Saturday, November 26, 2011

Väike kaaslane

Iti istub autos mu kõrval, nopib mängult midagi kilekoti pealt, paneb suhu ja matsutab kõva häälega - näm, näm, näm.

"Iti, mida sa sööd?", küsin mina
"Tääähte....!", vastab Iti tähtsalt.

E
U
R
O

A
P
T
E
E
K

Nii need lapsed targaks saavad.

Thursday, November 24, 2011

Kuidas mulle ühel teisipäeva õhtul pubis külge löödi:)

Alates teisipäeva õhtust olen siis rikkam ühe nime ja numbri võrra. Märt, 50 ... na-na-naaa.

Kui me seal kolmekesi (mina ja kaks naiskat, kellest üht nägin viimati rohkem kui kolm aastat tagasi ja teisega olin viimase paari aasta jooksul vast mõned korrad telefonitsi suhelnud) juba mõnda aega lõbusalt aega olime veetnud, saabus meie laua juurde keegi meesterahvas, kes vabandas ette ja taha ning teatas, et "on juba ammu aega meid eemalt lauast jälginud ja talle kohutavalt meeldib meie hulgast üks sasipea".

See olin mina!?!?

Pealt poolt polnud tema küll minu maitse. Selline liiga etno ja villane, pehmete näojoonte ja kurbade silmadega. Seest oli ta seevastu oluliselt ärksam ja ettevõtlikum:) Kergesti suheldav ja suht-koht kiire reaktsiooniga. Ma ei oska öelda, kas just vaimukas, aga mitte ka suu peale kukkunud.

Tahtis mulle kangesti helistada. Kui mina pipardasin, siis kirjutas oma ja lükkas selle mulle nina ette.Rääkis midagi söögitegemisest ja niisama juttu ajamisest. Oli üsna enese- ja järjekindel:)
Käis õige mitu korda veel me laua ääres ja üritas mu sassis juukseid veelgi rohkem sassi ajada.

Ei no, meil oli juba enne teda äraütlemata lõbus, peale teda läks veel lõbusamaks. Naersime nii, et pisarad silmis!
Natuke oli mul tast kahju ka, mina olin kahtlemata meist kolmest kõige lootusetum variant.

Aga üldiselt jäi nii nagu ma talle juba alguses rääkisin, et olen otse loomulikult ta tähelepanust meelitatud, aga kahjuks ei olnud see kindlasti ta kõige õigem valik ja ajastus.
Esiteks on mul palju lapsi. Ja teiseks ka mees kõrval.
Ja tikkudega ma enam küll asja eest teist taga mängima ei kipu. Seda viimast ma talle küll lisama ei hakanud.

Mida ma temale veel ei öelnud, aga isekeskis mõtlesin küll, oli see, et ära püüa ja pinguta, lihtsal ela ja ole...eee, loomulik:).... ja palun väga - oledki vastupandamatu sasipea!

Ning mida päev edasi, seda uskumatum see lugu mulle tagantjärele tundub!

Nõgesed ja Nartsissid. Heljo Mänd.

See ülestunnistus....peale Indrek Hargla pole ma viimase kümne aasta jooksul ühtegi eesti kirjaniku raamatut lõpuni lugeda suutnud.....tuli mulle millegipärast meelde, kui eile öösel taas kord ühe eesti kirjanikuga lõpetasin ja raamatu voodi kõrvale maha panin. Minu poolest võinuks seda teist sama palju lisaks olla. Mulle raamatu stiil kohe väga sobis - kerge, tabav, lakooniline, ilmekas, ülevaatlik, mõtestatud, lendlev, mänguline, mõtlemapanev.
Kurvas alatoonis, aga mitte ängistav.

Jah, läbi terve raamatu ja inimeste kirjelduste tajusin kirjaniku mõningast löödust, et teda ja ta loomingut pole vääriliselt hinnatud Samuti usun, et inimesena jääks ta minu jaoks liialt korralikuks,emalikuks/õpetlikuks ehk isegi kuivaks persooniks, aga see kõik kokku polnud sedavõrd domineeriv ega muserdav, et oleks lugemist segama hakanud.
Seda enam, et see oli ju vaid minu tunne. Millele, ma praegu mõtlen, võisid isegi lisatud pildid kõvasti kaasa aidata:)
Kõik muu sinna juurde oli seevastu aga äärmiselt nauditatav. Boonusena teadmine, et minu lemmik lasteraamatu "Päkapikk Pikapäkk" on samuti kirjutanud Heljo Mänd.
Tegelikult ma vist isegi teadsin seda, aga olin lihtsalt unustanud. Vaevalt, et see nüüd mul enam meelest läheb.

