Friday, March 30, 2012

Mäss

Käisin paar õhtut tagasi sõbranna juures üht intervjuud tegemas ja siis ta rääkis mulle hiljem kohvitassi taga, kui ametlik osa juba läbi, kuidas nad ühel õhtul Clazziz sugulase sünnipäeva tähistasid ja unustamiseni tantsu vihtusid.
Nüüd ma aina mõtlen, et tahan ka, tahan ka. Ja kes võiks olla see inimene keda kaasa kutsuda, kes mind selle peale imelikult ei vaataks.
No s e l l i n e vastupandamatu tantsuisu tuli peale, et lihtsalt hulluks ajab!

Thursday, March 29, 2012

....

Ma aimasin, et eilne käik mind ärritab. Ei, ma lausa teadsin, et eilne käik mind ärritab. Ma üritasin sellele vastu hakata, end vaimselt ette valmistada. Mul oli piisavalt aega. Mõtlesin, et äkki mul siiski õnnestub. Aga loomulikult mitte. See ei õnnestunud, sest mitte kõik ettavalmistused pole määratud õnnestuma. Ka kõige parema tahtmise korral. Mõnes asjas leidub teadupärast ikka üks kand või varvas, mis kõik su enesepettuse hetkega põrmustab. Eriti need, milleks täielikult valmis olla tegelikult kunagi ei saagi.
Ja siis need nõrgad kohad ja need teravad torked, lausa väljakannatamatult väljakannatamatud.
Oh, kuidas need riivavad. Vihastavad. Mürgitavad. Ei anna asu.
Mul on alati peale selliseid kordi tunne, et tahaksin joosta. Joooooooooooooooosta. Maailma lõppu. Hingetuks. Vabaks. Lahti. Minema. Ära.

Loomulikult ei jäänud ma õhtul magama. Lamasin voodis ja peas vasardas üksainumas mõte - jumala eest, ainult mitte jälle neid piinavaid mõtteid, küljelt küljele vähkremist. Ma enam ei jaksa. Ei viitsi. Ma ei ole nõus, et lisaks halvale enesetundele, mida too käik endaga kaasa tõi, röövib see veel ka mu öö. Mu une. See polnud aus. Seda oli liiga palju.
Võtsin pitsi konjakit. Pool rahustit. Tegin õues isegi ühe suitsu. Vahel harva mõjub see mulle paremini kui alkohol. Mul oli täitsa ükstaspuha. Kuidas. Àga kuidagi oli vaja. Magama jääda. Ma ei tea, mis kombel, vist imekombel, aga lõpuks see siiski õnnestus. Tohutu kergendus.

Hommik oli endiselt tinaraske.....aga vähemalt hommik.
Söögiisu on kadunud. Süda kisub pahaks. Tavaline. See on mu lakmuspaber. Kindel märk. Kuidas haigetsaamise sügavust iseenese sisetundega tunda ja mõõta.

Tulin busssist koguni kaks peatust varem maha. Tundus, et lihtsalt pean kuidagi selle halva tunde endast välja saama. Jalutama. Värsket õhku peale hingama.
Väheks jäi.

Ja ma ei jõua hetkel ära tänada, et mul on praegu mu töö ja mu lõputöö ja need intervjuud ja....kõik see, mis... aitab mul põgeneda.

Monday, March 26, 2012

Erand ehk lugu sellest kuidas ma murdsin oma lubadust

....ja sain kokku inimesega blogimaailmast.
Küll väga õilsal eemärgil, aga siiski.
Päris põnevaks osutub sedasi see koolitöö. Esiteks saan seepärast kokku päris võõraste inimestega, mida ma muidu naljalt kunagi ei tee. Millega seoses tuleb omakorda välja, et maailmas on tegelikult kohe päris mitu väga vastutulelikku, armast ning huvitavat inimest. Teiseks kohtun inimestega, keda ma väga-väga ammu näinud pole. Kolmandaks tundub, et saan külastada Tallinnas asuvaid põnevaid toiduasutusi (ja ka kodusid:)), kuhu ma muidu võib-olla eales ei satuks. Ei oskakski sattuda. Ja neljandaks tuli välja, et kuulsin veel lisaks paari huvitavat mõtet/fakti, mida tasub vägagi kõrva taha panna. Mis on juba lihtsalt boonus.

Nii on kohe täitsa tore teadust teha:)
Aitäh!

Saturday, March 24, 2012

La delicatesse






Jaa, ärge seda hõrku filmielamust maha magage!




Just nimelt "La delicatesse" ja mitte "Õrnad tunded" ning too klišeelik filmitutvustus kinokavas.



