Saturday, March 30, 2013

Hospitaliseerunud

Need ööd raskelt haige lapse kõrval on mu närvid nii persse keeranud, et suurest teadmatusest ja hirmust, mida eesootav öö endaga kaasa vôib tuua,ei suuda ma enam magama jäädagi, justkui annaks see võimaluse nende ööde eest kuidagi põgeneda.

Wednesday, March 27, 2013

Kogu tarkus läinud

Eile peale viimase tarkusehamba välja tõmbamist meenus mulle öösel voodis küljelt küljele viseldes väljend pingutas nii, et vere maitse suus.
Ma ei ole teoorias nii tugev, et teaksin, kas see ka reaalselt võimalik on.
Aga kindel on see, et vere maitse suus ei tähenda midagi meeldivat.
Vähemalt enda oma. Sest verivorst maitseb ju hea küll.

Oma üllatuseks tõdesin, et ega mul ei tulnudki hoobilt ühtegi jubedamat maitset meelde.
Mina võiksin ehk enda kohta öelda, et pingutasin nii, et maksakastme või süldi maitse suus. Või siis too eksootiline puuvili - durian.
Aga käibeväljendina neid loomulikult kasutada ei saaks, sest maitsed on meil kõigil erinevad.
Sellest võin üksnes järeldada, et enda veri ei maitse kellelegi.

Tuesday, March 26, 2013

Valu läheb mööda. Ilu jääb

Olen hakanud aru saama, et liigitan filme ja raamatuid selle järgi, kas
  • tahaksin neid peale vaatamist/lugemist ka endale;
  • oleksin nõus uuesti vaatama /lugema, aga päris enda oma pole vajalik;
  • ei soovi uuesti vaadata ega lugeda, veel vähem endale
Renoir oli kindlasti see film, mida tahaksin enda riiulile.

Minge ka kindlasti vaatama, kui aega saate.
Nii palju ilu ja värve Ja jumalannalikke alasti naisi (ihu), kes käisid paratamatult selle kunstnikuga  kaasas. Romantikute eri, jah.
Ma ei tea, milline on Napoli kollane, mida filmis korra mainiti, aga usun, et see film võiks olla suures plaanis täpselt see - tervet lugu läbiv aeglaselt voogav kollakas sametine valgus.


"Musta?"

"Ma ei vaata maailma läbi mustade prillide.
Maal peab olema sulnis ja õnnelik!
Maailmas on piisavalt ebameeldivusi, milleks neid veel juurde tekitada".


Mulle see sobib.
(p.s postituse pealkiri pärineb samuti filmist.)

Sunday, March 24, 2013

Aknad

Kui Bianka tegi mu varasemast postitusest järelduse, et silmitsedes saunalaval paljast naist, vahin ma naisi, siis tänahommikune tahtmatu inimkatse Ituga seab selle seose ilmselgelt kahtluse alla.

Itu nimelt armastab hirmsasti aknast kasse passida. Meiega ühes majas elab üks must, suur ja kartmatu kakleja, selle tulemusel aga ühesilmaline ja pooliku sabaga, keda mina piraadiks ja Itu nii armsasti meie omaks hüüab. Peale musta on siin aastate jooksul käinud ka üks kollakas-oranž ja üks valge. Sel talvel on lisandnud aga ka kaks hallivöödilist. Üks heledam ja paks, teine tumedam ja kõhna. Seega kasse, kellele peale passida jagub.
Täna hommikul kõndis Itu taas kord mööda aknaäärt ja ootas neist mõne välja ilmumist. Kuna neid on nüüd juba nii palju, siis muutub tõenäosus mõni neist oodates ära näha iga päevaga aina suuremaks.
Ma ei ole kunagi isegi mõelnud, et meil võiks kodus olla mõni koduloom (kilpkonna ma ei pea loomaks selles mõttes, et temaga ei kaasne lisakohustusi ja -koormust, va salatilehed), aga nüüd viimastel aastatel olen mõelnud, et kui Itu ühel päeval ikka väga tahaks, siis ehk oleksin selleks ühel päeval isegi võimeline.
Mispeale ma siis niisama nentisin, et kui mina kassi võtaksin, siis kindlasti just sellise kollakas-oranži nagu meil siin maja ümbruses ringi hiilib.
Mille peale Itu omakorda palus mul seda kindlasti mitte teha, sest tema nimelt ei tahtvat sugugi kassi.
Loomulikult ongi hea, sest mina ju ka tegelikult ei taha.

