Friday, May 31, 2013

- - -

Tahtsin ainult mainida, et te ei võtaks kõike seda, mida siit loete tõe pähe.
Ma ise ka kipun vahel seda unustama.
Ja iseennast uskuma.
Tegelikult veab, kui kuskil on midagi päriselt.

Varbaküüned on mul igal juhul lakitud. Kenasti punased.
Üks on seega kindel - ma olen olemas.

Thursday, May 30, 2013

Emale! Me mõlemad teame, et sa ikkagi vahel siia satud, kuigi sa ei väsi kordamast, et sa tegelikult seda ei taha ja sa ei saa aru, miks ma seda teen. Ja mina vastan, et tegelikult mul oleks tõesti kergem, kui sa siin ei käiks. Ja täna ma lausa palun, et ära vaata tagasi ja seda postitust loe, sest usu mind, nii on meile kõigile hiljem parem. Tänuga, Soodoma ja gomorra!...sest..

...sellel ööl ei tule mul und. Ikka veel.
Lähen üles ta tuppa ja  kustutan voodi küljes oleva väikese kollase tule.
Tunnen, et lihtsalt pean olema hästi ta lähedal, tema vastas ning tajun, kuidas ta oma oleku ja puudutustega mulle vastab.
Kuidas ta minusse üle kandub.
Vajan üle kõige tol hetkel ja ööl seda mehelikku hellust, turvalisus ja rahu, mida ainult mees oma lähedusega naisele pakkuda suudab.

Hiljem lamame kaua, täiesti liikumatult.
Ma ei julge end liigutada. Ei raatsi end liigutada. Isegi pead pöörata. Tunnen, et ka see väike liigutus suudaks lõhkuda tolle hetke seletamatu ilu ja rahu.
Lihtsalt nii hea on.

Ta on asetanud pea mu kõhule, üks käsi hoiab tugevasti mu ümbert kinnni. Minu jalad on põimitud ümber ta keha. Libistan sõrmedega üle ta õlgade ja selja ning usun, et tunneksin ta selle järgi tänaseks ka  pimesi sadade teiste hulgast. Mõtlen, kui hea on niimoodi tunda, isegi, kui see pole päris nii.

Aknast hoovab sisse pahmakas jahedat õhku.
Ning mõneks minutiks joonistub magamistoa seintele naabermaja akendes põlema süüdatud valguse ruuduline muster.

Me pole kogu selle aja jooskul lausunud teineteisele mitte ühtegi sõna.
Sel öösel räägivad meie eest me kehad.

Täna ukerdan hajevil siin maailmas õndsas rahus ja tundun iseendale võimatult veetlev.
Õhtul lakin varbaküüned. Võin täna iseenda ja ajaga priisata.
Itu sõitis koos vanaemaga mere äärde.


Wednesday, May 29, 2013

Kevades



Kunagi asjaoludest tingituna sai käidud ühe nõustaja juures.
Otsest eesmärki, kui sellist, tol korral see käik  justkui ei täitnud (kui nii saab üldse öelda), aga huvitaval kombel arvestatava jälje see endast tänaseks siiski maha jättis.
Olen peale seda sama nõustajat veelgi külastanud. Ehk korra, paar aastas. Kui endasse on kogunenud miskeid küsimusi, segadust, kus vajan objektiivset vaatenurka. Kellegi arvamust. Nõu.
Niisama rääkida. Arutada.
Endas selgusele saada.
Et mitte oma mõtetega kosmosse välja põrutada.

Selle naisega on see kõik kuidagi väga lihtne. Tema stiil, mõttekäigud, sõnastus, arutlusoskus - need sobivad mulle.
Eelkõige on sellest kasu.
Ja seda ma sealt ju otsima lähengi.

Viimasel korral ta ütles, et oleme Itiga nagu tandem.
Eile õhtuse pildi kohaselt võiks koguni lisada, et liigume sünkroonis.

Jumal, kui väsinud me vahel teineteisest oleme. Aga ilma ka ei saaks.
Mitte kuidagi kohe.

Tuesday, May 28, 2013

- - -

Iti tahab veel suure rattaga sõitma minna. Kell on pool üksteist õhtul.
Mulle sobib. Meil on see vabadus.
Pealegi on õhtud head vaiksed.
Kuuleb ja näeb paremini. Iseennast. Teineteist. Enda ümber.

