Monday, December 30, 2013

Landed

Ma saan neli tundi vabalt vait olla. Ei pea midagi pooleli jätma. Käest ära panema. Kõrvale lükkama. Omi väga tähtsaid mõtteid katkestama, et küsimustele vastata. Või hoopis kellegi teise mõtteid mõtlema.
Kõige tipuks saan veel kuuma sauna. Kooki. Kohvi. Suure voodi. Öö. Ja uue hommiku, kus võib magada kaua tahan.
Mida rohkemat ühelt esmaspäevalt tahta.
Uh-uh-uuuu......imeline.

Sunday, December 29, 2013

Öised lahingud

Loomulikult tuleb ette ka rahulikumaid öid, kuid üsna tihti viskab vahele siiski ka selliseid, kus tegelen peaasjalikult Suvetüdruku eest pōgenemisega. Suvetüdrukul on nimelt juba titest saati väga eriskummaline harjumus täiesti järjekindla intervalliga varvastega mööda mu keha rullida või/ja siis minu padja all oma käega edasi-tagasi nühkida. Kahjuks lähevad me arvamused selle koha pealt lahku: kui tema ütleb, et edasi-tagasi teda rahustab, siis mulle kipub see otse vastupidi mõjuma. Sellest kõrvale hiilimiseks ehitan aeg-ajalt varutekist meie kahe vahele müüri vōi üritan end siis nii osavalt teki sisse keerutada, et ei jääks ainsatki kaitsmata kohta, kust mōni käsi vōi varvas suudaks läbi tungida. Alati on vōimalus voodi jalutsisse risti magama keerata. Ja viimase päästerōngana on voodi all madrats, kuhu saab vaikselt ära veereda. Seda väljavōideldud ruumi korrus allpool jagub mulle muidugi vaid loetud ajaks. Kõige enam ehk paariks tunniks. Siis olen taas avastatud.
Igaks juhuks on mul voodis alati ka kolmas varutekk ja vähemalt viis patja. Juhuks, kui kuskil ääres või kaugemas nurgas peale mu järjekindlat nurkasurumist vaba ruumi on tekkinud.
Aga hommikuni välja barrikeeruda ei ōnnestu mul siiski mitte kunagi. Alati leiab üks väike käsi vōi jalg mind kuskilt vahelt enne üles. 
Nii me siis üksteist taga ajame, mina oma teki ja  padjaga eest, Suvetüdruk oma padjaga järel. Tekk Suvetüdrukut ei huvita. See on küll úksnes minu rida või mure püüda talle seda märkamatult vähemalt kümme korda öö jooksul peale sokutada. Ausalt óeldes polegi ma päris täpselt aru saanud, mis teema neil lastel selle tekiga on: mina vähemalt ei tea küll ühtegi, kes sellest ööd läbi vabaneda ei püüaks. 

Mōned päevad tagasi tegin Mehele sirgjoonelise ettepaneku Suvetüdrukule kiirkorras oma voodi muretseda. Mees palus välja valida, aga Suvetüdruk tōstis loomulikult kisa. Taevani. Lubas maad ja ilmad kokku, kuidas tema hakkab rahulikuks.
Ja egas ma isegi sellesse voodisse esiti rohkem usu, kui et see kunagi siiski käiku läheb. Esialgu tähendaks see kindlasti lihtsalt kahe voodi vahel kōndimist. Aga suurt vahet pole kah: see on meil nii vōi naa käpas.

Iseenesest on ju muidugi nii tohutult mōnna ja armas, kuidas ta end mu teki alla ja kaissu nihverdab.
Mōistaks ta ainult veidikenegi suure inimese kombel paigal púsida. 

Saturday, December 28, 2013

Eile. Nagu suvel. Vōi nagu kakskümmend aastat tagasi.

Käisin eile Sōbrannaga, kelle mees äsja suri, Rakvere Kolmainu kirikus Riho Sibula ja Mari Pokinen' i kontserdil. Mulle viimasel ajal meeldib Tallinnast välja minna. Kaugemal jääb alati palju rohkem aega. Kaaslasele pühenduda. Käigust mōnu tunda. Kōike seda endast läbi lasta.
Kokku saab alati kuidagi vōrreldamatult parem ja tummisem. Elamus. Mälestus. Tunne.

Ma ei hakka teile rääkima, et hea kontsert oli. Palju, palju rahvast. Nii palju, et üks veel ja poleks enam mahtunud. Väga ilus, väike armsate rōdudega kirik. Tühi linn. Tundmatu kohvik. Mitte päris selline cappuccino, kui ootasin. Nooruke püüdlik ning sōbralik teenindaja, kes kohvi lauale pannes teatab, et teeb seda kahe käega, sest ei taha käna panna. Ma ei oska öelda, mis ja miks minuga täpselt sellistel hetkedel toimub, aga miskipärast tōrgun ikka ja jälle uskumast, et see vōimalik on. See-eest otse ahjust lauale toodud  ōunakook lausa sulas suus.
Kōik see oli tore.

