Monday, October 28, 2013

You call this a storm?



Alati. Alati, kui loodus oma jõudu ja väge ilmutab (aga ka muude keeruliste või pingeliste olukordade puhul), meenub mulle just see ammunähtud koht filmist. Ses lõigus on minu arvates täitsa kirjeldamatu Power!
Ainult Sina ja Mina, silm silma vastu.....võta, kui julged!

Film see voolab minu soontes



Mulle meeldib, et paljud inimesed ei armasta samu filme, mida mina /meie.
Mulle meeldivad pehmete punaste toolidega tühjad kinod, kus piletitel pole märgitud istekohti.
Mulle meeldib, kuidas mu saapakontsad trepist alla minnes tühjas ruumis vastu kivipõrandat kõpsuvad.

Ma polnud kaua aega kinno jõudnud. Eilne käik üle pika aja mõjus kui narkoos.
Too isesugune uimastavalt mõnus rahu mõned hetked enne äravajumist.

Väga puhas(tav) ja peen lugu oli. Rahulik.

Sunday, October 27, 2013

Ahnepäits

Palusin Suvetüdrukul oma haigus mulle anda.
Suvetüdruk tegi suu lahti ja ma sõin selle ühe ampsuga ära.

Paganama hea tunne on.
Selline rahu.
Usun meisse endisse vist ikka rohkem, kui Jumalasse.

Saturday, October 26, 2013

Lõputu lugu

Kolmas päev. Kerib ja kerib. 39,8. Ja alla ei saa.
EMO.
Väga kõrge sete. Analüüsid. Kõhklused. Jätame haigalasse. Ei jäta.
Siiski koju, saateks: kui vaja, siis tagasi.
Lahked pilgud. Osavõtlik suhtumine. Julgustavad sõnad.
Ja siiski, milline vastutus.
Antibiootikumid.
Haiged silmad. Loid laps. Kõrge palavik. Veel kõrgem palavik. Mure.
Kas rohi võtab palaviku alla või ei võta?Võtab?Ei võta? Võtab? Ei võta?

Närvipinge. Närvipine.Närvipinge.

Kurtsin arstile, kui sellel lapsel palavik tõuseb, hakkavad mul käed värisema.
Neli aastat. Kahe erandiga.
Arst soovitas mandlite osas konsulteerida.
Esimesel võimalusel teen seda.

Ema ütleb: Selle lapsega sa oled ikka vatti saanud.


Friday, October 25, 2013

Mina Autojuht

Pean ennast ikka väga rahumeelseks ja kannatlikuks liiklejaks, aga no üks asi suudab mind ka autoroolis kõva häälega vanduma panna: see on siis, kui mu eesolev auto otsustab no kohe ikka nii kindla peale välja minna, et ootab välja keeramisega nii kaua, et valgusaastate kauguselt ka ühtegi autot ei paistaks.

Siis tahaks küll rusikatega vehkida.

Thursday, October 24, 2013

Lootust on. Või mis?

No nii, Tõelised Naised, teie ei peaks nüüd seda postitust lugema.....sest mina keetsin eile õhtul kodus e s i m e s t korda elus kreemjat kõrvitsa-porgandi püreesuppi.
Mehe ema ja õe poolt koju saadetud pooleteise kilone puhastatud kõrvitsatükk mulle palju valikuvabadust selles küsimuses tegelikult ei jätnudki. Aga ongi hea. Sest olen tahtnud selle supiteo juba ammu järele proovida.
Kui te nüüd imestate, miks ma seda lihtsat toitu varem pole kokku keetnud, siis näitaks vist näpuga eelkõige oma eelmisele elule ja seal valitsenud meeste totaalsele numbrilisele ülekaalule, suhtes üks neljale. Sest ausalt öeldes ei tea ma eriti mehi  või vähemasti poisslaps/noormehi, kes püreesuppe väga armastaks (või on see minu saamatuse küsimus, jumal temaga) Igal juhul, nagu paljudes muudeski küsimustes, olen oma vähene-puudulik järjekindluse ja tagantutsitamise tulemusena ka koduses toiduvalmistamises läinud üldjuhul lihtsama vastupanu teed ning peamiselt närvide, aga siiski paljuski ka aja kokkuhoiu mõttes püüdnud alati välja nuputada just neid toite, mida suurem enamus kodusolijatest siiski üksmeelselt sööks.

Huvitaval kombel on aga minu elus tänaseks sootuks vastupidine olukord. Mis tähendab, et mingitel hetkedel valitseb kodus koguni märkimisväärne naiste ülekaal (ülla-ülla). Millele lisandus nüüd ka ootamatult süllesadanud  kõrvits. Koos võimalusega.
Seega täpselt sobilik kombinatsioon, mis igati mu ettevõtmist toetas ja soodustas.

Kuna mina olen teadnud, et soovin seda suppi kindlasti koore ja merevaiguga, siis leidsin järgmise retsepti. Siit.
Foto supist nägi välja selline. Pole ju paha, või mis?

 
Maitses täpselt nii hästi nagu lubatud. Mina lisaks omalt poolt veel vaba käega  ka pruunistatud saiakrutoone. Loodan, et need nüüd ikka on need, mida mina nende all silmas pean (ahjus krõbedaks pruunistatud saiakuubikud). Ning mulle tundub, et ka see võiks sinna peale imehästi sobida.
No ja pruuni suhkrut lisan mina ka pea igale poole (kuigi selles retseptis seda ei eeldatud). Sellegi potitäie peale sai üks korralik supilusikas kindlasti. Minu arvates see loomulikult ainult parandas toidu maitset. Aga mis ma muud öelda saakski (kui et oli parem!).
 
 Tänase hommiku halb uudis on aga Suvetüdruku haiged silmad ja palavik. Vaat tema haigusi ma kohe kardan, sest need on mulle alati nii füüsiliselt kui vaimselt ülimalt kurnavad üle elada Seda põhjusel, et aeg on näidanud, et Suvetüdruk oskab võtta kõigest viimast. Kahjuks ei tee ta selles suhtes erandit ka haige olles. 
 

