Monday, December 31, 2012

Uueks aastaks!


Soovides jääda oma aastalõpu mõtetes ja tervitustes blogimaailma keskseks, siis tahaksin välja tuua minu jaoks möödunud blogiaasta Aasta Tsitaadi. See kõlab järgmiselt:

...tõsi, me aeg-ajalt frustreerime teineteist, aga millised kaks koos elavat inimest seda ei teeks. Siis me leiame jälle ühise keele ja läheme üheskoos edasi...

Nii lihtne ja armas see ongi. Väga eluterve.
Minule tuleb see nüüd ikka ja jälle meelde, kui Itu kangutab ja jonni ajab või mehega arusaamatus tekib.
Aitäh Daki!

Aitäh ka muu blogimaailm ja blogijad, kes mulle oma mõtete ja erinevate elude ja suhtumistega jõudu annavad ja iseendale lähemale toovad!
Kuidas see M. Unt ütleski, et uueks aastaks kõike seda, mida soovite ja natuke seda, mida soovidagi ei oska!
Mina lugesin seda Kersti Kreismann' i elulooraamatut 2008 aasta lõpus Bratislavas aastavahetuse reisil olles ja 9 kuud hiljem ...ups....sündis Itu:)

Uhhuuuu....järgmisel aastal lendame jälle!

Sunday, December 30, 2012

Minu kaks filmi

Keskea rõõmud, mis vist ongi minu lemmik Eesti film, jäi mul eile õhtul nägemata, sest väga eksprompt kukkus välja teinegi kõrtsu õhtu. Seekord sõbrannaga, kellega me pole jumal teab, kui kaua täpselt silmast silma näinud, ehk siis jutustanud. Suvel sai korra siiski Vanalinnapäevade ajal Korstnapühkija juures kokku joostud, aga sama kiirelt ka lahku mindud.
No ja kuna Itut eile õhtul polnud ja see tuluke mu peas järsku põlema lõi, siis on just tema see, kes kõige tõenäolisemalt minuga koos üea ees vette hüppab. Oleme temaga palju lahedaid asju koos ette võtnud ja läbi teinud. Siis, kui poisid veel väiksed olid ja me mustakal elasime.

Ja egas siis koju jõudes kohe und ju ei tulnud.
Kui mõnel on raamatuid, mida ta mitu korda üle loeb, siis minul on kaks filmi, mida võin vist lõputult teatud aja tagant vaadata - You have Got Mail" ja "Four Weddings and a Funeral".

Eile mul oli aega ja pildistasin üles ka mõned kaadrid. See pulmade ja matuse lugu on tegelikult otsast lõpuni täis ülimalt mahlast ja pikantset huumorit, tabavaid ütlemisi, kiiksuga persoone. Ülimalt nauditav.
Siit see tuleb...
1.


2. Minu kauaaegne lemmik naisnäitleja, veel palju aega enne Meryl Streepi.

3. Vahva teooria. Midagi natuke sarnast olen lugenud ka oma Piiblist "Enne kui sa uinud"..... Mitte üks ühele, aga siiski piisavalt palju, et seos tekkis.

Positiivne teemalõpetus:) Seda raamatus polnud.

Ja ilusaim matusekõne, mida olen kuulnud /V.H.Auden/

Ja siis too teine film. Hollywood, aga ometi täiesti vastapandamatu. Armas filmike. True Fairi Tale.
So what.
Mõned killud sealt kah.

1.


2.



Ja nüüd kohe Itu kõrvale magama. Head Ööd!

Thursday, December 27, 2012

öös

"Kõik on hästi," ütleb ta juba sel hetkel, kui ma alles ta voodi kõrval seisatan.
Ta oleks peaaegu nagu oodanud. Teadnud. Et ma tulen.
Igal juhul pole ta üllatunud.

Korra vilksatab mul peast läbi, kui vähe meil kulub tegelikult aega, et üksteist lugema õppida.
See mõjub mulle hämmastavalt turvaliselt.

"Sa pead minuga rääkima", ütlen  hästi vaikselt. Juba tema kõrval.