Vot nii siis nende vaatamisega. Teinekord on hästi põnev pidevalt akna pealt passida, aga endale ei tahaks mitte:)
Mina vaatan näiteks naisi, nähes neis ilu ja kunsti, mida Itu kassides näeb, seda ma tõesti ei tea.

Pildil Itu, kes on oma aknalembuse pärinud kohe kindlasti minult. Mina omakorda olen selle saanud oma isalt.
Itu isa on teinekord ahastuses Temast saan ma samuti aru.


 Ja kui mul oleks võimalus planeerida oma maja, siis leiaks sealt kindlasti ka ühe säärase pildi. Küll vaatega merele, ideaalis.


Saturday, March 23, 2013

küll on hea, et mõned asjad on ja jäävad. Kevad näiteks.

Kummaline on see, et kui käid tööl ja võtad üle pika-pika aja lapsega haiguslehe, siis oleks nagu puhkusel.
Nii palju sellist jõuab ära teha, mida tööl käies õhtuti ega ka nädalavahetustel teha ei viitsi. Või tegelikult nagu  ei jaksagi.
Näiteks olen puhtaks pesnud esiku seinad, puhastanud esikukapi, puhastanud tubade uksi, vannituba, sorteerinud Itu riideid, lisaks muud kodused toimetused pluss väsimatu Itu, kes viimane nädal on võtnud nõuks ärgata koos päikesega.

Ehk lisab hoogu ja indu ka see uus võrratu valgus, mis maailma on vallutanud ja fakt, et olen taas regulaarselt kolmel, neljal korral nädalas õhtuti ujumas käinud.
Ok, ja õnneks pole ka Itu haigus seekord ahastamapanev.


Igal juhul mõnus on.
Ma arvan, et praegu on põhjust tänulik olla küll.

Pilditel tänase päeva trofeed.

Friday, March 22, 2013

Virmalised

Oleme sel nädalavahetusel kolmekesi kodus.
Tähelepanuväärne hetk, kui võtta kahepeale arvesse viimast kaheksat aastat ja kokku kaheksat last.

Thursday, March 21, 2013

3 isloomukat

...ühel pildil - Kevad. Lill. Itu.
 Mahuvad küll.

Jäin täna koju, et neid piisava tähelepanu ja armastusega toita.
Olen jõudnud sinnamaani, et armastusse usun kõige enam.
Ehk ikka jäävad ja löövad õitsele.

Wednesday, March 20, 2013

Draamakuninganna


Kui ma veel laps olin,  kinkis isa alati veebruari kuus sellise lille emale pulmaastapäevaks. Just nimelt sellise, sügavpunase.
Mispeale ema alati torises, et milleks talle selline lill, see kõik on nii võlts.

Mina kõrvalseisjana tundsin end sselles olukorras alati ebamugavalt. Süüdi.
Sain aru, et emal on tegelikult õigus. Tajudes oma lapse aruga, et kumbki pool ses suhtes pole südames õnnelik.
Seega oleks mul olnud iseenda seltsis hulka lihtsam, kui lill oleks mind jätnud ükskõikseks, aga vastupidi - lill meeldis mulle väga.
Koguni hullupööra.

Umbes viisteist aastat tagasi mu vanemad lahutasid. Iga kord, kui juhtusime emaga koos olema ja asalead kuskil nägema, ütles ta alati, et lill on talle vastik, tuues meelde ja pinnale taas kord nii palju valesid ja valu.
Mul oli lihtne tema emotsioone ja tundeid mõista, aga lill meeldis minule endiselt. Ikka hullupööra.
Mispeale olin lihtsalt vait. Mis mul öelda oligi.

