Wednesday, February 29, 2012

Aga ma nüüd vingun!

Ma igaks juhuks kohe ütlen, et kes head tuju ja ilusat ilma rikkuma ei taha hakata, see edasi ärgu lugegu!
Või siis teatud juhtudel saab ka vastupidi - kes ennast veel paremini tahab tunda, see lasku minna.

Selle asemel, et millestki kirjutada, lähen ja piinan end nüüd edasi nende kahe raamatuga. Õigupoolest nüüd juba selle teisega. Esimese lihtsalt kugistasin alla.
Ja samal ajal vihkan ennast selle eest, et olen ikka S-S-Säärane Si-Si-Sitavares ja hädapätakas, et suuremat ja paremat eksemplari annab otsida. Kes lihtsalt suurest...ah, ma ei hakka parem ütlemagi... taas kord Ses-Ses-Sellise võimaluse vabatahtlikult käest laseb. Muidugi lohutan end sellega, et suure tõenäosusega saab minust ühel päeval jälle sotsiaalne inimene, loodetavasti natuke juba homsest, ja et ma teen selle Suure Loobumise ehk Suure Põdemise hiljemalt sügisel tasa. Nii ma vähemalt praegu plaanin. Aga otse loomulikult see ju ei lohuta, sest ma ju tean, et - See pole See. See võib ka lahe tulla, aga Seda See ei asenda. Ja petan ja põgenen edasi. Sest ma ei saa iseendaga hakkama. Iseendast võitu. Iseendast julgemaks. Iseendast enesekindlamaks. Iseendast paremaks.
Ok, tuleks sealt vastu üksainumaski "mh" või isegi ainult "m", see oleks ka midagi. Mis midagi, see oleks palju, väga palju. Ükspuha, mis ma siis ka edasi teeks. Või ei teeks. Jah, ta oleks võinud või suurest viisakust selle "m" endast välja lasta. Ja mina rumal isegi uskusin seda. Lootsin? Ma ei tea, kas oleksin ennast siis paremini tundnud. Praegu ma lihtsalt usun seda, et ka too viisakas "m", see oleks hulka parem. Palju rohkem. Lausa võrreldamatu. See teeks mu olukora hoopis kergemaks. Lubaks mul iseendaga sootuks paremini leppida. Aga seniks, kui too viisakas tähtki puudub, seniks nean end edasi. Maapõhja välja. Kui kõige tagurlikumat ja iganenumat postmodernistlikku inimest, kes ise oma suures põdemises oma elul ja võimalustel lihtsalt käest laseb libiseda.
Mina mõtlen! Mina põen! Nemad ei pane tählegi!

Arvata võib, et mitte kunagi enam ei saa minust just niisusgust inimest nagu olla tahaksin. Arvata võib, et ka edaspidi lööb mul selle va iseendaga leppimatuse pärast aeg-ajalt silme eest mustaks. Arvata võib. Kurat võtaks!

Tegelikult pole selles ju muidugi midagi uut. Kui nüüd kristallselt aus olla, siis too ahastus on aastatega isegi natuke vaibunud. Ja ma elan ka selle tänase üle. Muidugi elan, selge see.
Ja ikkagi, ikkagi!
Siravares, sitavaes, sitavares! Vot, kes sa oled!

Jah, ja kes teab, võib-olla see kõik ongi ainult üks suur puhas kadedus nende inimeste suhtes, kes mitte kunagi selliste iseendi poolt tekitatud nõmedustega silmitsi seisma ei pea.
Tahan ka olla enesekindel! Tahan ka mitte põdeda! Tahan ka iseendasse uskuda!

Et siis selline innustav enesehaletsus ja leppimatus keset imeilusat talvepäeva.
Karta on, et ilusa kõrval lööbki kole paremini välja!
Pizvinn!

Tuesday, February 28, 2012

Tik-tak. Tik-tak.

Sellest ei saa ma kirjutada sellepärast. Ja sellest ei saa ma kirjutada sellepärast. Ja sellest sellepärast. Ja sellest sellepärast.

See vihastab mind. Üllatab mind. Rõõmustab. Kurvastab. Sööb. Paitab. Tekitab segadust. Annab jõudu.
Tulenevalt päevast. Hetkest. Tujust. Väsimusest. Ilmast. Ilmest. Ümbrusest. Ümbritsevast.
Hommikust õhtuni.

