Tuesday, April 30, 2013

Targutan. Vahelduse mõttes.

Ma ei tea, kas juhtusite lugema Laupäevalehest Merle Randma-Aru lugu "Parim aeg on üksi oldud aeg", aga mul jäi see igal juhul kripeldama.

Rääkides intervjueeritavast, siis tuleb tunnistada, et tegemist on kindlasti igati eeskujuliku, ettevõtliku, tööka, eduka, hakkamasaaja naisterahvaga. Ainult kogu loo kohal hõljus ikkagi kõle, kivistunud ja kuidagi nukker meeleolu.
Korduvalt rõhutatult  rõhutatud iseseisvus. Saavutused. Kalkuleeritus. Emotsioonitus. Faktid.
Üksnes kohustused. Vastutustunne. Selline tehtud-tehtud-tehtud!
Seejuurest ei paistnud kõigi nende tegemiste vahel mitte piiskagi soojust. Õnne ega rõõmu.
Samas, mul on raske uskuda, et seda tegelikult üldse olnud pole.

Kui nüüd vaadata loo autori Ingrid Veidenbergi otsa, siis tema omakorda rõhutas veelgi toda püüdmatu vampnaise stiili ning alatooni, visates sisse selliseid fraase nagu:
...tema stiilne olek on kaugele näha: tuhkblond poisipea, erkpunased huuled, elegantne kostüüm....või astun Viru tänava lillemüüjate juurest läbi ja valin merleliku lille - pika jõulise varrega veripunase roosi....või...Merle sõidab intervjuule bordoopunase vintage-Jaguariga, Jackie Kennedy stiilis süsimustad prillid ees, erepunane naeratus huulil.

Oh, sõidaksin samuti võimalusel Jaguariga, mis on mu lemmik, küll eelistatult musta ja ühe konkreetse mudeliga, mille nime ma ei tea ja mis võib väga vabalt olla ka too artiklis äratoodud vintage variant, aga oleksin kindlasti aarmiselt kurb, kui keegi mind kuuekümne aastaselt seejuures niimoodi kirjeldaks.

Täitsa eraldi kriipis aga silma ajakirjaniku sissejuhatuses lugejatele visatud kinnas, et  "164 sentimeetri pikkuse juures kaalub Merle kõigest 50 kilo - seda kõike 60-aastaselt! Tehke järele või makske kinni!"

Tule jumal appi. Kas see on tõesti eesmärk, mille poole peaks hambad ristis püüdlema? Seda enam, et peatoimetaja veerus räägib Veidenberg väärikast vananemisest (küll teises võtmes, aga siiski), teisipidi rõhutab aga järgmises artiklis minu meelest täiesti väärastunud ilukultust.
Mulle endale tundub, et mingist vanusest pole 50 kilo enam mingi trump, pigem vastupidi - ma teeks kõik, et 60-aastaselt enam mitte nii vähe kaaluda.

Ja kuidas mulle ei meeldi sellised lõpud nagu tol artiklil:
"Sünnipäeva pean seekord puhkusereisl Itaalias ja Horvaataias. Aga kellega....Ütleme nii, et see on saladus."
Oh, no mida salapära! Mida salapära!

Ning kõige selle juures jääb mul ikkagi õhku küsimus, et kummast sõltub ikkagi enam artikli üldine atmosfäär ja loodud mulje, kas ajakirjanikust või intervjueeritavast?

Ja kas ma olen ülbe?

Monday, April 29, 2013

- -

Kuidas küll saab üht tunnet korraga armastada ja vihata?

Täpselt kilomeeter ja ükssada läks uimaselt.
Kuni ilmus välja too pikkade koibade ja kätega meesterahvas. Kes kukkus mu ees vehkima.
Sealt edasi lülitus välja kogu mu peas keerlev muu virr-varr. Jäi üksnes kõikehõlmav hasart ja võistlusmoment. Nüüd eksisteeris mu jaoks ainult mu ees ujuv rivaal, keda ei tohtinud mingil juhul käest lasta.
Ta oli täpselt nii palju kiire ja sama palju aeglane, et mind sajaga käima tõmmata ja oma maksimum tempot hoides sain sellega hakkama.

Niimoodi tuli lennates teine kilomeeter.
Pärast saunas vedeledes oli tunne nagu oleks mu peas selle kolmveerand tunniga restart tehtud.
Absolutely Empty Folder.

Oivaline, lihtsalt oivaline kergus!
Iga kord vist ei viitsiks, aga enamasti ma muidugi ei suuda ka kõige parema tahtmise korral enam vähem võrdsete jõudude vahekorra juures visatud kinnast vastu võtmata jätta.