Sõidame mööda Nõmme tühje tänavaid. Laiemaid ja kitsamaid.
Aeglaselt. Ahmides. Tunnetades.
Peaaegu venides.
Läbi lõhnade. Sirelid, kastanid. Hetkeks midagi hästi magusat. Kook vist. Õhtune grill.
Läbi elude, mis lahtistest akendest meieni kostub.
"Miks see laps nutab?"
"Kukkus vist".
Näeme, kuidas lillelise tapeediga toa ema ja isa lapse juurde tõttavad ning isa ta kõrgele õhku tõstab.
Kena noor perekond.

Uudistame maju.
Neid on palju ja hästi põnevaid.
Uusi ja igavaid. Väga vanu ja natuke viltuseid, millest on suts kahju. Kummaliselt kõrgeid ja sopilisi. Katusekambri akendega. Mida kõike sealt näha võib. Romantiliste väikeste rõdudega. Terrassidel mõnusalt laiutavad toolid, millel inimesed on täna õhtul istunud. Üks hästi suur ja väljasurnud tondiloss, kus üheski aknas ei põle tuld. Mõne ees on siiki kardinad. Täpselt nagu too Tartu õudusfilmi loss, mõtlen hetkeks, millest kunagi Tartus koolis käies silmad kinni, kiire sammuga mööda kõndisin.
"Mis see tondiloss on?", küsib Iti.

Näeme vähemalt nelja kassi, kes istuvad aiapostide otsas ja ootavad tuppalaskmist. Arvan esimese hooga. Aga võib-olla naudivad hoopiski seda sooja kevadõhtut, Just nagu meiegi. Kes neist aru saab.
Jääme kõigi nende juures seisma ja vaatame neid. Ühel eriti suursuguse maja ees oleval, üleni valgel ja graatsilisel on pisike hõbedane kelluke kaelas. Üks teine, vöödiline Prostokvašino kõuts, haigutab suure suuga.

Vahepeal sõidame hästi kiiresti ja Iti kilkab. Murrame tee äärest üle aia laiutava põõsa otsast lilla sirelioksa , mille hiljem kodus väikesesse sinisesse kuldsete sangadega vaasi paneme.

"Lähme koju, ma olen väsinud", ütleb Iti äkki.
Kell on pool kaksteist.


Varajasema õhtu tõukeka tundidel.

Thursday, May 23, 2013

Naabrimees


Laps rääkis mulle ühel õhtul, et naabrimees olla talle rääkinud, et see kollase nokaga must lind on kuldnokk.
Täna õhtul, kui ta oma pingi ja punase lillega tuli, siis ütlesin talle, et pole see kellegi kuldnokk, see on musträstas. Et kui ma noor olin, siis küsisin järgi.
Tema hakkas selle peale kõva häälega naerma.

Lõpuks lubas, et selgitab selle välja.
Ütlesin talle, et lasku käia, aga mul on õigus.

Tuesday, May 21, 2013

Unejutt

"Kas sa võtmed tõid tuppa?"

"Jah, ja oma mobla võtsin õuest aknalaualt. Ja sinu kannud, millega sa vett valasid. Aiakäärid, millega sa oksi lõikusid. Ukse vahelt padjad ja teki, kus me istusime. Ja selle rohelise kinda, millega ma lillepeenrast rohtu kitkusin. Su roosad kummikud batuudi pealt. Suure ratta tõstsin tuppa. Ja muruniiduki viisin kuuri.
Ainult see väike kauss, millega sa mängisid, see jäi trepi peale."

"Räägi veel seda."


"Oma mobla võtsin õuest aknalaualt. Ja sinu kannud, millega sa vett valasid. Aiakäärid, millega sa oksi lõikusid. Ukse vahelt padjad ja teki, kus me istusime. Ja selle rohelise kinda, millega ma lillepeenrast rohtu kitkusin. Su roosad kummikud batuudi pealt. Suure ratta tõstsin tuppa. Ja muruniiduki viisin kuuri. Ainult see väike kauss, millega sa mängisid, see jäi trepi peale. Oot, mis see oligi, mida sa algul küsisid, kui ma ütlesin, et oma mobla võtsin?"



"Need olid võtmed."


 Ta viskab oma väikse jala üle minu ning jääb magama.
See on elu. Tohutult armas.

Monday, May 20, 2013

Lõpmatus

"Ma pidin sind nii kaua ootama"
"Kaua siis?"
"Viis tundi!"
"Ma nüüd tulin."

