Friday, November 30, 2012

Kolmeraudne

 
 
 
Mulle ikka ei anna rahu, kuidas ta alles mõni aeg tagasi lausa ajakirja kaantel ja netis kuulutas, et talle sai poole aastaga selgeks, et see on see naine, kellega ta tahab elu lõpuni koos olla (2006), et kirg pole kadunud ja jätkuvalt tehakse kõiki asju koos ning see naine on tema elu armastus (2008) ja siis kõigest mõni aasta hiljem jõlgub juba järgmisega naistenõuandla vahet.
 
Kurat võtaks, kuidas ikka tänapäeval elu ja armastuse ja sõnadega n i i kergekäelistelt ümber käiakse?
 

Thursday, November 29, 2012

Hommikud

Nii kaua, kui lumest veel tüdinenud pole, paneb see hommikune sinakas valgus mind tööle tulles unistama.
Mõni hetk on korraks kohe päris see tunne, kui neil kunagistel hommikutel, kui sai tööle lennatud.

Wednesday, November 28, 2012

Lumeinimene

Seoses tööülesandega tuhlan netis ja kogun erinevate inimeste kohta erinevat informatsiooni.
Selle tulemusena jõudsin ühe põneva inimese ja tema päris vahvate arvamuslugudeni.

Ühest loost lugesin, et ühe Eesti tuntud maletaja lemmikväljend oli Lumeinimene. Eks ole, sobib ju selline leid imehästi ka tänase päeva konteksti.
Lumeinimene on suur ja nii valge, et ei paista lume taustalt väljagi. Tal on suur jalajälg, aga ta on rumal ja ei mõista muffigi.

See on minu arvates nii lahedalt öeldud,  suur jalajälg.
Lumeinimene, kes võtab palju ruumi, aga kelles on vähe sisu. Õigupoolest polegi.

Samas, sellised loomult juhmakad Lumeinimesed, kes siis lihtsalt oskamatusest või püüdlikust rumalusest (igal juhul mitte pahatahtlikkusest) midagi p.... keeravad,  tunduvad mulle siiski kordades südamelähedasemad,ohutumad ja talutavamad, kui nt..... Savisaar, kel on ju tegelikult samuti suur jalajälg, aga pole rumal. Seejuures absoluutselt moraalitu  ja ristitu ning mõistab liigagi hästi ära kasutada neidsamu suur-väikseid Lumeinimesi.

Kuidas kutsuda hävitajaid, kes ei ela ega sula?

Tuesday, November 27, 2012

Simplicity

Minu kõige toimivam antidepressant on praegu raudselt füüsiline tegevus.
Kui ma neli päeva liigutada pole saanud, siis vajan öösel magama jäämiseks valget tabletti.
Peale ujumist magan üldjuhul hästi. Ja sügavalt.
Ilma igasuguste abivahenditeta.Kui kõrvatropid mängust välja jätta. Ilma nendeta ma ei saa. Nii rahulikku ja vaikset elu ei tule mul vist enam iialgi.

Täna tõmbasin siis üle mitme päeva nii kuis torust tuli. Täie rauaga 45 minutit jutti, pea kaks kilomeetrit  kokku. Üksi rajal, täie raha eest.
Elasin vees välja seda vastumeelset ülesannet, millega ma praegu juba mitmendat päeva tööl hambad ristis tegelema pean. Ja vist siiski ka mõningaid kodukorralduslikke momente, mis nädalavahetusel hetkeks taas kord jututeemaks plahvatasid, kuna ma sellega vist kunagi päris harjuda ega leppida suuda ning mis seetõttu teatava intervalliga minus aeg-ajalt ikka ja jälle pead tõstavad ja vastuhaku teele tõukavad.

Füüsiline rassimine on ses suhtes aga väga super, et elu on alati peale seda oluliselt lihtsam, sujuvam, kergemalt käsitletavam ning kõige tipuks ka ilusam.
Täna võtsin tassi teed ja pitsi konjakit veel õhtul preemiaks peale.

