Wednesday, October 31, 2012

Ütles

Iti jõi kolm kõrrejooki järjest.
Kui sa nii palju jood, siis saab sinust suureks saades kõrrejook..., ütlesin mina.
Ei taaahaaa...ütles Itu ja hakkas nutma.
Itu tahab järjekindlalt Emaks saada.

B istus üks päev köögilaua ääres, sõi võileiba ja ütles nagu muuseas: Kui mulle kunagi laps sünnib, siis mina tahaks igal juhul poega - meestel on kergem elu.

Nooruses oleme kõik kole enesekesksed, ütles Tõnu Õnnepalu.

Tasuta tervisekontroll

Mu füüsilis-sportlik vorm on praegu selline, et jooksin eile bussi peale ja täna on jalad kanged ja valus käia.

Tuesday, October 30, 2012

Eesti Naine ja Maria Callas

Täna hommikul oli mu postkastis värkse Eesti Naine, milles sajandi armastusloo all paari leheküljeline lugu Maria Callase elust.
See lõppes nii:
Maria seadis end armukese luksuslikul jahil sisse ja oli õnnelikum kui kunagi varem. 36aastasena ihales ta uuesti abielluda ja last saada. Kuid Ari armastas Maria kuulsust, teda piiravaid ajakirjanikke ning veenis teda lavale tagasi pöörduma. Maria jäi rasedaks, kuid kahjuks kaotas lapse. Onassis hakkas Mariast tüdinema ning murdis naisele korduvalt truudust. Paar tülitses pidevalt ja leppis taas. Siis kutsus laevandusmagnaat oma jahi pradale USA presidendi John F. Kennedy lese, Jacqueline Kennedy. 1968. aastal hülgas Onassis Maria Jacqueline´i pärast, kuid sõprade väitel jätkas ta Pariisi reisidel endiselt salasuhet lauljannaga.
Muserdatud Maria kolis oma Pariisi-korterisse ja elas tagasitõmbunult koos kahe teenijaga. Ühel tavalisel hilissuvisel hommikul kukkus naine teel vannituppa...Kõigest 53aastane laujanna suri südamerabandusse. Ametliku versiooni kõrval jäid kõlama kuulujutud, et ta tegi ise enda elule lõpu.

Mis iseenesest võikski ju nii olla ja jääda, kui ma mitte poleks just sel suvel lugenud Maria Callasest raamatut. Kui ma poleks lugenud, siis ma tean praegu päris kindlalt, et mul tekkinuks ja jäänuks selle Eesti Naise loo põhjal Onassisest ja Callasest sootuks teine arvamus ja mulje, kui nüüd, raamatut lugenuna.
Ja kuskilt otsast ma tundsin, et see teadmine ärritab mind. Nüüd juba raamatut lugenuna ma kohe väga ei tahaks, et minu arvamus oleks kujunenud pelgalt selle ajakirjas ilmunud loo põhjal. Tunnen end seejuures koguni nii häirituna, just nagu oleks mind selle looga isegi kuskilt otsast petetud.
Muide, sama ajakirjaga on kaasas ka uue ilmuva hakkava ajakirja "Elu lood" pakkumine, mis mulle iseenesest vägagi huvi pakub. Kuid vahetult enne uue ajakirja pakkumisega tutvumist läbi loetud Maria Callase lugu paneb mind nüüd mõtlema, et ehk ka mõne teise inimese elulugu, kellest uues ajakirjas juttu tuleb, ajakirja mahtu ja piiratust arvestades oma kokkuvõtlikkuses kirjutatud inimesest minu silmis sootuks teise, ehk isegi vale pildi looks.
Ja ma ei tahaks seda. See tundub mulle nii ... ülekohtune.

Mis omakorda paneb mind ikka ja jälle mõtlema (nüüd veel seda enam blogimaailma pisut ehmatanud blogija sündmuste valguses), kui palju siiski sõltub sellest, mida ja kui palju me räägime või rääkimata jätame. Kui palju see võib mõjutada teiste arvamust meist endist või  vastupidi - meie arvamust teistest.

Kirjapilt tundub seejuures veel eriti must-valge ja halastamatu.
Puuduvad taustapildid, emotsioonid, hääletoon, silmad, liigutused ja teised inimesed.

Monday, October 29, 2012

Armastusega Tallinna

Loen esiteks, kuidas Rein Raud tulistab ja sinna peale midagi leevendavat.
Kui alguses sai valmis Eesti oma kodumaine 1 pluss 1, siis nüüd on olemas ka täitsa ehe ja oma Armastusega Rooma - Pealinnaleht.
Kenasti puust ja punaseks ning kutsuv.
Araabia telereporter Tim Friend kirjutab loo Tallinna ühistranspordist, linnapea sai kohtus politsei üle võidu ja ärgitab ka linnakodanikke ennast kaitsma ja võitlema.
Maailmast on välja toodud kolm väga olulist fakti, millest esikohal uudis, et Helsinkis läheb bussisõit tervelt kümmekond protsenti kallimaks ja et Ermitaaž on hädas taskuvarastega.
Jaa, hästi elame.