Wednesday, October 23, 2013

Ebamugav lugu

Mulle on alati tundunud, et kui lapsi on rohkem, kui üks (või pagan, ma ei teagi, äkki peaks ikka olema rohkem, kui kaks) siis üks nendest kipub olema tahtmisest hoolimata ikka suts või sutsuke südamelähedasem. See sõna mõjub kuidagi märksa süütumalt ja pehmemalt, et öelda: lemmiklaps.
Huvitaval kombel pole ma sellest teemast kunagi ühestki ajakirjast lugenud, küll olen oma sellekohasele hirmule kinnitust leidnud mõnestki loetud raamatust. Just hirmule, sest see tundub vaikimisi reegel, mida tundaja olla ei saaks ega tohiks. Peaaegu, et sama hull, nagu sooviks kellegi surma.

Olen sellele üsna palju mõelnud, aga rääkinud vist õigupoolest mitte kellegagi. Peale Mehe, sedasi ettevaatlikult, ikkagi plahavatusohtlik teema. Ääri-veeri  kombanud...et südamelähedasem (või nagu lemmik või nii), et on ju? Tema aga räägib järjekindlalt laste vanustest, et sõltuvalt vanusest vajavad nad erinevat tuge ja erinevas koguses tähelepanu, et sellest võibki jääda ekslik mulje ja muud säärast.

Ometi, rääkigu mis ta tahab, kui mina kõrvalt vaatan, siis mina näen. Et on. Üks ta viiest tütrest on. Aga selles küsimuses puudub muidugi igasugune mõte teda ümber rääkima või midagi selgeks tegema hakata. Usun niigi, et see on teema, kus paljud inimesed  ei tahagi selle mõtte või küsimusega üksi jääda. Sest mis juhtub, kui...?
Ja mitte, et see "pinnimine" oleks mu eraldi eesmärk. Mina lihtsalt sooviks kellegagi vahel ka enda sees kripeldavatel ja segaseks jäävatel ebamugavatel teemadel arutada.
Ning teoreetiliselt võiks ju oma Mees ollagi see keegi, kellele igasugustes küsimustes otsa julged vaadata.

No muidugi, olen täiesti nõus: lapsed on erinevad. Nad kõik on meile kallid ja armsad ning armastad neid kõiki.  Omamoodi. Isemoodi. (p.s loodetavasti ikka armastad, sest tänaseks on olen mõistnud, et ka seda ei saa täiesti iseenesestmõistetavalt võtta).
Aga see kõik pole see, millest ma räägin.
Räägin sellest, et ometigi. Ometigi on üks neist millegipärast või -poolest südamelähedasem. Olenemata vanusest. Olenemata ajahulgast ja pühendumisest, mis talle mingil hetkel ku(u)lub.

Ja et see tunne (teadmine? tunnistamine? leppimine?) on ühele emale tegelikult kohutav süükoorem ja piin terveks eluks.
Kuigi sellele enamus aega ju ei mõtlegi.

Ma ei plaani nüüd ausõna siinkohal sugugi provotseerida, leida toetust või vastupidi halvakspanu, kuulda hinnanguid, heakskiitu ega süüdistamist, kui lõpetuseks kinda õhku viskan: ma ei ole ju ometi ainuke?

Tuesday, October 22, 2013

Armastuse Kuningriik




Selliseks kujunes viimase õhtu jalutuskäik enne keele-viib-alla õhtusööki Montpellier´i vanalinnas. Nagu prantsuse filmi oleks sattunud. Romantiline, kas pole?

Üleüldse, tahtsin tegelikult rääkida sellest, et prantslased teevad minu arvates peaaegu kõike nii, nagu ei tohi.
Nad suitsetavad, joovad väiksetest tassikestest mürkkanget espressot, söövad kooke ja saiakesi, murravad hommikul, päeval ja õhtul ja otse tänaval kotist otsapidi väljaulatuvatest pikkadest saiadest tükke ja pugivad nii, et silm ka ei pilgu, joovad veini peaaegu nii, nagu meie mahla, hommikuti ei söö, lõunal "nokivad", no mulle tundub, et ka suht ebatervislikult, seevastu hilja õhtul ei hoia nad end söömise arvelt tagasi, eksides seejuures mängleva naudingu ja süümepiinadeta kõikvõimalike  dr. Levini ja  dr. Hay lahustoitumise reeglite vastu.

Ainus punkt, millest nad tõesti tervisliku eluviisi juures hoolega kinni peavad, paistab olema füüsiline aktiivsus (no mulle vähemalt jäi mulje, et nad liiguvad palju jala, aga ma pole sugugi kindel, et nad sama innukalt ka spordivad), värske õhk, päike, vesi ja puhkus. Muidugi tuleb tunnistada, et seda punkti on neil oluliselt lihtsam järgida, kui mõnel teisel, sest sedailu ja ilma on loodus neile ka märksa heldema käega jaganud.
Mul pole absoluutselt mitte midagi kinniste, tõsiste, vähenaeratavate ja olgu või tahumatute eestlaste vastu, aga ikka täiesti ebanormaalselt palju energiat, aega, mõttetööd ja kõige tipuks ka raha kulub meil siin Eestimaal pimeduse ja külma peale küll.

Ja kõige selle peale jääbki vaid üle imetleda ja kadestada, kui head ja stiilsed need prantslased kõige selle halva ja ebatervisliku mängu juures veel välja näevad. Bravo!

Toonitaks omalt poolt juurde veel ka nende rahulikkust ja väljapeetust ning oskust igast päevast rõõmu ja mõnu tunda. Elus olla. Vähemalt välisel vaatlusel. Kui nad ei peta.
Aga ma ei usu, et nad seal viitsiksid, selleks tunduvad nad liialt hästi elavad, nautlevad ja laisad.