"Kõik on hästi", kordab ta uuesti.
Neist kolmest sõnast kostub uskumatut rahu. Ma ei saa aru, kuidas need mulle nii lihtsalt mõjuvad.

Võib-olla on see majas valitsev vaikus, mis nii hästi kannab.
Toon, kuidas seda öeldi. Kuigi ta peaaegu sosistas.

Ma ei tea. Aga sel hetkel sellest täiesti piisab.
Nii hea ja kerge on uskuda.

"Sa ise ka usud seda?"
"Lõpeta ära."

Kuulen paremini, kui kunagi varem.
Millagi on minust saanud täiskasvanu.

Jään magama.

Veel

...üsna hiljuti arvasin,
et küll tõmbaksin magada
kui teda ei ole.

Nüüd ma tean,
et vajan hädasti ta täitsa hulluksajavat rahutust
nohinat
sooja põske
lähedalolekut
olemasolu.

Et rahulikult magada.
Või siis pimedas lakke passida.

Kõigeks.
Vahetpole.

Wednesday, December 26, 2012

Otse kõrtsust

6 hot shot- i ja tunne nagu kaaluks 100 kilo.
Tegelikult pea poole vähem.
Käisin huvi pärast kaalu peal, et teada, kas usaldada sakkis peaga oma sisetunnet või oleks targem ikkagi kaineks saada.

Siit järeldus, et elutähtsaid otsuseid tuleks KINDLASTI teha kaine peaga.

Sunday, December 23, 2012

9007305

Korras, mina olen tehtud!
Appi, kui lahedalt ta liigub.
Ja Mihkel Raualt tuli saate kommentaar, ülišeff:)

Selili

See on ka mu ainuke rõõm praegu.
Kõik muu tundub nii fake.

Thursday, December 20, 2012

Süda

Itu istub täna hommikul tööl mu süles ja joonistab. Omi imepisikesi kalligraafilisi ussikesi.
Pöörab siis ootamatult ümber ja teeb mullegi vasakule poole rinnale pisikese punase täpikese.
"Ma tegin sulle südame!"

Lähen nüüd jõululõunale.
Palju soojem on.

Tuesday, December 18, 2012

Õige Aeg Virisemiseks...

Virina eluaeg on hetkel lühike. Vaevalt saab välja öeldud, kui juba ta hangub ja kohe ka kinni jäätub.
seega kasutan võimalust ja annan teada, et...

...kui oleksin praegusel elu- ja kliimaperioodil oma aja peremees, ehk siis perenaine, poleks kahtlustki, et sel juhul veedaksin kogu oma vaba aja kolme paksu teki all.
Paraku on aga võimupositsioonil keegi teine ja seega tuleb mul enamus ajast siiski väljapool tekialust viibida.

See on paras katsumus, kuna külmal ajal on meie maja esimese korruse temperatuuris normaalne äraelamine võimalik üksnes pidevas liikumiseks.

Aga mina olen loomult laisk.

Sunday, December 16, 2012

Weekend. At School.




Enne Tallinnasse sõitu astusime mu kaaslase (eri)soovil Ammende villast läbi. Mulle sobis. Ootamatused pakuvad sageli suuremat emotsiooni kui plaanid. Pealegi, ma polnud seal varem käinud.
Sisse astudes küsis ta viisakalt, kas võiksime  väikese koogi süüa ja tassikese kohvi juua. Ehk ka salati süüa.
Meid juhatati lauda. Kelner küsis, kas soovime siis ka menüüd.....ja lisas...et tavalist salatit neil pole....nagu kartulisalatit või...nii.
Mis osutus heaks müüginipiks...vaatasime teineteisele otsa...ja tellisime hõrgud road, part ja koha. Mina klaasi veini , tema shokolaadikoogi sinihallitusjuustuga...ja kaks kohvi.
Tervitusampsud ja majas küpsetatud leib/sai erinevate võietega maitsesid sissejuhatuseks imehea. Meie poolt valitud road olid sama maitsvad, kui välja nägid.
Kook oli põnev, ainult liiga suur. Kohvi oli tõeline kohvi.
Midagi pole öelda.
Kelner sulas ka lõpuks üles ja süütas meie laual oleva pika küünla.
Meie pidasime teda samuti kenasti meeles.

