Saturday, November 30, 2013

Tudengipäevad

Kaks korda selle sügise jooksul on B kodu väisanud ning mōlemal korral alla sööma juhtunud täpselt siis, kui mehed televiisoris armastusest räägivad.
Ma ei saa aru, kuidas sa vōid sellist jama vaadata, pole ta suutnud kummalgi korral oma arvamust endale jätta. Ning ma ei mäleta teda küll ühegi teise saate puhul nii jōuliselt ja järjekindlalt mulle peale käimast, et ma kanalit vahetaksin.
Mulle teeb see muidugi nalja, sest mina omakorda ei saa jällegi üldse aru, millest muidu nii tolerantse  poja nii keevaline reaktsioon.

Samas julgen arvata, et ta pole sugugi ainuke tugevama poole esindaja, kelles saade kergemat vōi suuremat sorti allergiat tekitab.Millegipärast on mulle jäänud mulje, et ka paljud teised mehed saate peale suht üleolevalt nina kirtsutavad.
Aru ma ei saa, mis värk neil meestel selle armastusest rääkimisega on. Miski ringkaitse vōi?

Ah, las ma vaatan, seekord on vähemalt mōistlikud mehed. Sa söö oma pannkooke rahulikult edasi, kasutan vōtet rubriigist Mōhk ja Tölpa. Töötab suht lollikindlalt.


Thursday, November 28, 2013

- - -

Täna lähen sooja ja värvilist püreesuppi sööma.
Eile ju öeldi, et oluline, et sa oma hirmudega üksi ei jääks.

Wednesday, November 27, 2013

Ära hõiska enne õhtut



Just täpselt siis, kui jõudsin maha hüüda, et Suvetüdrukul pole enam valus, läks kogu trall uue hooga lahti. Läks koguni nii valusaks, et vahet nagu polnudki, kas andsin rohtu või mitte. Konsulteerisin kiirkorras arstiga ning sain targemaks, et mandilõikusega käib väga tihti kaasas tugev valu, mis tekibki alles paranemisjärgus, peale kuuendat päeva, kus kõik pidavat kurgus kiskuma, kraapima ja tirima.

No nüüd oleme seda tundnud juba kuus ööd ja päeva. Pärnust olin sunnitud öösel ema hädaabikõne peale autoga öösel koju kimama. Pühapäeva õhtul pidin (tina)raske südamega loobuma väga-väga oodatud teatriõhtust sõbrannaga.
Ma ei tea täpselt, mis side Suvetüdrukul minuga on, aga kui ta tervena veel vahel harva suure kisaga lubab ka kellelgi teisel endale veetassi või tükikese juustu ulatada, siis haige olles tohin kõike teha ainult ja ainult mina. Isegi vankrit lükata. Jah, kuulsite õigesti: vankrit. Vankrist, kus ta esimesed pool aastat ainult karjus, on tänaseks päevaks saanud tema turvamull. Ära ta sinna tegelikkuses ei mahu, igalt poole ajab üle ääre, aga kuidagi ta end sinna sisse ikka sätib ja kerib ning eriti halva enesetunde (või ka ebakindluse) korral tahab ja suudab ta seal veeta ka terved ööd. Haiguste ajal kolib vanker seega alati tagasi tuppa, olles Suvetüdrukule emotsionaalselt vähemalt sama lähedane ja vajalik, kui mulle mu villased sokid.

Kui Suvetüdrukut kurnab haiguste ajal haigus, siis mind matab paljuski teadmine, et sel ajal ei saa ma ise mitte kuskilt otsast grammigi järgi lasta. Üks mu suurimaid hirme on olnud alati, mis juhtub siis, kui ise peaksin mingil põhjusel rivist välja langema. Mitte, et elu sel juhul seisma jääks, ei, seda ma ei arvagi, aga ma lihtsalt tean ja tunnen, kui vajalik ma sel ajal talle olen. Pärnust tulles olin aga näiteks siiski nii kutu, et sel ööl olin küll füüsiliselt kohal, aga üle elada aitas selle puhtalt ema, kes Suvetüdrukut pea terve öö vankriga edasi-tagasi lükkas. See on Suvetüdruku ajal vast teine või äkki kolmas kord, kus tunnen, et kui keegi nüüd ei aita, siis ...... mina lihtsalt ei jaksa.

Täna julgen taas kord vaikselt piiksuda, et see kõige hullem hakkab loodetavasti ümber saama, sest sain just kodust telefonikõne, et Suvetüdruk olla kenasti putru söönud. Ta on selle haigusega ehk poolteist kilo alla võtnud, aga huvitaval kombel on see silmaga selgelt näha. Jalad on pikemaks ja peenemaks veninud, puusakondid välja tulnud, pehmus on kadunud, näoke kõhnemaks jäänud ja silmad suurmaks muutunud.
Suvetüdruk on sünnist saati suurt kasvu. Praegu juba 116 cm pikk ja 25 kilo raske (tervena). Kõik, kes teda esimest korda näevad, arvavad alati ta välimuse põhjal olevat vähemalt kuue aastase. Sellevõrra tekivad esimesel hetkel alati ka käärid tema "suuruse" ja käitumise vahel.
Tema välimusele ja kasvule olen nende aastate jooksul mõtetes palju ruumi kulutanud ja arvatavasti kirjutan sellest kunagi ka ühe eraldi postituse.

