Sunday, June 30, 2013

- - -

Olen juba nädal aega tahtnud kohvi jäätisega.
Täna on mul see lōpuks olemas. Kohvid jäätisega.

Ja soe. Ja päike. Kuulun eilsest Nüganeni parteisse: " Puhkuse ajal vōiksid ilmad olla soojad. Kōik."

Astusin eile ekspromt läbi ka lapsepõlvest. "Kui sul midagi paremat ees pole, siis vōiks ellu viia selle kohvikusse mineku?", potsatas telefoni sōnum.  Üks mu lemmik žanre - täiesti ootamatu, aga väga oodatud. "Otse loomulikult. Kas oleme kunagi midagi sellist kokku leppinud:)? Juba lendan." Muidugi kaotasime end sinna tundideks. Kuidagi ei raatsinud lahti lasta. Ja raasugi pole vahet, kas vahele on jäänud aasta vōi kakskümmend, ikka on tunne, nagu oleks alles eile lahku läinud.
Soe tunne siiani südames.

Friday, June 28, 2013

Kas süda on ümmargune?

Esiteks lugesin Epu (vabandust, pisut familiaarne, aga Petrone oleks jälle liiga ametlik) persoonilugu Psühholoogiast. Teiseks, Daki blogis tehtud eraldi postitust tema uue raamatu kohta Ja kui ma enne kõhklesin, siis nüüd teadsin, et ma ikkagi tahan seda kindlasti.
Saada.
Lugeda.

Fine, tegelikult tahtsin välja jõuda selleni, et saada kinnitust, et ma ei leia sealt raamatust enda jaoks midagi põhjapanevalt uut.
Samas Eppu ja Dakit "nii palju tundes" sain siiski kindel olla, et ma vähemasti ei kahetse ka hiljem raamatule kulunud (kulutatud, ma ei tea kunagi, kuidas oleks õigem?) raha. Täpsustavalt siis mehe raha. Enese rahustuseks pole ma oma ärahellitatuse juures jõudnud õnneks nii kaugele, et vaatamata sellele, et tegemist  pole "päris" minu rahaga, ei suhtu ma "tema" raha eest ostes oma soovidesse ja asjadesse kuidagi teisiti.

Sest kes ei igatseks aeg-ajalt minna Maailma Otsa?
Või tunda end sääraselt, et : "Ma ei tea, kas mind on õnnistatud erakordselt intensiivsete lastega või ongi kõigi lastevanemate elu selline… Mina mõtlen sageli põgenemisele.  “Ärge mind otsige, tulen varsti tagasi” kiri lauale ja läheks."
Juba Peeter Sauter kirjutas sellest "Laiskade laste raamatus" mille me kunagi R-le ette lugemiseks ostsime.
Eriti peale seda, kui Tartust saabus tudeng B oma mustade kilekottide, vaiba, kitarri ja laibakumi-kitliga, mille kohta mul käis peast läbi mõte, kas pesta seda koos ülejäänud valge-musta voodipesuga või vääriks see eraldi pesu? Nuustasin seda areldi ja otsustasin seda teha siiski koos muu pesuga ning tundsin end seejuures oma mõtte- ja teguviisi pärast täieliku idioodina.

No ja selle peale ei jäänudki siis midagi muud üle, kui tõmmata selga oma jooksuriided, et need vannitoa põrandal olevad musta pesu hunnikud ja elutoapõrandat kattev ühlane Asjade Meri oma peast välja uhada. Ja mõelda, et jumal, kui kiiresti inimene ikka harjub ja mugandub oma uue olukorraga. Alles paar aastat tagasi elas me majas pool suve koguni 6 last ja ma ei mäleta, et see mulle siis sellist ahastust tekitanuks, nagu mul eile korraks kogu seda ühtäkki sisse sadanud kola vaadates peale tuli.

Ma oleks seda nagu ette aimanud, sest õnneks olin viimase paari nädala jooksul oma mugavust ja laiskust selle meetodi abil taas kord kiusama hakanud. Mis tähendab, et 40 minutit ning õhtul kell 11 ja natuke peale, kui on juba mõnusalt jahe ja vaikne, ei tekita see enam üllataval kombel väsimust ja raskust, vaid võib osutuda koguni nauditavaks tegevuseks, nagu eile täiesti ootamatult avastasin. Kõige keerulisem ongi ehk riiete selga toppimine ja esimesed sammud. Ja oma kinnistmõttest võitu ja üle saamine. Sest aegade hämarusest on jooksmine minu ajju talletunud, kui üks jubedamaid tegevusi siin maailmas.