Aga kui teil mu veemaailmast kõrini saab, siis öelge julgelt. Mis ei tähenda, et ma lõpetan.
Sest see on täitsa omamoodi elu, mis seal keeb. Ning sellega kaasa minnes sulle sisse ja hinge poeb.

Saturday, April 27, 2013

Laps ja Lapselaps

Ema ja tütar vaatavad multifilmi. 38 Papagoid.
"See on nagu sinu vanaema, tuleb õpetama", nendib laps.
"Ei, ta tuleb ütlema: Kullake", vastab lapselaps.

Friday, April 26, 2013

- - -

Olen täitsa kindel, et need on just need mehed, kes otse korvpallitrennist basseini  juttu rääkima tulevad.
Mõtlen ja mõtlen, ja välja ei mõtle, mis pagan neid sunnib just sellist suhtlemise moodust valima. Kõige keerulisem on mul muidugi mõitsa, et kuidas neil niimoodi märjas seistes külm ei hakka.

Ainuke koht, kus ma oleks võinud päevasel ajal samamoodi vees tundide kaupa juttu puhuda on olnud Tai.

Aga muidu ei läinud eile vees midagi selgemaks.
Arvatavasti olid prillid udused.

Monday, April 22, 2013

Tervise päev

Lähen nüüd selle hambaarsti juurde, kes teeb oma tööd lauluga.
Kui kõik oma tööse nii suhtuks, siis oleks see maailm veelgi ilusam paik.

Jalutades, näpistades hommikut ja kevadet.

Thursday, April 18, 2013

- - -

Oleks vaid kõik hommikud sellised, kus saab ilusale valgele ja puhtale hommikule vastu minna.

Aga võib-olla oli see ka eilne super helge Pilvede all. Olen märganud, et elan, näen ja tegutsen teinekord veel mitu päeva hiljemgi nähtud filmide ja loetud raamatute mõju all.

Wednesday, April 17, 2013

Käbid ja kännud

"Aed on nii korrast ära. Kui keegi mööda läheb ja üle aia vaatab, siis mul on nii piinlik!", pahvatab ema pisut enne seda, kui ma hommikul tööle hakkan minema.
"Kas sa tõesti mõtled nii?", küsin mina, sest see tundub nii ootamatu ja naljakas.
"Ikka", vastab tema.

Huvitav, ma ei oska nii mõeldagi. Pigem oleksin üllatunud, et keegi võiks sellise mõttega üle teise aia kiigata.
Miks peaks olema piinlik nende pärast, kes hindavalt võõrasse ellu piiluvad?

Tuesday, April 16, 2013

Totaalne muutumine

Ja siis ta hüüatab mulle telefonis lausa uskumatult iseenesetmõistetavalt: "Meie C-ga (tema uus naine siis) oleme nõudlikumad ja järjekindlamad ning käsime R-l (minu ja tema ühisel pojal siis) minu juures koristada ja õhtuti hambaid pesta. Sinu juures ta seda muidugi tegema ei pea!"

Ulla-ulla....võttis ikka absoluutselt sõnatuks.
Just see .... suur muutumine.

Ainuke asi, mis ma eneseõigustuseks kosta oskasin oli see, et minu arvamust mööda on suured poisid täitsa tibens-tobens ja ise ma muidugi leian, et selles on ka minu tagasihoidlik osa ja aastad mängus.
Seega, ma väga ei muretseks.

Aga jah, seda küll, et kui ma seda ise poleks kuulnud, siis vist ei usuks ka, et nii võib väljenduda mees, kes 14 aastat ise ei pesnud kunagi õhtuti hambaid. Ega oodanud seda ka teistelt.
Ja kes nüüd teeb seda igal õhtul ning kellel on iga nädalavahetus koristuspäev, kus kõigil on omad kokkulepitud rollid ja vahendid.

Selles on tal muidugi õigus, et sellist järjekindlust ja kontrolli oma elu üle pole mul kunagi olnud. Ei olnud enne ja mina ei usu, et tuleks ka.

Kusjuures, ei morjenda mind ju karvavõrdki kogu loo juures see, kuidas keegi oma elu elab või korraldab, vaid üllatab/hämmastab eelkõige ikka see, et keegi meid endid ja meie harjumusi veel nii "vanas" eas sedavõrd palju muuta suudab.
Et kohe nii ongi. Ja ongi.

Muidugi mõista hakkasin selle peale kohe paralleele vedama ja mõtlesin, mida meie siis oma praeguse elukaaslasega endi "uude" ellu kaasavaraks oleme toonud? Minu puhul pole kahtluski, mina olen temalt kohe kindlasti üle võtnud kange kohvi. Ja tema minult äkki ....villased sokid?

