Sunday, August 26, 2012

Paevakaja

Mõtlepanevat eilsest Päevalehest...




Tuesday, August 21, 2012

Thursday, August 16, 2012

August oma hullutavate öödega

Täna oli üks tõeline augustiöö - soe ja selge tähistaevaga.
No kuidas sa lähed magama?
Sellistele öödele järgnevatel hommikutel peaks tööpäev vähemalt kaks tundi hiljem algama.

Tuleks juba öö!

Monday, August 13, 2012

Eile


...istus Toompeal Luscher & Matieseni terrassi rohelisetriibulisel sofal üksipäini üks punapäine sarmikas plika kitarriga ja laulis.
Umbes nagu siin, aga seal kõrgel, jahedas õhtus ja vabas õhus mõjus see veel kordades liigutavamalt.
Pisut nukralt. Aga ilus oma puhtuses.
Laulis kohe esimesest hetkest mu südamesse.
Lummas kogu täiega.

Ma ei tea, mis minuga viimasel ajal lahti on. Too emotional!  Nii lihtne võrku langema.

Lihtne võluda. Lihtne tappa.

Hoolimata sellest, et näen ja tajus ses äärmuslikus vastuvõtlikkuses ja laialiolekus kokkuvõttes suurt ohtu, on minus valitsev praegune kummaline tundelisus ühtpidi hävitav, teisiti aga imeliselt kerge ja nauditav.
Mis puudutab, käib lainetena ka kohe üle pea.
Väsitav, aga elus tunne.
Kõik on nii terav.

Ega see meelelisus hästi ei lõpe. Juba töö juures on selgelt tunda!
Motivatsioonikriis. Seda kindlasti.
Keskeakriis?

Wednesday, August 8, 2012

Igal ühel omad liistud

Säärits ütles eile, et esimest ja kolmandat kohta lahutas kettajagu sentimeetreid.
A ajas näpud laiali ja ütles, et see on peaaegu nagu A4 paberi üks serv.
Mina võrdlesin nimetatud vahemikku koogivormiga.

Ja poliitikute keeles kõlaks see hoopiski 0,35%.

Aga kummaline küll, et on inimesei, kes teevad selle 24 cm pärast päevast päeva ja aastast aastasse järjepidevat ja rasket tööd.

Number 68 on minu elust tihti läbi käinud. Lisaks 17-le.

Elagu 68.03!

Thursday, August 2, 2012

Uuu..

Minu tegelik mina on kusagil mujal.
Olen praegu iseenda hale teisik.
(Naine Ladina Kvartalist, 01.08.2012).

Olen juba õige pikka aega nagu toidulisand,
e-luger või kosmonaudi toidutuub.
Absoluutselt plastmass.

Kuulen seda blogist, näen piltidelt, loen silmadest, tajun liigutustest.

Peaksin vist hirmu tundma. Aga ei tunne isegi seda.
Nii kaua varjatud mõtteid.
Nii palju inetuid sõnu.

Uskumatu. Lihtsalt uskumatu.