Aga tegelikult tahtsin öelda: Sōbranna. Temaga koos on alati. Alati, saate aru. Alati.
Lihtsalt nii hea ja tore, et sellest jätkub kohe mitmeks päevaks.

Mina ei tea miks. Mōne inimesega kohe nii lihtsalt ongi.

- - -

Thursday, December 26, 2013

Tehtud

Tudeng on taas kord hõivanud mu roosilise toa ja ilusa voodi. Suvetüdruk ootab siin veel kännu otsas oma vanaema. Ema ootab seda vaikset mitte midagit ja kiirustamata pokaali shampust.

Suur jõulumöll on selleks korraks ümber. Eks need kärgpere jōulud ole suuremad ja segasemad, et kord olen mina sinuga ja sina nendega ja siis jälle mina teiega ja nemad temaga ja meie meiega ja nemad nendega.
Kui lisada sinna juurde veel ka suuremat ja väiksemat sorti solvumised ja intriigid, kus kes-
keda-näha-ei-taha ja millal-keegi-kuhu-minna-ei-tohi, siis ajab see omakorda kōiksugu plaanid, arvestamised ja sättimised veegi enam puntrasse.

Eile õhtul, kui peale kiiret päeva ja virr-varri lõpuks õhtul hilja köögilaua taga Mehe ja Suvetüdrukuga kolmekesi kokku saime, küsis Suvetüdruk Mehelt väga täiskasvanulikult: Kas minu kohta ka küsiti?
Ei tea, kust neil justkui üleöö sellised küsimused ja tähelepanekud tekivad. Vahetasime Mehega pilke. Naljakas kõrvalt märgata, kuidas ta hakkab tajuma iseennast ja oma kohta selles maailmas.
Leppisime vist kokku, et aastavahetusel spaatame. Kui veel kuhugi mahume.
Mahtusime. Saaremaale. Viimasesse kahte tuppa. Mitte küll minu mekasse, aga siiski saarde. Armas temast.

Mõnest väikesest koogikahvlist ka.
Sellisega kooki süüa on minu arvates ikka kordades hõrgum ja nauditavam, kui teelusikaga ampsata.
Saagu-tehtagu koju nüüd vaid nende peenikeste vidinate väärilisi uhkeid kooke.


Wednesday, December 25, 2013

Keskea rōōmud

Täna on jälle käes see imede ōhtu, kus ōnnestub proovida, kas jōuan pildile vōi mitte.

Mingi meeletu sahm ja sagimine käib. Millal see rahu pidi saabumagi?

Tuesday, December 24, 2013

Sussimajandus

Ōhtul on valge vein üleval riiulil. Hommikul pole.
Ōhtul on auto maja ees. Hommikul pole.
Ōhtul küla pealt koju jōudes leian voodisse pugedes selle kōrvalt maast kellegi suured sokid.

Millest ma järeldan, et Päkapikud on majanduslikud mōtlevad tegelased. Bilanss on neil igal juhul tasakaalus.

Friday, December 20, 2013

Üks pikk päev. Või öö.

"Kas nüüd on hommik? Kas võib tõusta?", küsib Suvetüdruk.
"Ma arvan, et on", vastan mina.
Peamiselt sise- ja väljapuhanud või -puhkamatuse tundele toetudes.
Akna taga toimuvat ei saa usaldada.
Upitan end voodi kõrval maas oleva kellani. "Jah, hommik on".
Kõik mis jääb üle poole seitsme tähendab luba tõusta.

Huvitaval kombel pimedus aga sel aastal kuidagi sobib mulle.
Eile just lugesin 6 nipist, mis aitavad õigeid otsuseid teha ning järsku hakkas mulle tunduma, et pimedus on  üks neist. Pimedus võrdub oma sisus võõrkeelega, mis ei mõjuta meid emotsionaalselt sama palju kui emakeel.
Ning kui emotsionaalne raamistik peale ei suru, siis ses permanentses pimeduses ja vaikuses kuuleb ja näeb teinekord enda sees ja ümber toimuvat hoopis selgemalt.
Pimedus on küllaltki halastamatu.

Thursday, December 19, 2013

Avalik teadaanne!

 
1. Lõikasin välja, täitsin väljad ja murdsin keskelt kokku
2. Kannan kaarti kaasas. Samuti ID-kaarti. (p.s rahakotis)
3. Teavitan otusest oma pereliikmeid ja lähedasi.
 
