Monday, December 30, 2013

Landed

Ma saan neli tundi vabalt vait olla. Ei pea midagi pooleli jätma. Käest ära panema. Kõrvale lükkama. Omi väga tähtsaid mõtteid katkestama, et küsimustele vastata. Või hoopis kellegi teise mõtteid mõtlema.
Kõige tipuks saan veel kuuma sauna. Kooki. Kohvi. Suure voodi. Öö. Ja uue hommiku, kus võib magada kaua tahan.
Mida rohkemat ühelt esmaspäevalt tahta.
Uh-uh-uuuu......imeline.

Sunday, December 29, 2013

Öised lahingud

Loomulikult tuleb ette ka rahulikumaid öid, kuid üsna tihti viskab vahele siiski ka selliseid, kus tegelen peaasjalikult Suvetüdruku eest pōgenemisega. Suvetüdrukul on nimelt juba titest saati väga eriskummaline harjumus täiesti järjekindla intervalliga varvastega mööda mu keha rullida või/ja siis minu padja all oma käega edasi-tagasi nühkida. Kahjuks lähevad me arvamused selle koha pealt lahku: kui tema ütleb, et edasi-tagasi teda rahustab, siis mulle kipub see otse vastupidi mõjuma. Sellest kõrvale hiilimiseks ehitan aeg-ajalt varutekist meie kahe vahele müüri vōi üritan end siis nii osavalt teki sisse keerutada, et ei jääks ainsatki kaitsmata kohta, kust mōni käsi vōi varvas suudaks läbi tungida. Alati on vōimalus voodi jalutsisse risti magama keerata. Ja viimase päästerōngana on voodi all madrats, kuhu saab vaikselt ära veereda. Seda väljavōideldud ruumi korrus allpool jagub mulle muidugi vaid loetud ajaks. Kõige enam ehk paariks tunniks. Siis olen taas avastatud.
Igaks juhuks on mul voodis alati ka kolmas varutekk ja vähemalt viis patja. Juhuks, kui kuskil ääres või kaugemas nurgas peale mu järjekindlat nurkasurumist vaba ruumi on tekkinud.
Aga hommikuni välja barrikeeruda ei ōnnestu mul siiski mitte kunagi. Alati leiab üks väike käsi vōi jalg mind kuskilt vahelt enne üles. 
Nii me siis üksteist taga ajame, mina oma teki ja  padjaga eest, Suvetüdruk oma padjaga järel. Tekk Suvetüdrukut ei huvita. See on küll úksnes minu rida või mure püüda talle seda märkamatult vähemalt kümme korda öö jooksul peale sokutada. Ausalt óeldes polegi ma päris täpselt aru saanud, mis teema neil lastel selle tekiga on: mina vähemalt ei tea küll ühtegi, kes sellest ööd läbi vabaneda ei püüaks. 

Mōned päevad tagasi tegin Mehele sirgjoonelise ettepaneku Suvetüdrukule kiirkorras oma voodi muretseda. Mees palus välja valida, aga Suvetüdruk tōstis loomulikult kisa. Taevani. Lubas maad ja ilmad kokku, kuidas tema hakkab rahulikuks.
Ja egas ma isegi sellesse voodisse esiti rohkem usu, kui et see kunagi siiski käiku läheb. Esialgu tähendaks see kindlasti lihtsalt kahe voodi vahel kōndimist. Aga suurt vahet pole kah: see on meil nii vōi naa käpas.

Iseenesest on ju muidugi nii tohutult mōnna ja armas, kuidas ta end mu teki alla ja kaissu nihverdab.
Mōistaks ta ainult veidikenegi suure inimese kombel paigal púsida. 

Saturday, December 28, 2013

Eile. Nagu suvel. Vōi nagu kakskümmend aastat tagasi.

Käisin eile Sōbrannaga, kelle mees äsja suri, Rakvere Kolmainu kirikus Riho Sibula ja Mari Pokinen' i kontserdil. Mulle viimasel ajal meeldib Tallinnast välja minna. Kaugemal jääb alati palju rohkem aega. Kaaslasele pühenduda. Käigust mōnu tunda. Kōike seda endast läbi lasta.
Kokku saab alati kuidagi vōrreldamatult parem ja tummisem. Elamus. Mälestus. Tunne.

Ma ei hakka teile rääkima, et hea kontsert oli. Palju, palju rahvast. Nii palju, et üks veel ja poleks enam mahtunud. Väga ilus, väike armsate rōdudega kirik. Tühi linn. Tundmatu kohvik. Mitte päris selline cappuccino, kui ootasin. Nooruke püüdlik ning sōbralik teenindaja, kes kohvi lauale pannes teatab, et teeb seda kahe käega, sest ei taha käna panna. Ma ei oska öelda, mis ja miks minuga täpselt sellistel hetkedel toimub, aga miskipärast tōrgun ikka ja jälle uskumast, et see vōimalik on. See-eest otse ahjust lauale toodud  ōunakook lausa sulas suus.
Kōik see oli tore.

Aga tegelikult tahtsin öelda: Sōbranna. Temaga koos on alati. Alati, saate aru. Alati.
Lihtsalt nii hea ja tore, et sellest jätkub kohe mitmeks päevaks.

Mina ei tea miks. Mōne inimesega kohe nii lihtsalt ongi.

- - -

Thursday, December 26, 2013

Tehtud

Tudeng on taas kord hõivanud mu roosilise toa ja ilusa voodi. Suvetüdruk ootab siin veel kännu otsas oma vanaema. Ema ootab seda vaikset mitte midagit ja kiirustamata pokaali shampust.

Suur jõulumöll on selleks korraks ümber. Eks need kärgpere jōulud ole suuremad ja segasemad, et kord olen mina sinuga ja sina nendega ja siis jälle mina teiega ja nemad temaga ja meie meiega ja nemad nendega.
Kui lisada sinna juurde veel ka suuremat ja väiksemat sorti solvumised ja intriigid, kus kes-
keda-näha-ei-taha ja millal-keegi-kuhu-minna-ei-tohi, siis ajab see omakorda kōiksugu plaanid, arvestamised ja sättimised veegi enam puntrasse.

Eile õhtul, kui peale kiiret päeva ja virr-varri lõpuks õhtul hilja köögilaua taga Mehe ja Suvetüdrukuga kolmekesi kokku saime, küsis Suvetüdruk Mehelt väga täiskasvanulikult: Kas minu kohta ka küsiti?
Ei tea, kust neil justkui üleöö sellised küsimused ja tähelepanekud tekivad. Vahetasime Mehega pilke. Naljakas kõrvalt märgata, kuidas ta hakkab tajuma iseennast ja oma kohta selles maailmas.
Leppisime vist kokku, et aastavahetusel spaatame. Kui veel kuhugi mahume.
Mahtusime. Saaremaale. Viimasesse kahte tuppa. Mitte küll minu mekasse, aga siiski saarde. Armas temast.

Mõnest väikesest koogikahvlist ka.
Sellisega kooki süüa on minu arvates ikka kordades hõrgum ja nauditavam, kui teelusikaga ampsata.
Saagu-tehtagu koju nüüd vaid nende peenikeste vidinate väärilisi uhkeid kooke.


Wednesday, December 25, 2013

Keskea rōōmud

Täna on jälle käes see imede ōhtu, kus ōnnestub proovida, kas jōuan pildile vōi mitte.

Mingi meeletu sahm ja sagimine käib. Millal see rahu pidi saabumagi?

Tuesday, December 24, 2013

Sussimajandus

Ōhtul on valge vein üleval riiulil. Hommikul pole.
Ōhtul on auto maja ees. Hommikul pole.
Ōhtul küla pealt koju jōudes leian voodisse pugedes selle kōrvalt maast kellegi suured sokid.

Millest ma järeldan, et Päkapikud on majanduslikud mōtlevad tegelased. Bilanss on neil igal juhul tasakaalus.

Friday, December 20, 2013

Üks pikk päev. Või öö.

"Kas nüüd on hommik? Kas võib tõusta?", küsib Suvetüdruk.
"Ma arvan, et on", vastan mina.
Peamiselt sise- ja väljapuhanud või -puhkamatuse tundele toetudes.
Akna taga toimuvat ei saa usaldada.
Upitan end voodi kõrval maas oleva kellani. "Jah, hommik on".
Kõik mis jääb üle poole seitsme tähendab luba tõusta.

Huvitaval kombel pimedus aga sel aastal kuidagi sobib mulle.
Eile just lugesin 6 nipist, mis aitavad õigeid otsuseid teha ning järsku hakkas mulle tunduma, et pimedus on  üks neist. Pimedus võrdub oma sisus võõrkeelega, mis ei mõjuta meid emotsionaalselt sama palju kui emakeel.
Ning kui emotsionaalne raamistik peale ei suru, siis ses permanentses pimeduses ja vaikuses kuuleb ja näeb teinekord enda sees ja ümber toimuvat hoopis selgemalt.
Pimedus on küllaltki halastamatu.

Thursday, December 19, 2013

Avalik teadaanne!

 
1. Lõikasin välja, täitsin väljad ja murdsin keskelt kokku
2. Kannan kaarti kaasas. Samuti ID-kaarti. (p.s rahakotis)
3. Teavitan otusest oma pereliikmeid ja lähedasi.
 
 
Pisut kummaline muidugi on, nagu lööks Surmaga käed. Kuid onś seal tegelikult suurt vahet: vaevalt, et minu allkirja puudumisel võimas lõppakord tulemata jääb.

Igal juhul, kui minuga peaks nüüd midagi juhtuma, siis keeldun ja keelan seda ajamast ebausu pähe.

Wednesday, December 18, 2013

Argipäevaselt-jõuluselt




R-l oli eile koolis iga-laps-teeb-ühele-lapsele-kingituse õhtu. R tuli koju igal juhul ühe laheda  suureaugulise küünlaga, mille sarnast ma varem näinud pole. Välja näeb natuke nagu šveitsi juust, ainult et punane.
No ja minusugusel küünlafriigil läksid muidugi silmad nagu tikust põlema. Keerutasin küünalt ikka üht ja teistpidi pihus ja muidugi prahvatasin: kingi mulle jõuludeks!
Tahad või? Muidugi, hea meelega!, läks R selle peale silmnähtavalt elevile. Kingin sulle siis teise küünla ka, lisas ta kiiresti, nähes mu ootamatut vaimustust.

Ma ei tea, kas olen rääkinud, aga R on selline eriliselt heasüdamlik ja siiras poiss, kellele kohe meeldib teisi õnnelikuks teha. Minule omakorda teeb tohutut rõõmu tema rõõm teiste rõõmustamisest.
Nii väikesest asjast nii palju head emotsiooni.

Mina ise sain aga eile õhtul peale tööd korraks oma lemmikpoest läbi lipsata, kuna Suvetüdruku vanaema võttis Suvetüdruku endaga võimlema kaasa. Ostsin mõned jõulukingid ning loomulikult ei saanud ma endale ostmata jätta ka seda väikest allahinnatud, pea olematu raha eest müügilolevat punast laternat, kuhu teeküünal sisse käib ning mida ma siis terve õhtu läbi imetelesin. Et jagatud rõõm on suurim rõõm, siis imetlege ka, nii armas lihtsalt!

Otse loomulikult ostsin oma kõik-isemoodi-nõud kogusse ka ühe taldriku. Punase äärega ja keskel oli pilt Hansust ja Gretest ja glasuuritud piparkoogimajast. Taldriku panin Suvetüdrukule sussi sisse. See oli nagu natuke õigustus iseendale kah, miks ma ei saanud seda ometi ostmata jätta.
Aga Suvetüdrukule meeldis küll. Sõi selle pealt juba hommikul putru.

Vat nii ongi.

Tuesday, December 17, 2013

Fucking" headus"? Siiralt pärida.....

