Monday, September 30, 2013

- - -

 
 

Tahtsin Sulle vaid öelda. Kui sa kunagi suureks saad, siis roheline ripsmetušš sobib Sulle imehästi.

Just good to know.

Saturday, September 28, 2013

Laupäevane lõunatund


"See oli nali", ütleb Suvetüdruk.
"Ei olnud."
"See oli nali", vaidleb Suvetüdruk vastu.
"Kui see polnud naljakas, siis see ei saanud kuidagi nali olla. See oli kõigest loll jutt."

Minu vastuväidetest hoolimata, et jääkarud surevad teki all palavusse, toppis ta selle kurguni teki alla ja lõpuks väsis. Praegu ta just nohisebki siin mu kõrval nii magusasti magada. Kuulete?

Mina passin enda ees laiutavat tühja seina ja unistan, et seda katakstervenisti hoopiski maast laeni raamaturiiul. Siis mahuks sinna vabalt rivisse kõik minu kui ka Suvetüdruku raamatud. Nii mõnus oleks siit otse valida ja võtta ja siis voodisse teki alla lugema kerida.
Ja kuna ruumi jääks uhkelt ülegi, siis laoksin kuskile kõrgemale riiulile endale silmailuks veel lisaks ka kõik oma ilusad kohvitassid ning praegu aknalaual ja voodipeatsis olevad mulle väga olulis-hinnalised nipsasjakesed - ühe poisi lasteaias voolitud savist koera (kahjuks ma enam täpselt ei mäleta, kelle oma neist kolmest), mõned suuremad ja väiksemad (une)lambad, kes oma rolli muidugi ootuspäraselt ei täida, aga välja ma neid seepärast ka viskama ei hakka, perekond Chiapitta Kanaaridelt, Praha värvilised majad, Horvaatia purjeka,  Egiptuse väikse musta luust elevandi, Stockholmi raske klaasist kaitsekoera, Barcelona päikesetiiviku, Malta Maaema või Emaduse ja Viljakuse Jumalanna, Inglismaa telefoniputka, Suvetüdruku valmistatud käekee ja Gospa lõhnakoti.

Praegu ilutseb seal seinas uhkes üksindused vaid minu esimene, ainuke ja viimane maal. Ning loomulikult midagi Suvetüdrukult, sest ta ei saanud ju must kehvem olla.


Muidu on täna selline kummaliselt must päev, mis iseensest hajuma ei kipu ja miski nagu ei lohuta samuti.

Friday, September 27, 2013

Minu Prantsusmaa

Esimest korda tegelen iseseisva "bookimisega".
Pisut nagu põrsast kotis ostaks, aga elevus kaalub põrsa kordades üle.
Reisibüroo pakkus liiga moodsaid ja modernseid. Minu valiku top kolm olid:
asukoht, aknad ja ehedus.
Pluss kõigi kolme teguri tasakaal hinnaga.



 
Vot nii,  ja tegelikult peaksid nad kõik seal Prantsumaal me reisikuludest Eia Uus´le  protsenti maksma.
 

Thursday, September 26, 2013

Kangekaelsusest

Veel mõni aeg tagasi lahvatasid meil Mehega pisteliselt suhteliselt teravad ja tulised arutelud blogide ja blogipidamise teemal. Mees küll otseselt blogipidamist ära ei keelanud, aga väljedas end küllaltki selgelt pisut softimas sõnastuses: "Ma ei saa aru, miks blogitakse, kui midagi asjalikku öelda pole."

Ema torkab ka alati, kui võimalus avaneb, et tema ei saa aru, milleks on vaja kõike ja kõigile oma elust kirjutada?
Hiljuti teatas ta võidukalt, et ei viitsigi mu targutusi enam lugeda. Nii igav pidavat olema.

Ahah. Mis mul muud öelda ongi.
Ei ole just lihtne nii lahtiste kaartidega enesekindlust, -usku ning-väärikust püsti hoida.

Anyway, kui Aafikast lõvi peaks saabuma, siis see pakk on minule mõeldud.

Wednesday, September 25, 2013

Tsss....kuula!

Teatris käia mulle tegelikult hullupööra meeldib, ainult sellega kaasneb alati ka teataval määral eneseületust.
Mu arstitudengist poeg diagnoosis juba esimesel aastal täiesti ootmatult ühe mu neurootilise disorderi  - Misotoopia.
Kui ta mulle seda esimest korda FB vahendusel presenteeris, pidin tõtt öelda tooli pealt maha kukkuma. Täpselt mina! Täpselt see! Pole võimalik!
Siiani rääkisid teised ja uskusin isegi, et põhjus peitub vaid minus ja mu närvides.
Aga kui seda nägin....siis mul polnud lihtalt sõnu.
Kurb muidugi, et klippidest selgub, et otsest lahendust ja ravi sellele disorderile polegi, aga selle nägemine ja teadvustamine tähendas minu jaoks tohutut kergenust juba pelgalt seetõttu, et sain kinnitust, et pole siiski ebanormaalne.
Või noh, omamoodi muidugi olen ja jään, aga vähemalt....pole see minu otsustada.

Kui kõrvaltvaatajale võib see tunduda täiesti ebanormaalne, arusaamatu ja pseudo, siis tegelikkuses selle disorderi käes kannatajat see lausa talumatult ahistab ning kurnab, just täpselt nii lootusetult nagu siin kahes järgnevas klipis näha saab, kes veits piiluda viitsib.





Lühidalt öeldes on:
Misophonia, literally “hatred of sound”, is believed to be a neurological disorder characterized by negative experiences (anger, flight, hatred, disgust) triggered by specific sounds. The sounds can be loud or soft.
The disorder comprises a unique set of symptoms, most likely attributable to neurological causes unrelated to hearing-system dysfunction. It can be described as an immediate and extremely negative emotional response accompanied by an automatic physiological flight response to identifiable auditory, visual, and olfactory stimuli. The disorder disrupts daily living and can have a significant impact on social interactions.
People who have misophonia are most commonly angered, and even enraged, by common ambient sounds, such as other people clipping their nails, brushing teeth, eating crushed ice, eating, breathing, sniffing, talking, sneezing, yawning, walking, chewing gum, laughing, snoring, typing on a keyboard, whistling or coughing; certain consonants; or repetitive sounds.[Some are also affected by visual stimuli, such as repetitive foot or body movements, fidgeting, or movement they observe out of the corners of their eyes. Intense anxiety and avoidant behavior may develop, which can lead to decreased socialization. Some people feel the compulsion to mimic what they hear or see.Mimicry is an automatic, non-conscious, and social phenomenon. It has a palliative aspect, making the sufferer feel better. The act of mimicry can elicit compassion and empathy, which ameliorates and lessens hostility, competition, and opposition. There is also a biological basis for how mimicry reduces the suffering from a trigger.
 
Seepärast on mul alati raskendatud ka kõiksugu meelelahutusürituste väisamine, mis toimuvad sügis-talvisel-kevadisel hooajal, kus köhimist/läkastamist/ninaluristamist/köhatamist kohtab sadades kordades enam, kui suve perioodil.

Tõtt öelda olen selle jama käes kannatanud juba lapsepõlvest saati. Loomulikult ei saanud ma siis aru, mis ja miks minuga toimub. Kuid see muutis mind  äärmiselt õnnetuks, sest mõistsin üsna varakult, et teistega see nii pole. Minu jaoks aga tähendas see pinget ning muutis kurnavaks teatud olukordades või üritustel osalemise. Rääkimata nautimisest.
Tänaseks olen omandanud juba teatavad kaitsemehhanismid. Esiteks kõrvatropid. Step Two on aga äärmuslikum meetod - näppude kõvasti kõrva surumine.