Ja tegelikult on ju nii, on ju?, et kui vähemalt üks inimene saab mu postitusest indu, et ka oma köögiaknad ära pesta, siis oleks ju tore, kui keegi võtab nüüd kätte ja teeb oma tervise heaks paar lisa liigutust.
Mis minagi muud neist blogidest otsin, kui jõudu ja indu ja uusi nurki edasi elamiseks.

Kusjuures, sellest eile õhtul ostetud raamatust on mul praeguseks hetkeks  juba üle poole läbi ja kui ma peaks seda iseloomustama, siis võrdleksin seda ühe mõnusa seltskonna ja sumeda suveõhtu kerge värvilise kokteiliga.

"Silmapiirile kaduvat paati on igas vanuses raske vaadata!".
See on ilusti öeldud, kas pole? Lisaks, täpselt nii ju ongi kah.

Õhtul läheme mehega katusekinno. Üks mu lemmiknäitlejatest,  Philip Seymour Hoffman, astub seal täna üles.
Ma pole seal varem käinud. Ausalt öeldes, ma ei tea, kuidas temaga on.
Sest ühel hetkel jõudsin ka mina selleni, et see " vist on üks osa mu enesekasvatusest - õppida loobuma kontrollist, loobuma teadmistest."

Thursday, June 27, 2013

- - -

Nägin täna öösel unes, et ta suri ära. Lihtsalt nii äkki surigi. Ja enam polnud.
Sel hetkel sain väga täpselt aru, kes ta on ja mida ta mu elus tähendab.

Wednesday, June 26, 2013

Suvetüdruk


Iti on vaevalt koduuksest sisse astunud, märkab mu sõrmes sõrmust ning pärib:" Oo, mis see on?"
Ma pole aastaid sõrmust kandnud.

Natukese aja pärast keksib ta juba tuppa mu uued plätud näpus ja uurib: "Mis need on? Kust sa need said?"
Pole ka imestada, need on lõheroosad ja sätendavad.

Hommikul enne tööle minekut vaatab ta mu kleiti ja hüüatab: "Kui ilus kleit sul on!"

"Nii hea lõhn", teatab ta, kui me kallistame.

Ma pole kahekümne aasta jooksul kokku ka korraga nii palju tähelepanu saanud.

"Kui on paha tuju, tuleb ketšupit süüa!", seletab ta iseenesest mõistetavalt, kui pisikese taldriku pealt näpuga seda endale suhu topib.

"Kust need mõtted sul tulevad, Iti?", küsin ma talt hetk enne, kui ta öösel mu kaisus uinub.
"Need tulevad minu seest, ma ei saa sinna midagi parata."

Tuesday, June 25, 2013

Neli pikka päeva

Mul on tunne nagu oleks nende nelja päeva sisse mahunud vähemalt terve mu  aasta tegemised ja käimised. Kodus sai muru niidetud, aiatagused jalgteed riisutud ja pühitud, verandal olevad lillekastid terasharjaga samblast puhtaks kraabitud, pesud pestud ja triigitud,  verandakivide vahed rohust ja samblast naaskliga puhtaks urgitsetud, esimese korruse aknad läikima löödud (mulle meeldivad nii väga puhtad ja läbipaistvad aknad, aga niikohutavalt tüütu on neid pesta, eriti, kui neid on veel nii palju, äkki kaheksa), orhideesid putitatud, suvelilli väetatud. Aias suvepliidil toorelt praetud kartuleid küpsetatud ja liha grillitud.
Käisime kolmel õhtul väljas, Boheemist sai me kahe õhtu lemmik. Omanäoline, head toidud, head hinnad ja kokteil. 4 cl vermutit, 2 cl Gin, 2 cl Cointreau ja otsa apelsinimahla, kuni klaas täis. Jääkuubikud. Nime sel ametlikult polnudki, poiss pakkus Palav Reede ja see sobis lihtsalt suurepäraselt. Neid ikka kulus. Maitsev ja jahutav. 
See tähendab, et tutvustasin ka mehele Telliskivi veinikilomeetrit, vaatasime üle F-hoone, Pudelisse ja Pokaali ei mahtunud, jalutasime mööda Balti jaama tagust, tulime tulema Moonist, sõitsime mitu korda bussiga, koguni trammiga. Mees pole seda umbes 10 aastat teinud. Rongini kahjuks ei jõudnud. Tegime mõned Hot Shotid pubis, veetsime aega Okos. Kusjuures kõige selle juures jõudsin veel terve ühe pika päeva vedeleda verandal. Alguses toolidest kokku mätsitud muumipesas, hiljem madratsil. Lõpetada ühe ja siis teise ja alustada kolmanda raamatuga. Lisaks punast veini, veini, veini. Kuskile vahele ja kõrvale. Igal õhtul sumedalt sakkis. Heas mõttes.
Mul ei olnud mingit tahtmist kedagi näha, ma ei võtnud vastu ühtegi telefonikõnet (v.a ema omad mere äärest).
 
