid jalad alul nagu puupakud. Mõnesaja meetri peal andsid järele.
Vesi kees, käis kõva trügimine, tükki viis ühel laiuskraadil, kuna kahel rajal laiutasid vesivõimlejad. Õnneks see kord mul meestega vedas, suutsime viiekesi omad tempod üksteisest segamatult rajale laiali jaotada, keegi kellelegi ette tolknema ei jäänud. Alati ei lähe nii hästi.
Miskid uued vanad ilusad tumesinised prillid leidsin samuti kapist. Hakkasid alles neljasaja meetri peal pisut sisse laskma. Õnneks ei läinud aga sedavõrd uduseks ja ei pigistanud ka nii kõvasti. Täna lähevad siis samad käiku.

Huvitav on see, et hakkan juba hommikul õhtut ootama, et millal see ema tööpäev ja võimlemine üks kord ometi läbi saavad, et tuleks juba minu kord vette rabelema saada. Just selle enesepiitsutamisele järgneva magusmõnusa tunde pärast.
Ootan juba ka seda rabelemisega kaasnevat paljuräägitud powerit, mis mõne nädala möödudes peaks hakkama tasapisi kohale jõudma ja mu kivistunud kehasse uut värsket ja tervet eluvaimu sisse puhuma.

Seni püüan kuidagigi taluda lausa ruineerivat võimetust iseendaga hakkama ja läbi saada.

Wednesday, October 19, 2011

Läheduse defitsiit

Kui mõningad meist uputavad omi muresid pudelisse ja teised tablettidesse, siis mina läksin eile viimasel ajal tohutu laviinina pealetulvavat läheduse puudujääki basseini uputama.
Esimese saja meetri peal oli tunne, et sinna ma vajun, no nii raske ja jõuetu tunne. Aga kuskil kuuesaja meetri peal läks olemine kergeks ja nii ma muudkui ujusin ja ujusin, ligi kaks kilomeetrit välja. Suurepärane minek ja enesetunne.
Ainult hiljem koju jõudes läks süda pahaks. Läksin vist veits liiga hoogu.

Täna uputan edasi. Kui kaissu ikka ei saa, tuleb see igatsus endast kuidagi muud moodi välja ujuda.
Hädasti oleks ainult uusi ja häid prille vaja, et paremini kursil püsida. Eile oli ebamugavalt udune pilt.

Saturday, October 15, 2011

Vaba päev

Käisime reedel Soomes. Tunnen end seal alati kuidagi erakordselt turvaliselt ja hästi. Nii inimesed kui loodus paistavad sellised rahulikult voolavad ja pisut uimased. Mulle sobib.

Kui küsida, mida ma praegu oma vähese vaba ajaga ette võtta eelistaks, siis vastus on väga primitiivne. Kui saab, siis lihtsalt aega tuulde lasta. Linna peal jalutada, inimesi passida, kohvikutes istuda, mehega maast ja ilmast arutleda, lihtsalt uneleda ning laeva aknast välja vaadata, kuidas hommikul valgeks läheb ja õhtul päike loojub. Ühesõnaga niisama, kellatult uimerdada ja mõnuleda, asjalik olemata.

Meie päev oli aga ette teada töine. Kui mu üürnikud suve algul minema kolisid, otsustasin korteris väikse sanitaaremondi teha (vigade parandus: teha lasta), millel alguses olid sama väiksed mõõdud kui plaan ise, st. tapeetide vahetus. Aga nagu see kipub minema, siis said tapeetidest seinad ja laed ja uus köögipõrand ning -seinad. Ja kui juba siis juba siis juba. Siis ka uus köögimööbel, mida Ikeast toomas käismegi.
Itule sai seal olles laste H&M-st talvele mõeldes mõned pikkade varrukatega pluusid ja villane kleidike ostetud . Ning väikesed portselanist nukunõud, kausikesed ja kahes mõõdus taldrikud Ikeast, mis nüüd juba suurde kööki üle on kolinud. Hirmus armsad ja praktilised.

Otse loomulikult on mul tegelikult väga hea meel, et meie käik end tulemuse mõttes igati õigustas ja olen tänulik oma mehele, kes mind lõppkokkuvõttes rahaliselt korteri ilusaks saamise juures arvestatavalt toetas. Sest nagu arvata oli, aga mina ei arvanud, sulasid minu säästud kohe alguses nagu sulavõi.

Ja et see vaba päev nüüd päris vaba päeva moodi välja ei kukkunud, mis seals ikka, eks see õige vaba päev saab olema siis järgmine kord. Või ülejärgmine. Ja kui mitte enne, siis jaanuari lõpus kindlasti:)

Sest üldiselt läheb ju kõik päris hästi.
Olen isegi üllatunud.

Wednesday, October 12, 2011

Sõbrad

R-l käis eile külas uus sõber. uus poiss. uhiuus. sellel aastal klassi juurde tulnud. M.

