Friday, January 31, 2014

Eesti Eksressist mõjutatuna

Ema ütles mulle hommikul kraanikausi ääres porgandeid puhastades, et juhtus kuidagi (tea, kuidas see tal ikka nii juhtub) eile õhtul lugema mu blogi ....et kui hirmsalt see sõna kägistama ikka mõjus.

Tuleb tunnistada, et mul käis see mõte endalgi paar päeva varem peast läbi. Milline võib olla ühe sõna jõud. Just kommentaare lugedes sain aru, et must-valgel ja kirjapildis hakkas see sõna elama sootuks eraldiseisvamat ja halastamatumat elu, kui minu peas.
Ma ei tea, kas on nüüd õige, kui ütlen, et kägistamine oli selles postituses metafoor. Mitte sõna-sõnalt. Vaid ühte sõnasse kokku jooksnud tunne. Nurkaaetud inimese alateadvus.
Kindlasti ka omajagu Emalõvi.
Karta on, et lapsed on üks tuleohtlikuim vestlusmaterjal.

"Üks asi ei meeldi mulle tegelikult su blogis veel", ütles ta peale mõningast vaikust. "Sa ütled nii paljudes tekstides kurat".
Hetk enne veel väljaütlemist lausa kartsin, mis see nüüd olla võiks. Jah, kartsin tõesti midagi fataalsemat, sest olen kogenud, et kuigi püüan ta ütlemistest üle olla, suudab ta vaatamata sellele teinekord oma sõnade läbi mult röövida mingi enesekindluse. Rõõmu. Või tahtmise.

Kunagi aastaid tagasi ostsin ühed saapad. "Jumal millised saapad, sa näed nendega nagu lits välja!", hüüatas ta, kui neid mu jalas nägi.
Ja kuigi mulle need saapad selle hetkeni väga meeldinud olid, ei suutunud ma ka kõige parema tahtmise ja "tervemõistuse" juures neid saapaid enam sama hea tundega kanda.
Või mis, õigupoolest see jäigi viimaseks korraks, kui nenedega uksest välja astusin. Nuta või naera.
Täna seisab too patt mul lae all oleval riiulil, kollase kingakarbi sees. Käin neid vahel ikka piilumas.

Olen mõelnud, et need saapad on minu jaoks justkui märk "vanast heast Freud´ist".
Vahel nad ikka tulevad mulle meelde, kui oma lastele nõuandeid jagan.

Wednesday, January 29, 2014

Hinnangud

Istun hambaravi kabinetis, laps süles ning ootan järgmist hetke, mil mask lapse näole peaks asetatama, et ta protseduuriks magama panna.
Otse mu vastas istub tegelikkuses kena, sarmikas ja kahtlemata enesekindel, enam-vähem minu vanune meesterahvas, väidetavalt Pärnu haigla peaanestesioloog.
Mõni minut enne sisenemist suhtlesin temaga põgusalt ukse taga. Hirmul ja nutune Suvetüdruk süles.Vastasin kiirelt mõnedele küsimustele, millele ta vastust soovis.
Tema olek toob mu silme ette Dr House´i.
Mehe pilk ja suhtlusmaneer on teravalt iroonilis-sarkastiline. Piisaks ainult õhkõrnast tuulevärelusest, et öelda ta kohta juba ülbe ja inimpõlgur.

Istume vaikides vastakuti, kui ta korraga küsib:  Kas te oma lapsele Zürteci olete andnud?
Väga ootamatult. Ja järsult.
Saan iseenesest aru küll, millest selline küsimus. Suvetüdruku nahk on tõesti praegu väga korrast ära.

Mul on tunne, nagu lajatanuks ta mulle otse lagipähe.
Vaatan talle pikalt-pikalt otse silma sisse. Olen täitsa keeletu. Mu peast jooksevad selle poole minuti jooksul läbi kümned mõtted. Mida ma peaksin talle õigupoolest vastama?
Olen täielikus segaduses. Kas peaksin  tõesti ühte jah või ei vastusesse mahutama kõik need neli aastat?
Tahaksin talle vastata, et ta teeb mulle liiga. Tahaksin talle öelda, et Suvetüdruk pole mu esimene laps. Tahaksin talt küsida, mida sa mees õige mõtled, kui sa ühelt emalt niimoodi küsid? Mis õigusega sa mind üldse niimoodi vaatad, kui sa mitte midagi mu elust ja sellest lapsest ei tea?
Tahaksin ta korraks ära kägistada.