Ma ei kujuta ette, milline võiks me elu välja näha, kui mul/meil oleks kogu aeg nii lõputult aega.
Praegu on seda täpselt nii vähe, et meil ei hakka teineteisega, kodus, väljas, kus iganes, kahekesi igav.
Nii tundub mulle. Ma ei tea, kuidas talle.
 
Oko Kaberneemes. Snoobilt ja valgelt....
 









 
 
Boheem Telliskivis. Otse tänavalt. Miks Nõmmel selliseid pole?
 
 




                                            Pesa verandal. Vaatega horisontaalist. Algus ja lõpp.


Kohvikus


"Tead sa mis...ah, ma ei hakka vist siiski ütlema, muidu sa arvad, et ma olen päris hulluks läinud."
"Mis vahet seal on....sa oled nagunii."

Vedelen batuudil ses soojas öös ja mōtlen, kust ta seda vōtab ja kas tal võiks ōigus olla.

Sunday, June 23, 2013

Jaanipäeval

Mul ei ole kunagi olnud nii hea elada, kui täna. Ûtleme nii, viimane aasta.
Ma pole kunagi varem osanud  väikestest asjadest nii palju rõõmu tunda.
Hetki püùda. Õnnelik olla.

Ja, ma olen aeg-ajalt ōnnetu. Väsinud. Kurb. Nördinud. Tüdinenud. Vihane. Pahur.
Kōike seda ka.

Aga elada on ikkagi kuidagi jube hea. Vaatamata kõigele.

Ainult raamat(ud) said läbi.
See on jama.

Friday, June 21, 2013

Palju pole vajagi

Minu Eesti jäi mul pooleli. Ja Minu Brüssel. Ja Minu Hispaania.
Vaatamata sellele, et nad kõik algasid Minu jaoks Suure Õhinaga.
Kuid umbes poole peal hakkasid end kordama. Ja muutusid tüütuks. Kaotasid huvi.

Seepärast pabistasin tohutult, et nii võib minna ka Minu Prantsusmaaga.
Aga ei.
See on lihtsalt võrratu. Ja hakkab juba otsapidi käest libisema.

Mulle meeldib, kui edasi(k)antav on ladus ja voolav, samas mitte teps ülepingutatud. Kui  tajun juba esimest õhkõrna tunnet,et kirjanik iseenast ja oma stiiili ülemäära nautima hakkab, siis on üldjuhul kõik. Minu Belgiale sai näiteks "saatuslikuks" nimelt see.

Mulle meeldib, kui kirjanik oskab mind pildi sisse viia. Nagu viibiksin ise nende inimeste ja olukordade keskel. Kohal.
tunda peaaegu maitset ja lõhna. Atmosfääri.

Mulle sobib ka see minu keeles nn Kivirähk´i stiil. Suhtumine Lähenemine. Nimetageim seda kuidas tahes. Asjadele ja inimestele (inimsuhetele).
Näha ja otsida ennekõike head. Suhtuda eelkõige suure soojuse ja armastusega.  Säilitada ka ebameeldivatest asjadest rääkides selline arutlev ja rahulik, aga mitte terav ning paikapanev hinnanguline lahmiv stiil. Luua pilte kaotamata seejuures inimlikkust ja armastustunnet.

Mulle tundub, et mulle meeldib ka see, kui lisaks kirjeldusele jookseb läbi veel kellegi/millegi lugu.

Mulle meeldib kergus, aga mitte pinnapealsus.