 
Pisut kummaline muidugi on, nagu lööks Surmaga käed. Kuid onś seal tegelikult suurt vahet: vaevalt, et minu allkirja puudumisel võimas lõppakord tulemata jääb.

Igal juhul, kui minuga peaks nüüd midagi juhtuma, siis keeldun ja keelan seda ajamast ebausu pähe.

Wednesday, December 18, 2013

Argipäevaselt-jõuluselt




R-l oli eile koolis iga-laps-teeb-ühele-lapsele-kingituse õhtu. R tuli koju igal juhul ühe laheda  suureaugulise küünlaga, mille sarnast ma varem näinud pole. Välja näeb natuke nagu šveitsi juust, ainult et punane.
No ja minusugusel küünlafriigil läksid muidugi silmad nagu tikust põlema. Keerutasin küünalt ikka üht ja teistpidi pihus ja muidugi prahvatasin: kingi mulle jõuludeks!
Tahad või? Muidugi, hea meelega!, läks R selle peale silmnähtavalt elevile. Kingin sulle siis teise küünla ka, lisas ta kiiresti, nähes mu ootamatut vaimustust.

Ma ei tea, kas olen rääkinud, aga R on selline eriliselt heasüdamlik ja siiras poiss, kellele kohe meeldib teisi õnnelikuks teha. Minule omakorda teeb tohutut rõõmu tema rõõm teiste rõõmustamisest.
Nii väikesest asjast nii palju head emotsiooni.

Mina ise sain aga eile õhtul peale tööd korraks oma lemmikpoest läbi lipsata, kuna Suvetüdruku vanaema võttis Suvetüdruku endaga võimlema kaasa. Ostsin mõned jõulukingid ning loomulikult ei saanud ma endale ostmata jätta ka seda väikest allahinnatud, pea olematu raha eest müügilolevat punast laternat, kuhu teeküünal sisse käib ning mida ma siis terve õhtu läbi imetelesin. Et jagatud rõõm on suurim rõõm, siis imetlege ka, nii armas lihtsalt!

Otse loomulikult ostsin oma kõik-isemoodi-nõud kogusse ka ühe taldriku. Punase äärega ja keskel oli pilt Hansust ja Gretest ja glasuuritud piparkoogimajast. Taldriku panin Suvetüdrukule sussi sisse. See oli nagu natuke õigustus iseendale kah, miks ma ei saanud seda ometi ostmata jätta.
Aga Suvetüdrukule meeldis küll. Sõi selle pealt juba hommikul putru.

Vat nii ongi.

Tuesday, December 17, 2013

Fucking" headus"? Siiralt pärida.....

Mulle on Inga Raitar ja tema kolumnid alati meeldinud. Kunagi, kui temast sai "Naistelehe" peatoimetaja, tellisin ainuüksi tema peatoimetaja veergude pärast mõnda aega isegi ajakirja.
Tõsi, mõnel juhul läheb ta minu jaoks ka liiga sügavuti ja kipub pillikeelt lõhki ajama (mis on iseenesest naiselik, kuid pikemas perspektiivis hävitav), aga üldiselt on ta artiklid olnud siiski väga eluterved ja mõtlemapanevad.
Seda üllatavam oli lugeda viimase "Pühapäevalehes" tema sulest ilmunud kolumni, mis mind tema puhul tõeliselt üllatas. Endale häbiks iseloomustas sel hetkel kõige paremini minus tekkinud tunnet Kaja Kallas mõte,  et võid ju inimeste silmis olla oma usaldust aastaid üles ehitanud, kuid kõige selle peale piisab vaid ühest väljaöeldud lausejupist, et keegi sinus pettuks ja kogu tehtud töö kolinal alla kukuks.
Miks see nii on?
Kas sellepärast, et kangesti tahaks, et ses muutuvas maaimas säiliks mõnigi pidepunkt ning usk, et kuskil ja kelleski siiski olemas see päris loomulikkus ja headus?

Raitar kirjutas headusest. Kuidas ära tunda head inimest.
Kirjutab headusest ja heast inimesest, kuid palub seejuures naabrinaisel suitsetada kas teisel aknal või õues. Sest kõrval asub tema töökabinet ja aegajalt tuulutusaknast sisseimbuv suitsulõhn takistab tal tööse süvenemast. Ning kui naabrinaine soovitusi kuulda ei võta, muudab ta oma suhtumist olukorda, kuid peale seda tekib tal hiljem tahtmine naabrinaisele koridoris naeratada ja siiralt (kas keegi usub ka seda, mh? ) pärida: kas tervis on korras.