Teised lapsed. Teised lapsed, jah. Tuleb tunnistada, et peale Suvetüdruku sündi ei mäleta ma neist pea mitu aastat suurt midagi. Kõige rohkem vahele jäi veel R, sel hetkel poistest kõige noorem. Alles sellest suvest tunnen taas, et mul on natuke rohkem aega ja jõudu tekkinud, et neid ja nende tegemisi, kasvamist ja arengut tasapisi uuesti kõrvalt nägema hakata.
Ja mõelge, isegi K helistas mulle eile. Täitsa ise. Selleks, et öelda, et on nüüd Singapurist kodus.

Monday, November 25, 2013

Kostüümidraama

Kuna viimase pooleteise aasta jooksul kuulub minu tööülesannete hulka ka välisõppejõudude transport ja majutus, olen vanalinnas märkama hakanud erinevaid hotelle. Nagu niisuguste asjadega ikka: kel janu, sel jalad.

Mõni aeg tagasi kinost tulles nägin taas kord üht hotelli, mida iseenesest olen ju varem ka näinud, aga pidanud liiga...ilusaks. Sel korral siiski mõtlesin, et kui koju jõuan, vaatan ta netist meelerahu saamiseks ikkagi korra üle. Aga unustasin.

Umbes nädala aega hiljem potsatas mu postkasti email:

Minu nimi on AN ja ma töötan Tallinna vanalinnas asuvas imekenas hotellis!

Meilt palus majutust teie külalislektor pr. TR ning saime temaga kenasti tingimustes kaubale. Sooviksin siinkohal uurida, kas teil on veel partnereid või lektoreid, kes võiksid majutust vajada? Usun, et võiksime oma lähedusega teile ning tänu vanalinna südames asumisele olla ideaalseks majutuspartneriks teile ning teie külalistele.

Oleksin muidugi ääretult rõõmus, kui leiaksite aega tulla kohapeale minuga kohtuma ning majaga tutvuma. Näitaksin teile kauneid tubasid, pakuksin kohvi ning räägiksime täpsemalt koostöövõimalustest.

Jään ootama teile sobivat aega külaskäiguks ning igasuguste küsimuste puhul võtke minuga julgesti ühendust!

Kas pole kummaline ikka see elu?

Esimesel hetkel lõin kohe ukse kinni (as usually), aga siis mõtlesin...miks ka mitte.
Pealegi, imeilusate asjade ja kohvi vastu on mul ju nõrkus. Kellel poleks.
Loomulikult poleks mul midagi ka koostöö ja võimaluste vastu.

Alguses mõtlesin, et võtan kellegi ikka puhvriks kaasa....aga siis mõtlesin:ei.
Mine mängi üksi seda mängu, millal siis veel!

Täna siis proovingi järgi: mina businesswoman.
Vaatab, milline võinuks mu elu kostüümis välja näha.

Saturday, November 23, 2013

- - -

Istusime eile peale teatrit vinoteegis, kus kōrvaltoas istus ja tähistas midagi seltskond nooremapoolseid inimesi. St naised tundusid üsna noorukesed, kōik väga kenad, meestele pakuks vahemikus 30-40, st mitte enam päris esimeses nooruses.Välimuselt hipsterid. Veini kōrvale head ja paremat, ehk natuke meelemürki. Veidi enne meie äraminekut tegid laua puhtaks ning hakkasid pokkerit mängima. Esmalt vaidlesid veidi, kas panus on 25 vōi 20 eurot. Lōpuks sais kokkuleppele siiski väiksema summa osas.

Ootasin Meest, mantel juba seljas, kui  kōrvaltoa inimesed järsku naerma pahvatasid: Ja, ja, uus Maxima reklaam: kōik on vōimalik!
Keegi lisas midagi ja jälle üksmeelne  rōkkamine. Uuesti. Ja uuesti.

Saan aru, et elu ei tohi liiga tōsiselt vōtta. Ja et mōnes olukorras on must huumor kasulik.
Aga see kōlas tol hetkel nii jube-kohatult, et hoidsin end tagasi, et mitte minna ja öelda, et soovin neile ja nende lähedastele tulevikus midagi sama naljakat.


Friday, November 22, 2013

Õhinal ja etteruttavalt ja inetult ja hästi ja täiesti kohutavalt

Seoses läheneva piduliku aastapäeva üritusega töö juures, otsustati selle sündmuse raames kiirkorras korrastada ka vilistlaste andmebaasid. Kunagi aasta tagasi sai selle tööga vist alustatud, aga seoses vilistlasjuhi lapsehoolduspuhkusele minekuga oli see mingil hetkel soiku jäänud.
Eilse seisuga oli jäänud ligi kaheksasada bakalaureust, kellest kolmesaja andmed pärinevad väga kaugest minevikust. Vähemalt pooltel neist kolmesajast puuduvad andmed sootuks ning enamusel olemasolevatest on samaks jäänud vaid mobiiltelefoni number.
Sain eile hommikul tööpäeva alguses ōppeprorektorilt kirja, et olen kaasatud projekti, millele omalt poolt vastasin, et: vahva, mulle ju nii väga meeldibki rääkida.
Esimesel hetkel tundus see minusuguse jaoks tõesti katastroof. Ennastületav katsumus.

