Wednesday, December 28, 2011

Paanika

Lähen täna Jaan Tammsalu juurde kõnetundi. Paar nädalat tagasi sai kokku lepitud.

Minuga pole eales varem midagi sarnast juhtunud. Ma pole eales varem midagi sarnast teinud.
Aga ma lihtsalt tunnen, et pean midagi ütlema. Midagi talt küsima.

Ma kardan. Näost punaseks minna. Et hääl hakkab värisema. Hakkan kokutama. Puterdama. Mida kõike.
Mul on tunne nagu ma teeks midagi väga valesti. Tunne, et põhjus minemiseks on liialt väike.
Ma olen ise liialt väike.
Ja lähen ikkagi.

Ma ei ole hulluks läinud. Mul on vaja.

Saturday, December 24, 2011

Montoni jõulufilosoofia

Alates tänasest Montonis hinnad all kuni -50%!
Elu on liiga lühike igavate jõulude jaoks, teeme koos pühad säravaks!

Selline sõnum saab tulla küll ainult tarbimisjumalalt. Mis ta nimi nüüd oligi?

Thursday, December 22, 2011

Tööloto

Kui ma selle töökuulutuse Eesti Ekspressist mõni aeg tagasi leidsin, siis teadsin kohe, et sellele tahan vastata.
Kuna seal nõuti motivatsioonikirja, aga mina pole sellist varem kirjutanud, siis settisin mõttes mitu aega, mida sinna täpselt siis kirja panna. Vaatasin ka üht koma teist näidist....

ning täna võtsin lõpuks kätte...lükkasin kõik need näidised kõrvale.... vormingu jätsin...ja kirjutasin.... selle oma..... motivatsioonikirja.
Süda on kohe rahul. Nagu ei tea millega oleks maha saanud.
Andsin B-le kirjavigade ülevaatamiseks lugeda. Kui "noh?" küsisin vastas tema "Tegelikult on see päris hea motivatsioonikiri, annab väga selgelt su motivatsiooni edasi".
Oo, au ja kiitus. B-lt polegi seda nii lihtne saada:)

Vahva, mul oli hea meel. Tuleb tunnistada, et jäin ka ise lõpptulemusga päris rahule.
Oleks nüüd ainult, et mu kahe aastaga niigi ahtakeseks kulunud enesehinnangut vastast pooltki sedavõrd palju turgutataks, et mingigi vastuse saaks.
Olgu või "ei".
Aga olgu vastus.

Monday, December 19, 2011

Jumal, kui palju tuleb maha magada, selleks et elada.

Mõtlesin praegu, kui Itut magama panin, et oma kahest aastast on ta rohkem kui aasta maganud.

Ja suuremas plaanis. Et laias laastus on 60-aastane inimene siis ju 40 aastat üleval olnud ja 20 aastat maganud.
Mõelge, kakskümmend aastat magada!

Nii mõelda, siis Okasroosike polegi päris muinasjutt!

Sunday, December 18, 2011

Prillitoos

Evelin Ilves küpsetas seal täna hommikul kooki ja ütles, et luges üht mõtet, mis talle väga meeldis, oli vist Ibsen, mis kõlas nii: "kui kahtled, siis ütle tõde".

Vahel on sellised "reeglid" elus head kinni haarata. Just siis, kui kahtledki.
Aga teist hetke pole, ütelda tuleb. Tegutsema peab.

Ma pole küll proovinud, aga usun, et see reegel töötab.

Friday, December 16, 2011

Kolm kontserti ja üks matus

Novembris käisime mehega Saaremaal Kuressaare Kultuurikeskuses kuulamas Lenna Kuurmaa ja Märt Avandi "Kui vari kaob, siis valgus jääb".
Detsembri algul käisime õega Saku mõisas kuulamas Kärt Johansoni ja Tõnis Mägi "Jah, ma nägin lumevalgust...."

Suurepärane oleks olnud Lenna Kuurmaa ja Tõnis Mägi "Kui vari kaob, siis lumevalgus ja valgus jääb...."
Soovitavalt mõisas, esimeses reas, sofa-koht koos padja ja sooja fliisiga.

Täna lähen Jaani kirikusse Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori jõulukontserdile.
Ma usun, et see on ilus.

Ilus saab olla mitut moodi. Ilus oli ka siis, kui viimati samas kohas käisin. Veidi enam kui paar nädalat tagasi, elukaaslase isa matusetalitusel, mida viis läbi kirikuõpetaja Jaan Tammsalu.
See oli ka väga ilus. Kui matuste kohta võib nii öelda. Täiesti teistmoodi ilus. Minu jaoks ilusaim talitus, mida siiani näinud ja kuulnud.
Väga pühalik. Puhastav. Soe. Rahustav. Turvaline. Loomulik.

See karge päikspaisteline hommik, kirik ja iseäranis kirikuõpetaja suutsid minus tekitada sedavõrd võimsa emotsiooni, et mul tekkis tahtmine Iti ära ristida.

Wednesday, December 14, 2011

Kui suur on väsimuse karikas?