Mulle on Inga Raitar ja tema kolumnid alati meeldinud. Kunagi, kui temast sai "Naistelehe" peatoimetaja, tellisin ainuüksi tema peatoimetaja veergude pärast mõnda aega isegi ajakirja.
Tõsi, mõnel juhul läheb ta minu jaoks ka liiga sügavuti ja kipub pillikeelt lõhki ajama (mis on iseenesest naiselik, kuid pikemas perspektiivis hävitav), aga üldiselt on ta artiklid olnud siiski väga eluterved ja mõtlemapanevad.
Seda üllatavam oli lugeda viimase "Pühapäevalehes" tema sulest ilmunud kolumni, mis mind tema puhul tõeliselt üllatas. Endale häbiks iseloomustas sel hetkel kõige paremini minus tekkinud tunnet Kaja Kallas mõte,  et võid ju inimeste silmis olla oma usaldust aastaid üles ehitanud, kuid kõige selle peale piisab vaid ühest väljaöeldud lausejupist, et keegi sinus pettuks ja kogu tehtud töö kolinal alla kukuks.
Miks see nii on?
Kas sellepärast, et kangesti tahaks, et ses muutuvas maaimas säiliks mõnigi pidepunkt ning usk, et kuskil ja kelleski siiski olemas see päris loomulikkus ja headus?

Raitar kirjutas headusest. Kuidas ära tunda head inimest.
Kirjutab headusest ja heast inimesest, kuid palub seejuures naabrinaisel suitsetada kas teisel aknal või õues. Sest kõrval asub tema töökabinet ja aegajalt tuulutusaknast sisseimbuv suitsulõhn takistab tal tööse süvenemast. Ning kui naabrinaine soovitusi kuulda ei võta, muudab ta oma suhtumist olukorda, kuid peale seda tekib tal hiljem tahtmine naabrinaisele koridoris naeratada ja siiralt (kas keegi usub ka seda, mh? ) pärida: kas tervis on korras.

Minul omakorda seda kolumni lugedes on parajad süümekad: kas mina olen tõesti nii halb ja õel, kui ei  leia, et naabrinaine oleks kuidagi rohkem halb ja õel. Või ongi tegu silmakirjalikkusega, kus pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad.
Mis juhtuks, kui vaataks ja kirjeldaks kogu lugu suitsetajast naabrinaise silmade läbi?

Ma ei tea, miks pealtnäha pisikesed asjad mind teinekord nii ärritavad. Ja meelest ei lähe.
Sest kõigele muule, mis naabrinaisi ümbritseb noogutan ju igati nõustunult kaasa.

Lõpetuseks mõned lõigud siia ka illustratsiooniks. Täismahus siit.
Rohkem ei viitsi targutada. Ning kõige tipuks tahaks ju isegi tegelikult hea inimene olla. Aga näe, kuidagi ei kuku välja.

Viimastel kuudel avastasin end pea iga päev mõtlemast oma naabrinaise peale. Ma ei saanud  midagi teha, sest iga kord, kui ta tuli aknale suitsetama, imbus suitsulõhn minu kodukontori töökabinetti, pannes mind lõhna tekitaja peale mõtlema.
Tunnistan, et alguses ärritas see mu töösse keskendumisse sekkumine mind. Kui trepikojas naabrinaist kohtasin, palusin tal endaga arvestada ja suitsetada kas teisele poole maja avaneval aknal, mille kõrval keegi ei ela, või õues. Miski ei muutunud.
Ühel päeval koju tulles nägin teda jälle aknal suitsetamas. Mind nähes tegi ta trotsliku näo, mis väljendas tema seisukohta "oma kodus teen, mida tahan".
Mõistsin, millega tegu. Inimesed, kes tegelikult ei hooli, ei suuda hoolida ka teistest. Nad tekitavad enda ümber äraspidise neelava keerise, mis imeb nende lähikonna tühjaks inimestest,kes neile naerataksid, neid abistaksid või raskel hetkel toetaksid.
Mul pole soovi naeratada, kui naabrinaist trepil kohtan, sest ta seostub minu jaoks ebamugavustundega ja vajadusega töö katkestada.

.................................................................................
.................................................................................

Mida ma aga naabrinaise ja tema igapäevaste mulle tehtavate suitsurünnakutega ette võtsin? Iga kord, kui ebameeldiv lõhn jälle tuulutusavast sisse immitsema hakkas, süütan viirukiküünla või mõne lõhnaga jõuluküünla.

Mu kabinetis läheb seepeale kohe märksa hubasemaks, tuju tõuseb ja töö edeneb. Trepil naabrinaist kohates on tahtmine naeratada ja siiralt pärida, kas tervis on korras.

Monday, December 16, 2013

Kultuurishokk

Eelmisel näadala käisin koguni kahel raamatuesitlusel ja nädala kirsiks veel pühapäeval Suvetüdrukuga kinos.

Kuna mul puudus igasugune varasem raamatuesitluste kogemus, siis polnud mul elu esimest ka millegagi võrrelda. Teine erines esimesest aga nagu öö ja päev. Palju targemaks ei teinud mind seegi. Tean nüüd ainult kumb mulle rohkem sobis.  Eks nüüd tule vist millalgi kolmas ette võtta, et sotti saada, kumb neist siis traditsioonilisem on. Ise usun, et ju ikka too esimene.

Kahe raamatu võrra olen muidugi tänu esitlustele nüüd rikkam, kuid samaaegselt ka vaesem: "Meie aasta Siberis" ja "Jungi hingeatlas. Sissejuhatus" . Ühe glämmi pildi jagu samuti. Teine esitlus oli sootuks teiset puust, igasugune kuld ja kard puudus. Ainult üks vaikselt ja märkamatult filmiv pisike videokaamera oligi.

Jungi raamatu tutvustusel pidas Transpersonaalse Psühholoogia Assotsiatsiooni asepresident Alar Tamming lühiloengu Jungi teooria alustest ning seejärel toimus arutelu koos Fred Jüssiga, kuidas selline geniaalne mõtleja ja inimeste tundja nagu Carl Jung on andnud vastuseid elu asetatud küsimustele, mida kuskilt mujalt pole leida olnud.
Esitlus toimus Nordic hotell Forumi konverentsikeskuses saalis “Sirius”  ning oli täpselt selline, nagu mina ühte raamatuesitlust oma vaimusilmas ette olin kujutlenud.
Kokku paar tundi, aga sellest jäi vähekski.

Naljakas lugu juhtus aga ära minnes. Seisin garderoobi järjekorras, kui kuulsin järsku küsimust: Kuidas teile siis meeldis? Vaatasin üllatusega kõrvale ja nägin enda kõrval noormeest (ma pakun, et ehk vanuses nii 20-25, ehk, ma toonitan), kes tundus kangesti tuttav, aga samas justkui polnud ka. Otsekohene nagu ma olen, küsisin peale ta mõnehetkelist silmitsemist temalt vastu, tõenäoliselt üsnagi järsult: kas me tunneme? Noormees paistis sellest küsimusest natuke ehmunud, vastas pisut ebalevalt: Ei, aga jäi siiski kindlalt mu kõrvale.
No mis siis ikka. Tõenäoliselt see siis ongi see uus kompleksivaba noorsugu, kellega ma väljaspool kodu kuigi palju kokku pole puutunud. Ja kuigi minu puhul on täiesti tavaline sellistest veidigi ebamugavatest olukordadest nagu muuseas põgeneda (no näiteks nina puuderdama), siis sel korral otsustasin end kokku võtta. Seda enam, et mulle ligi astunud noormees oleks võinud mulle olla enam-vähem poja eest. Vist.
Egas midagi. Rääkisin talle siis oma juba küllaltki pikaajalisest lummusest Fred Jüssi vastu ning Alar Tammingust, kes oli mu esimene tööandja, kui peale gümnaasiumit ellu astusin. Siis ei olnud ta veel ei firma omanik ega ka miljonär. Kunagi hiljem, kui ta seda kõike juba oli, töötasin samuti tema loodud firmas ligi seitse aastat. Pidin tunnistama, et tema arengut on olnud põnev kõrvalt jälgida ning et ta ise on üks pagana hea näide töökusest ja tööst iseendaga.
Tõdesin, et Jungist tean neist kolmest tänaseks päevaks kõige vähem. Minu õnneks ütles aga esitlusele järgnenud arutelus Fred Jüssi, et kui ta peale esmast põgusat tutvust raamatuga arvas, et oleks pidanud seda lugema 35-aastaselt, siis põhjalikumalt süvenedes jõudis ta arusaamisele, et tegelikult siiski 50- aastaselt. Seega, see parandas mu enesetunnet (või palun väga, ka piinlikkust), et pole veel asjaga lootusetult hiljaks jäänud.

Noormees omakorda rääkis, et käis sel päeval raamatukogus ja laenutas endale viis raamatut. Siis ma veel ei saanud aru, aga küsisin tema käest selle peale automaatselt: kas kooliga seoses?, sest see tundus kuidagi ainuvõimalik. Noormees vastas: Ei ning tutvustas mulle lühidalt mõne raamatu tausta. Mis olid sama kummalised, kui ta isegi.

Mitu tundi hiljem, täiesti klõpsust, nagu see ikka käib, mul sähvatas: muidugi ma tean, kust ma teda tundsin. Ta oli Peep, kes oli välja astunud seriaalist Pilvede all. Tema hääl ja tema olek. Kõik. Ainult sellist lehvivat tukka tal polnud.
Täiesti hämmastav. See tundub mulle siiani hästi kummaline, kui sellele tagantjärele mõtlen.
Ja kõige tipuks sobisin ma sellesse seriaali ka nime poolest:)

Suvetüdrukuga aga vaatasime pühapäeval Artises multifilmi "Suur maalritöö".


 Edgar Valteri (1971) ja Suvetüdruku (2013)võrratud joonistused
 Film ise oli suurepärane, täpselt nagu raamatust välja astunud. Samuti Vaiko Epliku kirjutatud muusika ja selle esitus. Ainult ülivõrdes. Meile Suvetüdrukuga mõlemale väga meeldis ja parim kinnitus sellest on ehk tänane hommik, mida alustasime sama raamatuga.
Täiesti eraldi teema on aga asja praktiline külg. Seda enam nädalavahetustel ja jõulude ajal. Kui olen sellest rahvamöllust ja lärmist koju tagasi vaikusesse pääsenud, siis aasta-aastalt tunnen end aina suurema kangelasena, et olen suutnud lapse heaks sellise ürituse tarbeks end kokku võtta. Ja tuleb tunnistada, et selles valguses on Suvetüdruk tõesti vanade vanemate laps: näen ta kohmetust, kuidas tema, nagu ma isegi end ses müras hästi ei tunne, kuidas ta ei oska rabada, enda eest seista ega end maksma panna. See oli mulle tegelikult päris raske (isegi valus) kõrvalt vaadata, kuidas ta nii mõnestki asjast lihtlabaselt ilma jäi, sest (veel) ei oska ega tea, kuidas see täpselt käib. Ning kuna ta omal soovil (kuigi puhtast teadmatusest) sellesse elumängu juba sattus, siis mõtlesin, et ühel hetkel peab ta selle kogemuse niikuinii saama ning tegin südame kõvaks. Hiljem kodus olin muidugi probleemi ees, kuidas talle seda, mis seal juhtus, seletada. Muidugi ta küsis: miks nii? Kuidas selgitada, et vahel siiski leidub hetki, kus tuleb õlaga nügida, isegi, kui see loomuomane pole. Ja mis peamine, kuidas selgitada, et tuleb vahet teha, millal see on eluliselt-oluline ning millal lihtsalt piinlikult mage.

Oh jah, need on need minu jaoks kõige keerulisemad kohad, kus iseenda põdemised, loomus, elukogemused ja lapsevanemaks olemise "rõõmud" omavahel suure hooga kokku põrkavad ning kõige enam raskusi tekitavad.
Tahaks ju nii väga , et lapsed siin võrdlemisi halastamatus maailmas ikka hakkama saaks, aga seejuures siiski headuse ja südame säilitaks.

Saturday, December 14, 2013

Jah

Eilne väga ilus päev ja ōhtu oli justkui julgise ja hoovōtt tänasesse päeva. Sōidan sōbranna mehe matustele.

Ma kardan.

