Wednesday, July 31, 2013

Jumalatest, luuseritest ja imedest


Täna, oma hommikuse teraapiatunni jooksul, kui ma taas kord õues triikisin, tuli mulle meelde keegi anonüümne, kes üht mu viimastest postitustest kommenteeris, paugutades, et ükski m a j a pole täisväärtuslik, kui seal pole koera.
Õigupoolest on ta mulle vähemalt korra päevas meenunud alates hetkest, kui see kommentaar selle postituse alla ilmus. Käsi südamel, mind isegi ärritab teadmine, et sellised täisväärtuslikud inimesed mu blogist läbi astuvad. Mind ärritab, kuidas need täisväärtuslikud inimesed ei taju, et pole mõtet luua korda ebatäiuslikus maailmas. Kus pole kunagi taga aetud õigeid vastuseid. Sest selle maailma valitseja jaoks need pisiasjades puuduvad.
Ma tean näiteks paljusid inimesi, kes peavad triikimist täiesti mõttetuks tegevusesks. Aga mul ei tuleks mõttessegi "mittetriikijale" lajatada stiilis, et mitte ükski m a ja p i d a m i n e pole täisväärtuslik, kui sealne voodipesu pole triigitud. Sest mina teen ja arvan nii. Jah, ma võiks seda ju rahulikult mainida, kui jutt sellele just läheb,et see on minu kiiks ja mulle lihtsalt meeldib triigitud pesu lõhn, välimus ja tunne seda kapist võtta. Aga mitte iialgi sellisel moel.
Ma olen vahel ikka mõelnud , kes on need eksimatud kõiketeadjad? Kus ja millises peredes nad kasvanud on? Kes ja kuidas nende kõrval elab ja töötab? Ja kas nad on ka õnnelikumad?

Olen tegelikult üsna kindel, et on. Neil on elus selle võrra lihtsam. Samal ajal, kui minusugune põdeja ja hädapätakas kuritarvitas täna oma võimu ja tahtejõuetust ning võttis kolmeks päevaks haiguslehe. Või mis ta võttis - mees võimaldas. Sest olgem ausad, ega ma kolme päeva ilma rahata kodus passimist endale ikka nagu muuseas lubada saa küll. Seepärast saime mehega eelnevalt kokkuleppele, et ta maksab mulle ise nende haiguspäevade eest palka. Et siis meie väike majapidamine. Nagu riik riigis või nii.

Ma ei teagi, mis mulle viimasel ajal kaela on sadanud, aga ma ei astuks kodust sammugi välja, kui vaid saaks. Samas pole mul midagi selle vastu, kui teised inimesed mulle koju kätte tulevad. Õigupoolest on need möödunud päevade jooksul läbi astunud noored  ja eksprompt külalised ja õde ja õemees kohe vägagi oodatud ja toredad olnud.

Ma "kõigest" ei talu praegu hästi kogu seda aiast välja jäävat äkiliselt muutuvat tehismüra, mida põhjustavad näiteks möödasõitvad autod, paukuvad uksed, närviliselt klähvivad koerad või pidevas vines elav pehmekeelne ja tuikuv naabrimees (osaliselt täiendatud Fred Jüssi sõnastuses). Päeval pole see mulle kõige suurem probleem, aga öösel vajaks ma täiuslikku vaikust ja rahu tõesti.
Eile öösel näiteks võtsin raamatu, tegin akna pärani lahti ja soovisin nautida toda aknast sisse hoovavat suveõhtu soojust ja vihma pladinat, mille suutis aga üsna pea totaalselt kihva keerata väljast kostev purjus inimesele omane lällutav praalimine. Selles mõnusas õhtuvaikuses ei päästnud mind temast isegi kõrvatropid ja neile otsa topitud kõrvaklapid.  Ausalt öeldes valdas mind korraks isegi tunne, et oleksin tahtnud ta kägistada oma väikeste paljaste kätega. Ja kui tema "jutt" millalgi vaibuski, hakkas haukuma too tuttav jämedahäälne koer ja ikka kohe nii viisteist minutit jutti.
Et siis sedasi, iseendaga pahuksis, adusin veelgi teravamalt oma olukorda ja valikuvõimalusi. Kas eraklus ja maja "metsas" või jätkuvalt (ja tugevamad?) valged pillid.