Täna hommikul haarasin siiski härjal sarvist ja eneselegi ootamatult läksin nii hoogu, et tōusin päeva jooksul laua tagant vist kolm korda. Kahel korral selleks, et kohvi vōtta ja kolmandal pidin minema korruse teise otsa lubatud pabereid viima.
Ōhtul rääkisin kodus oma tänase päeva tegemistest ka Mehele, kes mu õhinat just ei jaganud, väljendudes napisõnaliselt, et : Täitsa mōttetu töö ju. Kui ma päeva alustades olin suhtunud sellesse isegi teatava kahtluse ja eelarvamusega, siis päeva lōpuks ma enam Mehe seisukohta ei jagamud. Tegelikult tundub see meelespidamine isegi väga vajalik ja olgem ausad: juba joonele aetud asja on hiljem ka oluliselt lihtsam korras hoida.
Üsna varsti olin oma tagaajamismängus sees juba sellise ōhina ja pōnevusega, nagu lahendanuksin ristsōna. Tuleb välja vōi ei tule, saab kätte vōi ei saa. Teatmeteoste asemel abiks Feissar ja Google. Pluss vilistlaste kohta olemasolev info meie oma ōppeinfo süsteemis. Võrdled, otsid, sobitad.
Tänase päeva tulemus oli umbkaudu 40 inimest, kellest 30 läks lukku ja umbes 10-le väljasaadetud sōnumile (keda muudmoodi tabada polnud vōimalik, kui feissarisse sōnumit jättes) pole veel vastust laekunud. Aga homme on ka päev.

Need kolmkúmmend muide, kellega telefonitsi ühendust vōtsin ja andmeid üle kontrollisn ning kōige lōpuks ka kutse teele saatsin, olid kokkuvōttes väga viisakad ja vastutulelikud. Ühelgi juhul ust nina all kinni ei löödud ega vastikult ei nähvatud. Olgu öeldud, et oskan selle eest tänulik olla. Ja tegelikult on isegi väga tore inimesi aastapäeva pidustustele kutsuda, seda enam, kui vähemalt pooled kutsutustest veel selle üle suurt heameelt avaldasid.
Näeb siis, kuidas homme. Kas jätkub samas vaimus vōi saan ikka ühel hetkel sähvaka vastu näppe ka.

Homme ōhtul peale tööd sōidame Mehega Pärnusse. Mees käib ikka aeg-ajalt oma Meestes, aga mōnikord vōetakse naised ka mängu. Vat, ja homme ongi just üks selline pidupäev. Kohalik teatrijuht kostitab meid kahte ōhtul meie (ok, olgem täpsed, minu) poolt valitud etendusega ning peale etendust ööbime ühe öö ma ei teagi täpselt kelle poolt valitus spas.
Kahjuks tuleb aga tunnistada, et etenduse ja päeva valimisega jäin päris hätta, sest päris ausalt öeldes, ei leidnud ma repertuaarist mitte ühtegi, mille peale üheselt ja koheselt pead noogutada. Kui ma nüüd ōigesti mäletan, siis lōpuks valisingi vist mingi kergemat sorti vodevill tüüpi lavastuse. Olgu siis vähemalt päeva ja nädala lōpetuseks midagi lihtsamat, kus ei peaks ülemäära pead ragistama.
Sellega meenub mul, et käisime õega kuu alguses ka Rakveres (väikeses majas) ja ...jätke see koht nüüd palun vahele, kes halba lugeda ei taha... see oli ikka päris.....kohutav?  Korra varem kellegagi oma inetuid tundeid juba jagasin ja möönsin, et terve etenduse kestel andsin mōttes kogu kupatusele pidevat turmtuld. Ning andke mulle nüüd andeks, kui leian, et see peaosatäitja oli täitsa loodusōnnetus. Õnnneks oli etenduses ka midagi ilusat ja see oli Velvo Väli. Kena mees, mulle sellise välimusega (eriti näoga) meeldivad.
Ja et veel vähe ei oleks, siis kohe esimesest hetkest, kui teatriuksest sisenesime, tundsin kōigi oma saja tundlaga, et olen Tallinnast. Ja uskuge, see polnud üldsegi hea tunne. Alguses mōtlesin, et see on taas kord minu kiiks, aga kui vaheajal seda ōega jagasin, kinnitas ta kahjuks minu niigi ebamugavat süúdlaslik- úleolevat enesetunnet omalt poolt veelgi. Arvan teadvat ka selle põhjust, aga seda välja öelda oleks ka minu jaoks liig: nii jubekole inimene ei suuda ma isegi omaenese blogis olla.