Kuidagi ei saa siin kohal märkimata jätta aga nende teatavad.....arrogantust, ütleks koguni ülbet suhtumist inglise keele suhtes ja põlglikku hoiakut selles keeles nendega suhelda püüdvatesse turistidesse. Kuskil mujal välisriigis pole ma seda omal nahal nii tuntavalt tajunud. Olin selleks muidugi ette valmistatud, aga ei kujutanud seda ikkagi päris nii.... käegakatsutavalt ette.
Ütleks, et tolle treileri 5-15 sekundit iseloomustab mu praegust tagantjärele tunnetust vägagi hästi. Ma ei imestaks, kui see täpselt nii olekski.



Siia otsa mõned omad klõpsud kah. Kuna olen nüüd juba üht koma teist vanalinna näinud ka, siis pean tunnistama, et oma kitsate tänavate, suuremate ja väiksemate akende,rõdude, uste ning ustekoputitega, väärikuse, rahulikkuse, värvide ja lilledega on nad kõik siiski omamoodi sarnased. Montpellier´i vanalinn tundus mulle aga sarnasusest hoolimata siiani nähtutest kõige huvitavam ja kaunim.


















Mõned lapsed ikka ka. Mees ütles, et saab mu olemisest ja kehakeelest kohe aru, kui lapsi vaatan või neid pildistama hakkan. Pole ka ime, eks ole.




Mõned mehed. Too kaabuga oli muideks Eestis toimetanud, teadis hästi Villu Tammet, Andres Mustoneni ja ta praegust naist, Ene Ergmat. Eesti keelt kuuldes tuli me lauda, oskas eesti keeles öelda mõned laused ning oli kindlasti ainuke prantslane, kes vestles meiega meeleldi inglise keeles.




Lõuna-Prantsusmaa (ehk ka põhja pool, ma ju ei tea) nägu ja omapära, mis mulle kiiresti silma torkas, olid joonistused seintel

Mitmed suured pilt-seinad. Nii tõetruud, et esmapilgul ja pisut kaugemalt vaadates pettis täitsa ära.



Väikesed ehedad ärid, butiigid ja erakordselt palju pisikesi kunstiateljeesid ja käsitöötubasid.


Silma torkas ka hästi palju värvilisi tänavakohvikuid, kus toolid, lauad eri värvides.


Muidugi ka värviline kraam taldrikutel ja isesugused (ning alati erinevad, ka samas kohvikus) laudatoodud joogivee pudelid


Ühed kummalised seina müüritud jalgrattad


Ning otse loomulikult ei saa sel maal üle ega ümber armastusest ja suudlemisest.

 
Muidugi väiksed maanteeäärsed värvilised turud ja seal parasjagu sisseoste tegevad kohalikud, see jäi eredalt meelde. Ilus päris kogemus ja vaatamisväärsus.


Ja lõpetuseks bonne nuit. Siit Montpellier´i öistelt kollastelt tänavatelt.
Kunagi Pratsusmaal kohtume. Ehk.


Monday, October 21, 2013

Koolivaheaeg kärgpere moodi

Suvetüdrukule muidugi meeldib. Tema pluss kolm. Nädal aega.
Umbes nagu sünnipäev, mida ei juhtu iga päev. Egas seda vōimalust ja väge saa siis niisama lihtsalt mööda lasta.

Ühel hetkel kuulsin, kuidas Plikad hakkasid Suvetüdrukule telefonimängu ōpetama. Et kolm jäi üsna kiiresti väheks, siis kutsuti varsti juba mind, siis Meest ja lōpuks kupatas Suvetüdruk teiselt korruselt alla ka R-di. Uskusin, et see tal niisama lihtsalt ei lähe, aga R oli üsna kähku platsis.

Päris lōbusaks läks siis, kui R toru otsa sai. R sosistas kollase kimalase kärmed kondised käed, lōppu jōudis spiraalipidi välja tuhat küünalt kalmistul. Vōi siis näiteks Mai tegi pai Tai poksijale. Suvetüdruk jäi muidugi nii kōrgelennuliste lausetega hätta. Tema jaoks kōlas see vist umbes nagu hiina keel. Jäi teine kohati üsna kurva näoga ja teatas kurvalt, et tal läks meelest ära.

Järgmisest mängust jäi Suvetüdruk välja. See käib nii, et kōik kirjutavad paberile mōne tuntud inimese vōi tegelase nime, kleebivad selle teisele otsaette. See, kellele kleebitakse ise seda nime ei näe. Ja siis tuleb kordamöóda, küsimus kúsimuse kaupa hakata arvama, kellega on tegu, kes ma olen. Eeldusel muidugi, et vōetakse arvesse vanuselisi iseärasusi, mis tähendab, et mina ei kirjuta näiteks Ada Lundver  ja nemad ei kirjuta...PSY. Kas olete ever-never kuulnud mida-gi-gi sellisest lauljast? Ōnneks polnud see minu otsa ees. S(t)eda ma olekski jäänud välja mōtlema.

Lōpuks tuli Suvetüdruku üks lemmik mänge. Kōik tuled maha. Et siis mööda elamist ringi tuterdada. Suvetüdruk kutsub seda öö mänguks. Täna oli eriti pōnev, sest meil ōnnestus endid viiekesi niimoodi ära peita, et  kui Mees poest jōudis ja tule köögis pōlema pani, arvas ta päris mōnda aega, et viibib seal üksi.

Vaat selliseid ōhtuid viskabki vahele.
Mees tōi poest juustukúpsiseid. Oh jumal, ma ütlen. Minu iseloom jääb neile kōvasti alla.

Saturday, October 19, 2013

Looduse hääl


Kui käis üks hala, kuidas Krossi postriga reklaamitegijad ikka nii mööda said panna, siis andke andeks, vaadake palun seda siin.
Selle valge särgiga mehe suu kuju on ju selline, et tal puudub juba looduse poolt igasugune võimalus valmistel edu saavutada.