Terve lehekülg räägib sellest , kuidas tasuta ühistrasport muudab inimesed sõbralikumaks.
Täna kogesin seda kaheksa kuu jooksul, mil ma bussiga kodu-töö-kodu marsuudil kulgenud olen, esmakordselt isegi.
Bussi sisenes kontroll. Uksed sulgusid.
Ja kuigi tasuta pole veel kohale jõudud, pöördus minu kõrval istunud noormees mu poole äärmise viisakusega ja palus: "Vabandage, kas lubaksite mind mööda?"
Otse loomulikult, mis sai mul selle vastu olla. Mõtlesin ainult, kuhu tal minna, uksed on ju kinni.
Noormees jäi seisma meie ees oleva ukse juurde. Kui kontroll temani jõudis, teatas ta väga väärikalt: "Ma tulen teiega."

Vat nii, tasuta sõiduni on veel pisut aega, aga inimestevahelised sõbralikud suhted ühistranspordis on igatahes juba loodud.
Ja tõelised Džentelmenid on ka juba täitsa olemas.

Jalutama täna ei saanud nagu arvata oligi, aga mees tõi poest karbi komme.
Elu sai kohe ilus ja magus.

- - - - -


Ootan pimedust.  Pimedus sobib mu äkiliste arusaamatute kapseldumistega paremini kokku.  Nagu praegu. Mulle tundub, et siis on mind vähem näha. Pimedusega sulan paremini ühte, kaon ära ega jää teistele nii silmatorkavalt jalgu. Pimedas on mul hulka kergem.
Tahaksingi olla täiesti märkamatu. Kui saaks, siis kohe päris nähtamatu. Ikka teiste pärast. Iseendaga saan hakkama. Aga nemad ei oska minust mööda vaadata. Tahaksin, et nad suudaksid.  Ma saan aru, et ma ei lase neil end iseendaga hästi tunda, aga mina jälle ei taha end süüdi tunda, et ma ei vasta ootustele.

Vajaksin praegu kogu aeg sooja ja elavat tuld.  Enda lähedale. Enda kõrvale. Et tasakaalu tagasi saada.
Jüssi räägib, et elav tuli korrastab maailma. Et tuli ühendab, tules on saladus. Isegi lastekasvatamisel pidavat tulel suur roll olema. Kui lapsed jorisevad, pane paar halgu kaminasse ja rahu majas.
Tundub, et lastega saab lihtsamalt. Mina kütan küll võimalusel kaks korda päevas, aga sellest jääb väheks. See laialiolek vajaks vist praegu tervet päeva, aga maja ei kannataks mu kaost välja.
Mu lemmik kellaaeg on hilja õhtul. Enne magamaminekut. Toon madratsi suurde tuppa ahju kõrvale maha, poen teki alla ja vaatan telekat. Eriti mõnusad on  nädalavahetused. Midsommer ja Vincent. Vincent on täitsa uus tase.
Itu ei oska kahjuks veel minuga nendest ööeelsetest mõnutundidest maksimumi võtta, aga hakkab ka juba vaikselt aru saama, et need on suure inimese hetked ja aeg ning selle igavusega tuleb (võimalikult vaikselt) leppida.
Kui me voodis magama hakkama jääma, siis ta tahab, et ma loeksin. Natuke talle ka loomulikult, kui ma jaksan, aga veel enam tahab ta , et loeksin kindlasti iseenda suurt raamatut. Vahel ma näitan talle pilte (kui neid on) ja räägin talle natuke neist inimestest, kes seal raamatus elavad (praegu Marie Under jt, nende tegemisi jagub raamatu kaalu arvestades veel ilmselt päris pikaks ajaks). Ja siis ta jääb mu kõrval vaikselt ja rahulikult magama. Ja on nii lõpmatult armas, et ma lihtsalt ei suuda jätta talle musi andmata.
Ja peaaegu igal õhtul tahab ta, et loeksin talle meie isa pilves:) Ma ei tea, miks see talle meeldib, aga ma loen ja siis me arutame, mis meil päevas toredat oli.
Itu on üldse nii naljakas. Kogu tema jutt ja arutlused. Nii teistsugune, kui poisid omal ajal. Aina enam.Või olen mina muutunud. Või need kaks kokku.
Vahel kuulan teda ja naeran kõva häälega. Vahel ei usu oma kõrvu.
Talle meeldib, kui ta mind naerma ajab. Siis ta itsistab koos minuga. Nii nagu ainult tüdrukud seda vist oskavad.