Rääkides lõpetuseks ka millestki ilusast, siis Suvetüdruk on ōnneks-ōnneks nüüd ilma palaviku ja valudeta. Nagu see mulle tuttav laps juba. Ainult pealt näha veel terve talve pimedas keldris üleelanud kartuli moodi. Aga silmades ja sees on elu. Ja see on hea. Nii hea kohe, et kui ta parasjagu ei kanguta ja midagi asjalik-armsalt toimetab, siis vōiksin teda vist kōrvalt vaatama jäädagi. Selline korralik ahviarmastus vōi nii. Kui ahv ikka armastab kōige suuremalt.
Täna enne magamaminekut aga läksime nii inetult tülli, et ma ei suutud  ühel hetkel oma täiesti lubamatut täiskasvanu kontrollimatust endale kuidagi andestada. Kallistasin ja musitasin teda küll enne und, mis jaksasin, palusin andeks ja rääkisin, et suured inimesed ei tohiks kunagi nii rumalad olla. Loomulikult ta vastas, et andestab mulle, aga minul sellest küll raasugi kergemaks ei läinud. Kuidas ma oskan täiskasvanuna veel ikka nii nõme olla? Täitsa hirmus.
Ma ei tea, tahaks endale kohe haiget teha.



Wednesday, November 20, 2013

Teoreem

Väide: Laps on suur, kui mōte järgmisest vōimalikust lapsest armas tundub.
Mida oligi vaja tōestada.

- - -


"Mis sa ütlesid?", sosistab Suvetüdruk.
"Ma ütlesin: Kertu, sa oled ilus!"
"Aa..."
"Siis tuleb parem uni."
"Aa..."

Tuesday, November 19, 2013

Kaunitarid


Jälle üks igavene paar, palun väga: Jaan Tammsalu uus naine ja Haapsalu peenvillane pitssall.


Siin oli enne olemas naine (täpsemalt pilt), millele järgnes pitsall. Niipea, kui seda nägin, armusin esimesest pilgust ja teadsin hetkega - see on minu.
Nüüd, kui isadepäeval isa meilt õega küsis, et mida te siis jõuludeks soovite, oli minul soov kohe varnast võtta.

Kusjuures, ma üldse ei tea, kas pildil olev sall on Haapsalu oma. Ja veel kurvem, et kahjuks ei leia ma nende kodukalt ka sellist värvi. Aga siht on igal juhul silme ees. Mis on kahtlemata parem, kui linnuke katusel.

Rosett ja väike pärl-kõrvaripats kuluksid samuti ära. Pärlikee on mul olemas. Isa kinkis. Küll Suvetüdrukule eelmiteks jõuludeks, aga sain kasutusloa. Kuniks Suvetüdruk kaelakeele järele kasvab.

Monday, November 18, 2013

Omas mullis


Tuleb tunnistada, et pole siin enam midagi tagasi ajada. Kinost on saanud kahtlemata mu neljas Sōltuvus. Täna, kui ema  lahkel loal end taas kord kinosaalis istumas leidsin ning reklaamides vähemalt kaks uut filmi kōrva taha panin, lohutasin end mōttes, et ōnneks on kino siiski oluliselt vähem kulukam, kui ilusad nōud, voodipesu vōi raamatud. Ühe kohvitassi, tekikoti vōi raamatu eest saab vähemalt kolm kino. Vähemalt, ma ütlen. Enamasti vaat et neli vōi enamgi.
Igal juhul jōudsin mōtetes selleni  et kui vanaks saan, vōiksin vabalt ka kinos elada. Vōi miks mitte ka vanadekodus Villa Artis. Ühes sellises väikeses kommuunis, millest mōni aeg tagasi Hvostov kirjutas, suunitlusega kinohulludelele. Tahab keegi, et talle seal juba praegu kohta hoiaksin?

Aga see selleks, nüúd hoopis tänasest hōrgutisest, mida ta sōna-sōnalt täpselt oligi. Peen ja maitsekas. Pikantne. Nüansirohke.  Útleks isegi, et väga stiilne ja väljapeetud.
Väikeste sammudena rahulikult kulgev süžee, mis vaikselt tōusvas joones kuni lōpuni välja kerib, vahepeal raasugi tagasi andmata vōi maha käimata. Kahetunnise filmi kohta suhteliselt vähe sōnu, aga see-eest väga tabavad ütlused ja sisukad dialoogid. Mitmed huvitavad mōtted ja mōttekäigud.  Sōnatud paljuütlevad hetked ja kaadrid. Kui vaatama juhtute, vaadake ise: too tänaval pihku libisev käsi, varahommikune kōne pojale, see úhel hetkel kärsitult avatav aken, mis koheselt avaneda ei taha, habemeajamisvaht ja kōik muu sellele järgnev.
Ma ei tea miks, aga mind tohutult vaimustab, kui osatakse pelgalt läbi oleku ja liigutuste, läbi pisikeste detailide (k)anda edasi tunnet ja emotsiooni, mis on peaaegu, et katsutav ja kordades rohkem kōnetav, kui tuhat sōna.
No ja muidugi kogu filmi krooniks ja fooniks need kōrged aknad, mis oma väärikuses ja suuruses on lihtsalt kirjeldamatud. Nendele olin juba enne filmi südame kaotanud.