Saturday, May 18, 2013

Päevavargad

See on midagi täiesti teistsugust ja uut. Suursugusus ja väärikus. Puhas käsitöö.
Aga atmosfäär on külm. Ses osas eelistaks siiski iga kell lõunamaa kergust, sumedust ja tummisust.

Praha öös

                               Küünaldega pikitud. Lõhn uimastab. Sirelid on juba ära õitsenud.

                                       Prague Ladies. Minu nõrkus. Aga kättesaamatu.

                                           Kohvis on hõngu ja maitset. Puhas nauding.

                                                            Tõmbas nagu kodu.

Turistide vahele kinni kiilutud

                                                                           Karla

Õhtul ostsime pudeli valge veini. Igoreerimaks seda jubedat kiviseina laotasime rõdule maha teki. Vahtisime selili tähti ja pilvi ning arutasime teemadel jaapani kultuur, kultuur ja kultuuritus laiemalt, märgilistes hetkedest inimeste eludes, pöördepuktidest, meelespealilledest, meheks kasvamisest, miks osad inimesed oskavad võtta välismaal elamise kogemusest maksimumi ja teiste puhul on see puhas ajaraiskamine.

Nii ta lähebki.
Tore on.

Friday, May 17, 2013

Kohal


Linnaluba alates õhtust.
Seniks upun töösse ja kirun ühendust, mis mind sisse ja välja loobib.

Üks pilvedes foto ka. Tuleb tõdeda, et hästi ilus ja sujuv lend oli.
Seevastu nii balansist väljas hotelli hinnataset ja sisu poolt pole ma vist varem näinudki.
Ainuüksi see vaade meie viienda korruse katusekambrist sellise raha eest paneb mind peaga vastu seda sama seina jooksma.
On vähe asju, mis mulle tõeliselt olulised on. Kuid võimalus akent avada ning sealt avanev pilt on seda kohe kindlasti.

Ma ei ole kunagi olnud mingi kaebaja, aga sel korral tunnen, et tahaksin vinguda.Loomulikult ma ei tee seda.
Õhtust kavatsen niikuinii väljas elada.


Thursday, May 16, 2013

Praha

Ligi 8 aastat tagasi oli see meie esimene välisrreis. Kolm päeva. Enne aastavahetust. Prahas.
See tuli minu jaoks üsnagi ootmatult ja tekitas tohutut elevust.

Tiirlesime enne maandumist tund aega linna kohal, kuna seal oli maha sadanud lumi, mida kohalikud väidetavalt väga kaua näinud ega tunda saanud polnud.
Maabudes valitses linnaliikluses totaalne kaos. Inimesed seevastu olid vägagi ülemeelikud.

Olin sellele tripile eelnenud suvel avaldanud soovi minna kunagi ooperisse. Arvatavasti seepärast, et ma polnud seda kunagi varem teinud. Sealt ka see välgust sähvatus.
Igal juhul oli ka see tema poolt tolle reisi plaanidesse sisse mahutatud ning laupäeva õhtul külastasime üleni kullas ja karras ooperiteatrit. Kuigi ma ooperit tol õhtu ära ei näinudki, kuna seda lihtsalt selle nädalavahetusel mängukavas polnud, vaatasime selle asemel hoopis operetti "Nahkhiir". Mis oli samuti väga ilus.
Teatrist hotelli jalutasime läbi öise kollaka tänavavalguse. Väga vaikne ja rahulik õhtu oli.

Veel mäletan õhtust Karli silda ja et seal pidi midagi tegema, mis õnne toob. Ma tean, et me ei teinud seda. Aga mis see täpselt oli ja miks seda tehti, seda ma ei mäleta.
Seda vana-vana raekoja platsil olevat kella mäletan, kus apostlid (vist täistundidel) oma ringkäiku tegid.
Meenub, et sõitsime ka metrooga. Usutavasti ma ikka mäletan õigesti, seal on ju metroo?

Mul on tunne nagu see kõik oleks olnud ainult üks pikk öö. Justkui muinasjutt. Või unenägu.
Koju jõudes polnud ma sugugi kindel, et see ikka päriselt olemas oli.

Täna õhtul asume taas kord sinna poole teele. Kevades ja päevavalguses.
Ise teistsugustena. Usun, et oluliselt rahulikemana.