Kas neid nurki siis tõesti kuidagi kõgemale ei andnud photoshoppida?
Selline hädaldav/vingus ilme ei anna küll mingit lootust (vähemalt mulle), et midagi paremaks saaks minna.
Nagu püksi oleks tulnud.

Friday, October 18, 2013

Hommikuprogramm

Täna hommikul kuulsin autos Star FM hommikuprogrammist, et kuskil olla mingi suhteliselt karm reklaam või ma täpselt ei saanudki aru, millega täpselt tegemist,  kus mees väidetavalt kutsub naist õhtusöögile (või välja), naine ütleb ära , aga kui ta seejärel näeb, et mees istub Lamborghinisse, hakkab mõtlema, et oleks ikka pidanud kutse vastu võtma. Ning kui ta siis kuidagi oma soovist mehele märku annab, saadab mees ta pikalt.
Et siis mehe poolt selline üldlevinud suhtumine, et kui sa ainult mu varandust ja raha jahid, siis keri põrgusse. Mis esmapilgul tundubki nagu igati õigustatud.

Samas, kui nüüd mõtlema hakata, siis vaevalt, et selline mees ise naiste osas allahindlust teeb. Ning kui nüüd väga lihtsustatult naisi autodega võrrelda, siis võib arvata, et üldjuhul valivad sellised mehed välja ka Lamborghini-Naisi.

Et minu point, kuhu ma välja jõudsin on siis selles, et mees ise tahab tegelikult ju samuti Lamborghinit, aga kui naine seda soovib, siis on põhjust solvumiseks ja põlguseks enam kui küll.
Sest mees vajab tundeid ja armastust.
Hm, huvitav suhtumine.

Thursday, October 17, 2013

Maison

Kui ise jõudsin purjus (minu lennuapteeki kuuluvad lisaks veinile veel 1 rahusti, Kristiina Ehin'i luuletused ja üks Jaan Krossi poolt öeldud ja minu poolt väljalõigatud lause) ja õnnelikuna koju, siis mu kohver otsustas laia maailma rändama minna. Lõpuks juhtus see siis ka minuga. Loodan siiski siiralt, et ta väga kauaks ära ei jää või jumal hoidku selle eest, kui ta peaks otsustama üldse mitte välja ilmuda. Ma ei taha sellele viimasele variandile kohe mitte mõeldagi, sest ma pole ausalt päris kindel, kas ja kuidas ma selle üle elaksin. Too ruuduline kohver sisaldab väga palju vajalikke, aga veel rohkem tohutult armsaid asju. Seal on nt mu kolmed lemmik saapad,  kolm paari teksaseid, kõik mu pikad kleidid, armsad paar kampsunit, ilusaid pluuse, super rannariided, mõned hindamatud ehted ning kohapealt ostetud kingitused.
Ta lihtsalt ei tohi mulle sellist sitta keerata. Ja ongi kõik.
Ei tohi.

Algselt oli mul tegelikult plaanis öelda üksnes seda, et mõtlesin prantsuse keele käsile võtta. Mehega leidsime, et sinna kanti kisub kangesti tagasi.

Aga koju oli ka väga hea jõuda.

Wednesday, October 16, 2013

Fotod


Eile öösel tegime endist oma koduhoovi fotostuudios (vaat siin) vanaaegseid alasti pilte.



Kõrvuti toolidel, selg sirge, käes põlvedel, vaade surmtõsine, otse kaamerasse.
Arutasime, kas paneme kohe FB-sse või pärandame ühel päeval koos maade ja majadega Suvetüdrukule.

Mees küll algul ütles, et lõpeta ära, aga nüüd on meil mälestuseks üks sooda öö ja viis ehedat puhkusepilti.
Tore oli.

Tuesday, October 15, 2013

Are You in Holidays?

Küsis mulatt müüjatar mu käest poes. Oo jee, tundsin ennast sel hetkel tõesti nagu Pretty Woman.
Mida päev edasi, seda rohkem hakkab mullegi sedasi tunduma.

Tänane õhtusöök oli lihtsalt midagi nii erilist ja hõrku, et Mees ütles, et pole vist kunagi varem nii head toitu saanud.
Tuleb tunnistada, et võin ta avaldusele kahe käega alla kirjutada.

Jumalik päev sai jälle kokku.
Vaatamata plahvatusohtlikule algusele.

See tunne

Valisime eile kiirtee asemel "külavahe teed" ja ühe tunni asemel kuus.
Kes Pokusid on lugenud see teab, mida sellega taga ajasime.
Seda tunnet. Prantsusmaa tunnet.

Aega jääb väheks. Kohe kange tahtmine oleks sellega rohkem tuulutada, et saaks siia ja sinna suvaliselt südamerahuga sisse põigata.
Võõral maal, väikestest kohtadest läbi sõites, kus paljudel juhtudel ei näinud tänavatel ühtegi inimest ega sõitmas ühtegi autot, tundsin kuidagi eriti teravalt, kui lühike ja tavaline on tegelikult elu. 

Prantsusmaa on ilus. Prantslased samuti.
Hispaaniaga võrreldes pehmem, soojem, värvilisem, sügavam ja väljapeetum.








































Monday, October 14, 2013

Päikese järgi

 
Kas ma ei ole ikka tõsine naine, kui tarin endale alati kaasa kohvritäie riideid, kasutan neist kogu reisi vältel ehk paari-kolme, ostan endale lisaks uued saapad ning paar hilpu ning siis avan kohvrit peamiselt selleks, et sealt pesemisasju võtta.
Endal hakkab ka piinlik.

Ema saatis eile öösel jube armsa sõnumi. Suvetüdruk olla öelnud, et loodus kiskub mind mitte magama jääma.