Ja teate millest ma viimased päevad olen unistanud? Sellest, mida ma teeksin, kui oleksin praegu oma aja peremees.  Käiksin siis õhtul hiljem jalutamas. Siis, kui on juba päris õhtu ja päris pime ja päris vähe inimesi. Mööda Vabaka äärt. Selleks sobiksid lumi, tumesinine taevas, tänavalaternad ja autotuled imehästi.
Mul on tunne, et võiksin kõndida niimoodi paar tundi jutti.

Sunday, October 28, 2012

- - - -


Reisid on ka nagu võõrad ja viisakad inimesed.
Need ei ole päris meie

Päris meie oleme perekonnas ja argipäevas.

Sulaks see lumi juba ära!
Ma ei jaksa temaga kaua viisakas olla.
Teda on mulle liiga palju.
Nii pealetükkiv!

Friday, October 26, 2012

White Horror

Palju asju siin elus sõltub sellest, mis valguses ja nurga alt tahta vaadata.

Thursday, October 25, 2012

Mis see siis nüüd oli?

Kui see oli õppefilm lavaka üliõpilastele, siis ma arvan, et täitsa hea. Peaks vaatama.
Kui see oli ühe rikka ja kuulsa inimese lõbu ja tahtmine, siis samuti igati nõus. Vaevalt, et see mees enam filmi tehes peab mõtlema, et ära elada.
Kui see oli itaallaste poolt kinnimakstud kuulsa nime poolt kokku pandud "turismilõks" (mida ma kuskilt blogist lugesin, mitte et lõks, aga et itaallaste poolt rahastatud), siis...minu jaoks kandus too suhete köögipool ja kõige puust ja punaseks tegemine ka toimumiskohale üle. Kõik hakiti nii imepeeneks ja Maalähedaseks, et see ei kisu mind enam kuidagi sinna reisima. Et seega minu puhul oli tegemist siis rohkem nagu antireklaamiga. Kas pole kurb? Või hoopis hea, et üks ahvatlus paljude hulgast nüüd ära on langenud?
Mees ütles küll kohe, et temale see nii ei mõjunud. Et ju on tegemist järjekordne naiste värgiga, et suhteid alateadlikult ka igale poole mujale üle kantakse. No mine tea, natuke üldistavalt ja halvustavalt ehk kõlab, aga võib-olla on tal omajagu õiguski. Võib-olla, ma ütlen. Aga sel juhul on vähemalt lohutav teada, et mingi osa turismi reklaamiks kulutatud rahast ei läinud vett vedama.

Kaks ütlemist jäid filmist samuti meelde:
1. Kui midagi on liiga hea et olla tõsi, siis see ei ole tõsi.
2. Kui inimene pole oma eluga millegi tõttu rahul, siis on parem olla kuulus. (rikas siis kah, mulle tundub, kuigi seda sõna kindlasti ei kasutatud).

Viimane lause kõlab rohkem nagu kokkuvõte, nagu mulle meelde jäi, et see võis olla. Aga see tundub ju üsnagi usutav, kui järele mõelda.

Üks koht oli filmis veel, mis mulle tajutavat emotsiooni tekitas. Hiljem sellel mõeldes, et miks see nii oli, hakkasin mõtlema, et ehk oli sel kohal tegu lihtsalt väga hea lavastaja tööga, et see mulle nii selgelt ja tuntavalt kohale jõudis. 

Kino oli sel korral täitsa minusugusele kiiksuga inimesele kohane - 150 kohta ja 15 filmikülastajat.
Isegi kui söödi, joodi, suudeldi, köhiti, löristati nina või tehti veel midagi, mis mulle siinkohal ei meenu, siis toimus see kõik kuskil nii kaugel, et minuni ei kandunud õnneks midagi.

Üks pisike tähelepanek lõpetuseks veel. Nii palju nähtud film siiski mõjutas ja kainestas, et eilset "Pilvede all" seepi vaadates hakkas pea kohe tööle: " Mees, kas sa siis aru ei saa, kui kavalalt ta sõnade abil su ümber võrku koob ja sinuga manipuleerib?"
Huvitav, kaua see Alec Baldwin päris elus mu kõrval istuda veel sedasi kavatseb:)

Mees ütles, et kui veel mitu päeva hiljemgi midagi filmiga seoses meenub/meenutan/seostan, siis pidi ikka midagi olema.

Tõenäoliselt siis jah.

Monday, October 22, 2012

Perevägivald

Viimasel ajal üha enam ajakirjanduses kajastatud teema.

