Thursday, February 28, 2013

Between yesterday and tomorrow There is more, there is more than a day. Between day and night, between black and white There is more, there is more than grey.

Palun keerake  lukku uksed.
Minge lõunale või tehke inventuuri.

Likvideerige värske raamatu lõhn. Võtke tööle ninakad teenindajad.
Pange muusika mürtsuma.
Ärge jagage mitme raamatu ostu puhul sõltlastele shokolaadi.
Ega pakkuge kohvi, mugavaid tugitoole, enda unustamist.

Palun võtke midagi ette.
Nende heaks, kes ei tohiks nii tihti sinna sisse sattuda.

Wednesday, February 27, 2013

Tänase päeva kaunitar

Järg on jõudnud kohvitassideni.
Märksõnad: erinevus ja õrnus.

Ilusad nõud on ilusad nõud. Alati.
Täna ei raatsi veel silma alt ära panna. Vaatan ja imetlen. Homme panen klaasi taha külalisi ootama.

Tuesday, February 26, 2013

Päevavaras

Alustuseks palun kohe, et kõik, kes tänast postitust lugema juhtuvad, seda kurjasti ja pahatahtlikult ära ei kasutaks.
Usun, et meil kõigil võib selliseid päevi elus ette tulla.

Hommik algas juba natuke ebatavaliselt. Käsin R-ga lastehaiglas analüüse andmas. Mis tähendab, et tööle hilinemine, võib öelda, oli tänasesse päeva juba eos sisse kodeeritud.

Sealt edasi põikasin sisse Statoili. Viimane aeg (loe: peale reisi) olen tööl käinud autoga. Olen kuidagi emotsionaalselt väsinud ja pole viitsinud end kokku korjata. Et siis täna taas autoga, nagu kunagi varasemalt, kui sain endale lubada kergema südamega raha tuulde lasta.
Võtsin besiini ja märkasin kassas silti - kohv ja kuus saiakest + kaks saiakest tasuta - 4.10 eur.
Kunagi sai Statoili kohvi joodud lausa iga päev. Nüüd ei mäletagi enam, millal seda viimati ostetud sai.
Et siis, kohv ja kaheksa saiakest arvele juurde.
Kui juba laiamiseks läks.

Tööl on praegu oluliselt rahulikumad ajad. Suur kiire on möödas ja kõik, mis päevakorral, julgen välja käia, paistab kontrolli all olevat. Vähemalt seni.
Et siis kino. Täielik lubamatus.
Enamasti ju lõpevad asjad siiski hästi. Eks ole?

Enesele petmiseks (või siis õigustuseks) veel sinna otsa teadmine, et kui ema niikuinii tööpäevad läbi Ituga toimetama peab, siis mu südametunnistus tegelikult hullu moodi piinab, kui pean temalt ka õhtul lapsehoidmises osas abi paluma.

Aga kinos käia ja filmidesse uppuda mulle ju niiiii tohutult meeldib (esimene rida seda siiski päris ei võimalda, tuleb tänase uue kogemuse põhjal ausalt tunnistada).
Et siis kirik keset küla. Kodusest poolest lähtuvalt.

Ja kinohommik. Kohapeal selgus, et veel Väärikate värk. Väärfilmid väärt publikule!
Täielik üllatus. Esimene rida. Üks vaba koht saalis. Mina must lammas väärikate hulgas.
Maagiline Pariis.
Üllatused jätkuvad. Sissejuhatus Anu Aunilt. Olete varem kuulnud näpuotsagagi midagi sellisest  noorest andekast tütarlapsest ? Mina küll mitte.
Vägagi meeldiv. Tütarlaps ise ja tema lühike kokkuvõttev tutvustus/selgitus, mida lühifilmilt üldse oodata. Erinevused täispika filmiga. Lühifilmi võimalused.
Edasi lühikokkuvõte ja sissejuhatus eelolevasse seitsmesse lühifilmi. Sisu ära ei räägi, aga juhib tähelepanu, millele tähelepanu pöörata ja mõelda.
Tuleb tunnistada, et filme on sellevõrra veelgi huvitavam vaadata.

1. Kõige lahjem. Point oli arusaadav, aga mulle tundub, et oleks saanud oluliselt põnevamalt lahendada.

2. Hõrk. Just niisama maitsev filmike nagu ma kujutan ette, et maitseksid kohv ja värsked croissanti saiad Pariisis.
Omamoodi unistus. Vedamine. Päris elus juhtub vist harva, et nii sarnased inimesed kõrvuti istuma satuvad. Ja ettetulnud olukorrast omakorda maksimumi välja oskavad võtta.