Friday, December 13, 2013

Mrs Monk

Korrus allpool oleval WC-l on ainult üks miinus: muidu ideaalilähedase WC seina taga asub gümnaasiumi muusikaklaas. Ning kaunikesti sageli tuleb ette, et WC-d külastades kõlavad selja taga võimsad aegumatud sümfooniad.
Ma usun, te ei oska ette kujutadagi, kui kohutavalt ebamugav, piinlik ja kohatu tundub sellele vett peale tõmmata.

Gümnaasiumi sekretär küll kinnitas, kui oma murest nagu muuseas juttu tegin, et valju muusika taustal pole seda kuuldagi. Mind see aga kahjuks palju ei "lohutanud": sel pragmaatilisel hetkel topin häbi pärast endiselt käed kõrvadele.

Teinekord mõtlen, kas selliseid põdemisi peaks võtma kui hälvet või pigem, kui normaalse inimese tunnust?
Või saab põdemistest hälve, kui hakkan sellepärast oma elus juba midagi ära jätma või totaalselt muutma? Et siis seni, kuni jätkan või kõrvad kinni sama ruumi kasutamist on kõik normaalne. Kui aga vahetan asukohta või loobun korrustest sootuks, on põdemisest saanud hälve.

Wednesday, December 11, 2013

"Sina juba ühe kingaga tänavale ei lähe"

See on tegelikult huvitav, kuidas meil õnnestub endast luua hoopis teine kuvand ja kest, kui ise end selle sees tunneme. Endale mulle muidugi paistab, et enamasti torman ringi suisa paljajalu.
Kuid et olen põhimõtteliselt sama mõtet erinevas sõnastuses mõnel korral varemgi kuulnud, siis oleks vist mõistlikum täna juba tolle teadmisega leppida.
Aga et te siis vähemalt teaks: see ei tule kindlasti kergelt. Selle taga peitub lapsepõlv ja kõva aastatepikkune töö. Alates nendest jubedatest spordilaagritest. Või koguni mandlilõikusest. Mine sa võta kinni, kus need kahestumise juured päris täpselt alguse on saanud.

Tore muidugi, kui mänglevalt välja kukub. Pigem siis juba nii. Vähemalt ühel alal olen saavutanud professionaalsuse.
Armas muidugi ka. Võtan seda kui komplimenti.

Tuesday, December 10, 2013

Hommik

Minu jaoks on seegi üks vaba maa ja vabaduse tunnus, kui inimesed hakkavad nägema oma ninaotsast kaugemale.
Ja seda mitte laia kaarega jõulukingi raha Aafrikasse annetades, et siis kõigile kõva häälega kuulutada ja näidata, kui hea ma olen, vaid hakates pihta enda kõrvalt ja lähedalt ning palju pisematest asjadest.
On näiteks imehea ja soe tunne, kui hommikuses linnaliikluses kedagi autoga vahele lastes ta sulle seepeale tänutäheks tuledega vilgutab. Ma ei oska täpselt öelda miks, aga see on minu arvates nii suur asi. Kõige rohkem rõõmustab aga teadmine, et seda on hakanud juhtuma aina enam ja enam.
Täna näiteks vilgutas mulle isegi buss. Ok, tegelikult ju bussijuht. See juba on midagi.

Mulle tundub, et just nende pisiasjade taga peitub tõeline hoolivus ja headus.
Märgata ka siis, kui auditoorium puudub.

Saturday, December 7, 2013

Viimase hetke shokidieet.

Olen siin ka viimase paari kuu jooksul vist liig hästi elanud ja endale liigse kilo ümber söönud, mis iseenesest pole morjendav, aga  tänase piduliku seeliku tarbeks siiski liiast. Seelik on sedavõrd tuuga, et iga liigne sada grammi selle sees märkimisväärselt tunda annab. Ja  terve ōhtu end kitsa seeliku pärast ebamugavalt tunda pole ka just kōige meeldivam väljavaade.
Seepärast mõtlesin, et alustan tolle seelikuvaenuliku kilo vastu vōitlemist juba nädala alguses, kuigi teadsin juba siis, et tegelikkuses kahaneb see siiski viimasele pooleteisele päevale. Nagu alati. Ja hea, kui niigi suudan. Mis tähendab, et eile lōunast algas mul siiski dieet, mis tähendab sisus ja laias laastus seda, et nelja saia asemel söön kaks ja juustupulkadest püúan ka hoiduda. Minu ōnneks Mees neid viimase nädala jooksul koju pole toonudki. Teada on, et muidu oleks mu tahtejōud järjekordse pōntsu saanud.
No ja kui tuju "nelja-asemel-kaks" dieedi ajal väga vihaseks ja sandiks kisub, siis lonks shampanjat leevendab seda päris kenasti. Loomulikult on sellise suht lühiajalise SOS dieediga pea vōimatu tervest kilost lahti saada, aga pool on ka kōvasti parem, kui mitte midagi.

Rōōmustavam uudis on aga see, et kaaslasena saadab mind tänaōhtusel juubeliüritusel Troonipärija. Sisimas pelgasin, et tema veenimiseks kulub mul märksa enam aega, aga tegelikkuses oli jah sōna mul esimese poole minutiga juba käes. Tuleb tunnistada, et see on omamoodi hea tunne: ju ma siis polegi nii läbikukkunud lapsevanem.
Ja tōtt öeldes, ega ma ei mäleta ka, millal mul viimati oli aega ja mahti kellegagi poistest kvaliteetaega veeta.

Lasin ta ülikonna tänutäheks keemilises ära puhastada, kuid seadsin talle teiselt poolt tingimuseks habe maha ajada. Päris loobuma oma jubedusest polnud ta siiski nōus, mingid millimeetrid plaanib ta jätta, aga eks elus tule ikka neid kohti, kus veits järgi tuleb lasta. See läheb ajaga üha kergemaks.

Üks salasoov on mul tegelikult veel. Tahaks temaga koos ühe Bondi pildi teha.
Vaatab siis. Kuidas välja kukub.
Väike elevus on igal juhul juba täitsa olemas.

Friday, December 6, 2013

Öös

Meie suurimad kaklused Suvetüdrukuga saavad maha peetud tavaliselt teemal, et Suvetüdruk on minu jaoks pisuke sitavares. Leebemalt öeldes: hellik. Hetkel, kui ta jälle üks suur Tatiprintsess on (õnneks veel ilma palavikuta, mida ma õieti ei mäletagi), joriseb, viriseb ja pillib ta näiteks pidevalt nohu ja kipitava ninaaluse üle. Mingi aeg jaksan ma kannatlik ja selgitav lapsevanem ju olla, aga kui ma juba kahekümnendat korda pean seletama hakkama, et nohu on laias laastus väike asi ja et iga väikse asja pärast ei viriseta ega pillita, tema aga mind kuulda võtta ei taha (mida ta tegema kipub, kuigi mul on iseendast ja oma jutust ka juba kõrini), siis just sellistel hetkedel muutungi lapse jaoks ehk liig....täiskasvanuks ja konkreetseks. Kusjuures ma isegi ei arva, et talle seejuures otseselt halba teeks: no jumala eest, elus ei saa ju iga asja peale pillima hakata. Väheke kangem peab olema. Mitte, et nutmine nüüd nõrkus oleks, vahel on see isegi hea, aga no valida tuleb.

Loomulikult on mul tiba raske teda mõista ka põhjusel (kuigi ma püüan hullupööra ning olen aastatega ikka kõva annuse kannatlikumaks muutunud), et olin ise lapsena kõiksugu vastikute asjade suhtes märksa sitkem.

Vat, ja täna öösel siis, kui üritasin vetsus ta kipitavat ninaalust vaadata ja tema taas kord undama pistis ning pesuresti alla peitu puges, muutusin ma jällegi selleks liig täiskasvanuks.
Kuidagi me kaks ikka lõpuks nii kaugele saime, et koos seal soojal vannitoapõrandal vastamisi istusime. Mina hoidsin õrnalt ta näokest oma käte vahel, samal ajal kui temal pisarad vaikselt mööda põski alla voolasid. Vaatasin talle silma ja küsisin: miks sa nutad, ma ju ainult vaatan. Mille peale ta vaikselt ja pisut õnnetult vastas: Ma kannatan .... ise sa juba räägid, kes kannatab, see kaua elab.
Kuskilt otsast tulevad sellised asjad mulle alati ootamatult. Ma pole ikka veel harjunud, et keegi võiks mu sõnu nii tõsiselt võtta.

No ja te ju tunnete ja teate hästi ka neid hetki, kus nagu pühitult kaob pildilt kõik eelnev ning järele jääb üksnes hoomamatu armastus ja õrnus.
Võtsin Suvetüdruku sülle, viisin ta voodisse ning panin ta pikali.
"Ja sina tahad siis kaua elada?"
"Jah."
"Aga sa ju saad ka aru, et teen seda kõike ainult selleks, et tahan, et sul parem oleks?"
"Jah."

Kell oli 5.36. Nii me sealt  magama jäime. Täielikus mõistmises. Suvetüdruku varbad minu kõhu peal.

Thursday, December 5, 2013

Klassika

Ja ühte ma sulle ütlen: sa mängi!
Mängi (lolli, naiivitari, õnnelikku - sinu vabal valilkul). Mjah. Siis on elu palju lihtsam ja ilusam!

p.s. kohandustega.

Tuesday, December 3, 2013

Ettevaatust, mänguväljak!


Käisin täna ōhtul juuksuris, lugesin Postimeest ja naersin nii, et silmad märjad. Tartus on nimelt suur probleem: keset Raekoja platsi on püstitatud vineerist skulptuur, mida lapsed ronimisväljakuks peavad.

Nüüd nad seal nuputavad, mida ette vōtta ja ühe lahendusena pakuvad välja, et oleme mōelnud, et skulptuuri juures peaks olema selgitus, et tegemist on skulptuuriga!

Mille peale mulle meenus kohe anekdoot, kus kōōrdsilm jookseb teise mehega tänaval kokku.

Kōōrdsilm käratab: Sa vaata ka mees, kuhu jooksed! Mille peale teine vastab: Sa jookse ka sinna, kuhu vaatad!

Sinivereline

Uskumatu, kuidas saab niimoodi tüdrukuks sündida.
Lükkab aga oma särava diadeemi püsti pähe ja palub mul endale voodist välja astumiseks käe ulatada.
Isegi dressipüksid ei takista teda tōeliseks printsessiks olemast.

No mina ei hakka tema illusioone lōhkuma ka.
Tere hommikut, teie majesteet!

Tundub, et ma ei väsi selle sissekodeeritud plikalikkuse üle imestamast vist mitte eales.

Monday, December 2, 2013

Unes ja ilmsi

Nägin täna öösel unes, et armusin totaalselt ühte naisterahvasse.
See seik mind iseenesest ei üllata, sest tean väga täpselt, kust alateadvuse algallikast too armumine mu unenäo maailma jõudis.
Hoopis üllatavam on fakt, kui palju see mulle meeldis ning kui mõnus see suudlus oli. Kui nüüd mõtlema hakata siis ehk on ka too positiivne foon algallikast pärit, aga mõneti ehmatav on see tunne sellegipooolest.

Natuke päris elust ja hommikust ka. Olete märganud, kui keerata autos muusika hästi valjuks, hakkab ümbritsev ujuma justkui tummfilmis. Kõik paistab kuidagi teistmoodi: kunstiline ning pisut nagu aegluubis.
Mulle tundub, et ehk iga lugu ei mängi ka, seda ma täpselt ei tea. Aga minu tänahommikuse filmi soundtrack oli Scorpions. Ning see igal juhul nii toimis.

Sunday, December 1, 2013

Märterluse tipptund

Iga jumala aasta aasta ma mōtlen, et no nüüd on siis see kord, kus ma ei hakka ootama Jōule, ei taha lund nähagi, ei vihka jaanuari, ei igatse kevadet,ei lase end sedavōrd mōjutada esimestest sügise märkidest suve lōpus, ei...ei....ja iga jumala aasta ma eksin. Sellest lihtsalt pole vōimalik mööda päâseda, ka kōige suurema tahtmise korral. Mitte mingi nipiga.