Kodus aias tegid täna esimest hommikut tulbid oma õied lahti. Ja Itul polnud peale kuut päeva esimest hommikut palavikku. Milline kergendus.
Tõtt öelda ei oleks mul midagi ka selle vastu, kui saaksin nädalavahetuse kodus veeta.

 
Olen mehele juba mitu aega rääkinud, et ta on mu nende reisidega tänaseks päevaks totaalselt ära hellitanud ning rikkunud.


Mul on võimalik imeilusal ajal Prahasse sõita, aga mina istuksin sama hea meelega ka kodus trepi peal...
Mul on kuidagi piinlik, aga keda ma petan.

Wednesday, May 15, 2013

Rikaste lõbu

Istun hambaarsti ooteruumis ja lehitsen ajaviiteks koduajakirja.

Ilus ja valgusküllane maja Viimsis. Vaatega merele.
Suur avar tuba. Klaasist lühter suure söögilaua kohal. Sepistatud trepikäsipuu, mis on lastud valmistada vanast ajakirjast leitud käsipuu järgi. Vannituba. Barcelonast kaasa toodud ingliga dušisirm. Vannitoaseina viimistusmaterjalid.

Küttekolle, millel iga päev süüa valmistatakse. Allkiri all:
...ABX spol pliidi kolle telliti internetist, Põhikriteeriumiks sai see, et keegi polnud seda varem siinmail tellinud...

On ikka inimestel uskumatud kriteeriumid.

Hiljem leidsin pesureklaami. Vaatasin ja mõtlesin, mis selle naise põhikriteerium oli?


Kogu see teadmine läks mulle maksma 55 euri.


Monday, May 13, 2013

Emadepäev. see õige.



Sel aastal hoolitses selle eest Itu, et saaksin toda emaks olemist kohe eriti ehedalt tunda.
Tal on kombeks alati just reedeti haigeks jääda. Nii ka nüüd.
Ikka täistuure peale keerates, sinna 40 alla.
Tema puhul muidugi tavaline. Ainult paar kord elus ongi ta haigused alla 39 kraadi jäänud.

Poolteist kuud tagasi tulime haiglast, paar nädalat tagasi nädalalõpus leidis aset üks kahest eelpool kergemini kulgenud juhust ja nüüd siis. Jälle. Juba kolmas haigus nii lühikese perioodi vältel.

Laupäeva hilja õhtuks oli ta sellises seisus, et otsustasin teda sel korral pühapäeva otsa enam mitte piinata ja põrutasin EMOsse.
Veri näitas korralikku põletikku ja arsti kõrval kükitades kopsupildi avanemist  oodates hoidsin tõesti hinge kinni. Sellest sõltus, kus me emadepäeva veedame.
Õnneks, õnneks, õnneks. Oli pildiga kõik korras ja öösel kell pool kaks jõudsime, kõigele vaatamata siiski üliõnnelikult koju tagasi.
Antibiootikumikuur ja emadepäev võisid alata.

Itu haige olles tunnen alati, kui oluline ma ikkagi olen. Sel ajal ei tunnista ta õieti kedagi teist ning vähemalt haiguse haripunktis elabki ta ainult mu süles. Ning vankris.
Pea mu õlal ja peenikesed käed ümber mu kaela. Nagu kassisaba.

 
 
 
Taas kord magamata ööd. Magamata aastate otsa.
Usun , et elus on mitmesugust väsimust. Olen isegi selle eri variatsioone tundnud. Aga too väikse-lapse-lapsevanemaks-olemise-väsimus on mõneti erinev ning teatud mõttes võrreldav isegi sünnitusvaluga. Mitte kunagi varem pole ma sõna otses mõttes sellisel kujul jala pealt voodisse kukkunud. Kus ma juba järgmist hetke enam ei mäleta.
Need on lihtsalt tohutud. Need hetked. Selles Väsimuses ja Valus.
Aga ununevad sama kiiresti.
Ja hiljem jääb üksnes teadmine. Et oli. Midagi hoopis teistsugust. Sel hetkel raske ja valus, aga tagantjärele mõeldes huvitaval kombel ka eriliselt magus.




 
Heino Kiik kirjutas oma raamatus ühes kirjas oma naisele : "Olen mõelnud, et laps teeb sulle päris tõsise tööpäeva nendel praegustel kuudel. Aga eks sa ole end varemgi osanud ohverdada. Ja kel neid perioode elus pole olnud. Ükskord tagasi vaadates annavad elule suurema sisu just need jõu piiril pingutamised."