Hakkasin mõtlema, et see oli juba neljas eestlase raamat, millest üks tõepoolest siiani veel lõpetamata voodi kõrval lebab. Samas pole ma sugugi kindel, et ma seda ühel päeval ikkagi läbi ei loeks. Seda siis küll suurest igavusest ja parema puudumisest, vist:)

Aga kuniks leidub veel paremaid, peab pooleliolev poolikult edasi voodi kõrval tolmu koguma. Eile nuiasin elukaaslaselt juba uue eestlase - Heinz Valk ja lugu poisist keda kallistas ilus pastoriproua.
Kaanepilt ja algus on igal juhul taas kord paljutõotavad:)

Aga mis laiemalt raamatutesse ja pooleli jäämisesse/jätmisesse puutub, siis iskilikult olen samuti hakanud tähele panema, et aina enam raamatuid kipub lõputa ning aina rohkem artikleid ja lugusid ajakirjandusest üldse lugemata jääma.
Hakka või tõesti isa vingumist uskuma, et vanemaks saades muutub elu kole igavaks, mitte midagi uut ega üllatavat ei tule peale , kõik on juba tuttav/teada/kogetud ning hakkab vaid korduma:)

Monday, November 21, 2011

Plõks!

Ühel hetkel tõdesin ehmatusega, et kulutame päevi ja inimesi nagu neid jaguks lõputult.
Appi, milline rumalus. Juba homme võib olla hilja.

Olen midagi sarnast ju varem ka mõelnud, aga see pole mulle kunagi nii teravalt ja tuntavalt kohale jõudud.
Külm, karge, selge, puhas. Nagu allikavesi. Ilus.

Kindlasti pole mul põhjust selle selginemisega nüüd vannist tänavale tormata, arvata on, et minust targemad teavad seda juba ammu. Mina lihtsalt jõudsin ootamatult uue vana verstapostini.

Täna on kodus nii soe.

Saturday, November 19, 2011

Mulle meeldivad päevad, kus midagi muutub paremaks.

Täna ma tundun endale ilus:)
Homme tuleb sama ilus päev.

See blogi on nagu bridž.
Ma ei saa vahel üldse aru, miks ma seda mängin.
Ema ütleb alati, et elu pole mäng.
Aga mina olen sellest mängust sõltuvuses.

Friday, November 18, 2011

Oleks

Olete ju näinud, kuidas suitsumehed saapaotsaga koni kustutavad. Samamoodi tegi tema täna öösel minuga.
Vajutas oma suure egoga sodiks kogu ilusa eilse päeva ja õhtu, reisi ja kontserdi, millest oleks võinud imeilus mälestus saada. Jääda.
Meile mõlemale.

Üldiselt ma sellistest asjadest ei kirjuta. Aga sel korral läks väga hinge. Sel korral tegi väga haiget. Sel korral läksin väga katki.

Monday, November 14, 2011

Kallistus

Itu võtab kahe käega kõvasti mu kaela ümbert kinni ja tõmbab mind tugevasti enda vastu.
Läbi une. Hoiab ega lase lahti.
Ma olen tõeliselt vajalik. Lausa asendamatu.

Nii mõnus pehme põsk ja vaikne nohin.
Nii hea ja õige tunne.

Mitte midagi siin maailmas ei saa selle vastu.

Saturday, November 12, 2011

11

"Ma olen enda üle nii uhke, et selle viimase raja läbi tegin", teatas mulle üks sünnipäevakülaline auto tagaistmelt, keda peale kõrgustes seiklemist autoga kodu poole kooki sööma ja limonaadi jooma sõidutasin.

Ma vastasin talle, et otse loomulikult, tal ongi põhjust enda üle uhke olla, aga ei hakanud talle ütlema, et mina olen ka uhke. Uhke, et end kokku võtsin ja R-i sünnipäev Nõmme Seikluspargis täna siiski teoks ja peoks sai. Et olen õnnelik, et exlife selle mängu puude otsas kaasa turnis ning polnudki nii irooniline, kui too sõnum, mille ta mulle sünnipäevaks saatis. Ja et olen õnnelik, sest nägin, kui õnnelikuks see kõik kokku R-i tegi.

Nüüd olen õnnelik, et praegune elukaaslane mulle õhtul "Nõgesed ja nartsissid" oli toonud, mida ma endale öökapile, mida mul pole, osta palusin.
Ainult õige natuke lahustab mu tänast suurt õnnetunnet Itu, kes planeeritust märkimisväärselt varem magama jäi, mis tähendab seda, et kui tahan vaadata Midsomerit, siis edestab ta mind filmi lõpuks magamisega tervelt kahe ja poole tunni jagu. Mis tähendaks teadagi mida.