Tral-lal-laa. Vat selline hala ongi. Suvekunigriigist saabus aga täna üks enneolematult rõõmustav sõnum samuti - Suvetüdruk olla öösel  k ü m m e  tundi   j u t t i  maganud. Viimase nelja aasta jooksul on seda varem vaid korra ette tulud. Vist. Päris kindel ma selles pole.

Friday, July 26, 2013

Valust ja südamerahust

Häh, mulle on räägitud, et
antidepressandid peaks" töötama" juhul, kui hakkad tundma kahtlasi füüsilisi sümptomeid, mis sind pikkamisi enam öösiti magada ja päeval elada ei lase, kui sellest saab ühel päeval paanika ja sa arsti juurde tormad ja ka see sulle oodatud rahu ei too, kui sa ärritud lapse peale olukorras, kus sa tead, et see "tavaliselt" sind nii endast välja ei viiks ja peale seda vaevled tohututes süümekates, kui sa tõused hommikul üles ja sunnid end pool päeva selleks, et poes ära käia, sest see tundub nii kuradima vastumeelne ja koormav ja kui sa sellega siis lõpuks ikkagi hakkama saad, siis tundud endale kangelasena ja palju rohkem sel päeval nagu ei jaksakski ning samasuguse üüratu vägiteona tundub ka lihtsamast lihtsa koogi küpsetamine.
Ja sa tunned, et pole enam midagi koristada, puhastada, sättida, triikida, kuhugi joosta ega ujuda. Kui sa pole möödunud aastate jooksul kokku ka minema visanud nii palju (loodetavasti) tarbetuid asju, kui viimasel kahel nädalal.
Ja samaaegselt ei tundu kuidagi mõistlik olevat põgeneda ka  näiteks sportlikusse super vormi, et triatloneid läbida.
Või mõnda mujale äärmusesse ära pöörata.

Et siis peaks  "töötama". Usutavasti. Loodetavasti.
Kuigi too oodatud tulemus pole veel kaugeltki sellisel kujul minuni jõudnud. Nii kaua, et mulle tundub, et hakkan juba ka oma "uut" kannatust kaotama.

Aga ma siiski veel loodan, et mu "normaale sotsiaalne ja füüsiline närv ja vorm" taastuvad, palju rohkem ma neilt väikestel valgetelt vidinatelt ei nõuagi. Saaks kuidagi kergemalt poodi ja töölegi. "Valu" ja "rahutus" ei kao minust päris ära kunagi. Sellega olen ammu leppinud. See ei hirmuta. Sest kas ma päris ilma enam oskakski? Tahakski? Inimene on ikkagi oma harjumuste ori.

Ainuke, kellega ma viimase paari kuu jooksul naerda olen saanud on B. Eilegi istusime veel südaöösel poistega terrassil, jutustasime ja naersime südamest. Selline mõnus vaba möödaminnes äraolemine.

Täna õhtul tulevad B-le sõbrad külla. Õnneks on ta nüüd juba nii "vana ja suur", et enam ei pea keegi selleks kodunt lahkuma. Minul lubati isegi keset lauda istuda, kui ma tahan. Sest mind saab usaldada. Ma ei hakka kindlasti anektoote rääkida. R-l seevastu on natuke rangemad reeglid. Tema ei tohi rääkida, sest vastasel korral ta räägib surnuks. Sellega olen üldjoontes täitsa päri. Anektoodid on rangelt keelatud ja kui B ütleb taktitundeliselt, et R, sa võiksid nüüd tuppa minna, siis ta peab seda tegema. B küll ütles, et see on siiani reegel, mille vastu R alati eksinud on ja millele ta kunagi õigel hetkel ei allu. Aga täna siis uus võimalus talle seda proovida.

Muidugi pean ma veel selleks ka poodi jõudma ja lubatud asjad koju tooma. See teadmine vaevab mind juba ärkamisest saadik. Aga ma lubasin, sest B on tööl. Ja loomulikult teen selle ära. Diil.

Eilne kook ja kartulid on siin:

See käsi seal kuulub mu isale ja too suurepärase korgi ja "täida-end-joodikupudel" keset lauda on minu ärevuse vastane aksessuaar.