Siin ei ole palju võimalusi. Ma kas ühel päeval plahvatan, vajun, murdun või olen palju suurem.

Las tuuleveskid jahvatavad. Mina kätt vahele ei pane.
Pigem valin riideid ja panen mütsi pähe.

Süda lööb.

Thursday, February 23, 2012

Uni läinud

Kella kolmest öösel üleval. Iti ajas üles. Enam magama ei jää. Iti magab. Mina teen kotletitaigna. Keedan kohvi. Paar võileiba. Toon puud tuppa. Maksan õppemaksu. Pesen nõud. Uurin kodulehte, struktuuri, uusi ametikohti.
Kell pool kuus üleval keegi kõndis. Tai?
Vaikus. Akna taga tilgub.

Esimesest märtsist jälle tööl. Seal, kus pooleli jäi, aga paljugi on muutunud. Palju on muudetud. Uued tööülesanded lisaks. Nii kaua eemal olnud, täpselt ei saa veel aru, mis toimunud. Toimumas. Mida oodata? Mida oodatakse? Kuidas hakkama saan? Kas saan?
Omad hirmud.

Lõputöö. Iti. Ema. Kodu. Suvi.
Kuidas see kõik käiski? Kokku käima hakkab?

Ärevus.
Normaalne vist.

Wednesday, February 22, 2012

Rahulik on

Ma vahetasin hambaarsti.
Uue arsti liigutused on pehmed ja paitavad. Rahulikud.Plastilised ja voolavad.
Ta parandab hambaid nagu vooliks. Või maaliks. Puhuti ümiseb raadiost tulevatele lauludele kaasa. Vaikselt ja mahedalt.
Mul on nii mõnus, et külmavärinad jooksevad üle kogu keha. Uni tikub peale.
Juba ootan, millal tuleb järgmine kord.

Eks oli vahepeal R-le ostnud uue mütsi. Täpselt sellise, mida mina endale tahaksin. Küll teist värvi. Kui R temalt küsis, kust ta mütsi ostis, vastas tema, et aa, ema tahab ka. Ega öelnud. Ja mina aimasin seda.
Vat mida tähedab pea 15 aastat. Nagu Mendelejevi tabel. Une pealt.

Pragune elukaslane tuli eile seminarilt ja ütles, et pime on ja trööstitu. Külm. Aga Itu ei taha õuest tuppa tulla. Laps on ikka kergem olla.
Minul oli kummaline poest üle pika aja piima osta. Poes ei tulnud esimesel hetkel PIN-kood meelde. Ja autosse istuda oli imelik. Korraks käis peast läbi mõte, et kuidas see nüüd käiski. Ja kas ma ikka oskan.
Ainult kolm nädalat. Aga nii kaugel. Ja nii teistmoodi.
Nii eluvõõralt ma pole ma end varem reisilt koju jõudes kunagi tundnud.

B-l hakkab gümnaasium läbi saama. Tahab Tartusse psühholoogiat õppima minna või siis õpetajaks saada. Ta veel mõtleb. Lapsed on nii erinevad.

K-st pole ma juba ammu midagi kuulnud. Või siis ikkagi nii palju, kui oma emalt. Kummaline. Vahel mõtlen, et kas olengi selline ükskõikne või on teised veel liiga väiksed. Või on kuuldust piisavalt, et süda rahul oleks.
Ta saab järgmisel nädalal 20. Appi, 20! Kui tööle saan, siis vist tean, mida talle kinkida.

Kui minnes täna päike paistis, polnud see ju enam talv. Suts liiga külm, aga siiski juba siiski. Kevad. Oma valguse ja lõhnaga.

Sda veel, et kui me sinna väga kaugele sõitma hakkasime ja ma veel minut enne kodunt väljaastumist Itu kohutava väljanägemise üle tasulise lastearsti liinil sealse lastearstiga konsulteerisin, siis ütles tema : "Mina sõidaks, ikka saab ainult paremaks minna!"
Tänu temale tõmbasin ukse enda järel kinni hoopis rahulikuma südamega.

Loodan, et tänase töise kokkusaamise kohta võib õhtul sama öelda.
Usun, et olen selle hea praegu välja teeninud.