Seega ilusaid magamata öid ja natuke südamevalu kõikidele emadele!


p.s Kõik pildid asjaloludest tingitunasel emadepäeval läbi akna.

Thursday, May 9, 2013

Emadepäev

Helistan mõni õhtu tagasi oma Tartu tudengile ja uurin, kas ta nädalavahetusel koju tuleb.
"Ei", tuleb  vastuseks.
"Kas sa siis mulle lille ei toogi?" kiusan omakorda edasi.
Vaikus. Mida oligi oodata.
"Oot, kas nüüd on naiste- või emadepäev?" tuleb hetk hiljem vastu.
Tõmban esimesel hetkel batuudil istudes selja sirgeks. Jumal küll, ta mõtleb seda ju täiesti tõsiselt. See nooruse muretus suudab üllatada ja lõbustab.
"Paku," annan talle aega.
"Emadepäev. Sa helistasid liiga vara, hiljemalt neljapäevaks oleks see mul juba teada olnud," hakkab ta naerma.
"Arvata on, sest teised ümberringi oleks ju rääkima hakanud," tean ka mina, kuidas ta mõtted liiguvad.
"Just, aga siis ma tulen," ei üritagi ta olukorda parandada.. Mis mulle meeldib.
"Tegelikult sa ei pea, ma niisama,"mõtlen täiesti tõsiselt.
"Ei, ma ikka tulen."

Jäägu siis nii. See sobib mulle alati.

- - -

Eile õhtul teatab Itu südametäiega:"Ma ei taha enam sinuga koos elada. Ma leian endale kellegi uue!"

Tõtt öelda pole mul mõtet isegi solvuda. Ma ei oleks isegi tahtnud endaga eile õhtul koos elada.
Tõtt öelda on päevi, isegi perioode, kus ma ilmselgelt ei väärigi ema tiitlit.

Wednesday, May 8, 2013

Kultuuride erinevused

Küll on tore, et need ikka eksisteerivad ja ülikoolides leidub eri rahvustest tegelasi, kes siiralt usuvad (või siis vähemasti üritavad), et suudavad kooli lõpetada ka tortide ja kommide abil.
Osaledes, või siis vist ikka mitte nii väga osaledes inglise keele loengutes,  kus isegi õppejõud pole päris kindel, kas nimetatud tudeng päris täpselt mõistab, mida tahetakse öelda kolme sõnaga -  I love You.

Teisipidi on ta väga terane ja suure südamega noormees. Puhastverd venelane!

Tänud Artjom!

- - -

Jaa, eilse päeva elasin ilmselgelt üle oma võimaluste ja piiride.
Paber ja peegel on ses suhtes halastamatud.

Täna sõidan bussiga ja mõtlen järele.
Päike praeb.

Tuesday, May 7, 2013

Oodates õhtut

Täna hoian end täiesti teadlikult õhtu, lõbusa seltskonna ja sakkiva veini jaoks.
Period!

Monday, May 6, 2013

Porno


See Laupäevalehene artikkel (väga rahulik/rahustav lugu muide) ja lõik tulid mulle kohe silme ette, kui eile õhtul Ituga mänguväljakul turnides neid sõnumeid lugesin.
See on kõik üks saavutusvajadusega mürgitatud möga, mida tuleb ajastul, mil hardcorn-porno on ainult hiireklõpsu kaugusel, just noorte puhul üha rohkem ette.

Kirjutada veel ei oska, aga porno, pede ja lids on juba kõvakettale talletatud.

Hommikul tööle sõites kuulsin raadiost Postimehe reklaami, mis lõppes umbes sarnase statemendiga - Postimees: mõtestatud maailm.
Et sõbrad ja kodu ja perekond oleks ikka väärtus.

Peast käis läbi, et kuhu me oleme jõudnud, et peame selliseid väärtusi varsti peaaegu et sotsiaalkampaania korras inimestele meelde hakkama tuletama.
Samamoodi nagu me ei unustaks autoga sõites kinnitada turvavööd ja ei seksiks ilma kondoomita.

Ma ei saa ega tohi lubada end sellesse süüvida, kui tahan selles maailmas edasi elada. Isa ütles selle peale reede õhtul, kui mind autoga koju tõi, et jah, sina pead, aga minul enam kaua ei tule.