Selles filmis oli väga palju soojust, pikantsust, head huumorit, ehedust. Aega, rahu, turvalisust. ("Mulle meeldib, sul on koguaeg nii ühesugune nägu- see on nii turvaline", ütleb naine mehele. Ja see ongi nii.) See on film sellest, kuidas meid ümbitsevad inimesed teavad tihti paremini mida ja keda meile elus vaja on, kuidas peaksime elama. Kuidas paljuski soovitakse teisele head tegelikult iseendast ja oma soovidest lähtuvalt. Ja mis juhtub siis, kui me ei vasta teiste ootustele, kui me ei püüagi käituda, olla, tahta, välja näha ühiskonna poolt "normaalseks" ja "edukaks"peetava inimesena.



Seda kõike vist, võib-olla ei olnudki sellest juttu. Ainult mina nägin nii. Kuulsin ka, sest filmimuusika oli samuti suurepärae.


Ja kui ma saingi valesti aru, siis vaatama tasub ikka minna. Ning mehe võib julgesti kaasa võtta. A ütles samuti, et "väga hea oli!"
On asju, mis mulle meeldisid tema juures kohe alguses. ja meeldivad siiani.

Tuesday, March 20, 2012

Talv

....nüüd kannab vesikingi
uitab kevadena ringi,
päike pääs ja pilved peos.......

/Kassikäpp/

Monday, March 19, 2012

Üllatus

.....on alati kõige suurem seal, kus teda kõige vähem oodatakse. Tema tänane kõne tuli just sealt.
Nüüd mõtlen, kas see võiks tulla sellest või sellest.
Või mõtlen lihtsalt liiga palju.
Aga usun, et mitte, sest käin nüüd ju tööl. Töö on kindlasti üks parimaid teraapiaid ülemõtlemise vastu. Täna on see palju kergem. Hei, võta rahulikult, hommikul saad tööle:) Paned aga ukse enda järel kinni ja astud justkui teise maailma. Umbes sama tunne nagu reisile minnes.
Imelik.

Tegelikult muidugi ei peaks väga mõtlema, koguni üldse mitte mõtlema, sest tegemist oli ju meeldiva tähelepanuavaldusega. Aga mõtlen ikka, sest see oli lihtsalt niivõrd...armas:)
Viimane sellega võrreldav soe ja heldimapanev plahvatus mu sees toimus septembrikuus.

Kõigest need mõnikümmend sekundit ja juba mulle tundubki, et peab ikka ise ka oma vahepeal nurkavisatud mõtte teoks tegema.
"Ma tian" ütleks selle koha peal väike Iti ja tõstaks oma pisikese sõrme armsalt püsti.

Nii vähe ongi vaja.

Friday, March 16, 2012

Vigade parandus

Ma olen tihti mõelnud, et inimesed teevad oma tööd....väga... tõsiselt ja väga tähtsalt. Mitte, et nende töö ei oleks oluline. Ei, ei sugugi mitte, mitte nii ma ei arva. Aga kui sellele vaatamata potsatab vahel su postkasti vahelduseks selline .....pisut rohkem elus...läkitus, siis on see nagu sõõm värsket õhku, nagu äratus, nagu nagu......nagu see paljuräägitud elu pisiasi, milles on peidus midagi palju rohkemat kui pealt paistab.
Ja minu kogemustest lähtuvalt ei juhtu seda just ülearu tihti.

Mu vastik arrogantne eelarvamus "Päikest" soovivate inimeste kohta, mis mulle endalegi hästi ei meeldi ja mille juures ma endale selgelt aru annan, et see on suures osas (kui mitte täielikult) põhjendamatu, sest osad (paljud või enamus,...kust mina täpselt tean) neist on tegelikult kindlasti väga toredad ja lahedad inimesed, see on jubeülbe ja vastik , aga tahan ma või ei taha, mis otse loomulikult tähendab, et tegelikult ma ju sugugi ei taha, sest siis ma saaksin endast paremini arvata, aga vaatamata sellele märkan seda päikest a l a t i...ja tean, et ise ma seda vastu soovima ei hakka.
Ja üleüldse, kas lähtuvalt mobiilihelinast on meil õigus midagi teisest inimesest arvata?

Aga muidu oli hommik täna soe. Sombune ja rõske, aga palju soojem, kui eile. Nii soe, et mu mantli alt väljaulatuvatel sukapükstel ei hakanudki külm.

Ma ei tea, kas läks nüüd selgemaks. Päikest igal juhul endiselt veel ei paista.