Naabritel on ukse kohal jōulutuled. Punased mulle tōsi ei meeldi, nad karjuvad keset seda hommikust sinakat valgust ja vaikust. Kuid ometi: mōjuvad oma möödapääsmatuses nii kummaliselt rahustavalt.
Otsin omad ka välja. Tänane lumi ja pimedus sobivad mu sentimentaalsusega suurepäraselt.

P.s Suvetüdruk läks lund katsuma. Mina seisan selg vastu ahju ja vaatan aknast pealt. Hull.


Saturday, November 30, 2013

Tudengipäevad

Kaks korda selle sügise jooksul on B kodu väisanud ning mōlemal korral alla sööma juhtunud täpselt siis, kui mehed televiisoris armastusest räägivad.
Ma ei saa aru, kuidas sa vōid sellist jama vaadata, pole ta suutnud kummalgi korral oma arvamust endale jätta. Ning ma ei mäleta teda küll ühegi teise saate puhul nii jōuliselt ja järjekindlalt mulle peale käimast, et ma kanalit vahetaksin.
Mulle teeb see muidugi nalja, sest mina omakorda ei saa jällegi üldse aru, millest muidu nii tolerantse  poja nii keevaline reaktsioon.

Samas julgen arvata, et ta pole sugugi ainuke tugevama poole esindaja, kelles saade kergemat vōi suuremat sorti allergiat tekitab.Millegipärast on mulle jäänud mulje, et ka paljud teised mehed saate peale suht üleolevalt nina kirtsutavad.
Aru ma ei saa, mis värk neil meestel selle armastusest rääkimisega on. Miski ringkaitse vōi?

Ah, las ma vaatan, seekord on vähemalt mōistlikud mehed. Sa söö oma pannkooke rahulikult edasi, kasutan vōtet rubriigist Mōhk ja Tölpa. Töötab suht lollikindlalt.


Thursday, November 28, 2013

- - -

Täna lähen sooja ja värvilist püreesuppi sööma.
Eile ju öeldi, et oluline, et sa oma hirmudega üksi ei jääks.

Wednesday, November 27, 2013

Ära hõiska enne õhtut



Just täpselt siis, kui jõudsin maha hüüda, et Suvetüdrukul pole enam valus, läks kogu trall uue hooga lahti. Läks koguni nii valusaks, et vahet nagu polnudki, kas andsin rohtu või mitte. Konsulteerisin kiirkorras arstiga ning sain targemaks, et mandilõikusega käib väga tihti kaasas tugev valu, mis tekibki alles paranemisjärgus, peale kuuendat päeva, kus kõik pidavat kurgus kiskuma, kraapima ja tirima.

No nüüd oleme seda tundnud juba kuus ööd ja päeva. Pärnust olin sunnitud öösel ema hädaabikõne peale autoga öösel koju kimama. Pühapäeva õhtul pidin (tina)raske südamega loobuma väga-väga oodatud teatriõhtust sõbrannaga.
Ma ei tea täpselt, mis side Suvetüdrukul minuga on, aga kui ta tervena veel vahel harva suure kisaga lubab ka kellelgi teisel endale veetassi või tükikese juustu ulatada, siis haige olles tohin kõike teha ainult ja ainult mina. Isegi vankrit lükata. Jah, kuulsite õigesti: vankrit. Vankrist, kus ta esimesed pool aastat ainult karjus, on tänaseks päevaks saanud tema turvamull. Ära ta sinna tegelikkuses ei mahu, igalt poole ajab üle ääre, aga kuidagi ta end sinna sisse ikka sätib ja kerib ning eriti halva enesetunde (või ka ebakindluse) korral tahab ja suudab ta seal veeta ka terved ööd. Haiguste ajal kolib vanker seega alati tagasi tuppa, olles Suvetüdrukule emotsionaalselt vähemalt sama lähedane ja vajalik, kui mulle mu villased sokid.

Kui Suvetüdrukut kurnab haiguste ajal haigus, siis mind matab paljuski teadmine, et sel ajal ei saa ma ise mitte kuskilt otsast grammigi järgi lasta. Üks mu suurimaid hirme on olnud alati, mis juhtub siis, kui ise peaksin mingil põhjusel rivist välja langema. Mitte, et elu sel juhul seisma jääks, ei, seda ma ei arvagi, aga ma lihtsalt tean ja tunnen, kui vajalik ma sel ajal talle olen. Pärnust tulles olin aga näiteks siiski nii kutu, et sel ööl olin küll füüsiliselt kohal, aga üle elada aitas selle puhtalt ema, kes Suvetüdrukut pea terve öö vankriga edasi-tagasi lükkas. See on Suvetüdruku ajal vast teine või äkki kolmas kord, kus tunnen, et kui keegi nüüd ei aita, siis ...... mina lihtsalt ei jaksa.

Täna julgen taas kord vaikselt piiksuda, et see kõige hullem hakkab loodetavasti ümber saama, sest sain just kodust telefonikõne, et Suvetüdruk olla kenasti putru söönud. Ta on selle haigusega ehk poolteist kilo alla võtnud, aga huvitaval kombel on see silmaga selgelt näha. Jalad on pikemaks ja peenemaks veninud, puusakondid välja tulnud, pehmus on kadunud, näoke kõhnemaks jäänud ja silmad suurmaks muutunud.
Suvetüdruk on sünnist saati suurt kasvu. Praegu juba 116 cm pikk ja 25 kilo raske (tervena). Kõik, kes teda esimest korda näevad, arvavad alati ta välimuse põhjal olevat vähemalt kuue aastase. Sellevõrra tekivad esimesel hetkel alati ka käärid tema "suuruse" ja käitumise vahel.
Tema välimusele ja kasvule olen nende aastate jooksul mõtetes palju ruumi kulutanud ja arvatavasti kirjutan sellest kunagi ka ühe eraldi postituse.

Teised lapsed. Teised lapsed, jah. Tuleb tunnistada, et peale Suvetüdruku sündi ei mäleta ma neist pea mitu aastat suurt midagi. Kõige rohkem vahele jäi veel R, sel hetkel poistest kõige noorem. Alles sellest suvest tunnen taas, et mul on natuke rohkem aega ja jõudu tekkinud, et neid ja nende tegemisi, kasvamist ja arengut tasapisi uuesti kõrvalt nägema hakata.
Ja mõelge, isegi K helistas mulle eile. Täitsa ise. Selleks, et öelda, et on nüüd Singapurist kodus.

Monday, November 25, 2013

Kostüümidraama

Kuna viimase pooleteise aasta jooksul kuulub minu tööülesannete hulka ka välisõppejõudude transport ja majutus, olen vanalinnas märkama hakanud erinevaid hotelle. Nagu niisuguste asjadega ikka: kel janu, sel jalad.

Mõni aeg tagasi kinost tulles nägin taas kord üht hotelli, mida iseenesest olen ju varem ka näinud, aga pidanud liiga...ilusaks. Sel korral siiski mõtlesin, et kui koju jõuan, vaatan ta netist meelerahu saamiseks ikkagi korra üle. Aga unustasin.

Umbes nädala aega hiljem potsatas mu postkasti email:

Minu nimi on AN ja ma töötan Tallinna vanalinnas asuvas imekenas hotellis!

Meilt palus majutust teie külalislektor pr. TR ning saime temaga kenasti tingimustes kaubale. Sooviksin siinkohal uurida, kas teil on veel partnereid või lektoreid, kes võiksid majutust vajada? Usun, et võiksime oma lähedusega teile ning tänu vanalinna südames asumisele olla ideaalseks majutuspartneriks teile ning teie külalistele.

Oleksin muidugi ääretult rõõmus, kui leiaksite aega tulla kohapeale minuga kohtuma ning majaga tutvuma. Näitaksin teile kauneid tubasid, pakuksin kohvi ning räägiksime täpsemalt koostöövõimalustest.

Jään ootama teile sobivat aega külaskäiguks ning igasuguste küsimuste puhul võtke minuga julgesti ühendust!

Kas pole kummaline ikka see elu?

Esimesel hetkel lõin kohe ukse kinni (as usually), aga siis mõtlesin...miks ka mitte.
Pealegi, imeilusate asjade ja kohvi vastu on mul ju nõrkus. Kellel poleks.
Loomulikult poleks mul midagi ka koostöö ja võimaluste vastu.

Alguses mõtlesin, et võtan kellegi ikka puhvriks kaasa....aga siis mõtlesin:ei.
Mine mängi üksi seda mängu, millal siis veel!

Täna siis proovingi järgi: mina businesswoman.
Vaatab, milline võinuks mu elu kostüümis välja näha.

Saturday, November 23, 2013

- - -

Istusime eile peale teatrit vinoteegis, kus kōrvaltoas istus ja tähistas midagi seltskond nooremapoolseid inimesi. St naised tundusid üsna noorukesed, kōik väga kenad, meestele pakuks vahemikus 30-40, st mitte enam päris esimeses nooruses.Välimuselt hipsterid. Veini kōrvale head ja paremat, ehk natuke meelemürki. Veidi enne meie äraminekut tegid laua puhtaks ning hakkasid pokkerit mängima. Esmalt vaidlesid veidi, kas panus on 25 vōi 20 eurot. Lōpuks sais kokkuleppele siiski väiksema summa osas.

Ootasin Meest, mantel juba seljas, kui  kōrvaltoa inimesed järsku naerma pahvatasid: Ja, ja, uus Maxima reklaam: kōik on vōimalik!
Keegi lisas midagi ja jälle üksmeelne  rōkkamine. Uuesti. Ja uuesti.

Saan aru, et elu ei tohi liiga tōsiselt vōtta. Ja et mōnes olukorras on must huumor kasulik.
Aga see kōlas tol hetkel nii jube-kohatult, et hoidsin end tagasi, et mitte minna ja öelda, et soovin neile ja nende lähedastele tulevikus midagi sama naljakat.


Friday, November 22, 2013

Õhinal ja etteruttavalt ja inetult ja hästi ja täiesti kohutavalt

Seoses läheneva piduliku aastapäeva üritusega töö juures, otsustati selle sündmuse raames kiirkorras korrastada ka vilistlaste andmebaasid. Kunagi aasta tagasi sai selle tööga vist alustatud, aga seoses vilistlasjuhi lapsehoolduspuhkusele minekuga oli see mingil hetkel soiku jäänud.
Eilse seisuga oli jäänud ligi kaheksasada bakalaureust, kellest kolmesaja andmed pärinevad väga kaugest minevikust. Vähemalt pooltel neist kolmesajast puuduvad andmed sootuks ning enamusel olemasolevatest on samaks jäänud vaid mobiiltelefoni number.
Sain eile hommikul tööpäeva alguses ōppeprorektorilt kirja, et olen kaasatud projekti, millele omalt poolt vastasin, et: vahva, mulle ju nii väga meeldibki rääkida.
Esimesel hetkel tundus see minusuguse jaoks tõesti katastroof. Ennastületav katsumus.

Täna hommikul haarasin siiski härjal sarvist ja eneselegi ootamatult läksin nii hoogu, et tōusin päeva jooksul laua tagant vist kolm korda. Kahel korral selleks, et kohvi vōtta ja kolmandal pidin minema korruse teise otsa lubatud pabereid viima.
Ōhtul rääkisin kodus oma tänase päeva tegemistest ka Mehele, kes mu õhinat just ei jaganud, väljendudes napisõnaliselt, et : Täitsa mōttetu töö ju. Kui ma päeva alustades olin suhtunud sellesse isegi teatava kahtluse ja eelarvamusega, siis päeva lōpuks ma enam Mehe seisukohta ei jagamud. Tegelikult tundub see meelespidamine isegi väga vajalik ja olgem ausad: juba joonele aetud asja on hiljem ka oluliselt lihtsam korras hoida.
Üsna varsti olin oma tagaajamismängus sees juba sellise ōhina ja pōnevusega, nagu lahendanuksin ristsōna. Tuleb välja vōi ei tule, saab kätte vōi ei saa. Teatmeteoste asemel abiks Feissar ja Google. Pluss vilistlaste kohta olemasolev info meie oma ōppeinfo süsteemis. Võrdled, otsid, sobitad.
Tänase päeva tulemus oli umbkaudu 40 inimest, kellest 30 läks lukku ja umbes 10-le väljasaadetud sōnumile (keda muudmoodi tabada polnud vōimalik, kui feissarisse sōnumit jättes) pole veel vastust laekunud. Aga homme on ka päev.