Retsept tuleb siit:
Põhi: 200 gr Digestive küpsiseid, 100 gr sulatatud võid, 1 sl fariinsuhkrut.
Kate: 800 gr kohupiima, 1 dl hapukoort, 4 muna, 3 dl suhkrut, 3 sl mooniseemneid, 1 apelsini mahl ja riivitud koor, 1 sl vaniljesuhkrut.

Purusta küpsised, sega sulatatud või ja fariinisuhkruga. Kata 26cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga (mida ma muide ei teinud), suru rainas vormi põhja ja äärtele (äärtele ma muide ei surunud, sest ei osanud). Vahusta munad suhkruga, lisa kohupiim, hapukoor, aplesinimahl ja riivitud koor, mooniseemned ja vaniljesuhkur (vanniljesuhkru ma muide unustasin, ma ei saa aru, kuidas see võis juhtuda, see oli ilmselt väike viga).. Vala põhjale ning küpseta 160 kraadi juures 1 tund (mina küpsetasin 1 h ja 10 min).

Täitsa ok oli, natuke palju oli ehk tunda riivitud apelsinikoore maitset.

Thursday, July 25, 2013

Täna on homme,

..ütles Suvetüdruk eile. Üleeile lubati talle, et homme peitsitakse õues olev puust laud teist korda.
Igast tänast saab ükskord homme.
Aina kiiremini.

Täna sõitis Suvetüdruk vanaemaga taas kord Suvemaale. Iga kord, kui ta ära sõidab, saan ma triikida. Eriti luks on seda teha õues. Täna oligi see kord.
Algusest lõpuni. See on samuti luks. Mida iganes. Aga algusest lõpuni. Või täpselt nii kaua, kuni otsa saab või tahtmist jagub.
Lilli väetasin. See on ka midagi, millega jändan siis, kui Suvetüdruk uttu tõmbab. Just samal põhjusel. Et kindlasti algusest lõpuni. Sest muidu ma seda hästi teha ei viitsi.
Lilled muide, minu suureks rõõmuks on taas ellu ärganud ja õide puhkeud. Ka need, mille ma mõttes juba maha olin kandnud. Isegi roosid pole mul mitu suve nii kenasti ja rikkalikult õitsenud.
Tundub, et mu antidepressandid on siiski hakanud ka neile pisitasa mõjuma.

Eile käisid lähedased. Need, keda talutakse ka meetri läheduses.
B sünna puhul. Minu arvates oli täitsa tore.
Täna hommikul proovisin ,et ka mees ei ilmutanud miskit ebamugavuse märki, kui ma talle 45 sentimeetri raadiusesse tungisin. Järelikult siis intiimsõbrad. Loodetavasti Eesti Ekspress ja Tiina Jõgeda ikka ei valeta.

Õhtul tuleb isa. Tema eile ei saanud. Plaan on praadida õues toorelt praetud kartuleid ja grillida veits kana. Koogi küpsetan ka. Olen otsustanud - mooniseemnetega kohupiimakoogi. Palusin mehel juba materjaligi poest koju tuua. Vat poodi ei taha ma kuidagi üldse minna. Võtsin tükk aega hoogu, aga lõpuks palusin ikkagi meest.
Ainult kodus on hea ja siin passikski.

Üks vahe olin muideks hirmus koogiküpsetaja. Nüüd ei tule viimane meeldegi.
Aga emale meeldiks, kui ma isa pärast pingutaksin. Ma tean. Kuigi ta seda eales ei tunnistaks. Nagu paljusid muid asjugi. Aga ma siis pingutan. Tema jändab nii pühendunult ja ennastohverdavalt Suvetüdrukuga. Kuidas ma siis ei pinguta.
Ja asi see siis tegelikult ära pole. Sisendan iseedale mõttes vist juba sajandat korda. Üks kook ja kartulid.
Mis tähendab, et ikka vist on. Miks muidu nii palju korrutada.
Aga ma teen selle ära. Diil.

Tegelikult tahaksin hirmsasti vastu hakata ka eilses Päevalehes ilmunud Hanna Kangro atriklile "Kas me ei taha täiskasvanuks saada?"
Aga ma ei saa praegu. Pean hakkama seda pagana kooki küpsetama ja kartuleid viilutama.