Ma ei tea miks, aga summutatult on häälitsusi miskipärast kergem taluda. Ja mõned hääled, mille tõttu peaksin muidu ehk olukorrast lahkuma, võimaldavad mul sellisel kujul siiski lõpuni kohal olla.

Lisaks tunnen end loomulikult süüdi ja halvasti ka lähedaste pärast ning püüan neid oma disorderist säästa, toppides näiteks kellegi söömise ajal, mis mulle täiesti laastavalt ja talumatult mõjub, tropid kõrva või siis näiteks temast pisut eemaldudes, äärmisel juhul lahkun ka mõneks ajaks ruumist.
Minu jaoks pole see mingi probleem, aga tihti tunnevad end halvasti just ruumijääjad.

Õnneks, õnneks suudan enamusega siiski täiesti rahulikult ühe laua taga süüa.
Siiani. Aga ei taha mõeldagi, et kogu see jama võiks progresseeruda.

Kinos toimivad tropid samuti hästi. Esiteks on seal pime ja keegi mind otseselt ei vaata, teiseks saab filmi vaadata vajadusel ka ilma hääleta. Olen sellega juba harjunud ja filmi vaatamine mind sellisel kujul ei häiri. Teatris see nipp loomulikult läbi ei lähe, sest tummfilm sellesse formaati ei sobi. Kuid tropid on mul sellele vaatamata teatris kõrvas peaaegu alati. See summutab ja rahustab ning tunnen end seeläbi oluliselt paremini.

Samal põhjusel pelgan alati ka üritusi, kus peab mitmekesi ühes ruumis magama. Kui keegi juhtub alaliselt norskama, võib mul terve öö vahele jääda. Lapsepõlves näiteks toppisin ühel ema asutuse talvepäevadel vetsupaberi nii sügavale kõrva, et hiljem ei saanud ma seda sealt enam iseseisvalt kätte ning ema pidi mind hiljem kõrvaarsti juurde viima, et need sealt konksuga välja tõmmataks.

See on ka üks märkimisväärseid põhjusi, miks olen äärmiselt õnnelik ja rahul oma praeguse töökohaga, kus saan istuda päris üksinda väikeses katusekambris. Ma ei usu, et enamus töökohti mulle sellist luksust võimaldaks.

Loo moraal on aga see, et kui keegi kunagi peaks teie luristamise või köhimise peale kummalisi nägusid tegema või lausa endast väljuma, siis tuletage meelde, mida SK siin ja praegu teile edasi anda püüdis ning ärge teda võimalusel koheselt närvihaigeks tembeldage, vaid mõelge, et ehk on tal hoopiski üks kummaline disorder ning seetõttu  keeruline või pea võimatu omi emotsioone teatud häälte suhtes normaalsete inimeste kombel talitseda.

Tegelikult assotseerus too eelpool kirjapandud disorder mulle aga koheselt hoopis Delfist leitud ilusa kaanepidi ja pealkirjaga raamatuga, kus on juttu poisist, keda häirivad nii linnamelu (automüra, ilutulestik, korterikoerte haukumine jne) kui ka kodus valitsev lärm (pidevalt mängiv televiisor, piiksuv telefon, urisev külmkapp jmt). Unenäos satub ta aga maale, kohta, kus ta kunagi varem pole käinud – enne tema sündi surnud vanaisa tallu. Siin ümbritsevad poissi hoopis teistsugused helid – õunakukkumise potsud, linnulaul, ritsikate sirin, hiire krabin, jääpurikate tilkumine, kasemahla nirisemine jne. Ning ühtäkki ei häiri poissi enam vaikuse puudumine ….

 
Koh, kui ma seda nägin, tundsin hetkega, et see on minu raamat ja millegipärast tundub mulle, et see sobib hästi ka Suvetüdrukule. Mispeale palusin Mehel raamat meile koju muretseda.
Mul oleks ka sellist kohta vaja. Ja kui kohta pole, siis ainuüksi see kaanepilt mõjub juba kuidagi erakordselt soojalt ja rahustavalt. Millegipärast usun, et ka sisu ei jää kaanekujundusele alla. Tahan uskuda.

Teatris kokku saades raporteeris Mees, et polnud jõudnud veel raamatut osta. Küsisin, kas ta ikka raamatu nime mäletab, mille peale ta vastas: Tsss. Hakkasin naema ja arvasin, et sellest peaks raamatu ostmiseks täiesti piisama.

Lasteajakirja "Täheke" lehel, kust raamatule peale saatusin, leidsin muuhulgas ka muud põnevat. Osad neist tasuvad ehk endalgi järeleproovimist või siis vähemalt Suvetüdrukule ja R-le ettemängimist.
Vaadake teie ka, kel lapsed, ehk pakub mõnele teiselegi põnnile huvi.

Põrkav muna:
Tee nii:
Pane muna klaasi sisse.
Vala peale äädikat. Vedelik hakkab mullitama, mis tähendab, et koor lahustub.
Jäta muna päevaks seisma.


Kõõluv Cocapurk:


 Või lõbusad illusioonid:


Ja mis mina selle peale tegin? Läksin ja tellisin otsekorraldusega "Tähekese". Üks kuu - 0,96 senti. Siis on Suvetüdrukul ka, mida Postkastist oodata.
Ma ei tea, kuidas talle, aga mulle endale see mõte muidugi jubedamalt meeldib.
Vähemalt tasub proovimist.

Tuesday, September 24, 2013

- - -

Läksime eile õhtul R-le teksaseid ostma. Viimane vint. Edasi lükata polnud enam võimalik, sest olen peaaegu kindel, et lähema kolme päeva jooksul oleks vanad lõplikult kärisenud ning edasi oleks olnud ainult dressikad. Või koju redusse jäämine.
Suvetüdruku jätsin ekslikult koju, arvates, et saame selle läbi märkimisväärselt energiat, närve ja aega kokku hoida. Aga tuli välja, et see oli ennatlik lootus.
Ma pole märganudki, et R kodus selline pubekas oleks. Teate ju küll seda vanust, kus nende üdini boring olekut tuleb mänleva kerguse ja reipusega ignoreerida, et nad tülpimuse kätte sulle järgi lohisedes ära ei nõrkeks.
Ühel hetkel katkes minugi stoiline rahu, pidurdasin täiskäigul ja andsin konkreetselt teada, mida ma asjast arvan: Stop, siin kohal ma lõpetan ning läksin poe ukse taha hinge tõmbama.
Õnneks leidus mus lapsevanemlikku tarkust ennast kokku korjata ja see asi võiduka lõpuni viia. Kui juba tuldud sai. Ärge arvake, egas minagi pole teab mis poeskäimise meister.
Enne, kui uksest välja saime, palus R veel väga tagasihoidlikult: Ema, osta mulle palun jäätist ka.
Ja valis endale suure vahvlitorbiku Nesquiki jäätisepalliga.
Väga armas.

Suvetüdruk oli meie ära olles isaga poes käinud ja isa oli andud talle võimaluse esimest korda end tõelise Väikese Naisena tunda. Suvetüdruk keksis tuppa päris iseenda poolt valitud uues lillelise jopis.

Täna tuleb aga Suvetüdruku- ja Pubekavaba õhtu. Läheme Mehega teatrisse.
Loodan hirmsamal kombel, et ilm minuga ikka koostööd teeb ning saaksin õhtupoolikul mõnuga läbi linna teatrisse jalutada. Tegin hommikul riietudes ka vastavaid ettevalmistusi, et sellest mõnust võimalikult vähe kaotsi saaks minna.