Need kolmkúmmend muide, kellega telefonitsi ühendust vōtsin ja andmeid üle kontrollisn ning kōige lōpuks ka kutse teele saatsin, olid kokkuvōttes väga viisakad ja vastutulelikud. Ühelgi juhul ust nina all kinni ei löödud ega vastikult ei nähvatud. Olgu öeldud, et oskan selle eest tänulik olla. Ja tegelikult on isegi väga tore inimesi aastapäeva pidustustele kutsuda, seda enam, kui vähemalt pooled kutsutustest veel selle üle suurt heameelt avaldasid.
Näeb siis, kuidas homme. Kas jätkub samas vaimus vōi saan ikka ühel hetkel sähvaka vastu näppe ka.

Homme ōhtul peale tööd sōidame Mehega Pärnusse. Mees käib ikka aeg-ajalt oma Meestes, aga mōnikord vōetakse naised ka mängu. Vat, ja homme ongi just üks selline pidupäev. Kohalik teatrijuht kostitab meid kahte ōhtul meie (ok, olgem täpsed, minu) poolt valitud etendusega ning peale etendust ööbime ühe öö ma ei teagi täpselt kelle poolt valitus spas.
Kahjuks tuleb aga tunnistada, et etenduse ja päeva valimisega jäin päris hätta, sest päris ausalt öeldes, ei leidnud ma repertuaarist mitte ühtegi, mille peale üheselt ja koheselt pead noogutada. Kui ma nüüd ōigesti mäletan, siis lōpuks valisingi vist mingi kergemat sorti vodevill tüüpi lavastuse. Olgu siis vähemalt päeva ja nädala lōpetuseks midagi lihtsamat, kus ei peaks ülemäära pead ragistama.
Sellega meenub mul, et käisime õega kuu alguses ka Rakveres (väikeses majas) ja ...jätke see koht nüüd palun vahele, kes halba lugeda ei taha... see oli ikka päris.....kohutav?  Korra varem kellegagi oma inetuid tundeid juba jagasin ja möönsin, et terve etenduse kestel andsin mōttes kogu kupatusele pidevat turmtuld. Ning andke mulle nüüd andeks, kui leian, et see peaosatäitja oli täitsa loodusōnnetus. Õnnneks oli etenduses ka midagi ilusat ja see oli Velvo Väli. Kena mees, mulle sellise välimusega (eriti näoga) meeldivad.
Ja et veel vähe ei oleks, siis kohe esimesest hetkest, kui teatriuksest sisenesime, tundsin kōigi oma saja tundlaga, et olen Tallinnast. Ja uskuge, see polnud üldsegi hea tunne. Alguses mōtlesin, et see on taas kord minu kiiks, aga kui vaheajal seda ōega jagasin, kinnitas ta kahjuks minu niigi ebamugavat süúdlaslik- úleolevat enesetunnet omalt poolt veelgi. Arvan teadvat ka selle põhjust, aga seda välja öelda oleks ka minu jaoks liig: nii jubekole inimene ei suuda ma isegi omaenese blogis olla.

Rääkides lõpetuseks ka millestki ilusast, siis Suvetüdruk on ōnneks-ōnneks nüüd ilma palaviku ja valudeta. Nagu see mulle tuttav laps juba. Ainult pealt näha veel terve talve pimedas keldris üleelanud kartuli moodi. Aga silmades ja sees on elu. Ja see on hea. Nii hea kohe, et kui ta parasjagu ei kanguta ja midagi asjalik-armsalt toimetab, siis vōiksin teda vist kōrvalt vaatama jäädagi. Selline korralik ahviarmastus vōi nii. Kui ahv ikka armastab kōige suuremalt.
Täna enne magamaminekut aga läksime nii inetult tülli, et ma ei suutud  ühel hetkel oma täiesti lubamatut täiskasvanu kontrollimatust endale kuidagi andestada. Kallistasin ja musitasin teda küll enne und, mis jaksasin, palusin andeks ja rääkisin, et suured inimesed ei tohiks kunagi nii rumalad olla. Loomulikult ta vastas, et andestab mulle, aga minul sellest küll raasugi kergemaks ei läinud. Kuidas ma oskan täiskasvanuna veel ikka nii nõme olla? Täitsa hirmus.
Ma ei tea, tahaks endale kohe haiget teha.



Wednesday, November 20, 2013

Teoreem

Väide: Laps on suur, kui mōte järgmisest vōimalikust lapsest armas tundub.
Mida oligi vaja tōestada.

- - -


"Mis sa ütlesid?", sosistab Suvetüdruk.
"Ma ütlesin: Kertu, sa oled ilus!"
"Aa..."
"Siis tuleb parem uni."
"Aa..."

Tuesday, November 19, 2013

Kaunitarid


Jälle üks igavene paar, palun väga: Jaan Tammsalu uus naine ja Haapsalu peenvillane pitssall.


Siin oli enne olemas naine (täpsemalt pilt), millele järgnes pitsall. Niipea, kui seda nägin, armusin esimesest pilgust ja teadsin hetkega - see on minu.
Nüüd, kui isadepäeval isa meilt õega küsis, et mida te siis jõuludeks soovite, oli minul soov kohe varnast võtta.

Kusjuures, ma üldse ei tea, kas pildil olev sall on Haapsalu oma. Ja veel kurvem, et kahjuks ei leia ma nende kodukalt ka sellist värvi. Aga siht on igal juhul silme ees. Mis on kahtlemata parem, kui linnuke katusel.

Rosett ja väike pärl-kõrvaripats kuluksid samuti ära. Pärlikee on mul olemas. Isa kinkis. Küll Suvetüdrukule eelmiteks jõuludeks, aga sain kasutusloa. Kuniks Suvetüdruk kaelakeele järele kasvab.

Monday, November 18, 2013

Omas mullis


Tuleb tunnistada, et pole siin enam midagi tagasi ajada. Kinost on saanud kahtlemata mu neljas Sōltuvus. Täna, kui ema  lahkel loal end taas kord kinosaalis istumas leidsin ning reklaamides vähemalt kaks uut filmi kōrva taha panin, lohutasin end mōttes, et ōnneks on kino siiski oluliselt vähem kulukam, kui ilusad nōud, voodipesu vōi raamatud. Ühe kohvitassi, tekikoti vōi raamatu eest saab vähemalt kolm kino. Vähemalt, ma ütlen. Enamasti vaat et neli vōi enamgi.
Igal juhul jōudsin mōtetes selleni  et kui vanaks saan, vōiksin vabalt ka kinos elada. Vōi miks mitte ka vanadekodus Villa Artis. Ühes sellises väikeses kommuunis, millest mōni aeg tagasi Hvostov kirjutas, suunitlusega kinohulludelele. Tahab keegi, et talle seal juba praegu kohta hoiaksin?

Aga see selleks, nüúd hoopis tänasest hōrgutisest, mida ta sōna-sōnalt täpselt oligi. Peen ja maitsekas. Pikantne. Nüansirohke.  Útleks isegi, et väga stiilne ja väljapeetud.
Väikeste sammudena rahulikult kulgev süžee, mis vaikselt tōusvas joones kuni lōpuni välja kerib, vahepeal raasugi tagasi andmata vōi maha käimata. Kahetunnise filmi kohta suhteliselt vähe sōnu, aga see-eest väga tabavad ütlused ja sisukad dialoogid. Mitmed huvitavad mōtted ja mōttekäigud.  Sōnatud paljuütlevad hetked ja kaadrid. Kui vaatama juhtute, vaadake ise: too tänaval pihku libisev käsi, varahommikune kōne pojale, see úhel hetkel kärsitult avatav aken, mis koheselt avaneda ei taha, habemeajamisvaht ja kōik muu sellele järgnev.
Ma ei tea miks, aga mind tohutult vaimustab, kui osatakse pelgalt läbi oleku ja liigutuste, läbi pisikeste detailide (k)anda edasi tunnet ja emotsiooni, mis on peaaegu, et katsutav ja kordades rohkem kōnetav, kui tuhat sōna.
No ja muidugi kogu filmi krooniks ja fooniks need kōrged aknad, mis oma väärikuses ja suuruses on lihtsalt kirjeldamatud. Nendele olin juba enne filmi südame kaotanud.

Mis kokkuvōttes tähendab, et tōstaksin filmi pikemalt mōtlemata kōrgemale riiulile, nende teiste kōrvale, millest ma ei tüdine ja mida vōin vähemalt korra aasta ikka ja jälle sama suure isuga üle vaadata.

Ärge siis vōimalusel seda head elamust maha magage. Naised kindlasti. Ise arvaks, et meeldib ka meestele. Aga pead loomulikult ei anna.

Andge mulle siinkohal muidugi kohe andeks ka mu väsitav produktiivsus, et ei suutnud jälle oma säutsumise ja emotsionaalsusega homse postituseni oodata, aga seda on mulle praegu eluspüsimiseks ja auru väljalaskmiseks lihtsalt hädasti vaja. Loodetavasti ajutiselt, mis otse loomulikult ei välista, et igavesti.


Paarid

Iga kord, kui muna keedan, tuleb mule meelde Prillitoos. Just sealt kunagi  poole kōrvaga juhtumisi kuulsin, et üks keedumuna päevas süüa on ääretult kasulik. Rohkem polnud vajagi.
Aga need seosed pisut väsitavad. Mida vanemaks seda hullem.
Tahaks maha raputada, aga ei saa.
Et siis sedasi elu lōpuni. Muna ja Prillitoos, muna ja Prillitoos.

Sunday, November 17, 2013

Vastulöök

Mu enda füüsiline vorm on praegu tæpselt nii olematu, et kui ema mind täna tunniks-pooleteiseks ōue toimetama lasi, siis ma enam ei mäletanudki, kuidas värske ōhk lōhnab. Rääkimata sellest, et nahk oli mōne minutiga seljas märg ja esimesel hetkel hakkas pea nii ringi käima , et olin sunnitud püsti jäämiseks seinast haarama.

Nüüd aitab, kui see pinge siin ühel päeval maandatud saab, tuleb kiiremas korras endale ujumise ja kuuma saunaga füüsilist ja vaimset koormust anda.

p.s armastan seda kella kolmest madalat ja kollast valgust, mis aknast tubadesse laiali valgub.

Saturday, November 16, 2013

Kuidas eeskujulikult surra ehk ood elule!

Tōsi, esimest korda, kus tahaksin Tiina Jōgedale ja tavalisele surmale Ekspressis vastu hakata.

Tavaline surm, kui ebatavaliselt juba ainuüksi see sōna kōlab, aga olgu.

Sest tavalisest surmast, mis iga elusolendit kuskil rahulikult ootab, ei taha me midagi  teada, hoidku selle eest!  Millest see tuleb, et inimene ei suuda leppida kōige enesestmōistetavama teadmisega?, viskab ta kinda ( vōi äkki siinkohal kirve) ōhku.

Minule tundub, et surm on rohkem paratamatus, kui teadmine. Mis vahe on teadmisel ja paratamatusel ma hoobilt öelda ei oskagi, kindel on aga see, et teadmine on pluss- ja paratamatus miinusmärgiga.
Vōi kas pole äkki nii, et teadmine sisaldab ka teadmist, mis edasi juhtuma hakkab? Teadmisel on justkui järg. Paratamatus sisaldab aga suurel määral teadmatust. Seletamatust, miks nii juhtub ja mis edasi saab. Kui üldse?
Minu arvates ei käigi surm sellepärast eluga kokku, sest elu kätkeb alalhoidu. Liikumist. Unistusi. Lootust.
Surm ei sisalda ühtegi neist komponentidest.
Me ei saa mōista ega tahta teada milleski, kus me ei tea, mis edasi juhtuma hakkab. Mulle tundub, et see lóplikkus ei käi lihtsalt inimloomuse ja eluga kokku.