Sunday, November 25, 2012

Teatris...üle pika aja..

Maugham oli pikka aga mu suur lemmik. See etendus polnud kindlasti tema parim raamat.
Lausa närvidele käis.
Inimorjusest on väga hea. parim tema sulest. kuu ja kuuepeiline on ka meelde jäänud.
Graniitvilla see-eest oli üle vaatamist väärt. Mõnusalt soe ka. Mulle üldse ei meeldi, kui külm sisse poeb.
Ostsime rosinaleiba võiga. Makstes tuli välja, et olime jõulukoogile võid paksult peale määrinud.
Tore oli, ainult ma ei armasta kohtuda inimestega oma eelmisest elust.
Õnneks oli tal ka ebamugav.

Saturday, November 24, 2012

Armastusega Istanbuli

Bond oli eilse õhtu ainuõige valik. Kümnesse!
Juba sel hetkel kui ma sinna puhtasse punasesse pehmesse tooli vajusin valdas mind selline elevus nagu oleks puhkusele sõitma hakanud.
Ja ma ei pidanud pettuma!
Kohe esimest hetkest kiirendas, rebis ja tõmbas nii Bondi filmidele omaselt sellise jõuga filmi sisse ja maast lahti. Nagu lennuk õhkutõusul, teate ju seda imelist tunnet!
Võimas!
Ainuüksi algustiitrid olid juba omaette etendus ja vaatemäng. Kõrgem klass!

Film oli...no lihtsalt t ä i u s l i k  maitse- ja värvi buklett! Iga hetk, iga pilk, iga liigutus, iga lause, iga persoon, iga võte oli tõeline nauding.
Külluslik , õhkamapanev, eriliselt stiilne.
Joovastav, tummine , suurepärase järelmaitsega.
Kaasahaarav, uhhh....niiii  hea!
Lisaks suurepärasele ja ülivõrdes filmi süžeele ja ülesehitusele ka fantastiline taust, iga järgnev linnapilt või looduskaader tekitas vastupadamatu tunde, oh, seal tahaks praegu kohe olla, seda kõike näha ja kogeda.

Mis teeb Bondi- filmid nii eriliseks ja omanäoliseks, kuidas nad seda oskavad, milliseid nuppe vajutavad, seda pole ma enda jaoks suutnud veel päris täpselt selgeks mõelda, aru saada ega sõnasta, aga no kokku annab see igal juhul säärase efekti ja elamuslaksu, et ......jagub kohe mitmeks päevaks.

Mis vanadusse ja hulluks minemisse puutub, mida kõike ma sellest arvan, siis ka seda küsimust pole  ma endale käesolevaks hetkeks veel päris täpselt  lahti mõtestanud, iseendas ja endaga ära lahedanud. Kuid kas see tasubki vaeva?

Küll tean seda, et prillidest olen alati unistanud. Muidugi mitte kui hädavajalikust ravivahendist vaid kui ehetest.
Seda enam, kui prillide kaalukausss tänapäeval üha enam  ilumaailma poole viltu kaldub.
Vaadake seda, kas leidub kedagi, kes peale seda endale prille ei tahaks!
Prillid kui tuju! Prillid kui mäng! Prillid kui võimalus!
Muidugi, moepärast võiks ju siis +1 kah juba olla:)


Vaata lisaks: http://switch-it.cc


Friday, November 23, 2012

Vabadus ajab mu hulluks

Ema võtab täna Itu ja läheb temaga ööseks enda juurde.

Olen juba terve päeva närvis ega tea, mida selle vabadusega siis nüüd kõige paremini pihta hakata. Täitsa väsinud olen juba sellest vaagimisest.
Ei taha enda peale hiljem ju vihane olla stiilis, et oleksin võinud teha seda, teist või kolmandat. Vähemalt Bondi vaatama minna, aga mina lihtsalt molutasin oma kullahinnalise aja maha.
Või peaks hoopis rahulikult võtma, õhtul rahulikult ujuma minema, sest teada on, et ujula on reede õhtuti alati tühi. Ehk peale seda mõnuga diivanil teleka ees vedelema ning natuke hõõgveini libistama? Sest karta on, et niisama mul täna und ei tule. Ainuüksi teadmine, et nüüd tuleb s e e öö ja hommik, kus ma pean ja saan magada, röövib mu une.