Minul omakorda seda kolumni lugedes on parajad süümekad: kas mina olen tõesti nii halb ja õel, kui ei  leia, et naabrinaine oleks kuidagi rohkem halb ja õel. Või ongi tegu silmakirjalikkusega, kus pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad.
Mis juhtuks, kui vaataks ja kirjeldaks kogu lugu suitsetajast naabrinaise silmade läbi?

Ma ei tea, miks pealtnäha pisikesed asjad mind teinekord nii ärritavad. Ja meelest ei lähe.
Sest kõigele muule, mis naabrinaisi ümbritseb noogutan ju igati nõustunult kaasa.

Lõpetuseks mõned lõigud siia ka illustratsiooniks. Täismahus siit.
Rohkem ei viitsi targutada. Ning kõige tipuks tahaks ju isegi tegelikult hea inimene olla. Aga näe, kuidagi ei kuku välja.

Viimastel kuudel avastasin end pea iga päev mõtlemast oma naabrinaise peale. Ma ei saanud  midagi teha, sest iga kord, kui ta tuli aknale suitsetama, imbus suitsulõhn minu kodukontori töökabinetti, pannes mind lõhna tekitaja peale mõtlema.
Tunnistan, et alguses ärritas see mu töösse keskendumisse sekkumine mind. Kui trepikojas naabrinaist kohtasin, palusin tal endaga arvestada ja suitsetada kas teisele poole maja avaneval aknal, mille kõrval keegi ei ela, või õues. Miski ei muutunud.
Ühel päeval koju tulles nägin teda jälle aknal suitsetamas. Mind nähes tegi ta trotsliku näo, mis väljendas tema seisukohta "oma kodus teen, mida tahan".
Mõistsin, millega tegu. Inimesed, kes tegelikult ei hooli, ei suuda hoolida ka teistest. Nad tekitavad enda ümber äraspidise neelava keerise, mis imeb nende lähikonna tühjaks inimestest,kes neile naerataksid, neid abistaksid või raskel hetkel toetaksid.
Mul pole soovi naeratada, kui naabrinaist trepil kohtan, sest ta seostub minu jaoks ebamugavustundega ja vajadusega töö katkestada.

.................................................................................
.................................................................................

Mida ma aga naabrinaise ja tema igapäevaste mulle tehtavate suitsurünnakutega ette võtsin? Iga kord, kui ebameeldiv lõhn jälle tuulutusavast sisse immitsema hakkas, süütan viirukiküünla või mõne lõhnaga jõuluküünla.

Mu kabinetis läheb seepeale kohe märksa hubasemaks, tuju tõuseb ja töö edeneb. Trepil naabrinaist kohates on tahtmine naeratada ja siiralt pärida, kas tervis on korras.

Monday, December 16, 2013

Kultuurishokk

Eelmisel näadala käisin koguni kahel raamatuesitlusel ja nädala kirsiks veel pühapäeval Suvetüdrukuga kinos.

Kuna mul puudus igasugune varasem raamatuesitluste kogemus, siis polnud mul elu esimest ka millegagi võrrelda. Teine erines esimesest aga nagu öö ja päev. Palju targemaks ei teinud mind seegi. Tean nüüd ainult kumb mulle rohkem sobis.  Eks nüüd tule vist millalgi kolmas ette võtta, et sotti saada, kumb neist siis traditsioonilisem on. Ise usun, et ju ikka too esimene.

Kahe raamatu võrra olen muidugi tänu esitlustele nüüd rikkam, kuid samaaegselt ka vaesem: "Meie aasta Siberis" ja "Jungi hingeatlas. Sissejuhatus" . Ühe glämmi pildi jagu samuti. Teine esitlus oli sootuks teiset puust, igasugune kuld ja kard puudus. Ainult üks vaikselt ja märkamatult filmiv pisike videokaamera oligi.

Jungi raamatu tutvustusel pidas Transpersonaalse Psühholoogia Assotsiatsiooni asepresident Alar Tamming lühiloengu Jungi teooria alustest ning seejärel toimus arutelu koos Fred Jüssiga, kuidas selline geniaalne mõtleja ja inimeste tundja nagu Carl Jung on andnud vastuseid elu asetatud küsimustele, mida kuskilt mujalt pole leida olnud.
Esitlus toimus Nordic hotell Forumi konverentsikeskuses saalis “Sirius”  ning oli täpselt selline, nagu mina ühte raamatuesitlust oma vaimusilmas ette olin kujutlenud.
Kokku paar tundi, aga sellest jäi vähekski.

