Saturday, July 28, 2012

Sirinaad

Nähtmatud tundlad mu peas ütlesid mulle,


et täna on s e e õhtu,
kus jutt jookseb,
seltskond istub,
ja shampus maitseb hea




Veidi kripeldab, täna tahaks natuke veel,
lasta end sel õhtul ja kergusel kanda,
aga teistpidi kripeldab,
sest mul on mu kohustustepundar,
mu elu.
Nagu Kristiina Ehin nii ilusasti kirjutas.
Mu Emapuhkus.


Ja üks poeg, kes läheb ikkagi arstiks õppima,
mis tundub uskumatu,
peaaegu, et ime,
sest kunagi ma unistasin ka sellest, et keegi neist mängiks klaverit,
mis unistuseks jäigi.


Ja teine, kellega ma täna telefonis rääkisin,
üle pika aja,
mis ei tähenda, et ma tast sama vähe teaksin, kui see viis minutit kuus.
Ma tunen teda kogu elu ja praegu ta vajab ruumi. Ja iseennast. Ja elu.
Rohkem kui mind.
Ma ootan.


Ja kolmas, kes on sel nädalal isa juures.
Isa, kellele mul pole õigupoolest midagi mõistlikku ette heita,
kui et me kohtusime liig vara. Lastena.


Siis, kui mina alles uskusin, et elus peab olema midagi erilist.


Kõik see kokku teeb täna ikkagi hea. Ja erilise.
Sest mõnel ööl on kuu kollasem ja isuäratavam.
Shampuse kõrvale ampsata.


Ühel õhtul lihtsalt tõused lendu.




Nii nagu ma mõni tund tagasi kuulsin, et Kristiina Ehin abiellus. Siiski.
Mis on sama ootamatu ja üllatav, kui minu arusaamatu vabanemine.
Täpselt ei saa arugi miks,
sest alles eile õhtul voodis ma ju lugesin,
et ta polnud veel isegi...palunud naise kätt.


Kuidas siis nüüd nii äkki.


Ehk hakkasid need ta purjus marjad mulle pähe.
Või Emapuhkus
Ja pisuke ka Krentu, keda ma õigupoolest ju ei tunnegi.
Aga hea, et ta olemas on.


Aitäh!
Kõigile ja kõige eest.
Mis mulle head toovad.

Monday, July 23, 2012

Hommikul ja õhtul. ehk Fred Jüssi sõnadega: "Nii suur asi on jälle üks suvi ära näha!"


Kui ma pilte vaatan, siis võib ju isegi aru saada, miks hommikuti on kõik lihtsam ja selgem, kui õhtuti.

                                               Hommikul:

                                                 Ja õhtul:

                                            Ja siis jälle hommikul: (mis siin mõelda?)

                                            Ja (sama?) eelmisel õhtul:



                                                                   
                                                       Hommikul:

Ja õhtul:

Ja teisest asjast ei saa mina ka aru. Miks inimene m õ n e s t asjast kunagi ei väsi?
See kordub igal aastal, aga ei jäta kunagi ükskõikseks.

Tuesday, July 17, 2012

Minu pisikene pseudomaailm

Teksad läksid lõplikult katki. Muidugi ma nutan neid taga, seda niikuinii, aga kõige hullem, et ma pole leidnud juba mitu kuud väärilisi, millega neid asendada.
Tuleb välja, et need ei jäänud mitte raasugi alla tulipunasele vihmavarjule.

Õnnepalu oli kunagi ilmaga hädas ja rääkis, et tegelikult me ei tohiks nii kergesti longu vajuda.
Muidugi ei tohiks, palju asju ei tohiks.

Ja sellepärast ma olengi ilma o m a teksadeta täiesti poolik.

Thursday, July 12, 2012

Väärikas vananemine?

Uks luksusliku hooldekodu Villa Benita tegelustuppa?

Kui ma seda pilti vaatan, siis ma küll ei taha vanaks saada. Kas see ongi väärikas/luksuslik  vananemine?
Kelle algatusel selline silt küll uksele sai? Kas tõesti on vanad inimesed nii seniilsed?
Kui silt-kaunistus sai uksele töötajate algatusel, siis ma ei imesta, et nad kahjumis on.

Eile nägin mina bussipeatuses küll hoopis midagi/kedagi muud. Kaht moodsat/ägedat kaunilt riides ja kingastatud vanadaami.


Pöörake palun erilist tähelepanu alumisel pildil olevatele šikkidele jalanõudele, minu pilk jäi neil igal igal juhul pikalt pidama:) Ja kui te veel teaks kui kadestamisväärselt lahe ehe sellel parempoolsel naisel kaelas oli. Armastus esimesest silmapilgust, ma teadsin kohe, et see on Minu.