Mis kokkuvōttes tähendab, et tōstaksin filmi pikemalt mōtlemata kōrgemale riiulile, nende teiste kōrvale, millest ma ei tüdine ja mida vōin vähemalt korra aasta ikka ja jälle sama suure isuga üle vaadata.

Ärge siis vōimalusel seda head elamust maha magage. Naised kindlasti. Ise arvaks, et meeldib ka meestele. Aga pead loomulikult ei anna.

Andge mulle siinkohal muidugi kohe andeks ka mu väsitav produktiivsus, et ei suutnud jälle oma säutsumise ja emotsionaalsusega homse postituseni oodata, aga seda on mulle praegu eluspüsimiseks ja auru väljalaskmiseks lihtsalt hädasti vaja. Loodetavasti ajutiselt, mis otse loomulikult ei välista, et igavesti.


Paarid

Iga kord, kui muna keedan, tuleb mule meelde Prillitoos. Just sealt kunagi  poole kōrvaga juhtumisi kuulsin, et üks keedumuna päevas süüa on ääretult kasulik. Rohkem polnud vajagi.
Aga need seosed pisut väsitavad. Mida vanemaks seda hullem.
Tahaks maha raputada, aga ei saa.
Et siis sedasi elu lōpuni. Muna ja Prillitoos, muna ja Prillitoos.

Sunday, November 17, 2013

Vastulöök

Mu enda füüsiline vorm on praegu tæpselt nii olematu, et kui ema mind täna tunniks-pooleteiseks ōue toimetama lasi, siis ma enam ei mäletanudki, kuidas värske ōhk lōhnab. Rääkimata sellest, et nahk oli mōne minutiga seljas märg ja esimesel hetkel hakkas pea nii ringi käima , et olin sunnitud püsti jäämiseks seinast haarama.

Nüüd aitab, kui see pinge siin ühel päeval maandatud saab, tuleb kiiremas korras endale ujumise ja kuuma saunaga füüsilist ja vaimset koormust anda.

p.s armastan seda kella kolmest madalat ja kollast valgust, mis aknast tubadesse laiali valgub.

Saturday, November 16, 2013

Kuidas eeskujulikult surra ehk ood elule!

Tōsi, esimest korda, kus tahaksin Tiina Jōgedale ja tavalisele surmale Ekspressis vastu hakata.

Tavaline surm, kui ebatavaliselt juba ainuüksi see sōna kōlab, aga olgu.

Sest tavalisest surmast, mis iga elusolendit kuskil rahulikult ootab, ei taha me midagi  teada, hoidku selle eest!  Millest see tuleb, et inimene ei suuda leppida kōige enesestmōistetavama teadmisega?, viskab ta kinda ( vōi äkki siinkohal kirve) ōhku.

Minule tundub, et surm on rohkem paratamatus, kui teadmine. Mis vahe on teadmisel ja paratamatusel ma hoobilt öelda ei oskagi, kindel on aga see, et teadmine on pluss- ja paratamatus miinusmärgiga.
Vōi kas pole äkki nii, et teadmine sisaldab ka teadmist, mis edasi juhtuma hakkab? Teadmisel on justkui järg. Paratamatus sisaldab aga suurel määral teadmatust. Seletamatust, miks nii juhtub ja mis edasi saab. Kui üldse?
Minu arvates ei käigi surm sellepärast eluga kokku, sest elu kätkeb alalhoidu. Liikumist. Unistusi. Lootust.
Surm ei sisalda ühtegi neist komponentidest.
Me ei saa mōista ega tahta teada milleski, kus me ei tea, mis edasi juhtuma hakkab. Mulle tundub, et see lóplikkus ei käi lihtsalt inimloomuse ja eluga kokku.

Vōi surnuaiad.
Eesti inimene keerab pilgu ära ja annab gaasi ( äratundmise hetk muide), kui ta surnuaiast mööda sōitma juhtub. Ja kalmistu kōrval elamine on halb feng shui, seal on kinnisvara hinnadki madalamad- kehv naabruskond! 
Tōsi ta on, olen minagi juurelnud sama küsimuse üle, miks surnuaedade suhtes just nii käitun vōi tunnen, nagu eelpool kirjas. Ja mulle tundub, et see pole nii palju surm, mida pelgan, vaid nende
kohtade häiriv ja rōhuv vaikus. Saan aru, et Fred Jüssi ei pea silmas päris sellist vaikust, kui ta räägib " kajata vaikusest" , aga surnuaia vaikuses pole sellest ka palju puudu. Surnuaed ei värvi ega  pane ümbritsevaid helisid helisema, vaid tuhmistab ja summutab neid. Need pole tulevik, vaid       minevik. Ja minul on igastahes surnuaiast väljudes tunne nagu Nukitsamehe filmis,  kus lapsed metsast pōgenedes päikeselisele, valgele ja avarale aasale välja tormavad. Kohutav kergendus ja helgus.
Ja ise mōtlen, et ehk niipidi ongi ōigem.