Kurb. See kõik on kurb.


Sunday, May 5, 2013

Selle nädala kaunitarid

Müüja küsis, kas ma soovin seda kinkida.

Sest see ei tahtnud sellesse punasesse karbikesse hästi sisse mahtuda. See tähendab, et tassiga polnud probleemi, aga alustass oli täpselt nii natuke suurem, et karp pisut lopergune jäi.

Ma mõtlesin ja ütlesin jah. Kingituseks. 
Iseendale.
Seda viimast ma talle ei öelnud.
Aga ilusa asjaga on nagu hea söögiga.
Pool naudingut sööme silmadega. 
Ja kui ilus krabisev oranžikas paber. 
Nii oli veel palju palju ilusam.
Imetleda ja avada.
Mul on tegelikult hea meel, et ma pole nii palju jõukas, et võiksin selliseid oste teha mõtlematult, möödamines ja mitu tükki korraga.
See oleks igav.
Hoopis magusam on teda seal poes igatsevalt käes keerutada ja kaaluda, kas ta on ikka just see, milline mulle meeldib ja mida ma tahan, mis hiljem kodus riiulil teiste oma-/erisuguste kõrval võiks särada .

Raamatud.
Kivirähk raamatutena mulle muidu ei istu ja Minu sarja ma samuti ei osta. Aga mingis meeltesegaduses olen kunagi ja kuidagi end vist raamatupoodide meililistidesse lisanud ja saan nüüd aeg-ajalt tutvustav/soodustus pakkumisi. Ja nii tore on ju postiga pakki saada. Esmalt oodata, siis järele minna. Ja kõige lõpuks veel õhinal avada.
Ju ma siis nende puhul alateadvuses mõtlesin suvele. Et midagi kergemat.
Tolle kolmada, päikeses sillerdava Päevaraamatu oleksin ostnud isegi pimesi, pelgalt ebamaiselt ilusa kirjaneitsi nimest tulenevalt. Isa küll ütles, et mis sa ostad nii noore inimese kirjutatud elulooraamatut (kuigi ma ise nimetaks seda vist rohkem lapsepõlve raamatuks), aga mina ei usu, et mul tuleks selles nii või naa juba praegu raasugi pettuda.


See pilt on üks neist pisi-põhjustest, miks ma alati kevadet ootan.


Ja need kaks kuulutavad samuti soojema ajajärgu algust.

Väike venku piknikul vanavanaisa juures. Kuigi neis paikades pole ma ise eales tahtnud käia, nii rõhuvad on need lihtsalt ja siinkohal kohe ka omalt poolt soovi avaldan, et mitte keegi ja mitte kunagi ei peaks mind ennast niisuguses õhkkonas meeles pidama.


Ja midagi uut. Mees küsis, et no, kas oled nüüd õnnelik, kui nad õhtul poodi hakkasid minema ja ma tobe-õnneliku näoga pealt vaatasin, kuidas Itu veel pool jooksu pealt omi esimesi keksimisi tegi.
Jah, loomulikult on see armas, ei teinud ma isegi katset oma rõõmu varjata.

Riisutud sai veel. Ja põõsaid lõigutud. Ja oma musta iluduse lasin täna seest ja väljast läikima lüüa.

Mispeale tänase postituse võtaksin kokku hoopis Jaanus Reisneri sõnadega- kui midagi on vähe, on sel ka suurem väärtus.
See teeb ka argielused pisiasjad suureks ja õnnelikuks, lisaksin mina.

Saturday, May 4, 2013

Traditsiooniline Laupäevalehene targutus.

Kui ma sellele artiklile tagasi mõtlen, siis oleks see nagu kolm tühja lehte.
Mina igal juhul tean peale selle lugemist kohe kindlalt, et seda etendust ma vaatama ei läheks.
Mõtlen, et kas need inimesed, kes mitu kuud selle nimel tööd teinud võiksid tunda sedasama mida minagi?
Nagu oleks neilt juba ette midagi ära võetud. Surmigavusega.

Samuti mõtlen, kas oleks saanud kuidagi teisiti. Vist mitte.

Ma ei ole ennast ammu nii halva inimesena tundnud.