Mida m i n a emana teeksin, kui saaksin teada, et mu poeg peksab oma naist.


Saturday, October 20, 2012

- - -

Täna siis selline eriline päev, kus alustan magistriõpingutega.
Mitte päris tavapäraselt, kuid siiski alustan.
Samas olgu kohe ka öeldud, ma ei luba midagi.

P.s tahtsin veel öelda,  et keegi minust valesti aru ei saaks, seenel tasub kohe kindlasti ära käia.

Thursday, October 18, 2012

- - - -


Kokkuvõtvalt möödunud reisist.
Reisist, kus oli tohutult palju ilusat, rõõmu, emotsioone, elamusi, õhkamisi, vaimustust. Kohe nii palju, et tõtt öeldes ei suutnud ma öösiti päris rahulikult isegi magada, nii väga ootasin juba uut algavat hommikut ja päeva.
Olete näinud lapsi, kes elevusest ühe koha peal keksivad ja käsi plaksutavad? Mind valdas sel reisil päris mitu korda just samasugune tahtmine.
Neil hetkedel, kus tundsin, et kõik, mida tol hetkel näen, tajun ja mida see kokku minus tekitab, see lihtsalt ei mahu mu sisse korraga ära.
Üllatas veel niimoodi vaimustuda.
Pani imestama, et veel midagi nii pähe hakkab ja korda läheb.
Poleks uskunud.
Et mina.

Neli päeva seitsmest jäid rohkem meelde kui teised.

Esimene, kohe see kõige esimene, peale kohalejõudmist, ühtlasi ka mu sünnipäev. Ja mitte ükses seepärast, et oli mu sünnipäev, vaid see meenub, kui erakordselt rahulik  ja lõõgastav kulgemine, mis lõppes maitsva õhtusöögi ja imeilusa õhtuga.
Panen pildi, kus alles läheme õhtusöögile. Selles on minu jaoks helgust ja tohutut ootusärevust veel täies ulatuses eesootavast reisist. Tehtud mehe poolt, jah tagantselja. Aga luban siin kohal kõikidele täiskasvanutele ja anonüümsetele, et postituse lõppu tuleb ka üks halastamatu töötlemata ja värvitu "raskeveo"pildike.

Teine klassikaline turisti pildike ühe purskkaevu ääres õhtul, kui oli juba pimedaks läinud. Kena park oli.
 
Hotellist rääkides, siis sel korral elasime pisut tärnilisemas variandis kui tavaliselt. Meil põhjamaallastel on ses osas ikka vedanud, et meie mõistes suur suvi nende jaoks juba hooaja lõppu tähistab. Ja vastavalt ka hindades kajastub. Saab pisut enam praalida. 
Hotell oli otse loomulikult kena ja toretsev niikuinii, aga enam elevusttekitav ning põnev oli too elupaik minu silmale jälgida pigem oma külastajaskonna poole pealt.

Hotelli asiseks märksõnaks said minu jaoks uksed. Neid oli seal palju. Ilusaid ja omapäraseid.
See on seesama mu lemmik helge koridor, ainult seekord paistab koridori lõpus ka uks.
Üks mind vaimustav ustekombiatsioon oli hotellis veel, nagu muinasjutus, uksed kolme suunda. Vali, kas paremale, vasakule või otse.
Kahjuks sai pilt tehtud juba pimedas ja seepärast on pildilt kadunud ka eelpool oleva koridori ehe soe ja ilus valgus.


Omapäranee paigutus oli ka numbritubade ustel

Meie hubane kambrike läks siit:)




Teine omamoodi ja veidi teistmoodi päev sai laupäev, mida me isekeskis kutsume
5-tärni päevaks. Sel päeval otustasime pikutada mitte vannilina peal rannaliival, vaid "õige" valge inimese kombel hotelli poolt spetsiaalselt mereäärseks päevitamiseks mõeldud alal. Peale meie viibisid seal usutavasti veel mõned meiesugused algajad, kuid enamus päevapüüdjatest tunudsid siiski kogenumad valgenahad.
Tunded, emotsioonid ja pildid sellest kohast on....kuidas nüüd öeldagi...veidike teistsugused.
Kindlasti edevad. Uhkeldavad. Priiskavad. Umbes nii see koht mulle mõjus. Mulle, kes ma pole nii valge olemisega nii lähedalt ja enesestmõistetavlt kokku puutunud. Kaugeltki harjunud.  
Midagi senikogematut, mis tekitas mitmeid tundeid ja mõtteid.
See aga ongi minu jaoks üks reisi osa. Püüda aru saada, mis on minu ja mis mitte. Vähemalt osaliselt. Vähemalt minul.
Tagasi tulles olla ehk jälle raasuke teadlikum. Elust ja inimestest. Ja iseendast.