Oh, ma ei tea kohe. Raske see ühe vaba õhtu inimese elu.

Thursday, November 22, 2012

Peast vesi?

Ma ei tea, mulle on kõikse aeg on tundunud, et sügavamast otsast madalamasse ujudes läheks nagu alla mäge.
Vastupidi on palju raskem.

Muidu on tempo ühtlaselt 5 minutit ja 200 m.
Ja see kuum saun peale ujumist, see on ikka eriti mõnna.

Wednesday, November 21, 2012

- - -

Mina ei tea, mis minus peale ujumist või jooksmist vabanevad või ringlema hakkavad, igal juhul on see paganama hea tunne.
Absoluutselt ükski inimene ja olukord pole peale seda probleem. Õhtu on tehtud.
Oleksin justku suure portsu äärmist rahulolu ja rahumeelsust alla neelanud.

Siin ma nüüd istun ja mõtlen, et äkki sa tahaksid minuga teatrisse tulla? Pühapäeva õhtul, mul on üks pilet üle.
Mataks selle totaka sõjakirve maha, ah?

Davaite žit družna!

Saturday, November 17, 2012

Siis, kui Itut veel ei olnud

Itu on tänaseks päevaks leppinud, et midagi siin ilmas on toimunud ka enne seda, kui tema siia saabus.
Nüüd ta tahab, et ma talle neid (tõsielu)lugusid ikka ja jälle jutustaksin.
Nii on meil nn "kollase maja" lood öökullist pesunööril, väikesest kassipojast Nippel, kes haledalt puu otsas näugus ja kelle poisid puu otsast alla tõid, sõnakuulmatust kilpkonnast Herbert, kes käis trepi peal hommikukohvi joomas ja kaduma läks, majatagusest pikkase punaste jalgadega toonekurest, kes poegadele vihmausse korjas, ùleannetust naabrikoerast, kes meie aeda kuritarvitas.
Siia otsa suvesari Topust ja sõbralikust "meie" koerast Loorast, kes nina üle vankri ääre pani, kui Itu nuttis, suurest hallist jänesest,kes öösel pimedas pikalt mu auto ees lidus, merest ja ujumisest, kaladest ja paadist, millega vanaisa Itut sõidutas.
Lisaks ka lugu rebasest ja rebasepoegadest, keda me nägime, kui Haapsallu Spasse sõitsime, väga populaarne jutt sellest, kuidas Itu sündis ning sekka ka mõni hirmustoori nagu näiteks lugu sellest, kuidas väike B natuke suuremat K-d haamriga mööda maja taga ajas või R kaminatoas keset põrandat lõket tegi.

Ta võiks neid vist lõputult kuulata ning ütleb mulle ikka ja jälle: luge mulle seda lugu...
Kuna ta ütleb järjekindlalt luge, ja mitte räägi, siis ma ise arvan, et ta võtab neid jutte ikka nagu raamatut. Nagu raamatut, mida algusest peale ei usu. (Õnnepalu, T. 2012. Mandala. Lk 121).

Tihti käib selle otsa ka laiend: siis, kui mina veel kõhus olin.
Täna ma kiusasin teda ja vastasin, et tegelikult ei olnud teda siis veel isegi mitte kõhus.
Mille peale itu laiutas nõutult käsi ja küsis kurva moega: Aga kus mina siis olin? 

Ma ei tea, vastasin ausalt ja Itu jäi mu vastusega rahule. Ka sellega on ta harjunud, et vahel lihtsalt mõned asjad käivad või on.
Nii lihtsalt on või siis,  nii lihtsalt käib, ütleb ema.


- - -

Veidi hiljem.