Friday, May 3, 2013

Inimeseõpetus

Kui ma päevast päeva lapsega toimetan, siis ma ju suuremalt jaolt endale ei teadvusta, kui suur roll on minul tema inimeseks kasvamisel/saamisel.
Huvitaval kombel tajun seda kuidagi eriliselt selgelt hetkedel, kui Itu vaatab mulle otse silma sisse ja uurib:
"Mis tähendab hingelist"?
"Mis on kassiir?"
"Mida tähendab nahutama"?

Ta küsib seda minu käest, sest mina tean.
Huh!

Wednesday, May 1, 2013

Poisid


Mida ma imestan, kui ma imestan, kui ema mulle räägib, kuidas üks suurem poiss talle mänguväljakul üllatunult teatab, et see väike tüdruk teeb ju kôike seda, mida suured poisid.
Jah, tal on täiesti õigus - Itu valib vôimalusel alati poisid. Mida suuremad, seda parem. Ja jookseb ja kopib just nendel lakkamatult sabas.

Jah, mida ma siis õigupoolest imestan, kui ma ise tegin täpselt seda sama.

Minu jaoks tähendas lasteaed kaht poissi- Tõnist ja Indrekut. Suuri klotse, veelompe, võidujookse ümber maja, suurt harali okstega puud.
Pidudel tantsimiseks oli Tõnis pikem ja ilusam. Indrekuga jällegi oli põnevam mängida, temas oli  energiat, ettevõtlikkust ja tal olid elusalt säravad silmad.

Ka oma majast mäletan vaid poisse- Peepu, Marti, Loiti, Lauri, Henrit. Ja äkki oli too Sander. Kes poisse mu vastu aeg-ajalt üles ässitada püüdis, tuletades neile meelde, et nad mängivad ikkagi tüdrukuga.
Mäletan lõputuid luurekaid. Ukakat. Maja ees põlvili murul meisterdatud puust püsse ja mõõkasid. Laevukesi. Toda erakordset suve, kui kogu õu ja tänavad olid veetorude panemiseks üles kaevatud, mis meie laste jaoks tähendas erakordselt hoomamatuks ja põnevaks mullamägedeks ning labürintideks muudetud mänguväljakut. Kujutan ette, et midagi sarnast nagu Lazerzone või Paintball tänapäeva lastele.
Need esimesed kõrged punased tornmajad. Hirmuäratavalt aeglased ja krigisevad liftid, mida ma sisimas kartsin, sest kunagi ei teadnud, kes või mis sind uste taga ootab, kui need kuskil pimedas koridoris avanevad. Majade katused. Ühika tuletõrjetrepp. Lõputud rattasõidud. Lahtiste kätega. Kes suudab kauem. Pikad metallist torud/piirded, millel tasakaalu harjutades oli omandaud sellise osavuse, et võisin selle silmad kinni läbi joosta.Vaibakloppimispuud, kus pea alaspidi rippusime. Lumekindlused ja -sõjad.
Ja siis suss, too megapõnev raha peale mäng, kus metallist plönniga pidi kopikaid ümber lööma ning kõik, mis teisipidi õnnestus toksida, said endale.

Jah, poisid olid mu omaks võtnud. Vist seetõttu, et ma ei jäänud neile milleski märkimisväärselt alla.
Poiste elu oli põnevus ja võistlus.
See sobis mulle.

Jah, mäletan, olid siiski ka tüdrukud. Aga mitte ühtegi nime ega nägu.
Jah, mul oli tõesti ka liivaga täidetud plekist keksukarp. Mis oli ka ainuke tõeliselt tüdrukutemäng, mida siiralt armastasin. Kümme kasti ja klassi.
Vahel ka kummikeks.
Ja jällegi poisid, kes alati kiusasid, kui neil just midagi targemat teha polnud.

Tüdrukuid oli minu jaoks vahel lihtsalt vaja. Näiteks siis, kui sai mängitud värve või kapsast või alibabad. Aa, ja mädamuna mõistagi.
Need mängud olid hoopis põnevamad, kui lapsi rohkem. 

Jalgpall oli ainuke, mida ma poistega kunagi kaasa ei mänginud. Selles tundsin end tõeliselt kasutu, oskamatu ja üleliigsena. Ebamugavalt. Seda enam, et mõistsin, et selles mängus tajusid ka poisid, et minuga on midagi teisiti.

Poisid olid minu maailm.
Kuniks ühel päeval avastasin, et nendega koos olles on lisandunud ühtäkki mingi sootuks uus ja kummaline tunne.
Üks neist meeldis mulle järsku teistest palju rohkem.