Vōi surnuaiad.
Eesti inimene keerab pilgu ära ja annab gaasi ( äratundmise hetk muide), kui ta surnuaiast mööda sōitma juhtub. Ja kalmistu kōrval elamine on halb feng shui, seal on kinnisvara hinnadki madalamad- kehv naabruskond! 
Tōsi ta on, olen minagi juurelnud sama küsimuse üle, miks surnuaedade suhtes just nii käitun vōi tunnen, nagu eelpool kirjas. Ja mulle tundub, et see pole nii palju surm, mida pelgan, vaid nende
kohtade häiriv ja rōhuv vaikus. Saan aru, et Fred Jüssi ei pea silmas päris sellist vaikust, kui ta räägib " kajata vaikusest" , aga surnuaia vaikuses pole sellest ka palju puudu. Surnuaed ei värvi ega  pane ümbritsevaid helisid helisema, vaid tuhmistab ja summutab neid. Need pole tulevik, vaid       minevik. Ja minul on igastahes surnuaiast väljudes tunne nagu Nukitsamehe filmis,  kus lapsed metsast pōgenedes päikeselisele, valgele ja avarale aasale välja tormavad. Kohutav kergendus ja helgus.
Ja ise mōtlen, et ehk niipidi ongi ōigem.

Ning, kui Jōgeda kirjutab,  et eeskujulik suremine peab sisaldama vähemalt kaht komponenti - lahtilaskmist ja tänulikkust, siis pōhimōttelsiselt olen sellega nōus juhul, kui saaksin sinna vahele lisada vanemas eas. Mina ei leia kúll ühtegi mōistetavat selgitust, miks peakski suutma ja tahtma elust lahti lasta ja selle eest veel tänulik olla 28-aastane inimene , kellel enam kaua elada pole antud.
Noore inimese surm ongi üks kohutavamaid ja ebaōigalsemaid asju siin elus. Vōi oskab keegi veel midagi ebaloogilisemat välja mōelda?

Ärge olge enda vastu liiga karmid, olge üksteisega kenad ja nautige iga hetke oma elust.
Sellele lōpulausele kirjutan aga muidugi küll kahe käega alla.

Kiiruga, aga elus ja elu nimel
SK


Friday, November 15, 2013

Operatsioon

No nii, nüüd on siis Suvetüdruk uue meditsiinilise kogemuse ja ühtlasi ka koduse inventari võrra rikkam.
Saab juba opereerida.

Mina tõdesin taas kord, et pole endiselt suurem asi esmaabiandja. Aeg-ajalt pean ise pikali viskama ja nuuskpiiritusega nina all vehkima. Pilt tahab taskusse minna. Minutike taastumist ja toibumist, siis suudan taas kord teisi turgutada. Õed naersid, et mul on isegi varbad lumivalged.

Täna öösel sain üle pika aja rahulikult magada. Oli päris jube, aga nüüd on see vähemalt tehtud.
Küll ta läheb. Nädala pärast on kogu see katsumus loodetavasti möödanik.

Wednesday, November 13, 2013

- - -

Filmivampiiril mu sees on hammas üle mōne aja  taas kord verel ning nōudis mu käest juba uut kolme tilka verd.
Tänane film oli aga sedavōrd vastik ja närviline, et ärritab mind praegugi, kui sellele mōtlen. Kas keegi oskaks mulle öelda, mis eesmärgiga selliseid üldse tehakse?
Ainuke, mis mind selles vaimustas oli pinksilaud, mis neil keset elutuba asus. See oleks tegelikult väga lahe.

Tolle ōōvastava filmi peale lisan siia tänase päeva lōpetuseks midagi hoopis paremat, mida täna päev otsa kuulasin.


Peeglist ja seepidest

Eks, ole, kui kodus on lapsed, seda enam väiksed, siis pole nagu peeglit vajagi.
Enamasti ei oota see peegel isegi ära, kui tema poole pöördutakse, vaid tulistab ise, kui midagi ära fikseerib.
Suvetüdruk näiteks kilkab alati, kui televiisorist Pilvede all või Õnne või Jüri Üdit märkab, et: näe, sinu saade!
Paistab, et armastan ka Maire Aunastet, sest miks muidu, kui Aunaste kuskil telekraanil vilksatab, hõikab ta alati täpselt seda sama.
Pilvede all üle on ta muidugi veel eriliselt õnnelik. Olen hakanud taipama, et mitte ainuüksi sellepärast, et ta naudiks mu kõrval maas madratsil seda meie tunnet, vaid paljuski ka sellepärast, et talle vist meeldib, et mina kolmapäeva õhtut ,nagu pidupäeva alati suure elevusega ootan. Ise kahtlustan, et ju see elevus mu silmades tol õhtul ikka pisut säravamalt peegeldub ning ehk olen talle siis ka (veel) parem ema ja luban (veel) rohkem, kui muudel päevadel.
Uskumatult varakult mõistavad need suslikud oma vanemate nõrkused ära taibata. Et mitte krõbedamalt öelda. Aga jube armas ju. Vähemalt mõtleb ja analüüsib, eks ole.

Siinkohal ei saa ma lõpetuseks muidugi ise väga targa täiskasvanuna analüüsimata jätta, et tolle seebi austajana olen feissaris ka selle lehe fänn. Ning ei jõua ära imestada, kui üksmeelselt mu suguõdedest kaasvõitlejad kommentaariumites kõik "paha" Erikut materdavad. Nüüd siis käib üks lahmimine, et: keskeakriis ja keskeakriis.
Mida keskeakriisi, ma küsin? Kui ta siiani on elanud endast paarkümmend aasat noorema naisega, siis on nagu kõik normaalne. Nüüd siis kriis. Mis need isa-tütar paarid siis on?
Pealegi, kui Raagi nimekaimu üle tunnen uhkust, siis Pilvede all Kertu on minu jaoks igav. Ilus, kena, tubli, kuid lihtsalt surmavalt igav. Andke mulle andeks, aga mina elaks silmagi pilgutamata just tolle punapea kõrval.

Aga ju see puha minu rikutud mõtlemine ole. Ema armastab ikka vahel nähvata, kui mu elust juttu tuleb, et: mis seal imestada, kui sul selline isa on.

Tuesday, November 12, 2013

Pihil

Sukad avastasin enda jaoks (alles) kümme aastat tagasi, hambaniidi paari nädala eest.
Kõigest ei hakka mitte kirjutamagi.
Nii palju häid asju.
Vahel kirun, kus ma varem olin.
Mõned asjad olen oma suures ebakindluses siin elus ikka totaalselt maha maganud.

Kuramuse kahju kohe.

Monday, November 11, 2013

Kahju, kui julged mehed vanaks saavad..

Sellest filmist, kes juba teab. Kes veel mitte, see mingu kindlasti vaatama.
Lihtsalt uskumatu, aga aina paremaks läheb.
Teadsin kohe, esimesest hetkest, et see film meeldib mulle väga.

Eesti kahurivägi sõjas. Koos mägilastega. Väga elus!
Ja vat mis ma nüüd selle filmi peale ütlen: julgus ja headus teevad relvituks.
Ja kui üldse, siis suudavad maailma päästa just midagi nii väikest nagu mandariinid.

Ma ei oska öelda, kas need on nüüd mu puuduvad Väikesed Valged Vidinad, aga olen taas sentimentaalsemaks muutunud. Mitte, et ma nutnud oleks. Ei, seda mitte. Huvitaval kombel suurus ja inimlikkus, tõeline ilu ja sügavus mind nutma ei panegi . Pigem on see ääretu soojus ja ülevus, mis sisse poeb ning pöörast usku ja eluisu tekitab. Ausalt, selline tunne , et see meeleliigustus ei mahu lihtsalt korraga  mu sisse ära.
Nii tahaks kellegagi  jagada. Kedagi kõvasti kallistada. Otse ja kohe!

Suvetüdruk läheb neljapäeval operatsioonile. Tehakse puhas töö: mandlid, adenoidid ja miski toru vasakusse kõrva.
Kuna arst, kes selle otsustas on väga pädev ning pikaajaliste kogemustega, liskas ka sugulane, siis ei kahtle ma opi vajalikkuses hetkegi. Silmad kinni usaldan. Pealegi, on arstid mulle elus palju andnud ja aidanud.
Aga eks tunne jääb ikka, justkui sõtta minek. Südame tuksudes. Selleks nüüd vaimset jõudu ja ilusaid emotsioone kokku korjangi. Millest kinni hoida.

Vajan tegevust, inimesi ja palju muid mõtteid.

Sunday, November 10, 2013

Isa

Mul oli ikka plaan mõni sõna oma isast kirjutada ka, aga nüüd on kell jälle nii palju ja mina parasjagu väsinud.
Ja mul on valida, kas kirjutada. Või Hardi Tiidust lugeda. Ja kuna kirjutamine võtaks aega, siis valin lugemise. Sest muidu peaksin oma õhtusest naudingust ja vaikelust raamatu seltsis loobuma. Ja päris tõsiselt, ma ei raatsi. Ja ega isa ei paneks mulle mu valikut pahaks ka. Sest õigupoolest on see komme ju temalt endalt pärit. Pealegi, kui see veel nii mõnus lugemine, Isadepäevale kohane. Nagu kirss tordil.
Aga enne seda pean kindlasti veel Eesti lipu õuest tuppa tooma. Suvetüduk pani selle mulle enne magama jäämist südamele. Ja lubadustest tuleb kinni pidada. See on üks kolmest asjast, mis mulle isa kasvatusest ellu kindlalt kaasa on tulnud. Või noh, tema rääkis tegelikult kellaaegadest. Aga tänase päeva puhul ja selle koha peal sobis lubadused lihtsalt paremini. Kõlavamalt. Ja isa juba armastab mul seltskonnas särada. Nii, et vähe pole. Kust muidu need lõputud kodusõjad naiste ja pidude ümber.

Panen siis vähemalt pildi. Pilt räägib teinekord rohkem, kui sada sõna.
Ja kui kuidagi peaks nüüd teema kokku võtma, siis kõlaks ehk kõige ausamalt, kui ütleksin, et meheks ma teda mitte mingil juhul ei tahaks, aga isana on ta meile hea olnud.

p.s. ja vahe on ikka röögatu, kas emade- vōi isadepäev. Emad on ikka tavaliselt ju need " halvad" ja isad need " head"
Täitsa karjuv ebaōiglus, kas pole?


Friday, November 8, 2013

Bulgakovi kass

Nagu te vist isegi aru olete saanud, on seegi blogi juba õige mitut aega tollest mahlapakkide ja äädikakärbsete pisikust nakatunud.
Käib nagu kass ümber palava pudru. Või mööda katuseid.

Tunnen, et on aeg vabandada.
Aga mul on täna teda sellisel kujul vaja.

Väidetavalt see ongi kultuur, kui te mind praegu mõistate: märgid süsteemist, mis ei eelda sõnu.

Kokkuhoid


Seda ma ütlen, et on suur vahe, kas alustada hommikul tööle sõiduga kell pool üheksa või üheksa. Esimesel juhul jõuad roolis teha terve näohoolduse. Teisel juhul tuleb end vaat et pool vägisi mõne valgusfoori taha susserdada, et ripsmedki ära värvida.

Nii palju peaks ikka jõudma, muidu nad ei tunne sind ära või küsivad, kas oled haige.
See kõlab nagu õhtusöögilauas, kus külalised ütlevad toidu kohta huvitav, aga isu eriti ei ole.

Thursday, November 7, 2013

Novembris

Minu jaoks pole november veel kunagi teab mis raske, masendav või pime tundunud. Seda enam, kui ta on selline soe ja sombune nagu sel aastal. Tõeline kingitus.
Tohutu mõnna ja luksus on ju hommikuti sellesse erakordselt tummisesse sügisesse astuda ja niimoodi töiselt õhtusse välja tiksuda.