Mina olen ema ja sina oled öökull, kes istub nööril

Minu ja Itu hetke argipäevad. Puhkepäevad. Õhtud ja ööd.
Kõik sadu kordi läbi, pähe ja selgeks mängida. Tegelik elu ja muinasjutud.
Itu jagab rollid.
Punamütsikese vanaema on kindlasti üks me täiskasvanute lemmik osi.'
Proovige olla öökull pesunööril:)

- - -

Veidi hiljem.

Üritan Itut lõunaunele saada.
Itu tõmbab oma väikse näpuga juba sajandat korda kordamööda mu silmi lahti. Ise lõkerdab.
Itu, ma olen sul nagu mänguasi. Nagu Babyborn.
Hakkan ka naerma.
Üldiselt ei tohiks.

- - -

Eile loengus.
Peast käib läbi mõte, mida ma kõike teha võiksin, kui Itut ei oleks. Ka õppimisele pühenduda.
Nii huvitav on.

- - -

Tundes ennast, ma siiski ei usu, et ma mida kõike teeksin. 
Arvata võib, et vedeleksin õhtuti teleka ee diivanil ja leiaksin sada muud tegevust ja põhjust, miks ma parasjagu õppida ei saa.

- - -

Tegelikult usun, et koos Itu ja lastega jõuan ja teen hoopis rohkem.
Kohustused viivad edasi.


Friday, November 16, 2012

- - -

Olen nüüd kaks päeva koolilaps olnud.
Poolteist tundi autosõitu. Ilus linn.
Uued põnvad inimesed. Võrrarud lektorid.
Nii huvitav. Loeng(ud) on nagu hea raamat, kuidagi ei taha, et läbi saaks.

Wednesday, November 14, 2012

- - -

Pühapäeva öösel ütlesid mu närvid lõplikult üles ja sellega seoses  külastan sel nädalal mõned tunnid päevas haiglat, kus mulle tehakse mõned uuringud.
Mitte et ma enda pärast enam nii väga pabistaks. Ikka laste.
Kas nii juhtubki, kui saada lapsi vanast peast?

Palati suured aknad avanevad otse suure magistraali poole, kus vurab katkematu autodevool ja käib vilgas sagimine.
Olen kunagi elanud ristmiku nurgapealses majas. Umbes poole aastaga sai mul sest ööpäevaringsest mürast hullukstegevalt villand. Õnneks kolisime sealt üsna pea minema.
Ise päevast päeva selle virr-varri keskel kõndida on samuti parasjagu väsitav.
Kuid kõrgelt vaadates tundub too summutatud elu ja liikumine hoopis teises valguses. Uskumatult rahustav.
Huvitav, mis selle kõrgusega küll on?

Tänase mõõganeelamise tulemusena tunnen end nagu simulant.
Samas, kui ka homse protseduuri tulemus oleks sama, siis võtaksin vaatamata pisukesele piinlikkusele suurima rõõmuga vastu diagnoosi - närvid läbi.

Elu ja elamine pole minus kunagi varem nii suurt rahulolu tekitanud, samaaegselt ka nii ilus ja väärtuslik tundunud, kui täna.

Olen armunud mitte kellessegi, vaid, kuidas seda nüüd öeldagi...Elusse? Elusse nagu ta praegusel hetkel on.
aga,
Alati peab olema midagi, mis meil meie õnne täielikult nautida ei lase. 

Natuke peate mind Tõnu abiga veel taluma. Ta teeb mind lihtsalt purju.
Aga pool on juba läbi. Isegi 7 lk rohkem kui pool.
Kui kahju.

Tuesday, November 13, 2012

Ülemõtlejate visioon?

Mõtlemine viivat ainult veel suurema mõtlemiseni ja see võib, oleme meiegi nõus, inimese lihtsalt haigeks teha.
"Nii kui mõtlema hakkad, kukud nööri pealt alla. Tuleb lihtsalt edasi minna."

Minu lemmik. Tõnu Õnnepalu. Oma tuntud headuses. Geniaalne oma argipäevases lihtsuses
Mina kohe ei tea, mulle ta sobib. Ema ei kannata silmaotsastki. Nii igav pidi olema.