Monday, September 23, 2013

Nokaut


Mõne inimesega kohe on nii, et kuigi püüad juba ette mõistusega ja rahulikult võtta, sest sa ometi tead, et temaga ei lähe mitte kunagi mitte üks asjaajamine lihtsalt, siis isegi kõige parima tahtmise korral, suudab ta su ühel hetkel  i k- k a- g i  totaalselt välja vihastada.
Ja kõrvale jonnima tõsta teda kahjuks töö iseloomust lähtuvalt samuti kuidagi ei anna.

Et siis puhised ja vannud taas kord natuke kuradeid, hingad mõned korrad sisse-välja ja lähed jälle.
Kuidagi see lõpuks muidugi laheneb, aga kui palju mõttetut energiat ja närve see alati kulutab.
Vä-si-tav!

Viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et üks maandav poksikott nurgas kuluks vahel marjaks ära küll, mille peal aeg-ajalt üle võlli kruvinud paratamatust välja elada.

Sunday, September 22, 2013

Kui väga tahaks, aga kuidagi ei saa. Või ei oska.

Jalutame läbi Tammsaare pargi, kui korraga tõmbab tähelepanu lapse nutt. Kaugemal puude all seisab lumivalge lapsevankriga noor trendikalt riietatud naine, kust suur kisa tulebki. Kisa on tegelikult vähe öeldud, seda võib juba meeleheitlikuks röökimiseks nimetada. Vaatepilti ilmestavad üle vankri ääre paistvad kiirelt üles-alla vehkivad väikesed jalad.
Midagi selles olukorras sunnib mind seisatama ja vaatama, mis edasi juhtub. Ootan vist alateadlikult, et ema lapse sülle võtaks ning rahustada püüaks, et saaksin südamerahus edasi minna. Aga midagi sarnast ei juhtu. Ema võtab selle asemel väga närviliste liigutuste saatel kuskilt välja valged kõrvaklapid, kätte pataka pabereid, topib rabistades klapid enesele kõrva, pöörab vankrile pooleldi selja ja jääb käesolevaod pabereid juskui lugema. Laps vankris röögib üha kõvemini. Või mulle ainult tundub nii. Mina korrutan mõttes ikka üht ja sama: võta ta sülle, võta ta sülle, palun võta ta sülle.
Järsku laseb ema käe paberitega alla ja hakkab neid kuhugi vankri tagataskusse toppima. Lõpuks ometi, mõtlen mina, lõpuks ometi võttis aru pähe. Mõtlen, et isegi, kui ta last migil põhjusel sülle ei võta, siis ehk üritab teda vähemasti kärus kussutada. Aga ei juhtu seda ega teist. Naine viskab kiire pilgu vankrisse ning võtab seejärel välja valge iPhone-i ning hakkas näpuga mööda selle ekraani vedama. Mu kaaslane hüüab mulle eemalt, et tule nüüd, sa niikuinii ei saa midagi teha. Mina seisan nagu loll,  keerutan pead ühelt poolt teisele ega suuda paigalt liikuda. Mõistus ütleb üht, süda räägib midagi muud.

Selliseid olukordi on alati hästi valus ja abitu kõrvalt vaadata ja kuigi mulle sel hetkel ema käitumine nii jubedalt  närvidele käib, siis ometigi ei kiirusta ma teda ka hukka mõistma. Kõige parematelgi emadel võivad juhtmed vahel kokku joosta. Tahaksin ainult minna ja lapse ise veidikeseks sülle võtta. Teinekord võib see hämmastavalt hästi mõjuda, kui ema mingil põhjusel audis on. Mõtlen, kas oleks võimalik sellistel hetkedel kuidagi nii käituda, et ema ei võtaks seda kui etteheidet, vaid kui siirast soovi talle abi pakkuda ning olukorrast välja aidata.  Mõtlen, kui keegi nägusid ja etteheiteid tegemata kunagi sellisel hetkel mulle abikäe ulatanuks, mõistnuksin talle selle eest äärmiselt tänulik olla.

Samas tean, et on olemas emasid ja inimesi, kes arvavad, et lapsed jonnivad juba imikust peale ja neid tuleb seetõttu juba pisikesest saati kasvatada, et nad jumala eest ärahellitatud ei saaks.
Seega, jätsin loomulikult sekkumata. Kes teab. Ja kas ma üldse oskangi last kasvatada?

Aga endal on pilt siiani silme ees ja hing haige. Ikka ja jälle küsin endalt, kas oleksin pidanud julgema proovida. Julgema sekkumata sekkuda?
Tahaks ju vahel nii väga seda taktitundelist abipakkumise kunsti osata. Nii, et kõigil parem hakkaks.

Saturday, September 21, 2013

Poliitiline pimesikk, spetsialistid ja vana hea kohv

Kui mul mõni aeg tagasi tekkis küsimus kellele ja milleks need valmiseelsed väli(näo)reklaamid üldse mõeldud on, lugesin juba järgmisel päeval Päevalehest reklaamispetsialisti kommentaari, et välireklaamist loobumine tooks kaasa tõenäoliselt suurte häältekao. Kahjuks jättis ta seejuures täpsustamata kuhu ja miks need siis haihtuvad.
Asi läks sellest ütlemisest tegelikult minu jaoks veelgi segasemaks, kuna reklaamispetsialisti salapärasest lausest järeldub vaid üks, et välireklaam on kõige tipuks veel üliolulinegi. Ja spetsialisti sõnu peaks ideaalis ju ometi usaldama.

Mina jällegi ei saa aru, kas tõesti siis jagub nii palju inimesi, kel puudub igasugune eelistus ning kes võiksid valiku teha lähtuvalt  posteri värvidest, kujundusest, veidi kurjemast või siis klaarimast naeratavast näost. Või pelgalt selle olemasolust või puudumisest.
Esimest korda vaatasin minagi Krossi kohutavalt kurjadesse silmadesse, kui ühest hetkest hakkas kostma sellekohaseid märkuseid. Kuidas ikka võib ühe postriga nii mööda panna.Vaatasin postrile siis kriitilise pilguga otsa ning selle lihtsus (ma ütleks isegi inimlikkus) hakkas muude klanitud ja pingutatud puna-kolla-roheliste seas mulle veelgi enam imponeerima.

Ma ei vali ju pilti, ikka inimest selle taga.
Isegi, kui Keskerakond tuleb välja päris originaalse ja nupuka kohukesega, vaatan neid kahte asja ometi lahus. Tunnustan mängu ilu, kellegi tööd ja loomingulisust, kuid mitte eales ei muuda ma seetõttu ju veel oma eelistust.

Või kui "minu" erakonna plakatid sootuks puuduks, kas hakkakin siis kahtlema nende võimekuses ning otsima sobivat teiste hulgast?
No pagan, ma ei usu.

Igal juhul kõlab see kangesti nagu meie meie elu ja heaolu juhiks suures osas pane-silmad-kinni-ja-aseta-näpp-ühele-tähele värvilised postrid. Ja kui tõesti nii palju hääli sõltub piltidest ja värvidest, siis on see mulle, kui selle riigi kodanikule, ikka päris hirmutav küll.

Või mis te arvate Hotelliveebis olevast Spa reklaamist, mis kutsub oma kliente sõnumiga: üleeilsetele e-mailidele on siiani vastamata, laps rikkus jäätisega auto tagaistme, pesumasin on vaja parandusse viia ja lehed ennast ise hunnikusse ei riisu? Ilmselgelt on aeg puhkuseks.