Naljakas lugu juhtus aga ära minnes. Seisin garderoobi järjekorras, kui kuulsin järsku küsimust: Kuidas teile siis meeldis? Vaatasin üllatusega kõrvale ja nägin enda kõrval noormeest (ma pakun, et ehk vanuses nii 20-25, ehk, ma toonitan), kes tundus kangesti tuttav, aga samas justkui polnud ka. Otsekohene nagu ma olen, küsisin peale ta mõnehetkelist silmitsemist temalt vastu, tõenäoliselt üsnagi järsult: kas me tunneme? Noormees paistis sellest küsimusest natuke ehmunud, vastas pisut ebalevalt: Ei, aga jäi siiski kindlalt mu kõrvale.
No mis siis ikka. Tõenäoliselt see siis ongi see uus kompleksivaba noorsugu, kellega ma väljaspool kodu kuigi palju kokku pole puutunud. Ja kuigi minu puhul on täiesti tavaline sellistest veidigi ebamugavatest olukordadest nagu muuseas põgeneda (no näiteks nina puuderdama), siis sel korral otsustasin end kokku võtta. Seda enam, et mulle ligi astunud noormees oleks võinud mulle olla enam-vähem poja eest. Vist.
Egas midagi. Rääkisin talle siis oma juba küllaltki pikaajalisest lummusest Fred Jüssi vastu ning Alar Tammingust, kes oli mu esimene tööandja, kui peale gümnaasiumit ellu astusin. Siis ei olnud ta veel ei firma omanik ega ka miljonär. Kunagi hiljem, kui ta seda kõike juba oli, töötasin samuti tema loodud firmas ligi seitse aastat. Pidin tunnistama, et tema arengut on olnud põnev kõrvalt jälgida ning et ta ise on üks pagana hea näide töökusest ja tööst iseendaga.
Tõdesin, et Jungist tean neist kolmest tänaseks päevaks kõige vähem. Minu õnneks ütles aga esitlusele järgnenud arutelus Fred Jüssi, et kui ta peale esmast põgusat tutvust raamatuga arvas, et oleks pidanud seda lugema 35-aastaselt, siis põhjalikumalt süvenedes jõudis ta arusaamisele, et tegelikult siiski 50- aastaselt. Seega, see parandas mu enesetunnet (või palun väga, ka piinlikkust), et pole veel asjaga lootusetult hiljaks jäänud.

Noormees omakorda rääkis, et käis sel päeval raamatukogus ja laenutas endale viis raamatut. Siis ma veel ei saanud aru, aga küsisin tema käest selle peale automaatselt: kas kooliga seoses?, sest see tundus kuidagi ainuvõimalik. Noormees vastas: Ei ning tutvustas mulle lühidalt mõne raamatu tausta. Mis olid sama kummalised, kui ta isegi.

Mitu tundi hiljem, täiesti klõpsust, nagu see ikka käib, mul sähvatas: muidugi ma tean, kust ma teda tundsin. Ta oli Peep, kes oli välja astunud seriaalist Pilvede all. Tema hääl ja tema olek. Kõik. Ainult sellist lehvivat tukka tal polnud.
Täiesti hämmastav. See tundub mulle siiani hästi kummaline, kui sellele tagantjärele mõtlen.
Ja kõige tipuks sobisin ma sellesse seriaali ka nime poolest:)

Suvetüdrukuga aga vaatasime pühapäeval Artises multifilmi "Suur maalritöö".


 Edgar Valteri (1971) ja Suvetüdruku (2013)võrratud joonistused
 Film ise oli suurepärane, täpselt nagu raamatust välja astunud. Samuti Vaiko Epliku kirjutatud muusika ja selle esitus. Ainult ülivõrdes. Meile Suvetüdrukuga mõlemale väga meeldis ja parim kinnitus sellest on ehk tänane hommik, mida alustasime sama raamatuga.
Täiesti eraldi teema on aga asja praktiline külg. Seda enam nädalavahetustel ja jõulude ajal. Kui olen sellest rahvamöllust ja lärmist koju tagasi vaikusesse pääsenud, siis aasta-aastalt tunnen end aina suurema kangelasena, et olen suutnud lapse heaks sellise ürituse tarbeks end kokku võtta. Ja tuleb tunnistada, et selles valguses on Suvetüdruk tõesti vanade vanemate laps: näen ta kohmetust, kuidas tema, nagu ma isegi end ses müras hästi ei tunne, kuidas ta ei oska rabada, enda eest seista ega end maksma panna. See oli mulle tegelikult päris raske (isegi valus) kõrvalt vaadata, kuidas ta nii mõnestki asjast lihtlabaselt ilma jäi, sest (veel) ei oska ega tea, kuidas see täpselt käib. Ning kuna ta omal soovil (kuigi puhtast teadmatusest) sellesse elumängu juba sattus, siis mõtlesin, et ühel hetkel peab ta selle kogemuse niikuinii saama ning tegin südame kõvaks. Hiljem kodus olin muidugi probleemi ees, kuidas talle seda, mis seal juhtus, seletada. Muidugi ta küsis: miks nii? Kuidas selgitada, et vahel siiski leidub hetki, kus tuleb õlaga nügida, isegi, kui see loomuomane pole. Ja mis peamine, kuidas selgitada, et tuleb vahet teha, millal see on eluliselt-oluline ning millal lihtsalt piinlikult mage.