Tähendaks, sest minu suureks õnneks tuleb homme hommikul aga minu ema, kes aitab mul kaotatud tunnid tasa magada.
Mis võimaldab mul seega tänane päev siiski õnnelikult ebaratsionaalselt ja isekalt öötundideni välja venitada.

Olen talle selle eest ääretult tänulik ja mõtlen, et küll oleks hea, kui saaksin ise kunagi samamoodi olemas olla, kui minu lapsed kord minu abi ja tuge hädasti vajavad.

Hakkas pihta!
Head ööd!

Friday, November 11, 2011

Raamaturein.

Vaatasin eile poole silma ja kõrvaga Kolmeraudset ja märkasin ehmatusega, et Härra Minister on ju.....kohutavalt....sarnane Härra Tallinnaga!

See kehakeel. Kätetöö. Miimika. Liigutused. Poosid. Reaktsioonid. Stiil.
Vinguv. Ründav. Naeruvääristav. Nähvav. Üleolev. Laiutav.

Ühest hetkest ma enam ei kuulnud. Ainult nägin. Ja muudkui korrutasin: "Vaata seda!, Nägid?, Appi!, See pole võimalik....."

Või siiski on ja hoopis mina pole seda lihtsalt varem märganud?

Wednesday, November 9, 2011

Nii on.Siis on.

Kärgpere kindlasti suurim probleem on omad ja võõrad lapsed.
Olen sellest tõesti kole väsinud.

Kui keegi minult praegu küsiks, kas lahutada või mitte, siis teaksin vähemalt oluliselt paremini, millele enne lahkuminekut kindlasti mõelda tasuks.
Mis otse loomulikult ei tähenda, et ma veel isegi kõigele vastata oskaksin. On asju, mis mu eelmises elus olid väga sarnased ja teisi, kus kaks elu erinevad nagu öö ja päev.
Kindlasti ei oleks ma näiteks tugev teemadel, mida teha, kui mees joob või liiderdab.

Kas ma ei oleks pidanud lahutama?
Küsimus, mida paljud, kes lahutanud, vähemalt korra endale mõttes esitanud on. Vist.
Ja, võisin ju teha ja mõelda palju asju valesti, aga ses suhtes olen iseendaga rahujalal, et ei tee endale möödunu osas ka mingeid etteheiteid.
Oli head, oli halba.
Ja tagasi kerida kindlasti ei tahaks.

Ma ei saa öelda, et oleksin praegu õnnelikum, aga samas on minus mingi kindel teadmine ja sisemine rahu, milleni ma ilma lahutamata poleks jõudnud.
Vähemasti ma ise tunnen ja usun nii.

Vaatab siis, mis sest elust lõpuks välja koorub.
Suur tarkus või hoopis suur rumalus?

Tuesday, November 8, 2011

Tormihoiatus

Ma ütlen igaks juhuks ka teile, et tänane päev kisub kuidagi viltu.
Targem on hoida madalat profiili.

No nii igaks juhuks. Hea, kui see kehtib ainult minule.
Aga olen vähemalt hoiatanud.

Sunday, November 6, 2011

Kaks koma üks

Nii palju pole ma seda enne teinud.

Praeguseks hetkeks on see juba rohkem tüütu, kui raske.
Kui alustad, siis ei tohi kindlasti mõelda, et veel 83 korda tuleb edasi-tagasi lasta.
Juppide kaupa.
Tuhat. Siis veel kakssada. See on miinimum, pool tundi.
Veel kolmsada juurde on hea tava.
Edasi on kõik juba boonus.
Lisaks ligi tund aega elu üle järele mõelda.

Pärastisest tundest ei maksa mitte rääkidagi. Tohutu energia. Ja tuju.
Tuleb välja, et sport siiski hakkab lõpuks pähe.

Saturday, November 5, 2011

Oskab siis või ei oska?

Eelmine kord, paar nädalat tagasi, kui elukaaslase tütred siin olid, kooris mu ema kartuleid ja küsis vanema (15.a) tüdruku käest, kas ta oskab kartuleid koorida.
"Ei, ainult kartulikoorimisnoaga", vastas tema.
Sellega seoses tuli mul meelde üks aastatagune istumine õe juures, kus ettevalmistavas osas kaks kolmekümneaastast (vallalised muide:P) samal põhjusel kartuleid koorida ei saanud. Ehk siis ei osanud.

Kui kartuleid koorida ainult kartulikoorimisnoaga või autot juhtida üksnes automaadiga, kas seda saab siis pidada üldse oskuseks?
Nagu on ja ei ole ka.