Mul on siin täpselt sama probleem. Lisaks magama jäämisele kaob mul reisidel alati ka isu.
Selline elevus ja ülierutus tuksub pidevalt sees.

Täna öösel magasin esimest korda üheksa tundi järjest.

Mõne minuti pärast tõmbame Avignon`i ukse enda järelt kinni ja hakkame Montpellier`i poole kulgema.

Õhtusöögil

Tänasel õhtusöögil istus ühel hetkel me kõrvallauda paar, kes ei vahetanud umbes pooleteise tunni jooksul mitte üht sõna. Kas kujutate endale sellist olukorda ette? Ja võin teile raudpolt kinnitada, et see ei tulnud kindlasti sellest, et nad oleksid näiteks kodunt välja astudes tee peal tülli läinud.

Mulle tuli kohe meelde Kafka, kes ütles, et kui ometi võiks mehele sisendada veendumuse, et kohvikus tohib oma naise kõrval lugeda kõige rohkem ajalehte, aga mitte kunagi ajakirja.

Kui neid kahte vaatasin, siis tundus too vaikus igal juhul kordades hirmutavam kui ajaleht või isegi ajakiri. Minu poolest lugegu mees siis juba või raamatut.
Saan aru küll, et meie lauad olid sedavõrd lähestikku, et mehel kõvallauas polnudki palju muud teha, kui meid pidevalt silmitseda. Aga mulle tundus, et kui ta meid niimoodi vaatas, siis oli ta täpselt sellise mõistmatu näoga nagu mõtleks, millest ometi me küll vatrame ning täiesti alateadlikult tasandasin isegi häält, kuna hakkasin end tema ees seepärast lausa süüdlasena tundma.

Tegelikult oli see muidugi kurb. Kas kõigil jõuab üks kord kätte päev, kus kõik on räägitud?

Sunday, October 13, 2013

Kingitused

Ema saatis sõnumi, et see ei ole ju maailma lõpp. Ära ennast lase ära varastada.

Ilus kingitus on need kõrvarõngad ja suur kingitus on olla veel laps.

Saturday, October 12, 2013

0 päev

Elus esimest korda tunnen, et olen sajaga väikekodanlane. Ärahellitatud kakara. Hädapätakas. Sitavares. Jumal küll, ma polegi enam nii noor ega nii armunud, et paarist tärnist piisaks. Ma ei taha ennast liigutada ja  tunnen elus esimest korda lausa karjuvat vajadust uhutud paksu flanellist triibulise pidžaama järele. Õnneks, õnneks on mul vähemalt emalt sünnipäevaks saadud villased sokid.

Ma ei suuda endale andestada, et suutsin täna lahti saada minu jaoks märkimisväärsest rahanumbrist, mille muide omast lollusest lasin endalt lihtlabaselt pihta panna. Uskumatu, kuidas ma ei suuda sellest üle saada. Uskumatu, milline tähendus on rahal mu elu üle, kui ta suudab mu päevale sellise pimeduse pitseri lajatada. Kuidas ometi, ometi. Võisin ma niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii loll olla. Fuck me!

Kõige tipuks tunnen end maailma koledama ja halvema naisena.  Isegi vein ei suuda mind paremaks juua.

Kas keegi võiks mulle nüüd vastu ööd natuke tuhka pähe raputada või veel parem, mu hingepiinade vastu mulle nuiaga vastu pead virutadada? Või vähemalt mind tagant parastada?
Ma ei jaksa enam üksi end süüdistada.

Wish me a luck!
Enam enesehaledamaks minna ei saa.

Nädal, kus kellal pole numbreid ja päevadel puuduvad nimed.

Ööd on siin ikkagi nii palju karged, et akent lahti jättes kahe raske paksu teki all magada on väga mõnus. Aga kinni ka ei raatsi panna, sest tegelikult mulle sobib magamiseks too jahe värske õhk. Pealegi, mulle meeldib tunda ja näha, kuidas hommik tasapisi tuppa hiilib ning kuulda, kuidas linn kuskil all step by step ellu ärkab.

Alateadvus pole veel aru saanud, et olen puhkusel. Mitu korda öö ja hommiku jooksul unest ärgades on esimene hetk paanika, mis päev ja mis kell on, kas pean püsti hüppama või võin veel mõni minut voodis vedeleda, miks pole Suvetüdrukut ja kus ma üleüldse olen.
Ning loomulikult siis see tunne, mis järgneb, kui reaalsus kohale jõuab, on muidugi vähemalt sama magus ja maitsev, kui päeva esimene hommikukohv.

Kohe varsti roningi duši alla, lähme joome tänava peal väikse tassi espressot, pakime asjad ja põrutame edasi Avignon`i. Mees ütles eile, et seal saame aru, et oleme ikkagi Pransusmaal. Selles on tal kindlasti õigus. Praeguses linnas on suurele sadamalinnale kohaselt üks rahvuste segasummasuvila, nägude järgi võiks kohati arvata, et viibime Põhja-Aafrikas. Araablasi tundub siin olevat prantslastest enamgi ja kuigi nende prantsuse keel on laitmatu, siis araabia keelt ja elamismaneere kostub prantsuse keele kõrvale siiski häirivalt sageli.

Friday, October 11, 2013

Sajaga elus

Ma ei ole veel elus näinud sellist kontrasti päevade ja ööde vahel, tohutut rahvaste paabelit, päeva ajal kihavat elu, selliseid maju ja neid hiigelsuuri pruune rotte, kes vallutavad tänavad pimedas siis, kui linn ööseks hirmuäratavalt vaikseks välja sureb.

Pildil kõrged aknad. Otse voodist. Ainult toetada selle rõdu ääre peale ma pelgan. Hirm on, et sajan alla koos seinaga. Tegelikult muidugi ei sajaks. Kui selle maja lifti vaadata, mis mu Meestki kannab.
Ühesõnag, sain kõik, mis tahtsin. Ehedust rohkem, kui rubla eest.