Wednesday, July 24, 2013

Täitsa plekk

B vaatab mind mu uutes päevitusriietes ja muigab: "Väike kulturist!"
Ema ostab mulle halvaad.
"No söö siis ometi", ütlevad nad kõik.

Elus teist korda tegelen meeleheitlikult sellega, et mitte kaalu kaotada. Alla teatud numbri ei tunne ma end enam hästi.
Kodused naeravad. Mina püüan säilitada tervet mõistust ja teha seda koos nendega, aga ma ei saa jätta ka kuidagi lisamata, et "mis te naerate, tegelikult pole see üldse naljakas, üks korralik kohustus ja peavalu."
Olete te kunagi söönud lihtsalt söömise pärast. Vastu lausa ei hakka, aga suurt maitset kah pole. Mitte miski ei isuta.

Ma tean ja saan väga hästi aru, kui kohtlane see kõrvalt tundub.

Tuesday, July 23, 2013

Hommik, teised ja kolmandad naabrid ning B, kellel on täna sünna

...jõudsime ligi kuu aega väldanud troopilisest suvest ootamatult süngesse sügisesse, mis on nii külm, et kõige karastunumadki hinged tõmbasid taas pikad püksid jalga ja panid toas ahjud küdema... tänase Päevelehe viimaselt leheküljelt. Teisipäev ju.

Jah, eile õhtul just vaatasin, et vastasmaja naabri korstnast tuli suitsu. Kütavad.
Ja panid oma maja müüki. Hakkavad ära kolima.
Minu ainuke salasoov on, et uutel naabritel poleks koera.

"Majatagune" naabrinaine läks hommikul jooksma.Vahi!
Tema on kogu aeg eriliselt kurja näoga. Justkui poleks oma eluga üldse rahul.
Vaatab alati maha või mööda. Teretanud ega naeratanud pole ta mulle kordagi.
"Majatagune" naabrimees on tõesti pisut iseäralik. Vuhib tähtsa näoga, kepid käes ja klapid peas oma kaheksakümnendatest pärit peapaela ja vanaaegsete läikivate lühkaritega mööda Nõmme tänavaid.
Mees teab mul rääkida, et laupäeviti on neil saunapäev. Sel päeval pidavat lossi teises otsas põlema alati väike tuli. Mina jällegi olen täheldanud, et naabrimees kõnnib pidevalt kodus palja ülakehaga, sinine rätik ümber kõhu.
Oh, ja ma võin vaid ette kujutada, mida meist kirjutatakse!

Muidu on meil täna mõnusalt sombune, soe, värske ja lootusrikas hommik.
B-l on muuhulgas sünnipäev.


Küll ta on üks minu laps.

Monday, July 22, 2013

Õudukas

Nii, nüüd ma ei näe küll enam muud võimalust, kui veini jooma hakata. Et homse õhtu ja kõrgrõhkkonna saabumiseni vastu pidada.
Kas täna on üldse päev? Ma pole aru saanudki.

Sunday, July 21, 2013

Issand, kui ilus see suvi ikka on...

...korrutab Suvetüdruku vanaema mitu korda päevas.
 
Suvetüdruk palus end pildistada.
Kui ta suure kiigega kiigub, siis ta tahab, et laulaksin talle aina seda laulu:
"Ma ütlen veel üks kord, noorus on ilus aeg,
noorus ei tule iial tagasi."



Ja kui mina jäätisega kohvi jõin, pesi Suvetüdruk sellega samal ajal hambaid. Jäätis nakkab.
K kommenteeris tabavalt, et magus lapsepõlv.


Saturday, July 20, 2013

Bussis

Eile õhtul tuli mul vastapanamtu Boheemi sooja supi isu. Ei mingeid võileibu ega raskeid praade, ainult sooja ja suppi. Mul on viimasel ajal kogu aeg külm. Ükspuha palju ma riideid selga ei topi.
Õnneks tuli mees mu neurootilsuse ja isuga kaasa  ning viis mind soovitud paika. Olen selle eest talle tõsiselt tänulik.
Oli hea küll. Täpselt see, mida vaja.


Friday, July 19, 2013

Paradoks

Tundub lausa mõnitamisena, kui mitu inimest su ümber räägivad sulle,  et näed välja just nii hea ja õnnelik olukorras, kus ise tunned end parasjagu nii sitasti, et on tunne, et hakkad järgmisel päeval maha surema.