Mulle meeldivad üle mõistuse säärased möödaminnes, ma ei teagi, kuidas neid täpselt kutsuda, sellised mitte olulised, aga armsad ,üldmuljet rikastavad, ütleme siis "nipasjakesed", nagu näiteks:

Siis laulsin ja laulan nüüdki õhtuti "Kulla kutset".Olen seda laulnud neile esimeset päevast, et nad mu häälega harjuksid. Nad ilmselt vaatasid mind algus imelikult, kui õues kiikudes või pargis jalutades muudkui võõras keeles leelotasin:
"Üles-alla, juuksed valla, taevaservalt kiigun alla, vabana kui sinikirju lind. Siia-sinna, lendu minna, arm ja rõõm mul täidab rinna, maailmas vaid ilu hoiab mind..."


Kas te olete sellest laulust midagi varem kuulnud? Mina küll polnud. Nii ilus, kas pole?

Või näiteks Bobod - Bourgeois-boheme, ehk siis lahedad, ent samas noored edukad inimesed. Või deliiriumeufooriaõnnelik. Kui hästi kokku võetud meeleolu. Mina näiteks olin täpselt seda viimane kord, kui mehega nädalasel Hisaanias reisil käisime. Või siis Fooding ehk food and feeling. Üritused, mis seotud toidukultuuri uuendamisega.
Ma ei tea miks, aga mind sellised väiksed sõnamängud tohutult vaimustavad.

Või näiteks järgnevad mõttekäigud:
"Prantuse keeles on "armub" tombe amoureux ehk "kukub armumisse", ent selleks ajaks, kui mina seda teada saan, seostub see sõna mulle laste nutuga, kui nad pisarais ja kisades suurte juurde jooksevad ja kurdavad, et nad kukkusid, j`ai tombè`, mille kohta väike ütleb lihtsalt buum, sest (toob(b)) hääldada on talle liiga keeruline. Seega armumine kõlab mulle prantsuse keeles algusest peale valusalt. Ning sügisel saan teada, et ka puulehed tombe`ivad buum ja buum.
Esimene assotsiatsioon, mis mul selle sõnaga tekib, on siiski inglise keelest: tomb, mis on haud, ja vaimusilmas näen sinna kukkumist, armumisel otse hauda, Saatsulik ilu."

Kas pole ilus ja mänguline?

Või palun väga, võtame näiteks selle: "Museé de la Vie Romantique, romantilise elu muuseum. Üks kunagine kodu, kus reedeõhtuti käisid külas aega veetmas Sand ja Chopin, Delacrois, hiljem Dickens ja Turgenev ja teised! See on armas väike majake, kus ekspositsioonid vahetuvad. Aga mõelda vaid kõiki neid kuulsaid paare: Chopin ja Sand, Satie ja Valadon, Stravinski ja Chanel...Kas saja aasta pärast teatakse üle maailma tänaste kirjanike ja heliloojate või kunstnike afääre? Ei usu hästi."

Lihtsalt hulluks ajab. Mind.
Ma vabandan, kui teid omakorda hulluks ajan.

Aga vat neid  nn  "nipsasju" leidub ses raamatus veel ja veel ja veel. Hästi palju ja erinevaid.

Nii palju, et kui mu mees õhtul koduuksest sisse astub, laman ma parasjagu diivanil (sest Iti läks jälle mere äärde) ning olen just lugenud lauset, et vähemalt Euroopas teavad vist kõik Theophile Steinleni maalitud Musta Kassi reklaampostrit. Mille peale ma  otse loomulikult küsin ilma pikema sissejuhatuseta kohe ka oma mehelt: "Kas sa tead Theophile Steinleni maalitud Musta Kassi reklaampostrit?"
Ja räägin ja arutan temaga õhtu jooksul uutest killukestest, mida ma raamat lugedes jälle juurde olen korjanud
Ning püüan seejuures meeleheitlikult piiri pidada, et mitte oma vaimustusega teda üle koormata. Aga päris ilma ka ei suuda.

Ja kui mõni aeg tagasi, ühel õhtul  küsis mees mu käest, et kuhu ma sel sügisel minu sünnipäeva ajal sõita sooviksin ning oli pisut solvunud, kui ma midagi ei vastanud, (aga kui ma siis veel isegi ei teadnud, kuidas ma saanuksingi midagi vastata), siis nüüd ma tean. Normandia jääb vist sel ajal juba pisut külmaks, aga Lõuna-Prantsusmaa Riviera, Provence ja taevalikult lõhnavad lavendliväljad oleks ju super luks. Mais oui!
Minu Prantsusmaa.