Sunday, April 14, 2013

Vot sellised õhtused emotsioonid siis

Kui keegi nüüd arvab, et ma jubedamalt armastan jooksmas või ujumas käia, siis ta muidugi sügavalt eksib. Tuleb küll tunnistada, et kolm-neli korda nädalas pea kaks kiltsa ujuda on selline koormus küll, et ujumine iseenesest pole enam teab mis füüsiliselt koormav. Aga nii palju kui ma ennast ujudes ka ei häälestaks ega veenaks, kui pehme on vesi ja tore see on, pole mul vaatamata eneseveenmisele siiani seda tegevust endale meeldivamaks õnnestunud muuta ja see edasi-tagasi rühkimine on endiselt lihtsalt nü-ri.
Mis tähendab, et käin ujumas (jooksmas) ikkagi ainult ja ainult selle tohutult hea ja võiduka tunde pärast, mis vallandub täpselt sel  hetkel, kui basseinist välja astun ja tean, et olen taas kord võitu saanud iseenda, oma mugavuse ja laiskuse üle ning enda tervise ja meeleolu nimel siiski midagi arvestatavat ära teinud.
Olgu, sauna ei saa ka päris unustada. Istun peale ujumist suurima rahulolu ja mõnuga saunalaval ning lasen kuumusel vaikselt enda sisse imbuda. Ning kui soe kontides, lähen lavalt otsejoones riietusruumi ja panen end hästi kähku riidesse, et see mõnus soojus võimalikult kauem sees püsiks. Vahel jätkub seda koguni koduni välja.
Jah, ja saunast oma kodus unistan ma samuti vist aina enam.

Aga muidu on mul kadunud autovõtmed ja sõidan praegu varuvõtmetega. Itul on kadunud üks tema neljast dinosaurusest - roosa nimelt.

Saturday, April 13, 2013

Memories are Made of This

3480 gr, 53 cm
20500 gr, 109 cm

Friday, April 12, 2013

Semiootika

Olen kuulnud räägitavat, et elu annab meile tegelikult pidevalt lahendusi ja vastuseid, ole ainult mees või naine ja oska märkidele tähendused leida ja need üles noppida.

Sel nädalal hommikuti autoga tööle sõites (erinevatel kellaaegadel, olgu seejuures juurde lisatud) on mul juba kolm korda juhtunud ees sõitma üks ja seesama väike valge furgoon, millel on taga ja külje peal reklaamkiri  -  kohviknarva.

Mina juhm nüüd mõtlen ja mõtlen, mida paganat mulle sellega siis öelda tahetakse?

Thursday, April 11, 2013

Sa peaksid sellest east juba välja kasvanud olema....

...naeris eile üks kolleeg, kui juhtus seda mu lauanurgal silmama.
Jaa, ma mõtlesin täpselt seda sama isegi. Aga näed, ei ole.....ja ära vaata, see on peaaegu nagu teismelise päevik!

Ma olen seda ammu mõelnud, aga nüüd võtsin lõpuks end kokku ja kleepisin ja joonistasin Kõik selle, mis alles oli. Ja üles leidsin.
Üht koma teist ja kolmandat on siia ja sinna vahele susates aastatega loomulikult ka kaduma läinud.

Näpuotsaga lemmikuid/mälestusi/emotsioone siiagi.


Siia peab mu lapsemeelsus kokku matchituna kõik sisse mahtuma.


See naine istus meil vastas, kui teise pojaga koolikatsetel käisime. Ilus inimene, ilusad mõtted.
Viimane Pere ja kodu.


Viimane teatrielamus.


Jesper Juul, kelle mõtteid ma jagan lapsevanemana.


Mu lemmik, On-nagu-On. Teda on mõistagi oluliselt rohkem, kui siin.


Mister Fred. sama kehtib selle mehe kohta. Üleval ja all.



Hirmuga suuri asju ei tee....väga asjalik ja eluterve artikkel haridusest. Ja muidu ka.


Suur Suvine Teatrielamus.


Siit ja sealt. Selle armsa naise ühe tütre järgi sai Itu oma teise nime - Hermiine. Haiglas hüüdsid teda kõik just niimoodi. Täitsa naljakas ja soe tunne oli. Ja üldse mitte võõras.

Ja siis veel palju-palju teisi.