See kõlab juba nagu klassikaline enesetapu case.

Thursday, July 18, 2013

Suveöös

Naabrite juures käib korralik mulin. Tükki  viisteist kindlasti.
Nad paistavad algusest peale "grillijad" inimesed olevat. Ja  sõpru, tuttavaid paistab neil õhtutesse jaguvat.
Tahaks praegu üle aia ronida ja keset seda melu ja elu maha istuda.
See tundub nii mõnus.

Minu käsul, minu tahtel.....

Eile õhtul kell üksteist tulin jooksmast, täna hommikul kell üheksa panin juba kõrged kingad jalga.
Vahepeal käisin dushi alla ja olin kaheksa tundi pikali.
Nüüd tunnen, et mu reielihased on minu peale kurjad ega jõua omaniku kiirelt vahelduvate tujudega üht ja teistpidi kaasa venida.
Jonnivad all ja annavad märku, et nad on olemas.

Täitsa õigusega muidugi, sest nii võib paarikümne aasta pärast tõesti tekkida probleem, et üldse jalgu alla saada.
Aga jee me siis kuulame, kui keegi meile heas usus tuleviku osas nõu anda püüab.

Wednesday, July 17, 2013

Tükike õnne

Ma ei teagi nüüd, kust otstast, kui kaugelt või kuidas täpselt seda lugu alustama peaks.
Ehk oleks kõige mõistlikum alustada päevast, mil B paar päeva tagasi päevaks Tartusse põrutas, et ühel kursaõel teise kursaõe juurde sisse aidata kolida.
Hiljem sellest ja teisest jutustades jõudsime muuhulgas selleni, et B mainis oma jutu sees, et mõlemad tüdrukud olla vahepeal päris tõsiselt kaalunud, kas ikka viitsivad arstiteaduskonnas edasi õppida. Hakkasin mõtlema, et võttes arvesse nimetatud teaduskonna tudengite suhteliselt suuremat õppimiskoormust, pole selles õigupoolest ju midagi eriliselt imestamapanevat või hukkamõistetavat ning teemat edasi arendades avaldasin arvamust, et üsna tõenäoliselt käib sama mõte tõsisemal või vähem tõsisemal moel ühel hetkel nende kõigi peadest läbi. Mispeale küsisin B-lt, kas ka tema on endale juba sama küsimust esitanud.
" Ikka, aga väga põgusalt. Vahel olen vaadanud,  kuidas paljudel on nii lebo ja mõtlen, et äkki peaks ka lihtsamalt võtma ja rohkem elama. Aga see on siiski olnud vaid hetkeline, rohkem möödaminnes mõeldu."

Veidikeseks valitseb toas vaikus, arvatavasti arutleme mõlemad oma peades tema sõnade üle, kui B jätkab.

"Aga nüüd, kus mul on mõned vabad päevad järjest, saan väga hästi aru, et ma ikkagi ei vaja seda "vabadust" nii palju. Igav hakkab, tahaks juba siis parem kooli edasi teha või ootan, et tööle saaks."

Mina mõtlen omaette, et õnnelik inimene, kes nii tunneb. Kas ta ise ka sellest aru saab?
Minul pole kunagi nii hästi läinud. Või pole ma osanud. Vedanud?
Mine sa nüüd võta kinni, kuidas õigem oleks.

Mis polegi tegelikult enam oluline. Sest kui tema nii arutleb, siis tunnen mina end täna sama õnnelikuna.

Tuesday, July 16, 2013

Mis kinni ei saa, saab kinni söödud

Jah, hakkasin lõpuks antidepressante "sööma". Kôige lõpuks. peale paljut muud. Vòib-olla oleksin muidu ehk proovinud ka viimasest viimasemat ehk võimalust kogu seda kupatust õhtuti mône klaasi veiniga alla loputada, aga Suvetüdruku kõrvalt ei saa seda pidevat uimasust ja hägusat olekut endale kuidagi lubada. Jäägu see vanaduse rõõmuks. Seda ka siis, kui hästi läheb.
Ja kui nüüd kellelgi peaks tekkima küsimus,  et milleks see kõik, siis tuleb see sellest, millest ma (me) ei räägi.