3. Kõige elulisem. Minu jaoks vaat, et kõige kurvem.
Mängus on laps. Mina ei suutnud terve filmi vältel kõrvale lükata olukorda ja maailma, millesse laps oli sattunud. Ja mis tast edasi sai. Vihma käest räästa alla.
Filmi tegija lähenes loomulikult muu nurga alt.
Aga ma ei saa seda endale pahaks panna. Mina vaatasin nii.
Kõige suuremat tolerantsust vajav lühifilm seitsmest. Minu arvates.

4. Kindlasti kõige raskemeelsem.
Lapsepõlve traagika.
Olen viimasel ajal aina sagedamini tabanud end mõttelt, et see on omamoodi "kuritegevus" lapsevanemate poolt, kui peame täiskasvanutena võitlema lapsepõlvest kaasa saadud komplekside või ka liig vara peale sunnitud vastutusega, mis saab pagasiks lapsele terveks eluks. Seda vanemate oskamatusest, suutmatusest, tahtmisest, nõrkusest või ka mugavusest iseenda ja oma eluga toime tulla.
Katkised tooruse ja kalkuse taha kapseldunud lapsed. Lastele niigi omasele halastamatusele veel lisaks.
Jah, enamasti kasvavad üles siiski pealtnäha "normaalsed" täiskasvanud, kel õnnestub end lapsepõlvest tulnud üksindusest/kõrvaelelükatusest, mitte mõistmisest,  kurbusest või millest iganes lahti rebida ja "ravida", vedamise korral sootuks vabandeda, aga tihtipeale vajab see siiski palju aega ja tööd.

Aga võisin praegu ka väga vabalt teemast kõrvale kalduda.
So what?

5. Läbi väikelapse silmade.
Jube väsitav oli see viir-varr. Tõesti. Milline kergendus ja rahu, kui poiss lõpuks nende pallidega sinna kõrgele, vabaks lendas.
Meie täiskasvanutena arvame teadvat, mis on lapsele parim. Jumala eest, annaks jumal mõistust teha vahet vajaliku ja iseendi soovide vahel.

6. Selle filmi lõpus ei suutnud ma pisaratele vastu panna. Ühelt poolt äärmiselt ülekohtune, teiselt poolt inimlikult mõistetav.
Tihti vajame järelemõtlemiseks, arusaamiseks ja mõttega harjumiseks natuke omaette olemist ja aega.
Väga ettearvamatu, ootamatu ja kindlasti ka ehmatav kannapööre keset filmi.
Usun, et kõik saalis olnud inimesed mõtlesid sel hetkel oma peades enam-vähem sarnaselt - mis siis nüüd saab?

7. Algas mõneti nagu muinasjutt.
Poole peal mõtlesin juba, et nii ei tohi ega saa ometi lõppeda.  see ei ole aus!
Ma ei ole muidu eriline õnnelike lõppude soovija, aga sel korral peaaegu, et nõudsin. Aga ei tulnud, õnneks:)
Täpselt nii nagu õnn võib ühel hetkel meile lihtsalt kaela sadada, võib see juba järgmisel hetkel sama lihtsalt käest libiseda.
Oli väga ehe ja tõeline.


Edasi ma nüüd ei teagi. Järgmine Väärikate hommik on 5. märtsil. Karikakramäng II.  Otsisin täna hommikul tegelikult  just seda filmi, aga oma kurvastuseks pidin nentima, et kinodes see enam ei jookse.
Kirsina tordil mõjuvad seejuures veel filmi külalis-sissejuhatavad abielupaarist režissöörid Katrin ja Andres Maimik.
Aga sellele ma praegu rohkem ei mõtle.

Ema helistas ja lubas, et saan peale tööd veel õhtul ujuma minna. Kui tahan.
No ma ei tea. Kui oleksin ebausklik, siis vist ei läheks?

Lõpetuseks palun veel kord läbi lugeda postituse esiemene lause.
Ma väga palun!

P.s Prantsuse kirjaniku ja Pariisi suure austaja Julien Greeni arvates tuleks Pariisist rääkida mitmuses, sest selles linnas peitub nii palju saladusi ja vastuolusid. Sügavale teadvusse on jäädvustunud ettekujutus kunstnike mekast, armastuse, õpetlaste ja intellektuaalide linnast või flanööride ehk hulkurite ja päevavaraste lemmikpaigast.

Monday, February 25, 2013

Iti räägib

Kroonika.

1. Kõige popim, mugavam ja enam kasutusel olev rubriik: "vähem silpe".
Tagant ja vahelt.

Sini, puna, kolla, rohe  ja Palun Vabust!

2. Rubriigist "puzzle". Tähed segamini, aga kõlat koheselt arusaadavad.

Evelont.  Kirikael..  Konnakilp.

3. Rubriigist " "keeruline eesti keel".

Kook on vahepeal tagurpidi minnud.

4. Rubriigist "väike vanainimene".

Aga telekat ei vaata. See on ette keelatud.