Aga jube lahe on. Tõesõna.

Thursday, October 10, 2013

Mütsid pähe.

Kodanikukohus täidetud. Paar nupule vajutust ja asi ants.
On ikka kummaline küll. Arvutimängude ajastu.

Ah, aga nüüd võib jalad seinale visata ja nädalaks mõtlemise välja lülitada.
Kohtumispaik 7, cours Saint-Louis, 13001 Marseille.
Jumala armust.

Wednesday, October 9, 2013

Gorgeous

Minu arust sisaldub selles sõnas terve eilne ja tänane päev - vaikne, soe, sombune, kuldne.
Sügis.

sellesse ma sulan.
see olen mina.
mõnus.mõnus.mõnus

Tuesday, October 8, 2013

Bla-bla

Igaks juhuks mainin kohe alguses, et teema on naistekas. Mehed, keda muretu elu selles osas ei kõneta,võiksid end selle lugemisel tagasi hoida.
Mina olen seega omalt poolt hoiatanud.

Mõni aeg tagasi hakkas Mees ühel õhtul poodi minema. Tuleb tunnistada, et kaalusin enne seda päris põhjalikult, kas panna see poenimekirja või mitte, panna või mitte, aga lõpuks siiski panin: pesukaitsmed. Mees viskas pilgu peale, midagi ei küsinud. Mina ise ei hakanud lisama ka.
Poest saabudes pani ta lauale suure roosa paki. Sootuks kangemat kraami. No mis teha, ajas muigama küll. Kujutasin ette, kuidas ta seal taotuslikult ükskõikse oleku ning nõutu näoga pika riiuli ja valiku ees seisis, püüdes seejuures luua sama loomulikku muljet, kui igapäevaselt  juustu valides.

"No see pole nüüd muidugi päris see", ütlesin lõbusalt. Mille peale ta silmnähtavalt ärritus. Mis ei tulnud mulle muidugi erilise üllatusena. Aga mina olin nõuks võtnud hoolimata aimusest see väljakutse siiski esitada. Loomulikult mitte halvustamise ega etteheite tegemise eesmärgil, vaid ikka homsele mõeldes.
"Egas ma siis paha pärast, aga järgmisel korral, kui vaja peaks minema, siis sooviks ikka seda õiget", sai leek tol õhtul küll kiirelt kustutatud, aga tunda oli, et pinge ja hõõgumine jäi.

Eile õhtul seisin taas kord sama küsimuse ees. Järgmine kord oli endalegi ootmatult kähku kätte jõudnud. Paluda uuesti või mitte? Otsustasin siiski proovida, sest lõppude lõpuks oleks ju normaalne, et sellise õhukeste paberite küsimine minus niisugust hirmu ja ebamugavust ei tekita.
Või pole? Või on? Või mida? Või mitte midagi?

Sel korral püüdsin asja kulgu lihtsustada, osutades juba enne minekut näpuga paberile kirjapandud tuttavale sõnale. Õnnestumiseks kindlasti liiga ebakindalt.
Mehe olemisest ja pilgust vilksatas hetkeks miskit enesetapjalikku, mis tõi mulle hoobilt meelde islami mehed ning julmad ameerika sõdurid. Aga võib-olla kujutasin seda endale ka ette. Hirmul on teadagi suured silmad.
Aga lihtsamaks ta seda mulle kohe kindlasti ei teinud.

Üritasin sõnu valides seletama hakata, mida siis täpsemalt, kui ta mu järsult katkestas, öeldes, et öelgu ma talle värv. Selle peale ei osanud ma muud kosta, et värve on palju, aga peamine on karp. Papist on kindla peale minek. Kilega läheb nui neljaks alt.
Tuleb tunnistada, et seekord lahterdus karp vähemasti õigesse kasti. Aga sisu oli ikkagi...no mitte see päris õige. Tõele au andes pole ma õigupoolest sellist teiste hulgas varem täheldanudki.
Jumal hoidku, neid peab ikka tõesti palju olema, mõtisklesin isekeskis.

Ning kuigi olukorras polnud ei siis ega ka praegu midagi katastroofilist, siis kõigele vaatamata ma ei taipa, millest too süüdlaslik järelmaik? Seda enam, et ma ennast mitte just vähe emapaatiliseks inimeseks ei pea.
Kas selleks on tõesti alust? Või teen endale liiga?
Nüüd mõtlen ja mõtlen, kas pesukaitse tähendab kooselus lähedust või jookseb sealt hoopis delikaatsuse piir?

Monday, October 7, 2013

Krutib

Ou shit, kuidas tahaksin vahel ōhtuti kauemaks tööle jääda.  Mōnikord otse peale tööd sōbrannaga kohvikusse kokku saama tōtata. Ilma süümekateta, luba küsimata, lapsehoidjat otsimata. Ainult sellepärast, et tahan kōigest sōbrannaga kohvikusse tōtata. Teatrisse tahaks. Erinevatesse teatritesse üle Eesti. Näha vähemalt kaheksat etendust. Vōi enamgi. Ei julge neid ausalt öelda kokku lugedagi. Vaadata kinos ōige mitut filmi, mis mul praegu lihtsalt sōrmede vahelt libisevad. Minna ōhtuti kiirustamata ja korraldamata ujuma. Lugeda uusi raamatuid, mis mulle voodi kōrvale ja voodi taha maha riiulisse juurde on tekkinud. Nokitseda ōhtuti videoprogrammi kallal, mida keegi vōhivōōras asjatundja mulle FB-s soovitas, kui oma julguse kokku vōtsin ja temalt seda küsisin. Vōimalust end sinna maailma unustada, kui juhtumisi vedama peaks hakkama. Tahaksin mitte mōelda kellale, sest on öö. Ja varsti juba hommik.
Tahaksin panna käed risti ja vilistada. Time out.
Ma ei tea kauaks. Aga tean väga hästi miks.