Korraga taipan, et veel oluliselt väsitavam, kui Suvetüdruku veidrustega hakkama saamine on minu jaoks kõik need ümbritsevad inimesed, kelle hinnangute ja arvamuste vastu pidevalt "võitlema" pean.
Enamasti jätan neile nende õiguse. On täiesti mõttetu end veel rohkem kulutada.
Mis ei tähenda, et see enamasti hinge või korda ei läheks.

Võib-olla ma veel kunagi  kirjutan sellest.
Suvetüdrukuga on kõik kenasti. Seitse hammast parandati ära ja üks tõmmati välja.


Monday, January 27, 2014

- - -

Täna õhtu poole sõidame Pärnusse. Suvetüdrukule anti narkoosis hambaravi aeg.
Suvetüdruk valmistub andma üht oma elu etendust. Seda on juba mitu päeva tunda. Mul ei tasu end ses osas mitte pettagi.
Põhimõtteliselt kulus minu nädalavahetus oma vaimu valmis panemisele. Kõik need muud toimetused olid üksnes motoorse rahutuse maandamiseks. Püüeldes Zen meelelaadi poole: võtta olukorda täpselt nii nagu see on, mitte nii nagu tahaks või ei tahaks.
Teiste jaoks tähendab minu keskendumine üldjuhul seda, et reaalselt olen olemas, aga kuskil kaugel. Põhimõtteliselt ainult hädapärasemast hädapärase tarbeks. Ma ei taha siis ise rääkida ega ka seda, et minuga räägitaks.

Olen ammu aru saanud, et kõik seesugused "katsumused" avaldavad mulle hoopis pikemaajalist toimet, kui Suvetüdrukule. Tema laseb kõik oma tunded ühte hetkesse välja ning unustab üldjuhul juba hetkel, kui uks ta selja taga sulgub.  Minul aga võtab vähemalt ööpäev, et sellest emotsioonist välja tulla. Kui kõik on "läbi", on tunne nagu oleksin peksa saanud. Täitsa toss. Täitsa toss kohe.


Suvetüdruk joonistas reede õhtul ühe vahva jänese. Igal pildil on alati kuskil ka ta enda nimi. Klassikalisele lisaks on viimasel ajal tekkinud ka teine, märksa galligraafilisem variant. Mulle need kangesti meeldivad. Annnavad justkui pildile väge.

Täna siis nii. See oli arvatavasti samuti üks osa enese veenmisest ja ettevalmistusest.
Vähemalt olen jälle midagi teinud, et asjad reaalselt paremuse poole minna saaks.
Tänane poolik tööpäev ja prantuse keele tund on pelgalt kohusetunne ja piin.
Homme on õnneks uus päev.

Friday, January 24, 2014

Tööl

Avastasin hetk tagasi, et tegelikult mulle isegi päris meeldib, kui meesterahvast ülemus vahel niimoodi jõuliselt ja konkreetselt aru pärides peale lendab.
Esimene moment on ju mõnevõrra ehmatav, aga mõnusalt mehelik siiski!

Juhul muidugi, kui ta suudab lõpuni meheks jääda.
See tähendab teema lõppedes sõbralikult lahku minna.

Ma ei tea, kas olen imelik, aga see mõjub mulle kummaliselt turvaliselt.

Thursday, January 23, 2014

Suured ja väiksed kartulid

Ahh, loll mees.....ohkab Suvetüdruk ja viskab käe ümber mu kaela.
No nüüd olen endale ikka sõbranna saanud.