Eilne sünnipäevakontsert oli tõeline kingitus.
Äärmiselt pere- ja lapsesõbralik.
Itu istus terve kontserdi teleka ees. Tänu sellele sain ka mina seda nautida.
Väga väga ilus.

Aitäh!

Saturday, February 23, 2013

Chiappitad

I was made an empty dried little pumpkin and, according to a very ancient "MAYA" legend, I give my owner longevity and happiness!

Nad liigutavad muide iga kord, kui voodisse läheme üliarmsalt päid.

Minu poolest võiks neid olla vähemalt viis korda rohkem. Terve voodiäär.
Selliste asjade suhtes olen absoluutselt selgrootu ja Puudulik.

Pakkusin doktor B-le ka ühte, aga ta hakkas naerma ja ei võtnud vastu. Ta on nimelt kindel, et ta ei ela kaua. Nii umbes 75-aastaseks.
Seega oleks kingitus tema puhul puhas raiskamine.

Friday, February 22, 2013

Jumalaga!

Kummaline on hetkel hoida käes mehe kirjutatud raamatut, kellest ma tean, et ta täna siit ilmast lahkus.
Tunnen end ühest küljest isegi süüdi, sest eile õhtul just mõtisklesin, kas ta võiks olla veel elus või on surnud. Uskusin, et ju ta ikka surnud ole, sest kirjeldused elust ja toimunust tunduvad olevat aset leidnud niiiii tohutult ammu.
Täna jällegi on tunne nagu hoiaksin raamatut lugedes teda veel siin ilmas jõuga kinni!



Thursday, February 21, 2013

3 raamatut ja Puudulikkus.