Paar tundi kui peost pühitud.

Minu kaaslane oli kui kirss tordil.
Kui see poleks naisterahvas, siis ütleksin, et kaotasin täna pea.

Mu teaduspõhine nädalalõpp osutus sellest tulenevalt poole kallimaks, aga ma ütlen... ta oli seda väärt.
Kuniks elu.


Friday, December 14, 2012

Motivatsioon

Mina saan ebameeldivate asjadega oluliselt paremini hakkama siis, kui mul on tagataskus teadmine, et võin põhimõtteliselt ka "ohvrit" mängida ja tegemata jätta. Et elu sellest päris seisma ei jääks. Iseasi, kuidas ma selle lõplikult alla neelaks.
Näiteks see segane kodutöö, mille ma eile siiski ära saatsin ja homme ka esitlema pean.
Huu....mina ja klassi ees ja veel segane värk kah.....üks jubedaimaid teadaolevaid olukordi mu elus. Aga ma mõtlen ja elan selle üle homme. Siis kui enam teisiti pole võimalik.
Eile on vähemalt tehtud.

Wednesday, December 12, 2012

Päeva käest öö alla

Ärkan juba mitmendat hommikut, varahommikut, hing haige. Ja enam und ei tule.
Kas ööd ja uned ei peaks olema pimedad ja pilditud, et saaks natukenegi hinge tòmmata?
Minu omad seevastu on reaalset elu nii puupüsti täis, et lõppeks veel isegi hästi, et kõigest uni.
Aga ma ei jaksa ka kogu aeg.

Paar päeva tagasi öeldi mulle ,et olen tugev. Juba jälle.
Ma tõesti ei tea, kuidas ma seda kuvandit loon, aga pikapeale hakkab see mõjuma nagu narrimine.

Tuesday, December 11, 2012

Vahel pean end lohutama sellega, et kes on elanud vales, armastab tõde...

Olen nüüd uue raamatu ja mehe lummuses.
Mis tähendab siis, et olen loomingu-, mitte persoonipõhine.
Mitte fänn, vaid vaimustuja.
Mitte pime ja armunud, vaid respekteeriv.

Järjekordselt selline, mille võiks pea üleni värviliseks võõbata.
Ma tean, et olen selle millalgi palju varem ostnud, isegi alustanud ma mäletan.
Miks ma raamatu käest panin, sellele mul praegu ühtegi mõistlikku seletust polegi.
Ju polnud siis see päris õige aeg. Veel.

Ema ütleb vahel, et tahan elada nagu raamatutes.
Olen sellele alati kõvahäälselt vastu vaielnud. Samas mõelnud, et miski konks selles siiski on. Ainult, et mitte päris õiges sõnastuses.
Täna läbi lume tööle sumabates sain aru, et raamatud on vist minu viis argipäevast põgenemiseks. Võimalus oma elu mängulisemaks muuta. Ehk ka jõudu ammutada. Vastu pidada.
Olen aru saanud, et kui millestki vaimustun, siis lähen rolli sisse nagu näitlejad, kes ühel hetkel ei pruugi päris täpselt aru saada, kust lõpeb mäng ja algab elu. Või vastupidi.

Sel perioodil näen maailma nagu filmi. Või lavastust.
Mitte ainult ei näe, vaid mulle tundub, et olen selles lavastuses ka ise osaline.
Selles raamatus on üks selline mõte: Ma ei usu, et ma leinasin, ma ei usu ka, et ma mõtlesin, ma ei usu isegi seda, et ma jälgisin või lavastasin iseennast - see kutsehaigus on mind kogu elu halastamatult jälitanud ja mult väga tihti minu kõige sügavamad elamused röövinu või need purustanud.
Äkki see ongi see, mida ema ütleb ja mina mõtlen?