Wednesday, January 22, 2014

Töö ja lõbu

Valvan päeval üht eksamit. Enamus pusivad majandusaluste kallal,  mõned üksikud teevad majandusmatemaatikat. Otse eespingis on soomlasest neiu, müts peas (rahvuse eripära, ma ütlen) ning maadleb enda ees olevate matemaatika ülesannetega. Või mis ta nüüd maadleb, pigem püüab pilguga tappa.
Viimased poolt tundi ta lihtsalt istub (minu nägemist mööda isegi mitte ei liiguta kordagi), vaatab ainiti enda ees olevat ülesannete lehte ega kirjuta selle aja jooksul paberile mitte üht numbrit. Sõna. Kriipsu. Mõned korrad toksib täiesti kivistunud ilmel sõrmega kalkulaatori klahve, aga see paistab ka rohkem automaatpiloot, kui teadlik tegevus.
Kella kukkudes on ruumis veel kolm inimest. Annan viis lisaminutit, et nad saaksid tööd lõpetada. Soomlasest tütarlaps justkui elustub korraks, noogutab kergelt ja kaob seejärel lauale sadanud viieks minutiks taas.
Viis minutit hiljem on too tütarlaps viimane, kes töö minu kätte ulatab.

Piilun teda vargsi silmanurgast, püüdes välja nuputada, mida võiks mõelda inimene, kes on tulnud eksamile ega kirjuta poole tunni jooksul paberile mitte "ridagi". Kes lihtsalt istub ja istub ja istub ja teeb mida?...ootab ilmutust? Istudes sama "targalt" maha ka otste kokkutõmbamiseks jagatud lisaminutid.
Tahaksin tõesti väga teada, mis toimub nende kolmekümne minuti jooksul selle mütsi all. Mis on sellise istumise mõte?

Õhtul lähen ujuma. Iga korraga muutub aina kriitilisemaks hetk, kui end basseini otsast järgmiseks 25- ks meetriks lahti pean tõukama. Pole kahtlustki, on ainult aja küsimus, millal need kaheosaliste päevitusriiete püksid mul ühel hetkel möödaminnes jalast libisevad. Mul on kiirkorras vaja uut trikood. Tegelikult tõdesin sama juba kolm nädalat tagasi.
Tunnen end seepärast koguni veidike halvasti. Mõelda vaid, saan käia mitu korda nädalas ujumas ja siis veel nipsakalt mõelda, et vajan kohe uut trikood.

Kuum saun see-eest on igati ponnistuse vääriline kingitus. Ühtlasi karge talvevastane effektiivne ja tugevatoimeline ravim.
Saja meetri jooksul, mis ujula uksest autoni kõnnin, jäätub ära niiske juuksesalk, mis kapuutsi alt välja on jäänud.

Monday, January 20, 2014

Vanake Hottabõtš


Ilmselgelt mulle sellised äkilised muutused ja üleminekud ei sobi. Nädal on olnud nüüd juba aega harjuda, aga mul on ikka kogu aeg külm. Nii külm.
Kogu liikumine ja tegevus on justkui hangunud. Täna hommikul tööle sõites tundus, et isegi lennukid taevas venivad nagu jääkapis olnud viin, kui seda pitsidesse kallata.

Kogu energia, jõud ja aur läheb minul ainuüksi sellele, et hädapärane soe eneses ja majas hoida.
Eile mõtlesin, et kasutan külma vastu tema enese relva. Läksin jahedast elamisest veel külmemasse õue. Andsin lumele tuld, mis jaksasin.
Ma ei tea, miks se vaip lendu ei tõusnud.

Vähemalt diivanipadjad ja madrats ja vaip said värskema välimuse.
Korraks läks seest ka soojaks, kuid õhtul istusin köögilaua taga lehte lugedes taas kahes kampsunis, villastes sokkides, kapuuts peas. Kindaid keeldusin põhimõtteliselt kätte panemast.

Ilus võib ju olla, aga ma ei jõua ära soovida, et kevad kiiremini kätte jõuaks.

Saturday, January 18, 2014

Teatris

 
Saate aru, millega nad hakkama said: nad panid mu etenduse lōpus nutma. Kinos küll, aga teatris pole minuga sarnast asja mitte kunagi varem juhtunud.
See  viimane "kaader" oli veel viimne piisk karikas, mis mu jalad lōplikult alt lōi.

Laval oli muidugi ka tōeline kahurivägi. Ning mina istusin esimeses reas, peaaegu tegevuse keskel.
Ehk seegi mängis mingit rolli.

Aga kuidas see Vaarik kunagi ütleski, et geniaalne ongi arusaamatult tehtud, kuid see liigutab. Koged midagi katarsiselaadset. 
Täpselt see minuga täna ōhtul juhtuski.

Friday, January 17, 2014

- - -

Alustasin tänast muinasjutulist hommikut aristokraatlikult: klaasikese Grand Cavalier´ga.
Usutavasti päädib see reede õhtuga.