Piltide põhjal võtaks mina vanaduseks silmagi pilgutamata selle täissoditud bussipeatuse kui luksusliku tegelustoa.

Wednesday, July 11, 2012

I need blank, just blank...

Ma tunnen end aina rohkem ja rohkem ahistatuna nende asjade ja inimeste keskel, kes püüavad  päevast päeva mu mõtteid lugeda ja minu eest mõelda.

Autoaknad, mis avanevad, kui näpp liialt pikalt nupule ununeb, müüjad, kes mulle tekaseid jalga topivad, arvutid, mis minu eest sõnu leiavad, kohvikud, mis mulle muusikalist meelelahutust pakuvad, jne, jne...

Ma tahan olla vana, iganenud, igav, depressiivne, konservatiivne stagnatsioon!
Kas sellist poodi ja kohvikut on olemas? Kus lubataks rahumeelselt ja süütundeta vanamoodne olla ja keegi ei karju.

Tuesday, July 10, 2012

Väga ilus on olnud. Ja palju on ees.

Mulle tundub, et jõudsime mu kahe nädalase puhkuse jooksul üldse kuidagi palju. Tagantjärele mõeldes oleks see aeg nagu vähemalt kaks korda pikem olnud. Saaremaal ja häärberis ja....ühel päeval jõudsime lastega isegi Soomes lõbustuspargis ära käia.

Vot see viimane nii lihtne enam polegi. Vaim ja suund tuleb nüüd juba ikka  kõvasti selliseks päevaks ette valmis panna.
Kui ma seal  palavuses ja "hullumajas" siis lõpuks istusin (ja paljuski talusin) ning mõnes järjekorraski pidin vahepeal seisma,  siis mõtlesin küll, et kuidas on võimalik, et minul, kes ma ennast tegelikult väga mugavaks ja laisaks inimeseks pean, on neli last, kellest kaks tänaseks päevaks  täiskasvanud  ja nüüd kohe-kohe ka teine juba kodust läinud.
Ausõna, ma ei taha poosetada, aga see tundub mulle praegu endale tõsiselt uskumatu. Iseennast teades ja tundes.



Millal ja kuidas mina nad suureks olen suutnud/viitsinud kasvatada?



Koju, vaikuse ja rahu keskele jõuda oli vapustavalt õnnis tunne. Sellest ma pilti ei pane. Seda on parem kuulata, nagu teab see mees, keda sai samuti kuulamas käidud. Eks ole, nende inimeste kõrval ja keskel, kes on ennast leidnud, on imeliselt rahulik ja hea olla, kas pole?

Saturday, July 7, 2012

Muidu on viimased õhtud ja hommikud suvi mis suvi


Ilusaid inimesi on kergem armastada.
Ja vanaks saab rahulikult ja õnnelikult saada ainult selle inimese kõrval, kes sind tõeliselt armastab.

Need kaks lauset pole absoluutselt omavahel seotud. Esimene painab mind veel tänagi Maria Callasest ning on raamatus räägitud ilusast tütrest ning  ilusast ja koledast õest inspireeritud. See mõte ei anna mulle kuskilt otsast senini rahu.
Teine viimati pauguga kinnilöödud blogist. See vist tuleb armukadedusest ja vihast. Ja kahtluseussist.

Koos vihmaga sadas mulle ka kass kaela. Sama suur kärutäis nagu pildil. Ainuke hea asi, et auto sai puhtaks. Või oluliselt puhtamaks.


Nutt tuli peale ja varbad said märjaks.

Monday, July 2, 2012

Unistus

Ma ei taha nädala aja pärast puhkuselt tööle tagasi minna. Kohe kuidagi ei taha.
Täpselt sellest hetkest, kui julgesin kõva ja selge häälega oma unistuse ja soovi elukaaslasele lõpuks välja öelda, tean ma väga kindlasti, mida ma tahan.
Ja mitte midagi muud.
Esimene väga konkreetne samm selleks on tehtud, teine on pooleli. Kolmandat on jututasandil kombatud ja võimalus selle realiseeumisest hullutab ja hõljub peale seda pidevalt mu meeltes ja õhus.
Praeguseks hetkeks mulle koguni juba tundub, et kuskilt otsast on isegi võimalik, et selleni lõpuks ka jõuan.
Kuigi püüan oma lootust ses osas kõvasti taltsutada ja maa peal hoida.

Kas unisted võivad tõesti ka käegakatsutavad olla?

Ma oleks nii hullult õnnelik.