Thursday, March 15, 2012

Väike töine vahepala

Tere, Kertu!
On ikka mõeldav. Ainult üks küsimus: millises ruumis on ...................... :-)?
Päikest,
........
- - - - - -
Orienteerumismäng,

Sellele saab olla ainult üks vastus – kaugele ja kõrgele polegi vaja tõusta,
peauksest sisse ja kohe vasakule.
Heureka!
Kui postkastiga hätta jääte, siis seal on juba abijõud, kellelt järgmise vastuse saate,
K
----------
Jaa, kui keerama ka peab, siis tulen igaks juhuks varem kohale:)
Päikest,
---------
Juba kuulsin. Ongi hea, sest postkasti ka niikuinii pole. ....on ....käes!
...... ootab teid!
K
- - - - - - - - - - -
Nii, ja mis te nüüd arvate, mida teeb edasi peale sellist väikest lõbusat vahepala üks kaasaegne inimene?
Hoolimata sellest, et ta väga suure eelarvamusega suhtub inimestesse, kes "Päikest"soovivad!

Tuesday, March 13, 2012

Väike tüdruk

Ma mõtlen Su peale. vahel. ei, üsna sageli tegelikult. ma ei tea, kas see on õige või vale. kas tohib või ei tohi. aga need lihtsalt tulevad. ja siis ma mõtlengi. Nii, et keegi teine ei näe ega kuule. Mis sa teed. Kuidas sul läheb. Ikka ja jälle.

Ma soovin, et sul läheks kõik kenasti. Ja et sa läheksid ikka sama kindla sammuga, juuksed hüplemas oma unistuste poole.
Sa Väike Vapper Tüdruk.

Monday, March 12, 2012

To whom it may concern

Mina olen siis nüüd oma elus ja arengus jõudnud etappi, kus kavatsen nui neljaks ja hambad ristis selle kuramuse baka lõputööga oma õpingutele vahepunkti panna. Vahepunkti praeguse seisu ja mõttega. Ise ma ikka unistan, et olen nii tubli ja teen selle magistri ka otsa, mis paganama mõte sel bakal muidu on. Kuigi natuke ja isegi palju tegelikult ikka on kah, aga mitte sellest ei plaani ma hetkel pikemalt kirjutada.

Ma plaanin hoopis kirjutada hetkeseisust ja sellest, et kirjutan lõputööd väga endalikul ja ennast huvitaval teemal „Lapsevanemate ootused ja vajadused Eesti majutusettevõtetele lastega reisimisel“ ning olen jõudunud nii kaugele, et vahearuanne on esitatud ja "äkseptitud" ja järgmine samm, mis ees seisab, on eelkaitsmine. Ja sealt edasi juba võiduka lõpuni - juuni algul toimuvale lõppkaitsmine. Või vaśtasel korral ei leia ja ei tee ma endaga iial rahu.

No igal juhul, praeguse seisu ja järjega tuleb mul tööga seoses läbi viia kvalitatiivuuring lapsevanemate (alla 18-aastaste lastega) hulgas, kes on viimase kolme aasta jooksul käinud Eestisisesel perereisil ja viibinud/ööbinud sellega seoses kuskil tasulises majutuskohas. Kui keegi nüüd ennast ära tunneb ja viitsib ja tahab, või mida iganes, soovib minu arengule ja (vahe)punktile kaasa aidata, siis kohtuksin temaga temale sobival ajal ja kohas ning vestleksin temaga Eesti perereiside teemal umbes tunnike ja pool.

Üks kõigi, kõik ühe eest,
oleksin väga tänulik,

Lugupidamisega,
Soodomakomorra

Varane esmaspäev

Punane 33 tuiskas täna hommikul bussipeatusesse nagu "Tere" piimapakk. Ootamatult tujutõstev!

Mina sõitsin rohelise bussiga. Juba enne sisseastumist mul kergelt iiveldas. Kui ma siis vaatasin veel bussis neid mütsides, sall kõvasti ümber kaela seotud, kindad käes, kurguni kinni nööbitud villastes mantlites inimesi, läks mu süda lõplikult pahaks. Oli tegemist, et linna välja jõuda.

Tööle jõudes vajusin toolile kolinal maha ja tegin esimese asjana akna suurelt lahti. Värske õhk!

Iti tõusis jälle kell 6. Ma arvan, see on väsimusest.