Millal oleme nii kaugele jõudud, et asjad on omandanud sellise tähtsuse, et auto määrdunud tagaistet võib reklaamida peaaegu kui maailma lõppu? Või et sellisest pisiasjast, kui riisumata lehted on saanud nii kõva näitaja ning peavalu, et selle vastu aitab vaid puhkus? Ja vihje üle pea kuhjunud tööle on puhas stamp, populism ja klišee ning too pesumasin nende ilmselgete murede vahel mõjub kuidagi nagu viies ratas vankri all. Hea tahtmise korral mingi seose võib ju leida, aga ikkagi...et mis pesumasin?
Andke andeks, aga mina näiteks sõidaks puhkusele sellise reklaami väljamõtleja eest. Olen ülbe, jah?

Või võtame hoopiski Delfi artikli Krossi hämamine ei sega IRL-i kampaaniavankri edasi veeremist, kus sotsioloog Andrus Saar ütleb, et poliitikuile, kes tõstavad esile konkurentide puudusi, kehtivad erinõuded ning toob näite, et: "Kui mina ei oska oma last kasvatada, siis mul ei teki mõtetki hakata teisi vanemaid õpetama".

No mida paganat tähendab oskan last kasvatada? Saan aru, et on võimalik väga täpselt mõista ja kontrollida, kas oskan jalgrattaga sõita või võid leiva peale määrida. Aga kuidas võiksin aru saada, kas oskan ka last kasvatada? Kas mina oskan oma last kasvatada? Ja kui äkki oskangi, siis kas mul võiks tekkida mõte hakata teisi vanemaid õpetama?

Ma kohe ei tea. Kummalised näited, väited, suhtumised ja spetsialistid.
Ainult loe ja imesta.

Mõni sõna lõpetuseks ka ühest päris lühikesest ja informatiivsest loost ajakirjas "Elukiri" - Kohvi vaenlased on õhk ja keev vesi.
Kes ei tea, siis kohvitegemise esimene reegel on, et kohv ja keev vesi kokku ei sobi. Kui presskannu kohvi teete, jätke keema läinud vesi paariks minutiks seisma ja alles siis valage kohvipurule.
Mina näiteks ei teadnud.

No muidugi jääb ainuüksi sellest reeglist väheseks, aga kõike nippe ma ju ka siinkohal üles kribama ka ei hakka. Nii palju ütlen, et õnneks pole need nii hirmutavalt ülejõu käivad, nagu kõiksugu soovitused tihti kipuvat olema, et järele proovimise soovi juba eos kustutavad.

Teadmiseks aga veel nii palju, et vee kvaliteet ja koostis on Eestis eri paigus täiesti erinev (hee, seda ma muidugi teadsin). Tartu, Pärnu ja Saaremaa vees on palju rauda, Saaremaal lisaks veel palju lupja. Aga... tada-tada-tadaaa...nüüd tuleb oluline koht..... kui vees on palju rauda, peaks hea kohvitegemiseks võtma tunduvalt enam kohvipuru.

Nii et mõelge siis, kes kohvikuid kavatsevad avada või sealkandis suisa elavad. Kohvitamine läheb teile hulka kulukamaks.

Friday, September 20, 2013

Suvetüdruk joonistab sünnipäevahommikul aknale...teadagi mida...päikese!

 
Suvetüdrukule Sünnipäevaks üks laul ühelt teiselt Väikeselt Eestimaa Tüdrukult, kellest tasub kuhjaga eeskuju võtta ja temaga kõva häälega kaasa laulda.


This is an old and funny poem
I accidentally overheard
It keeps the little children playing
And bigger children spread the word
My memory is bad
So I always tend to forget how it goes but

Life is my creation, is my best friend
Imagination is my defense
And I'll keep walking when skies are gray
Whatever happens was meant that way

You're no better or no worse than the others
We are all the same
And life is just a moment
You might as well enjoy this day
It's time to start believing
Everything you want is on it's way and

Life is my creation, is my best friend
Imagination is my defense
And I'll keep walking when skies are gray
Whatever happens was meant that way
 
We'll be growing, into knowing
While we're flowing
Keep on going
 
Life is my creation, is my best friend
Imagination is my defense
And I'll keep walking when skies are gray
Whatever happens was meant that way
I'm a creationist, oh, I'm a creationist
 
This is an old and funny poem
I accidentally overheard

Thursday, September 19, 2013

Klõps

Ta siseneb enesekindlal ning hoogsal sammul ja kogu ruum saab korraga teda ja elu täis.
Viskab oma stiilse pehme peene käekirjaga pruuni nahktagi üle tooli ja istub mu kõrval olevale toolile.
Mul on pea kaks tundi aega teda kõrvalt häbi tundmata jälgida. Varbaotsteni välja.
Puhtalt ja värskelt mõjuv helesinine triiksärk, ülemine nööp lahti , mis loob vabama õhkkonna.
Hästiistuv moodsa lõikega tume peenikese triibuga ülikond.
Mustad sokid ja tumepruunid läikima löödud elegantse joonega kingad.
Läbimõeldus detailideni välja. Ilus hõbedane kuldse triibuga peenem pastapliitas, mille ta pintsakutaskust möödaminnes allkirjastamiseks haarab. Pehmest nahast pruun mobiiltelefoni ümbris, kus ta telefoni hoiab.
Pilk jääb pikalt pidama ta erakordselt korras ja hoolitsetud kätel, mis kergelt mööda arvutiklahve libisevad.
Tema noobel sundimatu olek, elegantne lohakus, liigutused, žestid, vaimukus, lennult haaravus üknes lisavad talle sarmi ning ei luba hetkekski unustada ta kohalolu.

Temast lihtsalt õhkub mõnusat rahustavat mehelikku tasakaalukust ja väljapeetust.
Jõudu ja energiat.

Vivat academia! Vivant professores!

Wednesday, September 18, 2013

Suhtemängud

Mitte just ülearu tihti, aga vahel mängin ma mehega sellist mängu, et "Ütle üks asi, mille sa siit ostaksid?"

 
või siis näiteks, et "Millise naise sa neist neljast valiksid?"
 
 
See viimane pilt pole kahjuks just parim näide, sest üldjuhul mängin sellist mängu ikkagi naistega, kes oleks tüpaažilt ja stiililt erinevamad. Et oleks natuke põnevam. Aga see pole hetkel nii väga oluline.
 
Loomulikult olen eelnevalt mõttes juba omad lemmikud välja valinud ja siis on huvitav vaadata, mida mees võtab.
 
Kunagi vägA väGA vÄGA ammu, kui ma veel vägA väGA vÄGA noor tüdruk olin, vaatasin ühel päeval televiisorist Miss Maailma valimisi. Tol korral kommenteeris ülekannet RaivoJärvi. Naisi, kes maailma kauneima tiitili peale või(s)tlesid oli kokku sadakond ning kui neid ükshaaval tutvustati, valisin enda jaoks välja neist kolm, "kõige ilusamat". Ja võite vaid arvata, kui suur oli mu üllatus, kui Raivo Järvi lõpetuseks t ä p s e l t  samad kolm välja tõi.
Siis käis mul hetkega peast läbi küll, et kui me temaga maailma ikka nii ühte moodi näeme, siis peab see mees olema just minu jaoks siia maailma loodud for sure.
 
Nüüd, kui analoogse valimise mänguga aeg-ajalt lagedale tulen, mõtlen vahel omaette, kas see pole mitte mulle just sellest korrast sügavale alateadvusessse talletunud lihtne moodus inimeste maailmapilti ja sobivust kontrollida.
 
Ainult et nüüd pole ma enam sugugi kindel, kas paremini toimivad omavahel need kaks, kes valivad välja sama asja või hoopiski need, kelle valikud parajasse kaugusesse teineteist tasakaalustama jäävad.
 