Tuesday, February 21, 2012

Tagasi lumes










Kui ma mõtlen sellele, kuidas ma veel nii 5. a tagasi Prahasse lennates liikumatult, näost valge, käed külmad ja higised, pea veinist surisemas kaks tundi lennukis istusin, siis olen ses osas teinud ikka totaalse tiigrihüppe - 2 x 11 tundi, ehk pea ööpäev lennukis koos paariaastase lapsega. Samas, kui see üliinimlikkus on tehtud, siis tundub ka mulle endale uskumatu, et see "suur rahu ise" seal olin mina.

Täpselt sama hea tunne, kui ärgates alasti hommikusse astuda on sealt konditsioneeritud toast niiskete linade vahelt vahelduseks koju, paksu teki alla ja oma voodisse saada.

Hommikul maksin arved.
Homme on hambaarst ja päeval pean töölt läbi astuma. Vaatab siis, mis tööinimene must alates märtsist saab. Ja kas ikka saab.
Võiks ju.
Ja alates ülehomsest (hiljemalt) tuleb lõputöö uuesti käsile võtta.

Veel üleeile tundus see kõik mind hirmutavat, aga täna tundub juba päris tore.

Sunday, February 19, 2012

Puhkusreis Eestisse

Kui meil oleks raamatulaps (nagu siin mõnel teisel on vedanud), siis võiks siin edasi rollida küll. Aga kuna meil on kaasas üks pisike pöörane keerukuju, siis võib homme vahelduseks koju puhkusele sõita küll.

..hoian teda järgm nädalavahetus, lohutuseks...vastab ema, kui viimases kirjas Itu peale kaeban.

Friday, February 17, 2012

Antiromantikutele rangelt keelatud!
















Armastus on otsus. Elamine on ka otsus.

Thursday, February 16, 2012

Ma julgeks arvata, et Eestis oleks see peaaegu et rahvuslik katastroof:)

Siin Phuketil valitseb omamoodi nagu nõukaaeg.
Naised kannavad ühesuguseid kleite, särke, pükse ja plätusid ning lastel on kõigil ühesugugused kummiloomad ja plastmassist mänguasjad.
Mehi ma ei vaata.

Keegi ei virise. Kõik on õnnelikud!

Wednesday, February 15, 2012

Ruupor

Aeg-ajalt tuleb ette, et su ümber on korraga liiga palju midagi sellist, millest pole võimalik mööda vaadata, mis halastamatult paljastab ja võimendab su enese mahasurutud soove ja tundeid.
Siis on eriti raske end pinnal hoida.

Monday, February 13, 2012

Kaks nädalat Taid



Päevitamine.
Päikest siin "võtma" ei pea. Piisab täiesti kolmveerandist kuni tunnist Ituga päeval rannas ja olen nii pruun nagu ei eales varem. Itu on ka juba kenasti jumekas.
Edasi oleme mõnevõrra hotellis basseini ääres ja seda ka peamiselt vees. Ja sealt edasi väljas juba peale lõunat, nelja-viie ajal, siis hakkame rollerdama, sööme, poodeldame ja hängime muidu kuidas juhtub.

Lapsed.
Kohalike lastearmastus on suisa vastupandamatu. Seal, kus laps nähtavale ilmub, seal nad kukuvad lehvitama, kilkama "baby, baby", suhtlema, mängima, võimalusel ka näppima. Kui alguses tõmbus Itu selle meie mõistes ülemäärase tähelepanu peale totaalselt krampi nagu nurkaaetud loom, siis tänaseks on ta nendega juba harjunud - lehvitab, teeb nägusid, räägib ja kilkab, aga puudutada end endiselt ei lase. Niipea, kui keegi juba näpu külg paneb, pistab kisama ja taganeb minu sääre ümber.

Valged Mehed
Valged mehed on siin loomulikult väga tehtud mehed. Vaatan, kuidas eriti vanemad mehed siin õhku täis lähevad, nina püsti ja rinna paljaks ajavad ning päev-päevalt aina kõvemateks meesteks muutuvad. Ise mõtlen, milline šokk neid küll tabama saab, kui nad kord taas oma kodumaale naasevad. Kui muidugi naasevad. Tagasi reaalsussse, ega see kukkumine neil kindlasti kerge olema saa.