Oh jah, need on need minu jaoks kõige keerulisemad kohad, kus iseenda põdemised, loomus, elukogemused ja lapsevanemaks olemise "rõõmud" omavahel suure hooga kokku põrkavad ning kõige enam raskusi tekitavad.
Tahaks ju nii väga , et lapsed siin võrdlemisi halastamatus maailmas ikka hakkama saaks, aga seejuures siiski headuse ja südame säilitaks.

Saturday, December 14, 2013

Jah

Eilne väga ilus päev ja ōhtu oli justkui julgise ja hoovōtt tänasesse päeva. Sōidan sōbranna mehe matustele.

Ma kardan.

Friday, December 13, 2013

Mrs Monk

Korrus allpool oleval WC-l on ainult üks miinus: muidu ideaalilähedase WC seina taga asub gümnaasiumi muusikaklaas. Ning kaunikesti sageli tuleb ette, et WC-d külastades kõlavad selja taga võimsad aegumatud sümfooniad.
Ma usun, te ei oska ette kujutadagi, kui kohutavalt ebamugav, piinlik ja kohatu tundub sellele vett peale tõmmata.

Gümnaasiumi sekretär küll kinnitas, kui oma murest nagu muuseas juttu tegin, et valju muusika taustal pole seda kuuldagi. Mind see aga kahjuks palju ei "lohutanud": sel pragmaatilisel hetkel topin häbi pärast endiselt käed kõrvadele.

Teinekord mõtlen, kas selliseid põdemisi peaks võtma kui hälvet või pigem, kui normaalse inimese tunnust?
Või saab põdemistest hälve, kui hakkan sellepärast oma elus juba midagi ära jätma või totaalselt muutma? Et siis seni, kuni jätkan või kõrvad kinni sama ruumi kasutamist on kõik normaalne. Kui aga vahetan asukohta või loobun korrustest sootuks, on põdemisest saanud hälve.

Wednesday, December 11, 2013

"Sina juba ühe kingaga tänavale ei lähe"

See on tegelikult huvitav, kuidas meil õnnestub endast luua hoopis teine kuvand ja kest, kui ise end selle sees tunneme. Endale mulle muidugi paistab, et enamasti torman ringi suisa paljajalu.
Kuid et olen põhimõtteliselt sama mõtet erinevas sõnastuses mõnel korral varemgi kuulnud, siis oleks vist mõistlikum täna juba tolle teadmisega leppida.
Aga et te siis vähemalt teaks: see ei tule kindlasti kergelt. Selle taga peitub lapsepõlv ja kõva aastatepikkune töö. Alates nendest jubedatest spordilaagritest. Või koguni mandlilõikusest. Mine sa võta kinni, kus need kahestumise juured päris täpselt alguse on saanud.

Tore muidugi, kui mänglevalt välja kukub. Pigem siis juba nii. Vähemalt ühel alal olen saavutanud professionaalsuse.
Armas muidugi ka. Võtan seda kui komplimenti.

Tuesday, December 10, 2013

Hommik

Minu jaoks on seegi üks vaba maa ja vabaduse tunnus, kui inimesed hakkavad nägema oma ninaotsast kaugemale.
Ja seda mitte laia kaarega jõulukingi raha Aafrikasse annetades, et siis kõigile kõva häälega kuulutada ja näidata, kui hea ma olen, vaid hakates pihta enda kõrvalt ja lähedalt ning palju pisematest asjadest.
On näiteks imehea ja soe tunne, kui hommikuses linnaliikluses kedagi autoga vahele lastes ta sulle seepeale tänutäheks tuledega vilgutab. Ma ei oska täpselt öelda miks, aga see on minu arvates nii suur asi. Kõige rohkem rõõmustab aga teadmine, et seda on hakanud juhtuma aina enam ja enam.
Täna näiteks vilgutas mulle isegi buss. Ok, tegelikult ju bussijuht. See juba on midagi.

Mulle tundub, et just nende pisiasjade taga peitub tõeline hoolivus ja headus.
Märgata ka siis, kui auditoorium puudub.

Saturday, December 7, 2013

Viimase hetke shokidieet.