Thursday, March 8, 2012

Tegelikult mul on üks probleem ka

....tahaksin mõnest asjast kirjutada. Isegi mitte viriseda ega kurta, sellest olen ma surmani väsinud, aga vahel tahaks küsida. Saadagi nõu. Arvamusi. Suhtumisi.
Kasvõi ainuüksi sellepärast, et aru saada, kas mu mõttekäigud ja arusaamad on veel (elu)terved. Või kust maalt saab alguse ülemõtlemine.
Kõrvalt on tihti pilt selgem ja objektiivsem. Eks ole.
No ja täpselt sealt saabki alguse mu probleem. Kui blogi uks on lahti, siis on küsimine võimatu. Aga küsida nagu tahaks. Kui blogi uks lukku keerata, siis on oht, et väärt ja oodatud nõuandjad ei koputa. Need, kes mind praegu ümbritsevad.
Nad on erinevad. Temperamendilt, hoiakutelt, vanuselt, stiililt, positsioonilt. Jah, ja see ongi hea. Nad on võõrad. Just seda ma vajangi.
Nad on nii lähedal. Aga mitte vastas.
Olen nendega harjunud. Nad meeldivad mulle.

Ja mul on heinakuhjad.

Wednesday, March 7, 2012

Õnnitlen poja värava puhul!


Saabus:
23:38:56
06.03.2012

Hommik.
08.45:44
07.03.2012
Väravad: 11. Karl Mööl, 31. Siim Luts, 75. Aleksei Belov, 90. Markus Jürgenson

Juhhuuuu...lõigi värava!
Tänan!

Tuesday, March 6, 2012

Sähvatus

Millest see tuleb, et ühel hetkel, mõni tund hiljem või vahel ka aasta, hambaid pestes, kartuleid koorides, saapaid jalga tõmmates, bussi peale joostes, koosolekul, saiakest suhu pistes, ümber pöörates, ühesõnaga ühel täitsa suvalisel hetkel, sa taipad, et see oli vale arvestus, arvutus, samm, pilk, kirjaviga, naeratus, sõna, liigutus.
Sel hetkel sa tead seda täiesti kindlalt. Selles puudub kahtlemisruum.
See äratundmine on nii selge, et ei tekita kibestumust ega tee isegi haiget.
Nii selge nagu värskeltpestud aknaklaas, mille vastu linnud ennast oimetuks lendavad. Hästi, kui surma ei saa.

Saturday, March 3, 2012

Kuul pähe

Seitse aastat peale vanemate lahkukolimist räägib elukaaslase tütar mulle teatava intervalliga ikka ja jälle, kuidas nad on kodus rääkinud .....ja mida nad on rääkinud.... minu riietest ja riietumisstiilist (muidugi absoluutselt maitsetu), soengust, lokkidest, kas need on keemilised või mitte,(ikka peavad olema on nad kindlad, aga tegelikult ei ole nad seda teps mitte), juustest üleüldiselt, käitumisest (jookseb nagu lehm). No põhimõttlislt siis nende ema. Ja seda mitte kunagi hästi. Ikka Halvasti.
Iga jumala kord - halvasti. Õelalt. Pahatahtlikult. Hävitavalt.
Ma saaks veel kuidagi aru, kui möödas oleks kolm aastat. Ja kui eelmisel naisel puuduks uus suhe. Aga...ei ole ju nii.
Ja ikka. ja ikka.
Aru ma enam ei saa, peaks see mind rõõmustama või kurvastama?

Igal juhul ilusal laupäeva hommikul kuulda hommikul kell pool kümme süvaanalüüsi oma juuste ja soengu kohta....no käib ikka esimesel hetkel närvidele küll. Milleks? Milleks see kõik? Ja kaua see veel kestab?

Friday, March 2, 2012

Mõnna!


No ei väsi ma jahumast sellest hommikusest bussisõidust.
Kui kella 8.23-ne buss on veel suht-koht puupüsti täis, siis see järgmine, seal on juba õhku ja avarust oma mõtetele maa ja ilm.
Istud aga mugavalt 8.50 eest maha, ei pea jälgima liiklust ega midagi, keerutad ja asjatad peas oma algavat päevakava, vahepeale muid mõtteid. Milline luksus! Ma ei mäleta, miks ma küll varem autoga pidin tööl käima?
Isegi kümneminutiline tasakaaluharjutus kontssaabastel marsruudil bussist välja-tööle oli täna nauditav.
Ma ei oska öelda, kaua see eufooria töölkäimisest mind veel saadab, õigemini millal keegi selle esimesena hävitab, ja see tuleb, ma tean, aga praegu on lihtsalt kauaolematult mõnus!

Thursday, March 1, 2012

Tagasi tööl


Mu sotsiaalne närv on bussis sõitmiseks liiga ahtakeseks kulunud. Väikestest lasteaeda minevatest lastest on kahju. Töötutest on kahju. Täna õnneks rohkem ei kuulnud ega näinud.
Tulin ühe bussipeatuse võrra varem maha kui pidanuks.
Mõnus hommikune jalutuskäik läbi helge hommiku.

Tööl...on mul nüüd oma tuba. Peaaegu, et oma korrus. Kas enam paremini minna saabki:)