Tööd jagub, leib on laual ning toredaid üritusi ootab ees. Mida sa hing veel tahta oskad.

Kui kuud peaks meeldivuse järjekorda reastama, siis jaanuar jääks mul pikemalt mõtlemata viimasele kohale. Jaanuar võiks minu poolest ka täiesti vabalt üldse vahele jääda. On teine säärane tühi, kõle, piinarikas ja täiesti ülearune kuu.
Saaks, siis astuks pika sammuga otse veebruari välja. Veebruar on üks mu lemmikuid. Esikolmikus, for sure.

Wednesday, November 6, 2013

Udu

Õigupoolest tean  ju terve elu sõnapaari: udusse mähitud. 
Paistab, et sellega on mul olnud nagu paljude muude asjadega, millest olen küll kuulnud, kuid täpselt ette ei kujuta. Ja kui see siis korraga kätte jõuab, tunneb selle hetkega ära.
Praegu on just täpipealt selline udune öö, kuhu end pehmelt sisse mässida.

Eriliselt mõnus ja rahulik on seda Suvetüdruku nohina saatel, paksu teki all lebades läbi akna vaadata.

Külaline minu katusekambris

Mul istub siin katusekambris juba teist päeva üks itaallasest välisõppejõud.
Meeldiv, tagasihoidlik.  Ja väiksest kasvu.

Panin täna hommikul espetsiaalselt temale mõeldes jalga madalama kontsaga saapad. Mulle tundub, et nii võiks talle/meile parem olla. Need samad oranžid, mis nii lahedalt kivipõrandal kõpsuvad.

Ta elab Rootsis. Ma ei tea, kaua see nii on, aga kui ma teda siit üle laua vaatan, siis tahaksin talt kangesti küsida, miks ometi valib inimene vabatahtlikult elamiseks küll ilusa, aga siiski külma ja pimeda maa.

Tuesday, November 5, 2013

Mantel


"See on nii...nooruslik".
"Ah!?!? Mulle tundus see nii naiselik".

Ja korraga jõudis mulle kohale, et tal on õigus.
Minu naiselikkusesse jääb alati kübe plikalikku, mis ei anna mulle ealeski võimalust päris Naiseks saada.

Monday, November 4, 2013

Tagasi ellu

Uskumatu, nii kui need Väikesed Valged Vidinad kõrvale jätta, hakkavad purki pandud tunded ja mõtted kohe uuesti pead tõstma. Lööks nagu pauguga kaane pealt ära.
Kummaline tunne, nagu oleks peale nelja-viit kuud üles ärganud.
Veits üllatav küll.  Kasvõi see, kui üks film võib mõjuda( jälle) nii, et öösel und ei tule. Need vahepealsed kuud pole mul mitte üks öö une või magamajäämisega probleeme olnud.

Peab tunnistama, et neil Väikestel Valgetel Vidinatel on kolm ülihead kaasmõju, millest on ikka üliraske loobuda. Aga ka täpselt sama hulk äärmiselt ebameeldivat, mis mõnusast ja peamiselt mugavast äraolemisest siiski loobuma kisub.
Samas võib täitsa vabalt juhtuda, et ma lihtsalt enam hästi ei mäleta, kui võimatu see elu mul täpselt oligi.

Anyway, ma nüüd elan ka vahelduseks. Kui nässu läheb (või meelde tuleb), jääb alati võimalus end taas kord "normaalseks" tagasi süüa.

Eksa aeg näitab. Ma ei muretse.

Sunday, November 3, 2013

Kertuga kinos



Ausalt öeldes ei suutnud ma kuni lõpuni uskuda, et see võiks nii lõppeda. Midagi uskumatut. Ja head.
Lõpuks ometi üks väga, väga ilus ja helge Eesti film!

Tänan südamest Ilmar Raag´i ja Mari Pokinen´i.
Näitlejaid ja teisi asjaosalisi.
Saaremaad.
Vaimustav töö!      

Midagi nii liigutavat pole ma ammu näinud.
Olen tõeliselt uhke, et see lugu just minu nime kannnab.

Saturday, November 2, 2013

Kikerikiii...,


meie Kahvatu Krahvinna on jälle siin!

"Ära ole põrandal pikali, äkki külmetad!"
"Ma räägin koduga."
"Mis ta sulle ütles?"
"Ma armastan sind! Mul on rõõm, et sa kodus oled!"

Friday, November 1, 2013

Päriselus on tegemist.
Ikkagi jäin Suvetüdruku haigusele oma oskamatuse ja hirmudega alla.

Hospitaliseeritud.
Ühispalatis koos samat masti väikese poisi ja tema...isaga. Kaasaeg.
Suvetüdruk on oma suure isepäisuse kohta üllatavalt vapper.
Ainult vedelal kujul rohtude vastu peidab end voodi alla ja hoiab kahe käega tugevasti voodi konstruktsioonidest kinni.
Puhas klassika.

Monday, October 28, 2013

You call this a storm?



Alati. Alati, kui loodus oma jõudu ja väge ilmutab (aga ka muude keeruliste või pingeliste olukordade puhul), meenub mulle just see ammunähtud koht filmist. Ses lõigus on minu arvates täitsa kirjeldamatu Power!
Ainult Sina ja Mina, silm silma vastu.....võta, kui julged!

Film see voolab minu soontes



Mulle meeldib, et paljud inimesed ei armasta samu filme, mida mina /meie.
Mulle meeldivad pehmete punaste toolidega tühjad kinod, kus piletitel pole märgitud istekohti.
Mulle meeldib, kuidas mu saapakontsad trepist alla minnes tühjas ruumis vastu kivipõrandat kõpsuvad.

Ma polnud kaua aega kinno jõudnud. Eilne käik üle pika aja mõjus kui narkoos.
Too isesugune uimastavalt mõnus rahu mõned hetked enne äravajumist.

Väga puhas(tav) ja peen lugu oli. Rahulik.

Sunday, October 27, 2013

Ahnepäits

Palusin Suvetüdrukul oma haigus mulle anda.
Suvetüdruk tegi suu lahti ja ma sõin selle ühe ampsuga ära.

Paganama hea tunne on.
Selline rahu.
Usun meisse endisse vist ikka rohkem, kui Jumalasse.

Saturday, October 26, 2013

Lõputu lugu

Kolmas päev. Kerib ja kerib. 39,8. Ja alla ei saa.
EMO.
Väga kõrge sete. Analüüsid. Kõhklused. Jätame haigalasse. Ei jäta.
Siiski koju, saateks: kui vaja, siis tagasi.
Lahked pilgud. Osavõtlik suhtumine. Julgustavad sõnad.
Ja siiski, milline vastutus.
Antibiootikumid.
Haiged silmad. Loid laps. Kõrge palavik. Veel kõrgem palavik. Mure.
Kas rohi võtab palaviku alla või ei võta?Võtab?Ei võta? Võtab? Ei võta?

Närvipinge. Närvipine.Närvipinge.

Kurtsin arstile, kui sellel lapsel palavik tõuseb, hakkavad mul käed värisema.
Neli aastat. Kahe erandiga.
Arst soovitas mandlite osas konsulteerida.
Esimesel võimalusel teen seda.

Ema ütleb: Selle lapsega sa oled ikka vatti saanud.


Friday, October 25, 2013

Mina Autojuht

Pean ennast ikka väga rahumeelseks ja kannatlikuks liiklejaks, aga no üks asi suudab mind ka autoroolis kõva häälega vanduma panna: see on siis, kui mu eesolev auto otsustab no kohe ikka nii kindla peale välja minna, et ootab välja keeramisega nii kaua, et valgusaastate kauguselt ka ühtegi autot ei paistaks.

Siis tahaks küll rusikatega vehkida.

Thursday, October 24, 2013

Lootust on. Või mis?

No nii, Tõelised Naised, teie ei peaks nüüd seda postitust lugema.....sest mina keetsin eile õhtul kodus e s i m e s t korda elus kreemjat kõrvitsa-porgandi püreesuppi.
Mehe ema ja õe poolt koju saadetud pooleteise kilone puhastatud kõrvitsatükk mulle palju valikuvabadust selles küsimuses tegelikult ei jätnudki. Aga ongi hea. Sest olen tahtnud selle supiteo juba ammu järele proovida.
Kui te nüüd imestate, miks ma seda lihtsat toitu varem pole kokku keetnud, siis näitaks vist näpuga eelkõige oma eelmisele elule ja seal valitsenud meeste totaalsele numbrilisele ülekaalule, suhtes üks neljale. Sest ausalt öeldes ei tea ma eriti mehi  või vähemasti poisslaps/noormehi, kes püreesuppe väga armastaks (või on see minu saamatuse küsimus, jumal temaga) Igal juhul, nagu paljudes muudeski küsimustes, olen oma vähene-puudulik järjekindluse ja tagantutsitamise tulemusena ka koduses toiduvalmistamises läinud üldjuhul lihtsama vastupanu teed ning peamiselt närvide, aga siiski paljuski ka aja kokkuhoiu mõttes püüdnud alati välja nuputada just neid toite, mida suurem enamus kodusolijatest siiski üksmeelselt sööks.

Huvitaval kombel on aga minu elus tänaseks sootuks vastupidine olukord. Mis tähendab, et mingitel hetkedel valitseb kodus koguni märkimisväärne naiste ülekaal (ülla-ülla). Millele lisandus nüüd ka ootamatult süllesadanud  kõrvits. Koos võimalusega.
Seega täpselt sobilik kombinatsioon, mis igati mu ettevõtmist toetas ja soodustas.

Kuna mina olen teadnud, et soovin seda suppi kindlasti koore ja merevaiguga, siis leidsin järgmise retsepti. Siit.
Foto supist nägi välja selline. Pole ju paha, või mis?

 
Maitses täpselt nii hästi nagu lubatud. Mina lisaks omalt poolt veel vaba käega  ka pruunistatud saiakrutoone. Loodan, et need nüüd ikka on need, mida mina nende all silmas pean (ahjus krõbedaks pruunistatud saiakuubikud). Ning mulle tundub, et ka see võiks sinna peale imehästi sobida.
No ja pruuni suhkrut lisan mina ka pea igale poole (kuigi selles retseptis seda ei eeldatud). Sellegi potitäie peale sai üks korralik supilusikas kindlasti. Minu arvates see loomulikult ainult parandas toidu maitset. Aga mis ma muud öelda saakski (kui et oli parem!).
 
 Tänase hommiku halb uudis on aga Suvetüdruku haiged silmad ja palavik. Vaat tema haigusi ma kohe kardan, sest need on mulle alati nii füüsiliselt kui vaimselt ülimalt kurnavad üle elada Seda põhjusel, et aeg on näidanud, et Suvetüdruk oskab võtta kõigest viimast. Kahjuks ei tee ta selles suhtes erandit ka haige olles. 
 

Wednesday, October 23, 2013

Ebamugav lugu

Mulle on alati tundunud, et kui lapsi on rohkem, kui üks (või pagan, ma ei teagi, äkki peaks ikka olema rohkem, kui kaks) siis üks nendest kipub olema tahtmisest hoolimata ikka suts või sutsuke südamelähedasem. See sõna mõjub kuidagi märksa süütumalt ja pehmemalt, et öelda: lemmiklaps.
Huvitaval kombel pole ma sellest teemast kunagi ühestki ajakirjast lugenud, küll olen oma sellekohasele hirmule kinnitust leidnud mõnestki loetud raamatust. Just hirmule, sest see tundub vaikimisi reegel, mida tundaja olla ei saaks ega tohiks. Peaaegu, et sama hull, nagu sooviks kellegi surma.

Olen sellele üsna palju mõelnud, aga rääkinud vist õigupoolest mitte kellegagi. Peale Mehe, sedasi ettevaatlikult, ikkagi plahavatusohtlik teema. Ääri-veeri  kombanud...et südamelähedasem (või nagu lemmik või nii), et on ju? Tema aga räägib järjekindlalt laste vanustest, et sõltuvalt vanusest vajavad nad erinevat tuge ja erinevas koguses tähelepanu, et sellest võibki jääda ekslik mulje ja muud säärast.