Ema ütleks praegu, ma ju ütlesin Sulle, mōtle enne, kui selle lapse muretsed. 

Ja vahel ma mōtlengi. Ehk oli tal ōigus, kui nüüd teinekord kiusatus oma järele nii suur, et lausa mööda seinu üles ronima paneb.
Samas tunnen ja tean, et soovid ja tahtmised vahelduvad. Suurenevad. Vähenevad. Mööduvad. Et siis uuesti tulla. Minul küll.
Liiga tihti ja kiiresti, et lapsega vōrrelda. Laps on midagi kordades suuremat.
Mina ei ole kohe kindlasti siin maailmas nii palju ja tähtis.

Ning ühel päeval on lapsed. Ja tahtmised. Mōlemad.
Ilma luba küsimata.
Kui kōik hästi läheb.

Omegi ei muuda see teadmine vahel raasugi kergemaks oma aega ja tegemisi juba praegu kannatamatult taga nutta.
Ou shit, ma ütlen.

Sunday, October 6, 2013

Valimised

"Kas sul seda IRL šokolaadi on?", palub Suvetüdruk.
"Ei, mul on Rainer Vakra oma."

Saturday, October 5, 2013

- - -


"Kas need on mulle?"
"Ei, minul on täna sünnipäev."
"Kas me jagame neid?" 

Friday, October 4, 2013

Sündroom

Olen viimasel ajal tõeliselt hädas omapoolse teksti korrektuuriga.
Kirjutan teksti valmis, kuid seda üle lugedes näen ja loen täpselt ja ainult seda, mida teksti enda teada kirjutanud olen.
Kuna olen hirmuga täheldanud, et see trend minus kahjuks pidevalt progresseerub, siis sellevõrra suurema hoolsusega ma viimasel ajal tekste ka üle lugeda üritan.

Tuleb tunnistada, et teen seda ka siin blogis, kuid sellele vaatamata avastan tihti mõned kirja- või tähevead, topelt sõnad ja muud seesugust ikkagi alles...näiteks järgmisel päeval. Hoolimata sellest, et loen teksti mitu korda enne ja peale Publish nupule vajutamist üle.
Ok, üks suur vahe muidugi on, siin ei prindi ma teksti välja. Ja palun vabandust, aga blogis mind mu reputatsioon nii väga ei morjenda samuti. Teie (juba) tunnete mind, eks ole.

Aga mõned päevad tagasi tööl, kui ühe esildise tegin ning enne esitamist selle enda arvates risti-ja- põiki enne-ja-peale printimist ülima tähelepanuga täht-tähelt üle olin tšekanud, tuli lõpuks ikkagi välja, et teksti oli sisse jäänud number, millest ma...ma ei saagi aru, siis kuidas....olin umbes kümme korda, lihtsalt ja nagu muuseas üle libisenud.
No tule taevas appi, öelge mulle palun, kuidas see võimalik on?

Kui ma õppeosakonda emotsionaalselt sisse lendasin ja osale seltskonnast oma muret kurtsin, soovitati mul passi vaadata.
Ääremärkusega, et loodetavasti võib minuga seesuguseid nalju teha.

Fine. Otse loomulikult võib.
Olen sellele isegi (juba) mõelnud.
Sellega mind ei solva ega hirmuta. Kuid ainuüksi passile otsa vaatamisest ju ei piisa.
Mis edasi? Kus ja milles peitub ikkagi lahendus ja võti?

Erasekretär?

Thursday, October 3, 2013

Sügis


Läksin eile õhtul pimedas puid tooma. Väljas oli nii vaikne ja rahulik ning sügiseselt värske jahe ja puhas õhk, et tõmbasin seda kohe mõnuga mõned korralikud sõõmud ning tundsin, et sel hetkel ma leppisin.
Sõlmisin Sügisega vaherahu.

Ema vaatas mind hommikul tööle minnes väga kriitilise pilguga pealaest jalatallani ja ütles ainult: "Issand.... sa oled nagu hipi".
Mis tõlkes tähendab umbes midagi sarnast nagu šokeeriv ja maitsetu.

No ema on mul teada tuntud konservatiiv.
Ja mina olen täna tema jaoks ilmselgelt liiga värviline. Minu arvates muidugi päris maitsekas. Pealegi, omas sügiseses kaitsevärvuses kindlalt kiskjate eest kaitstud.

Kui veel kümmekond aastat tagasi oleks võinud juhtuda, et oma suures ebakindluses tõtanuksin sellise märkuse peale riideid vahetama või vähemalt terve päeva end ebamugavalt tundnud, siis täna ei suuda ta sellekohaste märkustega mind enam raasugi rivist välja lüüa.
Need ajavad mind üksnes naerma ja muudavad tuju lõbusaks.
Emaga olen ka enda sees juba mõnda aega tagasi vaherahu sõlminud.

"Sa ei pea pabistama. Võin sulle kinnitada, et olen moes", teatasin enesekindlalt ja astusin rahulikult  ilusasse hommikusse.

Wednesday, October 2, 2013

Headuse tablett

Suvetüdrukul on välja kujunenud üks kummaline mäng. Minu lapsepõlves nimetatuks seda ehk luurekaks, täna kutsuksin seda Supermarketi mänguks. Kuna see mäng pole aga just kuigi vanemasõbralik, siis peab kohe lisama, et õnneks on ta seda seni mänginud vaid meie "kodupoes", Järve Selveris.
See käib nii, et on... on.... on...ja siis järsku pole. Nagu vits vette. Läinud ta ongi.