Teenindus.
No mina olin muidugi kuulnud millestki enneolematust ja kirjeldamatust. Ses osas pean ninakalt netima, et on ette teada, et ega see head ei tee, kui ootused ette liialt kõrgele kruvitud. Loomulikult olen omajagu pettunud.

jah, Tailased on väga sõbralikud, samas ka püüdlikud, aga oma suures püüdlikkuses minu jaoks liialt alandlikud.
Ma ei tea, kas kompenseerimaks oma üleolekut valge inimese teenindamisest, aga tööd tehes on nad tihti väga "ära". Hajevil, äraoleva ja laialivalguva oleku ning pilguga. Minu jaoks ka liialt uimased ja vähe konkreetsed:) No ma ei suuda vaadata, kuidas nad millegi asemel, mida saaks teha ühe korraga, suudavad sama asja tegemiseks edasi tagasi sahmida vähemalt neli korda.
Ja siis nad ka üsna tihti kas puteravad või ajavad midagi sassi, mistõttu ei saa kunagi kindel olla, et see mida tellisid, sulle ka lauda tuuakse. Samas, kui juba valesti on läinud, siis tundub üldjuhul targem ja lihtsam laualetooduga leppida, kui "õiget" toitu taga ajama hakata.

Venelased...
..on siin kohe kindlasti kõige julgem ja eneseteadlikum rahvus. Kui meres ujub rippuvate kombitsatega tõesti eemaletõukava välimusega ja hiigelsuuruses "millimallikas", siis kui "vatiühiskonna" rahvused tõmbuvad molluskist vähemalt kümne meetri kaugusele ja hakkavad ehmunud nägudega eneste ümber vahtima, siis vene naised lastega lähevad ja võtavad need "elukad" kätte, uurivad neid mõnda aega ja viskavad seejärel heathtlikult kaugemale vette tagasi.
Nemad ei löönud õnneks risti ette ka elevantide ees. Peale seda, kui nägin, kuidas nad nendele suurtele loomadele banaane ja ananasse londi vahele pistsid, sain minagi nende eskujust nii palju julgustust, et seda isegi järele proovida. Tagantjärele mõeldes on mul selle üle tohuult hea meel ja pean mõttes venelasi tänama, et nad just õigel hetkel sinna juhtusid. Ise poleks ma nii kaugele ja julgeks eales hakanud. Ja kui juba elevantidest juttu tuli, siis olen tõelises hämmingus, kui targad, intelligentsed ja heatahtlikud need hiigelsuured loomad on.

Rollu
..laenutamine annab Taile tohutult palju juurde. Basseiniäärne ja hotellist keskmiselt kilomeetri raadiusesse jääv Tai oleks sootuks üks teine Tai, mis mulle sellest maast nüüd mällu jääb.

Söögi hinnad
...on siin kohati vägagi erinevad. Kõige odavam õhtusöök ja kõhutäis, mis meil seni on õnnestunud ära süüa, maksis ühe inimese kohta 1 euro. Ja ei saa sugugi öelda, et ta maitselt oleks kümme korda kallimale alla jäänud.
Ses osas on kaasmaallastest "kohalikel" õigus, et peale sellist söömaaega ei tõuse käsi enam sugugi kallimas kohas sama toidu eest märkimisväärset suuremat summat välja käima. No ja nemad mõtlevad veel hirmuga, kuidas nad ühel päeval Eestisse naastes peale siinset elu üldse süüa osta raatsivad:)

Puhtus.
Oma petlikkus kaootilisuses ja lihtsameelsuses valitseb Tais üllatav puhtus ja kord. Kuigi prügikaste siin tänavatel peaaegu ei kohta, pole me maas vedelemas näinud näiteks ühtegi suitsukoni. Ka prahti on selle kohta maas hämmastavalt vähe. Eriti üllatunud olen liivarandadest, kus ma pole siiani ranna peal vedelmas näinud ühtegi tühja pudelit, kilekotti, söögijäänuseid, klaasikilde, konisid ega midagi muud jubedat. Rääkides rannakultuurist, siis ilma rinnahoidjata päevitamine on siin maal samuti taunitav. Mõnes hotellialas ka keelatud, aga üldiselt mitte. Ning selle kõige juures on minu jaoks kõige hämmastavam ja samas ka arusaamatum fakt, kuidas ka turistid siinsete vaikimisi seatud reeglite ja korraga arvestavad ja seda järgivad. Prahti maha ei loobi ja tisse paljaks ei koori.