Jah, tuleb tunnistada et see mulle meeldib. See lavastuses elamine. See on põnevam.
Vaatan ja näen hulka enam. Märkan olukordi ja inimesi. Nurki. Pisiasju.
Kõik liigub. Kõik elab.
Lisaks usun, et olen siis ka ise avatum ja ilusam. Naeratan rohkem. Vaatan inimestele otsa. Enda ümber.
Negatiivse poole pealt ehk ka veidi ebastabiilsem. rahutum. teravam. otsivam. tundlikum. haavatavam. kõikuvam oma meeleoludes.
Ka elu halvemad küljed joonistuvad siis kuidagi selgemalt välja.

Olen hakanud mõtlema, kumb mind sellistel raamatus -elamiste- perioodidel enam inspireerib ja mõjutab. Kumb käib sel vaimustumise hetkedel enne ja kumb pärast. Kas raamat ees ja reaalne elu järgi või elu enne ja raamat peale? Kas märkan ja jõuan millenigi, mida olen lugenud või  avastan midagi ja leian siis sellele kinnitust raamatust?

Kui  vaatan poes kümneid kleite, millest ükski kõige vähimalgi määral ei ahvatle ja siis ühtäkki äärmise kergendustundega avastan, kui imeliselt hea ja vabastav tunne on mitte ihaldada ja tahta, kas see tuleb siis sellest, et raamatus oli kirjas: Õnneks tõesti, see kurat mind enam ei kiusa. Tore, kui elus mõnestki kiusajast lahti saadakse". Või siis jõudsin ikkagi äratundmiseni ise ja leidsin oma mõtetele kinnitust raamatust?

Ma tõesti ei tea.
Aga see on hea.

Täna hommikul tööle sõites istusin bussis mehe kõrval, kes luges raamatut. Natuke naljakas tunne oli kotist ka enda oma välja võtta. Nii me siis sõitsime terve tee kõrvuti ja lugesime.
Tipp ja Täpp.
Ma ei julgenud teda väga vaadata. Ega raamatut, mida ta luges. Korraks piilusin silmanurgast, oli vist midagi ajaloolist.
Ehk tegi tema sedasama.

Üks peatus varem panin oma raamatu plaksti kinni ja toppisin kotti. Pool minutit hiljem tegi ta täpselt sedasama. Mina panin ühe kinda kätte. Tema ka. Teise kinda. Tema ka.
Sepapoisid, ma ütlen.

Tõusin püsti. Süda oli paha. Täpselt nagu lapsena.
Ses osas pole midagi muutunud.

Friday, December 7, 2012

Kingitus

Väljas on tegelikult praegu ikka võrratult muinasjutuline.
Ma ütlen, käige soojalt riides ja te näete enda ümber palju rohkem.
Mõelge vaid, mina uinun eile õhtul Tõnu Õnnepalu raamatu seltsis ja tema jalutab mulle täna hommikul täitsa päriselt vastu.
Ma oleks pidanud teda kallistama.
Tegelikult oleks täiesti piisav olnud ka vaid üks sõna - aitäh.
Tema on praegu Ituga meie õhtune muinasjutt.
Aga noh, liiga hilja jõudis kohale. Ja ma ei tea, kas ma oleks ikka julgenud ka.
Samas vahel tahaks ju neid inimesi tänada nende töö või olemasolu eest, kes oma tegemistega ka minu ellu midagi ilusat ja head annavad.

Muidu on Eesti ikka ses suhtes võrratu koht.
Kõik on käe-jala juures.


p.s lisan selle talvehommiku kaunistusesks ühe hoopis suvisema temalt pätsatud pildi. Üks mu lemmikutest. Minu arvates on selles pildis tohutu power!

Tunnen end sellega juba natuke nagu ahistaja. Või kooliplika, kes postreid seinale kleebib:)
Ma vabandan......vähemalt ma ise tean, et see pole kindlasti nii ja ma ei teinud seda pahasoovlikkusest.