Nii lihtne ongi mind ära teha.

Thursday, June 20, 2013

- - -


Elu nagu vererõhk. Alles mõni päev tagasi nii täiega laes, et oleksime võinud kõik infarkti saada.
Täna kuulen telefonis vastuseks:" Ja, kallis!"

Ah?
Mis iganes. Aga nii on palju parem.

Olen ajaga õppinud, et peamine on säilitada rahu.
Vähem mõelda. Ja asjadele tähendusi külge pookida.

Monday, June 17, 2013

Õhtul. Kodus


Haa, aga me nägime sel suvel juba teist korda oma aias siili. Sama siil, kes esimesel korral. Sama nägu ja sama suur. Polegi enne sellist mürakat näinud. Kunagi kollases majas, jah. Aga seal oli neid mitu ja nad olid vähemalt poole väiksemad. Aga selle eest perekond. Koos kolme pojaga.
Ma ei tea, kuskilt olen lugenud, et kui siil, siis järelikult puhas. Võib ju nii täitsa olla? Miks mitte.


Panime talle esmalt väikse kausiga piima. Kuigi eelmisel aastal lugesin, et piim pole siilile sugugi kasulik. Hoopis muna tuleks talle keeta. Aga oli meil linnalastel siis aega seda muna keetma hakata, mine tea, kas siil kannatab oodata. Ikka panime piima. Ja siil limpsis isukalt. Aga pildile ei õnnestunud saada.
Iti tegi paar raskemat sammu ja siil isrus kohe jälle mõnda aega põõsa all peidus.

R muudkui keksis, et tema tahab kätte võtta, tema tahab kätte võtta. Andsin lõpuks järgi, aga tingimuseks oli, et paneb kindad kätte. No vat, kui hea, et jalka trennis käib, nüüd olid head tugevad kindad kohe varnast võtta. Muidu tundusid siili okkad pehmed, isegi mina "paitasin", aga poisile vastu kõhtu läks, siis ikka torkas. "Ai!", ütles R.
Ja tõmbaski sedasi vahvalt kerasse. Nagu multifilmis. Ja pildil. Ainult edasi ei veerenud.
Natuke pildistasime ja uudistasime lähemalt. R tegi ettepaneku, et võiks siili koju kilpkonnale seltsiliseks võtta, aga lõpuks otsustasime siiski põõsa alla tagasi viia. Piimakausi panime kõrvale. Hiljem läksin vaatasin, kauss oli tühi ja siil läinud.

Iti mängis peale seda veel tükk aega toas siili. Luristas endale väikesest kausist viimase pool pakki piima kõrrega sisse. Mina pidin aina juurde ja juurde valama. Kui piim otsa sai, siis jogurtit.

- - -

Sellest blogist tekib kogu aeg nii palju pahandust, et.
Praegu on mul tunne, et peaks ka maailma otsasa ära käima.

Ma ei jaksa enam varvast ka liigutada.

Sunday, June 16, 2013

Laupäevalehe ainetel

Usun, et seda võiks pidada meie eluvaidluseks isaga -kas lapsed peavad oma vanemaid austama.
Isa on arvamusel, et peavad, tingimusteta, mina olen aga alati olnud Inga Raitari meelt - armastus/austus vanemate ja laste vahel pole kaasasündinud kohustus. Iga laps armastab/austab oma vanemat just nii palju, kui vanem on talle õpetanud. Ehk siis nagu pealkirjas - Kuidas sina külale....

Ehk siis nagu aru võite saada, arvan mina, et lapsevanemal on lapse ees kohustused, tingimusteta, aga kindlasti mitte vastupidi. Kuskilt olen kunagi kuulnud/lugenud, et ka Tammsaare olevat midagi sarnast öelnud, aga must-valgel seda üles leida pole õnnestunud.

Inga Raitari suhtumised on mulle tegelikult pea alati meeldinud. Tuleb meelde, et kunagi hakkasin ajakirja Naised tellijaks ainuüksi sellepärast, et temast sai selle peatoimetaja. Armastasin tema peatoimeja veerge, esimese asjana lugesin kohe just need läbi. Ka tema viimases Laupäevalehe kolumnis õhku visatud filosoofilise küsimusega  - mida me tegelikult kardame, kui meid häirib uudis presidendiproua isast või naabrinaise pojast, kes temast ei hooli?- olen üldjoontes päri. Enamasti peakski esmajärjekorras just endale otsa vaatama.