"Märk on külges eluajaks," ütlesid naised sealsamas rannal käed puusas seistes ja oma krobelisi jalgu merevees leotades mõne viinaveaga naise kohta, kui olin veel väikene tüdruk ning nende tänitavaid ja tooreid jutte pealt kuulama pidin.
"Siukesest viast juba niisama lahti ei saa," käiasid naised. "Noorena oli teine ilus tüdruk, oli üle linna plika see Ilus Naine, nüid aga joob nagu loom, püherdab ringi nagu emis. Jumal tänatud, et tal lapsi pole - seda õnnetust veel vaja!", langesid Kestmisega vankumatu leppe sõlminute kohtumõistjakirved Kestmise ahistavusest ja kunagisest noorpõlveängidest räsitud sõltlasele kaela. Naiste meelest polnud lastetu naine küünemustagi väärt, aga temale tehti tema pühas rõveduses erand.
"Viisin talle täna hommikul suppi, mis mul lastest üle jäi," ütles üks naine teisele, "aga ei julenud mina sinna siapesasse oma jalga tõsta, jätsin purgi ukselävele ja tulin tulema, magas teine nigu surnu. Pärast akkasin mõtlema, et oleks võinud selle supi tagasi koju tuua ja koerale anda. Nigunii magab sial järjest kuni esmaspäävani välja, supp lähe ju kõik apuks!"
Jah, suppi oli talle vaja, sellele üle küla kaunitarile, kes oli juba hambutu, nägi enda tegelikust vanusest kolmkümmend aastat vanem välja, nuias kesksuviti väikelinna poe ees Lääne-Virumaa tuntumate mafioosode järeltulijate käest pundunud näoga õlleraha ning räuskas: "Äge Audi on sul, ilus poiss! Anna mulle kaks krooni, olgu sul elus õnne, kallike!"
Nendel kurikuulsatel kiskjalikel üheksakümnendatel, mis ikka mul veel silme ees seisavad, teevad need noormehed naise mangumise peale põlastavaid grimasse, sest naine ei tunne ju uuemaid automarke - kes siis üheksakümnendatel enam Audiga sõidab! -, aga viskavad talle vahel irvitades viieka, mille eest naine neid pehmel keelel õnnistab.
Naine võiks küll juua seda leent, mis tuttava naise toekast Kestmisest pajapõhja järele oli jäänud, sest neeluava on tal veel terve, ehkki söögitoru ja magu odekolonnist ammugi auklikud, aga ta ei jaksa ennast kätte võtta, et oma seapesast roomata ukseläveni, kus ootab turgutust toov kondileem - tema magab kui surnu!
Ja etanooliaurudest küllastnud unes ilmub talle painajana mees, keda ta kunagi armastas, aga kes ta muidugi maha jättis, pärast seda, kui naine oli linnast välja viiva maantee kõrval vana saeveski taga ühel juulikuu päeval esimest korda elus tundnud - ta oli siis kaheksateistkümne aastane -, kuidas Kõiksus ja Olemise vägi korraga tema alakehast pealakke, ilusate paksude tumedate juuste juurteni tõusevad ja talle läbi metsikute vabastavate värinate kinnitavad: "Naine, sa Oled Olemas!"
Mehel polnud Naisele terveks eluks  jäänud ekstaatilise hetke juures küll ülemäära suurt osa, kuigi ta oli tegija mees, kelle kohta räägiti, et ta magatab mõnikord isegi linnakese kõige pirtsakamaid abielunaisi - ja olgugi et ta hormoonidki möllasid, taipas Naine üle mehe õla veel taevassegi vaadata.
See tunne ei kestnud kaua, kuid muutis ta rahutuks - Naine oleks pidanud oma pilgu sinna oma Olemise Püha Tuuma taevasse kinnitamagi, aga tema hakkas miskipärast mõtlema hoopis mehe ilusatest silmadest. See sündis pärast seda, kui mees oli oma mootorrattaga linnast alatiseks välja, vasakule, suurele maanteele pööranud ning Naise tema päris oma taeva kõrguse ja raskusega üksinda jätnud.
Kui Naisele poleks plikapõlves sisendatud, et mehe silmad on samasugune taevas, kui see, palju kõrgem ja avaram, mida ta üle mehe õla nägi, oleks ehk temagi kestma jäänud. Oma kaasasündinud iseloomust tulenevalt küll võib-olla veidi teisiti kui tema sookaaslased, aga kuidagiviisi kindlasti.
Või kui oleks tema verinoore hinge segadus lahti harutatud, talle tunnustuse ja toetusega öeldud, mida ta tol suvepäeval tegelikult nägi...Aga kes talle seda oleks osanud seletada! Väikelinna elus ei veedeta aega noorte inimeste tobedate tunnete analüüsimisega, mis nagunii ühel heal päeval üle lähevad, sest elu nõuab oma - tunnetest rääkimine ja nende väljaelamine, see on sihuke naiste värk, ja seda tehakse enamssti enne pulmi.
Siin on tarvis tegutseda, ennast kehtestada, oma argipäeva eest võidelda - mida jõulisemalt, seda parem - ja Kesta.
Kui keegi oleks Naisele tema nägemuse olulisust igal hommikul peale ärkamist meelde tuletanud, oleks ta võib-olla jõudnud oma kompsud kokku korjata, minema sõita, pealinnas korter ja töö otsida, teatris ja kontserdil käima hakata. Tema aga läks tööle kohaliku toidupoe väikesesse tarbekaupade letti ja pärast tööd suundus tehtult lõkerdades oma pingete maandamiseks linna peale, kulmud süsimustad ja huuled leekivpunased, alateadvuses ikka veel tolle mehe kuju, kes juba ammu kõrvalasuvas alevis ehitustööd leidnud oli ja seal koos perega rahulikku töömeheelu elas.
Käis Naine ringi ja lõkerdas, ja alati oli ta viimase moe järgi riides - kapp oli tal täis volangidega pluuse ja alt laienevaid pükse, mida ta ise endale Burdade järgi õmbles. Jäi mõnikord tuttavate töömeeste juurde ööseks; algul paariks, siis juba päris mitmeks päevaks, ja nädalatekski.
Vahel, kui soe ilm, viskasid mehed ta oma seltskonnast välja, sest ta tikkus neid purjuspäi narrima, ning siis ärkas ta sageli mere ääres pingi peal või Rannaklubi esisel muruplatsil. Õige pea lasti ta Keskuse poest töölt lahti ning seejärel läks ta Grillbaari koristajaks. Sedagi tööd ei jätkunud kauaks, ja kaheksakümnendate aastate lõpul elas ta juba invaliidsuspensionist. Arvati, et ta on ka muidu napakas, aga meestele napakad naised ju meeldivad. Nagu väikelinna alkohoolikute naised põlastavalt kinnitasid: Naise ema, kes tütre teismeikka jõudes maovähki suri, oli ka alati natuke napakas olnud - niisama ilus ja niisama napakas. Naise ema luges isegi raamatuid, luges küllastunult ja ahnelt - ka saksa- ja inglisekeelseid raamatuid, ja olevat veel maikuu lõpuski kuuekümnendatel aastatel linna peal ringi käinud kallite kapronsukkade ja kõrgekontsaliste kinniste ninadega kingadega, sest ta olevat kusagilt Tšehhi ajakirjast teada saanud - esimesena, kuna napsas kirgliku lugejana kõik paremad ajakirjad raamatukogust kohe endale -, et Coco Chanel oli kunagi öelnud, et daam ei välju kodunt kunagi sukkadeta!
Ja võiks arvata, et Nainegi elas, nagu ta elas, puhatast trotsist ja teiste meelehärmiks, just seepärast, et niisugust elu korralikud naised ei ela - seesugust elu elatakse ainult väljamaa filmides; aga ei, tegelikult...otsis ta pidevalt siiski oma olemuse tuuma ning seda ümbritsevat ja kaitsvat, olemise tuuma kontuure selgelt väljajoonistavat, talumatut, aga puhast taustapilti oma elule. Kuid seda ei näinud Naine enam kunagi.
"Tahtejõust tuli tal puudu. Kahju niisugusest raisatud elust," lausus linnakese veterinaar nukralt, kui Naine viimaks oma ema kõrvale maha maeti ja kirstukaant isegi tema naabrimehe jaoks ei avatud, sest vaatepilt olnuks talumatu ka mehele, kes Naist tema noorusest peale kogu aeg salaja armastanud oli ning tal veel enne surmagi pliidipuid lõhkumas käsi ja kellel Naise maja võtmed olid - ehkki välisuks oli Naisel enne surma juba öösitigi pärani - ja kes aeg-ajalt oma abikaasa vastuseisust hoolimata Naise koduurkasse hilisõhtuseid kontrollkäike tegi, et vaadata, ega too pole põleva koniga voodisse magama jäänud.