Wednesday, December 5, 2012

Kolmapäeval, mis oleks pidanud olema esmaspäev või hiljemalt teisipäev

Tunnen end tööl viimased päevad nagu kell - muudkui teen teen, aga edasi ei jõua.
Kõik see, mis eelmisel päeval järgmiseks planeerisin, on suuremalt jaolt tegemata, midagi sajab aina vahele. Ometi pole seda sadu veel eelmisel õhtulgi kuskilt ette näha. Hommikud algavad suure õhinaga, et noh nüüd istun maha ja panen punkti.
Tühja - tänane päev on jälle kuhugi käest libisenud.

Samas saabus täna osakonda tänusõnadega meil ühelt "koostööpartnerilt, kes tänas ja kiitis meie maja töötajaid öeldes, et olles täna ühe teise sama teenust pakkuva asutuse juhi jutul pidi ta tõdema, et on meie backoffice poolt ära hellitatud, siin toimib kõik nagu kellavärk.

Kuskilt otsast usun, et sinna mutrite vahele kaovadki vahel ka minu plaanid.
Vastutulemised. Ümbermängimised. Erinevate osapoolte parema tulemuse/olemise nimel.

Homme jälle!

Monday, December 3, 2012

Vaikus

Ruum on jahe. Akna taga paistavad paksu valge lumega kaetud katused ning puude ladvad. Lund sajab vaikselt juurde.
Klassis istub kümmekond noort inimest. Üks neist on väga kena. Torkab silma. Alati on vähemalt üks.
Nad on süvenenud enda ees laual olevatesse mõneleheküljelistesse inglise keele testidesse.

Ruumis valitseb sügav töine vaikus.Keegi närib pliiatsit, keegi vaatab eemalviibivalt kaugusesse.
Vahel aknast välja. Ja pöörab siis pilgu taas paberile.
Aegajalt keerab keegi neist lehte, keegi kustutab ja tõmbab sauhti lehe purust puhtaks. Vahepeal võib kuulda seda vaikset sahinat ja krabinat, mis tekib siis, kui käsi pliiatsiga kirjutamisel üle paberi libiseb.

Seina peal plõksub rütmiliselt suur ümmargune seinakell. Plõks-plõks, plõks-plõks!
Külmavärinad jooksevad mõnust üle keha. Uni tikub peale.
Aga ei tohi. Pean neid valvama.

Hoian silmi poolvägisi lahti Vaatan neid ainiti.
Võiksin vist lõputult vaadata.
Nii hea on.
Ääretu rahu.

Keegi saab alati töö valmis poole ettenähtud aja jooksul. Kellelgi läheb alati viimase minutini.

Kas usute, et just sellistest valvamistest ja tunnetest said kunagi alguse mu enese õpingud?

Sunday, December 2, 2012

- - -

"No kas sa oled nüüd rahul ja naudid?"
Nii näeb see küsimus välja kirjapildis. Polegi kõige kohutavam või mis?
Vägagi tsiviliseeritud.
Ja mõtleb seda küsimust ( vali sobiv sõna ) ka seejuures üksnes iseendale.
See ei lase tal hea inimene olla.
Selline, kes ta olla tahaks.
Nagu ta teiste jaoks püüab. On.
Mida nad näevad, ma ei tea. Küsima ju ei hakka.
Või rusikaga rinnale taguma.

Ise olen alati me elu ilusamaks püüdnud mõelda. Välja paista lasknud.
Ma ise kõrvalt ei näe, kuidas välja on kukkunud.
Tegelikkus...on palju...toorem.
Ju ma olen lootnud.
Mida ei tohiks ju iseenesest pahaks panna.

Ma ei tea....vahel tundub, et see pole lihtsalt võimalik.
Ma ei ütle, et mul poleks vigu, aga ma tõesti ei usu, et olen nii halb.

Saturday, December 1, 2012

Tavaline talv.

Just sellist talve ja ilma ma armastan. Sellist, mis aitab veelgi paremini välja tuua ja nautida soojaks köetud maja, küünlaid, toas levivad head toidulõhna, kellavaba päeva, paksu tekki ja raamatut.