Aga vahetevahel on tore ikkagi.

Tuesday, September 17, 2013

Täpselt siis, kui hakkasin juba arvama, et olen asjade vastu huvi kaotanud... tutkit brat...

Tulin täna hommikul tööle lahtiste varvastega. Õigemini, mina ise teadsin, et lahtiste varvastega. Pükste all paistis tõesti nagu päris paljajalu.
Kogu õppeosakond hüüdis: "Kertuuuuuuuu.....", kui ma sealt enne oma katusekambrit läbi astusin.

Egas midagi. Läksin siis lõuna ajal poest läbi ja ostsin endale sügisesed papud. Sinepi värvi, sinise talla ja paeltega.
Nüüd käin ringi ja aina imetlen. Endale ka kangesti meeldivad. Nii lõbusad.
Õppeosakond kiitis samuti heaks.

Minust jäid poodi maha veel täpselt samasugused punased. Ja tegelikult veel mustadki. Uhhh.....ma ütlen....need olid ka hirmus kipad.

Sunday, September 15, 2013

Üksinda kodus

Ei saa kohe kindlasti öelda, et meil ruumi või korruseid vähe oleks, et teise kohalolu ülemäära väsitavaks võiks muutuda, kuid vaatamata sellele on siiski täiesti teine tunne, kui Mees paariks päevaks Rootsi sõidab.

Umbes nagu kunagi pubekana, kui vanemad vahel harva ööseks kuhugi kodunt ära läksid.
Ha-ha-haaaa.....kassid läinud....

Saturday, September 14, 2013

Naised räägivad armastusest

Mu meelest 20 ja 50 aastased liiguvad nii erinevates sfäärides, et raske on ühisosa leida. Ise küll ei viitsiks tudengipoistega jännata, olgu nad pealegi kenad ja roosapõsised, kirjutab Ritsik oma blogis.

Sõitsin minagi ühel kenal suveõhtul peale tööd koos nelja, endast umbkaudu 15 aastat nooremate "poistega" Suvekuningriiki. "Poistega", kelle vanus jäi seega nibin-nabin alla 25-e. Mina ei viitsinud sõita, aga minul oli lahkelt välja pakkuda auto. Nendel jällegi puudus sel õhtul autot, aga oli olemas soov võimalikult mugavalt kohale saada ning nii me omavahel telefoni teel kiirelt kokkuleppele saimegi. Tegu oli "poistega", kes oleksid vabalt võinud oma edust, võimalustest ja sünniga kaasnenud eelistest ääreni õhku ja ennast täis olla, kuid polnud nad seda siiski teps mitte. Vastupidi, nad olid isegi omamoodi tagasihoidlikud. Ja ääretult meeldivad, rahulikud, viisakad ning mõnusad ja huvitavad vestluspartnerid. Osad neist olid Inglismaal elanud ja õppinud ning tänaseks päevaks Eestisse (vähemalt mõneks ajaks) tagasi jõudnud  Kõigil oma selge arusaam ja nägemus elust. Vägagi kõrgelennulised plaanid ja töökohad. Sihid. Unistused. Uljus. Jõud. Vitaalsus. Ja muidugi noorus.
Kuniks ühel hetkel mul sähvatas, et kogu meie sundimatu oleku ja vestluse kohal hõljuks justkui õhkõrn flirdi hõng. Mis samal hetkel tundus ka nii piinlik ja kohatu, ütleks kohe, et suisa lubamatu. Seda enam, kui roolis istus "seesama laps", kes mitte just väga ammu koos mu oma poistega mööda Suvekuningriiki tõrvik peos ringi tuiskas.
See äratundmine oli mulle üheaegselt nii ehmatav ja üllatav, et istusin seepeale pea kogu edasise tee suhteliselt tagasitõmbunult ja vait,  passides kaua aknast välja, juureldes küsimuse üle, kuidas see olukord mu šokeeriva tõdemuseni üldse välja oli kerinud. Ning ehk olin see siiski üknes mina, kes endast nii heal arvamusel oli? Või oli mul siiski põhjust endale etteheiteid teha?
Oh, igal juhul tekitas too "avastus" minus üksjagu põdemist ja piinlikkust. Mul tekkis ikka tõeline paanika, kuna olen ju pealt näinud küll, kuidas vanemad naised noortele kuttidele silma viskavad, ise seejuures arugi saamata (usutavasti), kui kurb neid sealjuures kõrvalt vaadata on. App-iiii, kas ma tõesti võisin isegi üle piiri minna ja neile ehk sama nõme tunduda?
Muidugi tundus mulle, et see ei olnud sel hetkel siiski ainult minupoolne "vääratus", aga nii arvavad tõenäoliselt ka kõik need teised "mutid".
Ja nii kaua, kui ma endas otsusele polnud jõudnud, ajas pelgalt see fakt iseenestki mind lihtsalt hulluks ja oleksin tahtnud igaks juhuks häbist veidikeseks maa alla vajuda.

Mõni päev tagasi rääkisin tööl ühe oma kolleegiga. 45-aastane, armas, kena, minu arvates väga naiselik naine, (õppejõud muide), kes tutvus vilistlaste peol endast 20 aastat noorema mehega. Tänaseks on nad kaheksa kuud "käinud". Naine on mõned kilod alla võtnud ja näeb kena välja, no nagu armunud inimesed ikka. Rääkis väga soojalt, kui tark, edukas, kena, tähelepanelik ja hooliv on noormees, kellega ta aega veedab ning kui tohutult hästi ja õnnelikuna ta end "poisi" seltsis tunneb. Kuid vaatamata sellele tuleneb tema hetke ilu enam kurbusest, sest ta teab, et suhtel puudub tulevik ja väljavaade. Naine aga olevat oma sõnade kohaselt "poissi" nii armunud, et kui see lahkumineku hetk ühel päeval kätte jõuab, on tal vähemalt hetkel tunne, et läheb ja hüppab selle peale kohe pea ees Tabasalu pangalt alla.

Nii paljukest siis tänaseks tudengitest, punapõsksetest noormeestest ja erinevatest vanuselistest sfääridest.
Ja sellest, millest naised vahel räägivad.
Tundub, et võib ikka juhtuda ka nii, et väga tore on. Liigagi tore.

Friday, September 13, 2013

Mängult

"Mängult sa oled rott ja mina magan."
Kell on 7.20
" Siis ma näksan sind oma tervate hammastega."
Suvetüdruk võitleb vastu ja lükkab rotti eemale.
" Mine minema, rott, ma magan. Kui sa ei kuula, panen su puuri."
Rott ei kuula. Nuhistab mööda Suvetüdrukut üles ja alla.
"Mängult sa oled hoopis hea rott."
Paha rott on vist pisut väsitav.
"Jah, olen hoopis hea rott ja istun su õla peal. Rottidele meeldib õla peal istuda."
Rott teab. Rotil on kunagi kaks rotti kodus olnud. Enne, kui ta neid kartma hakkas.

Roti pea on Suvetüdruku õlal ja Suvetüdruk paitab teda õrnalt.

Mängult. Kõik on siin mängult.
You know.
Päris hulluks võib minna, kui päriselt võtma hakata.

Wednesday, September 11, 2013

- - -

Suvetüdruk soovib õhtul bussiga sõita.
" Kuhu me sõidame?", küsin ta käest.
"Ma ei tea, sinna kuhu buss viib."
Lubasin, et laupäeval läheme Nukuteatrisse rongiga.

Vastu ööd jalutame käsikäes mööda tühje tänavaid. Juba kolmandat hilisõhtut. Ma ei suuda talle ära öelda. Suvetüdruk lobiseb ja mina heldin.