Seal valges oaasis sai muide valida kolme erinevat sorti ja hinnaklassi kuuluva päevituskoha vahel.
Meie valisime kõige tagasihoidlikumad, kust paistavad mu selle päeva Viie Tärni Varbad.
Paremale poole vaadates avanes samasugune valge ja läikiv vaatepilt


Merele kõige lähemale jäid keskmise hinnaklassi päevituskohad, need peale- ja ärakeertava katusega ning külgkardinatega varjualused kohad. Siiski veel toolid. Vat need, siin alumisel pildil.
Otse meie ees puhkasid mees ja naine. Naine jäi üks vahe pikalt-pikalt, täiesti liikumatult merele vaatama. Mõtlesin, millest ta võis küll mõelda, kui ta seal niimoodi istus ja ainiti vaatas? Unistas?
Meist seljataha jäid kohad, mille kohta päevitustoolid enam kohe kindlasti öelda ei sünni. Need olid voodid. Või ehk natuke rohkemgi.
Voodi ühepäevaseks omanikuks võis saada meie hotellitoa ühe öö hinnaga.
Kahjuks ükski neist neljast sel päeval elanikke ei leidunud.
Lahkusime tollest valgest paradiisist pisut peale lõunat ja õhtu veetsime juba oluliselt nahalähedasemas sumedas ja pimedas õhtus ja miljöös.

Järgmine oli laupäev. Jälle midagi uut. Sel päeval otsustasime sõita linna nimega

, millesse kuulub ka 
Unesco kaitse alla jääv armas vanalinn.
Autoga ringi sõita oli samuti omamoodi tore. Esiteks ralli ja kiirteed. Ülimalt nauditav. Isegi suuremalt jaolt kõrval istujale (ok, natuke sain ikka ühel öösel ise proovida ka)


Ja teiseks loomulikult see maa oma vahelduvate maastikupiltidega, mis minu arvates saavutab need kõige ilusamad ja õigemad värvid just õhtu poole, kui päike hakkab juba madalamale langema.

 
Pilt ise ei anna seda muidugi kaugeltki edasi. Tee ääres loomulikult "kohe" autot kinni pidada seal ju ei saa, mis alguses tundus lausa karistus, kui midagi erilist silma jäi, aga üsna pea ma leppisin sellega.
 
Cordoba ise.... no samm ja pilt, pilt ja teine, samm ja kolmas. Ma lihtsalt armastan neid vanalinnu. Neid kohvikuid. Seda suminat. Ikka veel. Usun, et selle kõigega annab ka harjuda, aga piltide arvu järgi tundub, et selleni kulub mul veel natuke aega.
Ja ongi parem.

Teid ma nende piltidega päris üle ujutama ei hakka. Mõned siiski. Silmailuks.

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Ja selles vaimus võiks muidugi lõputult jätkata.

Neljandast väljatoomist väärivast päevast mul suurt pilte polegi. Rohkem tunne. Üdini rahulik ja pingevaba. Hommikust õhtuni rannas. Soe liiv. Päike. Palju õhku. Rohkelt vabadust. Meri. Rannakarbid.
Meie igapäevane rannanaaber. Sama truu oma igapäevasele kohale. Just nagu meiegi.
Naljakas kollane kott oli tal muide. Koti järgi arvasin alguses, et ju tuleb naine ka kohe järgi. Aga jäigi tulemata.

Randa sõitsime laisematel päevadel autoga, viksimatel lonkisime ja rühkisime jala.
Merelähedal asuvad elamud olid hirmuäratavad ja eemalepeletavad oma raskuses, kõrged aiamüürid koos neisse jäävate massiivsete, nurgeliste ning raskepäraste villadega.
Las pildid räägivad edasi:

 
 
 
 
 
Ei olnud ega ole praegugi kohe üldse üldse minu maitse. Raha eest ka ei oleks.

 
Ja kõige suuremat ebaõiglust tundsin reisil lapsi vaadates. Eriti teravalt veel peale seda, kui enda väike mudilane kolm päeva enne meie ärasõitu 40-se palavikuga voodis pea liikumatult lamas. Ausalt öeldes pole elus vist suuremat ahastust, kui suurt midagi muud teha ei saa, kui oma vaevatud ja haige lapse kõrval abitult käed rippus oodata.
Seda enam tundsin, milline luksus on neil lastel üles kasvada keskkonnas ja kohas, kus nad saavad enamuse aastast soovi korral õues joosta ja mängida.
Lapsi vaadata oli ka ainuke asi, mis tekitas reisil teatavat kurbust ja südamepiinu.
Kui midagi on ebaaus, siis just see.
 