- - -
...kunagi, kui sa raamatuid lugema hakkad, tunned Sa võib-olla ära temagi, kelle stiili ma Naist kirjutades järele tegin.

- - -

Minule meenus seda lugedes millegipärast selle raamatu Naine. Siit ta tuleb, oma Puudulikkuses, meelevaldselt ja tükati:

- - -

Oma klassikaaslasi meenutades pean üllatusega nentima, et toona ei tulnud mul pähegi uurida, kas meie hulgas oli üldse põlistesse perekondadess kuulunud lapsi. Ju ma tõesti eeldasin, et seal põliseid polegi.
Kuigi üks oli. Vist. Kõhklevalt on see kirja pandud seepärast, et ta meenutas rohkem mingit muinasjututegelast.
...sealses rannas elas üks nõiamoor. Tema hütt asus ranna puutumatus osas, kus on linna plaaž. Keset seda seisiski moori osmik. See asus nii lähedal merepiirile, et suuremate tormide ajal pidid pritsmed vastu seina lendama.
Võite uskuda mere ääres üles kasvanud inimest: koht oli ühe maja jaoks väga kummaline.
Kes pole mere ääres elanud, ei saa ehk aru, mida tähendab olla veepiirile nii lähedal. Kusagil Vahemere ääres ehk ongi selline lähedus šikielamise tunnus, aga meil siin...ausalt öelda, inimene peab olema peast segane, kui ehitab elumaja merele nii lähedale. Mul pole kavatsustki solvata kõiki neid tuhandeid kaasmaalasi, kellel on samuti majad niisugustes kohtades. Lahemaal võib seda näha küll ja küll. Aga juhin tähelepanu Selle ranniku avatusele, seal ei sopistu rannajoonde ühtegi kaitstud lahetaskut nagu näiteks see, mille ääres asub Käsmu küla.
Katsuge kunagi novembris natuke aega mere ääres seista. Alustuseks puhub tuul teid soolast veetolmu täis nagu õhupalli. Kui te tahate oma abitud kopsud jälle tühjaks lasta, peate keerama selja mere poole. Hingate end tühjaks ja vaatate taas merega tõtt, hoides nüüd targasti kätt suu ja nina ees, ahmides õhku selle mannetu tuuletõkke tagant. Siis hakkab suud kaitsev käsi külmast kangeks tõmbuma, vahetate kätt aga seegi läheb kohe kohma. Keerate taas selja mere poole ja toetute vastu tuult nagu viltune majakas mängufilmis "Somnabuul". Tinahallide voogude liikumises on ürgset ja vääramatut jõudu; mida kauem te seal rannal seisate, seda nõrgemana ja tühisemana end tunnete.
Tinahalli vee õõtsumine hakkab lõpuks mõjuma hüpnotiseerivalt, veel natuke, ja tekib tunne, et merehaigeks võib jääda ka kindlal maal seistes. Merevoogude lummusesse langemisest hoiab vaid tuul, mis lõikab kerest läbi otse vastu luud, justkui seal ees polekski liha ega rasvkude. Kajakate ja luikede vaatamine, kes loomuliku osana vägevast stiihiast toimetavad keset seda möllu vääramatu kindlusega, veenab teid lõplikult inimese ebatäiuslikkuses. Sellises kohas pole meiesugusel olendil mitte kui midagi teha. Me ei peaks seal paari minutitki vastu ilma nende kaitsvate riidekihtideta, millega tuleb oma õrna ja hella ihu kaitsta.
Nüüd kujutage ette, et seisate seal mererannas nädalaid ja kuid. Teil on küll majakarp ümber, aga seegi ehitis on ebatäiuslik ning pealegi kuluvad seinad ja katus tasapisi nagu pikka aega kantud mantel aina õhemaks. Õmblused kärisevad, vooder hargneb, puuduvate nööpide tõttu tuleb lipendavaid hõlmu nöörijupiga koos hoida. Esmalt ütlevad üles aknad, siis seinad, ning majanurgad pole sooja kunagi pidanudki.
Oluline lisand: peldik ei asu majas, vaid kusagil külmas. Kujutlege, kuidas sunnite end minema uksest välja, lahkuma küdeva pliidi kaitse alt, et liduda jääkülma peldikusse. On pime. Näkku peksab rahet ja jääsuppi, ukse lahtikangutamine tähendab kahevõitlust tuulega.