"Miks sa ei maga? Miks su silmad lahti on?"
" Sest ma tunnen, et olen läbi kukkunud."
" Kuidas? Läbi kukkunud?"
" Lihtsalt niimoodi, pauhti!"

I quit.

Sajandi Raamat


Sajandi Raamatuid raamatupoest ei leia. Seda tuli mitu kuud isegi raamatukogust taga ajada. Samas, äkki olekski hea, kui Sajandi Raamatuid osta ei saaks?
Kättesaamatus kinnistaks väärikust ja kaalu ning surematuse oreooli.

Kuigi. Selle konkreetse Sajandi Raamatu stiil polnud minu jaoks. Liiga vahune. Ja võib-olla isegi pisut vanaaegne. Kas nii saab üldse öelda?
Igal juhul kindel on see, et mulle sobib läbipaistvam ja lakoonilisem.

Too mees aga ei hoidnud sõnade pealt kokku. Kaugel sellest. Tema puhus juttu nagu Suvetüdruk omi värvilisi seebimulle.

Vaat nii:
...et seejärel edust joovastatuna edasi liuelda nägude, häälte ja heitleva värvivalguse mere tõusudes ja mõõnades...

Too much. Ilmselgelt too much for me.
Lause algus oli tihtipeale ammugi ununenud, enne kui lõppu välja jõudsin. Või siis see järgmine ...püüdke, kui suudate....kuu on kõrgemale tõusnud ja väinal ujus hõbesoomuste kolmnurk, mis vaevalt märgatavalt väreledes bandžode plekise tinina taktis... see käib mulle juba peaaegu, et üle võimete. Ma pole veel praegugi sugugi kindel, et aru sain, mis seal öeldud on.

Kuidagi laialivalguv ja ülevoolav. Huvitaval kombel võiksin sama öelda ka sisu kohta. Mitte ainult vorm.

Teiseks tundus pisut toores. Lõpetamata? Kuidagi hüplev, tõmblev ja... ma mõtlen, et väga närviline..oleks ehk õige sõna. Ei tõmmanud kaasa. Kogu aeg tajusin kirjapandu taga justkui pingutust. Nagu olnuks kirjanikul hirm, et vähemaga ei jõua point lugejale kohale.
Või on põhjus hoopis selles, et olen raamatu lugemisega kõvasti hilja peale jäänud. Jõudnud omaenese elujärjega sinnamaani, kus Ohoo efektist on saamas Ahaa efekt.
Ka võimalik.

Mh? Kuidagi kohatu tundub Sajandi Raamatu kohta öelda, et üldse ei meeldinud.
Rumala inimese tunne.

Alles see oli, kui tulistasin siin Anu Lambi pihta. Nüüd Scott Fitzgerald.
Tüürib nagu hullumaja poole juba, või mis?

Tuesday, September 10, 2013

Läbi raskuste....tähtede poole?

See ajab mind a-ha-stus-seeeee.....
Mitte üks, m i t t e üks neist. Pole tahtnud vabatahtlikult lasteaeda minna.
Alati, kui on antud väikegi võimalus koju jääda, on nad sellest lennult kinni haaranud.
Nüüd läheb juba neljas ring ning midagi pole õieti muutunud. Raasugi kergemaks läinud. Ei taha, ei taha.....

Neid on, on ju?, piisavalt palju, et mõnega kuidagi libedamalt läheks.
Aga ei.
Ja Suvetüdruku puhul ei kehti ka mitte üks tüdruku reegel. Vagabond hoopis. Suure algustähega.

Ma ei oska enam muud arvata, kui et asi on minus. Nad on mind lihtlabaselt läbi näinud ja tunnetanud, et jääksin isegi parema meelega lasteaeda minemise asemel koju.
Kõik neli.

Monday, September 9, 2013

Kolm on seltskond

"Mis see oli?", pärib Suvetüdruk mu kõrval madratsil niheledes.
"See oli mu kõht."
"Tahab süüa või?"
"Ei, ärkas. Ja ütles meile tere hommikust."
"Kas kõhud siis ütlevad tere hommikust?"
"Muidugi. Kõht ütleb - tere, ma tõusin ja olen nüüd teiega."

Sunday, September 8, 2013

Viljad

Eile käisime Mehe ja tema Õega väljas istumas. Mehe Õel on tööl väiksed jamad ja ta soovis Mehega üht-koma-teist arutada ja nõu küsida.
Neil oli jäänud jutt, et Õde tuleb peale tööd meile. Kuid lõuna ajal mul plahvatas, et Mees võiks Õe hoopis kohvikusse kutsuda. Saaks ma ka ehk kaasa tulla, kooki süüa ja veini ning kohvi kõrvale limpsida. Juhul, kui ma muidugi ei sega.
Ja paistab, et ju olen siis ikkagi piisavalt usaldusväärne, kui mind punti võeti ja seal rõdul nendega lõpuks koos õhtut veetsin.

No vat. Ja enne, kui nad oma tähtsaid asju arutama hakkasid rääkis Õde mulle Suvetüdrukust. Suvetüdruk käis mõned päevad tagasi Isaga oma teise Vanaema juures suvilas. Ploome korjamas. Ja Vanaema oli hiljem Õele rääkinud, et oli hämmingus Suvetüdruku käitumisest. Suvetüdruk olla toa uksele seisma jäänud ja öelnud, et ei saa kummikutega sisse minna. Ning tundis huvi, kuhu võib ploomikivi visata, sest asju maha ju ei loobita.

Teate, sellistel hetkedel mu süda lihtsalt laulab. On nii tohutult hea tunne, et kõik see, mida ma päevast päeva teen, kannab siiski vilja.
Vaatamata sellele, et kodus marsib ta kummikutes möödaminnes sisse ja välja ja alles mõned päevad tagasi kauplesime tema poolt aeda maha visatud nätsupaki ümbrise üle, mille ta lubas pühalikult järgmisel päeval üles koristada.
Ja kuigi mulle endale võib tihti jääda mulje, et kogu mu kasvatus jookseb tal vulinal külgi mööda maha, annavad sellised koduvälised hetked tõestust, et see on siiski kohale jõudnud. Ühtlasi jõudu ja rõõmu temaga edasi töötada.
Mis on paganama hea tunne.

Nagu pai. Meile mõlemale.


Saturday, September 7, 2013

Teatrist ja suhtumistest

Ärkan hommikul ikkagi kell 7.15, kuigi oleksin võinud täna magada täpselt nii kaua kui oleksin tahtnud. Aga mis sa teed, uni läks ära ja peale mõningast vähkremist  tundus siiski mõistlikum end püsti ajada.
Pesin hambad. Panin jalga tumesinised R- lt äraaetud villased sokid. Hommikuti on toad siin all esimesel korrusel juba märgatavalt jahedamad. Kohvivesi. Värvisin ripsmed. Kõrvarõngad. Ilma nendeta tunnen end täiesti alasti. Täpselt nii see tööleminek alati mõjubki. Ainult aja küsimus.

Sel nädalavahetusel oleme siin suures majas ainult kahekesi. Mõelda vaid.