Kuskilt jookseb selle juures aga piir, kus enda ees aus olemisest  kootakse vajadusel manipulatsioon, mis tähendab, et mitte kuidagi ei taha ega saa ma nõustuda sama väljaande peatoimetajaga, kes ütleb, et kui loetud jutt ärritab, siis ei räägi see mitte intervjuud andva persooni isikuomadustest ega ka väljaandjatest, vaid meist endist. Kas ikka on nii, et kui mulle midagi ei sobi/meeldi, siis järelikult ma olengi ise süstiv narkomaan?

Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle mõjus see peatoimetaja sissejuhatus juba ennetavalt minusse süütunnet süstiv, et mida kõike ma olen või pole, kui mind kaaneloo või selle peategelase juures midagi häirima peaks. Täpselt sama kalkuleeriv, mitmekäiguline ning samasugune räpane poliitika nagu Ojulandi sahtlipõhjas peidus olev tšekk, juhuks, kui mingil põhjusel peaks olema tarvis selle koti väärtust kusagil tõestada, siis mul on olemas ostukviitung.

Aastast 2006. Kui mõtlema hakata, siis kas pole hirmutav?
Mitu tšekki teie sellest aastas alles olete hoidnud?

Friday, June 14, 2013

Tipus

Käisin siis eile seal tipus ära. Pileti hind on küll naeruväärne (2 eur), vähemalt turistide jaoks,  arvestades seda, et näiteks tassi cappucino hind algab linna peal alates 2.30-st.
Huvitaval kombel polnud sugugi kõhe, vaatamata sellele, et ümber nurkade annab end ikka läbi pressida. Ma ei usu, et liialdaksin, kui ütlen, et suurema ümbermõõduga inimesed päris möödaminnes seda nurka ei võta.
Aga muidu oli väga ilus. Lõpuks tegin ümber torni kohe õige mitu tiiru ja veetsin seal üleval ühtekokku paarkümmend minutit.
Hoopis kõhedam oli algus. Umbes kümnendal astmel korraks seisatasin ja mõtlesin, kas ikka julgen. Eriti kartsin hetke, kui jõuan suurte kelladeni, millest töökaaslase jutu järgi lähedalt mööda pidi minema. Ma ei tea miks, aga mul on tohutu hirm suurte asjade ees ja nende kõrval olles.
Üks õudsamaid asju, mida ette suudan kujutada on näiteks see, kui peaksin suure laeva kõrval ujuma.

Aga õnneks oli seal vist viimaste aastate jooksul midagi ümber tehtud. Seal kõrgemal lõpu poole oli tõesti koht, kust kellasid vist suure klaasakna tagant näha sai. Vist seepärast, et loomulikult ei vaadanud ma sinnapoolegi. Aga arvan, et seal nad olla võisid. Erinevalt minust leidub usutavasti hulgaliselt inimesi, kes neid uudistada soovivad.
Kokku tuli astuda  minu mäletamist mööda 258 astet. Nii oli vähemasti all enne trepile minekut kirjas. www.tourism.tallinn.ee lehel on kirikute all veel kirjas 232 astet, ehk sellest võiks ju samuti järeldada, et midagi siiski muudetud on.

Linna peal jalutades klõpsutasin niisama mobiiliga. Nägin ka niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii pikka Matrjoskade rivi, mida pole ettegi osanud kujutada. Kokku lugedes sain tervelt 28 tükki. Kohe tuli meelde Iti. Ja muidugi see, kuidas ma neid alati endale olen tahnud, soovimata seejuures mõelda hinnale, teades, et juba viiest nukust koosnev perekond paneks rahakotile vägagi arvestatava põntsu. 
Aga mul on millegipärast kogu elu olnud nende kirevalt maalitud puust nukkude vastu mingi nõrkus ning olen ka kõigi oma laste puhul täheldanud, et need üksteise sisse topitavad lelud on neis kõigis  keskmisest suuremat huvi ja tähelepanu pälvinud.


Selle päeva kohviku leid oli Musi http://www.musi.ee/ .
Nimi oli mulle küll tuttav, aga kuni eilseni oli see ka kõik. Nüüd julgen soovitada kõigil läbi astuda.
WC kusjuures oli nii vinge, et sinna võiks eraldi ekskursioone korraldada.
Loodan, et see teil  kohvikuisu nüüd pealt ära ei võtnud.