Huvitav, millega rannamoor enda elamist soojaks küttis? Meri toob küll randa lauajuppe ning notte, aga neid pole kunagi nii palju, et tagada küte kogu talveks.
Ma ei mäleta sel majakesel olevat nimetamisväärseid abihooneid. Üks kuurisara oli. Õuel polnud puud ega põõsast. Ümbritsev rand oli samuti ilma suurema taimestikuta. Maja ainsaks kaitseks oli umbne tara ja see pidi olema piiriks kahe maailma vahel.
Siinpoolses maailmas elasid rannamõnusid nautivad proletaarlased ja nõukogude teenistujad. Pallimäng, õlu ja vobla, ajalehest Trud või Pravda volditud päikesemütsid, pikavarrelised tumesinised trussarid, mille sääred keerati üles, et muuta need ujumispükste sarnasteks - kogu see olustik, mis käis nõukogude inimese kultuurse ja sisuka puhkuse juurde. Teisel pool planku aga redutas muldvana mutike, selle ranna viimane mohikaanlane, kaldale mahaunustatud merineitsi, keda keegi polnud õieti näinudki ja kelle kohta räägiti kokku jumal teab mida. Näiteks et tema joogiks on merevesi. Võib-olla polnudki see tühi jutt. Kaevu majakese juures tõesti polnud, seda mäletan kindlalt, sest selle puudumine tekitas juba lapsena minus imestust. Merevee varal enda hinges hoidmine tundus salapärase majaasuka eluga kokku sobivat. Keegi meist, lastest polnud seda moori näinud ka poes käimas. Sõi ta lisaks kõigele adru?
Ta ei andnud näole, ükskõik, mis tema maja juures toimus. Päevitustekid laotati jaheda meretuule eest kaitset otsides otse tema aia vastu, suuremad ja julgemad poisid ronisid tema kuuri katusele, et teha seal seda, mida poisid kuurikatustel ikka teevad. Jooksevad, hüplevad, karjuvad ning kusevad serva pealt alla. Täiskasvanud ei teinud minu mäletamist mööda vähematki katset neid korrale kutsuda. Vanamoor pidi olema seal kusagil sees nagu kilpkonn kaitsvas kestas, aga kes hoolis temast, vanade tundmatute aegade reliktist.
Kas naine oli õppinud mitte märkama sissetungijaid, seda uute aegade vahtu, mis kobrutas tema maja ümber?
Ma ei tea praegu isegi seda, kas see vana naine rääkis eesti keelt. Keegi polnud teda kunagi kuulnud rääkimas. Äkki oli ta tulnukas, kes komandeeriti meie salajase tehase jälgimiseks elama niivõrd sobimatusse kohta? Selle moori kohta võib ükskõik mida kokku mõelda. Kas või seda, et ta oli kunagi poeet Igor Severjanini muusa. Või Stackelbergide sohitütar. Praegu seda kirjutades haarab mind ebakindlus: kas ta ikka oli olemas?
Aga oli, kindlasti oli ta olemas.
Ühel hetkel oli rannamoor kadunud. Kas sai tema aeg täis või viidi ta kusagile vanadekodusse, pagan seda teab. Kinnilöödud akendega hütt seisis veel tükk aega mere kaldal. Praegu pannakse mahajäetud majad põlema, tollal seda kommet veel polnud. Maja kõrval pingil jõin oma esimesed veinid, vaadates salapärase maja agooniat. See kestis ja kestis. Ma ei tea, kui kaua, ühel peäval olin ka mina sellest rannast kadunud.

- - -

Teie võite mõelda, miks ma raamatuid ümber kirjutan.
Mina enda arvates kirjutan ümber erinevate raamatute Puudulikkust. Ebatäiuslikkust. Kestmisele mitte orienteeritust.
Puudulikkus tahab ainult mõistmist, isegi mitte kaastunnet.
Austa teist inimest. Teda mõistmata ja kusagile oma teadvuses paigutamata - isegi siis, kui su põsed õhetavad ja suul on üksnes enesekesksed hõisked.

Mõni nädal tagasi juhtus mu elus midagi.
Kuskilt otsast on mul raske seda siiani uskuda.
Need vist ongi need meie ootused, mida teistele omistame.
Millised oleme endi või teisi arvates.