Umbes viis aastat tagasi hakkas mu vanemate suhtlemine pisitasa taastuma. Isa "uus" elu oli selleks ajaks pahupidi ja ema esialgse suure pettumuse,viha ja läbikriipustamistega oli aeg oma töö teinud.
Umbes siis julgesin emale ühel päeval ka oma lilleloo ära rääkida.
Üllatusena kinkis ema mulle seepeale ühe sellise väikse roosa  koguni sünnipäevaks, aga too kuivas mul kord läbi ja hiljem ei saanudki temast enam asja.
Olin südamest õnnetu.

Nüüd enne sõitu märkasin neid lillepoe aknal. Erinevat värvi. Kogu uhkuses ja ilus.
Otsustasin, et kui tagasi tuleme ja punane veel alles on, siis võtan kätte ja ostan ta ära.

Täna bussi peale minnes piilusin möödaminnes poeaknast sisse. Aknal punast enam ei paistnud. Tammusin jalalt jalale ja kaalusin kas hakkan sisse astuma või mitte.

Lõpuks otsustasin, et ikka vaatan, sest täna tundus selleks just õige päev olema.
Itu saab 3,5-aastaseks ja poole tunni pärast algab kevad.

Astusin poe uksest sisse ja siin ta nüüd on. Ootab koju saamist.

p.s ja kui müüja veel lille paberisse keerates paberile viimast kleepsu sättis, nägin kuidas buss poe aknast mööda põrutas ja seejärel mu nina alt minema sõitis:)

p.p.s käisime muide Musumäel, puhkpili orkester mängis ja koor laulis. Abilinnapea Kalle Klandorf väitis selle aasta kevade olevat sajandi külmema ja lisas, et linnapea Edgar Savisaar olla sõitnud puhkusele soojale maale.
Elagu patriotism ja eestimaa kevad!

Otseühendus Paradiisiga

Astun raamat pihus maksmiseks leti äärde.
Kaardimakse ei lähe läbi. Automaadist ajutiselt ei anta.
Ajab ikka vihaseks küll, lõhn on juba ninas, hammas verel....aga siis meenub, ise ma mõni aeg  tagasi ju lunisin - tehke midagi! Päästke mind!
Ja palun väga, oligi mind kõrgemalt poolt kuulda võetud ja mu palvele vastatud.

Thank God!

Mehel läks kaardimakse õhtul nagu lupsti läbi.
Valdo Pant.

Jumala ees(t), see ei olnud nii plaanitud. Aamen selle peale!

Monday, March 18, 2013

Selline ongi elu külmkapis

Loogikavastane on seista õues, jäätis peos ja mitte muretseda, et see võiks ära sulada.

Saturday, March 16, 2013

Puhas kokkuhoid!


Tàna on küll nii, et pöörake vaid nina taeva poole ja saate tasuta laetud!
   
Nagu me uus Barcelonast toodud ökokoer.
Puhastverd ItsImagical.
Toitub Valgusest.


Thursday, March 14, 2013

Loož nr 10. Ehk sõbrannaga teatris.

Kui ma koju jõudsin, siis Itu juba magas ja mul oli aega guugeldada.
Mind üllatas, kui paljud inimesed on pidanud seda etendust mahavisatud ajaks, maksumaksja raha raiskamiseks. Sdavõrd igavaks ja mõttetuks, et lahkunud teist vaatust nägemata.

Jumalukune, mina oleksin nõus vaatama seda ka teist, ehk veel ka kolmandat korda.
3 tundi, aga ma ei tundnud küll kordagi, et mul oleks igav.
Vastupidi, ma lausa ahmisin.

Head karakterid, head ütlemised, vaimukad ütlemised, natuke absurdi, suurepärane näitlejatöö, kergus, aga mitte tühjus ega tühisus, ilus muusika. Minu arvates ka täiesti arusaadav mõte. Ehk mitte küll selline klassikaline  kõigile üheselt ja selgelt piiritletud ning arusaadav algus ja lõpp. Pigem pisuke segadus ja tohuvabohu, kus tõlgendamise ruumi jagub paljudele. Aga just selline mulle meeldibki.