Ometi, rääkigu mis ta tahab, kui mina kõrvalt vaatan, siis mina näen. Et on. Üks ta viiest tütrest on. Aga selles küsimuses puudub muidugi igasugune mõte teda ümber rääkima või midagi selgeks tegema hakata. Usun niigi, et see on teema, kus paljud inimesed  ei tahagi selle mõtte või küsimusega üksi jääda. Sest mis juhtub, kui...?
Ja mitte, et see "pinnimine" oleks mu eraldi eesmärk. Mina lihtsalt sooviks kellegagi vahel ka enda sees kripeldavatel ja segaseks jäävatel ebamugavatel teemadel arutada.
Ning teoreetiliselt võiks ju oma Mees ollagi see keegi, kellele igasugustes küsimustes otsa julged vaadata.

No muidugi, olen täiesti nõus: lapsed on erinevad. Nad kõik on meile kallid ja armsad ning armastad neid kõiki.  Omamoodi. Isemoodi. (p.s loodetavasti ikka armastad, sest tänaseks on olen mõistnud, et ka seda ei saa täiesti iseenesestmõistetavalt võtta).
Aga see kõik pole see, millest ma räägin.
Räägin sellest, et ometigi. Ometigi on üks neist millegipärast või -poolest südamelähedasem. Olenemata vanusest. Olenemata ajahulgast ja pühendumisest, mis talle mingil hetkel ku(u)lub.

Ja et see tunne (teadmine? tunnistamine? leppimine?) on ühele emale tegelikult kohutav süükoorem ja piin terveks eluks.
Kuigi sellele enamus aega ju ei mõtlegi.

Ma ei plaani nüüd ausõna siinkohal sugugi provotseerida, leida toetust või vastupidi halvakspanu, kuulda hinnanguid, heakskiitu ega süüdistamist, kui lõpetuseks kinda õhku viskan: ma ei ole ju ometi ainuke?

Tuesday, October 22, 2013

Armastuse Kuningriik




Selliseks kujunes viimase õhtu jalutuskäik enne keele-viib-alla õhtusööki Montpellier´i vanalinnas. Nagu prantsuse filmi oleks sattunud. Romantiline, kas pole?

Üleüldse, tahtsin tegelikult rääkida sellest, et prantslased teevad minu arvates peaaegu kõike nii, nagu ei tohi.
Nad suitsetavad, joovad väiksetest tassikestest mürkkanget espressot, söövad kooke ja saiakesi, murravad hommikul, päeval ja õhtul ja otse tänaval kotist otsapidi väljaulatuvatest pikkadest saiadest tükke ja pugivad nii, et silm ka ei pilgu, joovad veini peaaegu nii, nagu meie mahla, hommikuti ei söö, lõunal "nokivad", no mulle tundub, et ka suht ebatervislikult, seevastu hilja õhtul ei hoia nad end söömise arvelt tagasi, eksides seejuures mängleva naudingu ja süümepiinadeta kõikvõimalike  dr. Levini ja  dr. Hay lahustoitumise reeglite vastu.

Ainus punkt, millest nad tõesti tervisliku eluviisi juures hoolega kinni peavad, paistab olema füüsiline aktiivsus (no mulle vähemalt jäi mulje, et nad liiguvad palju jala, aga ma pole sugugi kindel, et nad sama innukalt ka spordivad), värske õhk, päike, vesi ja puhkus. Muidugi tuleb tunnistada, et seda punkti on neil oluliselt lihtsam järgida, kui mõnel teisel, sest sedailu ja ilma on loodus neile ka märksa heldema käega jaganud.
Mul pole absoluutselt mitte midagi kinniste, tõsiste, vähenaeratavate ja olgu või tahumatute eestlaste vastu, aga ikka täiesti ebanormaalselt palju energiat, aega, mõttetööd ja kõige tipuks ka raha kulub meil siin Eestimaal pimeduse ja külma peale küll.

Ja kõige selle peale jääbki vaid üle imetleda ja kadestada, kui head ja stiilsed need prantslased kõige selle halva ja ebatervisliku mängu juures veel välja näevad. Bravo!

Toonitaks omalt poolt juurde veel ka nende rahulikkust ja väljapeetust ning oskust igast päevast rõõmu ja mõnu tunda. Elus olla. Vähemalt välisel vaatlusel. Kui nad ei peta.
Aga ma ei usu, et nad seal viitsiksid, selleks tunduvad nad liialt hästi elavad, nautlevad ja laisad.

Kuidagi ei saa siin kohal märkimata jätta aga nende teatavad.....arrogantust, ütleks koguni ülbet suhtumist inglise keele suhtes ja põlglikku hoiakut selles keeles nendega suhelda püüdvatesse turistidesse. Kuskil mujal välisriigis pole ma seda omal nahal nii tuntavalt tajunud. Olin selleks muidugi ette valmistatud, aga ei kujutanud seda ikkagi päris nii.... käegakatsutavalt ette.
Ütleks, et tolle treileri 5-15 sekundit iseloomustab mu praegust tagantjärele tunnetust vägagi hästi. Ma ei imestaks, kui see täpselt nii olekski.



Siia otsa mõned omad klõpsud kah. Kuna olen nüüd juba üht koma teist vanalinna näinud ka, siis pean tunnistama, et oma kitsate tänavate, suuremate ja väiksemate akende,rõdude, uste ning ustekoputitega, väärikuse, rahulikkuse, värvide ja lilledega on nad kõik siiski omamoodi sarnased. Montpellier´i vanalinn tundus mulle aga sarnasusest hoolimata siiani nähtutest kõige huvitavam ja kaunim.


















Mõned lapsed ikka ka. Mees ütles, et saab mu olemisest ja kehakeelest kohe aru, kui lapsi vaatan või neid pildistama hakkan. Pole ka ime, eks ole.




Mõned mehed. Too kaabuga oli muideks Eestis toimetanud, teadis hästi Villu Tammet, Andres Mustoneni ja ta praegust naist, Ene Ergmat. Eesti keelt kuuldes tuli me lauda, oskas eesti keeles öelda mõned laused ning oli kindlasti ainuke prantslane, kes vestles meiega meeleldi inglise keeles.




Lõuna-Prantsusmaa (ehk ka põhja pool, ma ju ei tea) nägu ja omapära, mis mulle kiiresti silma torkas, olid joonistused seintel

Mitmed suured pilt-seinad. Nii tõetruud, et esmapilgul ja pisut kaugemalt vaadates pettis täitsa ära.



Väikesed ehedad ärid, butiigid ja erakordselt palju pisikesi kunstiateljeesid ja käsitöötubasid.


Silma torkas ka hästi palju värvilisi tänavakohvikuid, kus toolid, lauad eri värvides.


Muidugi ka värviline kraam taldrikutel ja isesugused (ning alati erinevad, ka samas kohvikus) laudatoodud joogivee pudelid


Ühed kummalised seina müüritud jalgrattad


Ning otse loomulikult ei saa sel maal üle ega ümber armastusest ja suudlemisest.

 
Muidugi väiksed maanteeäärsed värvilised turud ja seal parasjagu sisseoste tegevad kohalikud, see jäi eredalt meelde. Ilus päris kogemus ja vaatamisväärsus.


Ja lõpetuseks bonne nuit. Siit Montpellier´i öistelt kollastelt tänavatelt.
Kunagi Pratsusmaal kohtume. Ehk.


Monday, October 21, 2013

Koolivaheaeg kärgpere moodi

Suvetüdrukule muidugi meeldib. Tema pluss kolm. Nädal aega.
Umbes nagu sünnipäev, mida ei juhtu iga päev. Egas seda vōimalust ja väge saa siis niisama lihtsalt mööda lasta.

Ühel hetkel kuulsin, kuidas Plikad hakkasid Suvetüdrukule telefonimängu ōpetama. Et kolm jäi üsna kiiresti väheks, siis kutsuti varsti juba mind, siis Meest ja lōpuks kupatas Suvetüdruk teiselt korruselt alla ka R-di. Uskusin, et see tal niisama lihtsalt ei lähe, aga R oli üsna kähku platsis.

Päris lōbusaks läks siis, kui R toru otsa sai. R sosistas kollase kimalase kärmed kondised käed, lōppu jōudis spiraalipidi välja tuhat küünalt kalmistul. Vōi siis näiteks Mai tegi pai Tai poksijale. Suvetüdruk jäi muidugi nii kōrgelennuliste lausetega hätta. Tema jaoks kōlas see vist umbes nagu hiina keel. Jäi teine kohati üsna kurva näoga ja teatas kurvalt, et tal läks meelest ära.

Järgmisest mängust jäi Suvetüdruk välja. See käib nii, et kōik kirjutavad paberile mōne tuntud inimese vōi tegelase nime, kleebivad selle teisele otsaette. See, kellele kleebitakse ise seda nime ei näe. Ja siis tuleb kordamöóda, küsimus kúsimuse kaupa hakata arvama, kellega on tegu, kes ma olen. Eeldusel muidugi, et vōetakse arvesse vanuselisi iseärasusi, mis tähendab, et mina ei kirjuta näiteks Ada Lundver  ja nemad ei kirjuta...PSY. Kas olete ever-never kuulnud mida-gi-gi sellisest lauljast? Ōnneks polnud see minu otsa ees. S(t)eda ma olekski jäänud välja mōtlema.

Lōpuks tuli Suvetüdruku üks lemmik mänge. Kōik tuled maha. Et siis mööda elamist ringi tuterdada. Suvetüdruk kutsub seda öö mänguks. Täna oli eriti pōnev, sest meil ōnnestus endid viiekesi niimoodi ära peita, et  kui Mees poest jōudis ja tule köögis pōlema pani, arvas ta päris mōnda aega, et viibib seal üksi.

Vaat selliseid ōhtuid viskabki vahele.
Mees tōi poest juustukúpsiseid. Oh jumal, ma ütlen. Minu iseloom jääb neile kōvasti alla.

Saturday, October 19, 2013

Looduse hääl


Kui käis üks hala, kuidas Krossi postriga reklaamitegijad ikka nii mööda said panna, siis andke andeks, vaadake palun seda siin.
Selle valge särgiga mehe suu kuju on ju selline, et tal puudub juba looduse poolt igasugune võimalus valmistel edu saavutada.

Kas neid nurki siis tõesti kuidagi kõgemale ei andnud photoshoppida?
Selline hädaldav/vingus ilme ei anna küll mingit lootust (vähemalt mulle), et midagi paremaks saaks minna.
Nagu püksi oleks tulnud.

Friday, October 18, 2013

Hommikuprogramm

Täna hommikul kuulsin autos Star FM hommikuprogrammist, et kuskil olla mingi suhteliselt karm reklaam või ma täpselt ei saanudki aru, millega täpselt tegemist,  kus mees väidetavalt kutsub naist õhtusöögile (või välja), naine ütleb ära , aga kui ta seejärel näeb, et mees istub Lamborghinisse, hakkab mõtlema, et oleks ikka pidanud kutse vastu võtma. Ning kui ta siis kuidagi oma soovist mehele märku annab, saadab mees ta pikalt.
Et siis mehe poolt selline üldlevinud suhtumine, et kui sa ainult mu varandust ja raha jahid, siis keri põrgusse. Mis esmapilgul tundubki nagu igati õigustatud.

Samas, kui nüüd mõtlema hakata, siis vaevalt, et selline mees ise naiste osas allahindlust teeb. Ning kui nüüd väga lihtsustatult naisi autodega võrrelda, siis võib arvata, et üldjuhul valivad sellised mehed välja ka Lamborghini-Naisi.

Et minu point, kuhu ma välja jõudsin on siis selles, et mees ise tahab tegelikult ju samuti Lamborghinit, aga kui naine seda soovib, siis on põhjust solvumiseks ja põlguseks enam kui küll.
Sest mees vajab tundeid ja armastust.
Hm, huvitav suhtumine.