Olen talle tegelikult muidugi juba väga väikesest peale rääkinud, et juhul, kui ta peaks mingil põhjusel ära kaduma, tuleks otsida mõni inimene, eelistatult naisterahvas, minna ta juurde, öelda oma nimi ja rääkida, mis juhtunud. Umbes aasta tagasi sai ta seda esimest korda katsetada, küll sai tol korral temast ette keegi hea inimene, kes jõudis tal käest haarata juba varasemas etapis, siis kus Suvetüdruk veel arvatavasti suhteliselt nõutult ja õnnetu moega riiulite vahel seisis ja ringi passis.
Kuna ma polnud Suvetüdrukut juba mõnda aega näinud, polnud ma ka sugugi üllatunud, kui mikrofonid ühtäkki ragisema hakkasid jning üle poe välja hõigati, et keegi Suvetüdruk ootab oma vanemaid infoleti juures.
Kuskilt otsast tundsin isegi rõõmu, mu töö on vilja kandnud.

Tõenäoliselt sai sellest korrast omakorda kinnitust (ja julgustust), et süsteem toimib ka Suvetüdruk ise, sest miks muidu ta oma mängu sellise õhinaga aeg-ajalt kordama kipub. Järk-järgult piire laiendades.
Viimane kord mängis ta seda mängu näiteks juba kahel korrusel. Oli lihtsalt Mehel teisel korrusel ühel hetkel "käest libisenud", samal ajal, kui mina esimesel korrusel toidupoes sisseoste tegin.
Edasi näevad mängureeglid ette, et mina võtan sisse strateegilise positsiooni peaukse juures (sest väljumine mängu territooriumilt tundub mulle mängu juures kõige ohtlikum), Mees suundus tagasi teise korruse alale.
Umbes kümmekond minutit hiljem saabusid nad kahekesi alla. Suvetüdruk olla Mehele lõpuks koridori peal rahulikult vastu jalutanud.

Veidi hiljem juba, kui Mees ostude eest tasus, istusime meie kahekesi pingil ja arutasime, kus ta siis sedasi vahepeal ära kadus. Suvetüdruk seletas, et olla Sportlandis tõukekaga sõitmas käinud. Uurisin, kas hirmus polnud. Tema raputas rõõmsalt pead. Aga mis oleks saanud, kui sa poleks meid leidnud, tahtsin edasi teada.  Tema vastas sama muretult, et siis oleks ma mõne tädi juurde läinud ja öelnud, et ema-isa on kadunud.

Nüüd polnud mul midagi küsida ega öelda. Kui tal endal kõik peas nii selgeks on mõeldud, siis mis minulgi muretseda. Muidugi kiitsin teda ta ettevõtlikkuse ja läbimõeldud plaanide eest, aga lisasin siiski, et ta võiks muuhulgas mõelda ka selle peale, et isegi kui ta ise enda pärast ei muretse, võime meie, tema ema ja isa, tema pärast ometi seda teha. Ja et mind muudab väga kurvaks pelgalt mõtegi, et ta võiks kuskil hädas või kurb olla.
Hoopis karmim ja konkreetsem olin muidugi muude kaubanduskeskuste osas ning lausa absoluut-resoluutselt keelasin tal seda mängu mängida juhul, kui peaksime mõnes välisriigis viibima.

Tegelikult kasutan ju täpselt samamoodi kõikvõimalikke sobivaid hetki, korrutamaks lõputult, kuidas toimida ka muude võimalike ettetulevate erand- ja hädaolukordade puhul. Nt kuidas tegutseda tulekahju korral, milline on häireksekuse telefoni number, jne, jne.
Ja et a-la-ti jääb võimalus paluda abi. Minna ja öeldagi - olen hädas, aidake.
Et inimesed on head. Nad aitavad.

Ma siiski usun, et inimesed on valdavalt head. On ju, eks ole?
Ning ma ei tee lastele ega endale karuteenet, kui neisse siiski piisk piisa haaval ning jätkuvalt headuse usku sisse söödan.

Rohkemat korraldada, kontrollida, muuta või ära hoida pole enam minu võimuses.


Tuesday, October 1, 2013

Töine kartulikoorimine

Sekretär-assistendi töö hõlbab muuhulgas ka töid, mille ma koduses majapidamises kartulikoorimiseks olen tituleerinud. Need on sellised, ütleme siis mehhaanilised nürid ärategemist vajavad tööd, mida tehes ei tohi kindlasti enda ja teiste peale kurjaks muutuda, vaid vastupidi - need tegevused tuleb enda jaoks hoopis kuidagi meeldivaks mõelda. Aastatega olen selle oskuse suurepäraselt omandanud. Mäletan muide väga täpselt hetke, kui see teadmine mulle veel eelmises kodus kogu täiega kraanikausi ääres kohale jõudis. Arvata võib, et sellest ka üldistav nimetus

No vat, ja sel ajal, kui nemad siin töö- ja välismaailmas doktorikraadi taga ajavad,teadust ja ajalugu teevad, omi teadmisi jagavad, kontakte ja mainet loovad, pidin mina täna ühe õppejõu tarvis raamatust umbes 500 lk paljundama, selle sisse skannerima ning seejärel kogu kupatuse talle ühte Inglismaa ülikooli järele saatma.
Kokku kulus selleks umbkaudu kaks ja pool tundi , nii et lõpuks olid mul ühe käe sõrmed tolle hiiglasliku  raamatu üht ja teist pidi keeramisest kohe täitsa valusad.
A no mis sa teed, ilmselt pidi ta valima, kas viis paari pükse ja kümme särki või siis too üks ja ainus roheline klots.

Kui viimase meili viimaste lisadega tema poole teele läkitasin, lisasin omalt poolt lõpetuseks, et ta oleks pidanud mind vähemalt hoiatama , et lehekülgede arv tuli kokku nii palju märkimisväärne, et paberi kogus eeldanuks kõrvale vähemalt üht pudelit veini, et normaalse inimese kuvandit ja mõistust võiduka lõpuni säilitada.

Õnneks muidugi on tegu äärmiselt meeldiva õppejõuga. Kui vahepeal motivatsioon kaduma kippus, siis manasin ta lihtsalt endale silme ette.
Ja kooritud need leheküljed saidki.