Thursday, January 16, 2014

Sõnumite öö

See on nüüd juba viies öö viimase kahe nädala jooksul, kus ma täpselt kell 5.40 kella vaatan. Ma ei oska öelda, mis sisemine kell see Suvetüdrukut just sel hetkel ärkama sunnib.
Täna uskusin samuti naiivselt, et ju ta ühel hetkel nagu tavaliselt siiski edasi magama jääb, aga kui kolmveerand tundi hijlem kontrolli mõttes teda üle vaatama hakkasin, naeratas ta mulle teki nurga alt kavalalt vastu, minu mobiil pihus.
"Mis siis nüüd?", küsin mina.
"Saatsin su telefoniga sõnumeid!", teatab ta rõõmsalt vastu.
"Ei tohi, näita siia....."

Või noh, kuidas ma tegelikult ütlen, et ei tohi, kui ma ise just täpselt seda talle eelmisel õhtul õpetanud olin. Suvetüdruk kirjutas ITI, valis sinna juurde ühe "näo", siis klõpsutas ja otsis nime ning kõige lõpuks panigi oma läkituse teele. Troonipärija sai ühe, Tudengile Tartusse saatsime teise, Mees, kes koju ei ilmunudki, sai kolmanda ning neljandaks loomulikult Vanaema: Suvetüdruku suurim fänn.
Täiesti ettearvatavalt oli ka Vanaema ainuke, kes meile rõõmsalt vastu helistas ja küsis: "Mis need täpid ja sulud seal lõpus tähendavad?" Pojad ja mehed on ses osa ikka täiesti mõttetu kaader. Ei nemad oska (ära)taibata, mis hetkel oleks tore ja vajalik kasvõi üks kollane nägu vastu saata.

Mis iganes. Igal juhul sain öösel kell 6.15 kinnitust, et Suvetüdruk oli midagi uut selgeks saanud. Tudeng oli saanud kaks ja Mees neli sõnumit. Mõned olid tühjad, mõnes jälle lisaks ITI nimele tähti ja nägusid seevastu rohkem. Iseenesest ju armas! No minule küll vähemalt:)
Vanaemale ta ei osanud saata, nagu ta mulle kurtis. Pole ka ime. Vanaema on mul telefonis Ema nime all ja see tähekombinatsioon polnud talle ilmselt teiste hulgast meelde jäänud. See on üks väheseid olukordi, kus ka Vanaemal endal selle üle ainult hea meel oli, sest esiteks kardab ta öösiti sõnumeid saada (mis on ka loogiline, sest üldjuhul sellisel kellaajal sealt midagi head tulla ei saagi) ning teiseks on tal ärgates raske uuesti uinuda. Kui mitte võimatu.
Ning kõigi teiste üle, kes varahommikusest naerunäolis(t)est sõnumi(te)st ilma jäid, on mul samuti hea meel. Sest olgem ausad, saadetud sõnumeid avades pelgasin näha ikka märksa suuremat ja laiahaardelisemat sadu!

Wednesday, January 15, 2014

Désolé, je ne parle pas très bien français.

Kõlab juba küll nagu nagu uus aasta ja lubadused, kas pole?
Ma ei valeta, kui ütlen, et peaaegu, et värisen elevusest!

A bientot!

Tuesday, January 14, 2014

Teisipäev

Kuidas ma ei õpi, et hommikuti on aega üldjuhul alati veel vähem, kui õhtul. Ja kui ma ka ei õpi, siis miks ma ikka aeg-ajalt iseenda peale vihastan, kuigi ma seda ju tegelikult väga hästi tean.

Autoga tööle sõites kuulsin juba teist hommikut kiirlaenu reklaami, mis mind jubedamalt ärritab.  See algab umbes nii: Sul on kartulitest kõrini: piilu apelsinide poole......
Kas tõesti on olemas seaduslik õigus kasutada ära midagi head, et sellega siis paralleelselt halvale teele tõmmata?
Mulle küll ei meeldiks, kui keegi mõnd mu tegemist millegi kuritegeliku tarvis kasutaks. Seda veel täiesti avalikult, mu oma silmade all.

