Saturday, September 29, 2012

- - -

Ma ei suuda otsustada, kas jääda õhtul koju ja vaadata Midsomerit või minna mehega kinno seenele.
Kui juba Õnnepalu kirjutas, et seni kuni midagi tähtsat pole impeeriumi südames toimunud, võime meie siin rahulikult hõõglampide ja muu sellise kohutavaga võidelda, siis seda enam on mul õigus oma väikese eurooplase pead praegu sellise suure murega vaevata.

Igal juhul lähen esmaspäeval tööle ja neljapäeval pühime kodumaa pinna nädalaks jalge alt. Juhul muidugi, kui Murphy Seadusest kuidagi mööda hiilida õnnestub.

Sügist,
SK

Sunday, September 23, 2012

Ärapanija

Reede õhtul hilja, kell 22.50 potsatas mu ühe postituse alla kommentaar.
Link, mille alla on kirjutatud Niisama ja kolm punkti.

Diagnoosivalt pahatahtlik.
Niisama...heast südamest...selliseid asju ei kirjutata.

Kust võtavad inimesed säärase ilmeksimatu enesekindluse?

Ma ei ütle, et ma ei teeks vigu. Aga kas ma nüüd üksi ikka nii paha ka olen?

Pole vist mõtet lisada, et postitaja oli Anonüümne.

Kummaline. Mina küll ei söandaks pelgalt blogi põhjal selliseid järeldusi teha. Näpuga näidata.

Tekib küsimus, kelle teele ma olen jäänud?
Juhuslik läbiastuja ei vaevuks selleks eal.

Kommentaari ei tasu otsida. Ma kustutasin selle ära.
Kurjust on niigi palju.


Wednesday, September 19, 2012

Otse kotist

Õunapuud on teist korda su elus õisi täis
uinutan sind magama meie aia
esimese ja ainsa antoonovka all
ja su lutipudelis loksub mahl
sellestsamast puust

mahl üle-eelmisest sügisest
kui olime alles üks
kui ma polnud veel päriselt sinu ema
ja sina veel päriselt laps

Tahan olla siin
sinu suur ja sitke
antoonovkalõhnaline ema
päriselt ema
kuigi enam ei anna ma sulle rinda
sulle
päriselt minu laps

It's international book week. The rules: Grab the closest book to you, turn to page 52, post the 5th sentence as your status. Don't mention the title.

P.s kuna kõlasid ja punkte polnud tuli pikk ja ilus lause.

Saturday, September 15, 2012

Palun aidake

Ma väga ei taha, et mu postitused blogipuule rippuma satuvad.
Kuidas sellest vabaneda, kuidagi sai, eks ole?

Ette tänades,
SK

Friday, September 14, 2012

Vivat Academia!

Lapsed said kenasti ülikooli saadetud!
Ülemine Tartusse! Tema poole võite tulevikus pöörduda, kui süda ei löö, hammas valutab või siis, kui katus sõidab.
Alumine Tallinnasse! Temaga võite tulevikus rääkida, kui maja ehitama hakkate.

Ise läksin Pärnusse, aga pole veel kohale jõudnud!

Wednesday, September 12, 2012

Ulbin. Absoluutselt turvaliselt. Kaine. Ja kummirõngas ümber kõhu.

Upun töösse.
Teinekord võib see isegi üllatavalt sobida.
Uskumatu, aga see aitab samal ajal tõesti ka uputada.

Alles täna saan ma aru, millest psühholoogid jahuvad.

Töö võib olla kõige selgekujulisem põgenemine.
Olen hämmastunud, kui lihtne see on. Või jääb hämmastumine siin kohal lahjaks. Ma olen rabatud.
See pole mulle kunagi varem nii käegakatsutavalt kohale jõudnud. Peale langenud.

Nüüd saan aru ka sellest, et see on täiesti vale. Pole mingi lahendus.
Aga selle  tunnetamine ja teadlikustamine on lihtsalt midagi nii uut, isegi põnevat, et ma ei viitsi praegu selle vastu võidelda.
Las ma siis lasen veits end sel voolul kanda ning tunnetan.
Pealegi, kui see on nii kohutavalt lihtne. Palju lihtsam, kui ennast süüdistada.

Aga Norra advokaat rääkis intervjuus, et Breiviki karistus on üskindus.
Ja mulle tundub, et tööse põgenemise karistus on samuti üksindus.
Seega, sel lihtsusel on alati ka oma hind.
Kokkuvõttes veel suurem üksindus.

Kannatus ja enesepiitutamine on siiski tulemuslikum. Ilusam samuti. Loomulikult inimlikes piirides.
Kuidagi oluliselt elamisväärsem ja sisukam tundub mulle.
Kui läheb õige asja eest, siis võib kunagi isegi väga hea kokku tulla.
Aga võib muidugi ka rappa joosta ja totaalse kibestumiseni välja jõuda.
Eks seda ole ka nähtud.
Nüüd jääb veel küsimus, kuidas seda õigel ajal ära tunda ja vahet teha.
Nii diibiks ma ei viitsi ka minna.

Sest tegelikult ma praegu jahun ja targutan niisama. Suusoojaks.
Loomulikult pole asi sugugi katastroofiline ega kontrolli alt väljunud
Lihtsalt palju tööd ja kiire aeg.
Uutmoodi äratundmine.
Natuke ulbin oma avastuses ja uues tundes ning püüan aru saada, mis ma asjast arvan.
Oma nahk on teadagi kõige parem lakmuspaber.
On vist küll pisut rumala inimese tundemärk, aga tühja sellest.
Jaksan ma siis täiuslik olla.

Kui te vaid teaks, mida ma täna bussis mõtlesin. Ema oleks mulle selle peale öelnud, et need pole terve inimese normaalsed mõtted.
Aga ma olen juba ammu aru saanud, et me oleme emaga erinevad.
Mulle endale küll meeldiks, kui lapsed minuga tulevikus midagi sellist arutaksid.

Ehk siis, võib olla on minu jaoks lihtsalt ehmatav ja hirmutav see pragmaatiline lähenemine, et tööl käia ja täistuuridel tööd teha võib olla väga nauditav.
Või on nauditav taas vale sõna. On see äkki kergema vastupanu teed minek?
Või peabki vahel kergemalt võtma?

Pagan, ma ei tea.
Seda ma siin kärsatangi.

Pange aknad kinni, kui teil mu grillipeost siiber saab!

Ma töötan edasi.

Klassika.