Ilusam ja kenam see maailm mulle siiani nende väikeste valgete pillide najal küll ei tundu. Pigem mõttetumgi. Stimuleerib ja toetab lihtsalt primitiivsemat elu. Või on vara veel arvamust avaldada. Arrogant selline!
Samas rahulikum on küll. Tuimem samuti. Värvid ja teravus oleks justkui kadunud. Väga imelikult ükskõikne. Ühtpidi hea, aga teisipidi tunne nagu seisev vesi. Isegi mõttetegevus oleks nagu purki pandud. Aga võib-olla see just ongi asja eesmärk. Kust mina tean.

Kui nii edasi läheb, siis tundub tõesti targem kahe halva vahel valida see põlemine. Aga kahjuks ma ei ela üksi. Või tegelikult ikka õnneks.

Teate ju lugu vareset, kes sabapidi katuse külge kinni jäi? Ja kui saba lahti sai, siis jällegi nokkapidi.
Vat, tundun endale praegu täpselt samasuguse lõputu lollaka hädapätakana.
Juba lapsena käis see jutt mulle närvidele.

Nagu seegi, kui keset suurt tralli alati hoiatati, et pill tuleb pika ilu peale. Selge see, et tuleb, alati tuleb, aga milleks siis seda vähest rõõmugi käest võtta.

Monday, July 15, 2013

- - -


Aga ma nüüd kütan. Hambad ristis. Jutti.
Teada on, et üksinda on tööviljakus oluliselt kõrgem.

Tundub kuidagi ebaaus ja loogika vastane. Jälle tööl olla.

Thursday, July 11, 2013

Purgis

Suvetüdruk istub trepil ja ootab. Nad hakkavad isaga Miia-Milla-Manda kohvikusse minema.
"Küll sa oled ilus tüdruk....emmesse!"

Suvetüdruk keksib oma sinisetriibulises pihikseelikus ja roosades tennades, valgete juuste lehvides värava poole.

Sellest tänaseks täitsa piisab, eks ole.

Wednesday, July 10, 2013

Hiirtest ja käbidest ja muust olulisest

Kui ma Eesti Ekspressist otsin alati esimesena üles Tiina Jōgeda loo, siis Eesti Päevalehes keeran teisipäeviti alati kohe ette viimase lehekülje, kus Kristel Vilbaste kirjutab viimase nädala muutustest looduses. Imeilusasti kirjutab. Minu arvates nagu naissoost Fred Jüssi.
Eilses lehes ütles ta , et "hiiri on sel aastal nii palju, et traktorite järel käivad kotkad on hiire- ja konnapraest suisa paksud". Minu arvates on käbisid samuti sel aastal nii palju, et vōiks neid küttematerjaliks koguma hakata. Niita on aias päris meeleolukas. Üks tohutu paugutamine ja lahing käib.
Korra isegi mōtlesin, et huvi pärast vōiks ühe portsu kokku korjata ja vaadata, palju kulub, et korra maja nendest soojaks kütta.

Lisaks avastasin, et mu lehte külastab keegi ametnik Brüsselist ühest väga ametliku nimega büroost. Kujutan ette, kuidas ta oma kontorilaua taga mu sisutihedaid aluspükste ja käbide postitusi loeb. Mida need tema jaoks küll sisaldavad? 

Tunni aja pärast lähme ema ja ōega välja. Kui viimati juhtus selline asi enne Suvetüdruku sündi, siis vōite uskuda, et oskan seda nautida küll, kui see päev viimaks üle nelja aasta taas kord kätte on jōudnud.

Ema muudkuk rääkis, et " no lähme siis sinna Boheemi vōi kus te tahate" . Paistab, et ta on ikka mu usin blogilugeja, kuigi ta seda siiani hästi tunnistada ei taha

Tuesday, July 9, 2013

Pikk teekond postkastini

Hakkasin hommikul aluspükstes minema postkastist lehte tooma. Poolel teel mõtlesin, et peaks ikka seeliku selga tõmbama - meil on siiski naabrid.
Pidasin aru, kas tasub nende pärast ikka nii suurt vaeva näha ja selleks tagasi minna. Jalad on praegu iseenesest kenasti pruunid ja kaua ma siis ikka käin. Aga siis  hakkas südametunnistus piinama, et nii ikka ei tohiks suhtuda. Naaber on naaber.