Eilses osas Markiga peegli ees seistes ütles Vivian: Meie sinuga sobime!
Mille peale mu kõrval madratsil pikutav Suvetüdruk hopsti näo minu poole pööras ja teatas: Meie sobime sinuga ka!

Sellepärast  ongi vist väikseid lapsi nii lihtne armastada: sa ei pea neis mitte kunagi kahtlema.

Monday, January 13, 2014

Minu esimesed balletisussid

Mustad. Täna õhtul saab olema nende debüüt.
Inimeses peab ju kõik kaunis olema.

Ütleme nii, et kui seest ei saa minust eales priimabaleriini: armastan selleks liialt värskeid saiakesi ja kohvi jäätise või vahukoorega, siis väljastpoolt annab mu iseloomutust veidi tasakaalustada küll.
Kerge musta seeliku ostsin ka, aga seda hoian päevaks, kui sisu välispidisega juba rohkem kokku läheb. Loodetavasti see veidi motiveerib.
Niigi on juba kuidagi nii läinud, et iga jumala kord, kui viimase nädala jooksul patustasin, mõtlesin kohe, kuidas esmaspäeval stange ääres pean seisma.

Eilne kohvi ja kook. Suvetüdruk tänab.
 
Päris pikalt mõtlesin, kas see on külalisteraamatu sodimine, aga siiski lubasin.
 
Suvetüdruku R on ennenägematu. Esmalt joonistab ta ümmarguse palli ja siis tõmbab sealt kaks kriipsu (või on need jalad?). E tähte armastan samuti. Nagu reha. Kui uhkemat tahame, võib alati mõned pulgad lisada.

Sunday, January 12, 2014

Kurat vōtaks.

Seega, kui keegi mu viimast isekat postitust näeb, mille korraks üles panin ja siis jumal teab, kuidas kustutada suutsin, siis oleksin tänuli copy-paste eest mu meilile.
Need näpukad ajavad hinge ikka nii täis, et praegu mōtlen küll, et ei iial enam.

Friday, January 10, 2014

- - -

Laman vannitoapōrandal ja mōtlen, et see ōhtu, see on siin on ainult täna ja praegu. Homme on ta läinud. Möödas. Elust libisenud. Minevik.
Seda ōhtut ei saa ma enam kunagi tagasi.
Ōhtuid jääb aina vâhemaks. Ja mul on tunne, et ma ei oska neid vääriliselt hoida.

Kutsumata külaline (ülbe ka veel)

Kuna Suvetüdruk jäi eile õhtul varakult ööunne ja mees mängis Pärnus oma meestega, siis jagus mul süllekukkunud vaikust ja üksindust, et lõbutseda kinnisvaraportaalides, lubades end sisse astuda kümnetesse virtuaalkodudesse.
Tuleb endiselt tõdeda, et kõige jubedam, mis olla saab, on minu jaoks kodud, kus iga ruum on ise värvi. Ning kes ei tea, siis neid on muide us-ku-ma-tult palju. Kõige tipuks mitte kunagi mahedates, vaid lausa karjuv-kriiskavates toonides: erksinine elutuba, punane magamistuba ja oranž köök. Vetsu ja vannituppa ma neis tavaliselt ei jõuagi.
Üks asi on maitse (mille üle teadagi ei vaielda), kuid aru ma ei saa, kuidas inimesed selles rõhuvas raskuses ja intensiivsuses ellu jäävad. Seda enam puhkavad. Lõõgastuvad. Vastu peavad.
Mina küll tunnen, kuidas see virr-varr mind ainuüksi nende sekunditega, mis seal ringi kolan, närviliseks ja vihasemaks muudab. Mõtlen, kui keegi sooviks mind karistada või millegi eest kätte maksta, siis võiks mind vabalt näiteks nädalaks sellisesse elamisse sulgeda.

Veel ei meeldi mulle millegi tõttu üldse ülevalt kaarjaks tehtud uksed  Et kui soovid ukse kahe ruumi vahelt ära võtta, siis tuleb ukseauk tingimata kaarjaks disainida? Et siis on nagu kaunim tunne printsessina tuppa vuhiseda? Või milles seal see point?
Sellised kuninglikud uksed sunnivad mind igal juhul samuti viivitamatult neist "lossidest"lahkuma.