Täna, kui taas kord sama tegevusega ametis olin, tuli see mulle uuesti meelde ja mõtlesin omakeskis, mis siis oleks tänapäeval kasvatuslikult õigem, kas suruda talle kõigele vaatamata pihku see "vanaagne" terariist või muretseda koju kartulikoorimisnuga?

Õnneks pole see minu tütar. Tüdrukul on olemas kaks täitsa toimivat vanemat, jätan selle hea meelega nende kasvatada ja otsustada.
Aga arvata võib, et hiljemalt 10 aasta pärast pean sellele küsimusele ikkagi vastuse leidma.

Friday, November 4, 2011

112

Mina pole selle blogipuu otsa tahtnud.
Kuidas sealt alla saada?

Vajan puust ja punast treppi. Palun!

Thursday, November 3, 2011

Kebab ja kilukarp

Terve aja, mis ma seda loen, muudkui mõtlen, huvitav, milline see naine võiks välja näha.
Sellist asja pole minuga samuti varem juhtunud, et raamatu autori välimus nii huvi pakub.
Tema tegutsemisviis, ütlemised, pidutsemised, naljad, mees....on lihtsalt sedavõrd teistsugused.
Ma ei ütle, et hea või halb, aga minu jaoks täiesti tundmatu ja võõras maailm.

Kuskil poole peal turgatas - see naine peab olema Facebookis.

Täna loen edasi : "ma olen pikka kasvu ja tumedat verd".
Meelde tuli. Õigemini tuletati. Tahtsin ju vaadata. Võtsin kätte, ajasin end voodist püsti ja tegin siis lõpuks oma mõtte teoks.

Muidugi ma leidsin ta.

Ta sobis. Mees..tegelikult ei pidanuks see mind ju üllatama, aga millegipärast esimene hetk ikka üllatas.
Usun, et raamatu Mirjami nägin kah ära.
Rohkem ei viitsinud tuhlata. Võibolla oleks pildi veelgi suuremaks saanud.

Imelik on see, et edasi lugeda on nüüd hoopis teine tunne.

Wednesday, November 2, 2011

Sotid selged. Natuke olen.

Täna ma olen tütar ja võtan ema ja isaga lubatud topsi viina. Oma sünnipäeva puhul. Vein tundub selle numbri puhul kuidagi lahja ja võõramaine. Menüüs on veel heeringas sibula, muna, hapukoore ja kuumade kartulitega. Täidetud munad. Hapud kurgid. Singi-juustu croissantid. Õunakook. Ja kohvi.
Made by Soodomakomorra. Mostly.

Homme olen tõenäoliselt materialist ja üritan korteri liistud ära osta. Oma peas valitsenud plaanide kohaselt oleks pidanud remont oktoobri lõpuks valmis saama. Nüüd läheb jälle üks kuu, mida tuleb omast taskust tühjalt maksta. Nagu mul praegu raha oleks.

Reedel saab minust võõrasema. Kui paluda Itul sellistel kärgpere päevadel lapsed kokku lugeda, veerib ta üliarmsasti nii: "Kall, Bete, Uudi, Iiii, Maaannu ja Iti".
Kall on tegelikult hetkel palju. Tema elab meist juba teist, ei, juba kolmandat ju, appikene, kuud eraldi. Iseseisvat üliõpilase elu. Olen üllatunud , kui hästi ta hakkama saab! Kodu Kall oleks nagu ära vahetatud.
Olen kohe uhke ta üle! Minu paha laps:)

Laupäeval...saab minust tõenäoliselt õpilane. Üritan siis kõik selle ühte mõistetavaks tervikuks kokku kirjutada, mis ma juude olen pusinud. Ehk.
Õhtul ma väga loodan, et on ikka Midsomer. My dear.

Pühapäeval.....ma ei teagi....äkki olen kõige rohkem tantsusaade.

No ja igal päeval olen veel natuke sportlane. Natuke ema. Natuke naine, kui me just parasjagu ei tülitse. Natuke kiire. Natuke mugav. Natuke pettunud. Natuke iseteadlik. Natuke kurb. Natuke rahulolev. Natuke seda ja natuke teist. Natuke nagu ikka.

Tuesday, November 1, 2011

Siis kui kõrvad ei kuule

Ühel hommikul vara käisin oma väga hea tuttava inimese ja arsti juures haiglas kõrvu lahti loputamas. Seisin seal koridoris ja ootasin teda, edasi-tagasi askeldasid minu arvates heas tujus õed, arstid ja muud töötajad. Ruumid olid soojad ja valged ja ma tundsin järsku, et see elu seal sees on nii mõnus:)
See on vist selge märk, et tahaksin tööl käia.