Huh, ausalt öeldes olen nii kohutavalt väsinud ja tüdinenud sellest non-stop väsinud ja unine olemisest. Täitsa vihale ajab juba.
Millal ometi jõuab taas kord kätte s e e öö, kus saan üle viie tunni jutti magada?

Tuesday, December 13, 2011

Muutumismäng, ehk kuidas mu mehest ühel õhtul tänu Marilin Vikatile Jaan Toots sai

Mulle tundub, et meedias on võimalik inimestel end sisse ja välja rääkida.
Muidugi rääkimine mõõdukuse piirides. Liiga palju rääkimine ei too kunagi head. Siis saab isegi heast ühel päeval läila.

Kati Toots on end minu jaoks just välja rääkinud. Mu eelarvamused tema suhtes on kõvasti lahtunud.
Jaan seevastu pole minu silmis sugugi ilusamaks ega paremaks muutunud. Isegi läbi Kati puhastustule.

Kollase kirjanduse keskmisest suurema tarbijana on mul olemas ka viimane Kroonika kodu-eri.
Mõni päev tagasi tegin lõunaks ajakirjas presenteeritud "Kati toitu" ehk ahjus küpsetatud "Prantsuse liha" koos küpsetatud köögiviljade ja Bearni kastmega.
See tuli välja ning maitses väga hea.
Ja Kati muutus veelgi sümpaatsemaks.

Oh, nii lihtne see ongi:)

Monday, December 12, 2011

Jõuluvana@gmail.com

Kallis Jõuluvana,

Ma pole Sulle ammu kirjutanud, viimati siis, kui veel Näärivana olid.
Vanaema ütleb ikka, et vanemaks saades muutuvad inimesed jälle lapseks. Tõenäoliselt olen ka mina selle poole teel, kust muidu see kange tahtmine nüüd järsku Sulle uuesti kirjutada.

Sellel aastal palun sinult kõige rohkem uut Õnnepalu "Ainus armastus".
Veel rõõmustaksid mind raamat "7x7", uus tumesinine ripsmetušš, jumestuskreem, uued teksad, viimastel käigusolevatel on auk sees, aga jumala eest mitte need "torud", uus müts, tead küll, selline nagu see must ja ääretult minu, mida ma viimased aastad kandnud olen, aga mis nüüd enam suurt mütsi moodi välja ei paista.
Ja kui need on otsas, siis võid kinnisilmi midagi Mustrist kotti pista.

Jään sind ootama,
Soodoma

Friday, December 9, 2011

Armastus käib kõhu kaudu

Ema teeb mul vahel harva "kõhud-koos" räimi. Puhastab kalad ära, paneb kõhud kokku, keerab muna/ jahu seest läbi. Ja pannile.
Vahel harva, sest lapsed neid eriti ei armasta.
Minule maitsevad need seevastu väga. Hea soolane amps. Hiljem veel võileiva peale panna. Koos ketšupiga. Mmm....

Itu tahab tihti õhtuti magama jäädes hästi minu vastas olla. Algul hoian teda kaisus, kui väga palavaks läheb, keeran talle selja. Magama jääme seljad vastamisi. Koos.

Neil kordadel meenuvad mulle alati ema "kõhud-koos" räimed.
Küll see inimese mõte jookseb ikka imelikke radu pidi:)

Thursday, December 8, 2011

Naine!

Ma väga ei tahaks, et sina mu elust päriselt/lõplikult kaoks.
Isekas jah, ma tean, aga mõned inimesed saavad millegipärast rohkem omaks.
Temast ei pruugi kaua midagi kuulda olla. Aga sa tead, et ta on kuskil ikkagi olemas. Kaugel, aga ikkagi lähedal.

Viimane kord, kui Tallinnast ära käisin, mõtlesin just sinu peale. Kas söandan sind endaga kaasa kutsuda.
Usun, et kunagi võtan julguse kokku ja teen selle teoks.
Ma väga tahaksin. Ühel päeval.

Seniks aga seisan koogi ja lilledega su ukse taga ja loodan , et oled kodus.
Ning avad ukse.

Wednesday, December 7, 2011

Üks joob sisse poolteist liitrit, teine määrib väljast poolteist kilomeetrit

Ujumisega on nii, et peale bassust välja tulekut tundub kõik võimalik, kõik lahendatav, kõik positiivne. Oh, nii hea on siis olla.
N i i , n i i hea kohe!
Kogu see füüsiline balsam ja headuse tuimestus aga kestab ühtekokku umbes kolm tundi.
Siis hakkab lahustuma ja kõik peavalud ujuvad uuesti pinnale.
See ei ole nii hea, aga ikkagi parem, kui kodus diivanil lakke vahtides.

Vahel mõtlen, kui palju peaksin ujuma, et kogu see pahn enda peast lõplikult välja saada.

Tuesday, December 6, 2011

Üks süda, viis elu?

Nüüd siis ongi nii, et B pani oma kaks aastat kestnud suhtele punkti.
Ma võin kõigest mõistuse ja omaenese kogemustega aru saada, millest ta räägib, aga ikkagi on nii kurb.
Kuigi temale ma seda öelda ei tohi.