Huvitav on seejuures ajaolu, et kui elamine on korrast ära (loe: vajab korralikku remonti), siis see mind minema ei peleta. Seda pilti oskan hinnata ja näha adekvaatselt: milline võiks kodu olla peale selle korda tegemist. Aga kui vastu vaatavad vinged värvid või kaarjad uksed, siis on täielik blokk: selle metsa taha ei suuda ma kohe mitte kuidagi näha. Tundub võimatu, et elamisest asja saaks.

Vat selline väike elusstiiliettevõtja ma olengi. Oma piiratud vatimaailmaga.

Thursday, January 9, 2014

Miks?

Vahel ma mõtlen, mida Suvetüdrukul ei ole?

Ta on olnud ääretult keeruline ja väsitav laps sündimisest saadik. Oma kuude kaupa kestnud kõhuvalude, hiljem magamatuse, söömiste, klammerdumise, haiguste, püsimatuse, kanguse ja sihikindluse ning kõigi muude suuremate ja väiksemate veidrustega, mida ma siinkohal üles lugema ei hakkakski.
Mult on küsitud, et kuidas ei saa? Ja ma saan küsijatest väga hästi aru, sest enne Suvetüdrukut oleks ma ise täpselt samamoodi küsinud. Või vähemalt mõelnud.
Aga uskuge mind. Kasvatanud enne Suvetüdrukut kolme erineva iseloomu ja temperamendiga poega arvan, et ikka veidikenegi tean, millest räägin, kui ütlen, et Suvetüdrukuga lihtsalt ei saa.
Ning kui alguses võib-olla ehk üritasingi ennast õigustada, siis nüüdseks olen ka sellest loobunud. See on mõttetu. Täna usun, et on asju, mida polegi võimalik mõista, kui endal kogemus puudub.

Tal on titest saati olnud ka korralik allergia, mis tähendab, et ta sügeleb üle keha (üks põhjusi kindlasti, miks ta ka korralikult öösel ei maga). Ka riietumine on tohutu peavalu, aga mitte klassikalises stiilis, et ta valiks, vaid iga veidikenegi rohkem ümber riideeese ajab ta täiesti "hulluks". Varemalt pidasin seda jonniks ja kanguseks. Tema kasvades olen aga mõistnud, et tõenäoliselt see ongi talle äärmiselt ebameeldiv. Mitte tema kangus või rumal jonn. Mõnel inimesel tekitab jubeduse võdinaid  nugade-kahvlite kriuksutamine mööda taldrikut. Mind ennast paneb aga näppe kõrva toppima ja hambaid krigistama hoopiski benoplast. Ning kujutan ette, et umbes samamoodi mõjuvad Suvetüdrukule riided, mis liigselt vastu ta ihu puutuvad.
Seejuures võin kõigest sellest ju aru saada ning mõistusega teadvustada, kuid ma ei saa siiski olematuks muuda fakti, kui palju keerulisemaks ja närvilisemaks see meie kõigi igapäevaelu muudab.  Teksadest või muudest pükstest võin näiteks tema puhul üksnes unistada. Sukapüksid lähevad jalga suure kisaga, sest päris paljaste säärtega teda ju enamus ajast Eestis välja lasta pole lihtsalt võimalik. Dressipüksid ongi ainukesed, mis talle suhteliselt valutult jalga saab. Aga kaua siis?

Lisaks on katki ta hambad. Mõned augud oleme paari aasta jooksul kuidagi "plomminud", aga täna on seis selline, et auke on palju, need juba valutavad, aga ta keeldub igasugusest koostööst. Minu jaks on tänaseks samuti otsas, registreerisin talle narkoosi all hambaravi aja. Ütlen ausalt, et tegin seda väga raske südamega, kuid nüüd on selle juures vähemalt puhas mu enda südametunnistus: olen omalt poolt proovinud kõike, mida soovitatud. Kõikvõimalikud erinevad ime- ja vähem ime- hambarstid on nüüdseks samuti mu otsust vaid kinnitanud.
Teisiti enam pole võimalik.

On jooni, mis mind laste (ok, loomulikult ka täiskasvanute) puhul väga häirivad. Kuid praeguse loo juures on minu jaoks kõige hirmutavam ja süümepiinu tekitavam  ikkagi asjaolu, et nüüd on see mu oma laps, kelle teatud iseloomu omaduste ja eripäradega ma isegi kõige parema tahtmise ja enesesisenduse abil leppida ei suuda.