Keegi siin oli üllatud, et ma omi raamatuid mäkerdan, aga täpselt sellised, nagu allpool oleval pildil näha, need mul välja näevadki. Õnnepalu omad võiksin tegelikult pea üleni ära värvida, aga näen ikka hullu vaeva, et end tagasi hoida ja vaid parematest paremad kohad alla joonida. See lõik siin on muide eriliselt super. Tal on lihtsalt suurepärane oskus sind oma sõnadega nii olukorda sisse viia, justkui viibiksid ise kohapeal - kuuled ja tunned ja...huh, see on nii seletamatult mõnus, et tahaksin koguni silmad lisaks sulgeda, et veelgi paremimi näha, aga kahjuks pole võimalik jälle kinniste silmadega lugeda.
Ma olen alati mõelnud, et kui oleksin rikas, väga rikas, siis palkaksin endale meelepärase häälega proffesionaalse näitleja, kes mulle raamatuid ette loeks. Unistada ju ikka võib.

Eile enne magamajäämist lugesin siis taas kord Õnnepalu, mis sobib minu arvates vaiksetesse ja rahulikesse õhtusse, kus tead, et järgmine päev ei pea kella peale ärkama, veel eriti hästi. Hea, et ma polnud jõudnud raamatut varem lõpuni lugeda, sest eilne mõtisklus sobis nii kenasti meil hiljuti maha sadanud lumega. 

"Talved pole vennad. On tavaline talv ja on halb talv. Tavaline on see, et pole viga. Eluring tõmbub koomale, kütad pliiti ja ahju, roogid lund, loed raamatut. Kes see siis ikka talvest ekstaasi satub? Hea, kui ta möödub enam vähem märkamatult. Viimaks, jaanuaris, veebruari alguses on see nagu üks päev, mis kordub ja kordub, pole migit tähtsust, mis nime või numbrit ta kannab. Aga pole viga, selles on vaikust, leppimist, väikeste rõõmude (mõnus ahjuhautis, kena valge hommik üle hulga aja) poeesiat. Niisugune on harilik talv. Soovi korral võib nimetada teda ka heaks."

Naljakas muide on see, et Itule sobib see raamat samuti üllatavalt hästi. Mitte muidugi kõik, aga päris paljuski. Tegelikult muidugi ei tohiks see nii väga üllatav olla, sest just üks väike poiss oli Õnnepalult küsinud, et miks ta oma kassidest ei kirjuta, et nad on ju nii vahvad. Et tema loeks küll.
Ja Itu kuulabki. Eriti meeldivad talle just sellised kodused lõigud kassidest ja kirjanikust, no näiteks nii: Kasside väike rõõm on ahjupealne. Vanasti sinna hästi ei saanud, aga sestsaadik, kui ahju kõrval on kirjaniku poolkõrge raamaturiiul, läheb sinna mõnus tee.
"Väikesed stanilistid!" pahandab kirjanik, kui avastab, et ülemise raamaturea ülemised servad on puha mustaks tallatud. Õuest tullakse poriste käppadega, kausside juurest läbi, otse ahju otsa!
Kassid vaatavad hämarast ahju otsast, kaks ümmargust silmapaari.

"Öökullid!"
Ja nii ta läheb. Teinekord võib niimoodi kokku saada koguni terve lehekülje jagu juttu, mida Itu huviga kuulab. Ja kui ma siis vait jään, siis ta muudkui korrutab: Luge veel.
Ta ei saa kuidagi aru, mis tähendab, kui ütlen, et kõik teda ei huvita, et ma pean tema jaoks kohti valima.

Et nii ta veerebki. Ja minul on äraütlemata hea meel selliste väikeste soojade, lähedaste hetkede üle.

Sa oled mulle kallis. Kas mina sulle ka kallis ole?
Muidugi, sa oled väga kallis.
Mina armastan sind.
Mina armastan sind ka.

Sellises filmis ja selliste lõputiitrite taustal me vahel uinumegi. Eks kõla ju pisut klišeelikult:)
Aga nagu raamatus kirjas, siis "Klišeedes," ütles ta tõsise näoga, "elutarkus ongi. Leia vaid üles."