 

Lõpetuseks tahaksin kindlasti paar head sõna öelda ka sealse teeninduse kohta.
Vägisi tahaks laiendada, et kogu Vahemere äärse teeninduse kohta, aga usun, et selliseks üldistuseks puudub mul veel õigus, kuna teeksin seda pigem soovile nii uskuda kui kogemustele toetudes.
Aga mis teha, kui see nii väga meeldib ja sobib mulle. Mu nii ära teeb.

Kui näiteks Tai teenindus jäi minu tarvis äärmiselt uimaseks ning klienti ümmardavaks ja kummardavaks, mida võib kindlasti mõista ja näha ka kui äärmist austust külalise vastu, siis paraku minu jaoks jäi see liialt alandlikuks ning pingutatuks.
Nad olid valmis me lastega laua all ka roomama, kui vaja.
Seevastu viimati kogetu jätab mulle alati inimlikuma mulje, kus teenindus on samuti meeldivalt sõbralik, aga klient ja teenindaja jäävad kuidagi oluliselt võrdsemasse tasakaalu. Ühelt poolt usutavalt kliendisõbralik, teisalt säilib ka klienditeenindaja inimeseks olemine ja eneseväärikus.
Samuti on teenindus kiire, mänglev, loomulik, loob äärmiselt sundimatu õhkkonna ja on lisaks ülimalt tähelepanelik, kus kliendi soove aimatakse pea et õhust.
Tohutult meeldiv.


Kummaline on seejuures asjaolu, et lugesin just Jaan Tätte intervjuud, kus ta rääkis, et sattudes oma merereisil olude sunnil järsku Euroopa lennujaama, tabas ta end ebameeldivalt äratundmiselt, et tuli maailmast, kus oli nii palju rõõmu ja sattus otsapidi kohta, kus kõik olid nii tõsised ja murelikud. See pani mind mõtlema, sest midagi sarnast tundsin ka ise, kui Taist tulles Soomes laeva peale istusime. Inimesed tundusid ühel hetkel nii naeruväärselt tähtsa olemisega, valesid asju väärtustavad. See tunne kadus aga õige pea, arvatavasti oli kadunud juba järgmisel päeva hommikul.
Mis pani mind omakorda mõtlema, et Hispaanias olles oli too rõõm ju samuti  olemas. Võib-olla pisut teistsugune, aga igal juhul oli see rõõm ja igal juhul oli ta olemas. Äkki oli asi tol korral näiteks lennujaamas, mis võimedas veelgi seda tunet, kuna minu arvates lennujaamad oma loomult on iseenesest juba veidi närvilised ja inimloomusele loomuvastased paigad. Või siis selles, et olekski lihtsalt ebaaus ja liiga tegemine hakata võrdlema nii erinevaid rahvusi, omas kliima- ja kultuuriruumis. Me ei saagi olla täpselt ühesugused ja võrreldavad, kui tahame omas maailmas ja oma eluga hakkama saada Siin ja praegu, kus me täpselt elame ja asume.
Aga nüüd valgub vist juba reisist kõrvale.  

Lõpuks ka too lubatud halastamatu pildike. Mees on muide ka kõrval, aga croppisin ta välja, sest pole sugugi kindel, et ta tahaks mu kõrval siin paberi peal istuda.

Vedelesime kuni lennukile minekuni too päev rannas. Ühel hetkel mõtlesin, et meist pole selle seitsme aasta jooksul koos pea ühtegi pilti ja panin fotoka särisema.
 
Lained muide olid sel viimasel päeval erakordselt kõrged ja lõid inimese pikali tema tahtest hoolimata.  
Kunagi oli mu õel Lõuna-Aafrikalsest peika, kes naeris, et me pole Eestis õigeid laineid näinudki.
See tuli mul sel päeval meelde. Tal oli õigus.
 
Ilus oli.
 

Käisime lõpuks meiegi seenel ära

Oli minu arvates selline mitmekihiline film. Tegelikult seal allkihtides ju kohe päris tõsine ja mõtlemapanev.
Kui pealmist kihti poleks olnud, oleks kiskunud tüüpiliselt raskepäraseks eestlaste toodanguks.
Samas tundus saalis olevat ka hulgaliselt publikut, kes oligi kohale tulnud nimelt tolle pealmise kihi pärast - naerda saab.