Eile käisime Linnateatris. Mõnus õhtu. Ilus õhtu. Vaheldus. Eriti, kui mõnda aega pole käinud kah. Viimati võis olla nii mõned aastad tagasi. Virginia Wolf. Nüüd siis kuulsime ja nägime Amy seisukohta.
Panin selga pika kleidi, mida polnud varem kandnud. Peale väikse kampsiku. Proovisin vähemalt kümmet erinevat kõrgust, kus pross kampsikut kõige paremini eest kergelt kinni hoiaks. Värvisin isegi huuled. Mul oli sel õhtul aega end õhtul väljaminekuks sättida. Peegli ees keerutada ja vaadata. Polnud seda tavalist viimase hetke tormamist. See on äärmiselt nauditav.
Kleit oli tõesti ilus.
Etendust mängiti Taevalaval. Me polnud seal kumbki varem käinud. Mööda puutreppi tuli kõrgemale tõusta saali nime vääriliselt. Aga mõnusalt kena ja kodune tunne. Mahedad värvid. Armas kohvik mitmel tasapinnal. Seintel palju maale. Näitlejatest ja teisigi. Lisaks veel fotod, pärit erinevatest etendustest ja aegadest. Täpselt parasjagu. Et mitte liiale minna.
Saal mõjus meile hetkega. Mõlemale. Hea atmosfäär. Ruumilahendus.
Teises reas pole ammu istunud. Kui üldse. Kuigi selles saalis on ka viimane rida täiesti tuntavalt ruumis ja kohal.
Mees ütleb vaheajal, et tal on heal meel, et ma ta sinna tõin. Talle meeldib etendus ja koht. Olen siiralt üllatunud, kuigi ma talle seda ei ütle. Tegelikult on ikka hea meel ka.
Kokkuvõttes nendime üksmeelselt, et etendus polnud just rabav, aga siiski igati korralik, et mitte õhtu mõnusat tunnet ja üldmuljet kahandada.        
Isegi kui mulle kohati tundus, et oleksin Anu Lambist mõnda kohta koguni paremini mänginud (kuigi ta ei ole kunagi just mu lemmik näitlejanna olnud, siis andke mulle palun siinkohal ikkagi mu suurushullustus andeks). Ning mõnes kohas sulgesin silmad, sest teine rida on piisavalt lähedal, et tunda piinlikust ja ebamugavust priviligeeritud pilgu heitmisest inimeste südamesse (see kaldus väljendon pätsatud eile öösel loetud raamatust).

Suvetüdruk, nagu vist juba isegi aru olete saanud on selleks nädalavahetuseks taas kord mängust väljas. Suvetüdruku Vanaema ei suutnud vastu panna ilmale ( ja vist ka Vanaisale) ning põrutas mere äärde... ma ei leiagi siia seda päris õiget väljendit, mida täpselt tegema, seega mõelge siinkohal ise, mis teile kõige enam tundub sobivat.
Vanaisast on saanud täitsa teadmata ja arusaamatutel põhjustel Suvetüdruku suur lemmik. Ta käib Vanaisa Suveonnis rippumas ja temaga juttu ajamas ning hoiaks tal võimalusel vist tundide kaupa käest kinni. Jube kummaline tõesti, eriti arvestades seda, et mitte just palju aega tagasi ei tulnud Suvetüdruk üldse kõrvalt toast ega laua alt välja, kui Vanaisa meile külla juhtus.
Ja tegelikult ma ususn, et see on ka viimane kord, kus ma räägin siin Suvetüdrukust, sest möödunud kahe hommiku jooksul oleme üritanud temast vormida Lasteaiaplikat. Ning vaatamata mitte just halvale, aga kindlasti mitte ka kõige lootustandvamale prognoosile, hakkan teda edaspidi ühest hetkest siiski kutsuma just selle nimega,  sest ainuüksi mõttel pidavat olema suur jõud.

Suvetüdruku suurimad vaenlased lasteaiaga kohanemisel oleme me olnud tegelikult ise, sest tuleb tunnistada, et Suvetüdruk on kodus harjunud kokkuvõttes ikka suure privaatsuse ja vaikusega. Ning isegi päevadel, kui majas on parasjagu Kärgpere kõrghetked, jääb kogu muu seltskonna igapäevane tegevus siiski suures jaos kõrgematele korrustele.
Mis tähendab, et kui kisub liiga lärmakaks, siis topib Suvetüdruk lihtsalt näpud kõrva ja kivistub. Kusjuures ei saa ma talle seda sugugi pahaks panna, sest pean isegi oma töökoha üheks suurimaks plussiks just seda, et saan istuda üksi ruumis ja kogu see väsitav seltskonna elu jääb minust piisavalt kaugele  ning osaliselt koguni viis korrust alla poole, et ma ei peaks seda kõike kaasa tegema ega mängima.
Ja siis need Suvepäevad ja ikka see Tõnu Otsa loeng, kus jäime veel hiljem väiksemas ringis jutustama ja kus ta muuhulgas mainis, et väikelapse ja tema tulevase eluga hakkamasaamise seisukohast on parim, kui ta ei peaks esimesel eluaastal päevas enam kui tunnike emast eemal viibima, kaheselt siis vastavalt kaks, kolmeselt kolm ja nii edasi. Mis tähendab, et seitsmendaks eluaastaks teeb see kokku täpselt need seitse tundi, mis on kooli minevale lapsele see õige number.
Ja kui Suvetüdrukul kukub paari nädala pärast neli aastat, siis selle teooria valguses sobivad need neli eemal oldud tundi ju lausa suurepäraselt meie täiskasvanute püstitatud plaanide ja eesmärgiga, mis me talle oma peades seadud oleme.

Huvitav on aga see, kuidas mu suhtumine lasteaeda  mu enda vanemaks saades on muutunud. Lasteaiad on väga tänuväärsed kohad, kasvatajad teevad väga vastutusrikast ja olulist tööd, mis on töölkäivatele vanematele  lausa eluliselt vajalik. Jumal tänatud, et lasteiad olemas on. Ja Eestis on lasteaedade töö isegi kordades paremini korraldatud, kui mujal riikides. Usun mina
Aga kui ma kunagi nooremana ehk arvasingi, et lasteaed on lapse arengu seisukohalt olulise tähtsusega, siis tänase  lapsevanemana mõtlen, et kui mul on mingigi võimalus last kauem kodus hoida, siis ma ei pea sugugi vajalikuks talle seda rohkemaks ega kauemaks peale suruda, kui laps selleks valmis on.
Seega soovin südamest ja loodan väga, meie kõigi pärast, et peale mitte just kõige halvemat aga mitte ka kõige lillelisemat ning paljutõotavamat algust, kus Suvetüdruk möödunud hommikutel lasteaeda kombates (vaid) paar tundi vastu pidas, et see aeg ta vabal tahtel ikka ühel heal päeval lõunasöögini välja veab.
Ma tean, et kõik tuleb. Varem või hiljem.Kõik nad osakvad ühel päeval käia, oskavad kasutada nuga ja kahvlit, saavad ise riidesse ja iseseisvalt koguni vetsus hakkama, seovad kingapaelad, käivad koolis, peavad hakkama saama meeldivate ja vähem meeldivate inimestega enda ümber, käivad tööl ja kasvatavad lapsi. Kui viitsivad. Selles viimases ma enam tuleviku osas päris kindel pole.
Ja usun, et kunagi pole sel kõigel muud vahet, kui tervem ja tugevamad närvikava.

Laupäevalehes oli täna suurepäraene sissejuhatus Andrussilt ja lihtsalt vapustavalt vägev ja mõjus väikestest kätepaaridest kokkupandud hiilgelplakati pilt Saksamaal peavaksali kõrval asuval hoonel. Tahaksin seda kohutavalt elusuuruses näha.