Olen siin ka viimase paari kuu jooksul vist liig hästi elanud ja endale liigse kilo ümber söönud, mis iseenesest pole morjendav, aga  tänase piduliku seeliku tarbeks siiski liiast. Seelik on sedavõrd tuuga, et iga liigne sada grammi selle sees märkimisväärselt tunda annab. Ja  terve ōhtu end kitsa seeliku pärast ebamugavalt tunda pole ka just kōige meeldivam väljavaade.
Seepärast mõtlesin, et alustan tolle seelikuvaenuliku kilo vastu vōitlemist juba nädala alguses, kuigi teadsin juba siis, et tegelikkuses kahaneb see siiski viimasele pooleteisele päevale. Nagu alati. Ja hea, kui niigi suudan. Mis tähendab, et eile lōunast algas mul siiski dieet, mis tähendab sisus ja laias laastus seda, et nelja saia asemel söön kaks ja juustupulkadest püúan ka hoiduda. Minu ōnneks Mees neid viimase nädala jooksul koju pole toonudki. Teada on, et muidu oleks mu tahtejōud järjekordse pōntsu saanud.
No ja kui tuju "nelja-asemel-kaks" dieedi ajal väga vihaseks ja sandiks kisub, siis lonks shampanjat leevendab seda päris kenasti. Loomulikult on sellise suht lühiajalise SOS dieediga pea vōimatu tervest kilost lahti saada, aga pool on ka kōvasti parem, kui mitte midagi.

Rōōmustavam uudis on aga see, et kaaslasena saadab mind tänaōhtusel juubeliüritusel Troonipärija. Sisimas pelgasin, et tema veenimiseks kulub mul märksa enam aega, aga tegelikkuses oli jah sōna mul esimese poole minutiga juba käes. Tuleb tunnistada, et see on omamoodi hea tunne: ju ma siis polegi nii läbikukkunud lapsevanem.
Ja tōtt öeldes, ega ma ei mäleta ka, millal mul viimati oli aega ja mahti kellegagi poistest kvaliteetaega veeta.

Lasin ta ülikonna tänutäheks keemilises ära puhastada, kuid seadsin talle teiselt poolt tingimuseks habe maha ajada. Päris loobuma oma jubedusest polnud ta siiski nōus, mingid millimeetrid plaanib ta jätta, aga eks elus tule ikka neid kohti, kus veits järgi tuleb lasta. See läheb ajaga üha kergemaks.

Üks salasoov on mul tegelikult veel. Tahaks temaga koos ühe Bondi pildi teha.
Vaatab siis. Kuidas välja kukub.
Väike elevus on igal juhul juba täitsa olemas.

Friday, December 6, 2013

Öös

Meie suurimad kaklused Suvetüdrukuga saavad maha peetud tavaliselt teemal, et Suvetüdruk on minu jaoks pisuke sitavares. Leebemalt öeldes: hellik. Hetkel, kui ta jälle üks suur Tatiprintsess on (õnneks veel ilma palavikuta, mida ma õieti ei mäletagi), joriseb, viriseb ja pillib ta näiteks pidevalt nohu ja kipitava ninaaluse üle. Mingi aeg jaksan ma kannatlik ja selgitav lapsevanem ju olla, aga kui ma juba kahekümnendat korda pean seletama hakkama, et nohu on laias laastus väike asi ja et iga väikse asja pärast ei viriseta ega pillita, tema aga mind kuulda võtta ei taha (mida ta tegema kipub, kuigi mul on iseendast ja oma jutust ka juba kõrini), siis just sellistel hetkedel muutungi lapse jaoks ehk liig....täiskasvanuks ja konkreetseks. Kusjuures ma isegi ei arva, et talle seejuures otseselt halba teeks: no jumala eest, elus ei saa ju iga asja peale pillima hakata. Väheke kangem peab olema. Mitte, et nutmine nüüd nõrkus oleks, vahel on see isegi hea, aga no valida tuleb.

Loomulikult on mul tiba raske teda mõista ka põhjusel (kuigi ma püüan hullupööra ning olen aastatega ikka kõva annuse kannatlikumaks muutunud), et olin ise lapsena kõiksugu vastikute asjade suhtes märksa sitkem.

Vat, ja täna öösel siis, kui üritasin vetsus ta kipitavat ninaalust vaadata ja tema taas kord undama pistis ning pesuresti alla peitu puges, muutusin ma jällegi selleks liig täiskasvanuks.
Kuidagi me kaks ikka lõpuks nii kaugele saime, et koos seal soojal vannitoapõrandal vastamisi istusime. Mina hoidsin õrnalt ta näokest oma käte vahel, samal ajal kui temal pisarad vaikselt mööda põski alla voolasid. Vaatasin talle silma ja küsisin: miks sa nutad, ma ju ainult vaatan. Mille peale ta vaikselt ja pisut õnnetult vastas: Ma kannatan .... ise sa juba räägid, kes kannatab, see kaua elab.
Kuskilt otsast tulevad sellised asjad mulle alati ootamatult. Ma pole ikka veel harjunud, et keegi võiks mu sõnu nii tõsiselt võtta.