Olin sel hetkel paljut.
Esmalt üllatunud. Siis segaduses. Varsti vihane. Millagi hämmeldunud. Kohati nagu puuga pähe saanud.
Alguses pettunud ja täis jõuetut viha võimalikeks omapoolseteks selgitusteks.
Lõpuks leppinud.
Mõistes, et selgitada saab üksnes siis, kui sellest hoolitakse.

Mul on halb komme olukordadest põgeneda. Olukordadest, kus toimub mu maailma ja tunnete ootamatu varing või kokkujooksmine. Olukordadest, millest teised ei saa ega oskagi midagi teada või aimata. Olukordadest, mis paneks mu kohale jäämisega  mind ümbritsevad inimesed minu arvates veelgi ebameeldivamasse olukorda.
Just jäädes tunneksind end tõelise bitchina!
Igasugustesks selgitusteks on seejuures ilmselgelt vale aeg. Koht. Või tasapind.

Halva ja halvema vahel valin halva - lahkumise.
Teistele jääb mu valik sellistel juhtudel enamasti arusaamatuks. 
Isekaks. Tujukaks.

Olen isekas, kui lahkun.
Olen isekas, tujukas, kapseldunud, tujutu, kui jään.
Aga kes on või mida soovivad õigupoolest inimesed, kes tahavad, et jääksin?

Ma ei ole nii täiuslik, et nõuda minult nii palju. Nii suurt vastutust, nagu kellegi teise.
Elu. Õnn. Unistused. Või Õnnestumised.

Wednesday, February 20, 2013

- - -

Mul on nüüd tööl laua peal uus Töökino.
Selline suur-suur ekraan ja näpuga saab mäkerdada. Kui moodne soovin olla.

Algul  ajasin muidugi vastu, no milleks mulle Uus, ei, mul pole vaja. Vana ajab täitsa asja ära.
Aga ei, arvestuste kohaselt olla minu järjekord kätte jõudnud ja kui sina ei võta, siis pärast ei saa teised ka, sain vastuseks.

Selline valikuvabadus siis.

Ja nüüd ta mul siin laula peal siis eputabki.
Kui uhkus ja ilus väljanägemine välja jätta, siis suurimat erinevust kahe arvuti vahel tunnetan laua all, kus alates eilsest on oluliselt rohkem ruumi jalgadega trampida.

Saturday, February 16, 2013

- - -

Mulle meeldib tööl käia, aga mulle ei meeldi sinna minna, kui olen pruun ja puhkuselt tulnud.

Ma ei armasta seda tähelepanu ja ebameeldivat enesetunnet, mis sellega kaasnevad.
Seda viisakat, aga ebausutavat sõbralikkust.

Jumala eest, ärge palun vaadake ja otsustage ainult selle põhjal, mida te näha tahate või näete.

Friday, February 15, 2013

Ajast ja arust?

Ühel päeval, veel Lollidemaal, tahtis Itu peale lõunaunest ärkamist joonistada.
Rõdul maas rohu peal oleva teki peal oli minu raamat. Selle kõrval roheline pliiats. Teadagi miks.

Minul polnud Itule paberit anda. Itu pakkus, et joonistab raamatusse.
Täiesti mõeldamatu, oli mu esimene reaktsioon.

Ja tabasin end järsku mõttelt, aga miks? Mitte?
Kust üldse ja mis ajast pärineb too range arusaam, et raamatuid ei sodita!

Ehk vanasti, kui raamatud olid (väga) kallid, haruldased, valitutele. Valituilt.
Aga täna?

Võtame või tolle viimase "Igavesi sinu", mille ma suurest igavusest ja parema puudumisel siiski algusest lõpuni lugesin.
Kodus oleksin tõenäoliselt juba üsna alguses lõpu ära vaadanud.
Suur pettumus ja pahn.
Mitte ühtegi alla kriipsutust. Sellist raamatut ma ei mäletagi.
Mulle jääb absoluutselt arusaamatuks, kuidas saavad kaks eelmist lausa suurepärast lugemispala, mis viimati nimetatud raamatu ostmisel määravaks said, olla sama mehe poolt kirjutatud? Tundub lausa võimatu.

Ja andsin Itule pliiatsi.
Küll natuke raske südamega, kui päris aus olla, sest natuke imelik tunne ikkagi jäi. Mõned asjad lihtsalt on aegade jooksul nii sügavale sisse istutatud, et enam isegi ei mõtle, miks see nii on.
Sel puhul pole ma aga siiani sugugi kindel, kes kellele liiga tegi.

Ja kui palju on tänapäeval üleüldse raamatuid, mida sodida annaks?

Thursday, February 14, 2013

Tagasi rooside keskel


Kael on kange ja pöörama hästi ei anna. Uni on nii suur, et ei jõua seda hetke ära oodata, mil voodisse pikali saab.
Seevastu Itu elab vist veel pikalt kogutud päikeseenergiast. Tema ei mahu oma hoogsuses tuppa ära.