Te arvatavasti ei oska ette kujutada, kui palju ma olen nende nelja aastaga endaga sisemiselt tööd teinud. Jah, ja kui kohutavalt palju kannatlikkust mulle on tema kasvatamisega juurde tulnud. Olen enda üle koguni natuke uhke.
Kuid vaatamata sellele jääb midagi. Millega ma ka kõige parema tahtmise korral leppida ei suuda. Isegi oma lapse puhul.  Ja see nii tohtult piinab, et vahel tahaks lihtsalt kõva häälega nutta.
Miks ometi?

p.s igaks juhuks lisan lõppu, et see on siiski nõrkuse hetk ja välja valamine, mitte kaastunde oh-küll-mul-on-raske-elu või tüli norimine.
See käib võngetena. Iseaasi, palju seda välja lasen. Õnneks läheb see jälle üle. Ning otse loomulikult tuleb hulgaliselt ette ka imearmsaid ning ilusaid hetki.  Üsna varsti juba.
Ja kus ma selle Suvetüdrukugi jätan. Eks nutab natuke ja pusib siis jälle edasi.

Wednesday, January 8, 2014

Kallistus

Ta ulatas mulle lubatud pudeli valget veini ja kallistas.
Kallistus, mis polnud kallistus selle klassikalises mõttes.
Pigem selline prantslaslik. Kerge. Kus põsed viivuks õrnalt kokku puutusid.
Nii loomulik ja armas, et mõtlesin hetkeks, kaua ta seda harjutanud on.

Korraga oli tunne, nagu oleksin teda terve elu tundnud.

"Tahtsin sulle veel midagi öelda."
"Et ma seda siin ei avaks?"
"Ei ... tahtsin öelda, et...naudi seda."
"Seda ei pea ütlema. See on iseenesestmõistetav."

Monday, January 6, 2014

Ma ei tea täpselt, kes sa oled. Aga tean täpselt, et see oli sinu süü. Kui tore.

Minu esimene balletitund. Uh-uh-uuuu....te lihtsalt ei kujuta ette. Kui vōrratu.
Mees juba küsis, kas tahan homme lavale minna.
Jumala eest, kui tiivad vaid kannaksid. Täna kahjuks tundsin end rohkem veel sportlase, kui baleriinina.
Kuid vaatamata sellele pole mulle juba ammu peeglist vastu vaadanud keegi nii ōnnelikult ilus vōi ilusalt ōnnelik inimene. Ma pole endale ammu nii väga meeldinud.

Vōin vaid endiselt peaga vastu seina taguda ja küsida: kus sa kōik need aastad oled elanud?

Saturday, January 4, 2014

Puhas töö

Kui puud pōlesid täna hommikul ahjus ebanormaaslt kähku, minu arvates lausa kaks korda kiiremini , kui muidu, siis teadsin ühel hetkel täiesti kindlalt, et täna ongi see päev, kui pühin ja pōletan elamisest ka kogu muu eelmise aasta tolmu ja prahi.
Jōulukaunistused ja ehted pakkisin esimese asjana esiku kōige kōrgema riiuli tagumisse nurka järgmist jōulu ootama, kuuse tassisin maja taga oleva vana välikamina kōrvale, pesin Suvetüdruku aknavärvidega kaunilt täissoditud aknad, tolmutasin tolmuimejaga, esikus jōudsin omadega koguni lae alla. Nii kōrgele, kus ma varem kunagi pole olnud. Sealse riidekapi pealse vaatasin üle, vōtsin tolmu ja upitasin seejärel Suvetüdruku samuti sinna otsa. Oh, ma ju mäletan seda ülevat tunnet, kuidas lapsena pooled päevad lae all kapi otsas vōisin istuda ja seal värvilisi klaaskomme lutsutada. Pool elamist sai sinna kokku tassitud, kaasaarvatud tekk ja padi ja üks suur tiksuv äratuskell.
Laelamp sai suure tuuseldamise käigus tolmust puhtaks ning pean kurbusega tunnistama, et ei halastanud ka ämblikele. Ning suurpuhastuse lōpuks kogunes maja (st, siiski esimese korruse) pealt terve suur must kilekotitäis äraviskamisele minevaid asju. Juhhuuu...see on täitsa omaette mōnu.
Ning kōige selle tulemusena tunnen end nüüd nii meeletult palju paremini. Nagu miskist kohutavast taagast ja koormast oleks vabanenud.
Mōned küünlad siiski akende peale veel jätsin. Ning pōleva südamekee mu roosilises (lemmik)magamistoas oleva kaelkirjaku kaela. Ōues trepi kohal olevad tulukesed plaanisin samuti algselt maha vōtta, kuid siis otsustasin ümber, et las veel natukeseks jäävad. Jōuab.