See naer käis ikka mitmes kohas kohe vägagi närvidele. Kohtades, kus ma vähemalt vaikust oleks tahtnud.
Lisaks nood mustad plastikalused, täis krõpse ja kastet, mida kõrgelt üle peade, mööda ridasid ühelt teisele saadeti ja ulatati, nood suured popcorni topsid oma imal-magusa lõhnaga, mida terve saal täis oli, coca-pudelid, suured kommipakid ..... no tõesõna, tundsin end tõeliselt pahura ja vingus vanainimesena, et see ühelt poolt mulle kõik  nii vastu hakkab ning teisalt olin kuskilt kuri ka iseenda peale, et ei suuda või ei oska seda endast mööda lasta.
Kohati tundsin end kinosaalis nagu Riigikogus, sulle võib ju mitte meeldida, aga kui midagi ütlema hakkad või nina kirtsutad, siis irvitatakse sulle lihtsalt näkku.

Mine ära, kui ei sobi. Või veel parem, mida sa üleüldse tulid?

Mis on iseeneset õige, kinno võin ju mitte minna, kui nii valiv ja pirtsakas olen, minu valik.
Teine teema on see, et niimoodi ma ei saagi varsti kodust välja.
Aga ka see ei tundu mulle ületamatu.
Kuid hoopis keerulisemad valikud on seotud kodumaaga.
Asi on nii käest, et isegi oleme mehega ääri-veeri mõelnud ja arutanud, aga mis siis kui......
Eks need ole siiani rohkem sellised plahvatused olnud, aga selliste asjade käigu juures ma ei imestaks, kui see karikas ühel päeval tõesti täis saab.
Jah, loomulikult anname endile aru, et kuskil (vähemalt Euroopas) ei ole parem, üks korruptsioon ja raha- ning võimuahnus puha, aga mõnes kohas on vähemalt soe ja valge.

Nuta või naera. Ahastus tuleb lihtsalt peale.
Tundub, et selliset asjade käigu juures pole enam varsti lihtsalt valikut.


Wednesday, October 17, 2012

Hommik

Ehe sombune soe sügishommik.
Vihm trummeldab plekkidel ja vihmaveetorudes, pladistab vastu vihmavarju ja bussikatust.
Muidu suhteliselt tumedasse riietunud inimeste varjud on lõbusad.
Kõik teed , tänavad , puude alused on värviliste lehtedega kaetud.
Vihm teeb ilma ja värvid puhtaks. Meele rahulikuks.

Värviliste puulehtega meenub ammu-ammu "Kleopatrast" loetu, kus eriliste sündmuste puhul ruumi põrandad roosilehtedega kaeti. Inimesed käisid nende peal ja ruum täitus sellest meeldiva aroomiga.

Tahaks nii väga seda roosiõitest õhku paisatud hõrku aroomi ise ka korra elus tunda.

Tuesday, October 16, 2012

Töö ja lillepidu

Ma kohe ei väsi kordamast, et täitsa tore on tööl käia ja tööd teha.
Vahepeal on veel boonusena kütma ka hakatud ja kohe veel parem. Külma ma ei salli, see halvab igasuguse töötegemise tahtmise juba eos.

Esimene hetk tagasi jõudes käis küll peast läbi, et nagu hästi ei taha, enne puhkusele minekut  oli küllaltki süvenemist vajav töö pooleli jäänud ning vajas nüüd mõningast restarti ja sisse elamist, aga nii kui tunnike töölaua taga möödas, oli too puhkusemeelne vastumeelsus juba nagu peoga pühitud.
Meil on viimase poole aasta jooksul mõned inimesed töölt lahkunud ja tööde jaotamise käigus on osad ülesanded laiali jagamise käigus ka mulle üle kantud.
Mis mulle kohe meeldib, see viimane pusimine on kohe eriti meelt mööda.
Teha on viimasel palju. Istun hommikul tööle jõudes otse laua taha ja enne ei tõuse, kui õhtul kell viis, siis kui bussi peale vaja joosta, et emale lapsehoidmisest puhkust anda.
Aga mõnna on, mulle kangesti meeldib.
Kohe nii väga, et küsisin, kas see uus töö ei võikski minu omaks saada. Aga siis tuletati meelde, et selle koha peal on keegi, kes hakkab aasta pärast ehk lapsehoolduspuhkuselt välja tulema ja siis pole enam kindel, mis minust saaks.
Seega , pidin sellest siiski loobuma. Aga eks ma siis naudi veel seda hetkelist süllekukkunud võimalust, mida peaks ehk isegi kuni kuu lõpuni jaguma:)

Et siis töö, ainult hommikul tõusta on natuke raske.

- - - -

leidsin lõpuks ometi endale teksad.
Olen taas kord tervenisti mängus.
Teksad on a b s o l u u t s e l t minu asjad.

Kaua ma siis suutsin ilma iseendata läbi ajada? Ligi neli kuud? Mulle tundub igastahes, et see oli terve igavik.