Kummaline on rääkida eraldi Wc-dest, aga ma ei saa üle ega ümber nende "asutuste" piinlikust puhtusest. Kohast, mis meie mõistes võib välja näha tsipa "urgas" või nurgatagune, leiab eest alati väga puhta kempsu. Väga meeldiv igastahes..

Koerad
..on siin maal erakordselt rahulikud ega haugu üldse. Sõidame neil rolleriga peaaegu, et üle varba, aga nemad ei kipu naljalt silmigi avama. Rääkimata haukumisest või veel hullem, säärde kargamisest.

Kohvi
Kui muidu siin süüa teha osatakse, siis endavalmistatud tubane hommikukohv on raudselt parem, kui need joogid, mida mulle väljas käies või hommikusöögilauas siin seni kohvi nime all pakutud on.

Meie
Kui me suud lahti ei tee, siis peetakse meid "tänaval" venelasteks, kui rääkima hakkame, siis soomlasteks:)

Itile
..siinne söök ei sobi. Üldtuntud lasteamagnetid nagu pizza, hamburger, friikartulid, makaronid on samuti järele proovitud. Aga ei midagi. Põhimõtteliselt sööb ta ainult arbuusi, jogurtit krõpsuga, alguses ka viinamarju, vahel harva mõne croissanti ja siis veel midagi, millest ma enam kõva häälega juttu ei julge teha. Ja ongi nagu kõik. Ikka paras peavalu.

Saturday, February 11, 2012

Nii ta läheb







































...

Alguses olid pildid ja kommentaarid, aga siis ei osanud ma piltide järjekorda muuta ja siis kadus ühest kohast pilt ja teisest tekst. Ja siis oli kõik segi nagu pudru ja kapsad. Ja siis muutusin ma vihasks, oma rumalusest ja blogi jonnakusest ja kaotatud ajast hakkas kole kahju. Lõin käega ja nii jäidki ainult hetked. Ühest sõidust. Ühest õhtust.




Friday, February 10, 2012

Tõus ja mõõn


Eile õhtul.

Sõitsime algul rolludega kõrgele üles. Pilt, mis avanes, oligi nii virvendav, aga pidigi alati nii olema. Muud ei oska pakkuda, kui et kuumus.
See keskmine rand pildil on "meie" oma, ülejäänud kaks, kummalgil pool "meiet", on samuti sisse ujutud.

Iti ei oska vaadetest veel pidada. Talle sobib, kui on avarust ja saab turnida.


See on elukaaslase kõige vanem tütar oma pisikese "pärdikuga". Kes Eesti sotsiaalsüsteemi kiruvad, neil tasuks seda pilti vaadates mõelda. Vanemapalk võimaldab sel perel juba viiendat kuud nii eksootilisel viisil suuremaks ja tugevamaks kasvada.







Kui mina alles ootan pikisilmi tädi tiitlit, siis Iti omandas selle juba aasta aega tagasi. Pildil Iti koos aasta noorema (pool)õetütrega.


Kui me söögikohta maha istusime avanes meile kõrval väga kummaline vaatepilt. Suur sodi ja muda.


Enamus paate olid kuival. Mina olin nii rumal ega taibanud asjast tuhkagi.

Küsima ka ei hakanud. Õnneks on mul minust targem mees:)
Mõõn.

Selle asemel, kus kohalikud veel tunni aja eest midagi muda seest üles korjasid, oli tunni aja möödudes juba suur vesi tagasi.
Loodus tühja kohta ei salli.


See siin on üsna tavaline vaatepilt. Valge "big boss" oma perega. Enamasti küll siiski ilma pereta. Kahekesi käsikäes või käevangus.

Siin maal on liikluseskirjadega lubatud ühel sõiduriistal kanda täpselt nii palju kui masinale mahub ja see vedada jaksab.
Meie vägivaldne järeldus selle vaatepildi osas jäi lõpuks - kohalikud tulevad töölt:)

Külgkorvid on nüüd küll see, mis siin keelatud. Kiivrid aga nõutud. Veenduge nüüd ise. See siin on väga tavaline vaatepilt, ainult inimeste arv rattal on muutuv suurus.
Trahvi saavad turistid. Avarii korral maksab see, kellel on rohkem raha.