Ning, kui Jōgeda kirjutab,  et eeskujulik suremine peab sisaldama vähemalt kaht komponenti - lahtilaskmist ja tänulikkust, siis pōhimōttelsiselt olen sellega nōus juhul, kui saaksin sinna vahele lisada vanemas eas. Mina ei leia kúll ühtegi mōistetavat selgitust, miks peakski suutma ja tahtma elust lahti lasta ja selle eest veel tänulik olla 28-aastane inimene , kellel enam kaua elada pole antud.
Noore inimese surm ongi üks kohutavamaid ja ebaōigalsemaid asju siin elus. Vōi oskab keegi veel midagi ebaloogilisemat välja mōelda?

Ärge olge enda vastu liiga karmid, olge üksteisega kenad ja nautige iga hetke oma elust.
Sellele lōpulausele kirjutan aga muidugi küll kahe käega alla.

Kiiruga, aga elus ja elu nimel
SK


Friday, November 15, 2013

Operatsioon

No nii, nüüd on siis Suvetüdruk uue meditsiinilise kogemuse ja ühtlasi ka koduse inventari võrra rikkam.
Saab juba opereerida.

Mina tõdesin taas kord, et pole endiselt suurem asi esmaabiandja. Aeg-ajalt pean ise pikali viskama ja nuuskpiiritusega nina all vehkima. Pilt tahab taskusse minna. Minutike taastumist ja toibumist, siis suudan taas kord teisi turgutada. Õed naersid, et mul on isegi varbad lumivalged.

Täna öösel sain üle pika aja rahulikult magada. Oli päris jube, aga nüüd on see vähemalt tehtud.
Küll ta läheb. Nädala pärast on kogu see katsumus loodetavasti möödanik.

Wednesday, November 13, 2013

- - -

Filmivampiiril mu sees on hammas üle mōne aja  taas kord verel ning nōudis mu käest juba uut kolme tilka verd.
Tänane film oli aga sedavōrd vastik ja närviline, et ärritab mind praegugi, kui sellele mōtlen. Kas keegi oskaks mulle öelda, mis eesmärgiga selliseid üldse tehakse?
Ainuke, mis mind selles vaimustas oli pinksilaud, mis neil keset elutuba asus. See oleks tegelikult väga lahe.

Tolle ōōvastava filmi peale lisan siia tänase päeva lōpetuseks midagi hoopis paremat, mida täna päev otsa kuulasin.


Peeglist ja seepidest

Eks, ole, kui kodus on lapsed, seda enam väiksed, siis pole nagu peeglit vajagi.
Enamasti ei oota see peegel isegi ära, kui tema poole pöördutakse, vaid tulistab ise, kui midagi ära fikseerib.
Suvetüdruk näiteks kilkab alati, kui televiisorist Pilvede all või Õnne või Jüri Üdit märkab, et: näe, sinu saade!
Paistab, et armastan ka Maire Aunastet, sest miks muidu, kui Aunaste kuskil telekraanil vilksatab, hõikab ta alati täpselt seda sama.
Pilvede all üle on ta muidugi veel eriliselt õnnelik. Olen hakanud taipama, et mitte ainuüksi sellepärast, et ta naudiks mu kõrval maas madratsil seda meie tunnet, vaid paljuski ka sellepärast, et talle vist meeldib, et mina kolmapäeva õhtut ,nagu pidupäeva alati suure elevusega ootan. Ise kahtlustan, et ju see elevus mu silmades tol õhtul ikka pisut säravamalt peegeldub ning ehk olen talle siis ka (veel) parem ema ja luban (veel) rohkem, kui muudel päevadel.
Uskumatult varakult mõistavad need suslikud oma vanemate nõrkused ära taibata. Et mitte krõbedamalt öelda. Aga jube armas ju. Vähemalt mõtleb ja analüüsib, eks ole.

Siinkohal ei saa ma lõpetuseks muidugi ise väga targa täiskasvanuna analüüsimata jätta, et tolle seebi austajana olen feissaris ka selle lehe fänn. Ning ei jõua ära imestada, kui üksmeelselt mu suguõdedest kaasvõitlejad kommentaariumites kõik "paha" Erikut materdavad. Nüüd siis käib üks lahmimine, et: keskeakriis ja keskeakriis.
Mida keskeakriisi, ma küsin? Kui ta siiani on elanud endast paarkümmend aasat noorema naisega, siis on nagu kõik normaalne. Nüüd siis kriis. Mis need isa-tütar paarid siis on?
Pealegi, kui Raagi nimekaimu üle tunnen uhkust, siis Pilvede all Kertu on minu jaoks igav. Ilus, kena, tubli, kuid lihtsalt surmavalt igav. Andke mulle andeks, aga mina elaks silmagi pilgutamata just tolle punapea kõrval.

Aga ju see puha minu rikutud mõtlemine ole. Ema armastab ikka vahel nähvata, kui mu elust juttu tuleb, et: mis seal imestada, kui sul selline isa on.

Tuesday, November 12, 2013

Pihil

Sukad avastasin enda jaoks (alles) kümme aastat tagasi, hambaniidi paari nädala eest.
Kõigest ei hakka mitte kirjutamagi.
Nii palju häid asju.
Vahel kirun, kus ma varem olin.
Mõned asjad olen oma suures ebakindluses siin elus ikka totaalselt maha maganud.

Kuramuse kahju kohe.