Kui te nüüd minu arvamust kuulda sooviksite, siis mind kõnetas too etendus eelkõige empaatia poole pealt.
Empaatia, millel on tavakasutuses kaks tähendust, just nii nagu kavalehel kirjas.
Empaatia üldiselt, kui teiste inimeste emotsioonide tundmine ja tajumine.Aga ka empaatia heas ning halvas mõistes. Ühest küljest empaatia, kui teise inimesse sulanduv, teise inimesse asetuv ,teisest küljest empaatia, kui manipulatsioon ja psühhopaat.

Kusjuures, sain eilselt etenduselt ka senini kõige ilusaima ja siiraima definitsiooni armastusele - armastus on see, kui tema sööb kommi ja minul on magus.
Minu meelest on sellega absoluutselt kõik öeldud.

Siia lõppu sobivad ideaalselt kavalehel olevad lavastaja sõnad: Mulle annabki jõudu see, et teistes inimestes on andekus, mis mind lummab, käivitab.

Mina vajan samuti toda toda peent ja hõrku fluidumit. Veel ja veel ja veel. Enda ümber ja enda sisse.
Armastan seda hõljumist. Vaimustusest vintis olekut.

See on minu enesepettus. Muinasjutt. Meelemürk. Põgenemine. Tiivad. Jalulpüsimine. Ökonarkots.
Mõne teise kokaiin.

Tuesday, March 12, 2013

Ilus

Teadsin kohe, et tahaksin temaga koos pilti teha.
Ma ei tea, kust see teadmine tuleb. Aga vahel lihtsalt tuleb.
Ja siis on see nii lihtne.

Kõige siniverelisem pilt minu elus.

Saturday, March 9, 2013

- - -


- - -


'
  

Friday, March 8, 2013

Barcelona


4 tundi
2 topsi veini
1 tablett
Väsinud jalad ja tohutu uni.

Wednesday, March 6, 2013

Rue de fleurus 27


On hästi põnev ja naljakas lugeda erinevaid raamatuid, kus kohtutakse samades paikades, veedetakse aega samade inimeste seltsis, istutakse ühiste laudade ümber, armastatakse, kirjeldatakse, klatšitakse samu inimesi, ainult et.
Seda kõike erinevate inimeste silmade ja suhtumiste läbi.
Erinevais raamatuis.
Henri Matisse, Gertrude Stein, Ernest Hemingway, Pablo Picasso, Coco Chanel, Alice Toklas, F. Scott Fitsgerald,  Elizabeth Hadley Richardson ja paljud, paljud teised.
Andekad. Emotsionaalsed. Kirglikud. Intelligentsed. Ettearvamatud.
Vaimustavad.
Loen, vaatan pilte ja nende loomingut peale ja nad hakkavad mu silme ees elama ja liikuma.
Kõik nendega seotu omandab niimoodi minu jaoks hoopis sügavamad toonid ja värvid. Tähenduse.

Appi, see on...see on lihtsalt nii, nii hämmastavalt uus kogemus, et olen sellest lõputult elevil.
No vaadake neid, kas nad pole...lahedad.....











Just täpselt nii segamini ja risti-rästi nad neis raamatutes ongi.
Kõik kõigiga otsapidi seotud ja tuttavad.
 
Lisaks saan enda jaoks palju uut teada. No näiteks, mida täpselt tähendab kubism. Ja et Picasso ja Matisse olid kubistid.
Ja et  Matisse´i tööd on harmoonilised ja dekoratiivselt kaunid. Matisse nimelt arvas, et kunsti põhimeeleolu peab olema rahulik rõõm, et väsinud inimene suudaks seda vaadates lõõgastuda.
Ja siis vaatan ta maale ja valin enda jaoks kõige rahulikult rõõmsama(d) välja:)
 
 
 
Ja siit võite teie sedasama teha....
 
Kes teab, kuhu ma sedaviisi ise otsapidi välja jõuan.
 