Ja kõige lõpuks minu peaaegu igaõhtune õhtusöök half bottle of beer and spring rolls. Imelik on see, et rohkem ei taha ja palju ei mahukski.

Enamus toiduelamusi jääb sel korral proovimata, kuna toidu nautimiseks ei anda lihtsalt aega ega asu. Ituga koos tunduks see mulle puhas raiskamine:)

Thursday, February 9, 2012

Arengumaa



Iti jutt on läinud lahti. Ja täna öösel kasvas tema ööuni enneolematult suureks ja pikaks -koguni kaheksa ja pool tundi jutti.

Kõik asjad löövad siin soojas õitsele.

Mis siis veel kõik juhtuda võiks, kui äikest lööks ja vihma peale sajaks.

Wednesday, February 8, 2012

Ikka peab midagi sitasti ka olema

Kui nüüd suts viriseda, siis lõi mul nelja päeva jooksul juba teine korralik ohatis näo peal välja. Mis iseenesest pole ka ime, sest siin on tulipalav, niiske, tuul, ventilaatorid, tuuletõmbus, lahtised liikumisvahendid ja konditsioneerid. Aga tõenäoliselt olen mina lihtsalt kõige väsinum ja rahulolematum inimene siinkandis, et ainult mul selline häda külge tuli. Jaa, tuleb tunnistada, et ohatist on mul vahel harva kodus ka esinenud, aga no sellist asja pole minuga eales varem ette tulnud. Guugeldamine mõjus siinkohal hästi ja halvasti. Halvasti, kui lugeda ja vaadata, mis kõik edasi juhtuda võib. Hästi, kui saab vähemalt teada, et lisaks salvidele, mida peale määrida on olemas ka suukaudseid tablette, mis olukorrale leevendust võivad tuua. Veel parem on see, et õnneks on Tais paljud rohud, mis meil retseptiravimid, siin käsimüügis.
Nüüd ma siis käin iga natukese aja tagant kreemi pale uhamas ja hirmuga ennast peeglist vaatamas.
Ausalt, see pole mitte midagi mõnusat. Veel vähem ilusat.

Üks asi, mille eest siin maal kullahinda võiksin maksta on värske õhk. Praegu on siin stabiilselt, nii ööl kui päeval pluss 30 ja enam. Mis teisiti öeldes tähendab seda, et jooksed pidevalt peadpidi vastu tulist ja niisket seina.
Hingata tahaks!

Tuesday, February 7, 2012

Ilusti alanud päev väärib maalilist punkti.

Täna hommikul õnnestus meil lõpuks omakeskis kolmekesi samuti ühe rolleri peale saada, mis tähendab, et õhtul sukeldume tänavale.
Elu muutub siin sellest arvatavasti oluliselt suuremaks.

Wish us a luck!

Monday, February 6, 2012

Rattad all

See pilt on raudselt eilne päevanael. Vabadus:)
Itu on seal kahevahel ja aina korrutab: "Ei kuku maha, ei kuku maha." Tõsi ta on.

See on seltskond, kelle juhendamisel me peaasjalikult liigume.
Üks isa, üks vanaisa, kaks tädi, kaks last, kaks ema, kaks meest, kolm õde, viis naist.

Jäi midagi/kedagi nimetamata?



Hunnitud vaated. Ma mõtlen, et kust see sõna küll pärit on, kõla ja ilu nagu absoluutselt kokku ei lähe. Umbes nagu jube ilus.


Puhkus. Suure tähega.

Sunday, February 5, 2012

Et Eestimaal saaks olla nii külm, peab maailma teisel äärel uputama palavusest.




Jaa, ega ikka ei kujuta siin maal ette küll, et kuskil teises kohas käib keegi toas ringi villased sokid jalas ja kampsun seljas. Ja on vist ikka raske ette kujutada ka teist pidi, et kuskil maal kõnnib keegi laps südaööl alasti basseini ääres ja vaatab selili lamamistoolil koos emaga kuud ja tähti.

Siin maal on palju eriskummalist, võõrapärast, uut, põnevat, aga kõige ilusamad, lihtsalt hingematvalt ilusad ja uskumatud on siinnsed liivarannad.

Kui meil õnnestub nüüd veel Itu selle rolleri selga ka saada, mis meid parklas ootab, mida kõike me siis veel näha ja kogeda võime!

Seniks kannatust, kannatust, SK!