Tuesday, February 12, 2013

- - -


"Itu on siin nii kenaks muutunud".
"Sina ka."

Üks päev me tapame teineteist. Teine päev armastame.

Monday, February 11, 2013

Parim päev banaanikala püügiks

Puhkus on jõudud nüüd sinna faasi, kus ma suudan juba raamatuid lugeda.
Umbes esimesed viis päeva vaatasin omi kaasa võetud raamatuid ja mõtlesin, et millest ma küll mõtlesin, kui need kohvrisse pakkisin.
Nüüd võib juhtuda, et saab enne otsagi, kui tahaks.

See "Teised" osutuski täpselt selliseks lugemiseks, nagu ette olin kujutanud.
Selline pisut psaiko ja depressiivne, aga käest ära ei saa.
Segane, aga huvitav. Isegi, kui kõigest päris aru ei saa.
Kui läbi, siis on ühtaegu kahju, aga ka hea meel.
Ära väsitas. Rohkem poleks jaksanudki. Ja karta on, et edasi oleks kirjanik end ka juba kordama hakanud.
Meestele ma arvan, et ei sobiks. Nende keeles oleks nimetatud raamat tugev ülemõtlemine.
Mida ta elus Kestmiseks ehk ongi. Nii mõeldes on elus püsida igal juhul hulka keerulisem ja ennast hävitavam.
Aga palju rohkem elus. Ja tõelisem.
Nii arvan mina.

Kokkuvõttes meenutab kirjaniku stiil Salingeri. Julgen täna öelda.

Raamatust inspireeritult on nüüd õige aeg hakata omi lugejaid ka oma täide- ja luhtaläinud unistustega piinama.
Nimelt pildid reisidest, millele on talletatud isiklikke välkprojektsioone ja ihasid, millest teised peavad hiljem osa saama - alati pooleldi vastumeelselt, alati ühtemoodi võltsilt tänulikult selle eest, et neid võõraste unistuste täitumisega kostitatud.

Esimene neist tehtud täpselt samas kohas, kus kaks aastat tagasi, aga just seda eelmist pole mul kuskilt siinses kataloogis kõrvale panna.
Tavaline, eks ole.


Teine pilt vedelikust, mis vahel päästab, üldjuhul siiski hukutab.
Aga Ilus vaadata alati. Mis sest, et Ilus teeb tihti halba. Vähemalt lõpu poole.


Ja viimane foto.Väga kurb minu meelest. Aga samas väga ilus. Minu absoluutne lemmik.


Saturday, February 9, 2013

- - -

Mul on tunne, et kõik tüdrukud on läbi aegade tahtnud kooli mängida ja kooli minna.
Itu ka.
Aga see võib vabalt olla ka üldistus. Müüt.
Ehk kogemus? Või hoopis selle puudumine.
Sest (kolme) poisi suust pole ma sellist juttu kunagi kuulnud.

Itil on igal juhul koolikott nüüd siis olemas.
Tuleb tunnistada, et ega mu ärarääkimine seejuuures väga keeruliseks ei osutunud.

Thursday, February 7, 2013

- - -

Täna rentisime jalgrattad, käisime kiirkorras keskuses shoppamas, õhtul söömas ja peale söömist niisama rattaga promeneerimas.
Tuleb tunnistada, et tunneksin end märksa kindlamalt, kui mul oleks seejuures võimalik praktiseerida üht Vana-Nõukogude- Eesti aegsest trikki pedaalide abil pidurdada.

Väike Monk on nädala jooksul suhteliselt kohanenud. Alguspäevade närvilisus ja rabedus on kadunud. Ööd on märkimisväärselt rahulikumad ja päevauned pikemad.


Wednesday, February 6, 2013

- - -

Tean nüüd vähemasti ühte asja, milles mina kindlasti osav olen. Olen omandanud suurepärase tehnika ja oskuse iseendale maoloputust teha.
Iseenesest ju kurb. Ainukeseks lohutuseks teadmine, et see kunst oli tavaks juba Vana-Roomas.


Tuesday, February 5, 2013

- - -

Mulle meeldib istuda õhtul enne päikeseloojangut nende soojade kivide peal, mille päike on päeva jooksul tuliseks kütnud.


Saturday, February 2, 2013

- - -

Tänase päeva tégija on õhtusöögi juurde kuulunud punane vein.

Friday, February 1, 2013

Tagasi Lollidemaal

Kus kõik käivad käest kinni ja naeratavad.
Muredest prii. Probleemidest vaba. Reaalsusest kaugel.

Kõige suuremaks probleemiks taas kord puuduolev roosidega tapeet ja oma valge voodi.

Kus algab päev? Kus lõpeb öö? Näen hinge kinni pidaden, see, millest elan, see on õnn.

Time out.