Monday, November 11, 2013

Kahju, kui julged mehed vanaks saavad..

Sellest filmist, kes juba teab. Kes veel mitte, see mingu kindlasti vaatama.
Lihtsalt uskumatu, aga aina paremaks läheb.
Teadsin kohe, esimesest hetkest, et see film meeldib mulle väga.

Eesti kahurivägi sõjas. Koos mägilastega. Väga elus!
Ja vat mis ma nüüd selle filmi peale ütlen: julgus ja headus teevad relvituks.
Ja kui üldse, siis suudavad maailma päästa just midagi nii väikest nagu mandariinid.

Ma ei oska öelda, kas need on nüüd mu puuduvad Väikesed Valged Vidinad, aga olen taas sentimentaalsemaks muutunud. Mitte, et ma nutnud oleks. Ei, seda mitte. Huvitaval kombel suurus ja inimlikkus, tõeline ilu ja sügavus mind nutma ei panegi . Pigem on see ääretu soojus ja ülevus, mis sisse poeb ning pöörast usku ja eluisu tekitab. Ausalt, selline tunne , et see meeleliigustus ei mahu lihtsalt korraga  mu sisse ära.
Nii tahaks kellegagi  jagada. Kedagi kõvasti kallistada. Otse ja kohe!

Suvetüdruk läheb neljapäeval operatsioonile. Tehakse puhas töö: mandlid, adenoidid ja miski toru vasakusse kõrva.
Kuna arst, kes selle otsustas on väga pädev ning pikaajaliste kogemustega, liskas ka sugulane, siis ei kahtle ma opi vajalikkuses hetkegi. Silmad kinni usaldan. Pealegi, on arstid mulle elus palju andnud ja aidanud.
Aga eks tunne jääb ikka, justkui sõtta minek. Südame tuksudes. Selleks nüüd vaimset jõudu ja ilusaid emotsioone kokku korjangi. Millest kinni hoida.

Vajan tegevust, inimesi ja palju muid mõtteid.

Sunday, November 10, 2013

Isa

Mul oli ikka plaan mõni sõna oma isast kirjutada ka, aga nüüd on kell jälle nii palju ja mina parasjagu väsinud.
Ja mul on valida, kas kirjutada. Või Hardi Tiidust lugeda. Ja kuna kirjutamine võtaks aega, siis valin lugemise. Sest muidu peaksin oma õhtusest naudingust ja vaikelust raamatu seltsis loobuma. Ja päris tõsiselt, ma ei raatsi. Ja ega isa ei paneks mulle mu valikut pahaks ka. Sest õigupoolest on see komme ju temalt endalt pärit. Pealegi, kui see veel nii mõnus lugemine, Isadepäevale kohane. Nagu kirss tordil.
Aga enne seda pean kindlasti veel Eesti lipu õuest tuppa tooma. Suvetüduk pani selle mulle enne magama jäämist südamele. Ja lubadustest tuleb kinni pidada. See on üks kolmest asjast, mis mulle isa kasvatusest ellu kindlalt kaasa on tulnud. Või noh, tema rääkis tegelikult kellaaegadest. Aga tänase päeva puhul ja selle koha peal sobis lubadused lihtsalt paremini. Kõlavamalt. Ja isa juba armastab mul seltskonnas särada. Nii, et vähe pole. Kust muidu need lõputud kodusõjad naiste ja pidude ümber.

Panen siis vähemalt pildi. Pilt räägib teinekord rohkem, kui sada sõna.
Ja kui kuidagi peaks nüüd teema kokku võtma, siis kõlaks ehk kõige ausamalt, kui ütleksin, et meheks ma teda mitte mingil juhul ei tahaks, aga isana on ta meile hea olnud.

p.s. ja vahe on ikka röögatu, kas emade- vōi isadepäev. Emad on ikka tavaliselt ju need " halvad" ja isad need " head"
Täitsa karjuv ebaōiglus, kas pole?


Friday, November 8, 2013

Bulgakovi kass

Nagu te vist isegi aru olete saanud, on seegi blogi juba õige mitut aega tollest mahlapakkide ja äädikakärbsete pisikust nakatunud.
Käib nagu kass ümber palava pudru. Või mööda katuseid.

Tunnen, et on aeg vabandada.
Aga mul on täna teda sellisel kujul vaja.

Väidetavalt see ongi kultuur, kui te mind praegu mõistate: märgid süsteemist, mis ei eelda sõnu.

Kokkuhoid


Seda ma ütlen, et on suur vahe, kas alustada hommikul tööle sõiduga kell pool üheksa või üheksa. Esimesel juhul jõuad roolis teha terve näohoolduse. Teisel juhul tuleb end vaat et pool vägisi mõne valgusfoori taha susserdada, et ripsmedki ära värvida.

Nii palju peaks ikka jõudma, muidu nad ei tunne sind ära või küsivad, kas oled haige.
See kõlab nagu õhtusöögilauas, kus külalised ütlevad toidu kohta huvitav, aga isu eriti ei ole.