No ja te ju tunnete ja teate hästi ka neid hetki, kus nagu pühitult kaob pildilt kõik eelnev ning järele jääb üksnes hoomamatu armastus ja õrnus.
Võtsin Suvetüdruku sülle, viisin ta voodisse ning panin ta pikali.
"Ja sina tahad siis kaua elada?"
"Jah."
"Aga sa ju saad ka aru, et teen seda kõike ainult selleks, et tahan, et sul parem oleks?"
"Jah."

Kell oli 5.36. Nii me sealt  magama jäime. Täielikus mõistmises. Suvetüdruku varbad minu kõhu peal.

Thursday, December 5, 2013

Klassika

Ja ühte ma sulle ütlen: sa mängi!
Mängi (lolli, naiivitari, õnnelikku - sinu vabal valilkul). Mjah. Siis on elu palju lihtsam ja ilusam!

p.s. kohandustega.

Tuesday, December 3, 2013

Ettevaatust, mänguväljak!


Käisin täna ōhtul juuksuris, lugesin Postimeest ja naersin nii, et silmad märjad. Tartus on nimelt suur probleem: keset Raekoja platsi on püstitatud vineerist skulptuur, mida lapsed ronimisväljakuks peavad.

Nüüd nad seal nuputavad, mida ette vōtta ja ühe lahendusena pakuvad välja, et oleme mōelnud, et skulptuuri juures peaks olema selgitus, et tegemist on skulptuuriga!

Mille peale mulle meenus kohe anekdoot, kus kōōrdsilm jookseb teise mehega tänaval kokku.

Kōōrdsilm käratab: Sa vaata ka mees, kuhu jooksed! Mille peale teine vastab: Sa jookse ka sinna, kuhu vaatad!

Sinivereline

Uskumatu, kuidas saab niimoodi tüdrukuks sündida.
Lükkab aga oma särava diadeemi püsti pähe ja palub mul endale voodist välja astumiseks käe ulatada.
Isegi dressipüksid ei takista teda tōeliseks printsessiks olemast.

No mina ei hakka tema illusioone lōhkuma ka.
Tere hommikut, teie majesteet!

Tundub, et ma ei väsi selle sissekodeeritud plikalikkuse üle imestamast vist mitte eales.

Monday, December 2, 2013

Unes ja ilmsi

Nägin täna öösel unes, et armusin totaalselt ühte naisterahvasse.
See seik mind iseenesest ei üllata, sest tean väga täpselt, kust alateadvuse algallikast too armumine mu unenäo maailma jõudis.
Hoopis üllatavam on fakt, kui palju see mulle meeldis ning kui mõnus see suudlus oli. Kui nüüd mõtlema hakata siis ehk on ka too positiivne foon algallikast pärit, aga mõneti ehmatav on see tunne sellegipooolest.

Natuke päris elust ja hommikust ka. Olete märganud, kui keerata autos muusika hästi valjuks, hakkab ümbritsev ujuma justkui tummfilmis. Kõik paistab kuidagi teistmoodi: kunstiline ning pisut nagu aegluubis.
Mulle tundub, et ehk iga lugu ei mängi ka, seda ma täpselt ei tea. Aga minu tänahommikuse filmi soundtrack oli Scorpions. Ning see igal juhul nii toimis.

Sunday, December 1, 2013

Märterluse tipptund

Iga jumala aasta aasta ma mōtlen, et no nüüd on siis see kord, kus ma ei hakka ootama Jōule, ei taha lund nähagi, ei vihka jaanuari, ei igatse kevadet,ei lase end sedavōrd mōjutada esimestest sügise märkidest suve lōpus, ei...ei....ja iga jumala aasta ma eksin. Sellest lihtsalt pole vōimalik mööda päâseda, ka kōige suurema tahtmise korral. Mitte mingi nipiga.

Naabritel on ukse kohal jōulutuled. Punased mulle tōsi ei meeldi, nad karjuvad keset seda hommikust sinakat valgust ja vaikust. Kuid ometi: mōjuvad oma möödapääsmatuses nii kummaliselt rahustavalt.
Otsin omad ka välja. Tänane lumi ja pimedus sobivad mu sentimentaalsusega suurepäraselt.

P.s Suvetüdruk läks lund katsuma. Mina seisan selg vastu ahju ja vaatan aknast pealt. Hull.