M oli äärmiselt meeldiv, sõbralik, viisakas, puhas, julge silmavaatega, hea suhtleja, kokkuvõttes - tore poiss.
pakkusin poistele all köögis süüa ja ise uudishimuliku infonäljas koduse emana kasutasin juhust ja pärisin, kust koolist M siis siia ümber kolis ja sain vastuseks, et.. sealt ja sealt...no minu jaoks ikka jube kaugelt, täitsa sügavalt metsast kohe.

Ma ei suutnud loomulikult oma himu taltsutada ja pärisin ikka edasi, kuidas siis nii, otsustasite järsku linna kolida, ja kuulsin, ei, me kolimegi kogu aeg.

See on poisil juba viies kool.
Aga alles neljas klass.

No loomulikult läks lugu sellest hetkest veelgi põnevamaks. Uurisin ääri-veeti natuke taustainfot. Mõlemad vanemad poisil täitsa olemas, vanem ja noorem vend pealekauba. Isal paar firmat ja ema ajab neis paberimajandust.

Seda kuuldes jäi minu jaoks nüüd õhku vaid kaks varianti, kas "kroonilised võlgnikud" või "kodude vahetus kui rutiinilõhkuja".
Seda ma enam oma taktitundelisuses muidugi küsida ei saanud:)

Igal juhul tõi see seik ja jutuajamine minu ellu ka pisut üllatust ja nalja.
Leidub ikka inimesi ja elusid.
Lahe.

Saturday, October 8, 2011

Homme. Homme. Homme.

Ma leian absoluutselt sada vajalikku ja otsitud muud tegevust, et mitte lõputööd teha.
Mida päev edasi, seda raskem on end taluda.

Oh, miks ma ei võiks küll ometi olla ... sihikindlam????
Elu oleks ju hulka rahulikum.

Friday, October 7, 2011

Elust mandril

Kui uskuda ütlemist, et kodus on ikka kõige parem, siis võiksin kaaluda varianti, et äkki Go Spa ongi mu kodu. Või vähemalt siis Saaremaa.
Mina ei tea, miks mul alati seal nii hea on.

Thursday, October 6, 2011

Elust GO Spas

Eile õhtul jõudis spasse kena noor perekond kahe väikse lapsega.
Esimes korda nägi ta neid enda kõrvallauas õhtusöögil. Mõni aeg hiljem tuli naine koos lastega mängutuppa. Veidikese aja pärast sisenes välisuksest ka mees. Täiesti ilmselt käis ta autost alles nüüd kaasavõetud asju toomas, selle tunnistuseks rippus tal üle ühe õla suur spordikott. Teise käe näputosas oli väike kilekott.
Mees tuli naise ja laste juurde.

Sealsamas kõrval istuv ja oma last passiv neljakümnendais aastates naise pilk jäi pidama sellel kilekotil. Mis paistis läbi.
Mitte et see vanemat naist iseenesest eriti üllatanud oleks, et kilekotid läbi paistavad. Küll aga üllatas teda kilekotist läbikumav sisu.

Esiteks oli seal suur roosa pudel mingit laste pesemisvahendit, mida konservatiivne vanem naine küll ise kunagi kasutanud polnud, polnud ta aga kunagi viltu vaadanud ka neile lapsevanematele, kes kirjusid pudeleid ostsid.

Teiseks paistis kotis väike pakk Durexi kondoome.

Midagi polnud teha, loomulikult vaatas vanem naisterahvas nüüd noori lapsevanemaid natuke teise nurga alt. Aga üllatas teda ennekõike ikka see, miks peaksid kondoome kasutama koos elavad inimesed.

Vanem naine oli alati arvanud, et need kindlasti ülimalt vajalikud, aga samas kohe kindlasti ka... kuidas nüüd öeldagi...ülimalt feelingut pärssivad kummividinad, võinuks jääda küll vallaliste ja kõrvalhüpete pärusmaale.

Mitte, et ta neist nüüd kuidagi halvemini oleks hakanud mõtlema.
Ainult et noored ja rumalad:)

Wednesday, October 5, 2011

40

Muidu on kõik täpselt sama, ainult kulmud on nüüd pisut korrektsemad. Vaatasin, kui ilusad hoolitsetud punased varbad massööril olid ja otsustasin endal ka kulmud korda teha.

Täna hommikul vaatasin peeglisse ja mõtlesin, mis tunne oleks ärgata, kui oleksin ilus inimene.

Monday, October 3, 2011

Öko spa pakett

Saabumas on vist jälle periood, kus ma ei saagi õieti kõtvatroppe päeva jooksul kõrvast välja.
Sedasi summutatult käib ümbrus mulle oluliselt vähem närvidele.

Lisaks võtan päevas lusikatäie mett, söön ühe küüslauguvõisaia juustuga, neelan ühe organismi üldturgutava vitamiini ja noolin Itu kõrvalt mõned lusikatäied kaerahelbeputru. Kui joppab, siis vedelen natuke kuuma duši all.
Ma ainult ei tea veel, mis vahendiga end nii kaugele saada, et ujuma jõuda.

Igal juhul tuleb see kõik kokku oluliselt odavam, kui konjak või antidepressandid.