Ja lõpetuseks tahtsin veel lisada, et minu kirjavead, vales kohas olevad komad ja kogu see muu õigekirja kraam ei võrdu küll kõige vähimalgi määral minu suhtumise ja lugupidamisega blogi lugejatesse.
Ma ei tahaks hakata kirja panema, mis kõik selle taga on, aga soovin siinkohal, et usuksite, et see, mida ma siin praegu kinnitasin, on täiesti siiralt öeldud ja mõeldud.
Minu eks ämm, kes oli (on tegelikult absoluutselt kindlasti siiani) lihtsaöt Suu-re-pä-ra-ne Kokk, vat tema köök, kus ta neid maitsvaid roogasid vaaritas oli täpselt nii räpane, millist ma pole enne ega peale teda ühelgi naisel näinud.
Ja see õigekirja lugu meenutas mulle millegipärast just seda kööki. Kas lugupidamine algab õigupoolest toidust või köögist?
Aga eks see ole igaühe mätta ja suhtumise küsimus.

Uh, tuli ikka postitus...nii palju juttu.

Friday, September 6, 2013

.....ja tead....üks asi veel...

... mida ma tahtsin öelda... et ma mõtlesin selle su kõige tähtsama peale.....või mis ma mõtlesin, ehk paar minutit vaid kulus....kui sedagi..... ja mulle tundub, et see kõige tähtsam on ikkagi Tervis......kõige alus ja vundament......sest kui Tervist jagub...siis sellele võib tahtmise ja pealehakkamise korral nii mõndagi ilusat peale ehitada..... olgu või tõusude ja mõõnadega....hästi või halvasti......aga kui Tervist pole..... siis on ka kõik muu ainult hädapärast ja poolik....

....nii minule vähemalt tundub.

Kõps-kõps

Ma ei tea, kas see tuleneb hommikusest kargest õhust ja kollasestest lendlevatest lehtedest, aga eile hommikul tabas mind autoga tööle sõites täiesti enneolematu soov muretseda endale klassikaline tumedam hall, taljes, selga valatud kontorikostüüm.

Vahepealne öö ja uus hommik pole ses osas midagi muutnud.

Thursday, September 5, 2013

Klikk

Kunagi, kui kaks esimest poissi väiksed olid, töötasin ühes advokaadibüroos, kus peale minu oligi hingekirjas ainult kaks inimest -mees ja naine. Mõlemad minust poole vanemad. Mõlemad keskmisest inimesest oluliselt paremini elavad. Edukamad, jõukamad.
Too naine, too aga oli selline bitch, kellesarnast pole ma enne ega peale seda eales kohanud. Te oleks pidanud vaid kuulma, missuguseid sõnu ta kasutas klientide kohta, kes vaevalt ukse enda järgi sulgenud. Mitte et need kohtuvaidlused iseeneset normaalsed oleksid olnud, seda mitte, sest tuleb ikkagi tõdeda, et just peale seda aastakest kaotasin absoluutselt igasugu usu kohtusse ja õiglusesse, ei, seda seal küll taga ei aetud, aga vaatamata sellele olid need ikkagi ta "hoiupõrsad" ning ainult tänu neile ja säärastele "ärapanemistele" oli tal võimalik esmaklassilise prouana elus ringi bitšeerida.

Meie omavaheline suhe tolle naisterahvaga läks muidugi üsna algusest nugade peale. Ta oli minu jaoks täiesti vastuvõetmatult silmakirjalik. Vahetult enne minu äratulemist hakkas ta mulle väga halvasti ütlema, mille peale mäletan, et lõpuks vastasin, et ta teeb seda ju üksnes selleks, et mulle võimalikult palju haiget teha. Mispeale ta mõneks ajaks vait jäi ja siis vastas, et tegelikult mul on õigus. "Jah, olen kindel, et olete kõige halvem inimene, kellega elus kokku olen puutunud," ütlesin seepeale mina. Ning tegime seejärel pooleli oleva töö koos rahulikult lõpuni.

See kõik toimus umbes viisteist aastat tagasi, aga kui sellest majast praegu mööduma pean, siis pööran pilgu alati kõrvale. Ma lihtsalt ei suuda seda vaadata, nii jäle on.

Sellest seigast sain kogu järgnevaks eluks õppetunni, et mitte ühtegi suhet ega olukorda ei tohiks siin elus nii kaua taluda, mis sind nii palju mürgitab.
Peale seda usun, et kibestumine on üks hullemaid asju, mis inimesega elus ette tulla võib.

Mille peale lähen nüüd kohe eelarveid kaitsma. Sulaselge rõõmuga.

Wednesday, September 4, 2013

Kaaned

Üks kohutavamaid asju, mida kooliaasta algus endaga alati kaasa toob on raamatutele paberite ümber panemine. Minusugusele kannatamatule kobanäpule. See nõuab mult alati ennastületavat pingutust ja pikka ettevalmistust.

Mäletan, kui R veel väike ning kodus paras hullumaja oli, siis peale korduvaid meeldetuletusi koolist raamatud "vormistada", võttis B õpetaja lõpuks oktoobrikuus B ette ja nad tegid seda koos peale tunde. Muidugi oli mul jube piinlik, aga samas mõtlen siiani selle õpetaja peale äärmiselt suure tänutundega.

Sel aastal toimus R-l aktus juba pühapäeval. Kuna Suvetüdruk polnud Suvekuningriigist lõunaks veel tagasi saabunud, andis see mulle võimaluse see "jubedus" ühes jutis hambad ristis ära teha.

Kui te nüüd peaks omaette imestama, miks poisid seda ise teha ei võiks, siis tundub mulle, et kui mulle Naisenagi see "töö" äärmiselt nüri paistab, siis kuidas saan seda veel ühelt Noorelt Mehelt nõuda.

Eks näis, kuidas Suveplikaga olema hakkab, kui tast ühel päeval koolijunts saab.
Naistel teadagi raskem elu, nagu B tähtsa näoga rääkida teab.

Monday, September 2, 2013

Puzzle

Mida peab õigupoolest silmas Mees, kui ta pillub Naist sõnadega: sa ei tee minu jaoks mitte midagi.

Sunday, September 1, 2013

Teadmistepäev

Eile räâkisin pea pool tundi selle naabrimehega, kes neli aastat tagasi meile teise korruse müüs ja ise tütre pere kōrvale maja ehitas ning maale elama kolis.
Kokkuleppe kohasel on tal siiani "meie" majas väike katusekamber, kus ta Tallinnas olles ööbida saab. Esimesel aastal peale müüki oli ta siin veel pea iga ōhtu, aga viimastel aastatel on teda üliharva näha.

Lugesin ōues korvtoolis parasjagu raamatut, kui ta mingite kastidega trepist alla kolistas ja välja astus. Küsides mult alguses midagi kohustuslikku, mida ikka küsitakse olukorras, kus ollakse liiga lähestikku, et teisest sōnatult mööduda kannataks. No umbes midagi sellist, et kuidas siis läheb ka.

Sealt edasi läks jutt aga kuidagi märkamatult eelmisele suvele, puudele. Ta meenutas, et kunagi olla me aed olnud nagu mets. Uuris sel suvel mahavōetud puude ja hinna kohta, kust vestlus sujuvalt tükeldamise ja kütmise peale üle veeres. Varsti olime mingi nipiga jōudnud lammaste ja nende pügamiseni, siis rääkisime juba kaalikatest, pōllumajanduse tasuvusest, tööst ja töötusest maal, lukkus kōrvadest, lastelastest, tema perest, langevarjuhüpetest, úle tee olevate naabrite majast ja maja müügist ja.

Muuhulgas kuulsin, et umbes paarkümmend aastat tagasi olla üks üúriline meie aias end üles poonud.

Ei no tore, on siis nüüd vaja nii palju teada.
Pole siis ka imestada, kui öösel keegi kōrval toas pōrandalaudu kriuksutab.

Ise tagantjärele imestan, millal ma küll nii seltskondlikuks olen hakanud.