Eksponeerisin end oma uutes pükstes mehele eest- ja tagantvaates, püksisääred saapas ja püksisääred saapa peal.
Eks ole ju minu teksad? Eks ole ju minu lõige?
Eks ole, ma olen rahul?
Eks ole, see paistab kaugele, eks ole?

Vaatasin mehele otsa ja sain hetkega aru, et ta jagab mu arvamust.
Sain ta silmadest kinnitust, et mu ost on õnnestunud.

No ja siis ta tegi veel komplimendi ka otsa.
Eks ole.

Oskab küll, kui tahab:)

p.s  ega ma nüüd teda üle mõistuse kaua ka iseendaga ei piinanud:)

Monday, October 15, 2012

Tähtsad asjad

Itul on kätte tulnud ajajärk, kus ta avab ja väljendab end suuresti läbi rollimängude.
Täiesti ootamatutes kohtades ja olukordades võib teada saada, mida ta justkui möödaminnes enda jaoks kõrva taha pannud ja märganud on.

Täna sain mehelt poest sõnumi:
Kärukott peos. Mina lähe sellega Tartus. Bussi peal. Mina õpi arstiks.

Hästi armas.

Friday, October 12, 2012

Mure. Visata püss põssasse või mitte?

Ma muide täiesti tõsiselt ise ei arva, et ma kunagi mingi püss oleksin olnud. Veel vähem praegu kõva pauku teeksin.
Ma muide annan endale ka täiesti tõsiselt aru, et näen enda vanuse kohta küll suhtelist hea välja (loe: oman oma vanuse kohta head füüsilist vormi), aga vanus on sellele vaatamata 40 ja pluss. Nii lihtne see ongi.
Mis muide ei tähenda, et ma ei võiks end teatud tingimustes ja olukorras väga hästi tunda. Näiteks siis, kui on soe ja nii lõputult hea ja helge, on üle mitme aasta uued saapad ja kõrvarõngad, ilus ilm, aega, kui toit maitseb nii hästi, vein sakib, naised on ümberringi naised ja mehed sundimatult/mänguliselt tähelepanelikud, ma saan kuus ööd üle kolme aasta 8 tundi järjest magada ja üle nelja aasta oleme mehega täiesti kahekesi reisil.
Täiesti iseendi päralt. Iseendi tegemiste, olemiste ja aja peremehed.
Teineteisega.

Ainuüksi sellest võib totaalselt täis jääda.

Ja kuigi mu ema on siin majas viimased kolm aastat õige sage külaline ning viimased pool aastat pea iga päev platsis, siis enda tagala kidlustamiseks otsustasin siiski õunad välja käia.
Tulgu, mis tuleb.
Siin on mu ema, kes jaksab ja tahab jännata mu lapsega, et saaksin rahulikult tööl, vahel väljas või nüüd koguni reisil käia:



Ja kuigi anoüüme soovitas vaadata üksnes ema pealt, siis minu arusaamist mööda on lasteetegemissse kaasatud siiski ka isad ja isa on mul selline:

Kui nüüd neid vaadata, mis te arvate, kas mul on lootust igavesti nooreks ja ilusaks jääda?

oh... 

käsikäes



Ühte jalga.
Hetke püüdmas.
Homsele vastu.

Kodus

omas kodus.
vaikne ja rahulik.
väga hea.

Thursday, October 11, 2012

Gracias!

Öelge veel, et keskkond ei mõjuta. Kuidas veel!
Vaatan iseennast ja ise ka ei usu.

Saapad ja tänavapilt on juba nagu hispaanlannal, aga muidu on veel vähemalt pool teed minna.

Pühendan selle pildi iseendale ja oma lastele.

Wednesday, October 10, 2012

tres cuestionaros

Tänase päeva kolm põhiküsimust on:
Kas osta need kipad, aga kallid saapad?
Miks kodus toad minu äraolekul korda ei muutu?
Miks nädal nii kiiresti läks?

Nukk on Itule. Ta pidi meie järgi iga päev küsima. Kallis laps. Kohe tuleme.

Tuesday, October 9, 2012

why not

Ja küsisingi nii, et kas ta võtaks mind endale naiseks.
Ma ei tea, kuskilt tuli järsku see mõte ja tunne, et me pole enam nii noored ja rumalad ja nii vähe koos olnud, et nii ei sobiks.

Kaasa võetud koti täiest hilpudest on käigus nii neli. See pole muidugi mingi üllatus, aga kodus olles ei tea kunagi ette, millised need neli täpselt on, mis just selles kohas need kõige õigemad ja omad on.

Pildil meie uus kodu Cordoba vanalinnas. Pöörake tähelepanu juba ainuüksi sellele laele, mis sealt koduaknast paistab. Jumalik.