Wednesday, April 3, 2013

Kontsad

Vaatasin täna hommikul taas kord bussipeatuses üht (ikka) tublisti ülekaalulist naist ja mõtlesin, et see, mis ma viimane kord lennujaama turvakontrollis nägin, kui mu saapad lindi peal läbi aparaadi sõitsid, et isegi peale seda ma ei mõista, kuidas need kontsad ikka sellisele raskusele nende all vastu peavad.

Tuesday, April 2, 2013

Ma kohe ei saa.....

Lugesin just praegu tagantjärgi Laupäevalehte ja selles olevat Maris Lauri artiklit ning ei saa mitte vaiki olla. Ta räägib nii:

"Hoopis teine asi on inimestega, kes Soome tööle ja nädalavahetuseks koju Eestisse pendeldavad. Suurem osa nende Soome standardite järgi teenitud eurosid kulutatakse Eesti hinnakirjade järgi siin. See on esiteks inimesele kasumlikum ja teiseks turgutab tublisti Eesti majandust. Tasub siiski meeles hoida, et Soomes sama palgaga nii kenasti ei elaks. Ja siinkohal võib ainult õnne tänada, et meil on kõrval selline võimalus, sest kui lätlased-leedulased suunduvad tööle Iirimaale või Saksamaale, pole pendelränne kauguse tõttu kuigi mõistlik ja pigem viiakse ära ka pered. Nii ei jõua kuigi palju raha kodumaale ja riik jääb rahvast kiiresti tühjemaks".

Ma ei tea, kui palju ta on kokku puutunud inimestega, kellest üks lapsevanem sedasi pendeldab. Mina küll olen ja selline "kasumlik" pendeldav  elu mind küll ei veena, et see perekonnale kuigi hästi mõjuks.
Jah, see võib ju turgutada Eesti majandust, jätta raha kodumaale ja rahvaarv ei vähene, aga kui mul valida oleks, siis pakiksin iga kell lapsed ja kohvrid ja sõidaksin pigem mehega sinna kaugele tööle kaasa. Kuhu iganes.
Lugege kinnituseks või tänast Epp Petrone lugu. (Mille kommentaarid on sellised, et mina kaaluksin küll ainuüksi nende põhjal täitsa tõsiselt kommenteerimine üldse keelustada).

Väk!

Siia sobiks taustaks hästi see laul...me kõik jääme vanaks.....

Ma ei tea isegi miks, aga sellised pildid mulle tohutult meeldivad.
Ühte ei leidnud veel üles, seda kõige (tava)inimlikumat, kus naine oli teinud oma mehele (äkki sünnipäevaks) mitukümmend aastat hiljem enam vähem samasuguse pildi endast ja kolmest pojast.


Von Trapp Family


Royal Family

Tänud (Pöial)Liis:)
nüüd on siis see ka pildil!

Monday, April 1, 2013

Level 2

Sattusin täna lõuna ajal juhuslikult läbi astuma ühest koduasjade poest, kus mulle meenus, et olen mõnda aega mõelnud, et mul oleks koju vaja veel üht paksemat laudlina. Kuna laudlinade valik oli suhteliselt nadi ja lisaks minu arvates ka põhjendamatult kallis, siis otsustasin osta laudlinade pähe hoopis kaks kardinat, valge ja rohelise. Pealt vaadates ma küll aru ei saa, mis vahe neil kardinatel laudlinadega oli, pealegi olid need kardinad veel hulka ilusamad ja kokku ka tervelt paarkümmend euri odavamad, kui oleksin ostnud kaks sama värvi ja koledamat laudlina.
Ühtlasi leidsin ilusad padjapüürid, mis kolm tükki korraga ostes tegid kokku vägagi mõistlikku hinna.

Olin iseenda poolt leituga väga rahul ja suundusin kassasse kauba eest tasuma. Kassas aga avastasin, et mul pole rahakotti. Olin just 10 minutit enne ostnud töökaaslasele sünnipäevaks lilled, mistõttu tõttasin seepeale kiiresti tagasi lillepoodi, mis õnneks asus kohe lähedal, samas keskuses. Lillepoest pakuti mulle küll mu sinna ununenud pangakaarti, aga mitte rahakotti. Tohoh tonti, kus see rahakott siis veel olla võiks?
Haa, padjapüürid. Olin ju mõnda aega seal riiuli ees kükitanud ja meeldivamaid välja valinud. Jumal tänatud, loogiline mõtlemine on mul siiski veel säilinud, sealt ma rahakoti lõpuks leidsingi.

Aga tuleb tunnistada, et nii kõrgele tasemele pole ma varem siiski küündinud.
Hästi läks, et hästi läks.

Päris hirmutav, kui peaksin pääsema Level 3-e.