Olen tõeliselt tänulik, et A mulle koju raamatuid ostab.
Neid saab mõne aja tagant valikuliselt üle lugeda, värvilise markeriga alla joonida või siis näiteks õhtuti selili voodis lugedes julgelt kommi süüa.
Raamaturiiulil ( mida mul seni pole, aga ma tean vähemalt täpselt, milline see olema peaks) olevad oma raamatud tunduvad mulle luksus. Nagu valge kahhelkiviahi magamistoas või pitsilised villased sokid varba otsas.

Monday, November 12, 2012

12

 Öeldakse, et lastele teeb head, kui kodus on mõni loom.


Meil on nüüd Felix. Sünnipäevakink.
Minu loomaarmastust ja taluvuspiire arvesse võttes.

R arvas, et äkki ta peaks vahepeal koolist koju tulema.
Felixile süüa adma.

Thursday, November 8, 2012

Sinine särk

Mõelda vaid, vaadata oma last Omaanis otseülekandes "seiklemas" sinises särgis.
Mul on t e m a pärast hea meel.

Minule poolteist tundi närvipinget.
Peale Tai reisi , ma ei kujuta ette kolmekümne kraadises kuumuses joosta.
Suure varba liigutaminegi keset päeva nõudis pingutust.
Huh, nagu saunas.

Jube lihtne kommenteerida, nüüd tahaks näha, kuidas mehed mängima hakkavad.

Tuesday, November 6, 2012

Starost ne radost!

 Ma kohe lihtsalt ei saa teisiti, kui et pean selle argipäeva õhtu siia oma koju seinale ka riputama.

Uskuge, ma paindusin kunagi sama hästi, kui see ülemine tüdruk seal fotol.
Olin viie-aastane, kui käisin miskitel sportvõimlejate katsetel ja murdusin kokku-lahti paremini, kui enamik kohaletulnuid.
Mäletan üht harjutust hästi selgesti. Pandi tooli peale seisma ja siis pidi ette kummardama. Tooli küljes oli midagi mõõdulindi sarnast ja siis mõõdeti, mitu sentimeetrit üle tooli ääre painduma andsin.

Aga mind ei võetud. Vaadati peale ja öeldi, et lähen paksuks. Jalad eriti, kui õigesti mäletan.
Praak!
Vat nii käis vene ajal.
Mitte tervis ja liikumisrõõm, vaid selgeltnägijate tuleproov ja tulemused!

Vaatamata ülekohtule jumaldan siiani vaatepilti, kui tüdrukud painduvad. Võimlevad. Nii naiselik minu arvates!

Monday, November 5, 2012

- - -

Kõik läks kokkuvõttes täna väga hästi.
Ei tule just väga tihti ette, et mul iseenda üle nii hea meel on.

See on tugevam tunne, kui teiste poolt kiita saada.

Sunday, November 4, 2012

Minu Ärahellitatud Laps

Loen Itule oma lapsepõlve lemmik lasteluuletuste raamatut.


Kuigi olen teistest pisem,
teen kõik toimetused ise.
Ise oskan piima tuua,
ise oskan piima juua,
ise oskan putru süüa,
ise oskan palli lüüa,
ise oskan magada,
õega kommi jagada.

Itu mõtleb natuke ja küsib siis: "Kas tal ema ei ole?"

- - - -

Ma ei jookse kunagi iseenda eest ära.
Ei üritagi.

Aga kui see mind natukenegi aitab või raasukenegi paremaks teeb, siis võidavad sellest kõik.

Ja ma tahan oma lapsed suureks kasvatada.
Neile võimalikult kaua siin elus toeks olla.

See ei sõltu üksnes minust, aga mina saan teha seda, mis minu võimuses.

Saturday, November 3, 2012

Blogimaailmas on praegu väga popp ja aktuaalne iseennast õnnelikuks ... joosta, minu puhul siis

Mida ma küll teeksin ilma oma nõrkuseta ajakirjade vastu!?!?