Ta vihastab. Pole endaski väga kindel. Kardab kurvaks muutuda.
Kardab eksida. Kardab kahetseda.

Igal juhul jõudis Väike My nii lõpmatult omaks ja armsaks saada.
"Maailma kõige siiraim inimene, keda ma tean", ütles B õige mitu korda.

Kurat võtaks, ma olen ka vihane.
Kõrval seista on teinekord vaat et raskemgi, kui ise sees ulpida.

Monday, December 5, 2011

Ma armastan vaikust. Nagu üksindust. Kui seda saab valida.

Ma ei tea, mis minuga see aasta toimub. Esmalt ootasin hullupööra sünnipäeva. Nüüd Jõule.
Seda enam, et sünnipäevast on siiani miski imeliselt ilus mälestus.

Praegu leidsin külmkapist uue ilusa purgi. Uskumatu. Teeks klõpsu, aga juhe on kadunud. Nagu alati.
Seekordse purgi sisu on mõnusalt magus ning läheb kindlalt loosi. Äraviskamisest ei tule juttugi.
Suvi ja häärber tulevad nende marjadega esimesena silme ette.
Põldmarjad. Mis muud.

Aga nüüd Heinzu kallale. Pool on läbi, aga igavust ei paisa kuskilt:)

Saturday, December 3, 2011

1001 Nights



Mees oli eile õhtul poes käinud, kui me Ituga külas olime. Kui õhtul hiljem koju jõudsime, leidsin köögilaualt üllatuse.


Ise ta teed ei joo. Tema armastab ilusaid pakendeid.

Itu armastab sooja sidruniga teed.

Mina armastan sooja sidruniga teed, ilusaid pakendeid ja ootamatuid üllatusi.


Kohe kallistama ajas:)

Friday, December 2, 2011

Liigutas

Õieti on selliseid liigutavaid ja mõtlemapanevaid seiku, (elu)sündmusi ja käimisi viimasel ajal õige mitu ette tulnud, millest enamus vajaks sisemist lahtirääkimist ja vabakslaskmist, aga no lihtsalt aega ei jagu.

Tänase hommiku emotsioonid laon siiski lagedale. Evelin Ilves oma kolme, st nelja enda poolt väljavalitud raamatututvustusega. Terevisioonis.

Evelin Ilvese suhtes üldiselt on mul väga vastolulised ja segased, lõpuni selgeks mõtlemata tunded. Ma pole siiani päris täpselt aru saanud, mis neid tekitab, aga kindel on see, et kui ma teda kuulen ja kuulan, siis ta mulle tegelikult meeldib. Ta mõjub rahulikult ja tal on väga hea väljendusoskus.

Raamatutest olid tal kaasas esiteks Viivi Luige "Varjuteater". Mina lugesin selle läbi viimasel suvel ja pean tunnistama, et mulle see raamat samuti väga sobis. Aga üldiselt jäi mulle mulje, et kriitikutelt see just kõige paremat tagasisidet ei pälvinud.

TeiseksMika Waltari "Sinuhe", mida ma muide lugenud pole, aga täitsa kindlalt tean, et kunagi selle siiski läbi loen ja usutavasti see mulle ka meeldib.

Kolmandaks lasteraamat "Doktor Dolittle". Raamat, mis mulle lapsepõlves väga meeldis, aga millest ma midagi ei mäleta. Ainult hea tunne ja mälestus raamatu suhtes on see, mis sisse jäänud. Kummaline, et kui ma üldiselt olen üritanud oma lastele vähemalt korragi pakkuda seda, millest ise lapsepõlves unistanud või mis meeldinud, siis seda raamatut pole mul mõttesegi tulnud ühelegi poisile ette lugeda. Huvitav seepärast, et olen endale täitsa selgelt aru andnud, et kõiki tüdrukute unistusi pole reaalselt võimalikki poistele maha müüa, aga Doktor Dolittle polnud kohe päris kindlasti baleriinikleit:) Nii vähe mäletan küll.
Aga egas midagi, et siis paista, mis Itu sellest raamatust ühel heal päeval arvab:)

Neljandaks üks toitumise käsiraamat. Nime ei mäleta, aga selle kohta ütles proua Ilves nii, et kui tema üritas oma abikaasat kümme aastat tulutult tervisliku toitumise poole suunata, siis just see raamat sai sellega hakkama. Väidetavalt on seal kõik inimkehas toimuvad protsessid teaduslikult ära tõestatud ja seda ma juba usun, et see enamustele meestele usutavamalt mõjub kui oma naise jutt:)

Oma juttu alustades ütles presidendiproua, et kõiki tema poolt valitud raamatuid saab iseloomustada ühe märksõnaga - need on "aeglased" raamatud.
Tema armastabki aeglaseid raamatuid, mis tasakaalustaks kiiret ja tormakat elu me ümber.

Kõik, mis inimesest kiiresti läbi käib (toit, suhted, emotsioonid), ei tee inimesele tegelikult head.
Kas pole ilusti öeldud. Õigesti ka.
Minu arvates. Of course.