Kõike ilusat,
SK

Tuesday, March 5, 2013

Monday, March 4, 2013

Poeg N174

Kallis K,

Paberite järgi oleksid pidanud ilmavalgust nägema 18. veebruar 1992.
Siis ma veel ei teadnud, aga tegelikult lõi Su ökonoomsus ja praktilusus välja juba siis, kui otsustasid seda teha tervelt 15 päeva hiljem.

Kuigi sellel ajal oleks võinud Sinu sünni juures viibida juba ka Su isa, siis mina kange naisena otsustasin Sinuga hakkma saada siiski üksi. See tundus mulle sel hetkel väga õige ja vapper.
Seega pidi Su isa leppima sellega ,et nägi Sind esimesed kümme päeva vaid kõrgelt V-korruse aknast, uskudes heausklikult, et tegemist on siiski tema pojaga, sest tegelikult oleksin võinud võidukalt pea kohale tõsta iga  täpselt samasuguse korralikult pambuks seotud tegelase.

Ilm tänasel päeval, 21 aastat tagasi, oli imeilus. Õhk oli täis kevade märke. Päike paistis soojalt, taevas oli pilvitu,veed vulisesid ja inimesed käisid tänavatel näod naerul ning mantlihõlmad valla.
Praeguseks kellajaks oli juba kindel, et millagi selle kuupäeva numbri sees Sa tuled.

Kokku võttis see algusest peale umbes 15 tundi, mille tulemus fikseeriti sellele pruunile allolevale kummitükikesele.
Ilus mälestus. Ja tegelikult tänaseks päevaks ka vajalik, sest ausalt öeldes poleks ma kunagi arvanud, et kunagi tuleb aeg, kus mul võiks mitte meeles olla oma lapse sünnikaal, -pikkus ja ka kellaaeg. Ausalt öeldes poleks ma  kunagi uskunud ka seda, et mul nii palju lapsi kokku saab.
Mis tähendab, et nüüd on mul hea meel, et mul need tükikesed kõik kenasti ikka alles on.

Sa olid väike. Mäletan, kui Sind  esimest korda kõhu mulle peale pandi ja keegi kõrvalt ütles, et hoidke teda kõvemini kinni, mille peale haarasin tugevalt Su sääramarjast.



Su nimi oli meil juba ammuilma enne sündi ära otsustatud. Millegipärast teadsime kogu aeg, et kui meil laps sünnib, on see poiss, ja tema nimeks saab K.

Ainukesena neljast, olime Sinuga ühispalatis. See oli veel aeg, kui lapsed toodi käruga hommikul ja viidi õhtul poole kümne ajal tagasi, kuhugi, kust teid kõiki toodi.
Mäletan seda kergendust, kui Sind õhtul ära viidi ja tundsin end seejuures kohutavalt süüdi - kartsin, et ma ei armastagi Sind.
Mäletan ka oma hirmu, mis juhtub kui peaksid nutma hakkama.
Su esimese pesemisega palatis olevas kraanikausis ei saanud ma samuti hakkama. Õigemini ma ei julgenud. Olid nii väike, kõige enam pelgasin, et pillan Su lihtsalt maha. Õnneks märkas mu abitust üks palatis olnud "kogenum ema" (kellel oli minu mäletamist mööda juba kolmas laps), kes  tuli mulle appi ning andis mulle elu esimese väljaõppe lapse pesemise alal. Mäletan, kuidas ta mulle ütles: "Ära karda, ta ei lähe katki!"

Tal oli õigus. Sa ei läinud katki siis. Ega pole läinud siiani.
Sitke on kindlasti see sõna, mida kasutaksin tänasel päeval Su iseloomustamiseks esimese kolme sõna hulgas.
Muidugi võin seejuures vaid arvata, mis Su sees toimub, sest välja ei paista/näita Sa just palju. Aga mulle vähemalt tundub, et sitke olla pole Sinu jaoks kuigi raske ega valmista Sulle märkimisväärset pingutust.

Tagantjärele julgen öelda, et olin Su sündides lihtsalt väga noor. Kindlasti kohe ei olnud sa nii "raske" laps, nagu mulle siis tundus. Pealegi polnud mul siis veel olnud Itut:)

Ja nii suurt kannatlikkust. Lapsed on noorena tihti iseenesest mõistetavad.
Ma ei saanud veel aru ega teadnud, et just läbi Sinu sai tegelikult alguse minu suuremaks kasvamine.