Lahendus on harjumuste muutmises väikeste sammude kaudu. Kui soovid teha igal õhtul kolm kilomeetrit kepikõndi, siis milline on kõige väikeste samm eesmärgi suunas? 
Kõige väikeste samm on võtta igal õhtul pärast töölt tulekut kepid kapist välja ning panda need ukse kõrvale. " Nii ei hirmuta me oma alateadvuses asuvat psühhoküberneetilist (mis see veel on?) mehhanismi ära."

No nii pikka alateadvuse lollitamist ja sisseelamist minu kannatamatus muidugi üle ei ela, aga nii palju tõuke andis artikkel küll, et aitab ainult plaanimisest, millalgi tuleb see samm teha, kaua ma ainult mõtlen, et midagi tuleb enda keha ja vaimu tarvis ette võtta. Spets varustust mul muidugi ei ukse kõrvale ega ka selga panna pole, seega koukisin välja üle poisi vanad dressikad, teise pusa ja mütsi, iti õhukese krae-salli (mida ta keeldub kasutamast), jumal teab kelle mustrilised õhukesed villased labakindad, helkuri riputasin ka igaks juhuks külge ja suundusin õhtupimeduse varjus Nõmme tühjadele tänavatele proovisörgile.
Välja tuli pool tundi jooksmist?....sörkimist?...lontimist?...mis iganes järjepidevat kõndmisest vedike kiiremat liikumist.
Täna proovin uuesti, olles täiesti teadlik asjaolust, et teine ja eriti kolmas kord on alati palju raskemad.

Muidugi igatsen vähemalt korralikust jooksu- jopist ja ehk ka kinnastest, mis pole kogu loos otse loomulikult kaugeltki primaarne, aga toit maitseb ka ju paremini, kui hea välja näeb.

Muidu on nii, et täna hommikul tõi mees kohvi voodisse. Ma ütleks- vau, mõtetelugeja?

Friday, November 2, 2012

Tuli ära

"Teil on nii ilus veen, et hoidke oma kätt igaks juhuks mõnda aega veel kinni, muidu võib sinikas tekkida."

Ja korraga sai mulle väga selgeks, kui hirmus kaua ma tegelikult juba ühest heast sõnast, toetavast pilgust, ulatatud käest, soojast puudutusest puudust olen tundunud.

Hea, et nutma ei hakanud.

Sel vihmasel sombusel Hingedepäeval.

Thursday, November 1, 2012

...ja küllap me üheskoos ka nende Antsipite ja Michalitega toime tuleme...

Mu süda hõiskas, kui seda nupukest eilse Äripäeva esilehel nägin.

Mulle meenus selle veidike heas mõttes revolutsioonimaigulis-üleskütva loosungiga Andrus Kivirähk, kes mõni aeg tagasi EPL kirjutas: "Sulidest tuleb kirjutada, kirjutada ja veel kord kirjutada, kuni neil on s... maitse suus".
Mina muide lugesin selle lause tookord kohe peale arvamusloo lugemise lõpetamist oma mehele ette, see tuli kuidagi nii südamepõhjast ja läks korda. Ja ka Igor Rõtov on selle oma kolumnis ära maininud.

"Kahju, et Mart Laar haige on, ta oleks ainuke poliitilise eliidi võtmekuju, kes võiks tajuda ühiskonna ootust, kellel oleks julgus asjad avalikult välja öelda ja ka jõudu käima lükata valitsuse vahetus, erakorralised valimised või vähemalt pöörata Toompea nägu veidigi avalikkuse poole", kirjutab ta veel.
Kahju jah, olen Rõtoviga täiesti päri. Aga rohkem on mul hea meel selle üle, et Mart Laar sellest siiski välja tuli ja paraneb. Pisitasa, kukesammul, aga paraneb. Jõudu ja tervist talle!

Lõpuks ometi on vaimne eliit ja ajakirjandus käed ja väed kokku löönud.
Ja kus nüüd annavad tuld!
Vägev!