Läksin ja tòmbasin selle seeliku siis peale põhjalikku poolt ja vastuargumentide kaalumist selga.
Naabrikass, pagan võtaks, vedeles taas kord mu niigi olematus lillepeenras.

Monday, July 8, 2013

Ma mõtlen, et...

...mina alustasin väga varakult ja abiellusin juba 19- aastaselt. Tänaseks elan parajas segasummasuvilas. Otsapidi õhulossides.
Seda ilma igasugust hinnangut andmata. Pelgalt kui fakt. Nii on läinud.

Suvetüdruk pole kunagi lutti ega lutipudelit tahtnud. Kuigi talle sai neid üks vahe ikka päris jõuliselt peale pressitud.
Täna tahab ta vahelduva eduga imeda nuku lutti ning mõni päev tagasi ostsime talle Humanast 1- eurose lutipudeli, millest ta nüüd ajaviiteks mahla lutsutab. Noh muidugi teeb muid lollusi ka, aga see pole praegu peamine.

Mul polnud nüüd plaanis edasi targutama hakata, kas see on òige või vale, vaid see pani mind mõtlema, et ükski etapp siin elus ei jää täiesti vahele. Lihtsalt libedamalt ja kergema vaevaga (äkki ka õnnelikumalt, aga selles pole ma päris kindel, see jäägu siinkohal siiski vaid oletuseks) läheb tõenäoliselt neil, kes teevad asju õiges järjekorras.

Sunday, July 7, 2013

Paadininas

Lapsepõlves meestega kalal käies oli see alati minu koht. Nii sõites kui spinningut loopides. Tõsi küll, vana paat oli ses suhtes veel ägedam, et selle nina oli kinnine ja seal peal sai istutud või püsti seistud.
Muidugi on soe tunne oma last mitukümmend aastat hiljem samas olukorras pealt vaadata.

Friday, July 5, 2013

Kaubandusuudised

Mulle nii väga meeldib, et olukorras, kus maailmas valitseb üldine trend, et pakendid ja pudelid muutuvad aina suuremaks ning ühte mahub kaks ja kahte koguni kolm, tuleb Karums turule 25-grammiste kohukestega, mis maksavad a´15 senti tükk.
Selge see, et kilo hind tuleb kallim ja minu kulu neid ostes kindlasti suurem, aga mulle valmistab siiski siirast rõõmu end sellistes asjades petta.

Milleks ma pean ostma kogu aeg aina rohkem, kui ma tahan vähem.


Suvitame


Kõik on siin väga päris. Vaikus ja ööd ja päevad ja lõhnad ja linnulaul ja vesi ja rahu.

Thursday, July 4, 2013

- - -

B on PERH-i Psühhiaatriakliinikus kuu aega kohustuslikul praktikal.
"Kummaline, kui inimene mõistab malet oluliselt paremini, kui end ümbritsevat maailma," räägib ta mulle eile õues mulda kaevates.

Kummaline tõesti.
Küll mulle meeldib, kui ta jälle kodus on.

Wednesday, July 3, 2013

Avalöök



Maailmas pole õieti midagi, mis saaks hommiku esimese kohvi vastu.

Tuesday, July 2, 2013

- - -

Ma ütlen, milleks neid lapsi ja lilli.
Muudkui potita ja armasta.
Hommikust õhtuni. Päevast päeva. Aasatast aastasse.
Ja siis tuleb jälle mingi torm või paduvihm. Või lauslollus. Mis kõik segamini paiskab. Ja kannatama paneb.

Milleks neid tundeid.
Lihtsam on mitte hoolida.
On siis vaja iseennast lõhkuda?

Loll selline.

Monday, July 1, 2013

Töö käest puhkuse alla

Suveplika saabus eile oma meeletu poweriga.
Haarasin ka siis hommikul sarvist ja tegin paari tunniga selle, mida mitu kuud ainult vaadanud ja mõelnud olin.
Niikuinii ta mul rahulikult trepi peal uimerdada ei lase. Ja kui ise millegi asjalikuga ametis, siis sahmib ta kuidagi leplikumalt omi asju nihverdada.
Muidu võtab mind vägisi mänguasjana.

Eks hiljem korjab ta pättused siis ilma pealt kokku.
Viimati tabasin ta piimaga lilli kastmast.