Nagu aimate võite, siis Itu läks vanaemaga taas kord mõneks päevaks mere äärde.  Kuidas ma muidu sõbrannatada saaksin.
Palju rohkem mul neid polegi. Üks on ehk veel. Või on pool.
Pagan, ma ei teagi.

Thursday, June 13, 2013

- - -


Ma ei saa öelda, et oleksin olnud armunud, aga see mees meeldis mulle väga.
Ja need mõned kontserdid olid kindlasti mu elu ühed lahedamad.
Võisin olla umbes seitseteist.

Nüüd elab sama mees meist mõned majad eelmal ja näen teda üsna tihti, kui ta pika sammuga, pill näpus me aiast mööda astub.
Ma ei ole armunud, aga ta meeldib mulle endiselt.

Wednesday, June 12, 2013

- - -

Ühel hetkel saab käe hoidmisest villand.
Ühel hetkel katkeb kannatus.

Ja peabki.

Tuesday, June 11, 2013

Täiega chill

Eile käisime töökaaslasega lõuna ajal linna peal jalutamas ja söömas. Julgen arvata, et meil õnnestus kinni püüda päeva päikselisemad ja soojemad hetked.
Ühtlasi ka parim päevapakkumine. Kahe peale kokku seitse euri, koos kohviga, mmm....pole paha.
Väljas istudes ja toitu oodates märkasin, et Oleviste torni platvorm on avatud. Järgmine lõunapaus?

 
 
 

Monday, June 10, 2013

Aksessuaar

Kui ühel on sülekoer ja teisel kollane käekott, siis minul on Iti.
Võimalusel valib ta igal pool mul näpu otsas kaasas käia.
Kui olen ka kindlalt otsustanud ta (korraks) koju jätta, siis miski nipiga istub ta lõpuks ikkagi mu kõrval autos.
Mu väike suvepruun kaaslane.

"Sabarakk".
"Kes on sabarakk?"
"Sina oledki sabarakk".
"Mismoodi sabarakk?"
"Sabarakk, kes hoiab kogu aeg mu saba otsast kõvasti kinni ja lahti ei lase".





Sunday, June 9, 2013

- - -

Siin on kilomeetrite pikkused päevad ja maailma sügavaimad uned.
Päevad läbi päikest ja värsket tuult, mis toovad imeliselt kerge olemise.
Siin on pääsukeste pesad ja päevakoerad. Päris konnad ja varsti punased metsmaasikad. Kadakad. Lapsepõlv. Laste lapsepõlv. Ja juba ka lastelaste lapsepõlv.
Siin on perekond. Põlvkond.
Siin on meri. Mis sest, et nabani. Ikkagi meri, kus saab juba praegu lastega mitu korda päevas ujumas käia.
Siin on palju aega ja hingamisruumi.
Värskelt püütud ja praetud kala.
Ja muidugi inimesed, kes ei ela telefonides ega arvutites, vaid vaatavad otsa. Elavad. Suhtlevad. Toimetavad omi päevaseid askeldusi, käivad kalal, vedelavad päikese käes päevatekkidel ja jutustavad, loevad raamatuid, naeravad, katseldavad möödamines sinu-minu-meie lapsi, käivad saunas ning istuvad koos õhtusöögilauas. Öösse välja.

See on mingi täitsa teine elu. Mida kodus ja linnas on võimatu elata.
See on siinse koha fenomen, mille peale kõik üksmeeles noogutavad, aga keegi sõnadesse panna ei oska.

Saturday, June 8, 2013

Suvega silmitsi






Friday, June 7, 2013

Telliskivi veinikilomeeter

Boheem, Kukeke, Pokaal ja Pudel, Kolm sibulat.
Head toidud ja punane vein. Palju teisiti polnud võimalik. Aga vahel ju võib. Eks ole?
Kui tahad sellesse väiksesse maailma sobituda, siis retrohõnguline jalgratas on suisa kohustuslik aksessuaar.
Kilomeetri lõpuks täitsa kilomeetri poiss. Pole ka ime.
Ühed uued kõrvarõngad. Meenutuseks. Sellest kummalisest kilomeetrist. Ja õhtust. Ma armastan neid juba praegu.
















Pildid homme. Kui kunagi häärberisse jõuan. Veidi raske saab kindlasti olema, aga mis seal ikka.
Ujuma ja kui veab, siis ka õhtune saun.
Käesolevaga kuulutan selle suve pidulikult  avatuks.