Thursday, November 7, 2013

Novembris

Minu jaoks pole november veel kunagi teab mis raske, masendav või pime tundunud. Seda enam, kui ta on selline soe ja sombune nagu sel aastal. Tõeline kingitus.
Tohutu mõnna ja luksus on ju hommikuti sellesse erakordselt tummisesse sügisesse astuda ja niimoodi töiselt õhtusse välja tiksuda.

Tööd jagub, leib on laual ning toredaid üritusi ootab ees. Mida sa hing veel tahta oskad.

Kui kuud peaks meeldivuse järjekorda reastama, siis jaanuar jääks mul pikemalt mõtlemata viimasele kohale. Jaanuar võiks minu poolest ka täiesti vabalt üldse vahele jääda. On teine säärane tühi, kõle, piinarikas ja täiesti ülearune kuu.
Saaks, siis astuks pika sammuga otse veebruari välja. Veebruar on üks mu lemmikuid. Esikolmikus, for sure.

Wednesday, November 6, 2013

Udu

Õigupoolest tean  ju terve elu sõnapaari: udusse mähitud. 
Paistab, et sellega on mul olnud nagu paljude muude asjadega, millest olen küll kuulnud, kuid täpselt ette ei kujuta. Ja kui see siis korraga kätte jõuab, tunneb selle hetkega ära.
Praegu on just täpipealt selline udune öö, kuhu end pehmelt sisse mässida.

Eriliselt mõnus ja rahulik on seda Suvetüdruku nohina saatel, paksu teki all lebades läbi akna vaadata.

Külaline minu katusekambris

Mul istub siin katusekambris juba teist päeva üks itaallasest välisõppejõud.
Meeldiv, tagasihoidlik.  Ja väiksest kasvu.

Panin täna hommikul espetsiaalselt temale mõeldes jalga madalama kontsaga saapad. Mulle tundub, et nii võiks talle/meile parem olla. Need samad oranžid, mis nii lahedalt kivipõrandal kõpsuvad.

Ta elab Rootsis. Ma ei tea, kaua see nii on, aga kui ma teda siit üle laua vaatan, siis tahaksin talt kangesti küsida, miks ometi valib inimene vabatahtlikult elamiseks küll ilusa, aga siiski külma ja pimeda maa.

Tuesday, November 5, 2013

Mantel


"See on nii...nooruslik".
"Ah!?!? Mulle tundus see nii naiselik".

Ja korraga jõudis mulle kohale, et tal on õigus.
Minu naiselikkusesse jääb alati kübe plikalikku, mis ei anna mulle ealeski võimalust päris Naiseks saada.

Monday, November 4, 2013

Tagasi ellu

Uskumatu, nii kui need Väikesed Valged Vidinad kõrvale jätta, hakkavad purki pandud tunded ja mõtted kohe uuesti pead tõstma. Lööks nagu pauguga kaane pealt ära.
Kummaline tunne, nagu oleks peale nelja-viit kuud üles ärganud.
Veits üllatav küll.  Kasvõi see, kui üks film võib mõjuda( jälle) nii, et öösel und ei tule. Need vahepealsed kuud pole mul mitte üks öö une või magamajäämisega probleeme olnud.

Peab tunnistama, et neil Väikestel Valgetel Vidinatel on kolm ülihead kaasmõju, millest on ikka üliraske loobuda. Aga ka täpselt sama hulk äärmiselt ebameeldivat, mis mõnusast ja peamiselt mugavast äraolemisest siiski loobuma kisub.
Samas võib täitsa vabalt juhtuda, et ma lihtsalt enam hästi ei mäleta, kui võimatu see elu mul täpselt oligi.

Anyway, ma nüüd elan ka vahelduseks. Kui nässu läheb (või meelde tuleb), jääb alati võimalus end taas kord "normaalseks" tagasi süüa.

Eksa aeg näitab. Ma ei muretse.

Sunday, November 3, 2013

Kertuga kinos



Ausalt öeldes ei suutnud ma kuni lõpuni uskuda, et see võiks nii lõppeda. Midagi uskumatut. Ja head.
Lõpuks ometi üks väga, väga ilus ja helge Eesti film!

Tänan südamest Ilmar Raag´i ja Mari Pokinen´i.
Näitlejaid ja teisi asjaosalisi.
Saaremaad.
Vaimustav töö!      

Midagi nii liigutavat pole ma ammu näinud.
Olen tõeliselt uhke, et see lugu just minu nime kannnab.

Saturday, November 2, 2013

Kikerikiii...,


meie Kahvatu Krahvinna on jälle siin!

"Ära ole põrandal pikali, äkki külmetad!"
"Ma räägin koduga."
"Mis ta sulle ütles?"
"Ma armastan sind! Mul on rõõm, et sa kodus oled!"

Friday, November 1, 2013

Päriselus on tegemist.
Ikkagi jäin Suvetüdruku haigusele oma oskamatuse ja hirmudega alla.

Hospitaliseeritud.
Ühispalatis koos samat masti väikese poisi ja tema...isaga. Kaasaeg.
Suvetüdruk on oma suure isepäisuse kohta üllatavalt vapper.
Ainult vedelal kujul rohtude vastu peidab end voodi alla ja hoiab kahe käega tugevasti voodi konstruktsioonidest kinni.
Puhas klassika.