Magamise osas olid äärmiselt ökonoomne. Magasid täpselt nii vähe, kui eluspüsimiseks vajalik. Aga kui magasid, siis vähemalt magasid. Jutti.

Ma ei tea, kust ma selle peale tulin, aga tundsin, et peaksin Sinuga tegelema kogu Su ärkveloleku aja. Ja kuna ma ei osanud Sinuga alguses suurt midagi muud ette võtta, siis kõndisin hommikud läbi Sina süles edasi-tagasi-edasi-tagasi mööda tuba ning lõuna saabudes ootasin juba akna peal, millal Su isa koolist jõuab. Kahekesi tundus kuidagi oluliselt kindlam.

Võib-olla sellepärast, aga võib-olla oleks see ka muidu nii läinud, igal juhul umbes teisest elukuust(no umbes siis, kui lapsed hakkavadki juba natuke pikemalt üleval olema) ei tahtnud sa ärgates enam mitte sekunditki selili olla. Lõunauinakutes pole Sa sünnist saati eriti tugev olnud. Tegid selliseid pooletunniseid energiasutsakaid, et siis taas kord kogu hingest edasi minna.
Ma ei saaks öelda, et oleksid lapsena just palju nutnud, aga "vigisesid" Sa küll. Ikka nii järjekindlalt ja sitkelt, et püsti asendisse sa lõpuks alati said. Ja nii Sulle meeldis.

Õues vankris ei tahtnud sa üldse magada. Pool tundi maksimaalselt , mille peale tuli alati tohutu suur kisa.. Ma lausa kartsin neid õue jalutama minekuid. Õnneks tuli varsti kevad ja siis juba suvi ja Su vankrist sülle võtmine ei olnud minu jaoks enam nii raske.
Viiendal kuul läksime üle istekärule, sest suurest vankrist oli  selleks hetkeks saanud kõigile osapooltele juba ainult üks suur piinamine.
Mis ei tähenda, et sa istekärus oleks palju kergemaks läinud. Esmalt olid  selle jaoks lihtsalt liiga väike ja kippusid jalaaukudest välja libisema. Ning juba mõne kuu pärast rabelesid ja keerutasid end kärus täpselt nii kaua, kuni Sul õnnestus end nii palju üle ääre upitada, et lihtsalt pidin Su päästmiseks midagi ette võtma.
Ja kuna ma ei saanud ega jaksanud sind siis ju enam kogu aja süles vedada, siis enamjaolt liikusime õues  viisil, et ühe jalaga nügisin käru, hoides samal ajal Su kätest, et saaksid omal jalul edasi tatsata.
Sellega variandiga olid Sina muidugi ülimalt rahul, ainult minul oli kõvasti tegemist, sest maailmas Su ümber leidus ju seejuures alati palju põnevat (samaegselt ka lubamatut), mida näppida ja kuhu aeg-ajalt maha istuda või sees trampida.

Sinu kõrvalt rahulikult enda asja ajada oli seega võimatu . See sai mulle juba üsna kohe selgeks. Palju kauem aega võttis selle uue teadmisega leppimine ja kohanemine.
Kuid esimese lapse ja kahekümne-aastase inimese kohta on see vist üsnagi mõistetav ja andeksantav.

Ega Sa kaua ei saanudki väike olla. Aasta ja neljakuuselt said juba Suureks.

Tagantjärele mõeldes, eks tegin selle Suure Lapse tiitliga Sulle ikka üsna palju liiga ka, sest tegelikult olid Sa ju endiselt väga väike. Aga eks te kokku olite ikka paras tegemine ka.
Õnneks Sa vähemasti võitsid ka midagi.
Näiteks luti, mis oli Su Suur lemmik ja mida sa said tänu B-le üle kolme aasta tõmmata. Ning kauem kodus olla, lasteaeda läksid alles nelja ja poole aastaselt.
Mina ausun, et hiljem lasteaeda minemine teeb lapsele kindlasti pigem head.