Kui nüüd ōhtul veel ujuma ja kuuma sauna saan, siis oleks täislaks.
Pits konjakit. Ja nagu uus elu algaks.
Olen ülirahul. Ülirahul. Tōesti kohe.

Friday, January 3, 2014

Poolteist



Mul on väga kahju, aga seni, kuni ma jälle mōnda aega oma mugavusest, laiskusest ja meeleheitest suurem suudan olla, piinan teid taas kord aeg-ajalt otsepostitustega basseinist.
Ma ei tea mis, aga ma jumaldan igapäeva tegemistes, asjades ja kohtades rutiini  ja teadmist, mida neilt oodata on. Mida vähem üllatusi ja uusi nurki, seda parem. Sama lugu on ujulaga. Selline hea ja soe tunne oli üle pika aja oma "koduujulasse" naasta, justkui koju oleks jõudnud. Tuttavad inimesed. Valgus. Ümbrus. Seesama pehme vesi. Väike saun. Isegi need mõningased lendlevad karvased tolmutustid seal basseinipōhjas tundusid armsad.
Eile vedas ka rajakaaslasega. Enamus aja ujusime pōhimōttelisetlt ühes tempos. Alles kilomeetri peal jōudis ta mulle järele.
Vahetasime põgusa konnapilgu ja rohkem me teineteist ei seganud.

Peale sellist äkkspurti, ehk võrdlemisi ootamatut terviseradadele naasmist ning nelja päeva kõrgeid kontsi on igal juhul hästi tunda, et mul on olemas jalalihased, pepu ja õlad . Maa peal kõndides on hetkel natuke selline tunne, nagu astuks puujalgadel.
Aga kui puujalad on pisut kohmakad, siis see tunne, mis peale basseinist lahkumist peale vajub, nagu oleks ka puuga pähe saanud: see on lihtsalt jumalik. Selline totaalselt kõikehõlmav ja kõikemattev rahu. Justkui mõnuuimas liiguks ringi. Mitte midagi ega kedagi ei jää jalgu ega häiri.
Kõik on võimalik, nii hea, nii hästi, nii ilus.
Ja nii. Nii rahulik.

Thursday, January 2, 2014

Iseendale

Kahekesi

Wednesday, January 1, 2014

Alles algus ja juba läheb käest

Ma siin ennist mōtlesin, et kirjutan mōne sōna Saaremaast ja uutest ujumisprillidest, mis ma seal kohapeal ostsin. Ja sellest, kuidas ma üle pika aja kahel päeval uhkes üksinduses poolteist kilti ujusin. Ja pärast kuumas saunas pikutasin. Ning mōtlesin, et mida iganes, aga ükski vabandus pole piisav, et tollest pisukesele enesesundimisele järgnevast varvasteni ulatuvat rahulolust ja heast enesetundest loobuda.

No nii ma plaanisin. Aga siis juhtusin nägema Ilmar Raagi Pariisi filmi. Voi mis ma valetan, ootasin seda juba hetkest, kui eile vilksamisi televiisorist reklaami nägin.
Ja tehtud. Finito.
Ma olen....lihtsalt heldinud. ehk liialt sentimentaalne. Aga mulle meeldis.
Nii vōib minust lōpuks isegi Eesti filmide fänn saada.
Ja mis selle mehega ōige juhtunud on? Nii ilusad, südamlikud ja helged kaks filmi järjest?
Mōnusalt  aeglased ja rahulikud peale selle. Jōuab minusugune ka sisse sulada ja mōttega järele.
Rääkimata Pariisist. Korraks tekkis kange tahtmine, et kas pakiks kohe kohvri ja paneks pea laiali otsas sinna poole ajama.
Ning soov ikkagi seda keelt ōppima hakata.
Pisar tuli kohe silma.