Muidu Sul/teil suurt valikut sellest peale enam polnud. Pidite paratamatult olema enamus aja ja tegema paljusid asju koos.

Jagama. Mahtuma. Leppima. Mängima. Turnima. Haiged olema.
Lasteaias. Ja kodus.

Kuigi olite iseloomudelt nii erinevad. Olete praegugi. Vahepeal olin salaja täitsa õnnetu, sest tundus, et jääte elus teineteisele väga kaugeks. Nüüd aga tundub, et olete teineteisele taas lähemale tulnud. Ma ei oska kohe öelda, kui palju see mulle emana rõõmu valmistab.

Sa laulsid hästi ja mulle meeldis Su joonistamise stiil, suhteliselt detailne ja lakooniline

(üks mu lemmikuid),
aga esimene kohe päris kindlasti just Sinu oli Jalgpall.
1.mai 1999.
Sellest sai Su Kirg. Mis kestab tänase päevani.


Mul on meeles ka samal suvel toimunud spordilaager, kus sa osalesid.
Mäletan, kuidas me Sind vaatama tulime ja kuidas Sa seisid meie poole seljaga, tikripõõsa juures ja võitlesid pisarate ja iseendaga.
Usun, ei, ma tean, et oleksid sel hetkel tahtnud kogu hingest meiega koos koju tagasi sõita.
Ja mina poleks suutnud Sind sinna jätta. Kui Sa vaid oleksid öelnud.
Aga sa olid vait

Ma ei tea, mida sa ise arvad, aga lisan siia omalt poolt ka minu arvates Sinu esimese tõelise tunnustuse tehtud töö ja nähtud vaeva eest. Olen selle alles hoidnud, et kunagi see Su albumisse kleepida. Kui  ükskord nii kaugele jõuan.



Siis tuli kool. Kuidagi väga kergelt ja mängeldes, ilma spetsiaalse ettevalmistuseta said sisse ühte linna populaarsematest koolidest.
Lõpus oli hulka keerulisem, aga sa said sellega siiski hakkama.



Siis tuli R. Said veel Suuremaks.



Ja ma usun, et kui Sa enam oodatagi ei osanud, tuli veel ka Itu:)



Üks asi, mis Sa Suurena alati teha oled tahtnud, on Väikeste kõrval magamine. Üleval R ja all Itu, kui sa enam ise praegu ja mina kunagi, vahet ei peaks tegema:)


Ja siis Su esimene Armastus. Ma vähemalt usun nii:)



Peab ütlema, et sa üllatad mind jätkuvalt. Positiivselt.
Sellega, et Sa ikkagi ülikooli läksid ja seal jalgpalliga võidu edasi pusid.
Sellega, et Sa kohe omaette elama kolisid ja sellega nii hästi hakkama saad.
Sellega, et Sa oma teenitud raha nii järjekindlalt kodu ostmiseks kõrvale paned.
Sellega, et sa viimaste jõulude ajal mulle raamatu kinkisid, mille saamiseks pidid pool linna läbi sõitma.
Sellega, et  tahtsid viimaseks sünnipevaks raamatut, Troonide mäng 3. Küll pisut poisikeselikku, aga siiski raamatut.


Sind ootab ees veel palju ilusat!


Atško!

Sunday, March 3, 2013

Appi, tütar!

Aina vaatan ega jõua ära imestada, kuidas see Loodus selle kohe algusest peale ikka nii sättinud on.
Ja selle iluasjanduse tüdrukutesse juba sündides sisse kodeerib.
Mulle on see kõik ikka veel nii uus ja huvitav.
Uskumatu.

Kui tänaseks on juba nii, et hommikul on saapad minu ja õhtul Itu.
Siis mis homme saab?

Friday, March 1, 2013

Akrobaatika!


Teiste õnnetuste üle pole küll ilus naerda, aga mina naersin nii, et silmad märjad.
Mõni itsitas veel ja see omakorda ajas veelgi rohkem naerma.

Kes naerab, kes teeb sporti.
Terviseks!